Gail Sheehy eessõna 5
Sissejuhatus 9
1. peatükk Sisemise jõu avastamine
Müüdid versus tegelikkus 13
2. peatükk Enesehüpnoos operatsiooniks valmistumisel
Tervenemise soodustamise ja riski alandamise meetod 23
3. peatükk Transiseisundi mõistmine
Meie kujutlusvõime jõud 53
4. peatükk Valiku
tegemine
Tung versus tegu 77
5. peatükk Toimetulek haigusega
Kuidas keha-meele ühtsus võib sageli viia lahendusteni 97
6. peatükk Vastu astumine oma tõekspidamiste süsteemile
Kuidas saame muuta oma tõekspidamisi, et saavutada
soovitut 117
7. peatükk Toimetulek
igapäevaste pingete ja probleemidega
Kuidas saavutada päevast päeva elementaarset heaolutunnet
147
8. peatükk Erinevad sissepääsud samasse ruumi 171
9. peatükk Isikliku enesehüpnoosiharjutuse koostamine 183
Märkused 203
Kirjandus 215
Tänusõnad 219
Register 221
Viimase kahekümne
aasta jooksul on Ameerika psüühe ohjamises toimunud põhjalik muutus. Vabanenud
ligi viiskümmend aastat kestnud 19. sajandi Viini kolonisatsioonist – sellest
paindumatust intsestlikust kultuurist, millest tärkasid Freudi teooriad –, on
inimesed enda “ravimise” oma hooleks võtnud.
Kasutades
tervet arsenali igamehe-meetodeid kujustamisest biotagasisideni, meditatsiooni
ja lõdvestumist, joogat ja zeni ning loomulikult tervisejooksu, mis on osutunud
tõhusaks antidepressandiks, on inimesed õppinud toime tulema haiguse ja
ärevusega, vaos hoidma halbu harjumusi, teistega paremini kontakteeruma ning oma
elus olulisi samme astuma.
Üks selgemaid
sisemise eneseavastusretke teejuhte, mida olen lugenud, on teos “Avastamas
enesehüpnoosi jõudu”. Stanley Fisher on Manhattani psühholoog, kes ei püüa
mängida jumalat. Käesolevas raamatus kergitab ta saladuseloori hüpnoosilt,
näidates, et me siseneme enese teadmata pidevalt transiseisundisse:
kinokülastajatena, sügavalt armunutena, loovate probleemilahendajatena, kes
võivad töösse sedavõrd süveneda, et nende kohta öeldakse: “Ta elab oma
maailmas.” Doktor Fisher annab ülevaate kõigest, mida ta teeb ja ütleb
nelikümmend viis minutit kestva raviseansi ajal (seitse korda madalama
hinnaga!). Iga hüpnoos on enesehüpnoos, kinnitab ta ja annab
täpsed juhiseid, kuidas rakendada seda väge destruktiivse käitumise muutmiseks
või pingeliseks stressiolukorraks valmistumiseks.
Doktor Fisher
on viimase kahekümne aasta jooksul töötanud umbes kaheksasaja kirurgilise
haigega ja avastanud, et enne ja pärast operatsiooni enesehüpnoosi käigus
tehtud sisendused võivad aidata patsiendil maandada ärevust, lõdvestada
lihaseid, alandada vererõhku ja töötada kirurgiga kaasa kui partner. Uurides südame
pärgarteri operatsiooni läbi teinud patsiente Albert Einsteini nimelises
meditsiinikolledžis, tegi doktor Fisher koos kolleegidega kindlaks, et keskmise
hüpnoosile allumise võimega patsiendid tundsid vähem valu, neil esines vähem
veritsust ja paistetust ning nad paranesid palju kiiremini.
Ma võin
kinnitada tema meetodi tõhusust, sest olen näinud, kuidas see on minu kahe
sõbraga imesid teinud. Kumbki neist polnud tundlik inimene. Üks oli tegevjuht,
kes ootas surmahirmus oma teist soolteoperatsiooni. Stan, nagu patsiendid
Fisherit kutsusid, õpetas talle, kuidas hingata, aitas tal koostada sõnumeid,
mida endale enne operatsiooni sisendada, ja soovitas valida mantra. Mu sõber
valis oma lapsepõlve kangelase, pesapallur Peewee Reese’i nime.
Ta jutustab
selles raamatus: “Ma kordasin endale üha uuesti ja uuesti, et arstid on minu
meeskonnas. Kui nad löövad noa minusse, siis ei taha nad mind tappa, vaid tervendada.”
Kui teda operatsiooniruumi veeretati, oli tal näol muhelus ja ta pomises:
“Peewee Reese, Peewee Reese.” Rekordilise ajaga paranenud ja haiglast välja
saanud tegevjuht kinnitab: “Põrgu päralt, ma tean, et see toimib.”
Minu teist
sõpra ootas ees tõsine kaelaoperatsioon. Ta pidi kasvatama usaldust arstide vastu ja – mis kõige
tähtsam – saama oma raviprotsessi aktiivseks osaliseks. Pärast käesoleva
raamatu esmaväljaande lugemist kohtus ta kaks korda doktor Fisheriga. Operatsiooni eelõhtul
tabas teda lühike ärevushoog. Esile kerkisid tõelised hirmud: Kas nad teevad
minust sandi? Kas minu funktsioonid säilivad? Stan soovitas tal neid hirmusid mitte maha suruda, sest
need on loomulikud. Hirmudest vabanemise püüd ainult kasvatab hirme ja need
võtavad inimese üle võimust. Mu sõber kordas oma enesehüpnoosiharjutust ja
salvestas selle lindile. Seejärel lindistas ta teise sisenduste seeria oma
immuunsüsteemi tarvis operatsioonijärgseks ajaks. Kui ta oli lõpetanud, mõõtis õde tema
vererõhku.
“Ülemine sada
kakskümmend, alumine seitsekümmend.”
“Hämmastav,”
ütles mu sõber. “Mul pole juba aastaid sellist näitu olnud. Mu
mantra tõepoolest toimib!”
Haigla
personal polnud muidugi nii entusiastlik. Enesehüpnoosi mõju pole sõltumatute
uuringutega veel mõõdetud. Kui minu sõbra abikaasa vestles iirlasest peaõega,
siis ta valetas pisut: “Tal on taastusravipalatisse hädasti kõrvaklappidega
pleierit vaja, ta on sügavalt usklik.” Mu sõbra näol ei olnud operatsioonile
minnes märke mingitest pingetest, enesevalitsus oli taastunud.
Nädal hiljem
ütles kirurg talle mõningase aukartusega: “Te pole operatsioonist alates
tilkagi verd kaotanud. Teie paranemine on kaugelt üle keskmise. Te võite
minna ujuma, kui soovite!”
Testinud
lahingutingimustes enesehüpnoosi jõudu, tegid mõlemad mehed veel
tähendusrikkama avastuse – nad oskasid oma alateadvuse jõudu kasutada. Mõne
inimese puhul on see esimeseks sammuks vaimsel teekonnal. Sellel on ka palju
praktilisi rakendusi. Doktor Fisher annab üksikasjaliku selgituse, kuidas
siseneda üheksakümnesekundilisse transiseisundisse, mida võib päevas palju
kordi korrata ja mis aitab suitsetajatel mitte suitsetada, esinejatel mitte
krampi minna, unetutel uinuda, lennuhirmus vaevlejatel lasta lennu ajal mõtetel
vabalt voolata.
Käesolev
raamat ei ole esimene enesehüpnoosist rääkiv teos ega kindlasti ka viimane.
Kuid ma usun, et see on üks parimaid, meisterlikult kirjutatud ja siirate
kasutajate poolt üha uuesti läbi proovitud. Võib-olla on käesoleva raamatu
juures kõige parem see, et sellega käib kaasas väljaütlemata mantra, mille
igapäevane kordamine võib teha head meile kõigile. Jõud muuta oma keha ja
käitumist asub meie endi sees.
Enamik inimesi otsustab
alustada teraapiat tervislikel põhjustel. Nad soovivad vabaneda mingist
tõsisest probleemist, mis põhjustab neile valu ja muret. Nad on jõudnud
arusaamisele, et terviklikumalt funktsioneerimiseks on ülioluline muutuda, ja
püüavad muuta oma elu, õppides kontrollima ning paremini mõistma oma tundeid,
reaktsioone ja käitumist. Nad otsivad uusi ja loomingulisi võimalusi elus edasi
liikumiseks.
1970. aastad
tõid kaasa revolutsiooni psühhoteraapia vallas ja koos sellega heakskiidu
erinevatele lähenemisviisidele, mis aitavad inimestel raskustest üle saada.
Kasutades meetodeid, mis ulatuvad kehalisest manipulatsioonist, hingamisest,
unenägude tõlgendamisest, kujustamisest ja rollimängudest enesehüpnoosi,
biotagasiside, lõdvestumise ja meditatsioonini, oleme avastanud, et võime
õpetada teadlikule meelele aktiivset osalemist sisemistel rännakutel. Me oleme
hakanud mõistma, et saame võtta oma elu enda kätesse – et võime endale õpetada,
kuidas hingata, süüa, naerda, leevendada valu, paraneda, välja juurida halbu
harjumusi, treenida ja suhtuda teistesse nii, et see rikastaks meid ning annaks
meile energiat. Me võime isegi muuta keha sisemisi funktsioone, mida varem
peeti inimese kontrollile allumatuiks. Võime muutuda – nii füüsiliselt kui ka
psüühiliselt – on jõud, mis asub meie sees, oodates vallandamist. Paraku
puuduvad meil terviklikud teadmised, kuidas kasutada seda jõudu nii, et see
mõjuks iga inimese puhul.
Ent edasiminek
on märgatav. Esimest korda on suuremad meditsiiniasutused loonud, peamiselt erafondide
toel, võimalused täiend- ja alternatiivravi meetodite ning psühholoogiliste
probleemide uuringuteks. Näiteks kutsus doktor Mehmet Oz, südamepumba programmi juht ja üks
algatajaid, Columbia Täiendravi Keskuse peaarst (medical director of
Columbia’s Complementary Care Center), mind 1996. aastal appi kavandama teadusuuringut
enesehüpnoosi kasutamisest südame pärgarteri operatsiooni ettevalmistamisel ja
seda meetodit õpetama. (Hiljem kirjutati selle uurimuse kohta lehtedes, et
niisugune eeltöö maandas patsientide ärevust.) Täiend- ja alternatiivravi meetodeid
kajastavad artiklid on ilmunud sellistes mainekates ajakirjades nagu New
England Journal of Medicine ja Journal of the American Medical Association.
Üheksa aasta jooksul pärast käesoleva raamatu esmatrükki on alternatiivsed
keha-meele meetodid muutunud üldtunnustatumaks. “Traditsiooniline” meditsiin on
hakanud kuulda võtma ideid, mis kunagi näisid väga äärmuslikud, sealhulgas
aktsepteerima enesehüpnoosi kui ravimeetodit.
Viimase
kahekümne aasta jooksul olen kasutanud enesehüpnoosi, et aidata enam kui kolme
tuhandet patsienti teha oma elus muutusi. Sidudes enesehüpnoosi oma
psühhoanalüütikupraksisega ja lühiajalise teraapiaga, olen avastanud, kuidas
enesehüpnoos on abiks käitumise muutmisel ja teadlikkuse tõstmisel. Ma olen
näinud, kuidas nende põhimõtete tundmine ja rakendamine võib igaühele meist
tagasi anda kaasasündinud võime, mida me pole teadlikult kasutanud. Ma olen
näinud ja ise kogenud, kuidas lihtsa üheksakümnesekundilise
enesehüpnoosiharjutuse korrapärane sooritamine aitab kehal ja meelel leevendada
selliseid probleeme nagu unetus, esinemisärevus, lennuhirm, depressioon,
stress, liigsöömine, mälukaotus ja suitsetamine. Mind on pannud imestama
enesehüpnoosi tõhus mõju naha-allergiatele, selja- ja peavalule ning
neerukividele. Eriti muljetavaldav on olnud selle kasutamine operatsiooniks
valmistumisel, mis on üks minu spetsialiteete.
Pärast rohkeid
ja rahutuid kahtlusi ning teaduslikku skeptitsismi hakkasin nägema
enesehüpnoosi jõudu kui üht meetodit, mis aitab enamikul meist rääkida – ja olla
sõber – oma keha ja meelega. Ma pühendusin õpitu edasiandmisele teistele, tehes
seda eraseanssidel, seminaridel ja loengutel. Ja siis hakkasid kolleegid,
patsiendid ja kirjastuses töötavad sõbrad mulle peale käima, et kirjutaksin oma
tööst raamatu. Tulemuseks on käesolev raamat, mis on kirjutatud minu kolleegi
Jim Ellisoni asjatundliku kaasabiga. Raamatu esmatrükk ilmus 1991. aastal.
Positiivne vastukaja, mida olen sestsaadik kogu maailmast saanud, on olnud väga
rõõmustav ja aidanud kaasa käesoleva täiendatud trüki väljaandmisele.
Esimeses
väljaandes keskendusin enesehüpnoosi kasutamisele selliste probleemide puhul,
mida kindlustuskompaniid nimetavad “meditsiinilisteks näidustusteks”. Kuid minu
patsiendid, kes on õppinud enesehüpnoosi kasutama ravieesmärgil, tunnevad
sageli huvi, kuidas kasutada sama meetodit isiklikumat laadi probleemide
lahendamiseks. Näiteks küsivad patsiendid, kes on õppinud enesehüpnoosi
operatsiooniks valmistudes: “Kas ma võin enesehüpnoosi kasutada ka
tennisemänguoskuste parandamiseks?” või “Kas enesehüpnoosi sobib kasutada tööstressiga
toimetulekuks?” Selle avatud ja areneva valdkonna praktiseerijad on selgeks
saanud, et meetod, mille kasutamine aitab näiteks loobuda suitsetamisest, võib
mõningate variatsioonidega parandada ka avalikkuse ees kõnelemise oskust ja
aidata ohjeldada või vältida liigsöömist. See meetod sobib eriti hästi
igapäevaprobleemide lahendamiseks, näiteks täpsuse saavutamiseks või tööl sõbralikumate suhete
loomiseks. Ma otsustasin lisada raamatule seitsmenda peatüki, et tuua rohkem
näiteid selle kohta, kuidas inimesed on kasutanud enesehüpnoosi igapäevapingete
ja -probleemidega toimetulekuks.
Teisele
peatükile olen lisanud isikliku kogemuse enesehüpnoosi kasutamisest seoses
neljakordse šundioperatsiooniga, millega 1998. aastal ootamatult
silmitsi seisin.
Ma jagan selles teises trükis – nagu ka esimeses, kuid veel ohtramalt – teiega uurimusi, avastusi ja teadmisi hüpnoosist kui ravi-, diagnoosi- ja käitumise muutmise meetodist, mis aitab kaasa tervenemisele. Ma loodan, et minu isiklikud ja ametialased kogemused – ja minu abi kaasasündinud, kuid pärast imikuiga kasutamata jäänud hüpnoosivõimete avastamisel – võimaldavad sul elada paremat ja täisväärtuslikumat elu, mille üle omad rohkem võimu kui kunagi varem.
1. PEATÜKK
Sisemise jõu avastamine
Müüdid versus tegelikkus
Minu avastusretk algas 1977. aastal,
kui üks mu kaaslane New Yorgi Columbia ülikooli meditsiinikolledžist kasutas
hüpnoosi suitsetamisest loobumiseks ja ma nägin, et see õnnestus suhteliselt
kergesti. Sel ajal olid minu teadmised hüpnoosist üsna pealiskaudsed.
Kahekümnendates eluaastates lugesin läbi mõned raamatud inimese
transiseisundisse viimise kohta, käisin kursustel ja eksperimenteerisin sõprade
ning pereliikmetega. Ma avastasin, et seda protseduuri on lihtne õppida. Ma
saavutasin kiiresti vilumuse ja tundsin end väga võimsana, kui hüpnoosile
vastuvõtlikud inimesed mulle kuuletusid. Kuid ma tundsin ka suurt rahutust ja
pärast seda, kui olin pealt näinud, kuidas laval esinev hüpnotisöör väärkasutas
hüpnoosi, tõotasin endale, et ei praktiseeri seda rohkem, enne kui olen saanud
professionaalse väljaõppe. Järgmistel aastakümnetel sai minu huvi hüpnoosi
vastu aeg-ajalt innustust materjalidest, mida lugema juhtusin. Ent kui ma
poleks otsustanud käsile võtta oma kauaaegset suitsusõltuvust, jälgides,
mismoodi minu kaaslane halvast harjumusest vabanes, poleks ma võib-olla kunagi
jõudnud kliinilise psühholoogia alaste uuringute juurest psühhoanalüüsi ja
hüpnoosi kasutamiseni.
Nagu minu
kaaslasel Columbia ülikoolist, nii oli ka minul nikotiinisõltuvus. Ma
suitsetasin ligi kolm pakki sigarette päevas ja nii oli see kestnud kolmkümmend
viis aastat. Ma jõudsin järeldusele, et kui see õnnestus minu kaaslasel, siis
võib see õnnestuda ka minul. Ma helistasin psühhiaater Herbert Spiegelile, kes
oli minu kaaslast aidanud, et kohtumisaega kokku leppida. Spiegel oli tegelnud
hüpnoosiga Teisest maailmasõjast alates ja osutunud sel alal üheks edukaimaks.
Tal polnud võimalik mind lähiajal vastu võtta ja ma nõustusin ootamise asemel
kohtuma tema psühhiaatrist kolleegi Barbara DeBetziga. DeBetz viis minuga läbi
viiekümneminutilise raviseansi, mille käigus hindas mu hüpnoosile allumise
võime keskmiseks ja õpetas enesehüpnoosiharjutust, mida kasutada
suitsetamisest loobumiseks. Ma sooritasin seda harjutust korrapäraselt kolm
nädalat, kuni teadsin, et olen oma harjumust muutnud. Õppides seda uut käitumise muutmise
tehnikat (psühhoanalüüsi olin juba läbi teinud), olin enda teadmata sisenenud
enese uude võimsasse mõõtmesse. Enesehüpnoosi jõu uurimine oli minu jaoks
alanud.
Sel päeval
soovitas DeBetz mul osaleda kahel kursusel, mis Spiegel Columbia ülikoolis
korraldas – “Hüpnoos meditsiinis” ja “Hüpnoos psühhiaatrias”. Minus ärkas
uudishimu. Ma tegin ülikoolis oma töögraafiku ümber ja võtsin samal talvel osa
kümnest täispikast kursusepäevast. Ma õppisin, kuidas hinnata inimese
vastuvõtlikkust hüpnoosile, õpetada enesehüpnoosi ja kasutada patsiendi
kujutlusvõimet ning seisukohti probleemidega toimetulekuks.
Järgnevatel
kuudel harjutasin enesehüpnoosi tehnikat vabatahtlike peal ja lisasin
enesehüpnoosi lapseootel naistele ja suitsetamisele pühendatud teadustööde
projektidesse. Ma uurisin kliinilist ja eksperimentaalset hüpnoosi käsitlevat
kirjandust ning pürgisin järeldoktoraati psühhoanalüüsi ja psühhoteraapia erialadele.
Lõpuks asusin looma psühhoanalüüsi ja hüpnoteraapia praksist.
Oma praksisega
algust teinud, veendusin enesehüpnoosi jõus tänu oma patsientidele, eriti oma
esimesele kirurgilisele patsiendile Marcusele, kelle kogemustest jutustan
teises peatükis. Mulle sai peagi selgeks, et need, kes kasutavad enne
operatsiooni enesehüpnoosi, tunnevad vähem valu ja hirmu ning paranevad operatsioonijärgsel
perioodil kiiremini kui need, kes loodavad üksnes rahustitele, lihaste
lõdvestamisele ja valuvaigistitele. See oli erakordne uudis ja minu tööalase
suunamuutuse mõjukaim tegur.
Alice,
patsient, kes kannatas kohutava nahasügeluse käes, veenis mind enesehüpnoosi
jõus veelgi enam. Ta oli käinud kaks aastat ühe nahaarsti juurest teise juurde,
ühest haiglast teise, lootes saada ravi või vähemalt leevendust, kuid abi oli
vähe. Alice’iga töötades (viies peatükk) sain aru keha ja meele vahelisest tugevast
seosest. Ma õpetasin Alice’ile enesehüpnoosi, vistseraalse mälu ja
kujutlusvõime kasutamist, et leevendada lakkamatut sügelust.
Bill oli noor
jurist, kes tuli minu juurde pärast korduvat läbipõrumist advokatuurieksamil.
Ta oli materjali omandanud, kuid eksamit edukalt sooritada ei suutnud. Hetkel,
mil Bill astus eksamiruumi, läks tema pea tühjaks, nii et ta vaevu mäletas oma
nime, rääkimata õigusrikkumistest. Enesehüpnoos aitas tal eksami edukalt
sooritada. Samuti aitas see Paulil vabaneda kakskümmend aastat kestnud tugevast
suitsetamisharjumusest ja Marthal lahendada eluaegne ülekaalulisuse
probleem (kahest viimasest juhtumist tuleb üksikasjalikumalt juttu neljandas
peatükis). Iga juhtumiga, nii meditsiinilise kui ka psühholoogilisega, aitasid
patsiendid mul mõista, kuidas enesehüpnoosi rakendada. Inimesed näitasid mulle,
et enesehüpnoos toimib, kui patsient järgib ettekirjutatud režiimi, ning et
psühholoogilisi ja meditsiinilisi probleeme, nii keerulisi kui ka lihtsaid, on
sageli võimalik vaigistada ilma erinevate raviprotseduurideta.
Mind hämmastab
ikka veel, kui paljud inimesed – uued patsiendid, sõbrad, tuttavad – tunnevad
hüpnoosi ees hirmu, kuigi selle kohta on nii palju teada saadud. Ma arvan, et
nendel, kes kardavad, puudub enamasti isiklik enesehüpnoosikogemus. Nad näevad
vaimusilmas laval esinevat hüpnotisööri, kes teeb inimesega maagilisi trikke,
ja ütlevad: “Oh ei, ma ei ole huvitatud. Ma ei luba kellelgi oma meelega
mängida.” Nad mõtlevad endamisi: “Võib-olla viiakse mind hüpnoosi ja miski
läheb valesti.” See, mida nad kardavad, on kontrolli kaotus. Nad mõistavad
hüpnoosi kui oma võimu loovutamist teisele inimesele.
Kui uurida
mõnd hüpnoosiga seotud müüti, on võimalik paremini aru saada, mis kuulub
hüpnoosi juurde ja mis mitte.
Müüt nr 1: Hüpnoosi
ajal on inimene hüpnotiseerija kontrolli all.
Kui me jälgime
ööklubis või filmis esinevat hüpnotisööri, on seda müüti lihtne uskuda. Näib,
nagu oleks hüpnotisööril maagilised võimed, kuid tegelikult on tal teadmised.
Ta on tänu oma väljaõppele, tähelepanekutele ja sellistele raamatutele nagu
“Lavahüpnoosi entsüklopeedia” (The Encyclopedia of Stage Hypnotism) ja “Kiirhüpnoosi
meetodid” (Techniques of Speed Hypnosis)1 õppinud
publikut enne etteastet “töötlema”, see tähendab, et ta oskab ära tunda
hüpnoosile eriti vastuvõtlikud vabatahtlikud, kes aitavad enese teadmata
vaatemängule sajaprotsendiliselt kaasa. Seni kuni hüpnotiseeritavad ei tunne
ennast ohustatuna, teevad nad kõike, mida hüpnotisöör käsib.
Tegelikkuses
on iga hüpnoos enesehüpnoos, hüpnotiseeritav säilitab alati enesekontrolli.
Vastupidiselt üldlevinud arvamusele pole hüpnotiseeritav kellegi teise mõju all
ega maga. Tegelikult on ta üliergas ja ülimalt keskendunud. Niisuguses teadvuse
seisundis võib ini-mene lasta terapeudil või hüpnotiseerijal oma kogemust
suunata, kuid valiku, kas osaleda või mitte, teeb tema üksi.
Müüt nr 2:
Hüpnoos pole võimalik ilma hüpnotiseerijata.
Vastupidi, me
siseneme transiseisundisse ja väljume sealt sageli enese teadmata. Kas oled
kunagi mõelnud, kuhu kadusid need neli tundi, mis sa kirjutasid tähtsat
ettekannet? Või kuhu jäid need kaks tundi, mis sa veetsid kiirteel sõites? Kas
oled istunud oma laua taga nii süvenenult, et pole märganud midagi enda ümber?
Kas oled kunagi jälginud käsikäes jalutavaid armunuid, kes on teineteisest nii
haaratud, et ülejäänud maailma pole nende jaoks olemas? Need on ainult mõned
näited paljudest spontaansetest transikogemustest. Meie elu on täis niisuguseid
normaalseid tahtmatu transiseisundi näiteid.
Müüt nr 3: Hüpnoos
on magamise vorm.
Filmides on
üks hüpnotiseerija esimesi lauseid: “Sinu silmad on rasked ja sa jääd uniseks.”
Kuigi sõna “hüpnoos” tuleb kreekakeelsest sõnast hypnos, mis tähendab und,
on hüpnoos vastupidi keskendunud teadvuse lõõgastunud seisund. Psühholoog
Jonathan Cohen ja terapeut Keith Sedlacek väitsid uurimustöös, mis käsitles
füsioloogiliste protsesside eneseregulatsiooni,2 et tähelepanu – oletatavasti
vastupidiselt unele – on tunnetuslik protsess, mis on tavaline enamike
lõdvestumis/eneseregulatsioonimeetodite puhul. Transis viibides on inimene
erakordselt teadlik ja osavõtlik ning kui ei ole antud muid juhiseid, siis
mäletab ta selle kogemuse ajal ja järel toimunut. Inimesed, kelle silmad on
hüpnoosi ajal suletud, võivad näida magavatena, kuid elektroentsefalogrammi
(EEG) tulemused näitavad, kuidas asi tegelikult on: hüpnoosi ajal on alfa-lainete
aktiivsus kõrgenenud, mis viitab lõdvestunud, kuid keskendunud ajule.
Müüt nr 4: Naised ja
madala IQ-ga inimesed on kõige kergemini hüpnotiseeritavad.
See filmidest
ja ilukirjandusest pärit üldlevinud arusaam on puhas väljamõeldis. Uuringud
näitavad, et hüpnoosile allumise võime ei olene soost ja kuigi mõned
intelligentsed inimesed on suhteliselt raskesti hüpnotiseeritavad, on
transiseisundi saavutamiseks vajalik täielik keskendumine. (Kirjanikud ja
muusikud, kellel on loov ning elav kujutlusvõime, on sageli kõige paremad
hüpnoosialused.) Lisaks sellele näitavad uuringud, et transiseisundit on raskem
saavutada nendel patsientidel, kellel on mõtlemis- ja tunnetuslikud häired,
sest tavaliselt on neil raske vajalikul määral keskenduda.
Hüpnoosile
allumise võimet saab tegelikult mõõta mitme hindamisprotseduuri abil. (Mina
kasutan hüpnoosi saavutamise profiili (Hypnotic Induction Profile, HIP), mida on
üksikasjalikumalt kirjeldatud kolmandas peatükis ja mis mõõdab hüpnoosile allumise võimet
skaalal nullist neljani.) Uuringud näitavad, et enamik
täiskasvanuid on mingil määral hüpnotiseeritavad ja umbes 5–15 protsendil on
väga suur hüpnoosile allumise võime. Kui välja arvata mõned erandid (umbes 5
protsenti), kes on võimetud hüpnoosile alluma, võib igaüks konstruktiivsetel
eesmärkidel transiseisundi esile kutsuda.
Müüt nr 5: Hüpnoos
on hakanud alles hiljuti teadusringkondades tunnustust võitma.
Olgugi, et
hüpnoos oli 19. sajandi algusaastatel paljude vaidluste teemaks, tunnustati
seda kui võimsat paranemise, anesteesia ja enesearengu vahendit ning see leidis
aegamööda tunnustust ka ametlikus tervishoiusüsteemis. Seejärel vajus hüpnoos
rohkem kui viiekümneks aastaks unustusse, kerkis lühikeseks ajaks taas esile
üheksateistkümnenda sajandi lõpul Janet’ Bernheimi ja Freudi töödes ning
seejärel uuesti 1930. ja 1940. aastatel psühhiaater Milton H. Ericksoni mõjukas
töös. 1950. aastate lõpuks olid nii Ameerika Meditsiini Assotsiatsioon kui ka
Briti Meditsiini Assotsiatsioon hüpnoosi heaks kiitnud kui arvestatava
ravimeetodi. Tänaseks on asutatud mitmeid üleriigilisi hüpnotiseerijate
kutseühinguid;3 rohkem kui 20 000 arsti, meditsiiniõde, hambaarsti,
psühhiaatrit, sotsiaaltöötajat ja psühholoogi kasutab hüpnoosi kui kliinilist
meetodit ning nende arv kasvab.
Müüt nr 6: Hüpnoos
on raviv.
Hüpnoosiseisund
ei ole raviv ega mitteraviv, see on vastuvõtlik keskkond või mentaalne
raamistik, mida saab kasutada meele uurimiseks ja muutusele kaasaaitamiseks.
Louis Alexander on öelnud4 ajakirjas Americal Journal of Clinical
Hypnosis, et hüpnoos on seisund, mis tekib meele sissepoole pöördumisel,
aidates kaasa loova kujutlusvõime rikastamisele… ja vähendades vajadust reaalsuse
kontrollimise järele ning tagades seega mentaalse keskkonna, milles teatud
sugestioonide abil on võimalik saada ideid ja neid kogeda… elaval moel.”
Hüpnoos loob
keha ja meele vahele sidekanali ning sellises infovahetuse seisundis on
võimalik kasutada kogu oma mõistust ja kõiki võimeid eeldusel, et sul on luba
siseneda – strateegia oma probleemiga edukalt toime tulemiseks. Siinkohal
sekkub professionaalne abiline, kes tegutseb õpetaja ja teejuhina, keegi, kes
aitab sul teada saada, kuidas seda sisenemisluba omandada. Kuid sina oled
siiski käskija ja tegutsed ise.
Müüt nr 7: Hüpnoos
on müstiline.
Enesehüpnoosis
ei ole midagi müstilist ega maagilist. Võimas (ja seega pealtnäha maagiline) on
hüpnoosi abil saavutatud ligipääs tunnetele, mälestustele ja keha süsteemidele.
Nüüd, kui
müüdid on paljastatud – mis see enesehüpnoos siis täpselt on? Hüpnootilist
seisundit, mida sageli nimetatakse transiks, võiks kirjeldada kui välise
valvsuse vähenemist koos kaasneva kõrgenenud teadlikkusega või keskendatud
tähelepanuna lõõgastunud seisundis. Enamikule on see ohutu ja mugav seisund,
milles teadlikkus välisest maailmast nõrgeneb; see on seisund, kus
kujutlusvõime ja suutlikkus oma keha ja meelega suhelda on suurenenud.
Hüpnoosiseisundi
toime demonstreerimiseks5 jutustab terapeut Louis J. West klassikalisest
eksperimendist:
“Kass lesib
oma puuris ja kuulab kella tiksumist. Väike elektrood kassi peas reageerib
igale tiksatusele piuksatusega, kuni kassi ette tuuakse hiir. Kass koondab oma
tähelepanu hiirele. Tiksumine jätkub, kuid piuksatused kaovad. Kuhu need
kadusid? Miks kass ei kuule enam tiksumist?
Kass viibib
hüpnoosiseisundis, ta on saavutanud kõrgenenud teadlikkuse ja tema valvsus
välise suhtes on kahanenud. Kell tiksub edasi, kuid kass ei kuule seda enam ega
reageeri sellele. Tema tähelepanu on koondunud mujale. Niisugust kiiret
tähelepanu koondumist hüpnotiseeritu kogebki.
Me võime
niisuguse mentaalse keskkonna – kõrgenenud teadlikkuse seisundi – teadlikult ja
omal soovil esile kutsuda ning siin tulebki appi enesehüpnoosi meetod. Mulle
meeldib mõelda sellest kui teerajast väga erilisse paika, ruumi meis enestes.
Kui oleme jõudnud sellesse ruumi, võime sisendusi ja mõtteid kogeda elaval
moel, me oleme lõõgastunud ja avatud. Selles ruumis – selles koondatud
tähelepanu ja sisemise infovahetuse seisundis – võime luua ja rakendada
strateegiaid oma mõtete, tõekspidamiste, tunnete ning reaktsioonide
ümberkorraldamiseks. Psühhiaater Milton Erickson väidab,6 et isegi hüpnoosi
ajal saadud soovitused ei lähtu terapeudist, vaid patsiendi elukogemustest.
“Hüpnoos,” seletab ta, “ei muuda inimesi ega seda, mida nad on elus kogenud.
See võimaldab inimestel iseendalt õppida ja ennast adekvaatsemalt väljendada.”
Enesehüpnoosi abil on meil võimalus elus edasi liikuda, et saavutada oma optimaalne potentsiaal. Näiteks minu ja mu abikaasa ühine sõber õppis enesehüpnoosi kasutama, et üle saada erakorralisest emakaoperatsioonist. Ta oli hulk päevi veritsenud ja tema seisund oli kehv. Ma läksin haiglasse ja õpetasin talle enesehüpnoosiharjutust, mida ta võis kasutada ajal, kui põetaja eemaldas verd – tavaline protseduur, kuid tema jaoks väga piinarikas. Õpetasin talle ka teist harjutust, mida kasutada enne ja pärast operatsiooni. Teda opereeriti järgmisel päeval ja ta paranes ülihästi. Mõned kuud hiljem küsis meie sõber õhtusöögil, kas ta võib kohandada sama meetodit kehakaalu alandamiseks. Kiitsin selle mõtte heaks ja tunnustasin tema vaistu. Ta ei kasutanud selle harjutuse teisendeid mitte ainult kehakaalu langetamiseks, vaid ka unetusest ja ärevushoogudest üle saamiseks. Enesehüpnoosi kasutades on ta valinud enese parema tunnetamise tee.
Valikutes on
jõud ja realistlikest toetavatest valikutest võrsuv tunne, et sa valitsed
olukorda, võib juhtida sind paika, kus on võimalik funktsioneerida
täiuslikumalt, suurema naudingu, vabaduse ja optimismiga. Näiteks räägin ma oma
patsientidele, et nad ei saa otseselt valitseda oma suitsukihku, sest inimene ei saa valida,
kas tunda kihku või mitte. Ent sigareti suhu panemine ja süütamine on valiku tegemine. Kihk on reaktsioon, mis külvab
keha automaatselt tunnetega üle. Tegu on see, mida oled otsustanud teha. Sa
võid valida, kas suitsetada või mitte suitsetada. Mida rohkem sa
suitsetamiskihku endale teadvustad, otsustades mitte suitsetada, seda paremad
võimalused on sul oma harjumust muuta.
Kui me oleme
motiveeritud, siis toetab enesehüpnoos meie võimet valida ja muutuda.
Enesehüpnoosi abil võime mõista, kuidas olla ise endale parimaks arstiks. 1950.
aastal intervjueeris Norman Cousins doktor Albert Schweitzerit7 ja küsis
talt, kuidas on võimalik arsti abita terveks saada. Schweitzer vastas: “Iga
patsient kannab endas omaenda arsti. Nad tulevad meie juurde seda tõde
teadmata. Me oleme tipptasemel, kui anname patsiendi sisimale arstile võimaluse
tööle hakata.”
Katsetasin
Schweitzeri teooriat Marcusega – üks minu esimesi patsiente –, kes suhtus
hüpnoosi äärmiselt skeptiliselt ja oli täielikus teadmatuses oma sisemisest
jõust, mis soodustab enese tervendamist ning paranemist.