Elu armastab sind
Louise Hay & Robert Holden
Sisukord
Sissejuhatus 5
1. peatükk. Peeglisse vaatamine 13
1. harjutus. Lase elul
end armastada 32
2. peatükk. Oma elu jaatamine 37
2. harjutus: Kümme
punkti 54
3. peatükk. Järgne oma rõõmule 61
3. harjutus: Minu
afirmatsioonide tahvel 80
4. peatükk. Minevikule andestamine 85
4. harjutus. Andestuse skaala 110
5. peatükk. Ole tänulik praegu 115
5. harjutus. Igapäevane
tänulikkus 137
6. peatükk. Õpi vastu võtma 143
6. harjutus.
Vastuvõtmispäevik 162
7. peatükk. Tuleviku tervendamine 167
7. harjutus. Maailma
õnnistamine 190
Järelsõna 195
Tänusõnad 199
Sissejuhatus
Kohtusin Louise Hayga
esimest korda silmast silma Las Vegases konverentsil “Ma saan hakkama!” (I Can Do It!) lava taga. Reid Tracy, Hay House’i president,
tutvustas meid. “Tere tulemast Hay House’i
perekonda!” ütles Louise mind südamlikult kallistades. Louise pidi kümne minuti pärast
lavale astuma, et tervitada publikut ja tutvustada mind kui päeva esimest
kõnelejat. “Kas ma võin sind jumestada?” küsis ta minult. Tavaliselt ma ei
jumesta ennast, aga tema pakkumine oli liiga hea, et sellest keelduda. Louise
töötas minu näo kallal rea pintslite, puudrite ja kreemidega, lisades natuke
sädelust ka huultele. Meil oli väga lõbus. Kõik lava taga muigasid. Andes minu
näole viimast lihvi, vaatas Louise mulle silma ja ütles: “Elu armastab sind.”
“Elu armastab sind” on üks Louise’i
armastatuimaid tunnuslauseid. Ma mõtlen sellest kui tema tunnuslausest, südame
tarkusest, mis iseloomustab tema elu ja tööd. Talle meeldib inimestele öelda:
“Elu armastab sind.” Iga kord kui kuulen teda seda ütlemas, tajun selle
mesimagusust oma luudes. Ma arvasin kohe alguses, et “Elu armastab sind” oleks
suurepärane teema mõnele Louise Hay raamatule.
Mainisin seda ka Louise’ile. Ühtlasi rääkisin Reid Tracyga. “Ütle mulle, kui sa oled valmis seda raamatut koos
temaga kirjutama,” vastas tema. Ma ei uskunud, et ta mõtleb seda tõsiselt. Nii
või teisiti, ma olin hõivatud omaenda kirjatöödest.
Aastad möödusid ja ma kirjutasin Hay
House’ile kolm uut raamatut: “Ole õnnelik” (Be Happy), millele Louise kirjutas eessõna; “Armastusväärsus”
(Loveability) ja “Püha muutus!” (Holy
Shift!). Raamatu “Elu armastab sind” idee torkas mulle küll aeg-ajalt pähe, aga
ma jätsin selle mõtte sinnapaika. Päev pärast raamatu “Püha muutus!” lõpetamist
tahtsin minna golfi mängima, aga olin lõuna ajaks hoopis kirjutanud sünopsise
raamatule “Elu armastab sind”, autorid Louise Hay ja
Robert Holden. Mul ei olnud sel hommikul muud
võimalust kui kirjutada too sünopsis. Ma ei pidanud selle üle mõtlema. Sõnad
lihtsalt voolasid paberile.
Ma näitasin sünopsist oma naisele Hollie’le.
“Kust sa selle võtsid?” küsis ta minult. Vastasin, et olen sama üllatunud kui
tema. “Saada see kohe ära,” ütles ta. Ma saatsin oma toimetajale Patty Giftile meili 7. oktoobril.
Samal päeval kirjutas Patty, et talle ja Reid Tracyle meeldis minu sünopsis väga ning Reid edastab selle Louise’ile. Louise’i sünnipäev
oli 8. oktoobril. 9. oktoobril sain temalt meili täis õnnelikke emotikone:
õhupallid, kook, südamed ja kingitused. Ta kirjutas: “Ma olen nii elevil,
Robert. Kui kaua sa oled seda planeerinud, kullake? Mul on au sellest erilisest
sündmusest osa võtta. Elu aitab meid igal moel. Palju õnne mulle! Palju
armastust, Lulu.”
Meie raamat “Elu armastab sind” on Louise’i ja minu vahelise vestluse vili. Ma külastasin Louise’i San Diegos Californias tänupüha ja
ülestõusmispühade vahelisel ajal kolm korda. Ühtekokku veetsime koos üheksa
päeva. Ma lindistasin kõik meie jutuajamised. Ühtlasi leppisime kokku, et
räägime korrapäraselt Skype’is. Aastate vältel oleme
kokku saanud enam kui kahekümnel “Ma suudan seda!” konverentsil Euroopas,
Austraalias, Kanadas ja Ameerikas. Ma intervjueerisin Louise’i
Hay House’i tippkohtumisel ning Louise on osa võtnud
minu avalikest esinemistest ja töötubadest. Nagu peatselt loete, jagan selles
raamatus lugusid ja jutuajamisi ka mõnedelt neist kohtumistest.
“Elu armastab sind” on otsing, mis avab sulle sinu
tõelise mina. See vaatleb lähemalt sinu suhet maailmaga. See küsib sügavaid
küsimusi reaalsuse olemusest. Viimastel aastatel on teadus avastanud uue viisi
maailma nägemiseks. Näiteks me teame nüüd, et aatomid ei ole üksteisest lahus
olevad väikesed punktid, vaid universaalse energia ilmingud. Universumit, mis
koosneb lahusolevatest punktidest, ei ole kunagi päriselt olemas olnud. Kõik on
osa kõigest. Igaüks meist on osa suuremast Ühtsusest. Meil on suhe tähtedega,
üksteisega, kogu looduga.
Teadus möönab, et maailm ei ole kõigest füüsiline ruum,
vaid ka vaimuseisund. “Universum sarnaneb üha enam pigem ühele suurele mõttele
kui ühele suurele masinavärgile,” kirjutas Inglise füüsik Sir
James Jeans. Maailma teadvuse avastamine on avanud
teadusele uue silmapiiri. Louise ja mina usume, et maailma põhiline ehituskivi
ei ole aatom, vaid armastus. See ei ole sentimentaalne armastus. See pole
pelgalt emotsioon, vaid loominguline printsiip elutantsu taga. See on
universaalne. See on intelligentne. See on heatahtlik. Me kõik oleme selle
armastuse väljendused. See on meie tõeline loomus.
“Elu armastab sind” on ühtviisi arutlus ja praktiline
harjutus. Louise on spirituaalne pragmatist ja mina huvitun filosoofiast ainult
nii palju, kui seda saab kasutada igapäevaelus. Seega valisime oma raamatu
alapealkirjaks “Seitse vaimset harjutust sinu elu tervendamiseks”. Raamatus on
seitse peatükki ja iga peatükk lõpeb vaimse harjutusega, mis aitab sul kinnistada
teooriat kogemuses. Lisaks seitsmele põhiharjutusele leidub hulganisti muid
harjutusi. Sa võid teha neid harjutusi kas kaaslase või rühmaga. Palun ära jäta
neid vahele. Lõppude lõpuks ei ole armastus üksnes idee.
Esimeses peatükis “Peeglisse vaatamine” uurime lähemalt
peegliprintsiipi. Selle printsiibi kohaselt peegeldab meie kogemus maailmast
meie suhet iseendaga. Me näeme asju mitte sellistena, nagu need on, vaid nagu
me ise oleme. Niisiis peegeldab maailm kõige tähtsamat tõde meie kohta, mis kõlab:
“Ma olen armastuse vääriline.” Samuti peegeldab see meie peamist hirmu “Ma ei
ole armastuse vääriline”. Maailm võib olla pime ja üksildane paik, kui me oleme
oma südamest võõrdunud ega armasta iseennast. Ometi võib üksainus siirast
enesearmastusest sündinud tegu aidata meil kogeda kogu loodu hellust ning näha
maailma uues valguses. Esimese peatüki vaimsete harjutuste hulka kuuluvad
harjutus “Lase elul end armastada” ja meditatsioon “Armastuse palve”.
Teises peatükis “Oma elu jaatamine”
räägime Louise’iga enda kooliajast ja sellest, kuidas
meid algselt õpetati maailma nägema. Ma jutustan loo ühest kolledžis kuuldud
loengust, mis jäädavalt muutis minu ettekujutust maailmast. Selle pealkiri oli
“Kas sa siiralt, päriselt, tõsiselt usud, et katkine autokumm võib panna su pea
valutama?”. Me palume sul kaaluda võimalust, et elu ei tauni sind, ei
kritiseeri sind ega mõista sind hukka. Me kannatame omaenda vaimuseisundite
all. Teised inimesed võivad meile samuti haiget teha, kuid elu ise ei ole meie
vastu. Miks peaks olema? Elu on sügavalt jaatav. Me oleme kogu loodu
väljendused ning elu tahab, et me oleksime see Ehe Mina, kelleks me oleme
sündinud. Selle peatüki vaimne harjutus on “Kümme punkti”.
Kolmas peatükk “Järgne oma rõõmule” on sisehääle
kuulamisest. ““Elu armastab sind” ei tähenda, et sinu tahtmine peab alati peale
jääma, vaid vastupidi – sa ei tohi endale ette jääda,” ütleb Louise. Louise
räägib oma sisemisest kellukesest ja mina kõnelen oma Jah’ist suure algustähega. Elu püüab alati meid
juhtida, toetada ja innustada. Mõnikord oleme liiga endasse süüvinud ja oma
kurbusse uppunud, et seda märgata. Afirmatsioonitahvli loomine on vaimne
harjutus, mis aitab sul oma rõõmule järgneda ning elada elu, mida armastad.
Neljas peatükk “Minevikule andestamine” on meie uurimuse
keskpunkt. Siin käsitleme mõningaid tavalisi takistusi, mis ei lase elul meid
armastada, näiteks pattulangemist – ettekujutust süütuse kaotusest,
omandatud väärtusetustunde allikat. Me vaatame lähemalt süütunde lugu: superego
poolt sisendatud kujutelm, et kunagi elu armastas mind ja ma olin armastuse
vääriline, ent enam mitte. Me räägime tööst sisemise lapsega ja sellest, kuidas
tagasi saada oma algupärane süütus. Vaimse harjutuse pealkiri on “Andestuse
skaala”. See on üks võimsaimaid andestamisharjutusi, mida teame.
Viiendas peatükis “Ole tänulik praegu” vaatleme Louise’iga baasilise
usalduse printsiipi, mis on psühholoogide arvates elulise tähtsusega nii
lapse arengus kui ka täiskasvanu elus. Me sünnime baasilise
usaldusega. See on teadmine – me tunneme seda südamepõhjas –, et me
oleme osa loodud maailmast ning meid toetab armastav ja helde Ühtsus. Baasiline usaldus tähendab omaksvõttu, et elu pole miski,
mis lihtsalt juhtub sinuga, vaid see juhtub sinu jaoks.
See on arusaam, et just sinul on kõige vahetum ligipääs oma elule. Iga kogemus
– hea või halb, õnnelik või kurb, kibe või magus – pakub sulle võimalust lasta
elul end armastada. Selle peatüki vaimne harjutus “Igapäevane tänulikkus”
kätkeb tänulikkust ja tööd peegliga.
Kuues peatükk “Õpi vastu võtma” keskendub budistlikule
heatahtliku universumi teooriale. Louise kõneleb kogemusest, mille sai, kui
maalis Buddha portreed “Õnnistav Buddha”. Selle maali lõpetamisele kulus Louise’il viis aastat. Maalimine oli tähendusrikas meditatsioon,
mis aitas tal sügavamalt tajuda elumustris peituvat armastavat headust. “Elu
püüab meid alati armastada, kuid me peame olema avatud, et seda näha,” ütleb
Louise. Selle peatüki vaimseks harjutuseks on “Tänulikkuse päevik”. Päeviku
eesmärk on aidata sul paremini mõista, kuidas elu sind praegusel hetkel
armastab.
Seitsmendas peatükis “Tuleviku tervendamine” jõuame
küsimuseni, kas universum on sõbralik. Räägitakse, et Albert Einstein
olevat nimetanud seda kõige tähtsamaks küsimuseks üldse. Mina ja Louise usume,
et samavõrra tähtis on küsimus, kui sõbralik mina olen. Kõige sügavamal
tasandil on meie elu eesmärk olla armastav peegel maailmale. Meie siht pole
kõigest lasta elul end armastada, vaid ühtlasi armastada elu vastu. Me oleme
siin, et maailma armastada. Kui igaüks meist teeks seda kas või natukene
rohkem, poleks maailm nõnda hirmutav paik. Seitsmenda peatüki vaimse harjutuse
pealkiri on “Maailma õnnistamine”.
Me oleme Louise’iga
nii õnnelikud, et sa hoiad meie raamatut käes. Me oleme tänulikud võimaluse
eest kirjutada see raamat ühiselt. Me
loodame ja palvetame, et meie töö toetab sind, kui püüad lasta elul end
armastada ja olla armastav jõud selles maailmas.
Elu armastab sind!
Louise Hay ja Robert Holden
ESIMENE PEATÜKK
Peeglisse vaatamine
Armastus on peegel,
mis valgustab sinu olemust,
kui sul on julgust
sellesse vaadata.
Rumi
On tänupüha.
Naudime Louise’iga pidulikku
lõunat koos pere ja sõpradega. Meid on pandud kõrvuti istuma suure ovaalse
söögilaua äärde, mis on rikkalikult kaetud kahe suure kalkuni, mahekasvatatud
köögiviljade, gluteenivaba leiva, “Cabernet Franci” veini ja krõbeda
mandlikattega kõrvitsakoogiga.
Heather Dane on valmistanud toidu
suure armastusega. Ta küll kinnitab, et tema abikaasa Joel väärib samuti
kiitust. Ehk on tema Toidu Ülemmaitsja. Vestlus
voolab. Meeleolu on ülev. “Elu armastab sind,” ütleb Louise, kui tõstame
tänupüha puhul klaasid.
Pärastlõuna veeredes ilmub Heatheri
maagilisest köögist veel hõrgutisi. Ovaalne söögilaud aina tühjeneb ja täieneb.
Ma kujutan ette, et laud naudib pidusööki ühes meiega. Siis lahkub üks meist, Elliot, lauast ja kõnnib risti läbi toa seinal rippuva
peegli ette. Elliot seisab vagusi peegli ees.
Seejärel kummardub ta ettepoole ja suudleb peeglit. Louise ja mina märkame seda
ning naeratame teineteisele.
Mõne aja pärast tõuseb Elliot
uuesti lauast. Ta kõnnib tagasi peegli juurde. Ta suudleb peeglit uuesti. Ta
naaseb laua juurde. Ta on väga õnnelik. Ta ei tea, et me jälgime teda, kuigi
nüüdseks näevad teda kõik. Ja me oleme võlutud. Vaadake, Elliot
on ainult 18-kuune. See, mida ta teeb, on loomulik ja mänguline. Lapsed
suudlevad peegleid.
Taibanud, et tal on publik, kutsub laps oma isa, Gregi,
kaasa. Greg ei taha lauast lahkuda, aga Elliot ei
jäta järele, vaid püüab isa kätega vehkides ja üksikuid talle teadaolevaid sõnu
kasutades enda juurde meelitada. Greg ei suuda oma poja manöövritele vastu
panna ning üsna pea istub ta peegli ees. Elliot
suudleb peeglit esimesena ja ootab siis, et Greg teeks sama. Greg sätib end
peegli ees, seejärel kummardub ettepoole ja annab peeglile suud. Elliot plaksutab käsi ja hõikab rõõmust.
“Louise, kas sina mäletad, et suudlesid enda peegelpilti,
kui olid väike?” küsin.
“Ei, aga kindlasti tegin seda minagi,” vastab ta.
Seejärel küsib Louise minult, kas ma mäletan, et
suudlesin väiksena peeglit.
“Ei, ma ei mäleta,” vastan.
“Me kõik olime kunagi sellised, nagu Elliot
on praegu,” kostab Louise.
“Ma olen kindel, et see on tõsi.”
“Jah, aga me võime olla taas niisugused,” ütleb ta.
Ma küsin: “Kuidas nii?”
“Peegliga töötades,” vastab Louise, nagu oleks vastus
ilmselge.
“Miks peegliga töötades?”
“Peeglitöö aitab sul end uuesti
armastama hakata,” selgitab ta.
“Nii nagu me end lapsena armastasime?”
“Jah. Ja kui sa end armastad, siis näed, et elu armastab
sind ka,” lisab ta.
Peegli suudlemine
Ühel päikesepaistelisel kevadpäeval olen oma poja
Christopheriga üksinda kodus. Mu naine Hollie ja tütar
Bo on läinud kohalikku keraamikakohvikusse Kew Gardensi lähedale, et
kahekesi, nii-öelda naised omavahel, aega veeta. Bo
on just saanud neljaseks ning väljendab oma loomingulisust kaunilt ja suure rõõmuga.
Varsti on nad tagasi kodus ja ma saan näha Bo värskeimat
kunstiteost. Kahtlemata toob ta koju vikerkaarevärvides taldriku, südametega loperguse
tassi või roosaks värvitud jänese-pojakujulise soolatopsi – kindlasti midagi,
mis meenutab sõgeda Kübarsepa teepidu raamatust “Alice imedemaal”.
Christopher on peaaegu kuuekuune. Mul
on tunne, nagu oleksin teda terve elu tundnud. Mõnikord, kui meie silmad
kohtuvad, haihtuvad need rollid, mida etendame. Ma ei ole enam isa ja tema ei
ole enam laps – me oleme hoopis kaks hingesõpra, kes veedavad koos aega. Mul on
olnud Bo’ga mitmel korral täpselt samasugune kogemus. Ma ei suuda ette kujutada oma
elu nendeta ning mul on tunne, et see oli saatus, et me üksteist leidsime.
Louise usub, et me valime perekonna, kes annab meile eluteeks vajalikud õppetunnid
ja annid. Oma raamatus “Tervenda end ise” (You Can Heal Your Life) kirjutab ta:
Ma usun, et me oleme lõputul rännakul läbi igaviku. Me
saabume sellele planeedile, et omandada teatud õppetunnid, mis on meie vaimseks
arenguks hädavajalikud. Me valime oma soo, nahavärvi ja kodumaa ning seejärel
otsime üles täiusliku paari vanemaid, kes peegeldavad meie mustreid.
Hollie ja Bo helistavad ning ütlevad,
et nad on teel tagasi koju ning et neil on Christopherile ja mulle kingitusi.
Ma panen telefoni käest ja märkan, et Christopher naeratab. Nagu enamik
imikuid, nii naeratab ka Christopher palju. Kui Christopheril on naerutuju, ei
suuda ta end enam tagasi hoida ja naeratab kõigele, isegi sellistele
asjadele nagu tühi lillevaas, tolmuimeja või kruvikeeraja. Ma võtan
Christopheri sülle ja viin ta kamina kohal rippuva peegli ette.
“Kallis Christopher, mul on suur rõõm tutvustada sulle
Christopheri,” ütlen, osutades näpuga tema peegelpildile. Christopher aga ei
naerata enam. Ma olen üllatunud, sest uskusin, et enda peeglist nägemine paneb
ta naeratama. Ta ju naeratab kõigele. Ma tutvustan uuesti Christopherile tema
peegeldust. Christopher ei naerata ikka veel. Tema näoilme on tegelikult täiesti
mittemidagiütlev. Otsekui ei näeks ta mitte midagi. Isegi mitte tühja
lillevaasi.
Miks ei naeratanud Christopher, kui end peeglist nägi?
Uurinud veidi lapse arengupsühholoogiat, avastasin, et on üsna tavaline, et
imikud ei naerata enda peegelpildile. Nad ei tunne end veel ära. Miks
nii? Ma küsisin Louise’ilt, mida tema arvab. “Imikud
ei samastu veel oma kehaga,” vastas ta otsekoheselt, nagu tal kombeks on.
Imikud on nagu hingelinnud, kes lendavad oma kehast mööda
ega malda veel sellesse laskuda. Kui nad vaatavad peeglisse, ei osuta nad oma
kehale ega mõtle, et see olen mina või et see on minu”. Imikute sisemaailm on
puhas teadvus. Neil pole ühtegi mõtet “minast”. Neil ei ole minapilti. Nad ei
ole veel loonud endale isiksust, teisisõnu maski. Neil pole veel neuroosi. Nad
on endiselt vaimust täidetud. Budistide meelest on nad äratuntavad üksnes oma algse
näo ehk hingenäo järgi.
Tavaliselt hakkavad lapsed oma peegelpilti ära tundma 15.
ja 18. elukuu vahel. See on peegli staadium või stade du miroir, nagu
psühhoanalüütik Jacques Lacan
seda nimetas. Pole ime, et Elliot tänupüha pidusöögil
nii lõbusasti aega veetis. Ja nagu oodata oli, hakkas ka Christopher, kui ta
sai Ellioti vanuseks, peeglit suudlema. Samuti musitas ta suurt ümmargust
vannikraani, sädelevaid lusikaid, teraskastruleid, klaasist uksenuppe ning kõike
muud, mis tema peegelduse kinni püüdis.
Alates kolmandast eluaastast muutub peegel sõbraks.
Lapsed armastavad oma peegelpilti. Nad hakkavad aduma, et neil on keha.
Siiski käivad nad oma kehaga ringi ükskõikselt. Keha ei ole nende juures kõige
olulisem, vaid ainult inimese olemasolule hädavajalik vorm. See on aeg, mil
tehakse nägusid, poosetatakse, mängitakse näopeitmismänge
ning leiutatakse tobedaid tantse. Enda peeglist vaatamine lõbustab Christopheri
ja Bo’d tohutult. Nad mängivad tihti oma
peegelpildiga, nagu Peeter Paan mängis oma varjuga.
Oma Minaga eksperimenteerimine on
algul tore, kuid see ei jää nii alatiseks. Samastudes aegamööda enda eraldiseisva minaga – egoga –,
kogeme oma hingeelus uut nihet. Me muutume peegli ees eneseteadlikuks. Me oleme
kaamera ees häbelikud. Me kas igatseme tähelepanu või hoidume sellest. Me pöörame
armastuse teelt kõrvale hirmu poole. Me hakkame endale hinnanguid andma ja me
kaotame silmist enda algse näo. Peeglisse ilmuv kujutis on kokku pandud
hinnangutest. See ei ole päris sina.
Hingelind, mis on meie tõeline loomus, laulab jätkuvalt,
kuid tema laul ei kosta üle isoleeritud ja hirmunud minapildi või ego läbilõikava
kisa. Ilu, mida me kunagi peeglis nägime, on endiselt meiega, aga meie
hinnangud moonutavad seda. Niipea kui me lõpetame endale hinnangute andmise, võime
seda uuesti näha. Hinnangulisusest on saanud
harjumus, millega me samastume. Me oleme pannud ennast uskuma, et hinnangu
andmine on sama mis nägemine, ent tegelikult on hoopis vastupidi. Sa näed
ainult siis, kui lakkad hinnanguid andmast.