Elu pärast elu
Sisukord
Alexander Ebeni
eessõna 7
Sissejuhatus 15
1. SURM KUI NÄHTUS 19
2. SURMAKOGEMUS 27
Sõnulväljendamatud 31
Uudise
kuulmine 32
Rahu- ja
vaikusetunne 33
Heli 35
Pime
tunnel 35
Kehast
välja 39
Kohtumine
teistega 57
Valgusolend 60
Tagasivaade 65
Äär ehk
piir 73
Tagasitulek 77
Teistele
rääkimine 84
Mõju
elule 88
Uus
suhtumine surmasse 93
Kinnitused 97
3.
PARALLEELID 107
Piibel 107
Platon 112
Tiibeti surmaraamat 115
Emanuel Swedenborg 118
4. KÜSIMUSI 123
5.
SELETUSED 143
Üleloomulikud seletused 144
Loomulikud (teaduslikud)
seletused 144
Psühholoogilised seletused 155
6.
KOKKUVÕTTEKS 163
Järelsõna 167
Tänuavaldused 173
Eessõna
Niinimetatud
meele-keha debatt on jätkuv diskussioon
füüsilise maailma ja meie vaimsete kogemuste seose üle. Mis on teadvus? Mis on
mateeria? Kuidas meel ja mateeria üksteist mõjutavad? Kas üks neist on basaalne
ja teine selle tõttu tekkinud või tegutsevad mõlemad kõrvuti? See arutelu on
täpselt teaduse, filosoofia ja teoloogia keskmes – tegelikult on see kõikide meie põhiliste
eksistentsi kohta käivate küsimuste keskmes. Selles valguses pole ka ehk ime,
et tormiline arutelu on kestnud juba üle kahekümne viie sajandi. Üllatav on
see, kui vähe edusamme on selles küsimuses enam kui saja inimpõlve vältel
tehtud.
Kuid
inimkond on jõudnud tupikust radikaalse muutuse lävele – muutuse, mis lõpuks
ometi lubab meil teha märgatavaid edusamme mõistmaks kogu eksistentsi olemust,
mis on olnud nii kiivalt varjatud kogu aastatuhandeid kestnud arutelu vältel.
Kui tuleviku ajaloolased dokumenteerivad inimkonna püüdlusi mõista oma kohta
universumis, näevad nad otsustavat pöördepunkti 1975. aastal ilmunud raamatus
“Elu pärast elu”, mille autoriks oli dr Raymond Moody.
Selles pöördelises teoses on dr Moody koondanud oma terase filosoofilise ja teadusliku
mõtte nendele kummalistele kogemustele, millest olid talle rääkinud
sajad surma piirilt naasnud patsiendid. Nende kogemuste sarnasus oli tema
arvates muljetavaldav. Kuigi patsiendid võisid olla erinevat usku ning omada
erinevat meditsiinilist ja kultuurilist minevikku, leidus nende meenutustes
ühiseid jooni, mis veensid, et see teema on uurimist väärt ning suudab vastu
pidada ka teaduslikule kontrollile. Moody on teinud tuntuks
termini “surmalähedane kogemus” ning toonud esile, et samu kogemusi on inimesed
kirjeldanud juba aastatuhandeid üle kogu maailma.
Järelemõtliku
ja kaalutleva teadlasena on dr Moody alati säilitanud
ettevaatliku, kuid eelarvamusteta skepsise selle suhtes, mida need kogemused
seoses meie eksistentsiga tegelikult tähendavad, eriti kui asi puudutab seda
küsimuste küsimust: kas hing jääb püsima pärast keha surma? Läks aastakümneid,
enne kui ta avas ennast võimalusele, et säärased juhtumid võivad ka päriselt
pakkuda mingit sorti “tõestust” selle kohta, et surmajärgne elu on olemas. Ta
on läbi ja lõhki skeptik.
Ajani, mil
“Elu pärast elu” andis meditsiinitöötajatele konteksti, kuhu surmalähedased
kogemused paigutada, olid patsiendid, kes oma kogemusi teistega jagasid, alati
saanud arvamuse osaliseks, et tegemist oli vaid sureva aju viguriga,
hallutsinatsiooniga, mida põhjustas kas ravimite toime, hapnikupuudus või kõige
hullemal juhul nende meditsiinilise olukorraga kaasnenud vaimuhaigus. Pole ime,
et patsiendid olid kidakeelsed ega kippunud nii kummalisi lugusid jagama! Kuigi
arstide seas on see protsess alles pooleli,
on paljud juba avanud oma meele suurematele võimalustele. Mina isiklikult olen
teadlik paljudest arstidest ja
meditsiiniõdedest, kelle patsientidel on olnud surmalähedasi kogemusi ning kes on osanud neile sobivat
nõu ja abi anda just tänu sellele teadustööle, mis sai alguse dr Moody teedrajavast teosest.
Enamik inimkultuure on
kümnete aastatuhandete vältel näinud surma elu loomuliku osana ja rajanud
sellele arusaamale kõikehõlmava maailmavaate. Kuid teadusliku materialismi
esile kerkides kahekümnendal sajandil loobus moodne lääne kultuur enda kahjuks
sellest tervikvaatest. Teaduslik materialism esitab seisukoha, et eksisteerib
ainult füüsiline mateeria ning meel on illusioon, mis sõltub aju ja keha
tegevusest. Üheksateistkümnendal sajandil suri suurem osa inimesi kodus, olles
ümbritsetud oma perekonnast. Kiire üleminek haiglapõhisele ravile kahekümnenda
sajandi alguses suurendas tähelepanuväärselt nende inimeste hulka, kes surid
haiglas, ümbritsetuna lahkudes vaid mõnest meditsiinitöötajast (kes sageli
saatsid lähedased eemale, et säästa neid surma nägemisest).
Ravimeetodite
areng, näiteks antibiootikumide, röntgeni ja vereülekannete kasutuselevõtt,
muutis haiglad teaduslikeks tõhusa meditsiinilise sekkumise keskusteks, mille
tõttu hakkasid meedikud senisest enam tundma ennast läbikukkunuima, kui nende
patsiendid ei paranenud. Surm ei olnud enam haiguse sage ja loomulik tagajärg,
vaid vihatud vaenlane, keda pidi pilkude eest peitma ja kellest ei tohtinud
rääkida. See oli muutunud vägagi ebaloomulikuks.
Kahekümnenda
sajandi teiseks pooleks olid säärased arengud viinud kallite
meditsiinivahendite ja ravimeetodite irratsionaalse ülekasutamiseni
ainult selleks, et elu pikendada, mille tõttu jätkus ka tolleks momendiks juba
kontrolli alt väljunud tervishoiukulutuste tõus. Eeskätt on kannatanud selle
agressiivse muutuse tõttu just surmaprotsessi läbivate patsientide väärikus.
Dr
Moody raamat “Elu pärast elu” oli võtmetähtsusega,
parandamaks oluliselt meie kultuuri tasakaalutut hoiakut nii surma kui ka
sellesse, kuidas oma elu elada, ning mõistmaks, et füüsilise keha surma pole
vaja karta, sest see ei tähenda ei hinge lõppu ega lähedaste hingede vaheliste
sidemete katkemist. Dr Moody on taasavastanud
ka psühhomanteumi – peegelruumi, mida kasutatakse
vaimuilmaga suhtlemiseks ja mille juured ulatuvad Vana-Kreekasse, ning toonud
selle meie moodsasse ajastusse. See on terapeutiline vahend, mis pakub pilguheitu
oma lahkunud lähedastele ja aitab nendega kontakti luua.
Dr Moody on jätkanud väsimatu entusiasmiga surmalähedaste kogemuste sügavama tähenduse otsimist.
Tänu tema piiritule energiale ja tarkusele on ilmunud neliteist raamatut, mis
aitavad tuua meie maailma sügavamat arusaamist. Üheks suurimaks lisapanuseks on
olnud tema kirjeldused jagatud surmakogemustest, kus sureva patsiendi voodi
kõrval viibija hing võetakse koos lahkuva hingega kaasa fantastilisele
teekonnale, kus tal on võimalik enne maisesse ellu naasmist näha koguni
täielikku eluülevaadet.
Olen kuulnud samasuguseid jutustusi inimestelt,
kes on käinud minu ettekandeid kuulamas (peaaegu alati algasid need sõnadega “Ma pole seda kunagi varem
kellelegi rääkinud, aga...”), kuid ma ei mõistnud nende tähendust, enne
kui lugesin dr Moody raamatut “Pilguheidud igavikku”
(Glimpses of Eternity),
mille andis 2010. aastal välja Paul Perry. Ja taas kord, dr
Moody mitte ainult ei avastanud neid paljusid
isiklikke tunnistusi ühendavat uut seaduspärasust, vaid leidis neile ka koha esilekerkivas asukohata teadvuse
taksonoomias. Kuna jagatud surmakogemused esinevad tavalistel tervetel
inimestel, on need võimsad vastuargumendid hüpoteesile, et surmalähedaste
kogemuste põhilised elemendid – näiteks ere valgus, tunnel, kadunud lähedaste
nägemine, jumalike olendite kohtamine – on sureva aju patopsühholoogilised
häired. Veelgi enam, dr Moody on avastanud, et need
pole sugugi harukordsed kogemused!
See murranguline töö on viinud projekti “Jagatud
üleminek” (Shared Grossing
Project) algatamiseni Santa Barbaras Californias, mille eesmärk on
juhendada meedikuid, hooldustöötajaid ning asjast huvitatud perekonnaliikmeid,
kuidas aru saada ja ehk ka osa võtta sureva inimese üleminekust.
Dr
Moody töö on andnud tõuke paljudele muutustele meie
kultuuris, nimetan neist vaid mõnda: Tiibeti unenäoõpetuste tänapäevane
praktika, mis julgustab sellega tegelejaid püsima une
ajal teadvusel, et olla teadvel ka suremisprotsessi
ajal; mõistvam suhtumine lähedastesse, kes kavandavad aktiivselt viise, kuidas
pärast surma suhelda kokkulepitud koodide või signaalide abil; suurem
valmisolek ära tunda hingesugulasi eelmistest eludest ning planeerida tulevasi
ühiseid kehastumisi; hooldushaiglad, mis võtavad eeskuju sünnitusmajadest, et
muuta hinge üleminek seikluslikuks, rõõmsaks ja pidulikuks sündmuseks.
Adudes
paremini, kes me tegelikult oleme ja mida meie eksistents endast kujutab, saame
elada oma elu rikkamalt, õppides ja õpetades
armastuse, kaastunde ja andestuse õppetunde, mille taasavastamiseks
siin oleme. Paradigmanihe seoses vaadetega surmale on äärmiselt vajalik, et
mõista, mis on elu ja kogu eksistentsi aluseks.
Tänu
surmalähedastele kogemustele on teadusringkondades tärkamas arusaam, et
füüsiline aju ei loo teadvust, vaid teadvus on igavene. Üks veel
tõsiseltvõetavam teaduslik mudel on see, et aju töötab kui kaitseklapp või
filter, mis piirab teadvust (st meie teadlikkust endast ja ümbritsevast
maailmast), lastes läbi vaid teadlikkuse nire, mida suurem osa inimesi peab
igapäevaselt teadvuseks.
Mida
rohkem teadlased aju uurivad, seda enam mõistavad nad neid tähendusrikkaid
vihjeid, mis sisalduvad inimmõtte kõige sügavamas
küsimuses, mis teaduslikes ning filosoofilistes ringkondades on tuntud kui
“teadvuse raske probleem”. Lühidalt, see küsib, kuidas meie aju füüsiline
mateeria laseb transtsendentsetel subjektiivsetel kogemustel inimteadvuses pinnale tõusta. Üht konsensuslikku arusaama
pole veel tekkinud ning ma arvan samamoodi nagu dr Moody,
et see on nii, sest küsimus “Kuidas aju teadvust loob?” on põhimõtteliselt
vigane. Teadvus on põhiline – see on meie universumis esmane. Surmalähedased
kogemused õpetavad meile, et hing elab füüsilise surma üle.
See värske
perspektiiv iidses meele-keha debatis on edendanud
meie teaduslikku mõtet teadvuse olemusest ning kogu eksistentsist. Tänu dr Moodyle pole inimkond enam kunagi sama mis enne.
Eben Alexander, MD
Charlottesville, Virginia
13. oktoober 2014
SISSEJUHATUS
On loomulik,
et see raamat, nagu iga teinegi, väljendab autori teadmisi, tõekspidamisi ja
sümpaatiaid. Seetõttu, kuigi olen püüdnud võimalikult erapooletu ja sõnaselge
olla, ei teeks paha esitada mõned faktid enda kohta, et lugeja teaks, kuidas
suhtuda käesolevas raamatus leiduvatesse eriskummalistesse vaatekohtadesse.
Esiteks, ma ei ole kunagi
surmasuus viibinud, nii et sündmused, millest juttu tuleb, ei ole minu isiklik
kogemus. Teisest küljest, ma ei saa ka öelda, nagu oleksin täiesti erapooletu,
kuna ajapikku on mu isiklikud tunded kaasa haaratud. Kuulanud nii paljusid
inimesi rääkimas oma hämmastavatest elamustest, millest siin raamatus juttu
tuleb, on mul tunne, nagu oleksin kõik ise läbi teinud. Jääb üle vaid loota, et
teema käsitlemisel ei ole ma minetanud selget mõistust ja tasakaalukat meelt.
Teiseks,
kirjutan kui inimene, kes ei ole eriti tuttav laialdase materjaliga, mis
käsitleb üleloomulikke ja okultistlikke nähtusi. See
ei tähenda, nagu halvustaksin ma neid materjale, vastupidi, olen kindel, et
nende parem tundmine aitaks kergemini mõista juhtumeid, mida olen uurinud.
Tegelikult kavatsengi seda laadi kirjandusega lähemalt tutvuda, et näha, mil määral ühtivad minu esitatud
näited teiste autorite uurimustega.
Kolmandaks
mõni sõna minu religioosse ettevalmistuse kohta. Mu perekond kuulus presbüteri
kirikusse, kuid vanemad ei surunud kunagi oma usulisi veendumusi ja arusaamu
lastele peale. Enamasti püüdsid nad mind kasvuaastatel alati julgustada, kui
mul mõni uus huviala tekkis, ja
luua võimalusi sellega tegelemiseks. Seetõttu ei kujuta minu “usk” endast praegu
mitte kindlapiiriliste õpetuste kogumikku, vaid pigem huvi vaimulike ja
religioossete tõekspidamiste, õpetuste ja probleemide vastu. Arvan, et kõik
inimkonna suured religioonid võivad meile õpetada olulisi tõdesid ning et meil
kellelgi pole kõiki seletusi nende sügavate ja põhiliste tõdede kohta, mida
käsitleb religioon. Mis puutub organisatsioonilisse külge, siis olen metodisti
kiriku liige.
Neljandaks, minu akadeemiline ja
erialane ettevalmistus on mõneti omapärane, võiks öelda katkendlik. Õppisin
filosoofiat Virginia ülikoolis ja sain 1969. a. filosoofiadoktori kraadi (PhD). Filosoofias huvitavad mind
eriti eetika, loogika ja keelefilosoofia. Pärast seda, kui olin ühes Põhja-Carolina ülikoolis
kolm aastat filosoofiat õpetanud, tegin otsuse õppida arstiteadust. Kavatsen
saada psühhiaatriks ja õpetada mõnes meditsiiniinstituudis filosoofiat. Nende
huvialadega seotud kogemused on muidugi paratamatult mõjutanud minu hoiakut
käesolevas raamatus.
Tahaksin
loota, et see raamat tõmbab tähelepanu nähtustele, mis on samaaegselt väga
tuntud ja väga varjatud, ning muudab inimesi nende suhtes vastuvõtlikumaks.
Olen veendunud, et neil nähtustel on suur tähtsus mitte ainult puhtteoreetilistel või rakenduslikel aladel, nagu
psühholoogia, psühhiaatria, meditsiin, filosoofia, usuteadus ja usukuulutus,
vaid ka meie igapäevases elukorralduses.
Lubatagu mul kohe algul öelda
(põhjusi seletan hiljem), et ma ei ürita tõestada, nagu oleks elu pärast
surma olemas. Ma ei arva, et selline tõestus oleks praegu võimalik. Osaliselt
seetõttu olen vältinud nimede kasutamist ja hoidnud enese teada mõningad
üksikasjad, muutmata sealjuures kuuldud kirjelduste sisu. See on osutunud
vajalikuks eelkõige selleks, et kaitsta oma informantide
õigust tundmatuks jääda, ja teiseks selleks, et nad lubaksid oma lugusid trükis
avaldada.
Paljud kindlasti leiavad, et
selles raamatus esitatud juhtumid ei ole usutavad, ning nende esimene
reaktsioon on need kõrvale heita. Ma ei kavatse süüdistada inimesi, kes
sellesse kategooriasse kuuluvad – veel mõned aastad tagasi oleksin ise täpselt
samuti teinud. Ma ei nõua kelleltki selles raamatus esitatu tingimusteta
omaksvõtmist ja uskumist. Kaugel sellest, loogikuna eitan ma võimalust, nagu
viiks autoriteetidele tuginemine uskumiseni, ning just seetõttu palun ma, et
keegi seda teed ei läheks. Neilt, kes ei usu siin kirja pandut, palun vaid üht:
vaadake veidi omal käel ringi. Olen selle üleskutsega juba korduvalt esinenud.
Paljud, kes seda on järginud, on algul skeptilised olnud, hiljem aga jaganud
minu hämmeldust nende sündmuste üle.
Ent kahtlemata tunneb nii mõnigi
seda raamatut lugedes kergendust, kuna saab teada, et ta ei ole ainuke, kes
sellise kummalise kogemuse osaliseks on saanud. Sellistele lugejatele – eriti
kui nad, nagu paljud teised, on oma lugu ainult üksikutele usaldanud ja
ülejäänute eest varjanud – võin öelda vaid üht: julgustagu see raamat teid
vabamalt end avaldama ja selgitama üht huvipakkuvaimat nähtust, mis on seotud
inimese ja tema hingega.
üks
Surm kui nähtus
Mis on surm?
See küsimus on niisama vana kui
inimkond. Viimastel aastatel on mul olnud võimalik esitada seda paljudele
kuulajaskondadele: psühholoogia, filosoofia ja sotsioloogia üliõpilastele,
kirikutegelastele ja televaatajatele, klubide liikmetele ja professionaalsetesse
meditsiiniühingutesse kuulujatele. Oma kogemuste
põhjal võin julgelt öelda, et see teema erutab kõiki inimesi, olenemata
emotsionaalsest tüübist ja elualast.
Kuid vaatamata suurele huvile on
ikkagi tõsi, et enamikul meist on väga raske surmast rääkida. Siin on vähemalt
kaks põhjust. Esimene on eelkõige psühholoogiline ja kultuurisse puutuv:
surmast rääkida on tabu. Me tunneme, võib-olla küll ainult alateadlikult, et
mis tahes viitamine surmale seab meid silm silma vastu meie oma
surmaga, kutsub seda lähemale ja muudab tõelisemaks ning võimalikumaks. Näiteks on enamik arstiteaduse
üliõpilasi, ma ise kaasa arvatud, kogenud, et isegi niisugune kaudne kokkupuude
surmaga,
nagu esimene anatoomikumi külastus, võib tekitada tugeva ebamugavustunde. Praegu
näen, et sellel on üsna ilmne põhjus. Olen aru saanud, ehkki alles tagantjärele, et asi ei olnud ainult leinas inimese
pärast, kelle jäänuseid ma nägin, kuigi see tunne oli ka kindlasti olemas. See,
mida ma seal lamamas nägin, oli mu enda surelikkuse sümbol. Nii või teisiti,
kas või ainult alateadlikult, pidi mu peast läbi käima mõte: “See juhtub ka
minuga.”
Nii võib ka surmast rääkimise puhul tekkida tunne, et me
kutsume teda kaudselt esile. Kahtlemata leiavad paljud, et surmast rääkimine
tähendab tegelikult selle esilemanamist,
lähemaletoomist, nii et oleme viimaks seatud vastamisi omaenese lõpu
paratamatusega. Säästmaks end sellisest psüühilisest traumast, otsustame
puudutada seda teemat nii vähe kui võimalik.
Teine põhjus, miks surmast nii
raske on rääkida, on keerukam, kuna tuleneb inimkeele omapärast. Keeles
esinevad sõnad tähistavad enamasti nähtusi, mida oleme ise oma meelte abil
kogenud. Surma aga pole enamik meist läbi teinud, seetõttu on ta kogemusväline.
Et üldse surmast rääkida, tuleb
hoiduda nii sotsiaalsetest tabudest kui ka sügavalt juurdunud keelelistest
dilemmadest, mis tulenevad meie endi kogenematusest. Sageli ei jõua me
kaugemale kui eufemistlike analoogiate kasutamiseni. Võrdleme surma või
suremist meeldivate nähtustega, millegagi, mis on meile juba tuttav.
Kõige
tavalisemaks selliseks analoogiaks on arvatavasti surma võrdlemine unega.
Suremine, ütleme endile, on nagu uinumine. See kõnekujund on väga tavaline nii
igapäevases mõtlemises ja kõnepruugis kui ka erinevate kultuuride ja ajastute kirjanduses.
See oli ilmselt tuntud ka vanadel kreeklastel. Homeros näiteks nimetab “Iliases” und “surma õeks”, Platoni dialoogis “Apoloogia”
aga ütleb Sokrates, Platoni õpetaja, kes on äsja Ateena kohtunike poolt surma
mõistetud, järgmised sõnad:
Kui surm on vaid unenägudeta
uni, siis on see suurepärane. Arvan, et kui valiksime ühe öö, mil magasime nii
raskelt, et ei näinud isegi und, ja võrdleksime seda oma elu teiste ööde ja
päevadega, et öelda, kui palju meil on veel õnnelikumaid päevi ja öid olnud –
jaa, usun, et leiaksime neid üpris vähe.
Kui surm on tõesti selline, siis
on see suurepärane, sest sellelt seisukohalt võib kogu elu võtta vaid ainsa
ööna.1
Selline
analoogia on juurdunud ka nüüdisaja keeles. Näiteks väljend “magama panema”.
Kui lähete loomaarsti juurde ja palute, et ta paneks teie koera magama, siis
tähendab see tavaliselt hoopis midagi muud kui samad sõuad anestesioloogile,
kellega te oma mehe või naise pärast räägite. On inimesi, kes eelistavad küll
teistsugust, kuid sisult sama analoogiat. Suremine, ütlevad nad, on nagu
unustamine. Kui inimene sureb, unustab ta kõik oma hädad; kõik piinad ja
ebameeldivad mälestused kaovad.
Kui ammu tuntud ja laialt
levinud need magamise ja unustamise analoogiad ka ei oleks, ei lohuta need
küllaldaselt. Omal kombel kinnitavad mõlemad ühte ja sama. Meile öeldakse
lihtsalt enam-vähem vastuvõetaval viisil, et surmaga on teadlik elu igaveseks
lõppenud, mis tähendab seda, et surmal ei ole sugugi neid meeldivaid omadusi
mis unel ja unustamisel. Magamine on positiivne ja meeldiv nähtus, sest
magamisele järgneb ärkamine. Pärast hästi magatud ööd on enesetunne parem ja
tegutsemine tõhusam. Kui magamisele ei järgneks ärkamist, siis ei oleks unest
mingit kasu. Samuti tähendaks teadvuse kadumine mitte ainult ebameeldivate,
vaid ka meeldivate mälestuste kustumist. Seega on selge, et surma palge ees ei
anna kumbki analoogia meile ei lohutust ega lootust.
Ent on ka üks teine seisukoht,
mis väidab, et surmaga ei lakka teadvus olemast. Selle arvatavasti üsna vana
pärimuse järgi jääb mingi osa inimesest elama ka pärast seda, kui füüsiline
keha lakkab olemast ja on täielikult hävinud. Seda ellujäävat
osa on nimetatud mitut moodi, näiteks hing, meel, vaim, isedus,
olemus, teadvus. Kuidas need nimetused ka ei kõlaks, on uskumus, et pärast keha
surma läheb inimene ühest olemise vormist teise, üks iidsemaid. Türgis on
matmispaik, mida kasutasid neandertali inimesed 100 000 aastat tagasi. Sealt
leitud kivististe põhjal on arheoloogid kindlaks teinud, et tol kaugel ajal
pandi surnutele lilli hauda kaasa, mis viitab sellele, et surma peeti
pidulikuks sündmuseks – inimene lahkus sellest maailmast ja läks üle teise.
Tõepoolest, kõik inimkonna vanimad matmispaigad annavad tunnistust usust
inimelu jätkumisse pärast kehalist surma.
Kokkuvõtteks võib öelda, et
surma olemusest rääkides on meil valida kahe vastukäiva
seisukoha vahel. Mõlemad olid tuntud juba vanal ajal, ent on levinud ka
tänapäeval. Ühed ütlevad, et surm on teadvuse kustumine, teised väidavad
kindlalt, et surm on hinge ehk teadvuse üleminek uuele reaalsuse tasandile.
Järgnevas ei ürita ma neid seisukohti sugugi ümber lükata. Püüan vaid anda
ülevaate uurimistööst, mille olen siiani läbi viinud.
Viimastel
aastatel olen kohanud tervet hulka inimesi, kes on saanud nn surmalähedase
kogemuse osaliseks. Olen kohanud neid mitmesugustel asjaoludel. Esimesel korral
oli tegemist lihtsalt juhusega. 1965. aastal, kui olin filosoofia viimase
kursuse üliõpilane Virginia ülikoolis, kohtasin üht meditsiiniinstituudi
psühhiaatriaprofessorit. Kohe alguses paelus mind tema eriliselt soe, lahke ja
heatujuline olek. Olin äärmiselt üllatatud, kui kuulsin hiljem tema
kohta huvitavat fakti, et ta oli olnud surnud – mitte üks, vaid kaks korda,
kümneminutilise vahega – ja et see, mis temaga “surma” ajal juhtus, olevat
täiesti fantastiline. Kuulsin hiljem teda oma lugu rääkivat väikesele grupile
asjast huvitatud üliõpilastele. Tol korral jättis see mulle sügava mulje, ent
kuna mul ei olnud siis veel alust mingi seisukoha võtmiseks, ei mõelnud ma sellele rohkem,
kuid säilitasin siiski lindi, millele ettekanne oli salvestatud.
Mõned aastad hiljem, kui olin
juba filosoofiadoktor, töötasin õppejõuna ühes Põhja-Carolina
ülikoolis. Arutasime üliõpilastega Platoni “Phaidonit”,
teost, milles muu hulgas on juttu ka surematusest. Olin oma loengutel
peatähelepanu teistele teemadele pühendanud ega puudutanud lähemalt küsimust
elust pärast surma. Kord pärast loengut kõnetas mind üks üliõpilane. Ta küsis,
kas ma ei võiks loengutel arutada ka surematuse teemat. Ta tundis asja vastu
erilist huvi, kuna tema vanaema oli operatsiooni ajal “surnud” ning kogenud
midagi hämmastavat. Palusin noormehel sellest lähemalt rääkida ja minu suureks
üllatuseks jutustas ta enam-vähem samasuguse loo, nagu olin kuulnud mõned
aastad tagasi psühhiaatria professorilt.
Minu huvi selliste juhtumite
vastu kasvas ja tasapisi hakkasin oma loengutel käsitlema inimelu jätkumist
pärast bioloogilist surma. Ettevaatuse mõttes ei maininud ma nimetatud kahte
juhtumit. Olin äraootaval seisukohal. Leidsin, et kui sellised juhtumid on
tavalised, siis kuulen neist kindlasti veel – tuleb vaid võimalikult tihti
üliõpilastega surematusest rääkida, küllaldast huvi üles näidata ja oodata. Oma
hämmastuseks kogesin, et igas auditooriumis, mis koosnes umbes kolmekümnest
üliõpilasest, oli vähemalt üks, kes tuli mulle rääkima oma surmalähedasest
kogemusest.
Algusest peale on mind üllatanud
nende juhtumite suur omavaheline sarnasus, ehkki jutustajad on olnud väga
erineva religioosse, sotsiaalse ja haridusliku taustaga. Ajaks, kui ma 1972.
aastal meditsiiniinstituuti astusin, olin kogunud juba terve hulga näiteid.
Mainisin mõnele oma tuttavale, kes meditsiini alal tegutsesid, et tegelen
sellise mitteametliku uurimistööga. Lõpuks veenis üks sõber mind tegema
ettekannet arstiteaduse ühingule. Järgnes mitmeid avalikke arutlusi. Ja pärast
igat arutelu tuli alati keegi mulle oma isiklikust kogemusest rääkima.
Kui minu huvist asja vastu teati
juba laiemalt, hakkasid arstid saatma minu juurde inimesi, keda nad olid
taaselustanud ja kes olid rääkinud oma ebatavalistest kogemustest. Kui
ajalehtedes ilmusid artiklid minu uurimistööst, hakkasin ma kirja teel
materjali saama.
Momendil tean ma umbes 150
sellist juhtumit. Olen need uurimise käigus kolme kategooriasse jaganud.
1. Elamused, mida kogesid inimesed, kes äratati ellu pärast seda, kui
arstid olid konstateerinud kliinilist surma.
2.
Elamused, mida kogesid inimesed, kes
õnnetusjuhtumi või haiguse tagajärjel olid väga lähedal füüsilisele surmale.
3. Elamused, millest surijad juuresviibijaile
vahetult teatasid. Hiljem on need juuresviibijad
surmaelamuse sisu mulle edasi jutustanud.