Naine raamatukogus

Tõlkinud Kaire Puumets-Sõber

Kirjastus Suur Puu

Barbarale

„Ava mind ettevaatlikult …“

Emily Dickinson, „Isiklikud kirjad“

Kallis Hannah!

Mida sa kirjutad?

Oletan, et oled nüüdseks midagi uut alustanud. Kui ei, siis võta seda kirja oma fänni sõbraliku müksuna. Sul on austajad, mu sõber, kes ootavad meeleheitlikult järgmist Hannah Tigonet. Parafraseerides Ämblikmeest: suure lugejaskonnaga kaasneb suur vastutus.

Tõsiselt, ma nägin eile nurga taga raamatupoes „Uskumatut maad“. Selle koha nimi on The Rook … üks hipsterite pesa, kus saab sinu raamatu kõrvale poolkanget kurkumi-sojalatet ja seemneseguga nisukäkke. USA kaaneümbris on igatahes väga silmatorkav, kui sind peaks huvitama. Foto sellest uute raamatute riiulil on manuses. Ka minul tekkis tahtmine endale veel üks eksemplar osta, lihtsalt müüja ees eputamiseks, et autor on minu tuttav! Ma arvan, et see avaldas talle muljet. Tema hääles oli selgelt tunda imetlust, kui ta küsis: „Kas kotti on vaja?“

Mul on väga kahju, et ma ei saanud New Yorki tulla, kui sa eelmisel sügisel seal tuuritamas käisid. Me oleksime võinud kohtuda pärast kõiki neid aastaid, mil oleme olnud kolleegid ja kirjasõbrad. Ma heastan selle ja tulen paari kuu pärast ise üle mere, kui sul pole just plaanis jälle siia sõita. Kui sinu uue raamatu tegevus peaks toimuma siin, siis oleks üks uurimisretk äkki õigustatud? See kohe on kuidagi õige, et sõprus, mis põhineb ühisel sõnaarmastusel, rajaneb sellisele vahetusele.

Vastuseks sinu küsimusele, kuidas mu enda raamat edeneb: noh, ma veetsin reedese päeva raamatukogus. Kirjutasin tuhat sõna ja kustutasin tuhat viissada. Sellegipoolest on Bostoni avalik raamatukogu kena koht muusaga kohtumiseks. Ma kardan, et tal tuleb minu muredega kõvasti vaeva näha. Lootsin, et selline kohtumispaik võib natuke inspiratsiooni lahti raputada. See hoone on tõesti suurejooneline, lugemissaali lage lihtsalt peab nägema. Ma kardan, et raiskasin seda vahtides üsna palju aega. Ma ei saa sinna midagi parata, et mõte rändab sellele, kui palju vaevatud kirjanikke on enne mind neidsamu laekaunistusi kokku lugenud … Võib-olla on Emerson või Alcott põrnitsenud tühja pilguga sama kipsrosetti või vähemalt selle koopiat BPL-i eelmises elus Boylston Streetil. Mõte, et nad võisid seda teha, pakub veidi lohutust.

Nii või teisiti ootan kannatamatult uudiseid sinu käsilolevast tööst. Nagu alati, olen rõõmuga valmis hakkama proovilugejaks, kui seda vajad – loen otsekohe iga peatükki, kui oled selle kirja pannud, nii et tagasiside on vahetu. See annab mulle mingit tegevust, kuni mu kirjutamiskramp kestab, ja võib-olla suudab sinu loovus selle isegi minema pühkida! Ja ehk on siis lõpuks ka minul sulle lugemiseks ja kommenteerimiseks midagi vastu anda.

Tervitustega

Leo

Esimene peatükk

Kirjutamine Bostoni avalikus raamatukogus on osutunud veaks. See hoone on liiga võimas. Siin võib veeta tunde lihtsalt lugemissaali lage vahtides. Ülespoole pööratud silmadega on kirjutatud väga vähe raamatuid. Ta mõistab sinu üle kohut, see lagi, vaadates igast suunast alla sinu peale. Irvitab su üle oma arhitektuurse täiusega, millesarnast pole võimalik saavutada lihtsalt üht sõna teise järele sättides, kuni tekib struktuur. See tekitab sinus soovi alustada uhketest kaartest, luua võimas raamistik, kuhu paigutada kunstipärane detail – midagi pilkupüüdvat, sümmeetrilist ja sidusat. Kuid kahjuks ei ole see minu viis kirjutada.

Mina olen müürsepp, kes töötab joonisteta, laob sõnadest lauseid ja lausetest lõikusid, lastes seintel kerkida kõveriti ning teha ootamatuid jõnkse. Mingit kondikava ei ole, ainult üksteist toetavad tellised, mis moodustavad loo. Mul pole õrna aimugi, mida täpselt ehitan ja kas see püsib püsti.

Võib-olla peaksin töötama hoopis bussis. See sobiks minu meetodiga paremini kokku. Ma ei ole täiesti sihitu … mingi suund on olemas, kuid see, kes tuleb peale ja kes väljub, sõltub harjumuse, ajastuse ja juhuse tasakaalust. Alati on võimalik, et marsruut viimasel minutil kas ilmastiku, õnnetuse, mõne paraadi või maratoni tõttu muutub. Pole mingit sümmeetriat ega plaani, üksnes inimelu kaootiline plaanitu sagin.

Siiski on lagedel imeline ülev perspektiiv, mida bussidel pole. Need on ennegi vahtinud alla kirjanike peale. Kas need näevad üht ka praegu? Või kõigest raamatukokku tulnud naist, kelle ees on tühi paberileht.

Äkki tuleks mul lae vahtimine lõpetada ja midagi kirjutada.

Ma sunnin end pilku langetama. Rohelise kupliga lugemislampide mahedad valgusellipsid panevad ühistel lugemislaudadel paika territooriumi piirid. Tunne ennast koduselt, kuid püsi oma lambi valgusvihus. Ma istun ühe laua otsas neist kümnetest, mis täidavad sirgete ridadena kogu ruumi. Minu laud on üsna saali keskel, nii et näen end igast küljest ümbritsevaid rohelisi lampe ja raamatute kohale langetatud päid. Noor naine minu kõrval on jaki seljast võtnud, tema mõlemad käsivarred on üleni kaetud tätoveeringutega. Mina pole kunagi endale tätokaid teinud, kuid olen vaimustuses. Tema elulugu on söövitatud ta nahale … Ta on nagu elav raamat. Mustrid ja portreed ja sõnad. Armastuse ja jõu mantrad. Ma arutlen, kui palju sellest on väljamõeldis. Millist lugu jutustaksin mina, kui kannaksin seda oma kehal? Naine loeb Freudi. Mulle torkab pähe, et psühholoogiatudeng võiks olla suurepärane põnevusromaani kangelane. Üliõpilane, mitte spetsialist. Spetsialistiga on raskem samastuda, teda eraldab lugejast tema staatus. Ma kirjutan märkmiku tühjale lehele sõna „psühholoogiatudeng“ ja tõmban sellele kasti ümber. Ja olengi hüpanud bussi. Jumal teab, kuhu see viib – ma lihtsalt sisenesin esimesse ettejuhtuvasse, mis parajasti möödus.

Kasti alla teen mõned märkmed naise tätoveeringute kohta, püüdes hoolega varjata, et tema tätokaid loen.

Põiki minu vastas istub noor mees, kes kannab Harvardi õigusteaduskonna dressipluusi. Tema klassikaline välimus – laiad õlad, tugev lõug ja lõualohk – kuuluks justkui mõne vana multifilmi kangelasele. Ta on juba vähemalt kümme minutit vahtinud enda ette toetatud paksu köite üht lehekülge. Äkki õpib seda pähe … või püüab lihtsalt hoiduda vaatamast noort naist minust vasakul. Ma mõistatan, kes nad võiksid teineteisele olla: endised kallimad või armuvalus mees ja ükskõikne naine. Või äkki vastupidi – naine jälitab meest? Jälgib teda Freudi tagant? Kas ta võib meest milleski kahtlustada? Mees näeb kahtlemata piinatud välja … süütunne? Ta heidab pilgu kellale – Rolex, või äkki koopia.

Heroilisest Lõuast vasakul istub teine mees, alles noor, kuid mitte enam poisilik. Ta kannab päevasärgi ja džempri peal vabaajapintsakut. Ma vaatan teda terasemalt kui teisi, sest ta on nii naeruväärselt ilus. Tumedad juuksed ja silmad, tugevad kõrged kulmukaared. Kui ta tabaks minu pilgu, siis arvaks ta, et vaatan teda sellepärast. Aga see pole nii … või ainult natuke. Peamiselt mõtlen sellele, mida tema võiks loole lisada.

Ta töötab sülearvutiga, tehes aeg-ajalt pausi, et ekraani põrnitseda, siis kirjutab kiiresti edasi. Armas jumal, ega ta ometi kirjanik ei ole?

Lugemissaalis on loomulikult teisigi inimesi, kuid nemad on üksnes varjud. Esialgu veel keskendumata püüan midagi nende kolme kohta paberile panna. Kuidas Freudi-tüdruk, Heroiline Lõug ja Ilus Mees võiksid omavahel seotud olla. Armukolmnurgad, ärisuhted, lapsepõlvesõbrad. Ehk on Ilus Mees filmitäht, Heroiline Lõug tema fänn ja Freudi-tüdruk ustav ihukaitsja. Ma naeratan, sest stsenaarium muutub üha naeruväärsemaks, ja minu silmad kohtuvad Ilusa Mehe silmadega. Ta näib kohkuvat ja kimbatusse sattuvat nagu ilmselt minagi, sest just seda ma tunnen. Ma avan suu, et olukorda selgitada ja talle kinnitada, et olen kirjanik, mitte himur ahistaja, aga mõistagi on see siin lugemissaal, kus sa ei saa ennast õigustada, sest teised inimesed püüavad lugeda. Ma proovin talle mõista anda, et huvitun temast üksnes kui loodava tegelaskuju välisest prototüübist, ent seda on kehakeeles liiga raske väljendada. Tundub, et ta satub lihtsalt segadusse.

Freudi-tüdruk naerab vaikselt. Nüüd tõstab ka Heroiline Lõug pilgu ja me vaatame neljakesi üksteisele otsa, tohtimata kiruda, vabandada ega selgitada, et mitte sattuda lugemissaali valvuri viha alla.

Ja siis kõlab karje. Kärisev ja hirmunud. Sellele järgneb tuikav vaikus, enne kui näime kõik taipavat, et lugemissaali reeglid ei kehti enam.

„Persse! Mis see oli?“ pomiseb Heroiline Lõug.

„Kust see tuli?“ Freudi-tüdruk on püsti tõusnud ja vaatab ringi.

Inimesed hakkavad asju kokku pakkima, et lahkuda.

Kaks turvameest astuvad sisse ja paluvad kõigil rahulikuks jääda ning oma kohal püsida, kuni on välja selgitatud, mis toimus. Mõni napakas juuratudeng lõbustab ennast kaaslaste kinnipidamise ja arreteerimisega, kuid enamik inimesi istub ja ootab.

„Küllap oli see kõigest ämblik,“ ütleb Heroiline Lõug. „Minu toakaaslane teeb just sellist häält iga kord, kui ämblikku näeb.“

„See oli naine,“ märgib Freudi-tüdruk.

„Või mees, kes kardab ämblikke …“ Heroiline Lõug näeb välja, nagu võiks tema arahnofoobia all kannatav sõber kuskil varitseda.

„Ma vabandan, et teid vahtima jäin,“ pöördub Ilus Mees ettevaatlikult minu poole. Mul on piisavalt hea kõrv Ameerika aktsentide eristamiseks, nii et võin nüüd öelda, et ta ei ole Bostonist. „Minu toimetaja tahab, et ma lisaksin oma tööle tegelaste kirjeldusi.“ Ta teeb grimassi. „Ta ütleb, et kõik naised minu käsikirjas kannavad samu riideid, nii et ma mõtlesin … Pagan, see kõlab jubedalt! Vabandust. Ma püüdsin teie jakki kirjeldada.“

Ma naeratan kergendatult. Ta võtab löögi vabatahtlikult enda peale. Ma olen kõigest vastutulelik: „See on kalasabamustriga tviid, taaskasutuspoest ostetud meeste vabaajapintsak, mida on kohandatud, et kandja ei näeks välja naeruväärne.“ Ma kohtan tema pilku. „Loodetavasti ei kirjutanud te, et ma näen välja naeruväärne.“

Mees satub hetkeks segadusse. „Ei, ma kinnitan teile …“ Siis näib ta taipavat, et ma teen nalja, ja hakkab naerma. See on kena naer. Sügav, aga mitte vali. „Cain McLeod.“

Kulub sekund, enne kui taipan, et ta tutvustas ennast. Ma pean samaga vastama.

„Winifred Kincaid … mind kutsutakse Freddieks.“

„Ta on ka kirjanik,“ Freudi-tüdruk kallutab end lähemale ja silmitseb minu märkmikku. „Ta on meie kõigi kohta märkmeid teinud.“

Pagan!

Ta irvitab. „Mulle meeldib Freudi-tüdruk … kõlab nagu mõni intellektuaalne superkangelane. Parem kui Tätoveeritud Käsivarred või Ninarõngas.“

Ma löön märkmiku kinni.

„Äge!“ Heroiline Lõug pöörab ennast ja demonstreerib oma profiili. „Ma loodan, et sa kirjeldasid minu ilusamat külge ja …“ ta lisab särava naeratusega, „mul on põselohud.“

Ilusal Mehel, keda nähtavasti tuntakse ka Cain McLeodina, on ilmselgelt lõbus. „Kui suur tõenäosus see on? Teie kaks peaksite hoolikamalt valima, kelle kõrvale istute.“

„Mina olen Marigold Anastas,“ teatab Freudi-tüdruk. „Teile teadmiseks. A-N-A-S-T-A-S.“

Et mitte kõrvale jääda, ütleb Heroiline Lõug, et tema nimi on Whit Metters, ning lubab mind ja Cain McLeodi kohtusse kaevata, kui me unustame tema põselohkudest kirjutada.

Me kõik naerame, kui turvamehed teatavad, et soovijad võivad lahkuda.

„Kas te uurisite välja, kes karjatas?“ küsib Cain.

Turvamehed kehitavad õlgu. „Arvatavasti mõni sitapea, kes peab ennast koomikuks.“

Whit noogutab rahulolevalt ja pomiseb: „Ämblik.“

Caini kulm kerkib kõrgemale. „See oli üsna veenev karjatus,“ ütleb ta vaikselt.

Tal on õigus. See karje oli täis tõelist surmahirmu. Aga ilmselt on see kõigest kirjaniku fantaasia. Võib-olla oli kellelgi lihtsalt vaja pisut stressi maandada. „Mul on kohvi tarvis.“

„Kaardiruumi teetuba on kõige lähemal,“ ütleb Cain. „Nad teevad korralikku kohvi.“

„Kas te vajate veel materjali?“ küsib Marigold. Kui jaki varrukad on minu tähelepanu köitnud tätoveeringud varjanud, märkan, et tal on ilusad silmad, kalliskivirohelised ja säravad, raamitud suitsuse lauvärvi ja ripsmetušiga.

„Ainult kohvi,“ vastan nii Caini kui ka enda eest, sest ma pole kindel, kummalt ta seda küsis.

„Kas mina võin ka tulla?“

Küsimuse lapselik otsekohesus on relvituks tegev. „Muidugi.“

„Mina ka?“ on Whiti kord. „Ma ei taha üksi jääda. Siin kuskil on ämblik.“

Ja nii läheme Kaardiruumi, et saada sõpradeks, ning mina joon oma esimese kohvi koos mõrvariga.

Kallis Hannah!

Braavo! Nutikas ja köitev avang. Sinu käes on minu hädaldamisest kunst saanud. Viimane rida paneb judisema. Suurepärane peibutis. Ma kardan, et kirjastaja palub sul sellest avarida teha, et esimeste lehekülgede lappajad kindlasti konksu otsa jääksid. Kõik, mis ma oskan öelda: hakka vastu! See on täiuslik just nii, nagu on.

See rida on tõesti julge ja meisterlik. Arvesta, et sa oled lugejatele veksli välja käinud, kuulutades, et üks neist (Marigold, Whit või Cain) on mõrvar. Neid jälgitakse nüüd hoolega, pannakse tähele iga väikest nüanssi. Lugejate tähelepanu kõrvale juhtimise käsikirjas leiduvatelt juhtlõngadelt, et põnevust ülal hoida, võib see raskemaks teha. Siiski on see omamoodi hõrk – eriti kuna nad näivad nii toredad. Nagu ma ütlesin: julge.

Söandan loota, et kuna tegevuskoht on Boston, siis tuled peagi siia uurimisretkele. Oleks imeline sinuga tõeliste kirjanikena kuskil baaris martiiniklaasi taga silmast silma meie kunsti nimel kannatada! Sinnamaani on mul rõõm aidata sind kohataju ja muu sellisega. Mõtle minust kui oma agendist, silmadest ja kõrvadest USA-s.

Paar märkust: ameeriklased ei kasuta sõna džemper (Ilusa Mehe kirjeldus). Ehk peaksid selle asendama sviitri või pulloveriga. Samuti pole üleni tätoveeritud naised USA-s kaugeltki nii tavalised kui Austraalias. Ma pole siin näinud ühtegi üleni tätoveeritud naist. Muidugi ei tähenda see, et Marigoldil ei võiks selliseid tätoveeringuid olla – võib-olla just sellepärast Winifred neid märkabki.

Ma läksin tagasi lugemissaali, kui olin saanud sinult meili ja selle peatüki ülevaatamiseks, ning kardan, et rääkimine ei ole seal otsesõnu keelatud. See on rohkem tavaviisakus. Seda pole raske parandada. Lisa laua taha üks või kaks vaikusele manitsevat pahast naabrit ja vaikimissundus püsib. Lõunat sõin Kaardiruumis, nii et kui vajad üksikasju, anna mulle teada. Austraallasena leiaksid kindlasti, et see kohv on tegelikult kohutav, kuid Winifred on ameeriklane ega märka tõenäoliselt selle puudusi.

Kas sa otsid Freddiele elukohta? Kui raha pole probleem, siis võiksid ta paigutada Back Baysse, kohe BPL-i naabrusse. Seal on Victoria-aegsetes punasest tellisest elamutes palju renoveeritud kortereid, kuid Freddie peaks olema rikas pärija, et seda endale lubada! Kas ta on majanduslikes raskustes tulevikulootus või rahvusvaheliselt tunnustatud kirjanik? Esimene elaks ilmselt kuskil Brightoni või Alstoni kandis. Anna mulle teada, kui soovid, et ma sulle mõne hoone välja vaataksin.

Sain eile oma oopuse kümnenda tagasilükkamiskirja. Mulle tundub, et see väärib tähistamist. Võib-olla ostan tordi. Seekord öeldi, et mu käsikiri on elegantne, kuid arvati, et ma töötan vales žanris … mis minu arvates on kaudne viis öelda, et neile meeldiks, kui mu peategelane oleks vampiir ja kulminatsioon hõlmaks tulnukate sissetungi … ja mitte sellist, millest meie president näib haaratud olevat!

Ma tean, et korduvad äraütlemiskirjad on üleminekuriitus, Hannah, aga ausalt, see teeb haiget. Ma ei tea, kas olen selle äri jaoks piisavalt tugev. Kindlasti on vaimustav jõuda etappi, kus su maksud on makstud, kus sa tead, et selle avaldamist, mida iganes praegu kirjutad, vähemalt kaalutakse põhjalikult. Praegune etapp tundub lihtsalt rituaalse alandusena.

Mõnevõrra meeleheitlikult

Leo

Teine peatükk

Ma tunnen ikka veel pisut aukartust iga kord, kui sisenen Carrington Square’i malelauamustrilise põrandaga fuajeesse. See on üks neid viktoriaanlikke tellismaju, mille poolest Back Bay kuulus on – imeline viilkatusega hoone, seest täiuslikult renoveeritud. Minu ühe magamistoaga korterist avaneb vaade siseõue, mida ilmestavad haljastatud aiad ja malmist purskkaevud. See on kaunilt sisustatud ja kujundatud – koht, mis tavaliselt ületab ühe tagasihoidliku kirjaniku võimalused. Elutoas paiknevad mõlemal pool marmorkaminat sisseehitatud raamatukapid, kus hoitakse kõigi varasemate siin elanud Sinclairi stipendiumi laureaatide teoseid. See kollektsioon on ühtaegu inspireeriv ja hirmutav. Pea igas žanris suurepärased romaanid, mis on valminud aastal, mil kirjanik elas selles korteris. Selle umbes viiekümne aasta jooksul, mil stipendiumit on välja antud, on korterit kahtlemata mitu korda renoveeritud ja dekoreeritud, kuid need raamatukapid on jäänud endiseks, pühaks ja puutumatuks. Selle paiga eesmärk ja süda – mõnikord tundub, et kuulen seda löömas.

Võib-olla olid need raamatukapid, mis mu pastaka alguses vaikima sundisid. Ma olin arvanud, et siin sulg jookseb. Aeg ja koht kirjutamiseks – unistus, mille auhind võimalikuks tegi. Ja ometi tundsin end väärtusetuna, ebakindlana. Ma olin lämbumas ja esimesel kuul rohkem kustutasin, kui kirjutasin. Aga mitte täna.

Täna olen raamatukogust naastes elevil. Jäime Kaardiruumi tundideks: Cain, Whit, Marigold ja mina. See oli veider, neli võõrast inimest, kes näisid üksteist ära tundvat, justkui oleksid kunagi ammu unustatud elus sõbrad olnud.

Me rääkisime igasugustest asjadest, naersime peaaegu kõige üle ja tegime sundimatult üksteise kulul nalja. Ma tundsin end nagu kodus ja hingasin esimest korda pärast Sydneyst saabunud lennukilt maha astumist täielikult välja.

Cain on kirjanik, keda on avaldatud – tema esimest raamatut on arvustanud New York Times. Ta ei öelnud seda mulle ise, vaid ma guugeldasin teda teel koju. Washington Post nimetas teda üheks Ameerika lootustandvaimaks nooreks romaanikirjanikuks ja tema esimene raamat oli omamoodi sensatsioon. Marigold õpib tõepoolest Harvardis psühholoogiat ja Whit on õigusteaduskonnast välja kukkumas. Põrumine ei paista teda häirivat. Ilmselt on see ainus viis vältida perefirmas tööle asumist.

Ja nii on minu tähelepanu esialgu mujal, kui trepil Leo Johnsoniga kokku satun.

„Freddie! Tere!“

Leo on veel üks kirjanik, kes elab Carrington Square’il. Ta on pärit Alabamast, kuid mulle tundub, et ta on mingil ajal Harvardis õppinud. Tal on stipendium, mis näib olevat Sinclairi stipendiumi Ameerika vaste, ja ta elab minu korterist paar ust edasi. „Kuidas raamatukogus läks?“ küsib ta. Ta räägib lõunaosariiklase rahulikus tempos, mis kutsub sind hoogu maha võtma ja veidikeseks vestlema jääma. „Kas said palju tööd tehtud?“

„Kuidas sa tead, et ma raamatukogus käisin?“

„Oh, ma nägin sind Kaardiruumis.“ Ta lükkab prillid üles ninajuurele. „Läksin BPL-i, et võtta raamat, mille olin broneerinud, ja siis tundsin, et vajan kohvi. Lihtsalt juhtusin sind seal nägema. Ma lehvitasin sulle, aga arvan, et sa ei märganud mind.“

„Tõesti ei märganud, muidu oleksin palunud sul meiega ühineda.“ Kui mul on siin keegi, keda saan kolleegiks nimetada, siis on see Leo. Ma räägin talle karjest.

Ta naerab. „Ma arvan, et tegemist oli mingi hulluga või mõne klubi sisseõnnistamisriitusega. Paljudes Harvardi klubides on nüüd nii mehi kui ka naisi.“

Ma kergitan kulmu, sest ei saa aru, mis see siia puutub.

„Sedasorti jant näib olevat mõne noore mehe ajusünnitis,“ selgitab ta. „Kuid loomulikult peab naine selle teoks tegema.“

Ma naeratan. „Kas sa ei usu, et selle võisid kavandada naised?“

„Ma ei usu, et see naisele nii naljakas võiks olla ... Mees aga rõõmustaks oma erakordse vaimukuse üle.“

„Pea meeles, et seda ütlesid sina, mitte mina.“ Heidan pilgu trepist üles. „Kas tahaksid sisse astuda ja kohvi juua?“

Leo raputab pead. „Ei, ma’am. Ma näen su silmis loomepalangut. Ma jätan sind rahus kirjutama. Võrdleme paari päeva pärast oma kirjatöid.“

Ma nõustun temaga kergendatult. Tunnen tungivat vajadust kirjutada. Ja Leo meeldib mulle veelgi enam, sest ta saab sellest aru.

Avan sülearvuti niipea, kui korterisse jõuan, libistan kingad jalast ja teen endale diivanile pesa. Hakkan tippima, kasutades hüüdnimesid Ilus Mees, Heroiline Lõug ja Freudi-tüdruk. Nad ilmuvad ekraanile nagu elust tehtud hõõrdepildid, sõnad on neile kuju ja mõõtme andnud. Hiljem saavad nad õiged nimed, praegu ei taha ma oma mõttelendu katkestada, et välja nuputada, kuidas neid kutsuda.

Ma lähtun karjest. Ka sellel on loos oma koht. Me rääkisime sellest neljakesi pikalt. Kuidas saab midagi sellist seletamatuks jääda?

Keegi pidi karjatama, kellelgi pidi selleks põhjus olema. Whit tuli taas välja ämblikega. Ma arvan, et tal peab mingi foobia olema.

Me oleme kokku leppinud, et kohtume homme BPL-is. Tegelikult leppisime meie Cainiga kohtumise kokku, et moodustada omamoodi kirjanikerühm. Marigold ja Whit leidsid, et nemadki peaksid igasse rühma kuuluma, olenemata selle eesmärgist.

„Me võime olla helitahvlid,“ kinnitas Marigold.

„Ja inspiratsiooniallikad,“ lisas Whit. Ja nii saigi see kokku lepitud.

On põnev, kui sul on plaane ja inimesi, kellega kohtuda.

Lülitan teleri sisse, esialgu taustamüra tekitamiseks. Ma teen tööd, nii et see on kõigest heli. Kõnekõmin, mis ühendab mind pärismaailmaga, kui loon omaenda maailma: ankur, mida vaevu märkan. Kuni kuulen sõnu „Bostoni avalik raamatukogu täna“.

Ma tõstan pilgu. Reporter räägib kaamerasse. „… koristajad leidsid Bostoni avalikust raamatukogust noore naise surnukeha.“

Sulen sülearvuti, keeran heli valjemaks ja kallutan end ettepoole, telerile lähemale. Laip. Issand jumal, see karjatus! Reporter ei ütle mulle rohkem midagi kasulikku. Vahetan kanalit, kuid sõnum on suuresti sama. Surnut ei ole tuvastatud, teada on vaid nii palju, et tegemist on noore naise laibaga.

Mu telefon heliseb. See on Marigold. „Uudised! Kas sa uudiseid nägid?“

„Jah.“

„See karje!“ Marigoldi hääl on pigem elevil kui hirmunud. „See pidi olema tema.“

„Huvitav, miks nad teda siis ei leidnud.“

„Võib-olla peitis mõrvar surnukeha ära?“

Ma naeratan. „Nad ei rääkinud midagi mõrvast, Marigold. Ta võis karjatada, sest kukkus trepist alla.“

„Kui ta oleks trepist alla kukkunud, siis oleks keegi ta otsekohe leidnud.“

See on tõsi. „Kas sa arvad, et raamatukogu on homme suletud?“

„Võib-olla see ruum, kust ta leiti, kuid kogu raamatukogu kindlasti mitte.“

Marigoldi hääl vaibub poolsosinaks. „See pidi toimuma Bates Halli lähedal.“

„Ma mõtlesin seda ise ka.“

„Me võisime temast väljudes mööduda – mõrvarist, ma mõtlen.“

Ma naeran, kuigi see on muidugi võimalik. „Kui see oleks toimunud raamatus, siis oleksime teda vähemalt müksanud.“

„Nii et meie homne kohtumine on endiselt jõus?“

Ma ei kõhkle. Sinclairi vennaskonna palgatud koristaja käib teisipäeviti ja ma eelistan vältida seda tunnet, et olen jalus, laisk või räpane, mis sul täiskasvanuna paratamatult tekib, kui keegi sinu järelt koristab. „Mina olen seal. Saame vähemalt teada, kas raamatukogu suletakse ajutiselt.“

Me räägime veel natuke aega muudest asjadest. Marigold kirjutab noorukite ärevusest emast lahkumisel, mille kohta ta ütleb „memmepojad ja naised, kes on nad selliseks kasvatanud“. Selleks ajaks, kui me lepime kokku, kus kohtume, kui meid BPL-i ei lubata, naeran ma kõva häälega.

Aga kui kõne on lõppenud, lähevad mu mõtted tagasi sellele karjatusele – tõsiasjale, et ma kuulsin seda. Ma olin kuulnud kedagi suremas ja ükskõik kuidas see ka juhtus, polnud mingit kahtlust, et ta oli tundnud kabuhirmu. See fakt iseenesest näib kaalukas ja ma tunnen seda raskust oma kõhuõõnes.

Nüüd nimetatakse seda juhtumit uudistes mõrvaks. Ma pole kindel, kas neil on praeguseks rohkem teavet või on see lihtsalt ühe kõmu-uudise vältimatu areng.

Pannud teleri valjemaks, naasen tööle, tundes ennast süüdlaslikult, sest ükskõik mida ma selle vaese naise vastu ka ei tunne, ei piira ega aeglusta see mu sõnatulva. Sõnad tulevad kiiresti, põimudes lauseteks, mis on kindlad ja rütmilised ning üllatavad mind oma selgusega. Tundub veidi sündsusetu ühe tragöödia kiiluvees nii hästi kirjutada. Aga ma teen seda. Lugu võõrastest, keda seob karjatus.

Kallis Hannah!

Hästi tehtud, mu sõber, hästi tehtud! Sinclairi stipendium on suurepärane idee. Sa saad Winifredi paigutada elama Back Baysse, koormamata teda tohutu rikkusega. Ja ta võib olla austraallane.

Ja sa panid ka minu loo sisse! Lõunaosariiklase kõnepruugi ja minu enda stipendiumiga. Ma olen pöördes! Sa unustasid mainida, et Leo on pikk ja silmipimestavalt kaunis, aga ma arvan, et see on iseenesestmõistetav. Vähe sellest, sa oled lisanud oma väitele, et kurjategija oli kohal, kui Freddie Kaardiruumis kohvi jõi, alatult neljanda valikuvõimaluse. Kas see oligi sul plaanis?

Vastuseks sinu esimesele küsimusele: jah, ma usun, et Bates Hall oleks järgmisel päeval avatud. Ilmselgelt ei toimunud mõrv seal, vaid mõnes lähedal asuvas toas või saalis. Valik on avar – ma annan allpool mõned soovitused.

Mõne puhul neist pead võib-olla arvestama karje tugevusega. Kui see oli piisavalt vali, et seda Bates Hallis kuulda võis, pidi see tõesti tulema ühest kõrvalruumist. Mul on põnev lugeda, kuidas kavatsed selgitada, miks otsingul midagi ei avastatud.

Käisin veel kord BPL-is, et näha, kas leian midagi kasulikku. On mõned ventilatsiooniavad, mis võivad kaugemal asuvast ruumist heli edasi kanda, kuid selleks on tõesti vaja hoone ehitus- või hooldusplaani. Ma pelgan veidi seda küsida, sest võidakse arvata, et mul on kurjad kavatsused, aga kui mul tekib võimalus, siis vaatan, mida saan välja uurida.

Ja nüüd sinu meili teine teema … Jumal, Hannah, aitäh. Ma tõesti ei oodanud sinult ettepanekut anda minu käsikiri oma agendile. Mõtlen piinlikkusega, ega sa ometi arva, et see oligi minu plaan. Ma kinnitan sulle, et ei olnud. Ja kuigi ma olen liiga uhke, et sinu abi vastu võtta, olen liiga meeleheitel, et seda tagasi lükata.

Niisiis, minu käsikiri on koos mu viimaste väärikuseriismetega manuses. Pea meeles, et kui see on sinu arvates kohutav ja sa ei anna seda eales edasi, siis ära seda mulle kunagi ütle. Ja mina ei küsi kunagi, sest meie sõprus peab minu andetuse mingil viisil üle elama. Ma väljendan seda halvasti … Ma arvan, et see kõik ei tõota minu käsikirjale midagi head, kuid olen tänulik ja liigutatud, et soovid mind aidata.

Igatahes ootan sinu järgmist peatükki ja vaatan, kas suudan leida midagi, mis aitab surnukeha sobivasse kohta asetada.

Veel kord tänu ja imetlusega

Leo