SISUKORD
Kes ma olen? 7
Käsitletavad teemad 8
Sissejuhatus 9
I. Tervenemise
sümbol 12
II. Inimese
ehitus 16
Inimliku kogemuse üldised
valdkonnad 16
Isiksus ja tema vari 18
Pahed ja voorused 21
III. “Käesoleva-hetke”
isiksus 23
Enneagramm 23
“Käesoleva-hetke” isiksuse
lätted. Pattulangemine 25
Pattulangemise mudel. Lapse
lahutamine vanemast 29
Hingetüübid 31
IV. “Käesoleva-hetke”
isiksuse struktuur. Tšakrad ja
elementaalid 44
Seitse
tšakrat 45
Tšakratevahelised seosed ja
meel 79
V. “Käesoleva-hetke”
isiksuse kodu. Alateadvuslik meel 81
Illusioonide majad 82
“Sisemise Juuda” näod 83
VI. Kõikehaarav uuenemisteekond.
Mõistujutt kadunud pojast 90
Uuenemise sümboolne
teekond 101
Zorbat mõista püüdes 104
VII. Armastuse
teadlik äratamine. Üheksa teed koju
105
Otsus tagasi
pöörduda 105
Tee leidmine 106
Tervendav mandala 108
Igapäevane töö
elementaalidega 168
VIII. Meditatsioonid
armastuse äratamiseks 172
Juhised
mediteerimiseks 172
IX. Intervjuu
Daskalosega armastuse ja
kiindumatuse teemal 198
Lisa
I: Kokkuvõte enneagrammi
isiksusetüüpidest
Eraldunud minad 205
Lisa
II: Kliinilised juhtumianalüüsid 224
Lisa
III: Meel mateerias. Energiakeha
anatoomia 233
Märkused 242
Sõnastik 246
Kontaktandmed 250
Register 252
KÄSITLETAVAD TEEMAD
Psühholoogia ja religiooni vaheliste barjääride lõhkumine – kõik peatükid
Piibli sidumine alternatiivse vaimsusega – sissejuhatus; peatükid I, II, IV, VI,
VII ja IX
Maailma religioonide põhiolemuse samasuse mõistmine – sissejuhatus; peatükid I, IV ja VII
Kuidas mõtted ja hoiakud meie elu mõjutavad – peatükid II, IV, V, VI, VII ja IX;
lisa III
Uued paradigmad sõltuvuse mõistmiseks – peatükid II, III, IV, V ja VI
Oma isiksusetüübi ja vaimsete vajaduste leidmine – peatükid III, V ja VII;
lisa I
Uuenemisprotsessi mõistmine – peatükid IV ja VII; lisa II
Uuenemise vaimsed juhtprintsiibid – peatükk VII
Vanemate kasvatus ja laste vaimne areng – peatükid III ja IV
Enese tervendamise ja vaimse kasvu edendamise harjutused – peatükid VII ja VIII
Juhtumianalüüsid, mis illustreerivad tervenemisprotsessi ja vaimset kasvamist – lisa II
Teadus ja vaimsus – lisa III
SISSEJUHATUS
Vaimse tervise ja vaimsuse vahel on selge seos. Seda seost uurivad aktiivselt nii
psühhoterapeudid kui ka vaimsed eneseotsijad. Mõned psühhoterapeudid on
ühendanud vaimsuse leidlikult ja tihedalt oma igapäevase praktikaga. Sageli
töötavad nad jungiaanliku või transpersonaalse psühholoogia kontekstis või
lähtuvad koguni sellest laiast valdkonnast, mida nimetatakse “alternatiivseks
vaimsuseks” ja kuhu kuulub näiteks tervendamine hoiakute kaudu. Nad pööravad
oma pilgu nende poole, kes on loonud tõhusa silla siseelu psühholoogia ning
vaimsuse transtsendentsete printsiipide ja praktikate vahele. Üheks taoliseks
sillaks on psühholoog Roberto Assagioli loodud psühhosüntees, mis ühendab Lääne
psühholoogia tehnikad Ida vaimsusega.
Teised terapeudid eelistavad otsest
tööd kogemusevälise sfääriga vältida, kuid tunnistavad ometi, et vaimne usk
suurendab mingil moel klientide õnnetunnet ja toimetulekuvõimet. Enamik
terapeute suhtub vaimsusesse kui keemiliste ja muude sõltuvuste ravi ühte
põhikomponenti igatahes soosivalt. Väga vähe on tervendajaid, kes täielikult
eitavad või eiravad võimalust, et transtsendentne sfäär suudab inimese siseelu
kvaliteeti mõjutada.
Tavareligioon, mis on
transtsendentsuse poole püüdlevatele inimestele põhiliseks raamistikuks, on
hetkel psühholoogia ja isiksuseteooriaga veel sidusal viisil ühendamata.
Taolist sünteesi takistab peamiselt asjaolu, et terviklikke inimteadmiste
valdkondi on arvukate sektantlike ja sageli omavahel vastuolus olevate
religioossete dogmadega võimatu ühendada. Ometi püüdleb iga religioon omal moel
universaalsuse poole, seega peab leiduma mingi tõsiseltvõetav ja
üldaktsepteeritud viis, kuidas ühendada peavoolu religioosne kogemus
mõtestatult igapäevapsühholoogiaga.
Autorid on leidnud, et üks selle
dilemma võti peitub Jeesuse elu ja õpetuse otseses uurimises. Isegi kui me
peame kasutama Jeesuse elu vaatlemiseks kõige traditsioonilisemat allikat,
kuningas James’i piiblit, mida katab ajaloo ja inimlike eelarvamuste loor, ei
ole raske näha, et Jeesus oli meisterlik tervendaja ja kogenud psühhoterapeut.
Kuigi Jeesus elas peaaegu 2000 aastat enne Sigmund Freudi ja teisi 20. sajandi
psühholoogia suurkujusid, demonstreeris ta veenvalt, et mõistab inimese meelt
ja emotsioone sama hästi kui inimese vaimu. Jeesust võiks seega nimetada
hingelis-vaimse tervendamise isaks.
Autorid jõudsid sellele järeldusele
mitut eri teed mööda, võttes viimaks omaks seisukohad, mida esindas kadunud
Stylianos Atteshlis, keda tuntakse rohkem Daskalose (kreeka keeles “õpetaja”)
nime all. Daskalos elas suurema osa elust Küprosel. Ta oli ühtaegu müstik,
tervendaja, kunstnik, õpetlane ja mõtleja, vend ja teejuht. Kuigi ta õpetas
kristlikus kontekstis ja kujundas oma elu Jeesuse järgi, õpetas ta inimestele,
et maailma suured religioonid on vaimses mõttes sarnased – ja seda nii
kontseptuaalsest kui ka kogemuslikust vaatepunktist lähtudes. Ta käsitles elu
terviklikult ega lahutanud vaimsust ühestki teisest inimkogemuse valdkonnast.
Mis peamine, oma õpilaste vaimseks äratamiseks meenutas Daskalos neile, mis on
tõeline armastus, et kõik algab armastusest – ta näitas neile, mida tähendab
olla inimene, kes elab armastuses.
Aprillis 1994 kohtusime me
Daskalosega isiklikult ja rääkisime oma plaanist purjetada Küproselt Patmose
saarele, kus apostel Johannes kunagi maapaos viibis ja kus talle Ilmutuse anti.
Daskalos vastas, et Isa Yohannah (Johannes) on meiega. Just sellel reisil
küpses idee kirjutada käesolev raamat. Järgmisel aastal Daskalos suri.
Käesolev raamat, mis ühendab
kollektiivse religioosse filosoofia, individuaalse vaimse kogemuse ja tänapäeva
psühholoogia, on kirjutatud just Daskalose mälestuseks, tänuks temalt saadud
inspiratsiooni eest. Harilikult on need sfäärid olnud inimese hinges laiali pillutatud,
mis on takistanud elus uue kvaliteedi ja edu saavutamist. Daskalos näitas, et
taolisest killustatusest tervenemise üks võti peitub isiksuse mõistmises. Me
oleme leidnud, et seda seost selgitavad ja kinnitavad enneagrammi-teooria
isiksusetüüpidest ning energiakeha struktuuri ja sellega seotud tšakrakeskuste
teooria. Liites nendele käsitustele Jeesuse elu ja õpetuse, saame võimsad ja
tõhusad juhised, kuidas oma teekonda alustada.
Aastatepikkune kogemus psühhiaatria ja
pereteraapia valdkonnas on meile näidanud, et mõistujutt kadunud pojast
kirjeldab kõigi meeste ja naiste universaalset uuenemise rännakut, mille sisuks
on naasmine armastuse juurde. Me pakume oma raamatus isiklikke muljeid
vestlustest Daskalosega, praktilisi tervendamisharjutusi, millega sünteesi
tugevdada, samuti juhtumianalüüse kliinilisest praktikast (lisa II). Me
näitame, et Jeesuse õpetuste ja teiste maailma juhtivate religioonide
suurkujude õpetuste vahel valitseb kooskõla. Jeesusele keskendume sellepärast,
et teda kui Lääne tsivilisatsiooni olulisimat usutegelast tuntakse kõige
paremini, kuid teame seejuures väga hästi, et samamoodi võiks võtta aluseks
mõne teise kaemusliku traditsiooni suure õpetaja. Peatükid I–III ja lisa I
aitavad lugejal leida oma isiksusetüübi ning peatükid IV–VI tuvastada oma
isiksust tabanud põhilise(d) trauma(d). Peatükid VII–IX näitavad, kuidas
isiksuse uuenemist ja saadud haavade tervendamist suunata.
Neil, kes on saanud kristliku
kasvatuse, aitab see raamat rajada oma hingeelu ja religioossete juurte
vahelist silda. Neile, kes on kasvanud üles väljaspool ristiusku, aitab see
raamat näidata, kuidas läheneda omaenda usule nii, et see toetaks sisemist
arengut ja hingelis-vaimset uuenemist. Vaatamata sellele, et käesolev raamat
toonitab maailma suurte religioonide vaimse aluse ühtsust ning käsitleb
inimkonda ühe suure perekonnana, on selle eesmärgiks muuta just lugeja enda usk
tema elus tõelisemaks. Raamat ei ole mõeldud ainult tervishoiutöötajatele, vaid
kõigile inimestele, kes soovivad oma elukvaliteeti parandada.
Ennekõike soovime rõhutada, et meid
kõiki ja kogu loodut ühendavaks elemendiks on armastus. Raamatus esitatud
harjutuste ja materjalide praktiliseks eesmärgiks on kõrvaldada tõkked, mis ei
lase meil armastada, ning taasäratada armastus igaühe südames, et saaksime käia
oma igapäevaelus neidsamu rõõmurikkaid radu, mida mööda on läbi aegade rännanud
pühakud.
I
TERVENEMISE SÜMBOL
Piibel
ütleb: “Tõeline valgus, mis valgustab iga inimest, oli maailma tulemas.”
(Johannese 1:9) Jumal jagab oma jumalikku loomust, “tõelist valgust”, heldelt
meie kõigiga, muutes meid oma armuga sünnihetkest alates enese armastatud
Poegadeks ja Tütardeks. Seda sisimat vaimset andi, mida Jeesus kehastudes nii
kaunilt väljendas, kutsutakse vahel Kristuseks. Nimi “Kristus” tuleb
kreekakeelsest sõnast christos, mis tähendab “võitut”. Seepärast sobib
kutsuda meie enda kõrgemat vaimset Mina “Kristuse Minaks” – tänu sellele jääme
me oma ehedaima eneseteadvuse poolest alati jumaliku valguse lasteks.
Meid ühendava Kristuse Mina kaudu
oleme alati ÜKS – ühtviisi suured, täiuslikud, armastatud ja mõistatuslikud.
Seepärast on igal hingel põhimõtteliselt sama eesmärk – õppida tundma ennast
kui armastuse kehastust. Oma isiksusetüüpide kaudu kogeme me aga hulka hirme,
puudusi, ebavõrdsust ja eraldatust. Meie ressursid – materiaalsed,
kultuurilised, hariduslikud, emotsionaalsed ja perekondlikud – on lõpmata
erinevad. Seepärast on ka tagasitee Mina äratundmise juurde iga hinge jaoks
erinev ja ainulaadne.
Tervendamine peab hõlmama nii inimese
üldist kui ka ainu-omast olemust, nii vormitut kui ka sellega vastastikku
toimivat vormi, nii igavikulist kui ka sellega vastastikku toimivat ajalist,
nii piiritut kui ka sellega vastastikku toimivat piiratut. Tervenemine peab
arvestama nii sellega, kuidas vaim laskub kehasse, kui ka sellega, kuidas keha
saab uuesti vaimuks; samuti ei tohi jätta tähelepanuta neid protsesse
mõjutavaid arvukaid dimensioone. Jumala Poja (Kristuse Mina) ja Inimese Poja
(inimloomuse) müstiline vastasmõju sünnitab üha areneva üksuse, mida
nimetatakse hingeks. Tõeline tervendamine on seega töö hingega. Iga
väiksemgi samm, mille hing oma Kristuse loomuse poole astub, on sammuks tõelise
tervenemise teel.
Seda tervenemisprotsessi kujutab
järgmine sümbol:
Ring
sümboliseerib terviklust või lunastust. Ta esindab üksolu, täiuslikkust ja meie
Kristuse Mina igavikulist olemust. Ta meenutab meile, et kõik on Jumal ja et
oma Kristuse loomuses oleme me juba tervenenud. Heksagrammi läbipõimunud
kolmnurgad kujutavad hinge, sest kirjeldavad vaimu laskumist mateeriasse ja
mateeria tagasipöördumist vaimuks. Rist kujutab praegusaja inimest, kes on
justkui risti löödud – aheldatud väliste vormide maailma, ootamas tervenemist
ja ülestõusmist.
See sümbol on hiljuti lahkunud
Stylianos Atteshlise Elu Sümboli keskseks kujundiks, ehkki seda on veidi
muudetud, et kolmnurgad täielikult ristuksid. Daskalose sõnul kasutas Elu
Sümbolit kolmandal sajandil elanud kuulus Aleksandria piiskop Origenes.
Tõlgendus, mille meie oleme käesolevas raamatus sellele sümbolile andnud, ei
kajasta siiski sajaprotsendiliselt Daskalose õpetust, mis käsitleb Elu Sümbolit
avaramas kontekstis. Oleme püüdnud anda sellele sümbolile oma lugejate jaoks
psühholoogilisema tõlgenduse.
Me kasutame seda sümbolit ka selleks,
et kujutada eraldiseisvat, kuid siiski teemaga seonduvat kollektiivse
tervenemise protsessi. Rist, millele on omistatud erinevaid esoteerilisi
tähendusi, on üldiselt tuntud kristluse sümbolina. Kristlikus teoloogias viitab
see Jeesuse surma kaudu inimkonnale osaks saanud lunastusele ja pääsemisele.
Heksagrammi on kasutatud iidsetest
aegadest ornamentaalse ja maagilise sümbolina. Enamasti on sellega sümboliseeritud
vastandite ühtsust, näiteks vaimu ja keha (hinge), taevast ja maad, essentsi ja substantsi, tuld ja vett, jumaluse
mehelikku ja naiselikku aspekti. Keskajal kasutasid seda laialdaselt nii
kristlikud, judaistlikud kui ka islami ringkonnad. Daskalos tähistas
heksagrammiga eeskätt hinge, kuigi kasutas vaheldumisi omavahel põimunud ja
põimumata kolmnurki.1
Heksagrammi
hakati just judaismiga seostama alles 19. sajandil. Magen David ehk
Taaveti täht võeti seejärel kasutusele ka Iisraeli lipu embleemina. Aastal 1921
esitas juudi filosoof Franz Rosenzweig oma klassikalises teoses “Lunastuse
täht” (The Star of Redemption) Taaveti tähe tõlgenduse, näidates, kuidas
täht sümboliseerib juudi rahva kollektiivse hinge ülesannet. Ta selgitas, et
nagu kristlaste, nii ka juutide ülesandeks on lunastus, Jumala teadlik toomine
maailma vastavalt oma arusaamisele Jumala ilmutusest. Judaismi sümboliks oleva
Taaveti tähe sees paiknev rist – kristluse sümbol – ja neid ümbritsev ring
tähistavad põhiliste maailmareligioonide olemuslikku vaimset ühtsust. Lunastus,
millest kristlus ja judaism kõnelevad, on sama mis tervenemine, sest see on
protsess, mille sisuks on vaimu kehastumine mateeriaks ning vaimu ja mateeria
ühendamine. See on loomingu elustamine armastuse ja rõõmuga, võimaluste lõputu
laiendamine.
Jeesuse õpetused sisaldavad üldisi
tõdesid, mis harmoneeruvad täielikult maailma kõigi teiste suurte religioonide
vaimsete õpetajate sõnadega. Seetõttu kumab käesolevast raamatust pidevalt läbi
“panoikumeeniline” alateema. Sõna “religioon” tuleb ladinakeelsest sõnast religio,
mis tähendab kokkusidumist. Religioonil õnnestub inimesed kokku siduda just sel
määral, mil määral ta suudab propageerida südame ja vaimu kõikehõlmavat
kogemust. Ei pelgad uskumused vaimu kohta ega dogmad suuda seda suurt ülesannet
täita. Mõtlevatel inimestel on vaimu kohta paratamatult teatavad uskumused
olemas ning kui need suudavad soodustada tõelist ja jagatud religioosset
kogemust, siis on nad isegi kasulikud. Religioosse kogemuse asendamine religioossete
mõistetega ei loo aga midagi enamat kui kujuteldava kogemuse ja kasutu
disharmoonia.
Just need “mõistuse religioonid” on
läbi ajaloo – sageli parimate kavatsuste kiuste – põhjustanud nii arvukaid
lahkhelisid ja koguni veresaunu. Isegi sõna “religioon” on omandanud mõnes
ringkonnas halvustava tähenduse, viidates formaliseeritud, dogmaks kuulutatud,
sotsialiseeritud ja rõhuvatele aspektidele. Just sel põhjusel tõmbavad
tänapäeva inimesed sageli hoolikalt joone “religiooni” ja “vaimsuse” vahele ning
teatavad, et “on küll vaimsed, aga mitte religioossed inimesed”. Selle väitega
rõhutavad nad institutsiooniliste struktuuride kontekstist ja survest
väljapoole jääva otsese isikliku transtsendentse kogemuse tähtsust. Paljud
pooldavad ka eklektilisi nüüdisaegseid suundumusi, nagu new age ja
“alternatiivne spirituaalsus”.
Ometi sisaldavad maailma suured
religioonid tohutul hulgal head tahet ja kiiduväärt tarkust. Nad tuginevad
miljonite inimeste armastavale pühendumusele ja lojaalsusele. Nende panus
inimese vaimsesse ja ühiskondlikku progressi kaalub üles kõik ajaloo jooksul
tehtud vead. Ei leidu mingit põhjust, miks nad ei võiks ühineda
tõsiseltvõetavate alternatiivsete liikumistega, täitmaks ühist missiooni –
propageerida armastust ja vendlust kõigi maailma rahvaste seas, olenemata nende
religioossetest filosoofiatest. Jeesuse ja paljude teiste kaemuslike
traditsioonide õpetajate näited demonstreerivad meile, kuidas rahvaid
vaimuvalguses ja tervikluses tõeliselt “kokku siduda”.
Järgnevalt võtamegi selle protsessi,
mis algab alati üksikisikust, lähema vaatluse alla. Kõigi inimeste üleüldise
tervenemise ja vaimse uuenemise protsessi näitena kasutame Jeesuse ja tema apostlite elu ja õpetusi.
II
INIMESE EHITUS
Inimliku kogemuse üldised valdkonnad
Eelnevalt esitasime üldise ülevaate tervenemisest ja selle eesmärgist. Nüüd on sobiv
hetk heita lähem pilk inimese ehituse olemusele ja sellele, mis rolli see meie
maises kogemuses mängib.
Inimkogemus on seotud kolme funktsiooniga,
mõtlemise, tundmise ja tegutsemisega. Mõtlemisfunktsiooni avalduseks on
kõrgemad voorused tarkus ja tõde. Tunnete funktsiooni väljendavad voorused on
armastus, empaatia ja pühendumine. Tegutsemine avaldub õiges teos, tahte õiges
kasutamises jõu rakendamisega enda füüsiliseks väljendamiseks. Esoteerikas
jagatakse keha tihti nende toimete alusel kolmeks omavahel seotud keskuseks:
peaks, südameks ja kõhuks. Iga inimene kaldub enamasti keskendama oma energiat
ühele mainitud energeetilise kogemuse tasandile.
Seda kehamudelit võib illustreerida
järgmise metafoori abil: Jeesuse apostlid on Kristuse Ihu ja Jeesus nende
keskel Kristuse täiuslik valgus. Apostel Toomas väljendab selle keha “pead”, Johannes “südant” ja Peetrus
“kõhtu”.
Toomas oli intellektuaal, teadlane ja
skeptik, kes vajas nähtavate tõendite kujul kinnitust, enne kui oli nõus
nähtust faktina tunnustama. Vaatamata arvukatele usaldusväärsetele
tunnistajatele, kes kinnitasid, et olid Jeesuse ülestõusmist pealt näinud, ei
uskunud ta seda enne, kui oli ülestõusnud Jeesust oma silmaga näinud ja tema
ihu oma käega katsunud. Jeesus vastas talle seepeale: “Kas sa usud seepärast,
et sa oled mind näinud? Õndsad on need, kes ei näe, kuid usuvad!” (Johannese
20:29) Toomast on selle loo tõttu nimetatud läbi sajandite Uskmatuks Toomaks.
Paljud
tänapäeva ühiskonna haritlased peavad Tooma teaduslikku, “peaga mõtlevat”
stiili kõige usaldusväärsemaks elumudeliks. Teadus on oma olemuselt
avatud, sest ta põhineb eeldusel, et praegused teadmised mingist nähtusest ei
ole ilmtingimata ammendavad ja edasiste vaatluste abil võib veel mõndagi
avastada. Isegi religioossetes ringkondades valitseb sageli “pea-energia”.
Kerge on leida Jeesuse pühendunud jüngreid, kes on tolerantsed ja avatud
meelega, kuid meenutavad samas oma skeptilise maailmavaate poolest Toomast.
Just nemad suudavad kõige suurema tõenäosusega Jeesuse õpetuse mitmetahulisust
mõista.
Jeesuse evangeelium oli küll
mitmetahuline, kuid kujutas endast sellele vaatamata eelkõige armastuse
evangeeliumit. Sisemise Kristuse valguse kogemus haarab küll kogu keha, kuid
koondub ennekõike südamesse. Spontaanne armastav lahkus ja heasoovlik hoolivus
tõusevad nende südametest, keda Kristus on äratanud.
Piibel
nimetab apostel Johannest “jüngriks, keda Jeesus armastas”. On väga
ebatõenäoline, et Jeesus kedagi teistele eelistas, arvatavasti pälvis Johannes
selle nimetuse, sest oli ainus apostel, kes viibis Jeesuse surres risti juures;
samuti käsitles ta oma hilisemates kirjades väga põhjalikult just armastuse
teemat. Järgmine lõik iseloomustab hästi Johannese “südamele tuginevat”
lähenemist:
Armsad,
armastagem üksteist, sest armastus on Jumalast ja igaüks, kes armastab, on
sündinud Jumalast ja tunneb Jumalat. Kes ei armasta, see ei ole tundnud
Jumalat, sest Jumal on armastus. (1. Johannese 4:7–8)
Johannese jumaliku tingimusteta
armastuse kõrgelennuline ideaal on paljude Jeesuse järgijate eesmärgiks. Selle sügavaima kogemuse
osaliseks saavad ehk küll vähesed, kuid üksnes selle eesmärgi hoidmine oma
südames on võimaldanud paljudel uskumatul määral kasvada ja areneda ning oma
elu rikastada.
Kõht sümboliseerib võimu, saavutusi,
seksuaalsust ja jumalikku vaistlikku arukust. Neid, keda tõmbab kõhukeskuse
poole, motiveerivad kõige enam võimu ja õige tegutsemisega seotud õppetunnid.
Neile inimestele on väljakutseks vormida vaimsed abstraktsioonid füüsilise
sfääri konkreetseks reaalsuseks. Nad on maailma liigutajad, raputajad ja
ehitajad, keda tõukavad tagant pigem vaistud kui intellekt. Daskalose sõnul on
see sfäär, mille kaudu Püha Vaim juhib meid läbi elu labürindi.1
Apostlitest kehastab “kõhu” sfääri
kõige enam Peetrus. See ilmneb Jeesuse sõnadest: “Sina oled Peetrus ja sellele
kaljule ehitan ma oma koguduse.” (Matteuse 16:18) Peetrusest saigi pärast
Jeesuse surma Jeruusalemmas asuva varase kristliku kiriku juht. Peetrus oli
jõuline ja domineeriv isiksus, kes kaldus tegutsema spontaanselt ja
otsustavalt, instinktidele tuginedes, ehkki tema otsused polnud alati kõige
targemad. Seda illustreerib Ketsemani aia episood, mis leidis aset pärast seda,
kui ülempreestrite vahimehed ja variserid olid tulnud Jeesust vahistama:
Siimon
Peetrus, kellel oli mõõk, tõmbas selle nüüd välja ning lõi ülempreestri orja ja
raius ära ta parema kõrva; orja nimi oli Malkus. Jeesus ütles siis Peetrusele:
“Pista mõõk tuppe! Eks ma pea jooma sellest karikast, mille Isa mulle on
andnud?” (Johannese 18:10–11).
Sellest, kui tugev on olnud kogemuse
“kõhtmise” sfääri mõjujõud viimase 2000 aasta religioosses elus, annavad
tunnistust Jeesuse jüngrite ajalooline missioonitunne ja sotsiaalne aktiivsus.
Religioosse aktiivsuse juures on alati olnud kerge märgata nii jumalikku
tugevust kui ka inimlikku rumalust, mis mõlemad iseloomustasid Peetrust.
Isiksus
ja tema vari
Loodu eksisteerib, et Vaim saaks ajas
ja ruumis tõde ja ilu ilmutada. Meie kehad on oma olemuselt otsesed
ühenduslülid Looja ja loomingu vahel, Jumala partnerid teadvustatud
loomisprotsessi läbiviimisel – kui nad seda ainult soovivad. Meie kehad ei
kujuta endast mitte ainult füüsilist, vaid ka emotsionaalset ja vaimset
struktuuri, mis mõjutavad üksteist vastastikku, luues ainulaadse väljenduse.
Selles raamatus defineerime me seda emotsionaalset/vaimset väljendust kui
isiksust. See on üksnes praktiline ja otstarbekohane definitsioon; tuleb silmas
pidada, et isiksus on tegelikult liiga saladuslik nähtus, et seda defineerida,
kuid selle teatavaid aspekte saab siiski vaadelda ja kirjeldada. Kuigi ma olen
alati ainulaadne muutumatu mina, tuleb seda tänapäevast mina väljendust
samas puhastada ja täiustada, et see saaks muutuda armastuse manifestatsiooniks
ja loomise läbiviijaks.
Nii nagu füüsiline keha koosneb
organitest, mis omakorda koosnevad kasulikest ja kahjulikest rakkudest, nii on
ka isiksusel kui tervikul oma funktsioneeriv “elundi” struktuur. Neid
elundistruktuure, mis reguleerivad vastavaid kogemuste sfääre, nimetatakse Ida
metafüüsilises filosoofias tšakrateks ning lähemalt tuleb neist juttu
ühes hilisemas peatükis. Ka tšakrad koosnevad teatud mõttes “rakulistest”
ehituskividest. Daskalos nimetas neid elementaalideks. Nagu füüsilised
rakud, mis võivad olla kas kasulikud või kahjulikud (s.o vähirakud), nii võivad
ka elementaalid olla oma olemuselt kas positiivsed või negatiivsed.
Positiivseid elementaale kutsutakse mõttesoovideks ehk voorusteks. Need
on puhtad mõttevormid, mille on vaimust inspireerituna loonud kõrgem meel.
Negatiivseid elementaale nimetatakse soovmõteteks ja need on
sõltuvusteadvuse substraadid. Nad on emotsionaalsed mõttevormid, mis orjastavad
inimese meele.2
Piibel
viitab nendele negatiivsetele elementaalidele kui deemonitele või rüvedatele
vaimudele. Neil kõigil on teatav “täispuhutud” või “tühjakslastud” aspekt –
täpselt nagu kerakalal. Kuigi nad kalduvad esinema vastandipaaridena, on
mõlemad vastandid tegelikult üks ja seesama nähtus ning avaldavad meelele
põhimõtteliselt sarnast mõju. Mõned näited: pelglikkus–hulljulgus, edevus–enesehalvustamine,
enesehellitamine–eneseohverdamine, laiskus–töönarkomaania, domineerivus–allaheitlikkus. Erinevates sotsiaalsetes
kontekstides võib mõni aspekt olla loomulikult toimivam kui teine. Vahel on
üsna raske eristada üksnes välise käitumise põhjal inimeses peituvat
täispuhutud “deemonit” tõelisest voorusest. Näiteks võib helde käitumine
tuleneda nii küllusetundest, mispuhul see on vooruslik ja spontaanne, kui ka
egokesksusest, mille puhul domineerib kas saamahimu või soov saavutada
kontrolli. Siinkohal on paslik meenutada, kuidas Juudas reetis Jeesuse
suudlusega.
Negatiivsed elementaalid sünnivad
otsusest luua oma esmane identiteet, lähtudes materiaalsest sfäärist ühes selle
eraldatuse, hirmu, haavatavuse ja surma illusiooniga. Need elementaalid
orjastavad isiksuse sedavõrd, kuivõrd me neid oma mõtte-, emotsiooni- ja
tegevusevalikutega toidame ja paljundame. Selle negatiivsete elementaalide
kompleksiga samastumist nimetatakse vahel egotismiks. See on viis, kuidas me
kogeme varju, millest kõneles Carl Jung. Egotismi probleemist tuleb selles
raamatus erinevate teemade juures korduvalt juttu.
Pöördudes tagasi metafoori juurde,
mille järgi Jeesuse apostlid on Kristuse Ihu, mõistame, et Juudas esindab
selles kehas varju. Juudases võtsid viimaks võimust ahnuse, hirmu, uhkuse ja
võimuiha elementaalid. Juudas on äärmuslik näide sellest, kui hävitav võib olla
vari, kui inimene sellega täielikult samastub.
Nüüdisaja religioosse elu varju
iseloomustavad kõige paremini just enesehävituslikud sektid, millele ka meedias
on palju tähelepanu pööratud. Need sektid varjuvad vaimse fassaadi taha, kuid
tegelikult iseloomustavad neid hirm ja isolatsioon. Harilikult valitseb taolisi
sekte mõni karismaatiline isik, kes manipuleerib oma võimutunde tugevdamise
nimel grupi mõtteprotsessidega. Ülejäänud grupiliikmed peavad vastutasuks selle
eest, et grupp kui tervik neid aktsepteerib, loobuma omaenda isiklikust
terviklusest ja enesemääramistundest.
Kuna need varjulaadsed elemendid on
olemas igas inimeses, siis võib neid kohata teataval määral ka praktiliselt
kõigis religioonides. Meie maailm on varjust sedavõrd läbi imbunud, et sageli
muutub see isiksuse domineerivaks elemendiks. Vari võtab isiksuses teatud
suuruse, kuju ja asukoha, andes eraldunud indiviidile ainulaadsusetunde. Tegelikult ei ole varjul kosmilise
reaalsusega midagi pistmist, see on pelgalt Kristuse valguse puudumine inimese
teadvusest.
Isiksust, kes on tugevalt samastunud
millegi mittereaalsega, nimetas Daskalos “käesoleva-hetke isiksuseks” ehk
“praeguse isiksuse minaks” ehk “ajutiseks isiksuseks”.3 Just
erilisuse illusioon võib egotismist haaratud praeguse hetke isiksusele mõjuda
väga peibutavalt. Tegelikult tekitab see illusioon aga sedavõrd palju
kannatusi, et isiksus lüüakse – kujundlikult väljendudes – risti. Risti
kasutatakse just seepärast ristilöödud “käesoleva-hetke” isiksuse sümbolina.
Valgustunud isiksus seevastu samastub
sellega, kes ta tegelikult ON. Esindades loova Kristuse ilu ja imet, on see
isiksus armastuse kehastusena saavutanud selle üleva ja üha avalduva eesmärgi,
milleks ta loodi. Ta on osa igavesest hingest ning tema armastus, tarkus ja
võim kasvavad igavesti, seepärast nimetas Daskalos seda isiksust püsivaks
isiksuseks, kes teab, et on ainukordne olend, ega muuda seepärast kunagi oma
identiteeti.4 Kui isiksuse identiteet ühineb tema Kristuse Minaga,
siis saab valgustunu öelda Jeesuse kindlusega: “Enne kui Aabraham sündis, olin
mina” (Johannese 8:58). Taolisel teadvusetasandil ei ole isiksuse ja hinge
eristamisel enam mõtet, sest isiksus on muutunud hinge vooruste tegelikuks
väljenduseks ajas ja ruumis.
Enne kui saab toimuda isiksuse
ülestõusmine ja taevaminek, tuleb tema varju elemendid ehk negatiivsed
elementaalid teadvusse tuua, et neid Kristuse valguse abil tervendada. Piibel
räägib sellest protsessist kui patukahetsusest. Nüüdisajal nimetatakse seda
sagedamini psühhoteraapiaks. Kuidas me seda protsessi ka ei nimeta – kui varju
kasutada meile näitamaks, kus me vajame teel lunastuse juurde andestust, võib
vari olla tugevaks uuenemise taganttõukajaks. Seepärast saab igas inimeses
peituv Juudas olla nii teejuhiks armastuse ja vabaduse juurde kui ka hävitajaks
– kõik sõltub sellest, kuidas me end temaga seome. Valik elu ja surma vahel on
alati meie enda teha.
III
“KÄESOLEVA-HETKE”
ISIKSUS
Enneagramm
Sõna “enneagramm” on tuletatud
kreekakeelsetest sõnadest ennea, mis tähendab üheksat, ja grammes,
mis tähendab nurkasid. See on üheksanurkne diagramm, mida saab kasutada üheksa
erineva isiksusetüübi ja nende omavaheliste seoste kirjeldamiseks. Samuti annab
see meile meetodi iseenda ja oma negatiivsete elementaalide uurimiseks ning
võimaldab näha, kuidas oleks kõige parem oma inimlikke nõrkusi tugevusteks ja
voorusteks vormida. Sel viisil toimides tugevdame sidet Jumala ja oma Kristuse
Minaga.
Kuigi enneagrammi päritolu jääb
mõnevõrra selgusetuks, on teada, et sufid – kaheksandal sajandil alguse saanud
müstilise islami liikumise esindajad – kasutasid seda laialdaselt. Samuti
väärib märkimist, et enneagrammil on palju ühist kabalaga – müstilise juudi
õpetusega. Hiljuti esitas aga Andreas Ebert Saksamaa Oikumeenilisest
Enneagrammi Assotsiatsioonist uusi tõendeid selle kohta, et enneagrammi juured
peituvad kõige suurema tõenäosusega 3.–4. sajandi askeetlikus kristlikus
liikumises, mille esindajaid kutsutakse anahoreetideks (erakuteks). Enam
teatakse neid kõrbeisade ja kõrbeemadena. Sufide liikumine tekkis 300 aastat
hiljem samas geograafilises piirkonnas ning meenutas riietuse, õpetuste,
askeetliku elustiili ja vaimsete praktikate poolest märkimisväärselt kunagisi
anahoreete.1
Anahoreedid liikusid Egiptuse
kõrbesse selleks, et seista silmitsi oma deemonite ehk pahedega ja mõtiskleda
segamatult ning sügavalt Jumala üle. Anahoreetide esimene tuntum kirjamees
Evagrius Ponticus koostas nendest pahedest nimekirja. Hiljem taandas paavst
Gregorius I selle nimekirja kiriklikuks õpetuseks seitsmest surmapatust. Need
seitse pahet, millele lisandusid veel kaks eelmises peatükis loetletud pahet,
saidki hiljem enneagrammi aluseks.2
Viimase kümne aasta jooksul on
enneagrammi kohta ilmunud arvukalt suurepäraseid ja üksikasjalikke raamatuid,
mille autoritest vääriksid erilist esiletõstmist Palmer, Bennett, Riso, Ebert
ja Rohr. Käesolevas raamatus peatume enneagrammi teoreetilisel küljel üksnes
lühidalt. Juhised, mis antakse üheksa isiksusetüübi uuenemiseks, tuginevad
peaasjalikult Jeesuse õpetustele.
Enneagramm koosneb kolmnurgast ja
sellega ühendatud kuuikust, mis moodustavad ringjoone sees üheksatipulise tähe:
Pythagorase (570–500 eKr) õpetuse
kohaselt omavad selle struktuuri numbrid väga suurt tähtsust. Pythagoras
õpetas, et kogu loodu olemuseks on sõna otseses mõttes numbrid ning et numbrid
ühest kümneni sisaldavad endas teatavat jumalikku Seadust, mis paneb paika
põhiolemuslikud mateeria ja vaimu vahelised seosed.3
Enneagrammi kolmnurk väljendab number
Kolme Seadust. Pythagorase järgi lahendab Kolme Seadus teesi ja antiteesi vahelise pinge.4 Daskalos,
kes lähtus samast arusaamast, õpetas, et kolmnurk väljendab duaalsuses peituvat
ühtsust ja pakub meile suuniseid, kuidas olla vaimus/hinges ühtne, samal ajal
kui maailm on olemuselt dualistlik. Kolme Seadus on seega areneva isiksuse
fundamentaalne kogemus.
Kuuik väljendab Kuue Seadust. Kuue
Seadus on Pythagorase teooria järgi loomisprotsess, mis aimab ette ühtsust
jumaliku täiuslikkusega.5 Kuuikus võib näha liikumist läbi seitsme
uuenemisstaadiumi jumaliku taasühinemise poole (1-7-5-8-2-4-1). Läbi mainitud
seitsme staadiumi arenev Kolme Seadus kujutab isiksuse uuenemisprotsessi ning viimaks taasühinemist hingega.
Samas
kuuikus võib näha ka liikumist vastupidises suunas, eemale Jumalaga ühtsuse
tunnetamisest, dualismi ja konflikti poole (1-4-2-8-5-7-1). See kaugenemine
Jumala kohalolu tunnetamisest, millele järgnevad seitse progresseeruvat
Jumalaga taasühinemise staadiumit, on leidnud allegoorilise väljenduse
mõistujutus kadunud pojast, millest tuleb juttu ühes hilisemas peatükis.
Teiseks näiteks sellest
seitsmeastmelisest Jumalaga taasühinemise protsessist on Jeesuse eluetapid:
1.
Alguses oli Sõna
2.
Sünd (Sõna sai lihaks)
3.
Ristimine
4.
Muutmine
5.
Ristilöömine
6.
Ülestõusmine
7.
Taevaminek
Taevaminek
ehk lõplik taasühinemine Isaga lõpetab hinge tsükli. Pythagorase järgi tähistab
Üheksa Seadus inimese teekonna lõpulejõudmist ja väljendab kõiki inimlikke
teadmisi. Tehete 8+1, 7+2, 6+3 ja 5+4 aritmeetilised summad sisaldavad kõiki
numbrite seadusi ning demonstreerivad number üheksa terviklikkust.6
Seega esindab enneagramm hinge taassünnikogemuse lõpulejõudmist, mis rajaneb
hinge taevaminekule ja Jumalaga taasühinemisele.
Ring sümboliseerib Ühe Seadust, mis
väljendab Kõige Olemasoleva aluseks olevat lõplikku ja viimset terviklust.7
Enneagrammi üheksa nurka tähistavad isiksuseteooria kontekstis üheksat
isiksusetüüpi. Järgnevalt anname ülevaate “käesoleva-hetke” isiksuse päritolust
ja hilisemast jagunemisest mainitud üheksaks isiksusetüübiks.
“Käesoleva-hetke” isiksuse
lätted. Pattulangemine
Loomariigist võib leida mitmeid
näiteid erinevatest vaistliku arukuse tüüpidest, mis ületavad kaugelt
inimvõimed. Paljud inimesed, eriti need, kes lähtuvad maausu traditsioonidest,
peavad inimesi ja loomi Jumala üheväärseks loominguks. Inimestel on siiski üks
võime, mis eristab neid loomariigist. Selleks on eneseteadvuse ehk
enesevaatluse võime, mida on Sigmund Freudi päevist alates nimetatud egoks.
Isegi puhtalt füüsilistel teadvusetasanditel ja madalatel arukusetasanditel
säilitavad inimesed võime teadvustada endale oma individuaalset egoidentiteeti.
Ego näib olevat inimmeele kaasasündinud funktsioon ja inimisiksuse eripärane
tunnus.
Seevastu teadvuse arenenumatel
tasanditel, mille vallutamiseks inimmeel on loodud, saavutab isiksus võime
samastuda oma sisemise Kristuse Minaga. Seda Kristuse teadvust kogetakse kui
imelist ühendust Kõige Olemasolevaga, sest Kristuse Mina on kild jumalikkuse
puhtast vaimust. Daskalos viitab Kristuse Minale kui “Vaim-ego-minale” või
“Pühale Monaadile”, rõhutamaks selle individuaalset olemust. See Mina-vaatluse
kõrge vaimne tasand saab teoks kõrgema meele kaudu ehk enesepeegeldusvõime
abil, mida vahel nimetatakse ka “üliteadvuseks”. Nii nagu peeglit tuleb puhastada,
et see peegeldaks, tuleb Daskalose sõnul ka kõrgemat meelt andestamise teel
puhastada – vaid siis näeb Mina-vaatleja Kristuse Mina peegeldust selgelt.8
Just seda protsessi pidas apostel Paulus silmas, kui kirjutas: “Mõtelge
iseenestes sedasama, mida Kristuses Jeesuses.” (Filiplastele 2:5) Ärganud
isiksus on eneseteadlik hing, kes näeb iseennast isikupärastunud, vaimu vastu
võtnud, paljumõõtmelise olendina – olendina, kes kogeb enda jumalikku ja
täiuslikku põhiolemust arengu jätkudes üha selgemini ja selgemini. Üksnes kõige
hämaramal teadvusetasandil kogeb isiksus ristilöömist. Traagilisel moel on just
see olnud läbi ajaloo inimteadvuse valdavaks tasandiks.
Oma
kõige sügavama ja dramaatilisema õpetava näitega demonstreeris Jeesus, et ristilöömisel ja surmal puudub
tegelikult tähendus. Miks me siis ometi jätkame iseenda ristilöömist,
samastades end üksnes oma isoleeritud egovormiga ja eitades oma Kristuse
Mina?
Piiblilugu Aadamast ja Eevast Eedeni
aias pakub sellele teadvuse pattulangemisele – mis toimus inimajaloo koidikul
ja millest ei ole senini üle saadud – allegoorilise seletuse. Aadam ja Eeva
elasid aias, kus nad loodi, Jumalaga kooskõlas. Jumal hoiatas neid, et nad ei
sööks “hea ja kurja tundmise puust”, sest muidu surevad. Madu ahvatles Eevat,
öeldes: “Aga Jumal teab, et päeval, mil te sellest sööte, lähevad teie silmad
lahti ja te saate Jumala sarnaseks, tundes head ja kurja.” (1. Moosese raamat
3:5) Eeva ja seejärel Aadam andsid kiusatusele järele ja sõid sellest puust.
Otsemaid hakkasid nad tundma häbi oma alastioleku pärast, misjärel Jumal ajas
nad aiast välja, öeldes: “Tõesti, sa oled põrm ja pead jälle põrmuks saama!”
(1. Moosese raamat 3:19)
Igaüks
meist on Aadam või Eeva. Mao tekitatud kiusatus süüa keelatud vilja ja olla
“Jumala sarnane” väljendab inimese ego kiusatust samastuda vormide maailmas
peaasjalikult iseendaga ja valitseda selle maailma üle kui “jumal”. Selle
väärsamastumise kaudu, mis eitab meie vaimset Allikat, püüame “luua iseennast
omaenda imagoga”. Selle asemel et aktsepteerida oma ainukordsust ja
terviklikkust, mille Jumal meile andis, anname me järele ego kiusatusele
tunnetada ainukordsust ja võimu, olles see, mis ei ole Jumal.
Ego loob ja säilitab seda
suurejoonelist ja illusoorset valemina, tekitades negatiivsetest
elementaalidest koosneva loori, mis ei lase näha oma tõelist Kristuse Mina.
Tegu, millega lahutatakse ennast Jumalast, loomisest ja tõelisest loomusest, on
oma olemuselt hirmutav, seetõttu põhinevad ka kõik negatiivsed elementaalid
hirmul. Iga vigastus või surm, mille see “käesoleva-hetke” isiksus põhjustab,
on teatavat tüüpi reaktsioon jumalale nimega hirm, kes nüüd selle isiksuse üle
valitseb. Ego, kes on sügaval sisimas pidevalt rahulolematu, püüab ravida seda
tühjusetunnet sõltuvusttekitavate otsingute abil.
Seda pattulangemise protsessi, mida
me pidevalt kordame, saab esitada ka sümboolselt. Individuaalne inimhing on oma
olemuselt otsekui Aadam või Eeva Eedeni aias, terviklik ja Eneseteadlik, asudes
lunastuse ringis (vt 1. peatükk), nagu on kujutatud alljärgneval joonisel:
Ego otsus samastuda muud välistavalt
oma individuaalse kehaga ja eraldada ennast Jumala-teadvuse Aiast, on kujutatud
järgneval joonisel:
Selle protsessi illusoorset olemust
näitab asjaolu, et oma kehaline vorm asetatakse väljapoole lunastuse ringi, kus
miski ei saa reaalselt eksisteerida.
Negatiivsete elementaalide loor,
mille abil ennastvaatlev ego varjab oma pilgu eest oma tõelise Mina, on “käesoleva-hetke”
isiksuse vari. Järgnev joonis kujutab tervenemata isiksust, keda isoleerivad
varju illusioonid ja kelle on risti löönud tema enda armetud püüdlused “jumalat
mängida”:
See
igapäevane eraldumisprotsess, millega me lahutame ennast Allikast ja püüame
mängida jumalat, on pigem unustamise ja ignorantsuse kui õelate kavatsuste
tulemus. Kuidas teistmoodi seletada seda, et me valime elu ja vabaduse asemel
ristilöömise ja surma? Vaatleme järgnevalt protsessi, mille käigus laps pärast
sündi vanemast eraldub, sest see aitab meil paremini mõista ka neid ürgseid
emotsioone, mida tunneme siis, kui oma Looja kohalolu unustanud oleme.
Pattulangemise mudel. Lapse
lahutamine vanemast
Algne “unustamine” ehk eraldumine
leiab aset pärast sündi ehk siis, kui me siseneme vormide maailma. Esmalt ei
taju me ennast oma vanematest eraldununa, me oleme enda vanemad. Enese
teadvustamine eraldioleva indiviidina on järkjärguliseks ja vajalikuks
esimeseks sammuks teel ainukordse hingeidentiteedi saavutamise suunas. See eraldumine
võib toimuda enneaegselt, ajal, mil on saavutatud psühholoogiline valmisolek,
või liiga hilja; see võib toimuda armastuse või hukkamõistuga, turvatunde või
hirmuga. Viis, kuidas see eraldumine aset leiab, mõjutab mitmel viisil seda,
kelleks me ennast peame, kui tõdeme, et me ei ole enam nemad.
Meie kultuuris kogevad paljud
väikelapsed vanematest eraldumist, enne kui selleks psühholoogiliselt valmis
on. Michael Trout, kes on väikelaste vaimse tervise edendamisele pühendunud
organisatsiooni Väikelapse-Vanema Instituut direktor, on nii kirjutanud kui ka
kõnelnud evolutsioonilistest ühiskondlikest muutustest ja nende sügavast mõjust
vastsündinutele. Artiklis “Üdini ameerikalik väikelaps. Raksus oma
evolutsiooniga” toob ta arheoloogilisi ja kultuuridevahelisi tõendeid selle
kohta, et väikelapsed on miljoneid aastaid kogenud esimestel eluaastatel
peaaegu pidevat füüsilist kontakti oma vanemaga ja sugulastest hoolitsejatega –
praeguseks on see tava aga katkenud.9
Meie perekonnamudeli lagunemise
tagajärjel on laiendatud perekonna toetus nüüdseks sageli ära langenud, samas
on rahaline surve tugevnenud. Lapse kriitilises varases sidemete tekkimise eas
on ühel või mõlemal vanemal sageli võimatu kodus olla. Varane eraldumine ja
sellest tulenev ebapiisava sideme kujunemine on muutunud meie ühiskonnas sügava
sisemise haava tekitajana üha olulisemaks teguriks. Need varased emotsionaalsed
haavad võivad vabalt olla üheks kaasmõjuriks, mis on kutsunud esile
Jumala-teadvuse unustamise inimeste poolt. Igal juhul näitab väikelastes
vanematest enneaegse eraldumise tagajärjel tekkinud psühholoogiliste haavade
uurimine meile kätte nende ürgsete emotsioonide olemuse, mida me kõik tunneme,
kui meid meie teadvuses Loojast lahutatakse.
Uurijad John ja James Robertson on
leidnud, et reaktsioonid varasele eraldumisele jagunevad kolme faasi: protest,
meeleheide ja irdumine. Protesti väljendab lapse keeldumine aktsepteerida ema
aseainet – pisaraterohke ja äge nutt või tujukas ja kangekaelne käitumine.
Meeleheidet tähistab soigumine, vaikne nutt ja kurb näoilme, s.o depressioon.
Irdumine leiab aset mõni päev kuni nädal pärast eraldumise algust, kui laps
hakkab muutuma näiliselt ebaemotsionaalseks, omandades “ma ei hooli” hoiaku.
Bowlby ja Robertson selgitavad: “Irdumisreaktsioon on armastustunde
blokeerumine ning see seondub kaotusega mitmel viisil. See karistab inimest
selle eest, et too lahkus. See tähistab maskeeritud viha, sest intensiivne ja
äge vihkamine on üheks peamiseks reaktsiooniks mahajätmisele. Ning see võib
olla ka kaitsereaktsioon, mis kestab tunde, päevi või terve eluaja –
kaitsereaktsioon agoonia vastu, mis kaasneb uue armastuse ja selle
taaskaotamisega. Ilmaolek muudab südame kalgimaks, mitte hellemaks.”10
Need kolm varase eraldumise põhilist
tagajärge on rabavalt sarnased enneagrammi-teooria kolmele põhilisele haavade
piirkonnale. Punktide 8-9-1 kolmiku haavad asetsevad väidetavalt peamiselt
“tegevuskeskuses” ja nende tagajärjeks on viha (protest). Kolmiku 2-3-4 haavad
paiknevad peaasjalikult “tundekeskuses”, kutsudes esile kurbuse (meeleheide).
Kolmiku 5-6-7 haavad paiknevad enamasti “mõtlemiskeskuses” ja tulemuseks on
hirm (tagasitõmbumine). Lähtudes teises peatükis kirjeldatud metafoorsest
Kristuse Ihust, vastavad need kolm keskust kõhule, südamele ja peale. Vältimaks
väärarvamust, nagu oleksid nendel keskustel täpsed anatoomilised korrelaadid
või anatoomiline mõju, ei kasuta me neile edaspidi viidates enam anatoomilisi
mõisteid.
Ükskõik, mis viis isiksuse eraldumise
ja sellele järgnenud emotsionaalsete haavadeni, igal juhul peab inimene töötama
välja strateegia, kuidas oma pettekujutlusliku kimbatusega toime tulla. Kõik
üheksa enneagrammi isiksusetüüpi kalduvad siduma ennast ühe kindla ja üsna
hästi etteennustatava ellujäämisstrateegiaga. Sügavamal tasandil teeb hing tööd
selle nimel, et transformeerida oma “käesoleva-hetke” isiksus olendiks, kes
suudab ka tegelikult ellu jääda. Seejuures saavutab ta kogemuslikul viisil just
selle Eneseteadvuse faasi, millesse ta kehastus ja milles ta ennast kui
armastust tundma õppis.
Jällegi ilmneb, et kõrgemast
perspektiivist vaadates võiks meie vigast “käesoleva-hetke” isiksust – meie
“sisemist Juudast” – pigem hinnata, mitte põlata. Hinge “Juudase lunastuse”
eepilise rännaku olemus saab veel selgemaks, kui heidame lähema pilgu teedele,
mida mööda kolm põhilist hingetüüpi rändavad.
Hingetüübid
Enneagrammi kolmnurkade
transformeerivatest voorustest saab tuletada kolm peamist hingetüüpi:
ingellikud hinged, kangelashinged ja filosoofilised hinged. Neid hingetüüpe
esindavad metafoorses Kristuse Ihus vastavalt Peetrus, Johannes ja Toomas. Iga
individuaalset isiksusetüüpi ja sellega seonduvaid voorusi võib käsitleda
vastava hingetüübi iseloomuliku väljendusena. Seni kuni isiksus ei ole hinge
kõrgelennulist eesmärki saavutanud, peab hing kasutama tervenemata isiksuse
loodud ajutisi ellujäämisstrateegiaid. Järgnevalt tuleb lähemalt juttu kõigist
hingetüüpidest, nende eesmärkidest ja kolmest peamisest ellujäämisstrateegiast,
mida need hingetüübid kasutavad.
Olgu
lugejale selgituseks öeldud, et “käesoleva-hetke” isiksuse jooned ja kõigi
üheksa eraldunud ehk võltsi mina kalduvused on esitatud lisas 1, mis vaatleb
neid kõiki enneagrammi-teooria valguses. Pange tähele, et iga kõnealuse
isiksusetüübi tugevused ja ka nõrkused võivad esindada eraldunud mina
egotistlikke omadusi. Nad kujutavad endast eespool kirjeldatud negatiivsete
elementaalide “täispuhutud” või “tühjakslastud” aspekte. “Tugevused”
soodustavad üldjuhul harmoonilist maailmaga toime tulemist ja enesest
lugupidamist rohkem kui “nõrkused”. Nagu 2. peatükis selgub, sõltub see, kas
antud joon on egol või vaimul põhinev, inimese motivatsioonist ja vaimsest
arengust. Lugejal palutakse oma isiksusetüüp tabelitest võimalusel üles leida.
Iga enneagrammi-tüübi tutvustuseks esitatakse allpool sisekaemuslik harjutus,
mis näitab, kuidas isiksus oma maailma kogeb, ning aitab lugejal ennast
paremini ära tunda.
Ingellikud hinged
Ingellikke hingi seostatakse harilikult
kõrgemate voorustega, mida esindab kolmikust 8-9-1 koosnev “tegevuskese”. Nad
on pühalikud Jumala teenrid ning väljendavad maailmas apostel Peetruse
idealiseeritud omadusi. Sõltuvalt sellest, milliseid Kristuse teadvuse
eriaspekte nad maailmas väljendavad, nimetatakse neid:
Tüüp 8 [Head Tegev Liider] – Süütus, tõele allumine, õrnus, tõhus
juhtimine.
Tüüp 9 [Eesmärgi Teenija] – Harmoonia ja eesmärgipärane tegevus.
Tüüp 1 [Kaastundlik Lohutaja] – Rahulikkus, vaikus, täiuslikkus,
tolerantsus.
Eraldunud ingellikud hinged
Ingellikud
hinged, kes on oma Alusest eraldunud, kogevad eraldumise põhilise tagajärjena
viha. Nende peamine haav paikneb tegutsemise sfääris. Eraldunud ingellikud
hinged väljendavad oma isiksuse kaudu kolme erinevat ellujäämisstrateegiat.
Võttes need strateegiad aluseks, võib neid isiksusetüüpe nimetada Kontrollivaks
Minaks, Unarussejäetud Minaks ja Kriitiliseks Minaks. Nüüd kõigist lähemalt:
Tüüp
8 [Kontrolliv Mina] – Loob oma süütuse ja haavatavuse
kaitseks isikliku õiglussüsteemi. Kaitseb ennast raevukalt, tagamaks oma
sisemise haavatava lapse julgeolekut, elab viha välja ja vastandub teistega.
(Vt joonis 1, lisa I, lk 207.)
Harjutus tüübile 8
• Sulge silmad ning keskenda oma
hingamine ja tähelepanu päikesepõimikule.
• Kujuta ette, et oled suure firma
direktor.
• Sa pead rääkima suure saalitäie
töötajate ees firmas hiljuti läbi viidud struktuuri- ja põhimõtete muutustest.
• Poodiumile astudes tunned, kuidas
su päikesepõimikust lähtuv energia paisub ning haarab kogu ruumi ja seal
viibivad inimesed endasse.
• Sa tunnetad vaistlikult, kes
ruumisviibijatest sind toetavad ja kes võivad sulle väljakutseid esitada.
• Sinu eesmärgiks on haarata
juhtohjad ja kontrollida kõiki, kes võivad sulle väljakutse esitada ja sinu
vastu astuda.
• Sa armastad seda võimutunnet ja
energiatulva, mis hoovavad sinusse, kui sa tunnetad oma vastutust ja surud
opositsiooni maha.
Tüüp
9 [Unarussejäetud Mina] – Eitab kategooriliselt, et on
Paradiisist lahkunud, ja keeldub oma ilmalikku kehastust tunnustamast. Säilitab
iga hinna eest kooskõla ning väldib nüriduse ja ennastunustavuse abil viha ja
muid disharmoonilisi emotsioone. (Vt joonis 2, lisa I, lk 209.)
Harjutus tüübile 9
• Sulge silmad ning keskenda oma
hingamine ja tähelepanu päikesepõimikule.
• Sa õpid ülikoolis ja oled valmis pärast
diplomitöö valmimist lõpetama.
• Sa oled kuus kuud viivitanud ning
sul on töö lõpetamiseks aega vaid kuus nädalat.
• Sa oled teel arvuti juurde, kui
helistab sõber, kes kutsub sind oma aeda appi. Enne järgmisel kuul toimuvat
aiapidu on kõik vaja ilmtingimata valmis saada. Sa asud sõpra aktiivselt
aitama, et ta kõik tähtajaks valmis jõuaks, puududes ise seetõttu nii mõnestki
loengust.
• Pärastpoole jääb su abikaasa ema
haigeks ja vajab iga päev hooldamist.
• Sa veedad kõik õhtupoolikud
vabatahtlikult tema juures ning õhtuti teed abikaasale süüa.
• Hilisõhtul oled sa enda tööks
liiga väsinud ning vaatad telekat, kuni “ära vajud”. Töö esitamise tähtajani on
jäänud kaks nädalat. Järsku taipad, et su õpetaja oleks väga pettunud, kui sa
oma tööd valmis ei saaks ja ülikooli ei lõpetaks.
• Seejärel võtad siiski kuidagi jõu
kokku ja kirjutad töö valmis.
• Tagasi vaadates sai kõik ju
lõppude lõpuks enam-vähem rahuldavalt ära tehtud.
Tüüp
1 [Kriitiline Mina] – Jagab kõike heaks ja kurjaks.
Võitleb kurjaga, eitades selle olemasolu endas. Püüab taassaavutada ingelliku
sfääri täiuslikkust, püüeldes täiuslikkuse poole selles ilmas. (Vt joonis 3,
lisa I, lk 211.)
Ingellikud hinged ihaldavad üle kõige õppida tundma jõu olemust, seega
võivad nad ka Püha Vaimu jõu juurde tagasi pöörduda. Nende eesmärgiks on
transformeerida vihatuli tuleks, mis toetab ja hoiab nende vaimuilmaelu ka maa
peal. Jeesus teadis, et enne kui jõud saab väliselt avalduda, peab sisemine
vaimne jõud isiksust piisavalt transformeerima; seda mõtet illustreerivad
nelipühade eel jüngritele lausutud sõnad:
Harjutus tüübile 1
• Sulge silmad ning keskenda oma
hingamine ja tähelepanu päikesepõimikule.
• Sa istud oma perega lõunalauas.
Tajudes, et toit ei ole piisavalt kuum, hakkad ärrituma. Pilku tõstes märkad,
et su abikaasa näeb väsinud välja ja ei vasta sulle entusiastlikult ehk “nii
nagu peaks”.
• Lisaks märkad silmanurgast
väikest plekki, mis tekkis vaibale, kui su väike poeg teel kööki taldriku maha
pillas.
• Sa mõtled endamisi: “Ma ei tohiks
kogu aeg kõike kritiseerida. Ma ei peaks süüdistama inimesi selles, et nad ei
ole täiuslikud. Ma peaksin – ma peaksin – olema lahkem. Võib-olla ei ole ma hea
lapsevanem ja abikaasa.”
• Lase sellel kriitilisel
suhtumisel lahtuda ja naase oma mõtetes tasakesi sinna, kus sa tegelikult
viibid.
Kui siis
Jeesus viibis koos nendega, keelas ta neil Jeruusalemmast lahkuda, käskides
jääda ootama Isa tõotust, “mis teie olete minult kuulnud. Johannes on küll
ristinud veega, aga teid ristitakse Püha Vaimuga üsna varsti pärast neid päevi.
--- vaid te saate väe Pühalt Vaimult, kes tuleb teie üle, ja te peate olema
minu tunnistajad Jeruusalemmas ja kogu Juuda- ja Samaariamaal ning ilmamaa
äärteni.” (Apostlite teod 1:4,5,8)
Järgnev lõik kirjeldab nelipühade
ajal aset leidnud Püha Vaimu laskumist nende jüngrite peale, kellest said
tõelised ingellikud hinged:
Kui
nelipühapäev kätte jõudis, olid nad kõik koos ühes paigas. Ja äkitselt tuli
taevast kohin, otsekui tugev tuul oleks puhunud, ja täitis kogu koja, kus nad
istusid. Ja nad nägid otsekui hargnevaid tulekeeli, mis laskusid iga üksiku
peale nende seas. Ja nad kõik täideti Püha Vaimuga ning hakkasid rääkima teisi
keeli, nõnda nagu Vaim neile rääkida andis. (Apostlite teod 2:1–4)
Kangelashinged
Kangelashingi seostatakse harilikult kõrgemate voorustega,
mida esindab punktidest 2-3-4 koosnev “tunnetuskese”; need voorused seonduvad
eelkõige apostel Johannesega. Neile vastavate vaimsete väärtuste põhjal
nimetatakse neid:
Tüüp 2 [Alandlik Teener] –
Alandlikkus, empaatia, vabadus, isemeelsus, soov isetult teisi teenida.
Tüüp 3 [Vaimne Sõdalane] –
Lootusrikas tegutsemine, optimism, liidriroll, praktilisus, dünaamilisus.
Tüüp 4 [Visionäärist Ehitaja] – Tasakaal ja stabiilsus, kaastundlik idealism,
loomingulisus, empaatia, individuaalsuse kaitsja.
Eraldunud kangelashinged
Eraldunud kangelashinged kogevad oma
eraldumise põhilise tagajärjena kurbust. Neid tõukab tagant soov saada
armastuses üheks. Eraldunud kangelashingede ellujäämisstrateegia sisuks on mitte
otsida igikestvat Jumalikku armastust iseendast, vaid püüelda mitmesuguste
inimliku kangelaslikkuse ideaalide ja kuvandite abil armastuse ja teiste
tunnustuse poole. Kolmikut 2-3-4 võib nimetada Ohverdavaks Minaks,
Edujanuliseks Minaks ja Melodramaatiliseks Minaks. Nad kasutavad alljärgnevaid
strateegiaid:
Tüüp
2 [Ohverdav Mina] – Üritab saavutada teiste eest
hoolitsemise abil armastust ja heakskiitu, loobudes samas ise abi vastu võtmast.
Tundes uhkust oma iseka märtrirolli üle, üritab vältida valu ja kurbust, mille
põhjustas algne eraldumine armastusest. (Vt joonis 4, lisa I, lk 213.)
Harjutus tüübile 2
• Sulge silmad ning keskendu oma
südamele.
• Mõtle inimesele, kes on Sinu jaoks
oluline ja vajab Su armastust.
• Keskenda kogu oma tähelepanu
sellele inimesele.
• Taju, mida ta tunneb, ja
teadvusta endale, mida ta vajab.
• Lase endal tema vajadus
rahuldada. Jätka kõigi tema vajaduste ja soovide täitmist.
• Luba endal olla tema eest
täielikult vastutav.
• Kujutle, kuidas ta nõuab üha enam
ja enam sinu tähelepanu ning kuidas sul jääb üha vähem ja vähem aega enda ja
oma kohustuste jaoks.
• Sa hakkad mõtlema, et küll oleks
tore, kui ta kas või vahetevahel ütleks või teeks midagi, mis laseks sul tunda
ennast väärtuslikuna, kuid sa kardad temalt küsida seda, mida ise vajad.
Võib-olla ta läheb siis sinu juurest ära ja sa kaotad sideme temaga sootuks.
• Tunneta oma viha, mis kerkib
vaatamata sellele, et sa püüad seda alla suruda – selleks, et sa ennast hästi
tunneksid, vajad sa, et sind vajataks.
• Vabanda ennast välja järgmise
mõttega: “Ta ei tuleks ilma minuta kunagi toime. Vaadake, kui palju ma tema
heaks teen!”
Tüüp
3 [Edujanuline Mina] – Otsib armastust ja heakskiitu
püüdlikkuse ja ülesannete eduka sooritamise kaudu, surudes seejuures
emotsioonid alla. Nii väldib see töökas sõdalane valu, mis tuleneb armastusest eraldumisest. (Vt joonis 5, lisa I, lk 215.)
Harjutus tüübile 3
• Sulge silmad ja kujuta vaimusilmas
ette järgmist stsenaariumit:
• Ülemus on määranud sind ellu
viima üht suurt projekti. Kaalul on sinu imago, maine ja edutamine. See projekt
peab ilmtingimata õnnestuma.
• Sa kujutad eesmärki endale ette
ja tunned tungi saavutada see kas või üle oma emotsioonide laipade. Kõige
praktilisemat ja tõhusamat lahendust otsides koondub su energia lausa
“hüpertungiks”.
• Kõik sujub kenasti, kuid seejärel
ilmuvad su teele komistuskivid. Asi hakkab venima. Sa tõmbud pingesse. Selleks
et töö kiiremini tehtud saaks, muutud oma kaastöötajate suhtes kärsituks ja
kannatamatuks. Teiste töötajate inimlike eksimuste korral paisub su
kannatamatus lausvihaks. Sa keskendud tulemustele ja saavutustele, mitte
inimsuhetele.
Tüüp
4 [Melodramaatiline Mina] – Üritab Jumala armastusega
üheks saada, otsides ja igatsedes saavutamatut või erakordset armastusobjekti.
See õilis romantik dramatiseerib nii kirge armastusobjekti vastu kui ka selle
saavutamatuse traagikat. Sel viisil väldib ta tõelist valu, mille põhjustas
eraldumine Jumalast, ning unustab, et Jumala armastust tuleb otsida iseendast.
(Vt joonis 6, lisa I, lk 217.)
Harjutus tüübile 4
• Sulge silmad ja koonda kogu
tähelepanu südamele.
• Meenuta aega, mil su elu tundus
nii eriline, nii õnnistatud, nii kaunis – aega, mil armastus ümbritses igat su
hingetõmmet.
• Hoia seda sidet, seda
terviklikkust, seda suurepärast täiusetunnet oma südames, mis valitses ajal,
kui sa tundsid, et oled täiesti avali, elule avatud. Võimenda seda tunnet, kuni
su süda ähvardab rinnus lõhkeda.
• Nüüd tunneta, kuidas kõik need
kaunid mälestused ja hetked järsku kaovad. Sa ei mõista, mis juhtus. Su süda on
purunenud ja tühi.
• Täis südamevalu, meenutad sa
magusvalusaid pisaraid valades neid mälestusi, nii erilisi ja täiuslikke. Sa
tunned endas soovi see side uuesti üles leida, taasühineda selle tagaigatsetud
ja kaotatud armastusobjekti, olukorra või kogemusega.
Kangelashingede eesmärgiks on jõuda
tagasi Jumala tingimusteta armastuse juurde, tunda tõelist armastust.
Lõppsihiks on demonstreerida, et nad ise ongi see Kristuse armastus, mida
Jeesus Jumala Pojana üles näitas. Alljärgnev Jeesuse mõistujutt kadunud lambast
tuletab kangelashingedele hästi meelde, et armastav Jumal ei unusta kunagi
kedagi:
Kui ühel
inimesel juhtub olema sada lammast ja üks neist ära eksib, eks ta jäta need
üheksakümmend üheksa mägedesse ja lähe otsima eksinut? Ja kui ta selle üles
leiab, tõesti, ma ütlen teile, ta rõõmustab tema pärast enam kui nende
üheksakümne üheksa pärast, kes ei olnud eksinud. Nõnda ei taha teie Isa, kes on
taevas, et ükski neist pisikestest hukkuks. (Matteuse 18:12–14)