Vaimu anatoomia

Jõu ja tervenemise 7 astet

Kirjastus Suur Puu

 

Sisukord

 

 

 

 

 

C. Norman Shealy, M.D., Ph.D. Eessõna   9

Saatesõna. Intuitiivseks tervendajaks saamine   13

Sissejuhatus. Lühike elulugu   23

          Pöördepunktid   23

          Intuitiivsuse õppimine   28

          Hobist elukutseks   32

          Otsustav pööre   33

 

I osa. Uus vaimne keel   37

1. Energeetiline meditsiin ja intuitsioon   39

          Inimese energiaväli   39

          Esimene printsiip: eluloost saab haiguslugu   44

          Teine printsiip: isiklik jõud on tervise seisukohalt oluline   47

          Kolmas printsiip: ainult sina võid aidata end terveneda   50

          Sümboolse nägemise õppimine   58

2. Loodud Jumala näo järgi   63

     Seitsme tšakra sümboolne jõud   67

     Kristlike sakramentide sümboolne jõud   69

     Kümne sefiroti sümboolne jõud   70

     Kuidas tšakrad, sakramendid ja sefirotid koos toimivad   74

     Seitse püha tõde   77

 

II osa. Seitse püha tõde   87

1. Esimene tšakra: hõimu jõud   97 

Hõimukultuur   99

          Kindlakskujunenud tõekspidamiste energeetilised tagajärjed   102

          Väljakutse mürgisele hõimujõule   105

          Küsimusi eneseanalüüsiks   116

2. Teine tšakra: suhete jõud   117

     Valikuvabadus   119

     Valik ja suhted   120

     Väljakutse tulla toime loova energiaga   121

     Väljakutse tulla toime seksuaalenergiaga   127

     Raha energia   135

     Eetiline energia   138

     Teise tšakra isiklik jõud   141

     Küsimusi eneseanalüüsiks   145

3. Kolmas tšakra: isiklik jõud   147

     Eneseaustuse arendamine   148

     Sisemise jõu suurendamine   152

     Eneseseaustus ja intuitsioon   156

     Isikliku jõu neli astet   162

     Selle teekonna väljakutsed   167

     Küsimusi eneseanalüüsiks   169

4. Neljas tšakra: emotsionaalne jõud   171

     Armastuse jõu tundmaõppimine   172

     Iseenda armastamine kui tee Jumala juurde   175

     Teadvustatud mina ärkamine   177

     Haavade keelest kaugenemine   180

     Tee jõulise südame juurde   184

     Küsimusi eneseanalüüsiks   187

5. Viies tšakra: tahte jõud   189

     Hirmu tagajärjed   191

     Usk   193

     Pea ja südame vahel   197

     Küsimusi eneseanalüüsiks   201

6. Kuues tšakra: meele jõud   203

     Erapooletuse rakendamine   205

     Teadlikkus ja selle seos tervenemisega   209

     Teadlikkus ja surm   210

     Ebaisikulise meele ja sümboolse nägemisvõime arendamine   215

     Teadvustamine   218

     Küsimusi eneseanalüüsiks   223

7. Seitsmes tšakra: meie vaimne ühenduslüli   225

     Spirituaalne ärkamine   228

     Spirituaalne kriis ja pühendumisvajadus 232

     “Pimeda öö” läbielamine   236

     Küsimusi eneseanalüüsiks   239

Järelsõna: tänapäeva müstiku teejuht   241

     Abiks tänapäeva müstikule   242 

     Igapäevane meditatsioon   242

 

Tänuavaldused   247

Kirjandus   251

Register   253

 


 

 

 

Eessõna

 

 

 

 

 

 

 

Harva kohtad mõnd erakordset isiksust, kes muudab järsult sinu maailma- ja minapilti. Just nüüd on sul võimalus kohtuda sellise ebatavalise inimesega. Käesoleva raamatu autori, intuitiivse tervendaja Caroline Myssi arusaamad vaimsusest ja inimese isiklikust vastutusest oma tervise eest mõjuvad intrigeerivalt, motiveerivalt ja inspireerivalt. Mõned Caroline’i seisukohad tunduvad sulle nii loomulikena, et sa imestad, kuidas pole varem asjadest niiviisi mõelnud. Teised tema mõtted puudutavad su tundeid ja psüühikat ning panevad sind oma vaimset teed ümber hindama.

Tutvusin Caroline’i filosoofiaga umbes tosin aastat tagasi. Tema lihtne ja jõuline sõnum on, et me kõik sünnime oma vaimse ülesandega, püha kohustusega õppida vastutustundlikult, targalt ja armastusega kasutama isiklikku väge. Tuhandeid aastaid on ühiskonnas domineerinud arusaam, et vägi ja võim hukutab ning piiramatu vägi ja võim hukutab piiramatult. Võim ja kontroll, raha ja seks on osutunud väe lõksudeks. Ühe ajakirja portreeloos John F. Kennedy nooremast rõhutati, et ta ei tundnud puudust rahast ja seksist, kuid tal polnud väge. Seejärel tuli artikkel välja triviaalsusega, et JFK noorem võinuks väge osta, andes välja mõnd rikkurite ajakirja. Kui ka sinul on väest niisugune ettekujutus, siis ole “Vaimu anatoomiat” lugedes valmis vapustuseks, sest Caroline annab tõelisest väest – inimvaimu väest – palju sügavama nägemuse.

Läbi aegade on elanud andekaid sensitiive ja müstikuid, kes on tajunud inimkeha jõukeskusi. Sel teemal on kirjutanud Alice Bailey, Charles W. Leadbeater ja Rudolf Steiner, kuid ükski neist pole tabanud meie elektromagnetilist ülesehitust nii avaralt ja sügavuti kui Caroline. Kunagi varem pole vaimu anatoomia nii selgelt nähtavale toodud. See on alus kahekümne esimese sajandi meditsiinile.

Kõige olulisem küsimus, mille inimesed ajaloo vältel on esitanud, kõlab: “Mis on minu elu eesmärk?” Caroline annab sellele küsimusele lihtsa ja põhjaliku vastuse. Inimese eesmärk on elada oma elu nii, et see vastaks tema vaimsetele ideaalidele, elada oma elu iga hetke vastavalt kuldreeglile ja mõelda iga mõtet nagu pühalikku palvet. See on lihtne, kuid kaugeltki mitte kerge!

Kujuta ette, et sa oled just astunud rahvast täis ruumi ja tead kohe, kui ebamugavalt end tunned. Kujutle, et suudad häälestuda iga inimese alateadlikule kõnelusele iseendaga, et “tunned” iga ruumis viibiva inimese energiat ja tervislikku seisundit. Veelgi olulisem on ette kujutada, et tunned detailselt oma energiat ja kõiki tegureid, mis mõjuvad sinu intellektuaalsele, füüsilisele ja emotsionaalsele jõule kurnavalt. Selles raamatus jagatud põhitarkus annab sulle vahendid nägemaks enda ja teiste energiat.

Kvantfüüsikud on tõestanud, et elu on oma olemuselt vibreeriv, seda vibratsiooni sensitiiv tajubki. Inimese DNA vibreerib sagedusel 52–78 GHz (miljardid võnked sekundis). Kuigi aparaadid ei suuda määrata iga inimese eriomast võnkesagedust või energiablokeeringute olemasolu, ei ole võimalik eitada kahte peamist fakti. Esiteks, eluenergia ei ole staatiline, vaid kineetiline; see on liikumises. Ja teiseks, andekad sensitiivid nagu Caroline suudavad seda määratleda, ehkki füüsikaliselt pole inimmõistust ja inimese energiakeha võimalik veel täpselt mõõta. Siiski, teinud kakskümmend viis aastat koostööd kogu maailma sensitiividega, ei ole ma kohanud teist nii eksimatut ja täpset kui Caroline.

Caroline häälestub organismi peenenergiale ning mõistab elektromagnetilise olemuse keelt. Tema diagnoosid tõendavad kord-korralt mineviku ja oleviku emotsionaalse energia mõju füüsilisele tervisele; ta tajub tugevaid traumaatilisi läbielamisi, tõekspidamisi ja suhtumisi, mis muudavad rakkude võnkesagedust ja energiakeha terviklikkust. Ta mõistab inimese vaimu, mis ongi tõeline jõud.

Sellest raamatust leiad üksikasjalikku infot keha seitsme jõukeskuse kohta. Need keskused on olulised eluenergia voolu reguleerimiseks. Nad kujutavad endast meie emotsionaalse eluloo tähtsaimaid bioloogilisi akusid. “Sinu eluloost saab sinu haiguslugu,” – kui sa sellest raamatust midagi muud ei õpi, siis on ka ainuüksi sellest faktist sulle kasu. Sa saad teada, kuidas vältida elujõust tühjaksvoolamist oma kiindumuste või teiste inimeste negatiivse energia tõttu; kuidas tugevdada enesetunnetust ja endast lugupidamist, nii et sinu isikliku jõu alustalasid ei õõnestaks ekslikult jõu sümboleiks peetud raha, seks ja väline võim; samuti seda, kuidas arendada endas intuitiivseid võimeid.

“Vaimu anatoomia” kujutab endast erutavat uut oikumeenilist viisi keha seitsme energiakeskuse mõistmiseks. Siin on judaistlik, kristlik, hinduistlik ja budistlik jõu-kontseptsioon liidetud seitsmeks universaalseks vaimseks tõeks. Caroline kirjutab: “Nelja suurema religiooni ühine kallisvara on arusaam, et Jumalik on inimese kehas tajutav seitsmel tasandil, mis viivad meid isikliku jõu puhastamisel ja transtsendentsemaks muutmisel edasi.

Kristlike sakramentide, kabala ja tšakrate ühendamise jõud muudab sind jäädavalt. Teadmine on jõud ja selles raamatus esitatud teadmised on võti isikliku väe juurde.

See raamat tutvustab alternatiivmeditsiini põhiolemust selgusega, mis ergutab sind elama oma vaimsete ideaalide järgi ja äratab enesetervendamise imedele. Mind rõõmustab, et olen olnud selle pikaajalise viljaka töö tunnistajaks. Need teadmised on muutnud minu elu üle ootuste rikkaks. Kaunistagu ka sinu elu Caroline’i tarkus.

 

     C. Norman Shealy, M.D., Ph.D.

Shealy Igakülgse Tervise Instituudi asutaja (Founder, Shealy Institute for Comprehensive Health Care)

Ameerika Holistilise Meditsiini Assotsiatsiooni asutaja ja president (Founding President, American Holistic Medical Association)

Professionaalse Psühholoogia Metsainstituudi (Forest Institute of Professional Psychology) professor,

raamatu “Imed sünnivad” (Miracles Do Happen) autor

 


 

 

 

Olgu Jumal minu peas ja minu arusaamises

Olgu Jumal minu silmades ja minu vaates

Olgu Jumal minu suus ja minu kõnes

Olgu Jumal minu keelel ja minu maitsmises

Olgu Jumal minu huultel ja minu tervitustes

 

Olgu Jumal minu ninas ja mu hingamises

Olgu Jumal minu kõrvades ja minu kuulmises

Olgu Jumal minu kaelas ja minu alandlikkuses

Olgu Jumal minu õlgades ja minu kandmistes

Olgu Jumal minu seljas ja minu seismises

 

Olgu Jumal minu käsivartes ja minu andmises/vastuvõtmises

Olgu Jumal minu kätes ja minu tegemistes

Olgu Jumal minu jalgades ja minu kõndimises

Olgu Jumal minu jalalabades ja minu kokkupuutes maaga

Olgu Jumal minu liigestes ja minu suhetes

 

Olgu Jumal minu kõhus ja minu tunnetes

Olgu Jumal minu soolikates ja minu andeksandmistes

Olgu Jumal minu niuetes ja minu pööretes

Olgu Jumal minu kopsudes ja minu hingamises

Olgu Jumal minu südames ja minu armastuses

 

Olgu Jumal minu nahas ja minu puudutustes

Olgu Jumal minu lihas ja minu valudes/igatsustes

Olgu Jumal minu veres ja minu elus

Olgu Jumal minu luudes ja minu surmas

Olgu Jumal minu lõpu ja minu elluärkamise juures

 

 

Reverend Jim Cotteri töötlus pärimuslikust palvest, avaldatud tema raamatus “Öine palve” (Prayer at Night), Cairns Publications, Sheffield, England, 1988

 


Saatesõna

Intuitiivseks tervendajaks saamine

 

 

 

 

 

 

1982. aasta sügisel, kui olin loobunud ajakirjanikutööst ja omandanud teoloogiamagistri kraadi, ühendasime kahe kaaslasega jõud, et asutada kirjastus Stillpoint. Me andsime välja raamatuid tervendamismeetoditest, mis pakkusid alternatiivi tavameditsiinile. Ehkki tundsin alternatiivsete raviviiside vastu ärilist huvi, ei olnud ma sugugi huvitatud ise nendega tegelemisest. Mul polnud mingit soovi kohtuda tervendajatega. Ma keeldusin mediteerimast. Minus tekitasid täielikku vastumeelsust tuulekellad, New Age’i muusika ja vestlused mahepõllunduse eelistest. Ma suitsetasin ja jõin liitrite viisi kohvi, säilitades karastunud ajakirjaniku imago. Mul polnud mingit ettevalmistust müstiliseks kogemuseks.

Sellest hoolimata hakkasin samal sügisel järk-järgult märkama, et minu tajumisvõime on tunduvalt avardunud. Kui mu sõber näiteks mainis, et üks tema tuttav ei tunne end hästi, sähvatas mulle pähe probleemi põhjus. Olin uskumatult täpne ja jutt sellest levis kohalike elanike hulgas. Peagi hakkasid inimesed kirjastusse helistama, et kokku leppida aega nende tervisliku seisundi intuitiivseks hindamiseks. 1983. aasta kevadel korraldasin juba seansse inimestele, keda vaevasid terviseprobleemid ja kõikvõimalikud eluhädad depressioonist vähini.

Öelda, et olin segaduses, on vähe öeldud. Olin jahmunud ja veidi hirmunud. Ma ei suutnud aru saada, kuidas mul need muljed tekivad. Need olid ja on praegugi justkui umbisikulised päevased unenäod, mis hakkavad voogama niipea, kui olen saanud inimese nõusoleku, nime ja vanuse. Nende umbisikulisus – nad ei tekita minus mingeid tundeid – on äärmiselt oluline, see on indikaatoriks, et ma ei sepitse ega projitseeri neid muljeid ise. Tegemist on samasuguse erinevusega nagu see, kas vaatad oma perekonnapilte või lehitsed võõrast fotoalbumit, tundmata ühegi pildiga emotsionaalset sidet. Muljed on selged, kuid täiesti emotsioonitud.

Kuna ma ei teadnud, kui täpsed minu muljed on, avastasin pärast paar kuud kestnud konsultatsioone, et kardan meeletult iga kokkusaamist ja tunnen, et iga kohtumine on riskantne. Esimesed kuus kuud sain hakkama ainult endale kinnitades, et intuitsiooni kasutamine on justkui mäng. Ma sattusin vaimustusse, kui “märki” tabasin, sest see tähendas vähemalt seda, et mu mõistus on korras. Isegi siis kaalusin: “Kas seekord õnnestub? Mis siis, kui mingeid muljeid ei tekigi? Mis siis, kui mul pole mõnes asjas õigus? Mis siis, kui keegi küsib minult midagi, millele ma ei oska vastata? Mis siis, kui ma ütlen inimesele, et ta on terve, kuid aasta pärast diagnoositakse tal ravimatu haigus? Ja üleüldse, mida teeb üks ajakirjanik-teoloogiatudeng-kirjastaja sel piirialal?”

Mulle tundus, nagu oleksin ilma mingi ettevalmistuseta saanud ootamatult vastutavaks Jumala tahte selgitamise eest tosinatele kurbadele ja hirmunud inimestele. Irooniline oli see, et mida rohkem tahtsid inimesed pilku heita sellele, mida teeb Jumal nendega, seda rohkem tahtsin mina pilku heita sellele, mida teeb Jumal minuga. Kogetud paine tagajärjeks oli aastaid kestev migreen.

Ma püüdsin käituda nii, nagu ei erineks need minu avaldunud võimed küpsetamisoskusest, kuid ma teadsin rohkem. Kasvanud üles katoliiklasena ja õppinud teoloogiat, teadsin täpselt, et üle-inimlikud võimed viivad inimese paratamatult kas kloostrisse – või hullumajja. Sügaval hingepõhjas teadsin, et võtan ühendust millegagi, mis on oma olemuselt püha, ja see teadmine lõhestas mind. Ühest küljest kartsin, et muutun otsustusvõimetuks nagu muistse aja müstikud; teisest küljest tundsin, et mulle on määratud elu, kus mind arvustavad nii poolehoidjad kui ka skeptikud. Ükskõik kuidas ma ka oma tulevikku ette ei kujutanud, ma tundsin, et mind ootab ees viletsus.

Sellest hoolimata kütkestas mind mu vastleitud tajumisvõime ja ma tundsin sundi jätkata inimeste tervise hindamist. Neil alguspäevadel puudutasid saadud muljed peamiselt inimese tervislikku hetkeseisu ning sellega seotud emotsionaalset ja psüühilist stressi. Kuid ma nägin ka energiat, mis inimese keha ümbritses. See andis mulle infot inimese mineviku kohta. Ma nägin seda energiat inimese vaimu avardumisena. Hakkasin aru saama millestki, mida mulle koolis kunagi ei õpetatud: et vaim on osa meie igapäevasest elust; et see kätkeb meie mõtteid ja tundeid ning need kõik – nii maised kui ka kaemuslikud – jäädvustatakse. Kuigi mulle oli õpetatud, et pärast surma läheb inimese vaim kas “üles” või “alla”, olenevalt sellest, kui vooruslikku elu ta on elanud, nägin nüüd, et vaim on midagi enamat. Ta võtab iga hetk meie elust osa. See on teadvel jõud, elu ise.

Jätkasin terviseseansse justkui autopiloodil, kuni ühel päeval mu kõhklused oma võimete suhtes hajusid. Mul oli parajasti käimas seanss ühe vähihaige naisega. Oli palav päev ja ma olin väsinud. Istusime teineteise vastas minu väikeses Stillpointi kontoris. Olin lõpetanud naise vaatlemise ja kõhklesin hetke, kas jagada temaga oma vaatlustulemusi. Ma pelgasin talle öelda, et vähk on levinud üle kogu keha. Ma teadsin, et ta küsib, miks on teda selline katastroof tabanud, ja mind ärritas, et olen sunnitud talle vastama. Tõepoolest, niipea kui olin suu avanud, kallutas ta end ettepoole, asetas käe mu jalale ja küsis: “Caroline, ma tean, et mul on kaugelearenenud vähk. Kas sa võiksid mulle öelda, miks see minuga juhtus?”

Mu ärritus kasvas, sest pidin vihatud küsimusele vastama, ja ma oleksin peaaegu nähvanud: “Kust mina seda tean?” Kuid äkitselt hoovas minusse energia, mida ma kunagi varem polnud tajunud. See liikus läbi mu keha justkui mind kõrvale tõugates, et minu häälepaelu kasutada. Ma ei näinud enam naist enda ees. Mulle tundus, nagu oleksin kahanenud kümnesendise mündi suuruseks, ja kuskilt mu peast tuli korraldus: “Valvel!”.

Minu kaudu rääkis naisega üks hääl. “Las ma viin sind läbi su elu tagasi, läbi kõigi suhete, mis sinu elus on olnud,” lausus see hääl. “Käime koos läbi kõik hirmud, mida oled tundnud, ja ma näitan sulle, milline suur võim neil hirmudel sinu üle oli, nii et eluenergia ei suutnud sind lõpuks enam toita.”

See “kohalolek” viis naise läbi kõigi tema elu episoodide, ma pean silmas tõepoolest iga episoodi. See meenutas naisele väiksemaidki kõnelusi; luges kokku üksildushetked, mil naine oli omaette nutnud; tuletas meelde kõik suhted, millel oli naise jaoks tähendus olnud. Sellest “kohalolekust” jäi mulje, et iga sekund meie elust – iga vaimne, emotsionaalne, loominguline, füüsiline tegevus ja isegi tegevusetus, millega me neid sekundeid täidame – on teada ja jäädvustatud. Iga meie otsust pannakse tähele. Iga meie hoiak on positiivse või negatiivse jõu allikas ja me vastutame selle eest.

See kogemus tekitas minus aukartuse. Pooleldi hirmust, pooleldi alandlikkusest palvetasin ma kõrvaltvaatajana universumi ülima plaani ees. Olin alati eeldanud, et meie palveid “võetakse kuulda”, kuid ma polnud kindel, kuidas see toimub. Samuti ei olnud ma oma inimliku mõistusega aru saanud, kuidas mingi süsteem, olgu või jumalik, suudab jälgida igaühe vajadusi, eelistades tervenemispalveid näiteks rahalise abi palvetele. Ma polnud ette valmistatud selleks pühaks vaatemänguks, kus iga elusekundit armastavalt väärtustatakse.

Palvetamist jätkates – ikka üksnes vaatlejana – palusin, et see naine jääks täielikku teadmatusse, kes temaga räägib. Mina poleks osanud vastata, miks tal on vähk. Mina poleks suutnud selgitada, kust ma teadsin tema mineviku üksikasju. Niipea kui olin palve öelnud, nägin taas naist enda ees. Märkasin, et hoian kätt tema põlvel, justkui peegeldades tema püüdu minuni jõuda, kuigi ma ei mäletanud, et oleksin käe sinna pannud.

Värisedes kogu kehast, võtsin käe ära. Ta ütles vaid: “Tänan teid väga. Nüüd suudan ma ükskõik kuidas edasi elada.” Ta tegi pausi, seejärel jätkas: “Isegi surm ei kohuta mind enam. Kõik on hästi.”

Ta lahkus mu kontorist, hetk hiljem järgnesin täiesti vapustatuna ka mina. Väljusin kaunile lagendikule, mis ümbritses Stillpointi, ning andsin lubaduse kasutada seda intuitiivset võimet lõpptulemusest hoolimata.

 

Alates sellest 1983. aasta sügispäevast olen töötanud ennastsalgavalt sensitiivina. See tähendab, et ma aitan oma intuitiivsete võimete abil mõista inimestel emotsionaalset, psüühilist ja vaimset energiat, mis on nende haiguse, halva enesetunde või kriisi põhjuseks. Inimesed, kellega ma tegelen, teadvustavad endale tavaliselt, et nende elu pole tasakaalus ja et miski on valesti.

Ei olnud mingit dramaatilist “esmasündmust”, mis oleks toonud intuitiivsed võimed minu ellu. Need ärkasid minus lihtsalt ja loomulikult, nagu oleksid kogu aeg olemas olnud, oodates vaid õiget aega avaldumiseks. Lapseeas olin alati olnud intuitiivselt erk, reageerides pidevalt oma kõhutundele nagu enamik inimesi. Ka sina hindad vaistlikult ja vahel ka teadlikult teiste inimeste energiat, aga tavaliselt tunned seda inimest või oled temaga varem kokku puutunud. Minu intuitsiooni puhul on ebatavaline see, et ma suudan hinnata inimest, kellega pole varem kokku puutunud. Tegelikult eelistangi varianti, kus ma pole inimesega varem kohtunud, sest kellegi hirmunud näkku vaatamine häirib tugevasti minu võimet selgelt “näha”.

Mida rohkem ma oma intuitsiooni kasutan, seda eksimatumaks see muutub. Nüüd tundub see võime mulle üsna tavalisena, kuigi toimemehhanism jääb ikka veidi salapäraseks. Ma võin sulle õpetada teatud punktini, kuidas saada sensitiiviks, kuid ma pole päris kindel, kuidas ise seda õppisin. Ma oletan, et saavutasin sensitiivsuse seetõttu, et olin ülimalt uudishimulik vaimsete asjade suhtes ning see kombineerus sügava frustratsiooniga, mida tundsin, kui mu elu ei kulgenud plaanipäraselt. Teisalt võib minu sensitiivsus olla üksnes mingi söödud toidu tulemus. Teades, kuidas jumalad tegutsevad, ei pea ma seda sugugi üllatavaks.

Oma intuitsiooni täiustada polnud sugugi kerge isegi pärast antud koostöötõotust. Mul polnud eeskujusid ega õpetajaid, kuigi viimaks hakkasid mind toetama ja mulle juhtnööre andma meedikutest kolleegid. Nüüd, pärast neliteist aastat kestnud pidevat tööd, suhtun oma võimesse justkui kuuendasse meelesse. Minu jaoks tähendab see, et on aeg hakata energeetika ja intuitiivse tervendamise keelt teistele õpetama.

Ma määran intuitiivselt haiguse emotsionaalsed ja psüühilised põhjused. Füüsilise ja emotsionaalse stressi ning teatud haiguste vahel on vaieldamatult kindel seos. Selle seose kohta on palju dokumenteeritud tõestusmaterjali, näiteks võib tuua südamehaiguste ja hüpertoonia esinemise niinimetatud A-tüüpi inimestel. Minu kogemused on aga näidanud, et emotsionaalne ja vaimne stress või ebamugavustunne on kõigi füüsiliselt avalduvate haiguste peamiseks põhjuseks. Veelgi enam, iga emotsionaalne ja vaimne kriis on seotud mingi kindla kehaosa probleemidega. Näiteks inimestel, kes tulevad minu juurde südamehädadega, on selja taga elukogemusi, mille tõttu nad on läheduse ja armastuse elust välja lülitanud. Inimestel, kes kannatavad valusid selja alaosas, on olnud pidevad rahamured; vähihaiged ei ole sageli vabaks lasknud minevikusidemeid, neil on lõpetamata tegemisi ja lahendamata emotsionaalseid probleeme; verehaigused kaasnevad tihti perekonna või päritoluga seotud juurdunud vastuoludega. Mida rohkem olen uurinud inimese energeetikat, seda enam on mulle selgeks saanud, et meie kehas, seega ka meie elus, toimub vähe “juhuslikku”. Meie emotsionaalse ja vaimse stressi ning teatud haiguste seost on lihtsam mõista inimese energeetilise süsteemi anatoomia – meie vaimu anatoomia – kontekstis, mis moodustab selle materjali tuuma, mida nüüd kogu USA-s ja paljudes teistes riikides õpetan ning millest ka selles raamatus kirjutan.

Intuitsioon pole aidanud mul tundma õppida mitte ainult haiguste energeetilisi põhjusi, vaid ka tervenemisel meie ees seisvaid väljakutseid. Suurt tähtsust omas minu jaoks arusaamine, et “tervenemine” ei tähenda alati füüsilise keha paranemist haigusest. Tervenemine võib tähendada ka seda, et inimese vaim on vabaks lasknud enda või teistega seotud, pikka aega kinni hoitud hirmud ja negatiivsed mõtted. Selline vaimne vabanemine ja tervenemine võib toimuda ka siis, kui inimese keha füüsiliselt sureb.

Inimese energiakeha tundmaõppimine on vahend endast arusaamiseks, tee, mis viib sind läbi sinu vaimsete väljakutsete. Energiakeha anatoomiat uurides hakkad sa mõistma oma elu valitsevaid mudelid ning meele, keha ja vaimu koostööd. Need teadmised endast võivad tuua sulle rõõmu ja meelerahu ning lõpuks viia emotsionaalse ja füüsilise tervenemiseni.

Käesolev intuitiivravi tutvustav teos on kokkuvõte minu neljateistkümne aasta pikkusest uurimistööst anatoomia ja intuitsiooni, keha ja meele, vaimu ja jõu vallas. Nendel lehekülgedel õpetan ma sulle energeetilist keelt, millega töötan. Omandades teadmisi energiakeha anatoomiast, hakkad sa teadvustama oma keha kui vaimu väljendust. Sa suudad lugeda oma keha nagu kirjapandud teksti. Energeetilise keele mõistmine võimaldab näha vaimu oma kehas ning mõista, mis selle loob ja mis selle – ja sinu enda – tugevaks muudab. Energeetiline keel laseb sul näha oma isiklikku jõudu uuest vaatepunktist. Samuti õpid sa tundma, mis nõrgestab sinu vaimu ja isiklikku jõudu, ega pea edaspidi energiat kaotama. Energeetilise keele kasutamine ja inimese energiakeha mõistmine aitab sul saada selgemaid intuitiivseid muljeid, sest teeb sulle kättesaadavaks konkreetsed kehale tuginevad viited ning kaotab tunde, nagu otsiksid pimesi tühjusest informatsiooni.

Selles raamatus kasutan ma erinevate vaimsete traditsioonide – hinduistlik õpetus tšakratest, kristlikud sakramendid ja kabala elupuu – sügavat, püsivat, muistset tarkust, et esitada uudse seisukoha keha ja vaimu koostoime kohta. Pane tähele, ma olen meelega välja jätnud rikka islami õpetuse – mitte sellepärast, et ma ei austa neid tõdesid, vaid seetõttu, et ma pole elanud nende tavade kohaselt, nagu olen järginud judaistlik-kristlikku, hinduistlikku ja budistlikku õpetust. Seetõttu tunnen, et ma pole pädev islamist kirjutama. Kui õpid oma keha ja vaimu nägema nende iidsete tõdede valguses, hakkab sinu enda intuitsioon arenema, sa mõistad oma vaimu ning tuled sellega paremini toime.

Algselt oli mul kavatsus pühendada see raamat “lihtsalt” inimese energiakehale, energeetilise diagnostika filosoofiale ja praktikale ning intuitiivsele tervendamisele. Kirjutama asudes mõistsin, et ilma vaimse raamistikuta ei saa ma neid arusaamu energiast täpselt kirjeldada. Usun, et peame suhtuma oma kehameelde kui isiklikku vaimsesse jõusse, mis on suurema, jumaliku energia väljenduseks. Me peame vaimses kontekstis avastama oma isikliku jõu ja ühise eesmärgi, mille nimel elame.

Meil kõigil on sama tüüpi füüsiline keha, mis haigestub ja terveneb teistega samadel põhjustel. Me kogeme ühesuguseid emotsionaalseid ja psüühilisi kriise, mis on tavalised inimlike läbielamiste puhul. Me kõik kardame, et meid jäetakse maha, et me kaotame kellegi, et meid reedetakse; viha on ühtmoodi mürgine nii juudi, kristlase kui ka hindu kehas ja meid kõiki tõmbab armastuse poole. Kui asi puudutab meie vaimu ja keha tervist, siis pole meis erinevusi.

Seega on kehameele käsitlus selles raamatus läbi imbunud sümboolse nägemise vaimsest keelest. Sümboolne nägemine on viis näha ja mõista iseennast, teisi inimesi ja elusündmusi universaalsete arhetüüpsete mudelitena. Sümboolse nägemise arendamine avardab intuitiivseid võimeid, sest see õpetab tervemõistuslikku objektiivsust, mis omakorda toob esile sündmuste, inimeste ja väljakutsete sümboolse tähenduse, võib-olla ka selle valusa väljakutse, mille esitab sulle haigus. Sümboolne nägemine laseb sul näha oma vaimu sisemusse, võimaldab näha seda piiramatut potentsiaali, mida omad tervenemiseks ja terviklikkuse saavutamiseks.

Minu loengutel ja seminaridel käib erinevaid inimesi. On inimesi tervishoiuga seotud elualadelt, inimesi, kes otsivad tuge seoses oma terviseprobleemidega, inimesi, kes tahavad arendada endas sensitiivsust. Kuid neid kõiki ühendab soov mõista oma vaimu jõudu. Nad tahavad kasvatada sisemist selgust, omaenda intuitiivset vaadet. Minu seminaridel osalevad arstid jagavad minuga pettumust, et üldkehtivad normid ei võimalda panna vaimset diagnoosi, kui nad aimavad, et patsiendi haiguse põhjus on emotsionaalne või isegi vaimne. Paljud arstid jätavad oma intuitiivsed muljed enda teada, sest nagu üks arst ütles: “Aimdus ja tõend ei vasta veel samaväärselt tervisekindlustusfirmade nõudmistele.” Teine arst rääkis mulle: “Ma ei vaja meditsiinilist intuitsiooni. Mulle aitab sellest. Ma tahan tundma õppida oma patsientide peremudeleid ja sügavamaid vaimseid probleeme, sest vajan nende tervendamiseks just sellist informatsiooni. Nad vajavad midagi enamat kui tabletid, mis kaotavad ajutiselt haiguse sümptomid.” Soov elu mõistmise ja vaimse tausta järele on üldine. Ma usun, et energeetiline keel ja sümboolne nägemine võivad rajada silla üle kuristiku, mis lahutab üldtunnustatud meditsiinilisi arusaamu vaimsetest vaatekohtadest tervisele ja tervendamisele.

Sellest hoolimata olin hirmunud ja segaduses, nagu eespool mainisin, kui hakkasin intuitiivselt haigusi diagnoosima, sest mul puudus meditsiiniline ja vaimne taust. Esimesel kahel aastal jätsin tajutud infost nii mõndagi enda teada. Minu abi piirdus sellega, et aitasin inimestel tõlgendada emotsionaalset, psüühilist ja vaimset stressi ning teisi tegureid, mis olid nende haiguse tekkimise põhjusteks. Ma ei arutlenud konkreetsete meditsiiniliste või kirurgiliste protseduuride üle, vaid suunasin kliendid edasi arsti juurde. Kuid 1984. aastal, kui kohtasin meditsiini- ja filosoofiadoktorit C. Norman Shealy’t, asusin tema abiga aktiivselt õppima inimkeha anatoomiat. Rääkides Normani (kaudu) patsientidega nende elust ja haigustest, hakkasin oma muljetest paremini aru saama. See lõi mulle turvatsooni, mida vajasin, et mu võimed saaksid küpseda, kuigi ma ei ravi endiselt patsiente, vaid püüan aidata neid tõlgendada emotsionaalse või füüsilise kriisi põhjustanud vaimseid probleeme.

Neil aastail, mil tegin koostööd Normaniga, kellest sai minu kolleeg ja lähedane sõber, mõistsin, et mu võimed on eriti väärtuslikud staadiumis, mil füüsiline haigus pole veel välja kujunenud. Enne füüsilise haiguse tekkimist kehas annavad energeetilised indikaatorid, näiteks pikaajaline letargia ja depressioon, märku elujõu kahanemisest. Selles staadiumis otsivad inimesed sageli nõu arstidelt, sest nad ei tunne end hästi – nad võtavad vastu signaale, et energia kaob kehast. Sageli näitavad meditsiinilised analüüsid, et kõik on korras, sest füüsilisel tasandil ei toimu veel midagi. Traditsioonilised meditsiinilised analüüsid ei suuda mõõta energiakadu ja enamik arste ei usu energia düsfunktsiooni. Kuid pidevalt kerkib esile uusi, hämmeldust tekitavaid haigusi, mis ei allu traditsioonilisele meditsiinilisele ravile. Mõnda neist, näiteks AIDS-i, on võimalik diagnoosida traditsioonilise meditsiini meetoditega, mõni aga näib olevat tekkinud meie ülikiirest elutempost ning pidevast viibimisest arvutite, satelliitvastuvõtjate, mobiiltelefonide ja paljude teiste seadmete elektromagnetväljas, millega me oma keskkonna üle koormame. Sellised haigused nagu krooniline väsimussündroom ja keskkonnast tingitud häired on hetkel “mitteametlikud” haigused; traditsioonilise meditsiini mõõdupuude järgi puudub neil identifitseeritav mikrobioloogiline põhjus. Kuid energeetilisest seisukohast on need ometi “ametlikud” haigused, sest sümptomid viitavad patsiendi energiavälja jõu kahanemisele.

Meditsiiniline intuitsioon võib aidata arstidel, kes mõistavad inimkeha kui füüsilist ja energeetilist süsteemi ning vaatlevad inimese elamusi vaimses kontekstis, kindlaks määrata füüsilise haiguse energeetilise seisundi ning ravida nii põhjust kui ka sümptomeid. Energiavälja ravi võib hõlmata tervet rida erinevaid ravimeetodeid, näiteks psühholoogilist nõustamist, nõelravi, massaaži ja homöopaatiat. Energeetilise tervenemise oluliseks osaks jääb aga patsiendi enda aktiivne osalus. Ükskõik kui tõsiselt sensitiiv hoiatab haiguse võimaliku tekke eest, hoiatamine ei ravi. Ravib tegutsemine.

Üle kõige valmistab mulle rõõmu oma intuitiivsete oskuste edasiandmine sulle raamatute ja seminaride kaudu. Kuid ainult aastatepikkuse praktikaga arendad sa oma intuitsiooni täielikult välja. “Intuitiivne residentuur”, mille tegin läbi koos Normiga, Harvardi lõpetanud neurokirurgi ja Ameerika Holistilise Meditsiini Assotsiatsiooni (The American Holistic Medical Association) rajajaga, võimaldas mul sel alal tööle asuda. Igaühel on kasu selles raamatus esitatud õpetustest ning igaüks võib oma intuitsiooni arendada, kuid intuitsiooni täielikuks väljaarendamiseks on residentuur sedavõrd oluline, et kavatseme Normiga lähitulevikus aidata sensitiivsetel meditsiinitudengitel ennast täiendada holistilistes tervisekeskustes üle kogu maa. Me viime koos Normiga tema farmis Springfieldis Missouris läbi intuitiivteaduste koolitust, mille eesmärgiks on õpetada inimesi kasutama intuitsiooni tajumisvõime normaalse osana.

Kümme aastat tagasi oleks täiendkoolitus meditsiinilise intuitsiooni alal tundunud üsna skandaalse ideena, kuid me oleme sellest ajast saadik muutunud ühiskonnana üha avatumaks ravimeetoditele, mis kasutavad iidseid teadmisi energiavoolust inimkehas ja selle ümber, kaasa arvatud nõelravi, punktimassaaž ja chi kung. Meditsiinidoktor Larry Dossey kirjutab teoses “Tähendus ja meditsiin” (Meaning and Medicine): “Meil on vaja praktiseerida “kolmanda ajastu meditsiini” – ravimeetodeid, milles on kombineeritud vaimne ja füüsiline, holistiline ja allopaatiline lähenemine füüsilisele ja emotsionaalsele tervenemisele. Mul on tunne, et sensitiivid saavad nii USA-s kui ka mujal maailmas lõpuks meditsiinikollektiivide enesestmõistetavateks liikmeteks.”

Traditsioonilise meditsiini maailm on jõudmas pöördepunkti ning tunnustamas energeetilise ehk vaimse funktsioonihäire ja haiguse vahelist seost. Kord loobutakse paratamatult keha ja vaimu eraldamisest, kuid senikaua saame ise ennast aidata, ehitades silla oma vaimuni, õppides energeetilist keelt ja sümboolset nägemist. Loodan, et selle raamatu abil õpid sa mõtlema endast energeetilises keeles nii selgelt, nagu praegu näed oma füüsilist keha, ja hakkad oma vaimu eest hoolt kandma sama teadlikult, nagu praegu hoolitsed oma füüsilise keha eest.

 


Sissejuhatus

Lühike elulugu

 

 

 

 

 

 

Ma ütlen inimestele, kes osalevad minu loengutel ja seminaridel: “Ma viin teid maailma, mis eksisteerib “minu silmade taga”. Aga kui ma räägin teile alustuseks tervest reast äratussignaalidest, mis viisid mind mu arusaamadeni, kui ma tutvustan teile alustuseks paljusid erinevaid inimesi ja sündmusi, mis juhtisid mind aastatega meditsiinilise sensitiivsuse saavutamiseni, siis teadvustate te võib-olla paremini, kuidas sisemine juhtimine teie enda elu suunab.”

 

Pöördepunktid

Kõik, millel on minu jaoks tööalane, isiklik ja vaimne väärtus, olen omandanud tänu sensitiivitööle. Üliõpilasena oli mu kurss hoopis teine. Ambitsioonide all lookas, õppisin ajakirjandust ja plaanitsesin enne kolmekümnendat eluaastat Pulitzeri preemia võita. Häda oli selles, et mul polnud edukaks ajakirjanikukarjääriks piisavalt annet, nagu selgus minu esimesel töökohal.

Lahkusin ajakirjandusest, suutmata leppida tõigaga, et minu ainuke tööalane unistus – olla kirjanik – ei täitu. Kuna mul polnud tagavaraunistust, vajusin mürgisesse, kleepjasse depressiooni, klassikalisse “hingelisse pimedusse”. Oma kõige halvematel kuudel magasin hommikuti kaua, seejärel istusin kodukontori põrandal, põrnitsedes pooleliolevaid ajaleheartikleid.

Ühel hommikul, kui ärkasin sügavast unest, viibides alles une ja ärkveloleku vahelises seisundis, haaras mind tunne, et olen surnud ja üksnes mäletan seda viimast elu. Olin tänulik, et elu on möödas. Kui lõpuks silmad avasin ja taipasin, et olen ikka veel vägagi elus, hakkas minu sees kõik pöörama ja ma oksendasin terve hommiku oma pettumust välja. Kurnatuna heitsin voodisse, püüdes selgusele jõuda, kus olin oma elu planeerides valearvestuse teinud. Äkitselt meenus mulle üks ajakirjanduseriala kodutöö.

Minu ajakirjandusõppejõud oli päris palju aega kulutanud rõhutamaks objektiivsuse tähtsust täpses ajaleheartiklis. Objektiivsus tähendas tema sõnul, et sa ei seo end emotsionaalselt subjektiga, kellest artiklit kirjutad, ning otsid üksnes “fakte”, mis olukorda kirjeldavad. Ta palus meil ette kujutada, et ühes hoones on tulekahju ja seda sündmust kajastavad neli ajakirjanikku, kes seisavad igaüks ise kohas. Küsimus, mille õpetaja esitas, kõlas: “Millisel ajakirjanikul on reaalsed faktid ja õige vaatekoht? See tähendab, milline ajakirjanik näeb tõde?”

Äkitselt sai see lihtne aastatetagune ülesanne minu jaoks mõõtmatu sümboolse tähenduse. Ma mõtlesin, et võib-olla on “tõe” ja “reaalsuse” puhul tõesti tegemist üksnes tajumise aspektidega. Võib-olla vaatasin elu ainult ühe silmaga, nägin hoonet vaid ühe nurga alt ja jagasin nähtut teistega, kel samuti puudus sügavam tajumisvõime. Ma mõistsin, et pean avama ka teise silma ja nurgast välja tulema.

Minu kurnatud, pettunud meel astus veel ühe sammu minevikku. Aasta pärast kolledži lõpetamist lahkusin kodulinnast Chicagost, et töötada suvel Alaskas. Koos sõpradega reisisime risti läbi maa Seattle’isse, kus läksime praamile, et kolmepäevase sõidu järel jõuda Haines’i. Keegi meist ei maganud terve reisi aja, nii et Haines’i jõudes nägime kõike kahekordselt.

Meile oli sadamasse vastu tulnud mees, kes viis meid autoga kohalikku hotelli. Läksime oma tuppa ja kukkusime vooditesse, kõik peale minu vajusid sügavasse unne. Olin liiga üles keeratud, väljusin hotellist, et linnas ringi kõndida. Meie autojuht märkas mind, peatus ja küsis, kuhu ma lähen. Vastasin, et jalutan niisama. Ta kutsus mind autosse ja sõidutas vana kahekorruselise puumaja ette. “Mine üles teisele korrusele,” ütles ta. “Seal elab naine nimega Rachel. Aja temaga veidi aega juttu, ma tulen sulle sinna järele.”

Täna siin Chicagos peetaks niisugust käitumist üsna ohtlikuks. Kuid tookord olid kurnatus ja Alaska-vaimustus mu mõtlemisvõimet nõrgestanud. Nii talitasingi vastavalt mehe soovitusele – läksin trepist üles ja koputasin uksele. Rachel – umbes kaheksakümneaastane indiaani naine – avas ukse ja sõnas: “Noh, astu sisse. Pakun sulle tassi teed.” See kuulus Alaska viisakuse juurde – lahke, usaldav, soe külalislahkus. Ta ei paistnud mind nähes sugugi üllatunud olevat, samuti ei käitunud ta nii, nagu oleks tundnud mingit kohustust. Tema jaoks oli täiesti tavaline, et keegi astub sisse teed jooma ja juttu ajama.

Kui ma unisena Racheli toas istusin, näis mulle, et olen sattunud kahe maailma vahele. Pool korterit oli sisustatud Vene kultuuriruumist pärit esemetega – Musta Madonna ikoonid, samovar, millega Rachel teed valmistas, venepärased pitskardinad akna ees. Teine pool oli sisustatud atabaski indiaanlaste stiilis, kaasa arvatud väike tootemisammas ja seinal rippuv indiaani vaip.

Samovarilt pilku tõstes märkas Rachel, et ma vaatan tootemisammast. “Kas sa tead, kuidas tootemisammast lugeda?” küsis ta.

“Ei,” vastasin, “ma pole tulnud selle pealegi, et neid saab lugeda.”

“Oh, jah. Tootemisambad on spirituaalsed sõnumid suguharu kaitsevaimude kohta,” lausus Rachel. “Vaata seda. See loom üleval on karu. See tähendab, et karu vaim – tugeva karu, kes luurab oma saaki targalt, kuid ei tapa kunagi tapmise pärast, vaid üksnes selleks, et kaitsta, ja vajab pikki uneperioode jõu taastamiseks –, see vaim juhib meie suguharu. Me peame seda vaimu järele aimama.”

Neid sõnu kuuldes ärkasin üles. Siin oli hea õpetaja, ja hea õpetaja äratab hetkega minu tähelepanu.

Rachel jutustas mulle, et ta on pooleldi venelane ja pooleldi atabask ning et tema esivanemad elasid Alaskal juba ammu enne seda, kui Alaskast osariik sai. Rääkides mulle põgusalt oma päritolust ja atabaskide spirituaalsetest traditsioonidest, muutis see naine kogu minu elu.

“Kas näed seda vaipa seinal? See on väga eriline vaip. Atabaski kultuuris oli vaibakuduja või laululooja või mõne muu elukutse esindaja suures aus. Sul peab olema laulu looja luba, et tema laule laulda, sest laulus on laulu tegija vaim. Ja kui sa oled vaibakuduja, ei tohi sa hakata vaipa kuduma, kui ei tea, kas sa elad nii kaua, et seda ka lõpetada. Kui sa leiad, et sul on vaja surra,” – pane tähele, ta ütles “vaja surra” – “siis pead läbi viima tseremoonia kellegagi, kes on nõus sinu asemel su töö lõpetama, sest sa ei saa jätta surres tööd lõpetamata. Muidu jääb osa sinu vaimust maha.

See vaip oli peaaegu valmis, kui Suur Vaim tuli unenäos naise juurde, kes seda vaipa kudus, ja käskis tal valmistuda maa pealt lahkuma. Naine küsis Vaimult, kas ta võiks elada nii kaua, et jõuaks vaiba lõpetada, ning Vaim vastas jaatavalt, talle antakse rohkemgi aega. Naine suri kaks päeva pärast seda, kui oli vaiba valmis saanud. Tema vaim elab hea ja võimsana selles vaibas ja see annab mulle jõudu.”

“Elu on lihtne,” ütles Rachel. “Sa tuled siia ellu, et teiste ja maa eest hoolitseda. Ja siis saadetakse sulle sõna, et sinu aeg jõuab lõpule ja sa pead oma asjad korda seadma, et saaksid lahkuda, jätmata maha “lõpetamata asju”. Sa pead vabandama, andma üle oma kohustused suguharu ees ning võtma vastu suguharu tänuavaldused ja armastuse koos veedetud aja eest. Nii lihtne see ongi.”

Rachel peatus, et teed rüübata, ning jätkas:

“Homme õhtul lähen ma tseremooniale, potlatch’i tseremooniale. Üks mees valmistub maa pealt lahkuma ja annab suguharule üle kogu oma varanduse. Ta paneb oma rõivad ja tööriistad pikale liuale. Suguharu võtab sümboolselt tema varanduse vastu, mis tähendab, et ta vabastatakse kõigist kohustustest suguharu ees, nii et saab lõpule viia oma vaimu töö. Seejärel ta lahkub.”

Racheli tõsidus ja asjalik hoiak lõid mind tummaks, eriti tema rahulikkus seoses surmaga. Kus oli kogu see surmahirm, millega olin nii harjunud omaenda kultuuris? Rachel oli minu ettekujutuse maailmast hävitanud – eriti minu ettekujutuse elu vaimsest dimensioonist ehk Jumalast – ja ometi oli temaga kohtumine sama juhuslik nagu suvine vihm. Ma tahtsin need tõed, mida ta mulle teed juues pakkus, kõrvale heita kui primitiivsed uskumused, aga minu kõhutunne ütles, et ta tundis Jumalat, kes oli minu omast palju reaalsem.

“Kuidas see mees teab, et ta hakkab surema? Kas ta on haige?” küsisin ma.

“Ah,” sõnas Rachel, “ta käis teadjamehe juures. Teadmamees vaatas tema energiat. Tema energia ütles teadmamehele, mis mehega toimub.”

“Kuidas teadmamees neid asju teab?”

Rachelit näis minu võhiklikkus vapustavat. “Ütle,” sõnas ta mulle otse silma vaadates, “kuidas on võimalik, et sa ei tea neid asju? Kuidas sa saad elada, kui ei tea, mida sinu vaim teeb ja mida sinu vaim sulle räägib?”

Ta lisas: “Kõik käivad teadmamehe juures, et teada saada, mida nende vaim räägib. Aastaid tagasi ütles teadmamees mulle: “Sa murrad varsti jala, kui paremini käima ei hakka.” Ma teadsin, et ta ei mõelnud sellega füüsilist kõndi. Ta pidas silmas seda, et ma ei olnud aus, sest ihkasin teise naise meest. Ma ei tohtinud seda meest enam näha. Minu jaoks oli see raske, sest ma armastasin teda. Kuid mu vaim jäi valskusest haigeks. Ma lahkusin mõneks ajaks sellest paigast ja kui tagasi tulin, kõndisin jälle sirgelt.”

Tahtsin väga jääda veel natukeseks ajaks Racheli juurde ja temalt rohkem teada saada. Pakkusin talle, et võin tema elamist koristada, asjatoimetuste juures abiks olla, ükskõik mida teha. Aga kui autojuht mulle järele tuli, saatis ta mu minema ja ma ei kohtunud temaga enam kunagi. Kui autosse ronisin, lausus autojuht: “Temas on midagi.”

Kui tol sügisel Alaskast koju jõudsin, tuli mu keha tagasi ilma vaimuta. Nende taasühendamine võttis mitu kuud. Enne Racheliga kohtumist ei olnud ma mõelnud vaimu jõust nii, nagu tema sellest rääkis. Ma polnud kunagi mõelnud, et me koome oma vaimu kõigesse, mida teeme, ja kõigisse, kellega kohtume. Samuti polnud ma mõelnud, et minu valikud elus olid minu vaimu väljendused ja mõjutasid minu tervist.

Nüüd mõistan, et Racheli jutustus emotsionaalsest ja füüsilisest tervenemisest on hea näide, kuidas sümboolne nägemine võib elu muuta. Kuigi ma seda tol ajal ei teadnud, oli tema juures veedetud pärastlõuna minu esimene tutvus meditsiinilise intuitsiooniga. Kuigi ma ise ei hakanud veel kaheksa aastat sel alal tegutsema, kiskus tema meenutamine mind välja minu ajakirjanduslikule läbikukkumisele järgnenud depressioonist ja suunas uuele kursile. Otsustasin astuda magistrantuuri ja teoloogiat õppida, lootes hakata maailma nägema avaramas perspektiivis nagu Rachel ning lõpuks lahti murda oma tänavanurgast, oma eelarvamustest ja vaimsest piiratusest. Võib-olla polnud Jumalat, keda arvasin end tundvat, tegelikult olemas, sest ta ei vastanud minu palvele saada kirjanikuks. Võib-olla oli Jumal, keda ma veel ei tundnud, altim mulle vastama.

Magistrantuuri astusin kriisiseisundis, tundes end esimest korda elus täiesti jõuetuna. Ometi omandasin magistrikraadi, teemaks müstitsism ja skisofreenia – teel vaimse tervemõistuslikkuse poole võib kohata hullumeelsust. Hiljem mõistsin, et minu jõuetusetunne oli mind viinud õppima jõudu, sest müstikute elud on füüsiliste, emotsionaalsete ja vaimsete kaotuste ning nõrkuse õppetunnid, millele järgneb uuestisünd uude vahekorda jõuga. Kinniste uste taga, läbi valu ja ekstaasi, saavutavad müstikud juurdepääsu vaimule, nii kaugeleulatuva juurdepääsu, et võivad tavalistesse sõnadesse ja tegudesse hingata energiat, mis on justkui jumalik elekter. Nad omandavad võime tervendada teisi tegude, puhta armastuse, andestuse ja usuga.

Mõnede tuntumate kristliku kultuuri müstikute kohta – Püha Franciscus Assisist, Püha Klaara Assisist, Norwichi Julian, Püha Theresa Avilast, Püha Katariina Sienast ja märksa hiljem elanud isa Pío – on arvatud, et nad olid pidevas lähidialoogis Jumalaga, elades tavateadvusest avaramas selguses. Maailm “silmade taga” oli nende jaoks palju reaalsem kui maailm silmade ees. Müstikute reaalsus- ja jõutaju erineb tavainimese omast. Kristlikus keeles väljendatult on müstikud “maailmas, kuid mitte maailmast”. Budistide ja hinduistide sõnul on nad füüsilise maailma illusioonidest eemaldunud; nad suudavad näha sümboolselt ja selgelt, sest on ärkvel (Sõna buddha tähendab “seda, kes on ärkvel”). Kuigi vaimne tee sellise teadlikkuse ja selguse saavutamiseni võib olla vaevaline, pole ükski müstik kunagi palunud tagasipöördumist tavateadvuse juurde, ükskõik kui palju füüsilist viletsust ta oma teel ka tunda ei saanud.

Kui kasutasin ise intuitsiooni ja sümboolset nägemist, et aidata inimestel näha, miks nad on haigestunud, mõtisklesin sageli müstikute elu üle, eriti üksikisiku vahekorrast jõuga. Kui intuitsioon oli minu jaoks veel uus asi, ei seostanud ma omavahel haigust, tervist ja isiklikku jõudu, kuid nüüd usun, et jõud on tervise aluseks. Minu enda objektiivsus – minu sümboolne elutaju – aitab mul hinnata inimese suhet jõuga ning ka seda, kuidas jõud mõjutab tema keha ja vaimu.

Nüüd ütlen Racheli sõnu kasutades inimestele, et nad on koonud oma vaimu negatiivsetesse asjadesse ja tervise taastamiseks on vaja mõneks ajaks tagasi tõmbuda, tõmmata oma vaim tagasi ja õppida jälle sirgelt käima. Kui me vaid suudaksime järgida neid lihtsaid juhiseid, sest meie vaimus on olemas meie elu ja meie tehtud valikud. Me koome oma vaimu elusündmustesse ja suhetesse. Elu on just nii lihtne.

 

Intuitiivsuse õppimine

Heites pilgu tagasi viimasele neljateistkümnele aastale, näen nüüd, et minu harimiseks oli kindel plaan, mille põhjal õpetati mind tõlgendama energeetilist keelt intuitiivse diagnoosimise jaoks. Aastatel 1983–1989, kui õppisin intuitiivsust, aitasid ebatavalised kokkulangevused õppida mul just seda, mida oli vaja.

Kõigepealt märkasin, et kohtan ühesuguste probleemidega inimesi “gruppidena”. Ühel nädalal võtsid minuga ühendust kolm inimest, kellel oli sama tüüpi vähk. Mõni nädal hiljem helistasid mulle kolm inimest, kes kaebasid migreeni üle. Ma puutusin kokku inimgruppidega, keda ühendasid suhkruhaigus, rinnavähk, soole-probleemid, eesnäärmevähk, mitraalklapi puudulikkus, depressioon ja mitmed muud terviseprobleemid. Kui ma polnud veel otsustanud tunnustada oma intuitiivseid võimeid, ei ilmunud minuga kontakti võtvad inimesed mingi iseäraliku seaduspära järgi.

Samaaegselt suurenes saadava informatsiooni väärtus. Ma nägin, kuidas emotsionaalne, psüühiline ja füüsiline stress annab inimese elus oma panuse haiguse tekkimisele. Algul märkasin üksnes muljet, mis mul inimesest tekkis, ma ei püüdnud võrrelda ühe inimese stressi seaduspärasusi teise omaga. Lõpuks mõistsin siiski, et ükski haigus ei teki juhuslikult, ning vaatasin üle varasemad juhtumid, otsides teatud kindlale haigusele eelnenud emotsionaalseid ja psüühilisi seaduspärasusi. 1988. aastaks olin võimeline kindlaks määrama peaaegu saja erineva haigusega seotud emotsionaalsed, psüühilised ja füüsilised stressimudelid. Need mudelid on osutunud paikapidavaks ning vajalikuks paljudele arstidele ja teistele meedikutele, keda olen õpetanud.

Kohtumine Norm Shealy’ga oli erakordne sündmus. Norm on neurokirurg, aga ka Ameerika Holistilise Meditsiini Assotsiatsiooni rajaja ja Ühendriikide juhtiv spetsialist valuläve alal. Alates 1972. aastast on teda huvitanud metafüüsilised teemad.

1984. aasta kevadel kutsuti mind osa võtma üsna ainulaadsest kesklääne konverentsist – mitte minu intuitiivsete võimete pärast, vaid seetõttu, et olin Stillpointi kirjastaja, see oli ikka veel minu põhitegevus. Konverentsi ajal kohtasin üht psühholoogi, kes juhtis mu tähelepanu Norm Shealy’le. Ilma mingi nähtava põhjuseta lausus ta: “Näed sa seda meest seal? See on arst, kes tunneb huvi ravimisega tegelevate sensitiivide vastu.” Pabistasin kõvasti, kuid otsustasin tema juurde minna ja öelda, et olen sensitiiv.

Ühe lõunasöögi ajal tema kõrval istudes rääkisin talle, et suudan inimestele eemalt diagnoosi panna. Ta ei tundunud sugugi üllatunud olevat. Õuna koorides küsis ta: “Kui hea sa selles vallas oled?” Ma vastasin, et ei tea. Seejärel küsis ta: “Kas sa suudad kindlaks teha, et inimesel on ajukasvaja? Kas sa näed, kuidas haigus inimese kehas kuju võtab? Mul pole vaja inimest, kes ütleb, et patsiendi energiatase on madal, seda näen ma isegi. Ma vajan kedagi, kes võib inimest nagu röntgenikiirtega uurida.”

Ütlesin dr Shealy’le, et ma pole oma eksimatuses kindel, sest olen sel alal suhteliselt uus. Ta lubas mulle helistada, kui tal on patsient, kellel võiks tema arvates minust kasu olla.

Järgmisel kuul – 1984. aasta mais – helistaski ta mulle Stillpointi. Ta ütles, et tema kabinetis viibib keegi patsient, ning andis mulle patsiendi nime ja vanuse, jäädes seejärel minu vastust ootama. Mäletan, et minu hinnang oli väga värvikas, sest olin närvis; ma rääkisin oma muljetest pigem kujundlikult kui füsioloogilistes terminites. Jutustasin dr Shealy’le oma tundest, nagu voolaks patsiendi kõrist tsement alla. Seejärel rääkisin emotsionaalsetest probleemidest, mis minu arvates eelnesid selle füüsilise seisundi tekkimisele. Patsient, narkomaan, kartis nii väga oma seisundit tunnistada, et ei suutnud sellest rääkida. Sõnad jäid ta kurku kinni. Kui olin lõpetanud, ütles dr Shealy aitäh ja pani toru ära. Mul polnud aimugi, kas olin teinud head tööd, kuid hiljem rääkis ta, see mees põdes söögitoruvähki.

Nii algas mu koostöö Norm Shealy’ga. Tema emotsioonideta reageeringud minu hinnangutele osutusid õnnistuseks. Kui ta oleks tol ajal minu võimetele rohkem tähelepanu pööranud, siis oleksin tähtsust täis läinud ja võib-olla püüdnud talle muljet avaldada, mis kahtlemata oleks mõjunud häirivalt minu teadete täpsusele. Tänu Normi erapooletusele olin objektiivne ja selge. Olin õppinud oma ajakirjandusõppejõult ja õpetan nüüd ise teistele, et erapooletus on täpse hinnangu andmiseks oluline. Miski ei sega rohkem kui vajadus olla “täpne” ja tõestada, et suudad intuitiivselt hinnangut anda.

Terve järgmise aasta õppisin Normi abiga inimese anatoomiat ja ta helistas mulle veel mitu korda, et hindaksin tema patsiente. Minu hinnangud muutusid iga patsiendiga järjest täpsemaks. Ma ei näinud enam ähmaseid kujutluspilte elunditest, vaid suutsin peagi ära tunda ja eristada teatud kindla haiguse täpsed võnked ning määrata nende füsioloogiline asupaik inimeses. Sain teada, et igal haigusel ja igal elundil on oma “sagedus” ehk võnkemuster.

Mul ei tulnud tol ajal kunagi pähe mõtet, et me võiksime Normiga ühel päeval meeskonnana tööle asuda. Kuigi olin endale võtnud ülesande oma võimeid tundma õppida, kulus suurem osa energiast siiski Stillpointile. 1985. aasta märtsis kohtasin noormeest, kelle vaprus oma haigusele vastu astuda ja tervenemisega tegelda andis mulle julgust enese intuitsiooni uutmoodi kasutama hakata.

Normiga koos töötades olin hakanud rohkem usaldama oma võimet määrata nimeliselt kindlaks tajutud haigusi, samuti energeetilist stressi ja haigusele eelnevaid tunnuseid. Hoidusin siiski määramast klientidele kindlat ravi, jättes selle Normi hooleks. See vähene, mida ma ravimisest teadsin, oli omandatud üksnes käsikirjadest ja vestlustest kaaslastega.

Ühel laupäevahommikul 1985. aasta märtsis helistas mulle mees nimega Joe, keda olin juhuslikult kohanud pärast üht loengut Kansas City’s. Ta rääkis mulle oma tundest, et tema poja Peteriga on midagi korrast ära, ja küsis, kas ma saaksin Peterile hinnangu anda. Kuna Peter oli juba täiskasvanud, palusin Joe’l Peteriga kontakti võtta ja küsida, kas ta lubab mul teda vaadata. Kümne minuti pärast helistas isa tagasi ja teatas, et Peter on valmis vastu võtma igasugust abi, mida minult võib saada. Küsisin Peteri vanust – ja kui isa selle mulle ütles, haaras mind kohe tunne, et tal on leukeemia. Ma ei maininud seda Joe’le, vaid küsisin Peteri telefoninumbri, öeldes, et tahan tema endaga rääkida.

Vaadates üle saadud intuitiivsed muljed, märkasin, et tajutud vibratsioon ei vastanud üldse leukeemiale. Kuid ma ei suutnud seda võnkesagedust määratleda, sest polnud varem millegi sellisega kokku puutunud. Äkitselt taipasin, et Peter on HIV-positiivne. Vestlus temaga püsib mul elavalt meeles, sest ma ise tunneksin end väga veidralt, kui keegi täiesti võõras naine helistaks ja ütleks: “Tere, ma uurisin just sinu energiasüsteemi, sa pole mitte ainult HIV-positiivne, vaid sul on juba hakanud aids välja kujunema.” Peteri kehas olid hakanud avalduma Pneumocystis carinii kopsupõletiku (PCP) sümptomid, mis on kõige levinumaks HIV-viirusega seotud kopsuhaiguseks.

Tol hommikul ütlesin Peterile: “Peter, ma olen sinu isa sõber. Ma olen sensitiiv,” ja püüdsin selgitada, millega tegelen. Lõpuks laususin: “Peter, ma hindasin sinu energiat, sul on AIDS.” Ta vastas: “Jeesus küll, Caroline, mul on hirm. Ma olen kaks testi teinud, mõlemad on HIV-positiivsed.”

Tema häälekõla, tema kohene usaldus tekitasid minus emotsioonidetulva. Me arutasime, mida järgmiseks ette võtta. Peter ütles, et isa ei tea mitte midagi ei tema homoseksuaalsusest ega sellest, et tal on aids. Ma lubasin, et ei räägi isale midagi, kuid julgustasin teda olema oma elu ja tervise suhtes aus. Me vestlesime peaaegu pool tundi. Niipea kui olin toru ära pannud, helistas Peteri isa ja küsis, milliste järeldusteni ma olin jõudnud. Ütlesin Joe’le, et Peteril on vaja temaga rääkida ning et minu arvates ei sobi mul meie omavahelise vestluse sisu avaldada. Ta lausus: “Ma tean, mis mu pojaga lahti on. Ta tahab juuraõpingutest loobuda, kuid kardab mulle sellest rääkida.” Ma ei vastanud ja me lõpetasime vestluse.

Kahekümne minuti pärast helistas Joe uuesti. “Ma mõtlesin kõige halvemast, mis võib mu pojaga olla,” ütles ta, “kui ta mulle helistaks ja teataks: “Isa, mul on aids,” siis mõistaksin, et armastan teda sellest hoolimata.” Vastasin: “Ma loodan, et sul on tõsi taga, sest just seda sa kuulda saadki.”

Poole tunni pärast helistas Joe veelkord ja teatas, et Peter tuleb koju ning homme keskpäeval on nad mõlemad minu juures New Hampshire’is. Olin tummaks löödud ja helistasin kohe Normile.

Koostasime Normiga Peteri jaoks raviplaani, kuhu kuulusid tervislik, peaaegu taimne toitumine, aeroobikaharjutused, suitsetamisest loobumine, kastoorõlikompressid kõhule nelikümmend viis minutit iga päev ning psühhoteraapia, mis aitaks tal loobuda varjamast, et ta on gei. Peter tegi kõik, mida tervenemiseks vaja, ta ei kaevelnud ega pidanud ravi liiga pingutavaks. Tegelikult oli tema suhtumine: “Ja see ongi kõik?”.

Siinkohal võiksin märkida, et paljud inimesed suhtuvad oma raviplaani nagu karistusse. Oleme koos Normiga tegelnud nüüdseks lugematu hulga inimestega, sealhulgas naisega, kes kaldus tüsedusele, oli suhkruhaige ja kannatas kroonilisi valusid. Rääkisime talle, kuidas ta saaks oma seisundit kiiresti parandada, hakates tervislikult toituma ja mõõdukalt võimlema. Tema vastus oli: “Mitte mingil juhul. Ma ei suuda iial midagi niisugust teha. Mida te mulle veel soovitate?” Peter seevastu tunnistas tänuga oma isiklikku vastutust tervenemise eest ja pidas raviplaani kõiki nõudmisi kergesti teostatavaiks. Kuue nädala pärast oli tema vereproov HIV-negatiivne. Praegu töötab Peter juristina ja on seniajani HIV-negatiivne.

Hiljem kirjutasime Normiga sellest juhtumist oma esimeses raamatus “AIDS: värav muutuse juurde” (AIDS: Passageway to Transformation. Stillpoint, 1987). Peteriga tehtud töö mõjul hakkasime Normiga läbi viima seminare HIV-positiivsetele ja aidsihaigetele inimestele, uskudes siiralt, et kui üks inimene suutis terveneda, siis suudavad ka teised.

 

Hobist elukutseks

Peteri vapustav tervenemine haigusest, mida peeti ravimatuks, tõi mulle esimese kutse esineda aidsiteemaliste loengutega välismaal ning rääkida ka tervenemisest üldiselt. See juhtum oli minu jaoks pöördepunktiks ja ajendas mind mõtisklema haiguse päritolu üle – eriti selle üle, kuidas ja miks haigus tekib, mida nõuab haigusest paranemine ja miks mõned inimesed tervenevad, mõned mitte. Eriti tundsin huvi, mis muudab terve kultuuri epideemiale vastuvõtlikuks. Milline emotsionaalne ja füüsiline stress vallandab terves inimgrupis haigestumiseni viivad biokeemilised muutused?

Sümboolselt mõeldes suutsin peaaegu näha aidsi ilminguid globaalse haigusena. Kopse kahjustav kopsupõletik Pneumocystis carinii võib sümboliseerida vihmametsade – kust Maa saab suurema osa hapnikuvarudest – hävitamist. Kaposi sarkoom, halvaloomuline nahakahjustus, mis tekib paljudel aidsihaigetel, võib väljendada Maa loodusliku pealiskihi hävitamist, mis on ehk eriti drastiline tuumarelvakatsetuste, aga ka toksiliste jääkainete ja teiste reostuse liikide tõttu. Ja inimese immuunsüsteem võib sümboliseerida Maa osoonikihti, mis on nüüdseks väga hapraks muutunud, meenutades raskesti haige inimese immuunsüsteemi.

On inimesi, kes seostavad Peteri juhtumi “imega”, viidates Jumala erilisele armule, mis aitas Peteril terveneda, ja väidavad, et ilma selle armuta ei oleks ta terveks saanud. Kuigi see võib nii olla, tuleb siiski küsida: “Mida on vaja, et imed sünniksid?” Ma usun, et rakukudedesse on talletunud meie suhtumiste ja tõekspidamiste võnkemustrid, samuti peenenergeetiline võnkesagedus ehk “arm”, mida saame aktiveerida, kutsudes oma vaimu tagasi negatiivsete sidemete juurest.

“Kursus imetegudes” (A Course in Miracles) on öeldud: “Imed on loomulikud. Kui imesid ei sünni, on midagi valesti.” Tänu Peteri tervenemisele avastasin meie tegevuses selle, mis ei lase energial imesid korda saata. Sa võid olla taimetoitlane ja joosta iga päev kümme kilomeetrit, aga jääda haigeks ja mitte paraneda, kui sinu elus on vägivaldsed suhted, sa vihkad oma tööd või tülitsed iga päev oma vanematega. Samas võid süüa kas või kassitoitu ja olla terve, kui oled vaimselt keskendunud ega kuluta energiat negatiivsetele tõekspidamistele.

Palun mõista, et ma ei toeta ebatervislikku toitumist ja füüsilisest treeningust hoidumist – need üksi lihtsalt ei hoia sind tervena. Samuti ei väida ma, et pühendumine vaimse teadlikkuse saavutamisele garanteerib hea tervise. See avardab sinu elu ja arusaamist iseendast, suurendab tervenemisvõimalust, olgu spontaanset või järkjärgulist, füüsilist või vaimset.

Mida enam olen hakanud mõistma, milline seos valitseb meie sisemise dünaamika ja tervise kvaliteedi vahel – ja meie elukvaliteedi vahel üldiselt –, seda rohkem olen pühendunud oma tööle sensitiivina. Oleme Normiga jätkanud ühist uurimistööd ja 1988. aastal avaldasime haiguste tekkele eelnevaid emotsionaalseid ja psüühilisi probleeme käsitlevad avastused raamatus “Tervise loomine” (The Creation of Health. Stillpoint, 1988, kirjastus Nebadon, 2010).

 

Otsustav pööre

Veidi pärast tolle raamatu valmimist juhtus minuga õnnetus, mille tagajärjel oleksin peaaegu verest tühjaks jooksnud. Trauma tõttu muutus ninaverejooks tõsiseks hemorraagiaks. Kiirabiautos haiglasse sõites istusin kanderaamil, sest lamades oleksin lämbunud, ja veri voolas suurde kaussi mu süles – äkki vajus mu pea alla ja samal hetkel olin väljaspool kiirabiautot, hõljudes maantee kohal ja vaadates läbi kiirabiauto akna oma keha ja mind päästa püüdvate kiirabiarstide sagimist.

Ootamatult tundsin eufooriat, olin täiesti kaalutu ja vibreeriv nagu ei kunagi varem. Taipasin, et olen kehast väljas, võib-olla isegi surnud. Ootasin “tunnelit”, millest olin nii palju kuulnud, kuid mingit tunnelit ei tulnud. Selle asemel triivisin Maast eemale. Saavutasin äärmiselt rahuliku seisundi, mille meenutamine avaldab mulle isegi praegu tugevat mõju. Seejärel nägin Normi kuju. Ta seisis loenguks valmistudes laval, käes raamat “Tervise loomine”. Kuulsin teda ütlemas: “Arvasin, et sellest saab meie koostöö algus, kuid kahjuks osutus see lõpuks.”

Tundsin tungivat soovi oma keha juurde naasta ja võita tagasi füüsiline elu ning sedamaid kogesin, kuidas sööstan oma kehasse. Pärast seda kogemust oli mul endale vaid üks küsimus: “Miks ma ei näinud selles seisundis oma kirjastust?” Ja siis teadsin, et lahkun kirjastusest ning et kogu ülejäänud elu on minu sihiks intuitiivne meditsiin.

 

Elukutselise sensitiivina olen koos töötanud viieteistkümne arstiga üle kogu maa, nende hulgas dr Christiane Northrupiga, günekoloogiga, kes on Yarmouthis, Maine’is asuva naistekliiniku Naised Naistele asutajaid ning raamatu “Naise keha, naise tarkus” (Women’s Bodies, Women’s Wisdom. Bantam, 1994) autor. Chris helistas mulle 1990. aasta sügisel, et ma tema tervist uuriksin, ja pärast meie seanssi helistas ta mulle veel paljude oma patsientide tervisliku seisundi hindamiseks. Võimalus töötada koos Chrisi ja teiste arstidega andis märku, et olen saanud sensitiiviks. See näitas, et minu tööst inimese energiaringega on kasu arstidel, kes inimesi aitavad.

Aastatel 1990–1992 korraldasin lisaks laienevale koostööle arstidega nii iseseisvalt kui ka koos Normiga suure hulga seminare Ühendriikides, Austraalias, Euroopas, Mehhikos ja Kanadas. Neil esimestel seminaridel rääkisin inimese energiaringest ja hindasin seejärel kõigi seminaril osalejate tervislikku seisundit. See tähendas, et mõnikord andsin ühe nädalavahetuse jooksul 120 hinnangut. Sageli lõppes seminar sellega, et olin üleni higine. Tööpäeva lõpuks olin kurnatud. Pärast kahte aastat niisugust tööd olin läbi põlenud.

Kui mu jõud on otsa saanud, siis on mulle alati uus uks avanenud. 1992. aasta veebruaris pidasin seminari New Hampshire’is. Grupp oli just lõunalt tagasi jõudnud ning ma alustasin pärastlõunast sessiooni, istudes ühe naise kõrvale ja küsides: “Mida ma saan täna teie heaks teha?” Oletasin, et ta mainib mõnd terviseprobleemi nagu teised seminaril osalejad, sel juhul oleks kõik ilusti käima läinud. Selle asemel pani ta käed rinnale risti, vaatas mulle otsa, nagu oleksin ma mingi suli, ning lausus: “Ma ei tea. Öelge ise. Ma olen selle eest maksnud.”

Öelda, et olin maruvihane, oleks sama mis väita, et Montana talved on jahedavõitu. Ma hakkasin lausa õhku ahmima, nii väga oleksin tahtnud sel naisel natist kinni võtta ja ta uksest välja lohistada. Hingasin korra sügavalt ja laususin: “Teate, ma kavatsen istuda siin teie kõrval senikaua, kuni olen välja mõelnud põhjuse, miks teid selle märkuse eest tänada. Ja see võib päris palju aega võtta.” Õhkkond seminariruumis muutus pingeliseks. Kõik istusid liikumatult.

Ja siis tabas mind välguna üks mõte. Ma hüppasin püsti ja teatasin: “Ma ei anna enam mitte kellelegi hinnangut tema tervisliku seisundi kohta. Selle asemel õpetan teile, kuidas ennast ise hinnata. Mind on ainult üks ja kui ma vanaviisi jätkan, siis ei ela ma kuigi kaua. Kui keegi tahab raha tagasi, küsigu kohe. Kes jätkata soovib, võtku välja oma märkmik, sest me hakkame tööle ja te õpite nägema oma keha nii, nagu näen mina. Minust on teile palju rohkem abi, kui õpetan teile, kuidas haigust oma kehas ise kindlaks teha, ilma et mina ei peaksin seda teie eest tegema.”

Vaatasin vapustatud naisele otsa ja sõnasin: “Ma arvan, et te päästsite mu elu. Ma olen teile tänulik.” Keegi ei küsinud raha tagasi ja sellest päevast alates hakkasin inimestele õpetama, kuidas ennast diagnoosida.

1992. aasta sügisel arutasime Normiga, kuidas luua treeningprogrammi intuitiivsuse arendamiseks. Kohtusime ühe Madalmaade ettevõtjaga, kes oli nõus rahastama meie treeningprogrammi esimesi astmeid. 1993. aastal alustasime pingeliste intuitiivsuse arendamise seminaridega, mis viisid lõpuks käesoleva raamatu kirjutamiseni. Selle süsteemi õpetamine seminaridel andis mulle võimaluse kuulda paljude osavõtjate elulugusid, mõnda neist tutvustan ka selles raamatus. Nende inimeste hulgas on patsiente, kes tervenesid energeetiliselt, hoides ära füüsilise haiguse tekke, samuti neid, kelle füüsiline haigus taandus ja kes tervenesid juba väljakujunenud haigusest.

Seda raamatut koostades olen kinni pidanud järjekorrast, mis on meditsiinilise intuitsiooni tehniliste aspektide ja tervislikule seisundile intuitiivse hinnangu andmise õpetamisel tulemuslikuks osutunud. I osa 1. peatükk tutvustab intuitiivsuse põhiprintsiipe, nagu mina neid tean, ja annab juhised, kuidas neid enda juures rakendada.

I osa 2. peatükk kirjeldab inimese energiaringe alternatiivset ja minu arvates uut mudelit, mis põhineb kolme vaimse traditsiooni sünteesil: need on hinduistlik õpetus tšakratest, seitsme kristliku sakramendi sümboolika ja kümne zefiroti ehk elupuu müstiline tõlgendus, mis on esitatud Zoharis, juudi müstilise õpetuse kabala kõige pikemas tekstis. Seitse tšakrat, seitse kristlikku sakramenti ja elupuu sümboliseerivad inimese energiaringe seitset tasandit ja inimese arengu seitset astet ehk seitset peamist õppetükki universaalsel vaimsel teel ehk kangelase teekonda nagu seda oleks kirjeldanud Joseph Campbell. 2. peatükk on mitmes mõttes selle raamatu süda, andes inimese energiaringest bioloogilis-vaimse läbilõike.

2. peatükk lõpeb vaimse ja energeetilise taju laiaulatusliku tõlgendusega, millest ma nüüd oma töös juhindun. Need tajud annavad aluse energeetilise keele ja sümboolse nägemise õppimiseks ning võivad abiks olla, kui heidad pilgu omaenda ja su lähedaste füüsilise ja vaimse tervise energiamustritele.

II osa 1.–7. peatükk käsitlevad inimkeha seitsme jõukeskuse ehitust, sisaldades põhiinformatsiooni ja elust pärit juhtumeid, mis näitlikustavad, kuidas kasutada energeetilisi andmeid vaimses arengus.

Järelsõna “Tänapäeva müstiku teejuht” annab soovitusi, kuidas kasutada sümboolset nägemist isiklikuks arenguks ja tervise edendamiseks.

Iga seminari algul ütlen ma õpilastele: “Võtke kaasa vaid see, mis tundub täpse ja südames õigena.”