Vaimu anatoomia
Jõu ja tervenemise 7 astet
Kirjastus Suur Puu
Sisukord
C. Norman Shealy, M.D., Ph.D.
Eessõna 9
Saatesõna. Intuitiivseks
tervendajaks saamine 13
Sissejuhatus. Lühike elulugu 23
Pöördepunktid 23
Intuitiivsuse
õppimine 28
Hobist
elukutseks 32
Otsustav
pööre 33
I osa. Uus vaimne keel
37
1. Energeetiline meditsiin ja
intuitsioon 39
Inimese
energiaväli 39
Esimene
printsiip: eluloost saab haiguslugu 44
Teine
printsiip: isiklik jõud on tervise seisukohalt oluline 47
Kolmas
printsiip: ainult sina võid aidata end terveneda 50
Sümboolse
nägemise õppimine 58
2. Loodud Jumala
näo järgi 63
Seitsme tšakra sümboolne jõud 67
Kristlike sakramentide sümboolne jõud 69
Kümne sefiroti sümboolne jõud 70
Kuidas tšakrad, sakramendid ja sefirotid
koos toimivad 74
Seitse püha tõde 77
II osa. Seitse püha tõde
87
1. Esimene tšakra: hõimu
jõud 97
Hõimukultuur 99
Kindlakskujunenud
tõekspidamiste energeetilised tagajärjed
102
Väljakutse
mürgisele hõimujõule 105
Küsimusi
eneseanalüüsiks 116
2. Teine tšakra:
suhete jõud 117
Valikuvabadus 119
Valik ja suhted 120
Väljakutse tulla toime loova energiaga 121
Väljakutse tulla toime
seksuaalenergiaga 127
Raha energia 135
Eetiline energia 138
Teise tšakra isiklik jõud 141
Küsimusi eneseanalüüsiks 145
3. Kolmas tšakra: isiklik jõud 147
Eneseaustuse arendamine 148
Sisemise jõu suurendamine 152
Eneseseaustus ja intuitsioon 156
Isikliku jõu neli astet 162
Selle teekonna väljakutsed 167
Küsimusi eneseanalüüsiks 169
4. Neljas tšakra: emotsionaalne jõud
171
Armastuse jõu tundmaõppimine 172
Iseenda armastamine kui tee Jumala
juurde 175
Teadvustatud mina ärkamine 177
Haavade keelest kaugenemine 180
Tee jõulise südame juurde 184
Küsimusi eneseanalüüsiks 187
5. Viies tšakra: tahte jõud 189
Hirmu tagajärjed 191
Usk
193
Pea ja südame vahel 197
Küsimusi eneseanalüüsiks 201
6. Kuues tšakra: meele jõud 203
Erapooletuse rakendamine 205
Teadlikkus ja selle seos tervenemisega 209
Teadlikkus ja surm 210
Ebaisikulise meele ja sümboolse nägemisvõime
arendamine 215
Teadvustamine 218
Küsimusi eneseanalüüsiks 223
7. Seitsmes tšakra: meie vaimne ühenduslüli 225
Spirituaalne ärkamine 228
Spirituaalne kriis ja pühendumisvajadus 232
“Pimeda öö” läbielamine 236
Küsimusi eneseanalüüsiks 239
Järelsõna: tänapäeva müstiku teejuht
241
Abiks tänapäeva müstikule 242
Igapäevane meditatsioon 242
Tänuavaldused 247
Kirjandus 251
Register 253
Eessõna
Harva kohtad
mõnd erakordset isiksust, kes muudab järsult sinu maailma- ja minapilti. Just
nüüd on sul võimalus kohtuda sellise ebatavalise inimesega. Käesoleva raamatu
autori, intuitiivse tervendaja Caroline Myssi arusaamad vaimsusest ja inimese
isiklikust vastutusest oma tervise eest mõjuvad intrigeerivalt, motiveerivalt
ja inspireerivalt. Mõned Caroline’i seisukohad tunduvad sulle nii loomulikena,
et sa imestad, kuidas pole varem asjadest niiviisi mõelnud. Teised tema mõtted
puudutavad su tundeid ja psüühikat ning panevad sind oma vaimset teed ümber
hindama.
Tutvusin Caroline’i filosoofiaga
umbes tosin aastat tagasi. Tema lihtne ja jõuline sõnum on, et me kõik sünnime
oma vaimse ülesandega, püha kohustusega õppida vastutustundlikult, targalt ja
armastusega kasutama isiklikku väge. Tuhandeid aastaid on ühiskonnas
domineerinud arusaam, et vägi ja võim hukutab ning piiramatu vägi ja võim
hukutab piiramatult. Võim ja kontroll, raha ja seks on osutunud väe lõksudeks.
Ühe ajakirja portreeloos John F. Kennedy nooremast rõhutati, et ta ei tundnud
puudust rahast ja seksist, kuid tal polnud väge. Seejärel tuli artikkel välja
triviaalsusega, et JFK noorem võinuks väge osta, andes välja mõnd rikkurite
ajakirja. Kui ka sinul on väest niisugune ettekujutus, siis ole “Vaimu
anatoomiat” lugedes valmis vapustuseks, sest Caroline annab tõelisest väest –
inimvaimu väest – palju sügavama nägemuse.
Läbi aegade on
elanud andekaid sensitiive ja müstikuid, kes on tajunud inimkeha jõukeskusi.
Sel teemal on kirjutanud Alice Bailey, Charles W. Leadbeater ja Rudolf Steiner,
kuid ükski neist pole tabanud meie elektromagnetilist ülesehitust nii avaralt
ja sügavuti kui Caroline. Kunagi varem pole vaimu anatoomia nii selgelt
nähtavale toodud. See on alus kahekümne esimese sajandi meditsiinile.
Kõige olulisem
küsimus, mille inimesed ajaloo vältel on esitanud, kõlab: “Mis on minu elu
eesmärk?” Caroline annab sellele küsimusele lihtsa ja põhjaliku vastuse.
Inimese eesmärk on elada oma elu nii, et see vastaks tema vaimsetele
ideaalidele, elada oma elu iga hetke vastavalt kuldreeglile ja mõelda iga mõtet
nagu pühalikku palvet. See on lihtne, kuid kaugeltki mitte kerge!
Kujuta ette, et
sa oled just astunud rahvast täis ruumi ja tead kohe, kui ebamugavalt end
tunned. Kujutle, et suudad häälestuda iga inimese alateadlikule kõnelusele
iseendaga, et “tunned” iga ruumis viibiva inimese energiat ja tervislikku
seisundit. Veelgi olulisem on ette kujutada, et tunned detailselt oma energiat
ja kõiki tegureid, mis mõjuvad sinu intellektuaalsele, füüsilisele ja
emotsionaalsele jõule kurnavalt. Selles raamatus jagatud põhitarkus annab sulle
vahendid nägemaks enda ja teiste energiat.
Kvantfüüsikud on
tõestanud, et elu on oma olemuselt vibreeriv, seda vibratsiooni sensitiiv
tajubki. Inimese DNA vibreerib sagedusel 52–78 GHz (miljardid võnked sekundis).
Kuigi aparaadid ei suuda määrata iga inimese eriomast võnkesagedust või
energiablokeeringute olemasolu, ei ole võimalik eitada kahte peamist fakti.
Esiteks, eluenergia ei ole staatiline, vaid kineetiline; see on liikumises. Ja
teiseks, andekad sensitiivid nagu Caroline suudavad seda määratleda, ehkki
füüsikaliselt pole inimmõistust ja inimese energiakeha võimalik veel täpselt
mõõta. Siiski, teinud kakskümmend viis aastat koostööd kogu maailma
sensitiividega, ei ole ma kohanud teist nii eksimatut ja täpset kui Caroline.
Caroline häälestub organismi peenenergiale ning mõistab elektromagnetilise
olemuse keelt. Tema diagnoosid tõendavad kord-korralt mineviku ja oleviku
emotsionaalse energia mõju füüsilisele tervisele; ta tajub tugevaid
traumaatilisi läbielamisi, tõekspidamisi ja suhtumisi, mis muudavad rakkude
võnkesagedust ja energiakeha terviklikkust. Ta mõistab inimese vaimu, mis ongi
tõeline jõud.
Sellest
raamatust leiad üksikasjalikku infot keha seitsme jõukeskuse kohta. Need
keskused on olulised eluenergia voolu reguleerimiseks. Nad kujutavad endast
meie emotsionaalse eluloo tähtsaimaid bioloogilisi akusid. “Sinu eluloost saab
sinu haiguslugu,” – kui sa sellest raamatust midagi muud ei õpi, siis on ka
ainuüksi sellest faktist sulle kasu. Sa saad teada, kuidas vältida elujõust
tühjaksvoolamist oma kiindumuste või teiste inimeste negatiivse energia tõttu;
kuidas tugevdada enesetunnetust ja endast lugupidamist, nii et sinu isikliku
jõu alustalasid ei õõnestaks ekslikult jõu sümboleiks peetud raha, seks ja
väline võim; samuti seda, kuidas arendada endas intuitiivseid võimeid.
“Vaimu
anatoomia” kujutab endast erutavat uut oikumeenilist viisi keha seitsme
energiakeskuse mõistmiseks. Siin on judaistlik, kristlik, hinduistlik ja
budistlik jõu-kontseptsioon liidetud seitsmeks universaalseks vaimseks tõeks.
Caroline kirjutab: “Nelja suurema religiooni ühine kallisvara on arusaam, et
Jumalik on inimese kehas tajutav seitsmel tasandil, mis viivad meid isikliku
jõu puhastamisel ja transtsendentsemaks muutmisel edasi.
Kristlike
sakramentide, kabala ja tšakrate ühendamise jõud muudab sind jäädavalt.
Teadmine on jõud ja selles raamatus esitatud teadmised on võti isikliku väe
juurde.
See raamat
tutvustab alternatiivmeditsiini põhiolemust selgusega, mis ergutab sind elama
oma vaimsete ideaalide järgi ja äratab enesetervendamise imedele. Mind
rõõmustab, et olen olnud selle pikaajalise viljaka töö tunnistajaks. Need
teadmised on muutnud minu elu üle ootuste rikkaks. Kaunistagu ka sinu elu
Caroline’i tarkus.
C. Norman Shealy,
M.D., Ph.D.
Shealy Igakülgse Tervise Instituudi asutaja (Founder, Shealy Institute for Comprehensive
Health Care)
Ameerika Holistilise Meditsiini Assotsiatsiooni
asutaja ja president (Founding President, American Holistic Medical
Association)
Professionaalse Psühholoogia Metsainstituudi (Forest
Institute of Professional Psychology) professor,
raamatu “Imed sünnivad” (Miracles Do Happen)
autor
Olgu Jumal minu peas ja minu
arusaamises
Olgu Jumal minu silmades ja minu
vaates
Olgu Jumal minu suus ja minu
kõnes
Olgu Jumal minu keelel ja minu
maitsmises
Olgu Jumal minu huultel ja minu
tervitustes
Olgu Jumal minu ninas ja mu
hingamises
Olgu Jumal minu kõrvades ja minu
kuulmises
Olgu Jumal minu kaelas ja minu
alandlikkuses
Olgu Jumal minu õlgades ja minu
kandmistes
Olgu Jumal minu seljas ja minu
seismises
Olgu Jumal minu käsivartes ja
minu andmises/vastuvõtmises
Olgu Jumal minu kätes ja minu
tegemistes
Olgu Jumal minu jalgades ja minu
kõndimises
Olgu Jumal minu jalalabades ja
minu kokkupuutes maaga
Olgu Jumal minu liigestes ja minu
suhetes
Olgu Jumal minu kõhus ja minu
tunnetes
Olgu Jumal minu soolikates ja
minu andeksandmistes
Olgu Jumal minu niuetes ja minu
pööretes
Olgu Jumal minu kopsudes ja minu
hingamises
Olgu Jumal minu südames ja minu
armastuses
Olgu Jumal minu nahas ja minu
puudutustes
Olgu Jumal minu lihas ja minu
valudes/igatsustes
Olgu Jumal minu veres ja minu
elus
Olgu Jumal minu luudes ja minu
surmas
Olgu Jumal minu lõpu ja minu
elluärkamise juures
Reverend Jim Cotteri töötlus pärimuslikust palvest, avaldatud tema raamatus
“Öine palve” (Prayer at Night), Cairns Publications, Sheffield, England, 1988
Saatesõna
Intuitiivseks tervendajaks saamine
1982. aasta
sügisel, kui olin loobunud ajakirjanikutööst ja omandanud teoloogiamagistri
kraadi, ühendasime kahe kaaslasega jõud, et asutada kirjastus Stillpoint. Me
andsime välja raamatuid tervendamismeetoditest, mis pakkusid alternatiivi
tavameditsiinile. Ehkki tundsin alternatiivsete raviviiside vastu ärilist huvi,
ei olnud ma sugugi huvitatud ise nendega tegelemisest. Mul polnud mingit soovi
kohtuda tervendajatega. Ma keeldusin mediteerimast. Minus tekitasid täielikku
vastumeelsust tuulekellad, New Age’i muusika ja vestlused mahepõllunduse
eelistest. Ma suitsetasin ja jõin liitrite viisi kohvi, säilitades karastunud
ajakirjaniku imago. Mul polnud mingit ettevalmistust müstiliseks kogemuseks.
Sellest
hoolimata hakkasin samal sügisel järk-järgult märkama, et minu tajumisvõime on
tunduvalt avardunud. Kui mu sõber näiteks mainis, et üks tema tuttav ei tunne
end hästi, sähvatas mulle pähe probleemi põhjus. Olin uskumatult täpne ja jutt
sellest levis kohalike elanike hulgas. Peagi hakkasid inimesed kirjastusse
helistama, et kokku leppida aega nende tervisliku seisundi intuitiivseks
hindamiseks. 1983. aasta kevadel korraldasin juba seansse inimestele, keda
vaevasid terviseprobleemid ja kõikvõimalikud eluhädad depressioonist vähini.
Öelda, et olin
segaduses, on vähe öeldud. Olin jahmunud ja veidi hirmunud. Ma ei suutnud aru
saada, kuidas mul need muljed tekivad. Need olid ja on praegugi justkui
umbisikulised päevased unenäod, mis hakkavad voogama niipea, kui olen saanud
inimese nõusoleku, nime ja vanuse. Nende umbisikulisus – nad ei tekita minus
mingeid tundeid – on äärmiselt oluline, see on indikaatoriks, et ma ei sepitse
ega projitseeri neid muljeid ise. Tegemist on samasuguse erinevusega nagu see,
kas vaatad oma perekonnapilte või lehitsed võõrast fotoalbumit, tundmata ühegi
pildiga emotsionaalset sidet. Muljed on selged, kuid täiesti emotsioonitud.
Kuna ma ei teadnud, kui täpsed
minu muljed on, avastasin pärast paar kuud kestnud konsultatsioone, et kardan
meeletult iga kokkusaamist ja tunnen, et iga kohtumine on riskantne. Esimesed
kuus kuud sain hakkama ainult endale kinnitades, et intuitsiooni kasutamine on
justkui mäng. Ma sattusin vaimustusse, kui “märki” tabasin, sest see tähendas
vähemalt seda, et mu mõistus on korras. Isegi siis kaalusin: “Kas seekord
õnnestub? Mis siis, kui mingeid muljeid ei tekigi? Mis siis, kui mul pole mõnes
asjas õigus? Mis siis, kui keegi küsib minult midagi, millele ma ei oska
vastata? Mis siis, kui ma ütlen inimesele, et ta on terve, kuid aasta pärast
diagnoositakse tal ravimatu haigus? Ja üleüldse, mida teeb üks
ajakirjanik-teoloogiatudeng-kirjastaja sel piirialal?”
Mulle tundus,
nagu oleksin ilma mingi ettevalmistuseta saanud ootamatult vastutavaks Jumala
tahte selgitamise eest tosinatele kurbadele ja hirmunud inimestele. Irooniline
oli see, et mida rohkem tahtsid inimesed pilku heita sellele, mida teeb Jumal
nendega, seda rohkem tahtsin mina pilku heita sellele, mida teeb Jumal minuga.
Kogetud paine tagajärjeks oli aastaid kestev migreen.
Ma püüdsin
käituda nii, nagu ei erineks need minu avaldunud võimed küpsetamisoskusest,
kuid ma teadsin rohkem. Kasvanud üles katoliiklasena ja õppinud teoloogiat,
teadsin täpselt, et üle-inimlikud võimed viivad inimese paratamatult kas
kloostrisse – või hullumajja. Sügaval hingepõhjas teadsin, et võtan ühendust
millegagi, mis on oma olemuselt püha, ja see teadmine lõhestas mind. Ühest
küljest kartsin, et muutun otsustusvõimetuks nagu muistse aja müstikud; teisest
küljest tundsin, et mulle on määratud elu, kus mind arvustavad nii poolehoidjad
kui ka skeptikud. Ükskõik kuidas ma ka oma tulevikku ette ei kujutanud, ma
tundsin, et mind ootab ees viletsus.
Sellest
hoolimata kütkestas mind mu vastleitud tajumisvõime ja ma tundsin sundi jätkata
inimeste tervise hindamist. Neil alguspäevadel puudutasid saadud muljed
peamiselt inimese tervislikku hetkeseisu ning sellega seotud emotsionaalset ja
psüühilist stressi. Kuid ma nägin ka energiat, mis inimese keha
ümbritses. See andis mulle infot inimese mineviku kohta. Ma nägin seda energiat
inimese vaimu avardumisena. Hakkasin aru saama millestki, mida mulle koolis
kunagi ei õpetatud: et vaim on osa meie igapäevasest elust; et see kätkeb meie
mõtteid ja tundeid ning need kõik – nii maised kui ka kaemuslikud –
jäädvustatakse. Kuigi mulle oli õpetatud, et pärast surma läheb inimese vaim
kas “üles” või “alla”, olenevalt sellest, kui vooruslikku elu ta on elanud,
nägin nüüd, et vaim on midagi enamat. Ta võtab iga hetk meie elust osa. See on
teadvel jõud, elu ise.
Jätkasin terviseseansse justkui autopiloodil, kuni ühel päeval mu kõhklused
oma võimete suhtes hajusid. Mul oli parajasti käimas seanss ühe vähihaige
naisega. Oli palav päev ja ma olin väsinud. Istusime teineteise vastas minu
väikeses Stillpointi kontoris. Olin lõpetanud naise vaatlemise ja kõhklesin
hetke, kas jagada temaga oma vaatlustulemusi. Ma pelgasin talle öelda, et vähk
on levinud üle kogu keha. Ma teadsin, et ta küsib, miks on teda selline
katastroof tabanud, ja mind ärritas, et olen sunnitud talle vastama.
Tõepoolest, niipea kui olin suu avanud, kallutas ta end ettepoole, asetas käe
mu jalale ja küsis: “Caroline, ma tean, et mul on kaugelearenenud vähk. Kas sa
võiksid mulle öelda, miks see minuga juhtus?”
Mu ärritus
kasvas, sest pidin vihatud küsimusele vastama, ja ma oleksin peaaegu nähvanud:
“Kust mina seda tean?” Kuid äkitselt hoovas minusse energia, mida ma kunagi
varem polnud tajunud. See liikus läbi mu keha justkui mind kõrvale tõugates, et
minu häälepaelu kasutada. Ma ei näinud enam naist enda ees. Mulle tundus, nagu
oleksin kahanenud kümnesendise mündi suuruseks, ja kuskilt mu peast tuli
korraldus: “Valvel!”.
Minu kaudu
rääkis naisega üks hääl. “Las ma viin sind läbi su elu tagasi, läbi kõigi
suhete, mis sinu elus on olnud,” lausus see hääl. “Käime koos läbi kõik hirmud,
mida oled tundnud, ja ma näitan sulle, milline suur võim neil hirmudel sinu üle
oli, nii et eluenergia ei suutnud sind lõpuks enam toita.”
See “kohalolek”
viis naise läbi kõigi tema elu episoodide, ma pean silmas tõepoolest iga
episoodi. See meenutas naisele väiksemaidki kõnelusi; luges kokku
üksildushetked, mil naine oli omaette nutnud; tuletas meelde kõik suhted,
millel oli naise jaoks tähendus olnud. Sellest “kohalolekust” jäi mulje, et iga
sekund meie elust – iga vaimne, emotsionaalne, loominguline, füüsiline tegevus
ja isegi tegevusetus, millega me neid sekundeid täidame – on teada ja
jäädvustatud. Iga meie otsust pannakse tähele. Iga meie hoiak on positiivse või
negatiivse jõu allikas ja me vastutame selle eest.
See kogemus
tekitas minus aukartuse. Pooleldi hirmust, pooleldi alandlikkusest palvetasin
ma kõrvaltvaatajana universumi ülima plaani ees. Olin alati eeldanud, et meie
palveid “võetakse kuulda”, kuid ma polnud kindel, kuidas see toimub. Samuti ei
olnud ma oma inimliku mõistusega aru saanud, kuidas mingi süsteem, olgu või
jumalik, suudab jälgida igaühe vajadusi, eelistades tervenemispalveid näiteks
rahalise abi palvetele. Ma polnud ette valmistatud selleks pühaks vaatemänguks,
kus iga elusekundit armastavalt väärtustatakse.
Palvetamist
jätkates – ikka üksnes vaatlejana – palusin, et see naine jääks täielikku
teadmatusse, kes temaga räägib. Mina poleks osanud vastata, miks tal on vähk.
Mina poleks suutnud selgitada, kust ma teadsin tema mineviku üksikasju. Niipea
kui olin palve öelnud, nägin taas naist enda ees. Märkasin, et hoian kätt tema
põlvel, justkui peegeldades tema püüdu minuni jõuda, kuigi ma ei mäletanud, et
oleksin käe sinna pannud.
Värisedes kogu
kehast, võtsin käe ära. Ta ütles vaid: “Tänan teid väga. Nüüd suudan ma ükskõik
kuidas edasi elada.” Ta tegi pausi, seejärel jätkas: “Isegi surm ei kohuta mind
enam. Kõik on hästi.”
Ta lahkus mu
kontorist, hetk hiljem järgnesin täiesti vapustatuna ka mina. Väljusin kaunile
lagendikule, mis ümbritses Stillpointi, ning andsin lubaduse kasutada seda
intuitiivset võimet lõpptulemusest hoolimata.
Alates sellest
1983. aasta sügispäevast olen töötanud ennastsalgavalt sensitiivina. See
tähendab, et ma aitan oma intuitiivsete võimete abil mõista inimestel
emotsionaalset, psüühilist ja vaimset energiat, mis on nende haiguse, halva
enesetunde või kriisi põhjuseks. Inimesed, kellega ma tegelen, teadvustavad
endale tavaliselt, et nende elu pole tasakaalus ja et miski on valesti.
Ei olnud mingit dramaatilist “esmasündmust”, mis oleks toonud intuitiivsed
võimed minu ellu. Need ärkasid minus lihtsalt ja loomulikult, nagu oleksid kogu
aeg olemas olnud, oodates vaid õiget aega avaldumiseks. Lapseeas olin alati
olnud intuitiivselt erk, reageerides pidevalt oma kõhutundele nagu enamik
inimesi. Ka sina hindad vaistlikult ja vahel ka teadlikult teiste inimeste
energiat, aga tavaliselt tunned seda inimest või oled temaga varem kokku
puutunud. Minu intuitsiooni puhul on ebatavaline see, et ma suudan hinnata
inimest, kellega
pole varem kokku puutunud. Tegelikult eelistangi varianti, kus ma pole
inimesega varem kohtunud, sest kellegi hirmunud näkku vaatamine häirib
tugevasti minu võimet selgelt “näha”.
Mida rohkem ma
oma intuitsiooni kasutan, seda eksimatumaks see muutub. Nüüd tundub see võime
mulle üsna tavalisena, kuigi toimemehhanism jääb ikka veidi salapäraseks. Ma
võin sulle õpetada teatud punktini, kuidas saada sensitiiviks, kuid ma pole
päris kindel, kuidas ise seda õppisin. Ma oletan, et saavutasin sensitiivsuse
seetõttu, et olin ülimalt uudishimulik vaimsete asjade suhtes ning see
kombineerus sügava frustratsiooniga, mida tundsin, kui mu elu ei kulgenud
plaanipäraselt. Teisalt võib minu sensitiivsus olla üksnes mingi söödud toidu
tulemus. Teades, kuidas jumalad tegutsevad, ei pea ma seda sugugi üllatavaks.
Oma intuitsiooni
täiustada polnud sugugi kerge isegi pärast antud koostöötõotust. Mul polnud
eeskujusid ega õpetajaid, kuigi viimaks hakkasid mind toetama ja mulle
juhtnööre andma meedikutest kolleegid. Nüüd, pärast neliteist aastat kestnud
pidevat tööd, suhtun oma võimesse justkui kuuendasse meelesse. Minu jaoks
tähendab see, et on aeg hakata energeetika ja intuitiivse tervendamise keelt
teistele õpetama.
Ma määran
intuitiivselt haiguse emotsionaalsed ja psüühilised põhjused. Füüsilise ja
emotsionaalse stressi ning teatud haiguste vahel on vaieldamatult kindel seos.
Selle seose kohta on palju dokumenteeritud tõestusmaterjali, näiteks võib tuua
südamehaiguste ja hüpertoonia esinemise niinimetatud A-tüüpi inimestel. Minu
kogemused on aga näidanud, et emotsionaalne ja vaimne stress või
ebamugavustunne on kõigi füüsiliselt avalduvate haiguste peamiseks
põhjuseks. Veelgi enam, iga emotsionaalne ja vaimne kriis on seotud mingi
kindla kehaosa probleemidega. Näiteks inimestel, kes tulevad minu juurde
südamehädadega, on selja taga elukogemusi, mille tõttu nad on läheduse ja
armastuse elust välja lülitanud. Inimestel, kes kannatavad valusid selja
alaosas, on olnud pidevad rahamured; vähihaiged ei ole sageli vabaks lasknud
minevikusidemeid, neil on lõpetamata tegemisi ja lahendamata emotsionaalseid
probleeme; verehaigused kaasnevad tihti perekonna või päritoluga seotud
juurdunud vastuoludega. Mida rohkem olen uurinud inimese energeetikat, seda
enam on mulle selgeks saanud, et meie kehas, seega ka meie elus, toimub vähe
“juhuslikku”. Meie emotsionaalse ja vaimse stressi ning teatud haiguste seost
on lihtsam mõista inimese energeetilise süsteemi anatoomia – meie vaimu
anatoomia – kontekstis, mis moodustab selle materjali tuuma, mida nüüd kogu
USA-s ja paljudes teistes riikides õpetan ning millest ka selles raamatus
kirjutan.
Intuitsioon pole
aidanud mul tundma õppida mitte ainult haiguste energeetilisi põhjusi, vaid ka
tervenemisel meie ees seisvaid väljakutseid. Suurt tähtsust omas minu jaoks
arusaamine, et “tervenemine” ei tähenda alati füüsilise keha paranemist
haigusest. Tervenemine võib tähendada ka seda, et inimese vaim on vabaks
lasknud enda või teistega seotud, pikka aega kinni hoitud hirmud ja negatiivsed
mõtted. Selline vaimne vabanemine ja tervenemine võib toimuda ka siis, kui
inimese keha füüsiliselt sureb.
Inimese
energiakeha tundmaõppimine on vahend endast arusaamiseks, tee, mis viib sind
läbi sinu vaimsete väljakutsete. Energiakeha anatoomiat uurides hakkad sa
mõistma oma elu valitsevaid mudelid ning meele, keha ja vaimu koostööd. Need
teadmised endast võivad tuua sulle rõõmu ja meelerahu ning lõpuks viia
emotsionaalse ja füüsilise tervenemiseni.
Käesolev intuitiivravi tutvustav teos on kokkuvõte minu neljateistkümne
aasta pikkusest uurimistööst anatoomia ja intuitsiooni, keha ja meele, vaimu ja
jõu vallas. Nendel lehekülgedel õpetan ma sulle energeetilist keelt, millega
töötan. Omandades teadmisi energiakeha anatoomiast, hakkad sa teadvustama oma
keha kui vaimu väljendust. Sa suudad lugeda oma keha nagu kirjapandud teksti.
Energeetilise keele mõistmine võimaldab näha vaimu oma kehas ning mõista, mis
selle loob ja mis selle – ja sinu enda – tugevaks muudab. Energeetiline keel
laseb sul näha oma isiklikku jõudu uuest vaatepunktist. Samuti õpid sa tundma,
mis nõrgestab sinu vaimu ja isiklikku jõudu, ega pea edaspidi energiat kaotama.
Energeetilise keele kasutamine ja inimese energiakeha mõistmine aitab sul saada
selgemaid intuitiivseid muljeid, sest teeb sulle kättesaadavaks konkreetsed
kehale tuginevad viited ning kaotab tunde, nagu otsiksid pimesi tühjusest
informatsiooni.
Selles raamatus
kasutan ma erinevate vaimsete traditsioonide – hinduistlik õpetus tšakratest,
kristlikud sakramendid ja kabala elupuu – sügavat, püsivat, muistset tarkust,
et esitada uudse seisukoha keha ja vaimu koostoime kohta. Pane tähele, ma olen
meelega välja jätnud rikka islami õpetuse – mitte sellepärast, et ma ei austa
neid tõdesid, vaid seetõttu, et ma pole elanud nende tavade kohaselt, nagu olen
järginud judaistlik-kristlikku, hinduistlikku ja budistlikku õpetust. Seetõttu
tunnen, et ma pole pädev islamist kirjutama. Kui õpid oma keha ja vaimu nägema
nende iidsete tõdede valguses, hakkab sinu enda intuitsioon arenema, sa mõistad
oma vaimu ning tuled sellega paremini toime.
Algselt oli mul
kavatsus pühendada see raamat “lihtsalt” inimese energiakehale, energeetilise
diagnostika filosoofiale ja praktikale ning intuitiivsele tervendamisele.
Kirjutama asudes mõistsin, et ilma vaimse raamistikuta ei saa ma neid arusaamu
energiast täpselt kirjeldada. Usun, et peame suhtuma oma kehameelde kui
isiklikku vaimsesse jõusse, mis on suurema, jumaliku energia väljenduseks. Me
peame vaimses kontekstis avastama oma isikliku jõu ja ühise eesmärgi, mille
nimel elame.
Meil kõigil on sama tüüpi füüsiline keha, mis haigestub ja terveneb
teistega samadel põhjustel. Me kogeme ühesuguseid emotsionaalseid ja psüühilisi
kriise, mis on tavalised inimlike läbielamiste puhul. Me kõik kardame, et meid
jäetakse maha, et me kaotame kellegi, et meid reedetakse; viha on ühtmoodi
mürgine nii juudi, kristlase kui ka hindu kehas ja meid kõiki tõmbab armastuse
poole. Kui asi puudutab meie vaimu ja keha tervist, siis pole meis erinevusi.
Seega on kehameele käsitlus selles raamatus läbi imbunud sümboolse nägemise vaimsest keelest. Sümboolne nägemine
on viis näha ja mõista iseennast, teisi inimesi ja elusündmusi universaalsete
arhetüüpsete mudelitena. Sümboolse nägemise arendamine avardab intuitiivseid
võimeid, sest see õpetab tervemõistuslikku objektiivsust, mis omakorda toob
esile sündmuste, inimeste ja väljakutsete sümboolse tähenduse, võib-olla ka
selle valusa väljakutse, mille esitab sulle haigus. Sümboolne nägemine laseb
sul näha oma vaimu sisemusse, võimaldab näha seda piiramatut potentsiaali, mida
omad tervenemiseks ja terviklikkuse saavutamiseks.
Minu loengutel
ja seminaridel käib erinevaid inimesi. On inimesi tervishoiuga seotud
elualadelt, inimesi, kes otsivad tuge seoses oma terviseprobleemidega, inimesi,
kes tahavad arendada endas sensitiivsust. Kuid neid kõiki ühendab soov mõista
oma vaimu jõudu. Nad tahavad kasvatada sisemist selgust, omaenda intuitiivset
vaadet. Minu seminaridel osalevad arstid jagavad minuga pettumust, et
üldkehtivad normid ei võimalda panna vaimset diagnoosi, kui nad aimavad, et
patsiendi haiguse põhjus on emotsionaalne või isegi vaimne. Paljud arstid
jätavad oma intuitiivsed muljed enda teada, sest nagu üks arst ütles: “Aimdus
ja tõend ei vasta veel samaväärselt tervisekindlustusfirmade nõudmistele.”
Teine arst rääkis mulle: “Ma ei vaja meditsiinilist intuitsiooni. Mulle aitab
sellest. Ma tahan tundma õppida oma patsientide peremudeleid ja sügavamaid
vaimseid probleeme, sest vajan nende tervendamiseks just sellist
informatsiooni. Nad vajavad midagi enamat kui tabletid, mis kaotavad ajutiselt
haiguse sümptomid.” Soov elu mõistmise ja vaimse tausta järele on üldine. Ma
usun, et energeetiline keel ja sümboolne nägemine võivad rajada silla üle
kuristiku, mis lahutab üldtunnustatud meditsiinilisi arusaamu vaimsetest
vaatekohtadest tervisele ja tervendamisele.
Sellest
hoolimata olin hirmunud ja segaduses, nagu eespool mainisin, kui hakkasin
intuitiivselt haigusi diagnoosima, sest mul puudus meditsiiniline ja vaimne
taust. Esimesel kahel aastal jätsin tajutud infost nii mõndagi enda teada. Minu
abi piirdus sellega, et aitasin inimestel tõlgendada emotsionaalset, psüühilist
ja vaimset stressi ning teisi tegureid, mis olid nende haiguse tekkimise
põhjusteks. Ma ei arutlenud konkreetsete meditsiiniliste või kirurgiliste
protseduuride üle, vaid suunasin kliendid edasi arsti juurde. Kuid 1984.
aastal, kui kohtasin meditsiini- ja filosoofiadoktorit C. Norman Shealy’t,
asusin tema abiga aktiivselt õppima inimkeha anatoomiat. Rääkides Normani
(kaudu) patsientidega nende elust ja haigustest, hakkasin oma muljetest
paremini aru saama. See lõi mulle turvatsooni, mida vajasin, et mu võimed
saaksid küpseda, kuigi ma ei ravi endiselt patsiente, vaid püüan aidata neid
tõlgendada emotsionaalse või füüsilise kriisi põhjustanud vaimseid probleeme.
Neil aastail,
mil tegin koostööd Normaniga, kellest sai minu kolleeg ja lähedane sõber,
mõistsin, et mu võimed on eriti väärtuslikud staadiumis, mil füüsiline haigus
pole veel välja kujunenud. Enne füüsilise haiguse tekkimist kehas annavad
energeetilised indikaatorid, näiteks pikaajaline letargia ja depressioon, märku
elujõu kahanemisest. Selles staadiumis otsivad inimesed sageli nõu arstidelt,
sest nad ei tunne end hästi – nad võtavad vastu signaale, et energia kaob
kehast. Sageli näitavad meditsiinilised analüüsid, et kõik on korras, sest
füüsilisel tasandil ei toimu veel midagi. Traditsioonilised meditsiinilised
analüüsid ei suuda mõõta energiakadu ja enamik arste ei usu energia
düsfunktsiooni. Kuid pidevalt kerkib esile uusi, hämmeldust tekitavaid haigusi,
mis ei allu traditsioonilisele meditsiinilisele ravile. Mõnda neist, näiteks
AIDS-i, on võimalik diagnoosida traditsioonilise meditsiini meetoditega, mõni aga
näib olevat tekkinud meie ülikiirest elutempost ning pidevast viibimisest
arvutite, satelliitvastuvõtjate, mobiiltelefonide ja paljude teiste seadmete
elektromagnetväljas, millega me oma keskkonna üle koormame. Sellised haigused
nagu krooniline väsimussündroom ja keskkonnast tingitud häired on hetkel “mitteametlikud”
haigused; traditsioonilise meditsiini mõõdupuude järgi puudub neil
identifitseeritav mikrobioloogiline põhjus. Kuid energeetilisest seisukohast on
need ometi “ametlikud” haigused, sest sümptomid viitavad patsiendi energiavälja
jõu kahanemisele.
Meditsiiniline
intuitsioon võib aidata arstidel, kes mõistavad inimkeha kui füüsilist ja
energeetilist süsteemi ning vaatlevad inimese elamusi vaimses kontekstis,
kindlaks määrata füüsilise haiguse energeetilise seisundi ning ravida nii
põhjust kui ka sümptomeid. Energiavälja ravi võib hõlmata tervet rida erinevaid
ravimeetodeid, näiteks psühholoogilist nõustamist, nõelravi, massaaži ja
homöopaatiat. Energeetilise tervenemise oluliseks osaks jääb aga patsiendi enda
aktiivne osalus. Ükskõik kui tõsiselt sensitiiv hoiatab haiguse võimaliku tekke
eest, hoiatamine ei ravi. Ravib tegutsemine.
Üle kõige
valmistab mulle rõõmu oma intuitiivsete oskuste edasiandmine sulle raamatute ja
seminaride kaudu. Kuid ainult aastatepikkuse praktikaga arendad sa oma
intuitsiooni täielikult välja. “Intuitiivne residentuur”, mille tegin läbi koos
Normiga, Harvardi lõpetanud neurokirurgi ja Ameerika Holistilise Meditsiini
Assotsiatsiooni (The American Holistic Medical Association) rajajaga, võimaldas
mul sel alal tööle asuda. Igaühel on kasu selles raamatus esitatud õpetustest
ning igaüks võib oma intuitsiooni arendada, kuid intuitsiooni täielikuks
väljaarendamiseks on residentuur sedavõrd oluline, et kavatseme Normiga lähitulevikus
aidata sensitiivsetel meditsiinitudengitel ennast täiendada holistilistes
tervisekeskustes üle kogu maa. Me viime koos Normiga tema farmis Springfieldis
Missouris läbi intuitiivteaduste koolitust, mille eesmärgiks on õpetada inimesi
kasutama intuitsiooni tajumisvõime normaalse osana.
Kümme aastat
tagasi oleks täiendkoolitus meditsiinilise intuitsiooni alal tundunud üsna
skandaalse ideena, kuid me oleme sellest ajast saadik muutunud ühiskonnana üha
avatumaks ravimeetoditele, mis kasutavad iidseid teadmisi energiavoolust
inimkehas ja selle ümber, kaasa arvatud nõelravi, punktimassaaž ja chi kung.
Meditsiinidoktor Larry Dossey kirjutab teoses “Tähendus ja meditsiin” (Meaning
and Medicine): “Meil on vaja praktiseerida “kolmanda ajastu meditsiini” –
ravimeetodeid, milles on kombineeritud vaimne ja füüsiline, holistiline ja
allopaatiline lähenemine füüsilisele ja emotsionaalsele tervenemisele. Mul on
tunne, et sensitiivid saavad nii USA-s kui ka mujal maailmas lõpuks meditsiinikollektiivide
enesestmõistetavateks liikmeteks.”
Traditsioonilise
meditsiini maailm on jõudmas pöördepunkti ning tunnustamas energeetilise ehk
vaimse funktsioonihäire ja haiguse vahelist seost. Kord loobutakse paratamatult
keha ja vaimu eraldamisest, kuid senikaua saame ise ennast aidata, ehitades
silla oma vaimuni, õppides energeetilist keelt ja sümboolset nägemist. Loodan,
et selle raamatu abil õpid sa mõtlema endast energeetilises keeles nii selgelt,
nagu praegu näed oma füüsilist keha, ja hakkad oma vaimu eest hoolt kandma sama
teadlikult, nagu praegu hoolitsed oma füüsilise keha eest.
Sissejuhatus
Lühike elulugu
Ma ütlen
inimestele, kes osalevad minu loengutel ja seminaridel: “Ma viin teid maailma,
mis eksisteerib “minu silmade taga”. Aga kui ma räägin teile alustuseks tervest
reast äratussignaalidest, mis viisid mind mu arusaamadeni, kui ma tutvustan
teile alustuseks paljusid erinevaid inimesi ja sündmusi, mis juhtisid mind
aastatega meditsiinilise sensitiivsuse saavutamiseni, siis teadvustate te
võib-olla paremini, kuidas sisemine juhtimine teie enda elu suunab.”
Pöördepunktid
Kõik, millel on
minu jaoks tööalane, isiklik ja vaimne väärtus, olen omandanud tänu
sensitiivitööle. Üliõpilasena oli mu kurss hoopis teine. Ambitsioonide all
lookas, õppisin ajakirjandust ja plaanitsesin enne kolmekümnendat eluaastat
Pulitzeri preemia võita. Häda oli selles, et mul polnud edukaks
ajakirjanikukarjääriks piisavalt annet, nagu selgus minu esimesel töökohal.
Lahkusin ajakirjandusest, suutmata
leppida tõigaga, et minu ainuke tööalane unistus – olla kirjanik – ei täitu.
Kuna mul polnud tagavaraunistust, vajusin mürgisesse, kleepjasse depressiooni,
klassikalisse “hingelisse pimedusse”. Oma kõige halvematel kuudel magasin
hommikuti kaua, seejärel istusin kodukontori põrandal, põrnitsedes
pooleliolevaid ajaleheartikleid.
Ühel hommikul,
kui ärkasin sügavast unest, viibides alles une ja ärkveloleku vahelises
seisundis, haaras mind tunne, et olen surnud ja üksnes mäletan seda viimast
elu. Olin tänulik, et elu on möödas. Kui lõpuks silmad avasin ja taipasin, et
olen ikka veel vägagi elus, hakkas minu sees kõik pöörama ja ma oksendasin
terve hommiku oma pettumust välja. Kurnatuna heitsin voodisse, püüdes selgusele
jõuda, kus olin oma elu planeerides valearvestuse teinud. Äkitselt meenus mulle
üks ajakirjanduseriala kodutöö.
Minu ajakirjandusõppejõud oli päris palju aega kulutanud rõhutamaks
objektiivsuse tähtsust täpses ajaleheartiklis. Objektiivsus tähendas tema
sõnul, et sa ei seo end emotsionaalselt subjektiga, kellest artiklit kirjutad,
ning otsid üksnes “fakte”, mis olukorda kirjeldavad. Ta palus meil ette
kujutada, et ühes hoones on tulekahju ja seda sündmust kajastavad neli
ajakirjanikku, kes seisavad igaüks ise kohas. Küsimus, mille õpetaja esitas,
kõlas: “Millisel ajakirjanikul on reaalsed faktid ja õige vaatekoht? See
tähendab, milline ajakirjanik näeb tõde?”
Äkitselt sai see
lihtne aastatetagune ülesanne minu jaoks mõõtmatu sümboolse tähenduse. Ma
mõtlesin, et võib-olla on “tõe” ja “reaalsuse” puhul tõesti tegemist üksnes
tajumise aspektidega. Võib-olla vaatasin elu ainult ühe silmaga, nägin hoonet
vaid ühe nurga alt ja jagasin nähtut teistega, kel samuti puudus sügavam
tajumisvõime. Ma mõistsin, et pean avama ka teise silma ja nurgast välja
tulema.
Minu kurnatud,
pettunud meel astus veel ühe sammu minevikku. Aasta pärast kolledži lõpetamist
lahkusin kodulinnast Chicagost, et töötada suvel Alaskas. Koos sõpradega
reisisime risti läbi maa Seattle’isse, kus läksime praamile, et kolmepäevase
sõidu järel jõuda Haines’i. Keegi meist ei maganud terve reisi aja, nii et
Haines’i jõudes nägime kõike kahekordselt.
Meile oli sadamasse vastu tulnud mees, kes viis meid autoga kohalikku
hotelli. Läksime oma tuppa ja kukkusime vooditesse, kõik peale minu vajusid
sügavasse unne. Olin liiga üles keeratud, väljusin hotellist, et linnas ringi
kõndida. Meie autojuht märkas mind, peatus ja küsis, kuhu ma lähen. Vastasin,
et jalutan niisama. Ta kutsus mind autosse ja sõidutas vana kahekorruselise
puumaja ette. “Mine üles teisele korrusele,” ütles ta. “Seal elab naine nimega
Rachel. Aja temaga veidi aega juttu, ma tulen sulle sinna järele.”
Täna siin
Chicagos peetaks niisugust käitumist üsna ohtlikuks. Kuid tookord olid kurnatus
ja Alaska-vaimustus mu mõtlemisvõimet nõrgestanud. Nii talitasingi vastavalt
mehe soovitusele – läksin trepist üles ja koputasin uksele. Rachel – umbes
kaheksakümneaastane indiaani naine – avas ukse ja sõnas: “Noh, astu sisse.
Pakun sulle tassi teed.” See kuulus Alaska viisakuse juurde – lahke, usaldav,
soe külalislahkus. Ta ei paistnud mind nähes sugugi üllatunud olevat, samuti ei
käitunud ta nii, nagu oleks tundnud mingit kohustust. Tema jaoks oli täiesti
tavaline, et keegi astub sisse teed jooma ja juttu ajama.
Kui ma unisena
Racheli toas istusin, näis mulle, et olen sattunud kahe maailma vahele. Pool
korterit oli sisustatud Vene kultuuriruumist pärit esemetega – Musta Madonna
ikoonid, samovar, millega Rachel teed valmistas, venepärased pitskardinad akna
ees. Teine pool oli sisustatud atabaski indiaanlaste stiilis, kaasa arvatud
väike tootemisammas ja seinal rippuv indiaani vaip.
Samovarilt pilku
tõstes märkas Rachel, et ma vaatan tootemisammast. “Kas sa tead, kuidas
tootemisammast lugeda?” küsis ta.
“Ei,” vastasin,
“ma pole tulnud selle pealegi, et neid saab lugeda.”
“Oh, jah.
Tootemisambad on spirituaalsed sõnumid suguharu kaitsevaimude kohta,” lausus
Rachel. “Vaata seda. See loom üleval on karu. See tähendab, et karu vaim –
tugeva karu, kes luurab oma saaki targalt, kuid ei tapa kunagi tapmise pärast,
vaid üksnes selleks, et kaitsta, ja vajab pikki uneperioode jõu taastamiseks –,
see vaim juhib meie suguharu. Me peame seda vaimu järele aimama.”
Neid sõnu
kuuldes ärkasin üles. Siin oli hea õpetaja, ja hea õpetaja äratab hetkega minu
tähelepanu.
Rachel jutustas
mulle, et ta on pooleldi venelane ja pooleldi atabask ning et tema esivanemad
elasid Alaskal juba ammu enne seda, kui Alaskast osariik sai. Rääkides mulle
põgusalt oma päritolust ja atabaskide spirituaalsetest traditsioonidest, muutis
see naine kogu minu elu.
“Kas näed seda
vaipa seinal? See on väga eriline vaip. Atabaski kultuuris oli vaibakuduja või
laululooja või mõne muu elukutse esindaja suures aus. Sul peab olema laulu
looja luba, et tema laule laulda, sest laulus on laulu tegija vaim. Ja kui sa
oled vaibakuduja, ei tohi sa hakata vaipa kuduma, kui ei tea, kas sa elad nii
kaua, et seda ka lõpetada. Kui sa leiad, et sul on vaja surra,” – pane tähele,
ta ütles “vaja surra” – “siis pead läbi viima tseremoonia kellegagi, kes on
nõus sinu asemel su töö lõpetama, sest sa ei saa jätta surres tööd lõpetamata.
Muidu jääb osa sinu vaimust maha.
See vaip oli peaaegu valmis, kui Suur Vaim tuli unenäos naise juurde, kes
seda vaipa kudus, ja käskis tal valmistuda maa pealt lahkuma. Naine küsis
Vaimult, kas ta võiks elada nii kaua, et jõuaks vaiba lõpetada, ning Vaim
vastas jaatavalt, talle antakse rohkemgi aega. Naine suri kaks päeva pärast
seda, kui oli vaiba valmis saanud. Tema vaim elab hea ja võimsana selles vaibas
ja see annab mulle jõudu.”
“Elu on lihtne,”
ütles Rachel. “Sa tuled siia ellu, et teiste ja maa eest hoolitseda. Ja siis saadetakse
sulle sõna, et sinu aeg jõuab lõpule ja sa pead oma asjad korda seadma, et
saaksid lahkuda, jätmata maha “lõpetamata asju”. Sa pead vabandama, andma üle
oma kohustused suguharu ees ning võtma vastu suguharu tänuavaldused ja
armastuse koos veedetud aja eest. Nii lihtne see ongi.”
Rachel peatus,
et teed rüübata, ning jätkas:
“Homme õhtul
lähen ma tseremooniale, potlatch’i tseremooniale. Üks mees valmistub maa
pealt lahkuma ja annab suguharule üle kogu oma varanduse. Ta paneb oma rõivad
ja tööriistad pikale liuale. Suguharu võtab sümboolselt tema varanduse vastu,
mis tähendab, et ta vabastatakse kõigist kohustustest suguharu ees, nii et saab
lõpule viia oma vaimu töö. Seejärel ta lahkub.”
Racheli tõsidus
ja asjalik hoiak lõid mind tummaks, eriti tema rahulikkus seoses surmaga. Kus
oli kogu see surmahirm, millega olin nii harjunud omaenda kultuuris? Rachel oli
minu ettekujutuse maailmast hävitanud – eriti minu ettekujutuse elu vaimsest
dimensioonist ehk Jumalast – ja ometi oli temaga kohtumine sama juhuslik nagu
suvine vihm. Ma tahtsin need tõed, mida ta mulle teed juues pakkus, kõrvale
heita kui primitiivsed uskumused, aga minu kõhutunne ütles, et ta tundis
Jumalat, kes oli minu omast palju reaalsem.
“Kuidas see mees
teab, et ta hakkab surema? Kas ta on haige?” küsisin ma.
“Ah,” sõnas
Rachel, “ta käis teadjamehe juures. Teadmamees vaatas tema energiat. Tema
energia ütles teadmamehele, mis mehega toimub.”
“Kuidas
teadmamees neid asju teab?”
Rachelit näis
minu võhiklikkus vapustavat. “Ütle,” sõnas ta mulle otse silma vaadates,
“kuidas on võimalik, et sa ei tea neid asju? Kuidas sa saad elada, kui
ei tea, mida sinu vaim teeb ja mida sinu vaim sulle räägib?”
Ta lisas: “Kõik
käivad teadmamehe juures, et teada saada, mida nende vaim räägib. Aastaid
tagasi ütles teadmamees mulle: “Sa murrad varsti jala, kui paremini käima ei
hakka.” Ma teadsin, et ta ei mõelnud sellega füüsilist kõndi. Ta pidas silmas
seda, et ma ei olnud aus, sest ihkasin teise naise meest. Ma ei tohtinud seda
meest enam näha. Minu jaoks oli see raske, sest ma armastasin teda. Kuid mu
vaim jäi valskusest haigeks. Ma lahkusin mõneks ajaks sellest paigast ja kui
tagasi tulin, kõndisin jälle sirgelt.”
Tahtsin väga
jääda veel natukeseks ajaks Racheli juurde ja temalt rohkem teada saada.
Pakkusin talle, et võin tema elamist koristada, asjatoimetuste juures abiks
olla, ükskõik mida teha. Aga kui autojuht mulle järele tuli, saatis ta mu
minema ja ma ei kohtunud temaga enam kunagi. Kui autosse ronisin, lausus
autojuht: “Temas on midagi.”
Kui tol sügisel
Alaskast koju jõudsin, tuli mu keha tagasi ilma vaimuta. Nende taasühendamine
võttis mitu kuud. Enne Racheliga kohtumist ei olnud ma mõelnud vaimu jõust nii,
nagu tema sellest rääkis. Ma polnud kunagi mõelnud, et me koome oma vaimu
kõigesse, mida teeme, ja kõigisse, kellega kohtume. Samuti polnud ma mõelnud,
et minu valikud elus olid minu vaimu väljendused ja mõjutasid minu tervist.
Nüüd mõistan, et
Racheli jutustus emotsionaalsest ja füüsilisest tervenemisest on hea näide,
kuidas sümboolne nägemine võib elu muuta. Kuigi ma seda tol ajal ei teadnud,
oli tema juures veedetud pärastlõuna minu esimene tutvus meditsiinilise
intuitsiooniga. Kuigi ma ise ei hakanud veel kaheksa aastat sel alal tegutsema,
kiskus tema meenutamine mind välja minu ajakirjanduslikule läbikukkumisele
järgnenud depressioonist ja suunas uuele kursile. Otsustasin astuda
magistrantuuri ja teoloogiat õppida, lootes hakata maailma nägema avaramas
perspektiivis nagu Rachel ning lõpuks lahti murda oma tänavanurgast, oma
eelarvamustest ja vaimsest piiratusest. Võib-olla polnud Jumalat, keda arvasin
end tundvat, tegelikult olemas, sest ta ei vastanud minu palvele saada
kirjanikuks. Võib-olla oli Jumal, keda ma veel ei tundnud, altim mulle vastama.
Magistrantuuri
astusin kriisiseisundis, tundes end esimest korda elus täiesti jõuetuna. Ometi
omandasin magistrikraadi, teemaks müstitsism ja skisofreenia – teel vaimse
tervemõistuslikkuse poole võib kohata hullumeelsust. Hiljem mõistsin, et minu
jõuetusetunne oli mind viinud õppima jõudu, sest müstikute elud on füüsiliste,
emotsionaalsete ja vaimsete kaotuste ning nõrkuse õppetunnid, millele järgneb
uuestisünd uude vahekorda jõuga. Kinniste uste taga, läbi valu ja ekstaasi,
saavutavad müstikud juurdepääsu vaimule, nii kaugeleulatuva juurdepääsu, et
võivad tavalistesse sõnadesse ja tegudesse hingata energiat, mis on justkui
jumalik elekter. Nad omandavad võime tervendada teisi tegude, puhta armastuse,
andestuse ja usuga.
Mõnede tuntumate
kristliku kultuuri müstikute kohta – Püha Franciscus Assisist, Püha Klaara
Assisist, Norwichi Julian, Püha Theresa Avilast, Püha Katariina Sienast ja
märksa hiljem elanud isa Pío – on arvatud, et nad olid pidevas lähidialoogis
Jumalaga, elades tavateadvusest avaramas selguses. Maailm “silmade taga” oli nende jaoks palju reaalsem kui maailm silmade ees.
Müstikute reaalsus- ja jõutaju erineb tavainimese omast. Kristlikus keeles
väljendatult on müstikud “maailmas, kuid mitte maailmast”. Budistide ja
hinduistide sõnul on nad füüsilise maailma illusioonidest eemaldunud; nad suudavad
näha sümboolselt ja selgelt, sest on ärkvel (Sõna buddha tähendab “seda,
kes on ärkvel”). Kuigi vaimne tee sellise teadlikkuse ja selguse saavutamiseni
võib olla vaevaline, pole ükski müstik kunagi palunud tagasipöördumist
tavateadvuse juurde, ükskõik kui palju füüsilist viletsust ta oma teel ka tunda
ei saanud.
Kui kasutasin
ise intuitsiooni ja sümboolset nägemist, et aidata inimestel näha, miks nad on
haigestunud, mõtisklesin sageli müstikute elu üle, eriti üksikisiku vahekorrast
jõuga. Kui intuitsioon oli minu jaoks veel uus asi, ei seostanud ma omavahel
haigust, tervist ja isiklikku jõudu, kuid nüüd usun, et jõud on tervise
aluseks. Minu enda objektiivsus – minu sümboolne elutaju – aitab mul hinnata
inimese suhet jõuga ning ka seda, kuidas jõud mõjutab tema keha ja vaimu.
Nüüd ütlen
Racheli sõnu kasutades inimestele, et nad on koonud oma vaimu negatiivsetesse
asjadesse ja tervise taastamiseks on vaja mõneks ajaks tagasi tõmbuda, tõmmata
oma vaim tagasi ja õppida jälle sirgelt käima. Kui me vaid suudaksime järgida
neid lihtsaid juhiseid, sest meie vaimus on olemas meie elu ja meie tehtud
valikud. Me koome oma vaimu elusündmustesse ja suhetesse. Elu on just
nii lihtne.
Intuitiivsuse õppimine
Heites pilgu
tagasi viimasele neljateistkümnele aastale, näen nüüd, et minu harimiseks oli
kindel plaan, mille põhjal õpetati mind tõlgendama energeetilist keelt
intuitiivse diagnoosimise jaoks. Aastatel 1983–1989, kui õppisin intuitiivsust,
aitasid ebatavalised kokkulangevused õppida mul just seda, mida oli vaja.
Kõigepealt
märkasin, et kohtan ühesuguste probleemidega inimesi “gruppidena”. Ühel nädalal
võtsid minuga ühendust kolm inimest, kellel oli sama tüüpi vähk. Mõni nädal
hiljem helistasid mulle kolm inimest, kes kaebasid migreeni üle. Ma puutusin
kokku inimgruppidega, keda ühendasid suhkruhaigus, rinnavähk, soole-probleemid,
eesnäärmevähk, mitraalklapi puudulikkus, depressioon ja mitmed muud
terviseprobleemid. Kui ma polnud veel otsustanud tunnustada oma intuitiivseid
võimeid, ei ilmunud minuga kontakti võtvad inimesed mingi iseäraliku seaduspära
järgi.
Samaaegselt
suurenes saadava informatsiooni väärtus. Ma nägin, kuidas emotsionaalne,
psüühiline ja füüsiline stress annab inimese elus oma panuse haiguse
tekkimisele. Algul märkasin üksnes muljet, mis mul inimesest tekkis, ma ei
püüdnud võrrelda ühe inimese stressi seaduspärasusi teise omaga. Lõpuks
mõistsin siiski, et ükski haigus ei teki juhuslikult, ning vaatasin üle
varasemad juhtumid, otsides teatud kindlale haigusele eelnenud emotsionaalseid
ja psüühilisi seaduspärasusi. 1988. aastaks olin võimeline kindlaks määrama
peaaegu saja erineva haigusega seotud emotsionaalsed, psüühilised ja füüsilised
stressimudelid. Need mudelid on osutunud paikapidavaks ning vajalikuks
paljudele arstidele ja teistele meedikutele, keda olen õpetanud.
Kohtumine Norm Shealy’ga oli erakordne sündmus. Norm on neurokirurg, aga
ka Ameerika Holistilise Meditsiini Assotsiatsiooni rajaja ja Ühendriikide
juhtiv spetsialist valuläve alal. Alates 1972. aastast on teda huvitanud
metafüüsilised teemad.
1984. aasta
kevadel kutsuti mind osa võtma üsna ainulaadsest kesklääne konverentsist –
mitte minu intuitiivsete võimete pärast, vaid seetõttu, et olin Stillpointi
kirjastaja, see oli ikka veel minu põhitegevus. Konverentsi ajal kohtasin üht
psühholoogi, kes juhtis mu tähelepanu Norm Shealy’le. Ilma mingi nähtava
põhjuseta lausus ta: “Näed sa seda meest seal? See on arst, kes tunneb huvi
ravimisega tegelevate sensitiivide vastu.” Pabistasin kõvasti, kuid otsustasin
tema juurde minna ja öelda, et olen sensitiiv.
Ühe lõunasöögi
ajal tema kõrval istudes rääkisin talle, et suudan inimestele eemalt diagnoosi
panna. Ta ei tundunud sugugi üllatunud olevat. Õuna koorides küsis ta: “Kui hea
sa selles vallas oled?” Ma vastasin, et ei tea. Seejärel küsis ta: “Kas sa
suudad kindlaks teha, et inimesel on ajukasvaja? Kas sa näed, kuidas haigus
inimese kehas kuju võtab? Mul pole vaja inimest, kes ütleb, et patsiendi
energiatase on madal, seda näen ma isegi. Ma vajan kedagi, kes võib inimest
nagu röntgenikiirtega uurida.”
Ütlesin dr
Shealy’le, et ma pole oma eksimatuses kindel, sest olen sel alal suhteliselt
uus. Ta lubas mulle helistada, kui tal on patsient, kellel võiks tema arvates
minust kasu olla.
Järgmisel kuul –
1984. aasta mais – helistaski ta mulle Stillpointi. Ta ütles, et tema kabinetis
viibib keegi patsient, ning andis mulle patsiendi nime ja vanuse, jäädes
seejärel minu vastust ootama. Mäletan, et minu hinnang oli väga värvikas, sest
olin närvis; ma rääkisin oma muljetest pigem kujundlikult kui füsioloogilistes
terminites. Jutustasin dr Shealy’le oma tundest, nagu voolaks patsiendi kõrist
tsement alla. Seejärel rääkisin emotsionaalsetest probleemidest, mis minu
arvates eelnesid selle füüsilise seisundi tekkimisele. Patsient, narkomaan,
kartis nii väga oma seisundit tunnistada, et ei suutnud sellest rääkida. Sõnad
jäid ta kurku kinni. Kui olin lõpetanud, ütles dr Shealy aitäh ja pani toru
ära. Mul polnud aimugi, kas olin teinud head tööd, kuid hiljem rääkis ta, see
mees põdes söögitoruvähki.
Nii algas mu koostöö Norm Shealy’ga. Tema emotsioonideta reageeringud minu
hinnangutele osutusid õnnistuseks. Kui ta oleks tol ajal minu võimetele rohkem
tähelepanu pööranud, siis oleksin tähtsust täis läinud ja võib-olla püüdnud
talle muljet avaldada, mis kahtlemata oleks mõjunud häirivalt minu teadete
täpsusele. Tänu Normi erapooletusele olin objektiivne ja selge. Olin õppinud
oma ajakirjandusõppejõult ja õpetan nüüd ise teistele, et erapooletus on täpse
hinnangu andmiseks oluline. Miski ei sega rohkem kui vajadus olla “täpne” ja
tõestada, et suudad intuitiivselt hinnangut anda.
Terve järgmise
aasta õppisin Normi abiga inimese anatoomiat ja ta helistas mulle veel mitu
korda, et hindaksin tema patsiente. Minu hinnangud muutusid iga patsiendiga
järjest täpsemaks. Ma ei näinud enam ähmaseid kujutluspilte elunditest, vaid
suutsin peagi ära tunda ja eristada teatud kindla haiguse täpsed võnked ning
määrata nende füsioloogiline asupaik inimeses. Sain teada, et igal haigusel ja
igal elundil on oma “sagedus” ehk võnkemuster.
Mul ei tulnud
tol ajal kunagi pähe mõtet, et me võiksime Normiga ühel päeval meeskonnana
tööle asuda. Kuigi olin endale võtnud ülesande oma võimeid tundma õppida, kulus
suurem osa energiast siiski Stillpointile. 1985. aasta märtsis kohtasin noormeest,
kelle vaprus oma haigusele vastu astuda ja tervenemisega tegelda andis mulle
julgust enese intuitsiooni uutmoodi kasutama hakata.
Normiga koos
töötades olin hakanud rohkem usaldama oma võimet määrata nimeliselt kindlaks
tajutud haigusi, samuti energeetilist stressi ja haigusele eelnevaid tunnuseid.
Hoidusin siiski määramast klientidele kindlat ravi, jättes selle Normi hooleks.
See vähene, mida ma ravimisest teadsin, oli omandatud üksnes käsikirjadest ja
vestlustest kaaslastega.
Ühel laupäevahommikul 1985. aasta märtsis helistas mulle mees nimega Joe,
keda olin juhuslikult kohanud pärast üht loengut Kansas City’s. Ta rääkis mulle
oma tundest, et tema poja Peteriga on midagi korrast ära, ja küsis, kas ma
saaksin Peterile hinnangu anda. Kuna Peter oli juba täiskasvanud, palusin Joe’l
Peteriga kontakti võtta ja küsida, kas ta
lubab mul teda vaadata. Kümne minuti pärast helistas isa tagasi ja teatas, et
Peter on valmis vastu võtma igasugust abi, mida minult võib saada. Küsisin
Peteri vanust – ja kui isa selle mulle ütles, haaras mind kohe tunne, et tal on
leukeemia. Ma ei maininud seda Joe’le, vaid küsisin Peteri telefoninumbri,
öeldes, et tahan tema endaga rääkida.
Vaadates üle
saadud intuitiivsed muljed, märkasin, et tajutud vibratsioon ei vastanud üldse
leukeemiale. Kuid ma ei suutnud seda võnkesagedust määratleda, sest polnud
varem millegi sellisega kokku puutunud. Äkitselt taipasin, et Peter on
HIV-positiivne. Vestlus temaga püsib mul elavalt meeles, sest ma ise tunneksin
end väga veidralt, kui keegi täiesti võõras naine helistaks ja ütleks: “Tere,
ma uurisin just sinu energiasüsteemi, sa pole mitte ainult HIV-positiivne, vaid
sul on juba hakanud aids välja kujunema.” Peteri kehas olid hakanud avalduma Pneumocystis
carinii kopsupõletiku (PCP) sümptomid, mis on kõige levinumaks
HIV-viirusega seotud kopsuhaiguseks.
Tol hommikul
ütlesin Peterile: “Peter, ma olen sinu isa sõber. Ma olen sensitiiv,” ja
püüdsin selgitada, millega tegelen. Lõpuks laususin: “Peter, ma hindasin sinu
energiat, sul on AIDS.” Ta vastas: “Jeesus küll, Caroline, mul on hirm. Ma olen
kaks testi teinud, mõlemad on HIV-positiivsed.”
Tema häälekõla,
tema kohene usaldus tekitasid minus emotsioonidetulva. Me arutasime, mida
järgmiseks ette võtta. Peter ütles, et isa ei tea mitte midagi ei tema
homoseksuaalsusest ega sellest, et tal on aids. Ma lubasin, et ei räägi isale
midagi, kuid julgustasin teda olema oma elu ja tervise suhtes aus. Me
vestlesime peaaegu pool tundi. Niipea kui olin toru ära pannud, helistas Peteri
isa ja küsis, milliste järeldusteni ma olin jõudnud. Ütlesin Joe’le, et Peteril
on vaja temaga rääkida ning et minu arvates ei sobi mul meie omavahelise
vestluse sisu avaldada. Ta lausus: “Ma tean, mis mu pojaga lahti on. Ta tahab
juuraõpingutest loobuda, kuid kardab mulle sellest rääkida.” Ma ei vastanud ja
me lõpetasime vestluse.
Kahekümne minuti
pärast helistas Joe uuesti. “Ma mõtlesin kõige halvemast, mis võib mu pojaga
olla,” ütles ta, “kui ta mulle helistaks ja teataks: “Isa, mul on aids,” siis
mõistaksin, et armastan teda sellest hoolimata.” Vastasin: “Ma loodan, et sul
on tõsi taga, sest just seda sa kuulda saadki.”
Poole tunni
pärast helistas Joe veelkord ja teatas, et Peter tuleb koju ning homme
keskpäeval on nad mõlemad minu juures New Hampshire’is. Olin tummaks löödud ja
helistasin kohe Normile.
Koostasime
Normiga Peteri jaoks raviplaani, kuhu kuulusid tervislik, peaaegu taimne
toitumine, aeroobikaharjutused, suitsetamisest loobumine, kastoorõlikompressid
kõhule nelikümmend viis minutit iga päev ning psühhoteraapia, mis aitaks tal
loobuda varjamast, et ta on gei. Peter tegi kõik, mida tervenemiseks vaja, ta
ei kaevelnud ega pidanud ravi liiga pingutavaks. Tegelikult oli tema suhtumine:
“Ja see ongi kõik?”.
Siinkohal võiksin märkida, et paljud inimesed suhtuvad oma raviplaani nagu
karistusse. Oleme koos Normiga tegelnud nüüdseks lugematu hulga inimestega,
sealhulgas naisega, kes kaldus tüsedusele, oli suhkruhaige ja kannatas
kroonilisi valusid. Rääkisime talle, kuidas ta saaks oma seisundit kiiresti
parandada, hakates tervislikult toituma ja mõõdukalt võimlema. Tema vastus oli:
“Mitte mingil juhul. Ma ei suuda iial midagi niisugust teha. Mida te mulle veel
soovitate?” Peter seevastu tunnistas tänuga oma isiklikku vastutust tervenemise
eest ja pidas raviplaani kõiki nõudmisi kergesti teostatavaiks. Kuue nädala pärast
oli tema vereproov HIV-negatiivne. Praegu töötab Peter juristina ja on
seniajani HIV-negatiivne.
Hiljem
kirjutasime Normiga sellest juhtumist oma esimeses raamatus “AIDS: värav
muutuse juurde” (AIDS: Passageway to Transformation. Stillpoint, 1987).
Peteriga tehtud töö mõjul hakkasime Normiga läbi viima seminare
HIV-positiivsetele ja aidsihaigetele inimestele, uskudes siiralt, et kui üks
inimene suutis terveneda, siis suudavad ka teised.
Hobist elukutseks
Peteri vapustav
tervenemine haigusest, mida peeti ravimatuks, tõi mulle esimese kutse esineda
aidsiteemaliste loengutega välismaal ning rääkida ka tervenemisest üldiselt.
See juhtum oli minu jaoks pöördepunktiks ja ajendas mind mõtisklema haiguse
päritolu üle – eriti selle üle, kuidas ja miks haigus tekib, mida nõuab
haigusest paranemine ja miks mõned inimesed tervenevad, mõned mitte. Eriti
tundsin huvi, mis muudab terve kultuuri epideemiale vastuvõtlikuks. Milline
emotsionaalne ja füüsiline stress vallandab terves inimgrupis haigestumiseni
viivad biokeemilised muutused?
Sümboolselt
mõeldes suutsin peaaegu näha aidsi ilminguid globaalse haigusena. Kopse
kahjustav kopsupõletik Pneumocystis carinii võib sümboliseerida
vihmametsade – kust Maa saab suurema osa hapnikuvarudest – hävitamist. Kaposi
sarkoom, halvaloomuline nahakahjustus, mis tekib paljudel aidsihaigetel, võib
väljendada Maa loodusliku pealiskihi hävitamist, mis on ehk eriti drastiline
tuumarelvakatsetuste, aga ka toksiliste jääkainete ja teiste reostuse liikide
tõttu. Ja inimese immuunsüsteem võib sümboliseerida Maa osoonikihti, mis on
nüüdseks väga hapraks muutunud, meenutades raskesti haige inimese
immuunsüsteemi.
On inimesi, kes
seostavad Peteri juhtumi “imega”, viidates Jumala erilisele armule, mis aitas
Peteril terveneda, ja väidavad, et ilma selle armuta ei oleks ta terveks
saanud. Kuigi see võib nii olla, tuleb siiski küsida: “Mida on vaja, et imed
sünniksid?” Ma usun, et rakukudedesse on talletunud meie suhtumiste ja
tõekspidamiste võnkemustrid, samuti peenenergeetiline võnkesagedus ehk “arm”,
mida saame aktiveerida, kutsudes oma vaimu tagasi negatiivsete sidemete
juurest.
“Kursus imetegudes” (A Course in
Miracles) on öeldud: “Imed on loomulikud. Kui imesid ei sünni, on midagi
valesti.” Tänu Peteri tervenemisele avastasin meie tegevuses selle, mis ei lase
energial imesid korda saata. Sa võid olla taimetoitlane ja joosta iga päev
kümme kilomeetrit, aga jääda haigeks ja mitte paraneda, kui sinu elus on
vägivaldsed suhted, sa vihkad oma tööd või tülitsed iga päev oma vanematega.
Samas võid süüa kas või kassitoitu ja olla terve, kui oled vaimselt keskendunud
ega kuluta energiat negatiivsetele tõekspidamistele.
Palun mõista, et ma ei toeta ebatervislikku toitumist ja füüsilisest
treeningust hoidumist – need üksi lihtsalt ei hoia sind tervena. Samuti
ei väida ma, et pühendumine vaimse teadlikkuse saavutamisele garanteerib
hea tervise. See avardab sinu elu ja arusaamist iseendast, suurendab
tervenemisvõimalust, olgu spontaanset või järkjärgulist, füüsilist või vaimset.
Mida enam olen hakanud
mõistma, milline seos valitseb meie sisemise dünaamika ja tervise kvaliteedi
vahel – ja meie elukvaliteedi vahel üldiselt –, seda rohkem olen pühendunud oma
tööle sensitiivina. Oleme Normiga jätkanud ühist uurimistööd ja 1988. aastal
avaldasime haiguste tekkele eelnevaid emotsionaalseid ja psüühilisi probleeme
käsitlevad avastused raamatus “Tervise loomine” (The Creation of Health.
Stillpoint, 1988, kirjastus Nebadon, 2010).
Otsustav pööre
Veidi pärast tolle raamatu valmimist juhtus minuga õnnetus, mille
tagajärjel oleksin peaaegu verest tühjaks jooksnud. Trauma tõttu muutus
ninaverejooks tõsiseks hemorraagiaks. Kiirabiautos haiglasse sõites istusin kanderaamil, sest lamades
oleksin lämbunud, ja veri voolas suurde kaussi mu süles – äkki vajus mu pea
alla ja samal hetkel olin väljaspool kiirabiautot, hõljudes maantee kohal ja
vaadates läbi kiirabiauto akna oma keha ja mind päästa püüdvate kiirabiarstide
sagimist.
Ootamatult
tundsin eufooriat, olin täiesti kaalutu ja vibreeriv nagu ei kunagi varem.
Taipasin, et olen kehast väljas, võib-olla isegi surnud. Ootasin “tunnelit”,
millest olin nii palju kuulnud, kuid mingit tunnelit ei tulnud. Selle asemel
triivisin Maast eemale. Saavutasin äärmiselt rahuliku seisundi, mille
meenutamine avaldab mulle isegi praegu tugevat mõju. Seejärel nägin Normi kuju.
Ta seisis loenguks valmistudes laval, käes raamat “Tervise loomine”. Kuulsin
teda ütlemas: “Arvasin, et sellest saab meie koostöö algus, kuid kahjuks osutus
see lõpuks.”
Tundsin tungivat
soovi oma keha juurde naasta ja võita tagasi füüsiline elu ning sedamaid
kogesin, kuidas sööstan oma kehasse. Pärast seda kogemust oli mul endale vaid
üks küsimus: “Miks ma ei näinud selles seisundis oma kirjastust?” Ja siis
teadsin, et lahkun kirjastusest ning et kogu ülejäänud elu on minu sihiks
intuitiivne meditsiin.
Elukutselise sensitiivina olen koos
töötanud viieteistkümne arstiga üle kogu maa, nende hulgas dr Christiane
Northrupiga, günekoloogiga, kes on Yarmouthis, Maine’is asuva naistekliiniku
Naised Naistele asutajaid ning raamatu “Naise keha, naise tarkus” (Women’s
Bodies, Women’s Wisdom. Bantam, 1994) autor. Chris helistas mulle 1990.
aasta sügisel, et ma tema tervist uuriksin, ja pärast meie seanssi helistas ta
mulle veel paljude oma patsientide tervisliku seisundi hindamiseks. Võimalus
töötada koos Chrisi ja teiste arstidega andis märku, et olen saanud
sensitiiviks. See näitas, et minu tööst inimese energiaringega on kasu
arstidel, kes inimesi aitavad.
Aastatel
1990–1992 korraldasin lisaks laienevale koostööle arstidega nii iseseisvalt kui
ka koos Normiga suure hulga seminare Ühendriikides, Austraalias, Euroopas,
Mehhikos ja Kanadas. Neil esimestel seminaridel rääkisin inimese energiaringest
ja hindasin seejärel kõigi seminaril osalejate tervislikku seisundit. See
tähendas, et mõnikord andsin ühe nädalavahetuse jooksul 120 hinnangut. Sageli
lõppes seminar sellega, et olin üleni higine. Tööpäeva lõpuks olin kurnatud.
Pärast kahte aastat niisugust tööd olin läbi põlenud.
Kui mu jõud on
otsa saanud, siis on mulle alati uus uks avanenud. 1992. aasta veebruaris
pidasin seminari New Hampshire’is. Grupp oli just lõunalt tagasi jõudnud ning
ma alustasin pärastlõunast sessiooni, istudes ühe naise kõrvale ja küsides:
“Mida ma saan täna teie heaks teha?” Oletasin, et ta mainib mõnd terviseprobleemi
nagu teised seminaril osalejad, sel juhul oleks kõik ilusti käima läinud. Selle
asemel pani ta käed rinnale risti, vaatas mulle otsa, nagu oleksin ma mingi
suli, ning lausus: “Ma ei tea. Öelge ise. Ma olen selle eest maksnud.”
Öelda, et olin
maruvihane, oleks sama mis väita, et Montana talved on jahedavõitu. Ma hakkasin
lausa õhku ahmima, nii väga oleksin tahtnud sel naisel natist kinni võtta ja ta
uksest välja lohistada. Hingasin korra sügavalt ja laususin: “Teate, ma
kavatsen istuda siin teie kõrval senikaua, kuni olen välja mõelnud põhjuse,
miks teid selle märkuse eest tänada. Ja see võib päris palju aega võtta.”
Õhkkond seminariruumis muutus pingeliseks. Kõik istusid liikumatult.
Ja siis tabas
mind välguna üks mõte. Ma hüppasin püsti ja teatasin: “Ma ei anna enam mitte
kellelegi hinnangut tema tervisliku seisundi kohta. Selle asemel õpetan teile,
kuidas ennast ise hinnata. Mind on ainult üks ja kui ma vanaviisi jätkan, siis
ei ela ma kuigi kaua. Kui keegi tahab raha tagasi, küsigu kohe. Kes jätkata
soovib, võtku välja oma märkmik, sest me hakkame tööle ja te õpite nägema oma
keha nii, nagu näen mina. Minust on teile palju rohkem abi, kui õpetan teile,
kuidas haigust oma kehas ise kindlaks teha, ilma et mina ei peaksin seda teie
eest tegema.”
Vaatasin
vapustatud naisele otsa ja sõnasin: “Ma arvan, et te päästsite mu elu. Ma olen
teile tänulik.” Keegi ei küsinud raha tagasi ja sellest päevast alates hakkasin
inimestele õpetama, kuidas ennast diagnoosida.
1992. aasta sügisel arutasime Normiga, kuidas luua treeningprogrammi intuitiivsuse arendamiseks. Kohtusime ühe
Madalmaade ettevõtjaga, kes oli nõus rahastama meie treeningprogrammi esimesi
astmeid. 1993. aastal alustasime pingeliste intuitiivsuse arendamise
seminaridega, mis viisid lõpuks käesoleva raamatu kirjutamiseni. Selle süsteemi
õpetamine seminaridel andis mulle võimaluse kuulda paljude osavõtjate
elulugusid, mõnda neist tutvustan ka selles raamatus. Nende inimeste hulgas on
patsiente, kes tervenesid energeetiliselt, hoides ära füüsilise haiguse tekke,
samuti neid, kelle füüsiline haigus taandus ja kes tervenesid juba
väljakujunenud haigusest.
Seda raamatut
koostades olen kinni pidanud järjekorrast, mis on meditsiinilise intuitsiooni
tehniliste aspektide ja tervislikule seisundile intuitiivse hinnangu andmise
õpetamisel tulemuslikuks osutunud. I osa 1. peatükk tutvustab intuitiivsuse
põhiprintsiipe, nagu mina neid tean, ja annab juhised, kuidas neid enda juures
rakendada.
I osa 2. peatükk
kirjeldab inimese energiaringe alternatiivset ja minu arvates uut mudelit, mis
põhineb kolme vaimse traditsiooni sünteesil: need on hinduistlik õpetus
tšakratest, seitsme kristliku sakramendi sümboolika ja kümne zefiroti ehk
elupuu müstiline tõlgendus, mis on esitatud Zoharis, juudi müstilise õpetuse
kabala kõige pikemas tekstis. Seitse tšakrat, seitse kristlikku sakramenti ja
elupuu sümboliseerivad inimese energiaringe seitset tasandit ja inimese arengu
seitset astet ehk seitset peamist õppetükki universaalsel vaimsel teel ehk
kangelase teekonda nagu seda oleks kirjeldanud Joseph Campbell. 2. peatükk on
mitmes mõttes selle raamatu süda, andes inimese energiaringest
bioloogilis-vaimse läbilõike.
2. peatükk lõpeb
vaimse ja energeetilise taju laiaulatusliku tõlgendusega, millest ma nüüd oma
töös juhindun. Need tajud annavad aluse energeetilise keele ja sümboolse
nägemise õppimiseks ning võivad abiks olla, kui heidad pilgu omaenda ja su
lähedaste füüsilise ja vaimse tervise energiamustritele.
II osa 1.–7.
peatükk käsitlevad inimkeha seitsme jõukeskuse ehitust, sisaldades
põhiinformatsiooni ja elust pärit juhtumeid, mis näitlikustavad, kuidas
kasutada energeetilisi andmeid vaimses arengus.
Järelsõna
“Tänapäeva müstiku teejuht” annab soovitusi, kuidas kasutada sümboolset
nägemist isiklikuks arenguks ja tervise edendamiseks.
Iga seminari
algul ütlen ma õpilastele: “Võtke kaasa vaid see, mis tundub täpse ja südames
õigena.”