<a href="naidis/Atmaninaidis.htm"
target="_new">Vaata näidislehekülgi</a>
Sisukord
EESSÕNA UUELE
TRÜKILE 9
EESSÕNA 17
1. Sissejuhatus 21
2. Teadveloleku
primitiivsed juured 28
3. Tüfoonne mina 34
4. Kuuluvuslik mina 46
5. Vaimsed-egolised sfäärid 56
6. Transformatsiooni sümbolid 64
7. Kentaurlikud sfäärid 74
8. Subtiilsed
sfäärid 97
9. Kausaalne
ja lõplik sfäär 107
10. Arenguvorm
117
11. Mitteteadvuse tüübid 121
12. Meditatsioon ja mitteteadvus 134
13. Atmani projekt 143
14. Evolutsioon läbi madalamate tasandite 158
15. Evolutsioon läbi egoliste tasandite 177
16. Kõrgema astme evolutsioon 196
17. Skisofreenia ja müstitsism 207
18. Involutsioon
218
LISA – TABELID 239
VIITED 249
REGISTER 265
Eessõna uuele trükile
“ |
“Atmani projekt” (The Atman Project) oli minu teada esimene psühholoogiline teos, milles õnnestus
ühendada Ida ja Lääs, konventsionaalne ja kaemuslik, ortodoksne ja müstiline
ühte sidusasse ning usaldustäratavasse raamistikku. See käsitles ja integreeris
omavahel märkimisväärset hulka lähenemisi Freudist Buddhani, geðtaldist Ðankarani, Piaget’st Yogacharani,
Kohlbergist Krishnamurtini.
Ma
alustasin “Atmani projekti” kirjutamist 1976. aastal, paralleelselt selle
sõsarteosega “Eedenist alates” (Up from
Eden). Mul oli kogu aeg olnud kavatsus need kaks raamatut samaaegselt
trükki anda – ning nüüd ongi see tänu Quest Booksile teoks saanud.
Praegu,
peaaegu kaks aastakümmet pärast “Atmani” lõpetamist, tundub selle põhiline
raamistik mulle ikka sama tugev ja usaldusväärne: kui üldse muutust võib
märgata, siis on hilisemad uuringud, tõendid ja teooriad raamatu
usaldusväärsust ainult suurendanud. Mul on heameel teatada, et mitte miski
teoreetilisel horisondil ei paista selle raamatu struktuure, dünaamikat ega
staadiume ähvardavat. Seetõttu on mul teatav kindlustunne selles suhtes, et
“Atmani projekti” põhipunktid jäävad, kui mõningaid detaile siit-sealt
kohendada, paikapidavateks ja kasulikeks veel pikaks ajaks.
Mõned
kriitikud on kurtnud, et ma olevat üksnes erinevaid allikaid kirjanduslikult
kasutanud ning et minu lähenemine ei põhine kliinilistel ega
eksperimentaalsetel tõendusmaterjalidel. See on täiesti ebaõiglane kriitika,
sest enamik teoreetikuid, kellele ma tuginesin, olid teerajajad just otseste
kliiniliste ja eksperimentaalsete tõendite kogumise vallas: Jean Piaget’ kliinilisest meetodist ja Margaret
Mahleri teedrajavatest vaatluste videosalvestustest kuni Lawrence Kohlbergi
revolutsiooniliste moraaliuuringuteni – rääkimata suurest hulgast
fenomenoloogilisest tõendusmaterjalist, mida pakuvad need kaemuslikud
traditsioonid ise. “Atmani projekt” põhines otseselt enam kui kuuekümne
erinevaid suundi esindava teadlase tõendusmaterjalidel (vabamas vormis oli
viidatud ka sadadele teistele). Osa neist käsitustest on raamatus ära toodud ka
ligikaudu kahe tosina tabeli kujul.
Mis
puutub selles raamatus leiduvatesse arvukatesse eri lähenemisviiside
vahelistesse seostesse, siis olen jätkanud nende olemuse täpsemat visandamist
(eriti jagades neid põhistruktuurideks ja minastaadiumiteks) ning asja vastu
lähemat huvi tundvad lugejad võivad detailsema analüüsiga tutvuda minu
hilisemate raamatute vahendusel, näiteks “Silmast silma” (Eye to Eye), “Teadvuse transformatsioonid” (Transformations of Consciousness), “Seks, ökoloogia, spirituaalsus”
(Sex, Ecology, Spirituality) ning
“Kõiksuse lühilugu” (A Brief History of
Everything) – viimane on ehk kõige kättesaadavam, nüüdisaegsem ja
populaarsem teos. Põhipunktid ja -seosed on aga igal pool jäänud üldjoontes
samaks, järgnevatel lehekülgedel annan nendest linnulennulise ülevaate.
“Atmani
projekt” tähendas muuhulgas lõppu minu flirdile romantismiga ning püüdlustele
muuta regressioon lunastuse allikaks. Ma olin tegelikult nii “Atmanit” kui ka
“Eedenit” hakanud kirjutama selleks, et tõestada romantilise vaatepunkti
paikapidavust: inimesed on algul mitteteadvuslikus ühenduses Jumalikuga, nad on
nii ontogeneetilises kui ka fülogeneetilises mõttes süüvinud
mitteenesekohasesse Maisesse Taevasse, paradiisilaadsesse Eedenisse; sellele
järgneva võõrandumise ja dissotsiatsiooni protsessi tagajärjel nimetatud
ühendus katkeb (tekib isoleeritud ning lahusseisev ego), lõpuks jõutakse aga
teadvustatud hiilgava ühenduse kaudu Jumaliku juurde tagasi.
Inimese
areng kulgeb seega nii-öelda mitteteadvustatud Taevast teadvustatud Põrgusse
ning sealt teadvustatud Taevasse. Ma alustasin mõlema raamatu kirjutamist
plaaniga tõestada selle vaatepunkti paikapidavust.
Kuid mida
rohkem ma nende raamatute kallal töötasin, seda selgemaks sai mulle, et
romantilise vaatepunkti juures on midagi lootusetult segamini aetud. Kokku oli
pandud paar väga olulist tõde ja mõned pöörased väärtõlgendused – tulemuseks
oli teoreetiline luupainaja. Selle koletusliku segaduse lahtiharutamine sai
mitme aasta – tegelikult peaaegu kümne aasta – vältel minu põhiliseks
tegevuseks ning tähistas teoreetilises plaanis minu elu üht kõige tormilisemat
perioodi. Põhjus, miks ma olen kirjutanud nii palju esseesid eksijäreldustest –
näiteks pre/trans eksijäreldus ja ainulise piiri eksijäreldus –, seisneb
selles, et neid eksijäreldusi saab panna süüks paljudele romantikutele, ning
mina, kes ma olin niisama tubli romantik, olen neid samuti kõvasti teinud;
seetõttu mõistsin ma neid eksijäreldusi seestpoolt, lähedalt ja isiklikult ning
kirjutasin asjust nii, et paljud inimesed tajusid seda nende enese pihta
suunatud halastamatu kriitikana. Inimene pole ühegi teise teooria suhtes nii
õel kui selle, mida on ise kunagi omaks pidanud.
Romantilise
vaatepunkti põhilist viga on aga üpris kerge mõista. Võtame näiteks lapsepõlve.
Nagu juba öeldud, on imik romantilise vaatepunkti järgi algul Mitteteadvusliku Taeva seisundis. See tähendab, et kuna imiku mina ei ole veel
ümbritsevast keskkonnast (või emast) eristunud, siis on tema mina tegelikult
ühenduses dünaamilise Olemise Alusega – kuid mitteteadvuslikul moel. Seega,
tegemist on mitteteadvusliku Taevaga – õndsa, suurepärase, müstilise ning
paradiisilaadse seisundiga, millest imik peatselt välja aetakse ning millega ta
alati soovib taasühineda.
Romantilise
vaatepunkti järgi toimub millalgi paari esimese eluaasta jooksul mina
eristumine keskkonnast, kuna ühendus dünaamilise Alusega kaob, subjekt ja
objekt eralduvad teineteisest ning mina liigub mitteteadvuslikust Taevast
teadvuslikku Põrgusse – egolise võõrandumise, allasurumise, hirmu ja tragöödia
maailma.
Kuid
jätkates taas rõõmsamal toonil – mina võib teha arengus teatud U-pöörde,
suunduda tagasi eelnenud väikelapseliku ühenduse seisundisse, taasühenduda
suure Olemise Alusega (nüüd toimub see aga täiesti teadvuslikult, ennast
teostanuna) ning leida seeläbi teadvusliku Taeva.
Niisiis,
romantiline vaatepunkt lühidalt kokkuvõetuna: inimene alustab teekonda
mitteteadvuslikust Taevast, mitteteadvuslikust ühendusest Jumalikuga, kaotab selle mitteteadvusliku ühenduse
ning sukeldub teadvuslikku Põrgusse ja seejärel võib ühenduse Jumalikuga
taassaavutada, ent juba kõrgemal – teadvuslikul – viisil.
Ainus
probleem selle vaatepunkti juures seisneb selles, et kõige esimene samm –
mitteteadvusliku ühenduse kaotamine Jumalikuga – on absoluutselt võimatu. Iga
asi on Jumaliku Alusega ühenduses – see on kogu olemise Alus! Selle Alusega
ühenduse katkemine tähendab, et lakatakse olemast.
Pange
järgnevat hästi tähele: inimene saab Jumaliku Aluse suhtes olla ainult kahes
seisundis: kuna kõik on Alusega ühenduses, siis saab seda ühendust ainult kas
teadvustada või mitte teadvustada. See tähendab, et oma ühendusest Jumaliku
Alusega saab olla kas teadvel või mitteteadvel: need on ainsad kaks võimalust.
Kuna
romantilisest vaateviisist lähtub, et imik alustab oma teekonda, olles
mitteteadvuslikus ühenduses Alusega, siis – seda
ühendust ei ole võimalik kaotada! Imik on juba kaotanud teadvuse ühenduse suhtes, ta ei saa enam kaotada
ühendust ennast, sest vastasel korral lakkaks ta olemast! Seega, alustades
maist teekonda ühendust teadvustamata, ei saa olukord ontoloogilises mõttes
enam hullemaks minna. See juba ongi kõige sügavam võõrandumine. Inimene elabki
juba nii-öelda Põrgus, inimene ongi juba köidetud sansaarasse, ainult et ta ei
taju seda; kõige selle äratundmiseks puudub teadvelolek. Niisiis, tegelikult
kujutab väikelapseliku mina seisund endast pigem mitteteadvustatud Põrgut.
Järgnevalt
hakkab inimene enese ja enda ümber oleva võõrandunud maailma suhtes ärkama. Ta
satub mitteteadvuslikust Põrgust teadvuslikku
Põrgusse. Põrgu, sansaara, lõhkikistud olemise teadvustamine on see, mis muudab
üleskasvamise – ja täiskasvanu olemise – taoliseks viletsuse ja võõrandumise
luupainajaks. Imiku mina on suhteliselt rahulik, aga mitte sellepärast, et ta
elab Taevas, vaid sellepärast, et ta ei ole ümbritsevate Põrguleekide
tajumiseks lihtsalt piisavalt teadvel. Imik on päris kindlasti aheldatud
sansaarasse, kuid ta lihtsalt ei teadvusta seda, ta ei ole selle tõdemiseks
piisavalt teadvel; valgustumine ei ole aga päris kindlasti sellesse
väikelapselikku seisundisse tagasipöördumine! See ei ole ka selle seisundi
“küpsem vorm”! Ei imiku mina ega ka minu koer ei piinle süütunde, maailmavalu
või agoonia käes, kuid valgustumine ei seisne koerateadvusesse (või
koerateadvuse küpsemasse vormi) tagasipöördumises!
Kui imiku
mina teadvelolek ja teadvus kasvavad, siis muutub ta aegamööda teadlikuks
olemisega kaasnevast valust, sansaaras peituvatest piinadest ning nähtavas
maailmas leiduva hullumeelsuse mehhanismist: ta hakkab tunnetama kannatust. Ta
tutvub esimese Õilsa Tõega, ta pühendatakse järsult tajumise maailma, mille
ainsaks matemaatikaks on kustutamata ning kustutamatute soovide piinu tekitav
tuli. See soovidest läbipõimunud maailm ei puudunud ka imiku eelnevast
“suurepärasest” sulandumusseisundist, nüüd hakkab mina seda maailma lihtsalt
aeglaselt, valuliselt ja traagiliselt endale teadvustama.
Niisiis,
kui mina teadvelolek kasvab, liigub ta mitteteadvuslikust Põrgust teadvuslikku
Põrgusse ning võib seal veeta terve elu, otsides ennekõike nüristavaid
lohutusi, mis tuimastaksid neid näruseid külmrõskeid tundmusi, ähmastaksid seda
sööbivat meeleheidet. Elu muutub morfiinikaardiks, kulg ise aga narkoosi
hõõguseks koos kõigi selle hüvitistega; sul võib isegi õnnestuda ennast veenda
– vähemalt õrnadel roosilistel hetkedel –, et dualistlik maailm on üks päris
vahva asi.
Teine
võimalus on, et mina kasvab ja areneb edasi tõelistesse spirituaalsetesse
sfääridesse, ületab eraldioleva mina tunde ning keerdub lahti Jumalikus eneses.
Ühendus Jumalikuga – ühendus või ühtsus, mis on algusest peale olemas olnud,
kuid seni mitteteadvuslik – särab nüüd teadvuses kui briljantne
valguselahvatus, mis on võtnud kirjeldamatult tavalise kuju: ta realiseerib oma
Ülima Identiteedi Vaimu enese kaudu. Selle vapustavalt ilmse sündmuse
tunnistajaks võib aga osutuda pelgalt jahe tuulehoog säraval kevadpäeval.
Seega,
inimese ontogenees kulgeb tegelikult järgmiselt: mitteteadvuslikust Põrgust
teadvuslikku Põrgusse ning sealt teadvuslikku Taevasse. Mitte ühelgi hetkel ei kaota mina ühendust Alusega, sest vastasel
korral lakkaks ta täielikult olemast. Teiste sõnadega, romantikutel on õigus
teise ja kolmanda etapi suhtes (teadvuslik Põrgu ja teadvuslik Taevas), aga nad
on täielikult omadega sassis väikelapseliku seisundi suhtes, mis ei ole mitte
mitteteadvuslik Taevas, vaid mitteteadvuslik Põrgu.
Seega,
väikelapselik mitteteadvuslik seisund ei ole transpersonaalne, ta on oma
olemuselt prepersonaalne. Ta ei ole transratsionaalne, vaid preratsionaalne. Ta
ei ole transverbaalne, vaid preverbaalne. Ta ei ole transegoline, vaid
preegoline. Ning inimareng – ja
evolutsioon tervikuna – kulgeb eelteadvusest minateadvuseni ning sealt
üliteadvuseni, prepersonaalsest personaalseni ning sealt transpersonaalseni,
alavaimsest vaimseni ning sealt ülivaimseni, pretemporaalsest temporaalseni
ning sealt transtemporaalseni (ehk teisisõnu, igaveseni).
Romantikud
olid lihtsalt pre ja transi segamini ajanud ning omistanud seeläbi
pre-seisunditele transiliku õndsuse (täpselt nagu reduktsionistid eitavad
trans-seisundeid, väites, et need väljendavad regressiooni pre-seisunditesse).
Need kaks eksitust – elevatsionistlik ja reduktsionistlik – on pre/trans
eksijärelduse kaks põhivormi, mis visandati esimest korda järgneva raamatu
lehekülgedel. Põhipunktiks oli see, et areng ei ole regressioon ego huvides,
vaid evolutsioon ego ületamise huvides.
Sellega
lõppes minu romantiline vaimustus.
* * *
Samas on jumalikkusest, Vaimust, ürgalgsest Alusest eemaldumine tõepoolest olemas. See on tõde, mida tabada püüdes libisevad romantikud paraku aga omaenese pre/trans eksijärelduste võrku. Seda eemaldumist kutsutakse involutsiooniks. See on liikumine, mille käigus hakatakse teadvelolekut Jumalikust ühendusest järk-järgult kaotama, mille käigus hakatakse ennast ette kujutama eraldiolevate ning isoleeritud, võõrandunud ni