<a href="naidis/Atmaninaidis.htm" target="_new">Vaata näidislehekülgi</a>

 

Sisukord

 

 

EESSÕNA UUELE TRÜKILE   9                                                                                                

EESSÕNA   17                                                                                                                                                                                                   

  1.    Sissejuhatus   21                                                                                                                                

  2.    Teadveloleku primitiivsed juured   28                                                             

  3.    Tüfoonne mina   34                                                                                                      

  4.    Kuuluvuslik mina   46                                                                                       

  5.    Vaimsed-egolised sfäärid   56                                                                     

  6.    Transformatsiooni sümbolid   64

  7.    Kentaurlikud sfäärid   74                                                                                

  8.    Subtiilsed sfäärid   97                                                                                        

  9.    Kausaalne ja lõplik sfäär   107                                                                    

10.   Arenguvorm   117                                                                                               

11.   Mitteteadvuse tüübid   121                                                                            

12.   Meditatsioon ja mitteteadvus   134                                                          

13.   Atmani projekt   143                                                                                          

14.   Evolutsioon läbi madalamate tasandite   158                                   

15.   Evolutsioon läbi egoliste tasandite   177                                              

16.   Kõrgema astme evolutsioon   196                                                            

17.   Skisofreenia ja müstitsism   207                                                                

18.   Involutsioon   218                                                                                                

 

LISA – TABELID   239                                                                                            

VIITED   249                                                                                                                     

REGISTER   265                                                                                                            


 

 

 

 

 

 

Eessõna uuele trükile

 

 

 

 

“Atmani projekt” (The Atman Project) oli minu teada esimene psühholoogiline teos, milles õnnestus ühendada Ida ja Lääs, konventsionaalne ja kaemuslik, ortodoksne ja müstiline ühte sidusasse ning usaldustäratavasse raamistikku. See käsitles ja integreeris omavahel märkimisväärset hulka lähenemisi Freudist Buddhani, geðtaldist Ðankarani, Piaget’st Yogacharani, Kohlbergist Krishnamurtini.

           Ma alustasin “Atmani projekti” kirjutamist 1976. aastal, paralleelselt selle sõsarteosega “Eedenist alates” (Up from Eden). Mul oli kogu aeg olnud kavatsus need kaks raamatut samaaegselt trükki anda – ning nüüd ongi see tänu Quest Booksile teoks saanud.

           Praegu, peaaegu kaks aastakümmet pärast “Atmani” lõpetamist, tundub selle põhiline raamistik mulle ikka sama tugev ja usaldusväärne: kui üldse muutust võib märgata, siis on hilisemad uuringud, tõendid ja teooriad raamatu usaldusväärsust ainult suurendanud. Mul on heameel teatada, et mitte miski teoreetilisel horisondil ei paista selle raamatu struktuure, dünaamikat ega staadiume ähvardavat. Seetõttu on mul teatav kindlustunne selles suhtes, et “Atmani projekti” põhipunktid jäävad, kui mõningaid detaile siit-sealt kohendada, paikapidavateks ja kasulikeks veel pikaks ajaks.

           Mõned kriitikud on kurtnud, et ma olevat üksnes erinevaid allikaid kirjanduslikult kasutanud ning et minu lähenemine ei põhine kliinilistel ega eksperimentaalsetel tõendusmaterjalidel. See on täiesti ebaõiglane kriitika, sest enamik teoreetikuid, kellele ma tuginesin, olid teerajajad just otseste kliiniliste ja eksperimentaalsete tõendite kogumise vallas: Jean Piaget’ kliinilisest meetodist ja Margaret Mahleri teedrajavatest vaatluste videosalvestustest kuni Lawrence Kohlbergi revolutsiooniliste moraaliuuringuteni – rääkimata suurest hulgast fenomenoloogilisest tõendusmaterjalist, mida pakuvad need kaemuslikud traditsioonid ise. “Atmani projekt” põhines otseselt enam kui kuuekümne erinevaid suundi esindava teadlase tõendusmaterjalidel (vabamas vormis oli viidatud ka sadadele teistele). Osa neist käsitustest on raamatus ära toodud ka ligikaudu kahe tosina tabeli kujul.

           Mis puutub selles raamatus leiduvatesse arvukatesse eri lähenemisviiside vahelistesse seostesse, siis olen jätkanud nende olemuse täpsemat visandamist (eriti jagades neid põhistruktuurideks ja minastaadiumiteks) ning asja vastu lähemat huvi tundvad lugejad võivad detailsema analüüsiga tutvuda minu hilisemate raamatute vahendusel, näiteks “Silmast silma” (Eye to Eye), “Teadvuse transformatsioonid” (Transformations of Consciousness), “Seks, ökoloogia, spirituaalsus” (Sex, Ecology, Spirituality) ning “Kõiksuse lühilugu” (A Brief History of Everything) – viimane on ehk kõige kättesaadavam, nüüdisaegsem ja populaarsem teos. Põhipunktid ja -seosed on aga igal pool jäänud üldjoontes samaks, järgnevatel lehekülgedel annan nendest linnulennulise ülevaate.

           “Atmani projekt” tähendas muuhulgas lõppu minu flirdile romantismiga ning püüdlustele muuta regressioon lunastuse allikaks. Ma olin tegelikult nii “Atmanit” kui ka “Eedenit” hakanud kirjutama selleks, et tõestada romantilise vaatepunkti paikapidavust: inimesed on algul mitteteadvuslikus ühenduses Jumalikuga, nad on nii ontogeneetilises kui ka fülogeneetilises mõttes süüvinud mitteenesekohasesse Maisesse Taevasse, paradiisilaadsesse Eedenisse; sellele järgneva võõrandumise ja dissotsiatsiooni protsessi tagajärjel nimetatud ühendus katkeb (tekib isoleeritud ning lahusseisev ego), lõpuks jõutakse aga teadvustatud hiilgava ühenduse kaudu Jumaliku juurde tagasi.

           Inimese areng kulgeb seega nii-öelda mitteteadvustatud Taevast teadvustatud Põrgusse ning sealt teadvustatud Taevasse. Ma alustasin mõlema raamatu kirjutamist plaaniga tõestada selle vaatepunkti paikapidavust.

           Kuid mida rohkem ma nende raamatute kallal töötasin, seda selgemaks sai mulle, et romantilise vaatepunkti juures on midagi lootusetult segamini aetud. Kokku oli pandud paar väga olulist tõde ja mõned pöörased väärtõlgendused – tulemuseks oli teoreetiline luupainaja. Selle koletusliku segaduse lahtiharutamine sai mitme aasta – tegelikult peaaegu kümne aasta – vältel minu põhiliseks tegevuseks ning tähistas teoreetilises plaanis minu elu üht kõige tormilisemat perioodi. Põhjus, miks ma olen kirjutanud nii palju esseesid eksijäreldustest – näiteks pre/trans eksijäreldus ja ainulise piiri eksijäreldus –, seisneb selles, et neid eksijäreldusi saab panna süüks paljudele romantikutele, ning mina, kes ma olin niisama tubli romantik, olen neid samuti kõvasti teinud; seetõttu mõistsin ma neid eksijäreldusi seestpoolt, lähedalt ja isiklikult ning kirjutasin asjust nii, et paljud inimesed tajusid seda nende enese pihta suunatud halastamatu kriitikana. Inimene pole ühegi teise teooria suhtes nii õel kui selle, mida on ise kunagi omaks pidanud.

           Romantilise vaatepunkti põhilist viga on aga üpris kerge mõista. Võtame näiteks lapsepõlve. Nagu juba öeldud, on imik romantilise vaatepunkti järgi algul Mitteteadvusliku Taeva seisundis. See tähendab, et kuna imiku mina ei ole veel ümbritsevast keskkonnast (või emast) eristunud, siis on tema mina tegelikult ühenduses dünaamilise Olemise Alusega – kuid mitteteadvuslikul moel. Seega, tegemist on mitteteadvusliku Taevaga – õndsa, suurepärase, müstilise ning paradiisilaadse seisundiga, millest imik peatselt välja aetakse ning millega ta alati soovib taasühineda.

           Romantilise vaatepunkti järgi toimub millalgi paari esimese eluaasta jooksul mina eristumine keskkonnast, kuna ühendus dünaamilise Alusega kaob, subjekt ja objekt eralduvad teineteisest ning mina liigub mitteteadvuslikust Taevast teadvuslikku Põrgusse – egolise võõrandumise, allasurumise, hirmu ja tragöödia maailma.

           Kuid jätkates taas rõõmsamal toonil – mina võib teha arengus teatud U-pöörde, suunduda tagasi eelnenud väikelapseliku ühenduse seisundisse, taasühenduda suure Olemise Alusega (nüüd toimub see aga täiesti teadvuslikult, ennast teostanuna) ning leida seeläbi teadvusliku Taeva.

           Niisiis, romantiline vaatepunkt lühidalt kokkuvõetuna: inimene alustab teekonda mitteteadvuslikust Taevast, mitteteadvuslikust ühendusest Jumalikuga, kaotab selle mitteteadvusliku ühenduse ning sukeldub teadvuslikku Põrgusse ja seejärel võib ühenduse Jumalikuga taassaavutada, ent juba kõrgemal – teadvuslikul – viisil.

           Ainus probleem selle vaatepunkti juures seisneb selles, et kõige esimene samm – mitteteadvusliku ühenduse kaotamine Jumalikuga – on absoluutselt võimatu. Iga asi on Jumaliku Alusega ühenduses – see on kogu olemise Alus! Selle Alusega ühenduse katkemine tähendab, et lakatakse olemast.

           Pange järgnevat hästi tähele: inimene saab Jumaliku Aluse suhtes olla ainult kahes seisundis: kuna kõik on Alusega ühenduses, siis saab seda ühendust ainult kas teadvustada või mitte teadvustada. See tähendab, et oma ühendusest Jumaliku Alusega saab olla kas teadvel või mitteteadvel: need on ainsad kaks võimalust.

           Kuna romantilisest vaateviisist lähtub, et imik alustab oma teekonda, olles mitteteadvuslikus ühenduses Alusega, siis – seda ühendust ei ole võimalik kaotada! Imik on juba kaotanud teadvuse ühenduse suhtes, ta ei saa enam kaotada ühendust ennast, sest vastasel korral lakkaks ta olemast! Seega, alustades maist teekonda ühendust teadvustamata, ei saa olukord ontoloogilises mõttes enam hullemaks minna. See juba ongi kõige sügavam võõrandumine. Inimene elabki juba nii-öelda Põrgus, inimene ongi juba köidetud sansaarasse, ainult et ta ei taju seda; kõige selle äratundmiseks puudub teadvelolek. Niisiis, tegelikult kujutab väikelapseliku mina seisund endast pigem mitteteadvustatud Põrgut.

           Järgnevalt hakkab inimene enese ja enda ümber oleva võõrandunud maailma suhtes ärkama. Ta satub mitteteadvuslikust Põrgust teadvuslikku Põrgusse. Põrgu, sansaara, lõhkikistud olemise teadvustamine on see, mis muudab üleskasvamise – ja täiskasvanu olemise – taoliseks viletsuse ja võõrandumise luupainajaks. Imiku mina on suhteliselt rahulik, aga mitte sellepärast, et ta elab Taevas, vaid sellepärast, et ta ei ole ümbritsevate Põrguleekide tajumiseks lihtsalt piisavalt teadvel. Imik on päris kindlasti aheldatud sansaarasse, kuid ta lihtsalt ei teadvusta seda, ta ei ole selle tõdemiseks piisavalt teadvel; valgustumine ei ole aga päris kindlasti sellesse väikelapselikku seisundisse tagasipöördumine! See ei ole ka selle seisundi “küpsem vorm”! Ei imiku mina ega ka minu koer ei piinle süütunde, maailmavalu või agoonia käes, kuid valgustumine ei seisne koerateadvusesse (või koerateadvuse küpsemasse vormi) tagasipöördumises!

           Kui imiku mina teadvelolek ja teadvus kasvavad, siis muutub ta aegamööda teadlikuks olemisega kaasnevast valust, sansaaras peituvatest piinadest ning nähtavas maailmas leiduva hullumeelsuse mehhanismist: ta hakkab tunnetama kannatust. Ta tutvub esimese Õilsa Tõega, ta pühendatakse järsult tajumise maailma, mille ainsaks matemaatikaks on kustutamata ning kustutamatute soovide piinu tekitav tuli. See soovidest läbipõimunud maailm ei puudunud ka imiku eelnevast “suurepärasest” sulandumusseisundist, nüüd hakkab mina seda maailma lihtsalt aeglaselt, valuliselt ja traagiliselt endale teadvustama.

           Niisiis, kui mina teadvelolek kasvab, liigub ta mitteteadvuslikust Põrgust teadvuslikku Põrgusse ning võib seal veeta terve elu, otsides ennekõike nüristavaid lohutusi, mis tuimastaksid neid näruseid külmrõskeid tundmusi, ähmastaksid seda sööbivat meeleheidet. Elu muutub morfiinikaardiks, kulg ise aga narkoosi hõõguseks koos kõigi selle hüvitistega; sul võib isegi õnnestuda ennast veenda – vähemalt õrnadel roosilistel hetkedel –, et dualistlik maailm on üks päris vahva asi.

           Teine võimalus on, et mina kasvab ja areneb edasi tõelistesse spirituaalsetesse sfääridesse, ületab eraldioleva mina tunde ning keerdub lahti Jumalikus eneses. Ühendus Jumalikuga – ühendus või ühtsus, mis on algusest peale olemas olnud, kuid seni mitteteadvuslik – särab nüüd teadvuses kui briljantne valguselahvatus, mis on võtnud kirjeldamatult tavalise kuju: ta realiseerib oma Ülima Identiteedi Vaimu enese kaudu. Selle vapustavalt ilmse sündmuse tunnistajaks võib aga osutuda pelgalt jahe tuulehoog säraval kevadpäeval.

           Seega, inimese ontogenees kulgeb tegelikult järgmiselt: mitteteadvuslikust Põrgust teadvuslikku Põrgusse ning sealt teadvuslikku Taevasse. Mitte ühelgi hetkel ei kaota mina ühendust Alusega, sest vastasel korral lakkaks ta täielikult olemast. Teiste sõnadega, romantikutel on õigus teise ja kolmanda etapi suhtes (teadvuslik Põrgu ja teadvuslik Taevas), aga nad on täielikult omadega sassis väikelapseliku seisundi suhtes, mis ei ole mitte mitteteadvuslik Taevas, vaid mitteteadvuslik Põrgu.

           Seega, väikelapselik mitteteadvuslik seisund ei ole transpersonaalne, ta on oma olemuselt prepersonaalne. Ta ei ole transratsionaalne, vaid preratsionaalne. Ta ei ole transverbaalne, vaid preverbaalne. Ta ei ole transegoline, vaid preegoline. Ning inimareng – ja evolutsioon tervikuna – kulgeb eelteadvusest minateadvuseni ning sealt üliteadvuseni, prepersonaalsest personaalseni ning sealt transpersonaalseni, alavaimsest vaimseni ning sealt ülivaimseni, pretemporaalsest temporaalseni ning sealt transtemporaalseni (ehk teisisõnu, igaveseni).

           Romantikud olid lihtsalt pre ja transi segamini ajanud ning omistanud seeläbi pre-seisunditele transiliku õndsuse (täpselt nagu reduktsionistid eitavad trans-seisundeid, väites, et need väljendavad regressiooni pre-seisunditesse). Need kaks eksitust – elevatsionistlik ja reduktsionistlik – on pre/trans eksijärelduse kaks põhivormi, mis visandati esimest korda järgneva raamatu lehekülgedel. Põhipunktiks oli see, et areng ei ole regressioon ego huvides, vaid evolutsioon ego ületamise huvides.

           Sellega lõppes minu romantiline vaimustus.

 

*   *   *

 

           Samas on jumalikkusest, Vaimust, ürgalgsest Alusest eemaldumine tõepoolest olemas. See on tõde, mida tabada püüdes libisevad romantikud paraku aga omaenese pre/trans eksijärelduste võrku. Seda eemaldumist kutsutakse involutsiooniks. See on liikumine, mille käigus hakatakse teadvelolekut Jumalikust ühendusest järk-järgult kaotama, mille käigus hakatakse ennast ette kujutama eraldiolevate ning isoleeritud, võõrandunud ni