Sisukord
I Kuidas
nendest asjadest teatakse 5
II Looduse
tasandid 9
III Selgeltnägemine 12
IV Inimese
käsutuses olevad väljendusvahendid 17
V Kolmainsus 21
VI Varasemad
väljavalamised 27
VII Loomalik
ühishing 31
VIII Tõusev
joon 34
IX Inimteadvus 38
X Kolmas
väljavalamine 42
XI Inimese
areng 49
XII Mida
inimkehad meile näitavad 53
XIII Värvid
ja nende tähendused 55
XIV Teisik 60
XV Inimese
arengu varased astmed 65
XVI Tavaline
inimene 68
XVII Äkkemotsioonid 71
XVIII Püsivamad
seisundid 76
XIX Arenenud
inimene 84
XX Terviseaura 91
XXI Meistri
kausaalkeha 95
Lisa
101
Joonised
1. Värvide
tähendus
2. Looduse
tasandid
3. Kolm
väljavalamist
4. Involutsioon ja evolutsioon
5. Primitiivse
inimese kausaalkeha
6. Primitiivse
inimese mentaalkeha
7. Primitiivse
inimese astraalkeha
8. Tavalise
inimese kausaalkeha
9. Tavalise
inimese mentaalkeha
10. Tavalise
inimese astraalkeha
11. Äkiline
kiindumus
12. Äkiline
pühendumus
13. Tugev
viha
14. Hirmuðokk
15. Tavaline
inimene armununa
16. Ärrituv
inimene
17. Ihnuskoi
18. Sügav
depressioon
19. Pühendunud
tüüp
20. Teaduslik
tüüp
21. Arenenud
inimese kausaalkeha
22. Arenenud
inimese mentaalkeha
23. Arenenud
inimese astraalkeha
24. Terve
inimese terviseaura
25. Haige
inimese terviseaura
26. Arhati kausaalkeha
I peatükk
KUIDAS NENDEST ASJADEST TEATAKSE
Inimene on
huvitav ja keerukas olend. Tema arengut, minevikku, olevikku ja tulevikku, on
jätkuva huviga uurinud kõik, kes suudavad näha ja mõista. Milliseid
arenguastmeid on ta pidanud läbima, et saada selleks, kes on? Millisele pulgale
oma arengu pikal redelil on ta nüüdseks jõudnud? Milliseid edasise arengu
võimalusi varjab meie eest tulevikuloor? Need on küsimused, mille suhtes ainult
vähesed jäävad ükskõikseks. Need on küsimused, mida läbi aegade on esitanud
kõik, kes vähegi mõtlevad.
Meil läänemaailmas on nendele küsimustele
antud rohkesti erinevaid vastuseid. On esitatud palju dogmaatilisi väiteid, mis
põhinevad oletatavate ilmutuste erinevatel tõlgendustel. On avaldatud palju
teravmeelseid spekulatsioone, mis mõnel juhul on olnud põhjalike
metafüüsilistele arutluste vili. Kuid dogmatism pakub meile lugu, mis on juba
peale vaadates ilmselt võimatu. Spekulatsioonid aga liiguvad peamiselt mööda
täiesti materialistlikke radu ja püüavad jõuda rahuldavate tulemusteni, heites
kõrvale pooled nähtused, millega me peame arvestama. Dogmatism ja
spekulatsioonid ei lähene kumbki probleemile praktilisest küljest – kui
teemale, mida on võimalik tundma õppida ja uurida nagu mis tahes muud teadust.
Teosoofia tuleb välja teooriaga, mis
põhineb täiesti erinevatel alustel. Kuigi teosoofia mingil juhul ei alahinda
vanade tekstide uurimisel ega filosoofiliste arutluste käigus saadud teadmisi,
suhtub ta siiski inimese organismi ja arengusse nii, nagu see on, mitte
spekuleerides, vaid lihtsalt uurides – pakkudes ähmaste teooriate asemel
kindlaid fakte. Teosoofia seisukoht on täiesti selge. Inimese minevikku,
olevikku ja tulevikku on võimalik uurida otsesest allikast kõigil, kes võtavad
vaevaks sellega tegelda. Sel moel uurituna osutuvad minevik, olevik ja tulevik
osaks suurejoonelisest, sidusast ja selgesti mõistetavast kavast, mis küll
ühtib paljude vanade religioossete tõekspidamistega ja selgitab neid, kuid ei
sõltu neist vähimalgi määral, sest seda saab igal sammul kontrollida, kasutades
meie sisemuses peituvaid võimeid, mida valdav osa inimestest ei ole veel enda
seest üles leidnud, kuid mille mõningad selle teema uurijad on juba kasutusele
võtnud.
Inimese
ajaloo küsimuses tugineb nimetatud teooria lisaks varasemate religioonide
traditsioonist pärinevatele ühtivatele tunnistustele ka ühe kindla teadmise
uurimisele – tegemist on teadmisega, mis on uurimiseks kättesaadav igaühele,
kes omab piisavat selgeltnägemisvõimet, et tajuda selle peenelt jaotatud
mateeria vibratsioone, kuhu nimetatud teadmine on talletatud. Inimkonna
tuleviku küsimuses lähtub kõnealune teooria esiteks loogilistest järeldustest,
mis põhinevad juba toimunud arengu olemusel, teiseks otsesest teabest
inimestelt, kes on juba saavutanud seisundi, mis enamikku inimesi ootab lähemas
või kaugemas tulevikus, kolmandaks võrdlusel, mida igaüks, kellel on eesõigus
näha kõrgele arengutasemele jõudnud inimesi, saab nende vaatlemisel teha.
Näiteks laps, kellel puuduvad igasugused teadmised asjade loomuliku käigu
kohta, võib loogiliselt eeldada, et ta kasvab suureks ja saab täiskasvanuks; ta
lähtub pelgalt teadmisest, et on juba teatud määral ja teatud viisil kasvanud
ning et teda ümbritsevad teised eri arengujärkudes lapsed ja noored.
Tänapäeva
inimese seisund, tema vahetud arengumeetodid ja see, millist mõju avaldavad
inimese arengule tema mõtted, tunded ja teod – teosoofiaga tegelevate uurijate
arvates on nende küsimuste puhul tegemist üldtuntud seaduspärasuste üleüldise
rakendumisega ning nad vaatlevad ja võrdlevad neid tähelepanelikult, et mõista,
kuidas need seaduspärasused täpselt toimivad. Tegelikult on see üksnes nägemise
küsimus ning käesolev raamat ongi avaldatud lootuses, et siiras otsija, kellel
nägemine veel puudub, mõistaks, kuidas hing ja selle väljendusvahendid
uurimisel avanevad, ning inimesed, kes on selle nägemise vähem või rohkem
omandanud, suudaksid paremini mõista nähtava tähendust.
Annan
endale aru, et maailm tervikuna ei ole veel selgeltnägemisvõime olemasolus
veendunud, aga tean ka seda, et kõik, kes on küsimusse tõeliselt süüvinud, on
leidnud selle kohta ümberlükkamatuid tõendeid. Intelligentne inimene, kes loeb
minu teoses “Selgeltnägemine” (Clairvoyance) viidatud tõestisündinud juhtumitest ja
seejärel tutvub nendega allikmaterjale kasutades, veendub kohe, et sellise
võime olemasolu kinnitavad arvukad tõendid. Nägemisvõime omanikele, kes seda
iga päev loendamatutel eri viisidel kasutavad, tundub kahtlemata naeruväärne,
et valdav osa inimestest eitab selle olemasolu. Selgeltnägija jaoks on tegemist
küsimusega, mille üle ei ole mõtet vaielda. Kui pime inimene väidaks, et
tavalist füüsilist silmanägemist pole tegelikult olemas ja et tegemist on
üksnes meie pettekujutlusega, ei pruugiks ju meiegi pidada vajalikuks oma
väidetava valearusaama kaitseks põhjalikult väidelda. Meil tarvitseks vaid
kinnitada: “Loomulikult on mul nägemisvõime, pole mõtet veenda mind
vastupidises – selle olemasolu kinnitavad kõik mu igapäevakogemused ja minu kindlat
teadmist ei kõiguta miski.” Täpselt samamoodi tunneb ka õpetatud selgeltnägija,
kui kuuleb asjatundmatute pealiskaudseid väiteid selle kohta, et mõtete
lugemise võime omamine on ilmvõimatu!
Seepärast
ei püüagi ma oma raamatus tõendada selgeltnägemise olemasolu – see on minu
jaoks enesestmõistetav. Selle asemel soovin lihtsalt kirjeldada, mida
selgeltnägemine võimaldab näha. Samuti ei hakka ma üle kordama selgeltnägemise
meetodeid, millest on juttu eespool nimetatud tagasihoidlikus raamatus, vaid piirdun
üksnes nende asjakohaste üldiste põhimõtete käsitlemisega, mis on
hädavajalikud, et raamat oleks mõistetav inimesele, kes ei ole eelnevalt teosoofilise kirjandusega kokku puutunud.
II peatükk
LOODUSE TASANDID
Esiteks tuleb
selgelt mõista, et meid ümbritsev maailm on uskumatult keeruline süsteem,
milles peitub kirjeldamatult rohkem, kui inimsilm suudab näha.
On
üldteada, et mateeria võib esineda eri olekutes, mida saab rõhu- ja
temperatuurimuutuste abil mõjutada. Teatavasti võib mateeria esineda tahke
aine, vedeliku või gaasina ning teadusliku teooria kohaselt võivad kõik ained
sobiva temperatuuri ja rõhu korral omandada iga nimetatud oleku.
Okultne keemia
näitab, et kõiki teadaolevaid aineid saab teisendada või muundada gaasilisest
olekust veel kõrgemasse eeterlikku olekusse. Näiteks võib vesinik esineda
gaasilise oleku asemel eeterlikus, samuti võivad kuld, hõbe ja kõik teised
elemendid esineda lisaks tahkele, vedelale või gaasilisele olekule ka kõrgemas
eeterlikus olekus.
Traditsioonilises
teaduses räägitakse hapnikuaatomist, vesinikuaatomist ja kõigi teiste ainete
ehk elementide aatomitest. Keemikud nimetavad ainet elemendiks, lähtudes
teooriast, et aine puhul on tegemist elemendiga, mida ei saa enam redutseerida,
ning et igal elemendil on oma aatom. Kreeka keelest pärinev sõna “aatom”
näitab, et tegemist on osakesega, mida ei ole võimalik jagada väiksemateks
osadeks. Okultne teadus on aga alati olnud
seisukohal, et nõndanimetatud elementide puhul ei ole üldse tegemist
elementidega ning seda, mida tavaliselt nimetatakse hapniku- või
vesinikuaatomiks, saab teatavatel asjaoludel lõhustada veelgi väiksemateks
osadeks. Lõhustamisprotsessi korrates jõutakse järelduseni, et tegelikult
taanduvad kõik ained ühele ainele ja selle algühikute erinevad kombinatsioonid
moodustavadki üksused, mida keemias nimetatakse hapniku-, vesiniku-, kulla-,
hõbeda-, liitiumi-, plaatina- ja muude ainete aatomiteks. Nende aatomite
lõhustamisel saadakse taas kogum identseid ühikuid, mille ainus erinevus on
see, et osa neist on positiivsed ja teised negatiivsed.
Selliste
ühikute ja nende võimalike kombinatsioonide uurimine on äärmiselt paeluv teema.
Tuleb siiski märkida, et isegi neid ühikuid käsitletakse sellistena üksnes meie
füüsilise tasandi seisukohalt, sest teatavate meetodite abil saab neidki jagada
veel väiksemateks osadeks, mille tulemusel tekib hoopis teise looduse valdkonda
kuuluv mateeria. See kõrgema tasandi mateeria ei ole lihtsalt mõistetav, vaid
keerukas, ning seegi võib esineda eri olekutes, mis on suhteliselt lähedased
füüsilise mateeria tahkele, vedelale, gaasilisele ja eeterlikule olekule.
Täiendaval jagamisel saadakse järjekordne uus ühik, mis kuulub looduse
valdkonda, mida okultismis nimetatakse astraalmaailmaks.
Seejärel
võib tervet protsessi uuesti korrata ning kõnealuse astraalühiku täiendaval
jagamisel jõuame veelgi kõrgemal tasandil eksisteerivasse maailma, mis on
siiski endiselt materiaalne. Taas kord leiame, et mateeria eksisteerib
konkreetsetes olekutes, mis – ehkki kõrgemal tasandil – vastavad meile juba
tuttavatele olekutele. Uuringu tulemusel jõuame järgmise ühikuni, mis kuulub
kolmandasse looduse valdkonda. Teosoofias nimetatakse seda mentaalmaailmaks.
Teadaolevalt võib sellist jagamist jätkata lõputult, aga inimese võime seda
protsessi jälgida on väga piiratud. Siiski suudame me näha piisavalt, et olla
kindlalt veendunud suure arvu eri valdkondade olemasolus, mis on kõik
eraldiseisvad maailmad, ehkki laiemas tähenduses osa ühest mõõtmatust
tervikust.
Meie
kirjanduses nimetatakse neid looduse valdkondi sageli tasanditeks, sest
uurimisel on mõnikord mugav kujutada neid üksteise kohal paiknevatena olenevalt
sellest, milline on vastava tasandi mateeria tihedus. 2. joonisel esitatud
diagrammil kujutatakse neid valdkondi just sellisel viisil, kuid samal ajal ei
tohi unustada, et kõnealune astmestik täidab pigem mugavuse ja sümboolse
kirjelduse eesmärki ega kajasta mingil viisil eri tasandite vahelisi tegelikke
seoseid. Tasandid ei paikne raamatukapi riiulite sarnaselt üksteise kohal, vaid
asuvad samas ruumis ja on omavahel läbi põimunud. Teaduses on hästi tuntud
tõsiasi, et isegi kõige kõvemas aines ei puutu aatomid kunagi omavahel kokku.
Igal aatomil on alati oma väli ja vibratsioon ning igal molekulil omakorda
veelgi suurem väli; seega on nende vahel alati ruum. Iga füüsikaline aatom
hõljub astraalmeres – astraalse mateeria meres, mis seda ümbritseb, täites
füüsikalises mateerias esinevad väikseimadki praod. Mentaalne mateeria omakorda
põimub täpselt samal viisil astraalse mateeriaga. See tähendab, et eri valdkonnad
ei ole üksteisest ruumiliselt eraldatud, vaid
ümbritsevad meid iga hetk kõikjal. Ja nende uurimiseks ei ole vaja liikuda
ühest paigast teise, vaid üksnes avada enda sisemuses meeled, mille kaudu need
on tajutavad.
III peatükk
SELGELTNÄGEMINE
Sellest tuleneb
veel üks kaalutlemisväärne asjaolu. Kõik kõnealused mateeriavormid
eksisteerivad lisaks välismaailmale ka inimese sees. Peale nähtava füüsilise
keha peituvad igas inimeses nimetatud looduse tasanditele vastavad kehad, mis
koosnevad vastava tasandi mateeriast. Inimese füüsiline keha koosneb nii
eeterlikust mateeriast kui ka silmale nähtavast tahkest mateeriast (vt 24. ja
25. joonis); selgeltnägija suudab näha ka eeterlikku mateeriat. Samal viisil
näeb kõrgemale arengutasandile jõudnud selgeltnägija, kellele on nähtav ka
peenekoelisem astraalne mateeria, inimest astraaltasandil astraalse mateeria
massi kaudu, mis tegelikult on inimese keha ehk selle tasandiga seotud
väljendusvahend; täpselt seesama põhimõte kehtib ka mentaaltasandi kohta. Inimese
hingel ei ole mitte üks, vaid palju kehasid, sest piisavalt kõrgele
arengutasemele jõudes suudab ta end väljendada kõigil eespool nimetatud
tasanditel ning seepärast on tema käsutuses iga tasandi mateeriaga seotud
väljendusvahendid. Just nende vahendite kaudu suudab ta vastu võtta muljeid
tasandilt, kuhu need kuuluvad.
Ei tohi
arvata, et nimetatud väljendusvahendid loob inimene endale ise edasiste
evolutsioonide käigus – kõik need on algusest peale igaühe käsutuses, ehkki me
ei tarvitse nende olemasolust teada. Teataval määral kasutame seda kõrgema
tasandi mateeriat enda sees pidevalt, isegi kui see toimub alateadlikult.
Näiteks mõteldes käivitab inimene endas sisalduva mentaalse mateeria ning
selgeltnägija jaoks on niisugune mõte hästi nähtav vastava mateeria
vibratsioonina. Vibratsioon vallandub kõigepealt inimese sees ning kandub
seejärel üle sama tihedusastmega mateeriale teda ümbritsevas keskkonnas. Aga
enne kui mõte saab füüsilisel tasandil teostuda, peab see üle kanduma
mentaalsest mateeriast astraalsesse; ning pärast seda, kui mõte on astraalses
mateerias esile kutsunud sarnased vibratsioonid, muutub see mateeria omakorda
eeterlikuks, tekitades selles vastavad vibratsioonid, mis omakorda mõjutab
tihedamat füüsilist mateeriat, aju hallollust.
Seega
läbitakse mõtlemise käigus pikem protsess, kui arvata oskame. Samamoodi läbime
erinevate tunnete puhul protsessi, mida me tavaliselt ei teadvusta. Puudutades
ainet, mis tundub liiga tuline, tõmbame käe otsekohe eemale. Või vähemalt
tundub meile nii. Teadusliku teooria kohaselt ei toimu see siiski silmapilkselt
ning tegelikult ei tunneta kuumust mitte käsi, vaid hoopis aju. Närvid
edastavad teadmise ägedast kuumusest ajule, mis omakorda saadab kohe mööda
närve tagasi käsu tõmmata käsi eemale. Alles pärast seda eemaldab inimene käe
tulisest objektist, ehkki talle endale näib, et kõik toimus silmapilkselt.
Sellel protsessil on kindel kestus, mida on võimalik mõõta piisavalt täpsete
instrumentide abil; selle toimumise kiirus on kindlalt määratletav ja füsioloogidele
hästi teada. Samamoodi näib ka mõtlemisprotsess toimuvat silmapilkselt, kuid
tegelikult peab iga mõte läbima kõik eespool kirjeldatud etapid. Kõik meelte
kaudu ajusse jõudvad muljed peavad läbima mateeria erinevad astmed, enne kui
jõuavad tegeliku inimeseni, tema egoni, hingeni.
Järelikult
toimib füüsilise tasandi ja inimese hinge vahel teatav telegraafisüsteem ning
on oluline mõista, et sel nn telegraafiliinil on ka vahejaamad. Muljeid ei
võeta vastu üksnes füüsiliselt tasandilt. Näiteks lisaks sellele, et inimeses
sisalduv astraalne mateeria suudab edastada eeterlikust mateeriast vastu võetud
vibratsiooni mentaalsele mateeriale, on astraalne mateeria võimeline edukalt
vastu võtma muljeid ka omaenda tasandil paiknevast ümbritsevast mateeriast ja
viima need mentaalkeha kaudu inimeses peituva tegeliku olemuseni. Seega võib
inimene kasutada oma astraalkeha selleks, et jälgida teda ümbritsevat
astraalmaailma ja võtta sealt muljeid vastu. Täpselt samal viisil suudab ta
mentaalkeha kaudu jälgida mentaalset maailma ja saada sealt informatsiooni.
Esmalt aga peab inimene omandama teadmised selle kohta, kuidas see toimub. Tal
tuleb õppida, kuidas keskendada oma teadvus astraal- või mentaalkehale –
täpselt nii, nagu see on praegu keskendatud füüsilise aju tasandile. Oma
raamatus “Selgeltnägemine” (Clairvoyance) olen seda teemat juba üksikasjalikult
käsitlenud ning seepärast üksnes viitan sellele.
Ei tohi
hetkekski unustada, et inimese jaoks, kes nende küsimustega tegeleb, on
tegemist otsese ja kindla teadmisega, ehkki kõrvalseisjatele esitletakse seda
üksnes hüpoteesina. Kuid isegi need, kes selle teemaga esmakordselt kokku
puutuvad, peaksid mõistma, et meie eesmärk ei ole panna inimest uskuma imesse,
vaid lihtsalt kutsuda teda kogu nimetatud küsimuste kompleksi lähemalt uurima.
Mateeria kõrgemad astmed tulenevad korrastatud järjestuses meile juba
teadaolevatest astmetest. Seega, ehkki teatud määral võib iga tasandit vaadelda
omaette maailmana, on tervikuks siiski üks suur maailm, mida suudab täielikult
näha vaid kõrgele arengutasemele jõudnud hing.
Eespool
kirjeldatu paremaks mõistmiseks kujutlegem pilti, mis on küll iseenesest
võimatu, kuid aitab meil siiski aduda küllaltki hämmastavate võimaluste
olemasolu. Oletagem, et olemasoleva nägemisvõime asemel omab inimene hoopis
teistsugusel põhimõttel toimivat nägemisaparaati. Inimese silm sisaldab nii
tahket kui ka vedelas olekus mateeriat. Nüüd eeldagem, et kumbki mateeriavorm
suudab vastu võtta erinevaid muljepilte, kuid üksnes neid, mis pärinevad
välismaailma sellest mateeriavormist, millele see mateeria vastab. Oletagem, et
osa inimesi on üht nimetatud liiki nägemisega, teine osa teisega. Mõelge, kui
tavatult ebatäiuslik oleks kummagi inimtüübi tajutav maailmapilt. Kujutlege
neid seismas merekaldal. Inimene, kes suudab näha vaid tahket mateeriat, ei
teaks vähimatki tema ees laiuvast ookeanist, kuid näeks selle asemel
ookeanipõhja hiigelsüvendit koos kõigi selle
ebatasasustega. Kalad ja teised seal elutsevad olendid näiksid tema jaoks
hiiglasliku oru kohal hõljuvate elukatena. Ta ei näeks ühtki taevas liikuvat
pilve, sest need koosnevad vedelas olekus mateeriast; päikesepaiste oleks tema
jaoks nähtav üksnes päeval ning talle jääks mõistmatuks, miks tavainimese
meelest on pilvisel päeval päikesesoojust oluliselt vähem. Veega täidetud klaas
tunduks talle tühjana.
Nüüd
kujutlegem vastupidi, mida näeb inimene, kellele on nähtav vaid vedelas olekus
mateeria. Ta oleks küll teadlik ookeani olemasolust, kuid ta vaateväljast
puuduksid kallas ja kaljud; ta tajuks väga selgelt pilvi, kuid peaaegu mitte
midagi maastikust, mille kohal need liiguvad. Veeklaasi puhul jääks anum talle
täiesti nähtamatuks ning seepärast oleks tal päris raske mõista, miks vesi
säilitab nähtamatu klaasi antud kuju. Kujutlegem, kuidas need kaks inimest seisavad
kõrvuti ja püüavad vastastikku kirjeldada neile avanevat maastikku, kumbki
veendunud, et maailmas eksisteerib vaid talle omane nägemisviis ja kõik, kes
näevad midagi muud või teisiti, on lihtsalt unistajad või petised!
Võime
nende hüpoteetiliste vaatlejate umbusu üle küll naerda, kuid keskmisel inimesel
on siiski ületamatult raske mõista, et võrreldes tervikuga, mis teda ümbritseb,
on tema nähtu oluliselt ebatäiuslikum kui eespool kirjeldatud inimeste nähtu,
võrreldes nende ees laiuva tegelikkusega. Peale selle kaldub keskmine inimene
arvama, et need, kes näevad temast rohkem, kujutavad väidetavaid fakte endale
lihtsalt ette. Inimese üks levinuim viga ongi see, et iseenda tajumisvõime
piire peetakse kogu tajutava maailma piiriks. Teaduslikud tõendid on siiski
vastuvaidlematud ning järelikult ei saa kahelda faktis, et inimesele nägemis-
ja kuulmisvõime tagavad vibratsioonid moodustavad (tervikuga võrreldes) üksnes
kaduvväikese osa. Selgeltnägija on lihtsalt inimene, kes on endas välja
arendanud võime tajuda võimalike vibratsioonide mõõtmatu heliredeli teistsugust
oktaavi ning järelikult suudab näha ümbritsevat maailma laiemalt kui need,
kelle taju on piiratum.