Sisukord

 

 

 

 

Sissejuhatus

9

Paar sõna autoritelt...

13

Suured Küsimused

17

Teadus ja religioon: suur lahutus

25

Paradigmanihe

37

Mis on reaalsus?

47

Nägemine ja taju

57

Kvantfüüsika

67

Vaatleja

77

Teadvus

89

Vaimu üleolek mateeriast

99

Teadvus loob reaalsust

111

Ma loon oma reaalsust?

121

Miks me ei ole võlurid?

133

Kvantaju

145

Aju 101

157

Tunded

171

Sõltuvused

181

Iha → valik → tahe → muutus

191

Betsy vahepala

201

Paradigmad: teine pool

205

Põimumine

221

Viimne superpositsioon

235

Epiloog: kvantpidusöök

243

Filmi “Mida ... me üldse teame!?” saamislugu

257

Kaasautorid

270

Lugemissoovitusi edasiseks

279

 

 

 

 

 

Sissejuhatus

 

 

 

See oli üle kuue aasta tagasi, kui mulle tuli mõte teha film vaimust ja teadusest. Alguses pidi sellest saama väike film – paar intervjuud ja mõned algelised animatsioonid. Aga mulle hakkas tunduma, et huvi kvantfüüsika ja vaimumaailma vastu on suur ning et inimesed ihkavad vaadata maailmale ja oma elule uue pilguga. Minu kolleegid Mark Vicente ja Betsy Chasse jagasid seda arvamust ning peagi asusime tegema neil hämaratel teemadel filmi, mida hiljem näidati kinosaalides üle terve maailma.

Kuigi filmitööstus eiras filmi “Mida ... me üldse teame!?” ja see sai kriitikutelt hävitava hinnangu, leidis film siiski oma vaatajaskonna ja muutus väga populaarseks. Viidates nii filmi kui ka raamatu ootamatule edule, küsiti minult ja mu kolleegidelt ühtelugu kahte küsimust: “Kas te olite “Mida ... me üldse teame!?” edust üllatunud?” ja “Milline on olnud vastukaja?”

Ma arvan, et meie kolmekesi filmi tegijatena olime ainsad, kes polnud üldse üllatunud. Esiteks teadsime, et suur osa vaikivast ühiskonnast oli sedasorti materjalist siiralt huvitatud. Uusimad teadusavastused tunduvad inimestele korda minevat ja kui neid põimida tõdedega, mis müstikutele on juba ammu teada, muutuvad teaduse viimased teooriad rakendatavaks igapäevaelus. Inimesed, kellega ma olen neil teemadel vestelnud, on alati olnud väga imestunud: “Kas kvantfüüsika ütleb tõesti seda?!”, “Minu rakud teevad seda?!”, “M-m-ma loon ise oma k-k-kogemuse?!” Niisiis me teadsime, et inimesed olid asjast huvitatud. Küsimus oli lihtsalt selles, kuidas see materjal nendeni viia.

See toob meid teise põhjuseni, miks me polnud üllatunud – me ju ise lõime selle! Me tahtsime algusest peale, et film oleks võimalikult edukas, et seda näidataks kogu maailmas ja et seda näeks lõpuks vähemalt sada miljonit inimest. Miks sada miljonit? See on suur arv ja meie intervjuude käigus sai selgeks, et kui kõik need inimesed keskenduksid sellele uuele reaalsusele, siis muudaks see midagi. Me ei teadnud täpselt, mida, kuid tundsime, et maakera vajab väikest nüket...

Kui filmilevitajad meile ära ütlesid, jõudsime arusaamale, et universum tahab, et me selle asja ise käsile võtaksime. Meie filmides ja raamatutes on palju juttu reaalsuse loomisest ja nüüd panime need ideed lihtsalt proovile – meie endi väike teadusprojekt. Praeguseks on filmi näidatud rohkem kui kolmekümne viies riigis ja seda raamatut on tõlgitud korea, heebrea, hollandi, taani, norra, rootsi, saksa, itaalia, vene, kreeka, hispaania, prantsuse, türgi, horvaatia, rumeenia, katalaani ja ungari keelde. Sada miljonit pole enam kaugel.

Niisiis, kui need ideed reaalsuse loomisest, meie sisemisest jumalikkusest ja teadvusest olid kord maailma paisatud, siis kuidas maailm need vastu võttis? Huvitaval kombel langevad arvamused kahte äärmusse: need ideed kas meeldivad inimestele tõesti või nad heidetakse täielikult kõrvale. Kui vaadata erinevate veebilehtede kommentaare, siis hinnatakse seda filmi ja raamatut kas viie või nulli palli vääriliseks, väga vähesed reitingud jäävad nende kahe vahele. Kuigi me polnud edust üllatanud, oli filmi vastuvõtu juures paar asja, mis meid siiski üllatas.

Üllatus nr 1. Me arvasime, et saame religioossete dogmade – eriti nende, mis puudutavad kohtumõistmist, ideid kättemaksuhimulisest jumalast, igavesest taevast ja põrgust – kommenteerimise tõttu palju vastukaja religioossetelt inimestelt. Kui üks meeleavaldaja Portlandist Oregoni osariigist välja arvata, on erinevad religioossed rühmitused meid väga vähe kritiseerinud. Õigupoolest on enamik inimesi, kes peavad ennast religioosseks, olnud oma kommentaarides väga järelemõtlikud ja tervitanud uut lähenemist vaimsusele ja Jumalale.

Üllatus nr 2. Meile langes osaks teadlaste halvakspanu. On mõned väga häälekad ja energilised skeptikud, kes saavad vihaseks niipea, kui pakutakse välja midagi muud peale materialistliku maailmavaate. Näib, et nad tunnevad ennast ohustatuna, kui vihjatakse ideele, et on olemas ka midagi muud peale selle reaalsuse, mida tajuvad meie viis meelt. Selle raamatu teises pooles kirjeldame seda debatti “reaalsuse” üle lähemalt, aga praegu piisab, kui ütleme, et olime teadusringkondade reageeringust vapustatud. Me arvasime (lihtsameelselt), et vastukaja saab olema – teaduslik. Enamasti on see aga olnud lihtsalt siltide külgekleepimine.

Töö käigus saime teada palju lõbusaid, ootamatuid ja veidraid asjaolusid. Texase osariigis vaatas filmi rohkem inimesi kui New Yorgi osariigis. Eks sa võta kinni, mida see tähendab. 2006. aasta suvel oli see raamat Saksamaal kõikides menukite edetabelites kahekümne viie esimese seas. Rohkem kui kahekümnes riigis üle maailma tekkisid iseenesest BLEEP-õppegrupid.

Ja on ka väga isiklikku laadi vastukaja. Ümberjutustamise asemel toon ära mõned tüüpilised sissekanded külalisteraamatusse www.whatthebleep.com/questbook, mis on tehtud viimase kuu aja jooksul. Need ilma küsimata laekunud sõnumid kirjeldavad kõige paremini, mis toimub BLEEP-maailma allhoovustes.

Postitanud Patricia Grimaud, 54 a, Quebec City, Quebec:

 

Originaalfilmi olen vaadanud lugematu arv kordi ja nüüd kavatsen läbi vaadata uue väljaande intervjuud. Ma olen lugenud ka raamatut. See tõesti puudutas mind seesmiselt. Vaimu puhastamine vanast rämpsust ja püüded näha ümbritsevat maailma “uues valguses” julgustab meie sügavat sisemist vajadust ja kohustust edasi areneda ja mitte rahulduda “ilmselgega” või “praeguse olukorraga”. See film ja internetilehekülg täidavad üllast ülesannet, võimaldades inimestel jõuda üksteiseni. Aitäh.

 

 

Postitanud Trixie Monks, 27 a, London, Inglismaa:

 

Ma olen reaalsuse üle pead murdnud sestsaadik, kui olin seitsmeaastane. Kümneselt hülgasin religioonid, sest need on ebatäpsed. Ma elan oma elu, otsides Tõde. Kvantfüüsika aitas mul tõele lähemale jõuda. Kui ma lõpetasin füüsika magna cum laude, otsustasin pühendada oma ülejäänud elu enda sisemuses peituvate tõeuste avamisele. Film “Mida ... me üldse teame!?” on saanud heaks võimaluseks selgitada teistele oma arusaama reaalsusest ja tõest. Aitäh!

 

Postitanud Kathleen Wilks, 48 a, Lääne-Virginia, USA:

 

Kui mu lapsed küsisid minu käest, mis on Jumal, ütlesin neile, et Jumal on midagi suuremat ja palju enamat, kui eales oskame unistada või kujutleda. See film kinnitas neid ideid, mida ma olen alati endas kandnud ja mille tõttu ma tundsin palju aastaid, et olen justkui muust maailmast eraldatud. Mulle on nii lohutav teada, et olen lihtsalt hoidnud oma vaimu avatud. Ma tänan teid kogu südamest.

 

Postitanud John Mulhern, 36 a, La Serena, Tšiili:

 

Ma tahtsin lihtsalt öelda, et vaatasin filmi ja olin kohe kaasa haaratud mõnedest asjaoludest, mis kinnitasid teatud juhtumeid ja tundeid minu lapsepõlvest, mida olen seniajani eemale tõrjunud. Filmis nähtu on mul aidanud taastada sidet nende tunnetega. Tasapisi olen taas ärkamas. Minule ja mu naisele meeldis see film väga. Suur tänu teie töö ja pühendumise eest.

 

Postitanud Denis Côté, 43 a, Montreal, Quebec:

Ma tunnen, et ma pole enam üksi...

 

 

Sellised vastused hämmastavad mind jätkuvalt. See näitab, et maailm januneb uue maailmavaate järele. See näitab, milline võim on siin raamatus esitatud infol, kui seda valdavad inimesed, kes julgevad asja otsustavalt käsile võtta.

 

William Arntz,

raamatu “Mida ... me üldse teame!?” kaasautor,

jaanuar 2007

 

 

 

 

 

 

Paar sõna autoritelt...

 

 

 

 

Me alustasime seda projekti nii, nagu oskasime. Aga lõpetasime sellega, et... Noh, sa ju tead, mis on filmi pealkiri.

Nii et kui sa seisad neid sõnu lugedes raamatupoe riiulite vahel, otsides vastust küsimusele “Kuidas seda teha?” edasijõudnutelt, kes “on seda juba teinud”, siis peaksid selle raamatu arvatavasti riiulisse tagasi panema.

Aga kui sa ikka veel edasi loed, siis läheme sinuga ühele rännakule.

Õigupoolest me juba käisime ühel rännakul. Me reisisime mööda maad ja intervjueerisime kõiki neid suurepäraseid inimesi, et jäädvustada filmilindile seda, mis neil oli öelda. Peagi selgus, et me olime tahtnud jäädvustada seda, mida arvasime neid ütlevat, samal ajal kui nende sõnum erines oodatust. Erines meie endi arusaamadest, erines teiste intervjueeritute arusaamadest, erines sellest, mida meile koolis õpetati, erines sellest, mida jutlustatakse kirikutes, ja erines sellest, mida õhtul uudistest näeme. Ja lõpuks olime meie need, kes pidid otsustama. Otsustama endi jaoks, kus on tõde ja mida oma eluga peale hakata.

Inimesed näivad arvavat, et kusagil on olemas maagiline valem, salajane esoteeriline tehnika või peidetud traditsioon, mis kõik ühtäkki selgeks teeb. Kui kuskil ongi midagi sellist, siis meie aastakümneid kestnud ühine vaimne tegevus pole selleni viinud.

Kuna me ei paista nii palju teadvat, võid ehk imestada, miks me selle raamatu üldse kirjutasime. “Mida ... me üldse teame!?” on paljudele inimestele tutvustanud paljusid uusi ideid ja maailmavaateid. Teised on kinnitust leidnud sellele, mis on neile alati tõene tundunud, ehkki nad pole leidnud kedagi, kes oleks mõtelnud samamoodi. Niisiis on osa raamatust informatiivne, selle eesmärgiks on süüvida sügavamale teadusesse. Peale selle on raamatus peatükid, mis räägivad meist endist – kuidas me tajume (või ei taju), mida me teeme ja mismoodi meie hoiakud avaldavad mõju kogemustele ja reaalsusele. Samuti uurime, mida uurijad on avastanud põhjuste kohta, miks me teeme seda, mida teeme.

Ja siis on veel kristallkuul. Paljud intervjueeritud on visionäärid, teerajajad ja prohvetid. Me kõik tajume, et oleme avastamas midagi, midagi tõeliselt suurt. Kogu ajaloo vältel on visionäärid ette kuulutanud suuri nihkeid inimeste maailmavaates (st paradigmas). Nad kas tajusid neid nihkeid ette või olid ise teerajajad. Kas visionäärid lõid uue paradigma või ulatus uus paradigma ajas tagasi ja lõi visionäärid? Või kas on üldse nii, et üks asi loob teise, äkki ei olegi üht, mis loob teise, vaid hoopis ühise olemasolu seisund, kus põhjuse ja tagajärje asemel on olemasolu, nagu mõned uued käsitused välja pakuvad?

See ongi jäneseurg. Ja nii müstiliselt kui see ka ei kõla, ja nii kummalisena, kui see ka ei tundu, on olemas teaduslikke andmeid, mis viitavad, et see on tõepoolest nii.

Me olime selle teadlaste, filosoofide ja müstikute plejaadi intervjueerimisest jäägitult haaratud. Ja seda sel määral, et intervjuu lõppedes hüppas võttegrupp ligi ja hakkas küsimusi esitama. Ja need võttegrupid polnud materjaliga tuttavad. Nad olid elukutselised filmitegijad, keda me võteteks igast linnast üles otsisime. Ja kui neile salvestatud ideid ja seisukohti selgitati, olid nad täiesti hämmeldunud ja hakkasid juurdlema kõigi nende võimaluste üle. Ja see ongi põhjus, miks me selle raamatu kirjutasime – inimesed, palju inimesi on nendest teemadest huvitatud. Ja paljud neist, kes on huvitatud, ei teadnud seda enne, kui maitse suhu said. Nii et kui te lubate meil serveerida endale mõningaid “kvantroogasid”, siis teeme seda suurima heameelega. Tundke sellest kõigest rõõmu, sest see on üks tõeline rännak tõepoolest hämmastavasse maailma.

 

Will Arntz

 

 

Ma mäletan, kuidas viis aastat tagasi kurtsin endale (nagu seda sageli tegin), et Hollywood ei tee üldse selliseid filme, mis oleksid minu arust vaatamist väärt ja mida vajaks maailm. Sel ajal olin ma kineast ja kõige rohkem tahtsin leida režissööri, kellega koos saaksin teha uuenduslikke filme. Samal ajal jätkasin kaebamist, et filmitööstus on nii ühekülgne. Ühel päeval saabus mulle selgusehetk ja ma mõistsin, et see pole Hollywoodi asi teha pöördelisi filme. Võib-olla oli see hoopis minu asi. Ja kõik need aastad olin ma süüdistanud “seda”, et see pole vastanud mu ootustele. Päris ülbe, kas pole?

Mul ei tulnud kordagi pähe, et kurtmise asemel võiksin lihtsalt ise ühe filmi teha! Varsti pärast seda kohtasin ma William Arntzi, kes on ilmselt üks julgeimaid mehi, keda tean. Väga-väga vähesed on kasutanud oma raha nii, nagu tema seda tegi. Koos väga andeka Betsy Chasse’iga moodustasime loomingulise kollektiivi, et luua see film, see raamat ja uus arusaamine iseendast. Kõik need filmi tegemiseks kulunud kolm aastat olime emotsionaalses sõltuvuses, mida võid ka filmi põhjal aimata, ja seda lõpetades vanemad ja targemad. See raamat sisaldab mõningaid uusi mõtteid, mis filmi ei pääsenud, kuid üksiti ka neid ideid ja informatsiooni, mis tegid filmist sellise hiti. Ma usun, et need teadmised ja see info on midagi, mis muudab elu. Naudi meie pilguheitu inimkonna tulevikku.

 

Mark Vicente

 

 

Neli aastat tagasi elasin ma õnnelikult oma kingateadvusega. (Missuguseid kingi ma kannan? Millise autoga ma sõidan?) Siis kukkus see film mulle sõna otseses mõttes sülle. Näed, kuidas universum meile sõnumeid saadab! Viimased neli aastat olen pidevalt kõigilt küsinud, “mis on sellel minuga pistmist” ja “kuidas ma saan seda oma elus kasutada”. Mõnikord tunduvad püüded kogu selle värgi mõistmisega kas või algust teha ja seejärel see enda jaoks läbi seedida liiga ränga katsumusena. See raamat on olnud hämmastav võimalus selgitada meie arusaamu hullumeelsest ja imelikust maailmast, kus me elame. Ma loodan, et see aitab ka sinul sellega algust teha. See on meie teekond, meie kogemus ja meie arusaam kõigest. Ma ei väida, et olen õpetaja või guru – aga ma võin kindlalt öelda, et selle kõige filmilindile jäädvustamise kogemus ja seejärel selle kõige raamatusse kirjapanemine on mind otsustavalt muutnud. Ma loodan, et sa leiad siit endale midagi kasulikku. Aga ära jää meid niisama uskuma – proovi ise järele.

 

Betsy Chasse

 

 

 

 

 

SUURED KÜSIMUSED

 

 

Kui esitad endale neid sügavasisulisi küsimusi, avanevad sulle uued maailmas olemise võimalused. See toob kaasa värskendava tuulepuhangu.

Elu muutub rõõmsamaks. Tõeline elukunst pole pühendumine teadmisele, vaid saladusele.

Fred Alan Wolf

 

Mis ON Suur Küsimus?

Miks see peaks mulle korda minema?

Mis teeb selle Suureks?

 

 

 

Oletame, et sinu kõrvale kohvilauale maandub kosmoselaev (kas suurusel on tähtsust?) ja selle sees on Kõikide Vastuste Raamat. Ja sa saad esitada ühe küsimuse. Mis küsimus see on?

See võib näida veidi tobedana, aga on proovimist väärt. Tee väike paus ja mõtle. Mis küsimus see olla võiks? See võib olla mis iganes. Võta pliiats ja pane oma küsimus kirja.

Oletame nüüd, et Raamatul on neil päevil vähe lugejaid ja sa saad küsida lisaküsimuse. Mõtle millelegi, mis sind lihtsalt huvitab. Küsi näiteks, kas Elvis on ikka veel elus või kuhu su autovõtmed jäid. Lihtsalt midagi, mis sul meeles mõlgub. Kirjuta ka see küsimus üles.

Ja nüüd tunneb Raamat ennast pisut tühjana ning saabub tema kord esitada küsimusi ja saada õigeid vastuseid. Niisiis, küsimus sulle on järgmine (küsimus, mis lisatakse Raamatusse):

Mis on see Üks Asi, mida sa täiesti kindlalt tead?

 

Suured küsimused – teadvuse konserviavajad

 

Millal inimesed üldse julgevad küsimusi esitada, kui vähesed Fred Alan Wolfi (kellelt pärineb tsitaat peatüki alguses) sugused välja arvata? Ja ometi, enamik nendest suurtest avastustest ja leiutistest, mida meie ühiskond nii kalliks peab, said võimalikuks just tänu küsimuste esitamisele. Need asjad, need vastused, mida me koolis õpime, on saanud alguse küsimustest. Küsimused käivad iga inimteadmiste valdkonna eel ja on selle esmapõhjuseks. India tark Ramana Maharshi ütles oma õpilastele, et tee valgustumiseni on kokku võetav ühte küsimusse “Kes ma olen?”. Füüsik Niels Bohr küsis, kuidas saab elektron liikuda punktist A punkti B asumata kordagi nende kahe punkti vahel.

Need küsimused avavad meid sellele, mida me varem ei teadnud. Ja nad on tõesti ainus võimalus, kuidas pääseda sinna – teisele poole teadmatust.

Miks küsida Suuri Küsimusi? Suurte Küsimuste küsimine on kutse seiklusele, avastusretkele. Uuele seiklusele asumine on põnev, selles on vabaduse joovastust, vabadust uurida uusi maid.

Aga miks me siis ei esita neid küsimusi? Sest küsimuste esitamine avab ukse kaosele, teadmatusele ja ettearvamatusele. Sel hetkel, kui sa küsid küsimuse, mille vastust tõesti ei tea, avad sa ennast kõikide võimaluste maailmale. Kas sa oled valmis vastu võtma vastust, mis sulle ei meeldi või millega sa ei nõustu? Mis siis, kui see paneb sind tundma ennast ebamugavalt või viib sind väljapoole enda ümber loodud turvalisuse ja kindlustunde piire? Mis siis, kui vastus pole see, mida sa tahaksid kuulda!?

Küsimuse esitamiseks pole vaja muskleid, vaid julgust.

Vaatame nüüd, mis teeb küsimuse suureks. Suur Küsimus ei pea pärinema filosoofiaraamatust ja see ei tarvitse olla üks nendest mis-on-elu-mõte küsimustest. Sinu Suur Küsimus võib kõlada näiteks: “Mis juhtuks, kui ma otsustaksin minna tagasi ülikooli ja saada kraad uuel erialal?” või “Kas ma peaksin kuulda võtma seda sisemist häält, mis lakkamatult käsib mul reisida Californiasse või Hiinasse?” või “Kas on võimalik teada saada, mis peitub neutriinos?” Nende ja tuhandete teiste küsimuste küsimine võib muuta sinu elu. See ongi Suur Küsimus – küsimus, mis võib muuta sinu elu kulgu.

Niisiis, veelkord, miks me ei küsi neid küsimusi? Enamik inimesi soovib pigem püsida teadmise turvalistes piirides kui otsida küsimisega kaasnevat ebakindlust. Isegi kui nad küsimuse otsa komistavad, jooksevad nad sellest arvatavasti eemale, peidavad pea liiva alla või leiavad endale kiiresti mingi muu tegevuse.

Enamikule meist on Suure Küsimuse tõstatamiseks vaja tõsist kriisi: eluohtlik haigus; lähedase inimese surm; pankrot või abielulahutus; korduv, isegi sõltuvuslik käitumismuster, mida pole jõudu muuta; üksindus, mille talumine veel ühe päeva näib väljakannatamatu. Sellistel puhkudel kerkivad Suured Küsimused esile meie olemise sügavikest nagu kuum laava. Need küsimused pole intellektuaalsed harjutused, vaid hinge karjed. “Miks mina? Miks tema? Mida ma valesti tegin? Kas elu on pärast seda üldse väärt elamist? Kuidas Jumal laseb sellistel asjadel toimuda?”

Kes teab, mis võiks juhtuda, kui me suudaksime endas tekitada Suure Küsimuse esilekerkimiseks vajaliku tõukejõu kohe praegu, mil me ei ela parasjagu läbi ühtegi kriisi?

Nagu ütles dr Wolf, võib Suure Küsimuse esitamine avada uusi maailmas olemise võimalusi. See võib esile kutsuda suure muudatuse. Arengu. Kasvamise. Edasiliikumise.

 

 

Küsimise rõõm

 

Tuleta meelde aega, kui sa olid viieaastane ja muudkui küsisid: “Miks?” Su vanemad hakkasid ilmselt peagi arvama, et sa teed seda lihtsalt nende hulluks ajamiseks, kuid tegelikult sa ju tõesti tahtsid teada! Mis on selle viieaastase lapsega juhtunud?

Kas sa mäletad seda viieaastast last? Kas sulle meenub, mis tunne see oli? See on tähtis, sest kui sa olid viiene, siis sa armastasid pühenduda saladustele. Sa armastasid soovi asjadest aru saada. Sa armastasid avastusretke. Iga päev oli täis uusi avastusi ja uusi küsimusi.

Niisiis, milles seisneb erinevus oleviku ja tolle kauge lapsepõlve vahel?

Hea küsimus!

Elamise lõbu ja rõõm seisnevad teelolemises. Meie kultuuriruumis on meid kasvatatud suhtuma “teadmatusse” kui millessegi vastuvõetamatusse ja halba. See on mingit sorti läbikukkumine. Selleks, et testist läbi pääseda, peame teadma vastuseid. Aga isegi kui on tegemist faktiteadmistega konkreetsete asjade kohta, on seda, mida teadus ei tea, kaugelt enam kui seda, mida teab. Paljud suured teadlased on heitnud pilgu universumi ja meie planeedi elu saladustesse ja otsekoheselt tunnistanud: “Me teame väga vähe. Enamasti on meil ainult palju küsimusi.” See kehtib kindlasti ka nende silmapaistvate mõtlejate kohta, keda oleme intervjueerinud. Terence McKenna sõnadega: “Teaduse pidutulede sära paisumisega paljastub meie ehmunud silmade ees üha rohkem pimedust.”

Veelgi raskem on anda selget vastust küsimusele, mis on minu elu mõte ja eesmärk. Selle Suure Küsimuse vastus saab ilmneda ainult elurännakul. Ja me saame selleni jõuda ainult mitte-teadmise teed mööda – või ehk peaksime ütlema, et mitte-veel-teadmise teed mööda. Kuidas me saame areneda, kui arvame alati, et meil on vastus teada? Mille õppimiseks me üldse avatud oleme?

 

Ühe ülikooli professor külastas zen’i meistrit Nan-ini, et küsida temalt zen’i õpetuse kohta. Aga meistri kuulamise asemel rääkis õpetlane lakkamatult omaenda ideedest.

Mõnda aega teda kuulanud, hakkas Nan-in teed serveerima. Ta valas külalise tassi teed täis, kuid jätkas valamist. Tee voolas üle tassiserva, täitis alustassi, valgus mehe pükstele ja põrandale.

“Kas sa ei näe, et tass on täis?” pahvatas professor. “Siia ei mahu rohkem!”

“Täpselt nii,” vastas Nan-in rahulikult. “Ja nagu see tass, oled sinagi täis oma ideid ja arvamusi. Kuidas ma saan sulle zen’i õpetada, kui sa pole enne oma tassi tühjaks valanud?”

Tassi tühjendamine tähendab ruumi tegemist Suurtele Küsimustele. See tähendab enese avamist ja uuendamist nii, et oleks võimalik mõnda aega leppida mitte-teadmisega. Sellest kasvab välja suurem teadmine.

 

Sellest pole midagi, kui sa vastust ei tea

 

Veidi aega tagasi saatis mu kuueteistaastane sugulane mulle pika meili. Asja tuum oli järgmine: “Elu on nõme. Ma näen oma isa iga päev täiesti muserdatuna koju tulemas. Ma ei taha jääda elu hammasrataste vahele, aga ma ei näe ühtegi võimalust, kuidas seda vältida. Kas elu seisnebki selles? Mis mõte sellel on? Ma võiksin samahästi ennast maha lasta.”

Ma kirjutasin talle vastuse: “Christina, sa ei arva võib-olla mu vastusest kuigi palju, aga ma olen sinu üle uhke. Ma ei saa sulle öelda, et sa lahendad oma probleemid ja et sa leiad Vastuse. Ma tean, et sa tahad vastuseid – aga mõnikord elu ei anna sulle neid kohe. Aga sa küsid õigeid küsimusi ja see on tähtis.”

Will

Sa oled sattunud ühte erilisse seltskonda

 

Inimesed on küsinud Suuri Küsimusi tuhandeid aastaid. Alati on leidunud mehi ja naisi, kes on vaadelnud tähti ja imestanud selle tohutu salapära üle või jälginud inimesi enda ümber sagimas ja mõtelnud: “Kas elus polegi midagi enamat kui ainult see?”

Suurte Küsimuste üle juurdlesid ja arutlesid Antiik-Kreeka filosoofid. Mõned neist, näiteks Sokrates ja Platon, küsisid: “Mis on ilu? Mis on hüve? Mis on õiglus? Milline on kõige õiglasem viis valitseda ühiskonda? Millised inimesed sobivad valitsejateks?”

Usumehed, müstikud ja vaimsed õpetajad nagu Buddha, Laozi, Jeesus, Muhamed, Püha Fransiscus, Meister Eckhardt, Appollonius Tyanast ja paljud teised erinevatest traditsioonidest üle kogu maailma on küsinud Suuri Küsimusi.

Teadmishimulised inimesed on kogu aeg küsimusi küsinud. Kuidas see töötab? Mis seal sees on? Kas asjad on ka tegelikult nii, nagu paistavad? Millest universum alguse sai? Kas Maa on Päikesesüsteemi keskmes? Kas igapäevast elu juhivad kindlad loodusseadused? Mis seob keha ja vaimu?

Ajaloost tuntud suurtel teadlastel on need küsimused esile kutsunud sedavõrd kirglikke püüdeid aru saada, et need ületavad kaugelt tavalise uudishimu. Nad polnud pelgalt uudishimulikud – nad lausa pidid teada saama!

Albert Einstein küsis endalt lapsepõlves: “Mis juhtub, kui ma sõidan jalgrattaga valguse kiirusel ja lülitan jalgratta laterna sisse – kas see hakkab põlema?” Ta ajas end lausa hulluks, küsides kümme aastat järjest endalt sama küsimust, kuid tema vankumatu otsingu tulemuseks oli relatiivsusteooria. See on suurepärane näide sellest, kuidas inimene, kes jätkab aastaid teadmatuses viibides ühe ja sama küsimuse küsimist, tuleb viimaks välja täiesti uue arusaamaga tegelikkusest.

 

 

Paradigmade murdmine

 

Üks suurepäraseid asju teaduse juures on lähtumine eeldusest, et tänased teadmised homme arvatavasti kummutatakse. Eilsed teooriad toimivad platvormina, millelt kõrgemale ronida. Just seda pidas silmas Sir Isaac Newton, kui ütles: “Kui mul on olnud õnne näha teistest kaugemale, siis seda tänu sellele, et ma seisan hiiglaste õlgadel.”

Teadus areneb ainult küsimuste küsimise, eelduste ja endastmõistetavate “tõdede” pideva kahtluse alla seadmise teel. Mis siis, kui see käib ka meie isiklike elude, meie individuaalse kasvamise ja arengu kohta?

Ja tead mis? See ongi nii. Kui sa murrad lahti oma eelarvamustest iseenda kohta, siis kasvad rohkem, kui eales võimalikuks pidasid.

 

 

Tee see ära

 

Suurte Küsimuste üle juurdlemine on suurepärane viis veeta oma vaimuga “kvaliteetselt aega”. Millal oli viimane kord, kui sa viisid oma vaimu metsikule retkele mööda salapäraseid radu? Proovisid jõuda teisele poole Lõpmatust?

Küsimuste küsimisel on ka tohutu praktiline väärtus. See avab tee muutustele.

Näiteks esita endale aeg-ajalt neid küsimusi, mida küsib Joe Dispenza: “Miks me kogu aeg loome ühte ja sama reaalsust? Miks me satume alati samasugustesse suhetesse? Miks me saame kogu aeg samasuguseid töökohti? Miks on see nii, et me loome end ümbritsevas lõpmatute võimaluste meres ikka ja jälle samu reaalsusi?”

Või nagu ütles Einstein, et üks viis hullumeelsust defineerida on teha kogu aeg samu asju ja oodata seejuures erinevaid tulemusi.

See on koht, kus tulevad mängu Suured Küsimused. Nad on suured, sest nad avavad meid suuremale reaalsusele, nad laiendavad horisonti ja loovad uusi võimalusi. Ja nad avalduvad küsimuste vormis, sest tulevad Teadmise vastaspoolelt. Ja sinna jõudmine tähendab muutumist.

 

 

Mõtiskle hetkeks nende küsimuste üle...

 

Üks märkus seoses nende küsimustega. Mõnele neist küsimustest oskavad paljud meist hõlpsasti vastata. Aga asja mõte pole näha seda, mis on ilmselge, vaid vaadata nende küsimuste taha – alateadvusse. Me ei vaata sinna kuigi sageli, kui üldse. Kui sa nende küsimuste peale mõtled, siis ära unusta vaadata kõikjale enda sees. Mõtle asjadele, mis võisid sulle lapsepõlvest külge jääda. Näiteks hirm. Kas hirm koerte ees läbistab su teadvust mõnel teisel viisil? Võta endale aega. Keegi ei mõõda su selja taga, kui kaua sul aega kulub!

 

• Kas sa mäletad oma esimest kolme küsimust peatüki algusest? Mis need nüüd on?

• Kosmoselaev maandub su kõrval ja selle sees on Kõikide Vastuste Raamat. Sa saad lihtsalt lõbu pärast küsida ühe lisaküsimuse. Mis see on?

• Ja veel mõned lisaküsimused: Kas me oleme tagasi algusesse jõudnud? Või oleme edasi liikunud?

Meenuta aeg-ajalt neid küsimusi, kui sa seda raamatut loed. Sinu arenedes arenevad ka need küsimused. Ja see on tore! Pea päevikut, et saaksid näha oma arengut ja meenutada.

 

Kõik suured asjad saavutatakse kerge südamega!

Ramtha

 

 

 

VAIMU ÜLEOLEK MATEERIAST

 

Kõik, mis me oleme, on meie mõtete tulemus. Vaim on kõik.

Mida mõtleme, selleks saame.

Buddha

 

 

 

Noh? Kas see on tõsi? Kas vaim on tõesti mateeriast üle või on see lihtsalt nende skisofreeniliste teisitimõtlejate ettekujutus, kes peavad elu niivõrd igavaks, et omistavad sellele tahkele materiaalsele maailmale igasuguseid fantastilisi omadusi?

 

Tahaksid sa teada, kas selle kohta on mingeid tõendeid? Kas see pole küsimus, millele kõik vastust ihkavad? 

 

 

Me teame, et mateeria mõjutab vaimu. Mateeria on vaimust üle. Järgnevalt üks lihtne eksperiment, millega saad seda ise kodus tõestada:

 

• Pane tähele, milline on sinu praegune vaimuseisund.

• Tõsta suur klaver (tavaline või tiibklaver) meetri kõrgusele oma jala kohale.

• Lase klaveril kukkuda.

• Vaata, milline on sinu vaimuseisund nüüd.

 

Selle protseduuri tulemusena muutub sinu vaimuseisund oluliselt (kui sa just pole mõni multifilmikangelane, näiteks Roger Rabbit, Daffy Duck või Wile E. Coyote). Pole ka midagi imestada, sest aine on tahke substantsiaalne ollus, samas kui vaim on efemeerne tühi ollus. Kas pole nii?

 

 

Teaduslik meetod

 

Eelnev harjutus polnud lihtsalt mõtteeksperiment, mille sa oma peas läbi mängisid, vaid ühtlasi ka teaduse nurgakivi – teaduslik meetod. Nagu dr Jeffrey Satinover selgitab:

 

Teaduslik meetod on kõige objektiivsem kunagi inimese poolt välja mõeldud uurimismeetod. See on absoluutne, see pole seotud ühegi kultuuriga, see pole seotud sugupooltega, see on kõigist kõige võimsam tööriist reaalsuse uurimiseks, kes iganes seda ka kasutada ei soovi.

 

Laias laastus on teaduslik meetod järgmine: võta üks teooria, kavanda selline teooriat testiv eksperiment, mis välistab kõik välismõjutused, vii eksperiment läbi ja kui eksperimendi tulemus läheb teooriaga vastuollu, hakka otsima uut teooriat.

Olgem ausad. Praegusel ajal pöördume reaalsuse kohta vastuste saamiseks kõigepealt teaduse poole. Vaimu üleolek mateeriast on nüüdisaegses teaduses vastuoluline teema. Järgmine eksperiment: küsi kümnelt inimeselt, ega nad ei taha teada, kas väitele, et vaim on mateeriast üle, on teaduslikku tõestust. (Rääkimata sellest, et kui vaim on tõepoolest mateeriast üle, siis on inimestel sellist reaalsust palju lihtsam vastu võtta.)

 

 

Sõjakirve väljakaevamine

 

Me oleme rääkinud paradigmadest ja selle loomulikust vastupanust muutustele, aga lõppude lõpuks teevad teadust teadlased, kes on inimesed. Hiljutisel konverentsil märkis John Hagelin kohalolijatele: “Ärge tehke seda viga, et peate teadlasi teaduslikuks.”

Räägime asjadest nii, nagu need on. Vaimu käsitlemine mateeriast tähtsamana, psüühiliste ja paranormaalsete nähtuste uuringud toovad lagedale teaduskogukondade eelarvamused. See solvab sedasama metodoloogiat, mille eest nad seisavad.

Mis meil sellest? Põhineb ju nii suur osa meie maailmas toimuvast nüüdisaegsel teaduslikul maailmapildil. Ja teadusajalugu näitab meile midagi suurepärast: kui teadus on kord midagi käsile võtnud, siis on edasiminek vankumatu, läbi saavad käidud kõik võimalikud teooriaid ja hüpoteesid, kuni leitakse need, mis sobivad eksperimentaalsete andmetega.

Dr Dean Radin on Mõtlemisteaduste Instituudis korraldanud aastaid eksperimente ja püsinud selle võitluse eesliinil, mis üritab teadust ülemeelelisi ja müstilisi nähtusi tunnistama panna – eeskätt vaimu üleolekut mateeriast:

 

Ma üritan rõhuda katsetulemustele. Saadud katsetulemused on palju tugevamad ja selles on midagi palju enamat, kui te arvate. Ma käsitlen katsetulemusi samamoodi, nagu käsitlen ükskõik millist eelarvamust. Selleks, et eelarvamusega võidelda, olgu see rassiline, sooline või muu eelarvamus, tuleb võtta seda tunnistav seisukoht.

Niisiis, ma võtan kriitilise hoiaku nagu alati, kui midagi pooldan, ja ütlen, et kui seal on midagi vaadata, siis tuleb minna ja vaadata, mis seal on. ... Sa mõistad niipea, kui hakkad tõepoolest tähelepanelikult vaatlema – antud juhul siis katsetulemusi –, et kõik, mida me tõendusmaterjalina vaatleme, käib läbi teooria filtri. Seega, kui su teooria ütleb, et seda ei saa olemas olla, siis ei lähene sa tõendusmaterjalile õigesti.

 

Eksperimendid

 

Nagu dr Radin märgib, leidub palju tõendusmaterjali selle kohta, et vaim on mateeriast üle. Üheks näiteks on katsed juhuslike sündmuste generaatoriga (REG – Random Event Generator), mille fookuses on tahe. Need seadmed (vahel nimetatakse neid juhuslike arvude generaatoriteks) on põhimõtteliselt elektroonilised kulli ja kirja viskajad. Nad põhinevad kas ühel kvantsündmusel, näiteks radioaktiivsel lagunemisel, või mitme kvantsündmuse koostoimumisel, tavaliselt elektronivooluringide tekitatud “müral”.

Dr Radin räägib oma kogemustest seoses nende eksperimentidega:

 

17. sajandil, kui Francis Bacon arendas välja teadusliku empirismi, ... kirjeldas ta täringut kui võimalikkust. Iga kord kui täring põrgatab, saad sa minna tagasi kvantsündmusteni, mis põhjustasid täringu liikumise just sinnapoole, mitte teisele poole. Nii et kui täring põrgatab mitu korda, muutub see põhimõtteliselt kvantmehaaniliseks määramatuseks.

Kui tekkis elektroonika, siis tuli kellelegi idee simuleerida täringuviskamist elektronvooluringis. See osutus kasulikuks, sest tänu sellele muutus protsessi täpne mõõtmine väga lihtsaks ja seda võis automaatselt salvestada.

 

Teisisõnu, kui elektroonika tuli mängu, võisid sa oma vaatluste salvestamisel tugineda masinatele, kõrvaldades inimliku vea. Tulemuseks polnud mitte lihtsalt täpsemad vaatlused ja salvestused, vaid REG-eksperimentide laviin.

Üks REG-eksperiment, mida on viimase neljakümne aasta jooksul läbi viidud sadu kordi, on juhuslike sündmuste genereerimine, mille käigus tekitatakse juhuslike bittide (nullide ja ühtede) jada – see on nagu mündiviskamine. Sa palud kellelgi vajutada nuppu, mis tekitab kakssada bitti, aga ühtlasi palud teda proovida panna masinat tekitama rohkem ühtesid kui nulle.

Võttes käsile tohutu hulga üleskirjutusi sadadest läbiviidud eksperimentidest, võid esitada lihtsa küsimuse, kas see muutis midagi, kui inimesed üritasid tekitada rohkem ühtesid või nulle. Ja üldine vastus on jah, see muudab tulemust. Inimese tahe on mingil viisil seotud juhuslike arvude generaatori tööga või väljundiga. Kui sa soovid saada rohkem ühtesid, siis generaator toodab rohkem ühtesid.

... Viimane analüüs annab tulemuse viiskümmend tuhat ühe vastu. Võimalus, et tegemist on juhusega [see oli juhus, et generaator andis inimese tahtele vastava tulemuse], on üks viiekümne tuhande vastu.

Kriitikud on öelnud, et need tulemused on “kõigest statistika”. Aga kvantlainefunktsioon annab ka kõigest statistilise tõenäosuse leida osake mingist kindlast kohast kindlal hetkel. Nii et kui see on probleem, siis pole see ainult REG-eksperimentide probleem.

 

 

Juhuslike sündmuste generaatorid: kollektiivne vaim

 

Mäletad O. J. Simpsoni kohtuprotsessi? Kuidas sa võiksidki seda unustada – sajad miljonid inimesed ootamas saatuslikku kohtuotsust. Nendele miljonitele oli see haarav kohtudraama. Dean Radini, Roger Nelsoni ja Dick Shwope’i jaoks oli see võimalus näha, kas lisaks tahtele suudavad REG-ide juhuslikke tulemusi kallutada ka kooskõlas toimivad vaimud.

 

Mis võib juhtuda sadade miljonite inimestega, kes kõik on ühtäkki suunanud oma tähelepanu samale asjale? Ja tuli välja, et umbes kuu aega pärast seda, kui see mõte mulle pähe tuli, pidi toimuma O. J. Simpsoni kohtuotsuse väljakuulutamine. See on inimkonna ajaloos ebatavaline hetk, inimesed on tükk aega ette teadnud, et ühe sekundi murdosa jooksul öeldakse sõna “süüdi” või “süütu”. Sel hetkel toimub midagi äärmiselt huvitavat, mis köidab sadade miljonite elusolevate inimeste tähelepanu.

 

Nad otsustasid sündmuse jäädvustada juhuslike arvude generaatoritega. Kolm masinat seati üles ühes USA laboris, üks Amsterdamis ja üks Princetonis. Kõik viis juhuslike arvude generaatorit olid valmis salvestama hetke, mil loetakse ette kohtuotsus, ja teadlased ootasid, mis juhtub.

 

Me panime generaatorid tööle ja hindasime hiljem tulemusi. Me nägime päris kindlasti kahes kohas ebatavalisi kõrvalekaldeid – tõenäosusega üks tuhande vastu, et muutus ei olnud juhuslik. Esmalt siis, kui telepilt lülitus kohtumaja esiselt kohtusaali; see äratas tohutult tähelepanu, mis kajastus ka juhuslike arvude generaatorite töös. Teist korda ajal, kui kohtuotsus ette loeti. Kõigi viie generaatori graafikutesse tekkis neil kahel hetkel suur piik.

See piik on nullide ja ühtede kõrvalekalle juhusliku jaotumise graafikus. Harilikult näitab REG 50% ühtesid ja 50% nulle, mis graafikul kajastub ühe sirge joonena. Aga kui miljonid inimesed suunasid oma tähelepanu samale asjale, kaldus seni sirge joon just sel tähelepanu keskpunktis olnud dramaatilisel hetkel väärtusest 50/50 järsult kõrvale. See läheb vastuollu kvantteooria põhieeldusega, et kvantsündmused on täiesti juhuslikud.

 

Sellest ajast peale on Radin ja tema kolleegid töötanud globaalse teadvuse projekti (Global Consciousness Project) kallal. Eksperiment seisneb selles, et REG-id, mis on laiali üle maailma, töötavad kakskümmend neli tundi ööpäevas ja saadavad iga viie minuti järel tulemused Princetonis asuvasse serverisse. Märkimisväärseid piike on graafikusse tekkinud näiteks aastatuhandevahetusel, 9/11 sündmuste ja printsess Diana matuse ajal. Statistilisi andmeid tuleb aina juurde ja nagu Bill Tiller oma eksperimentide kohta ütleb: “Tulemused on võimsad.”

 

 

Tahet salvestavad elektronseadmed (IIED)

 

Bill Tiller oli Stanfordis loodusteaduste osakonna juhataja, kuid loobus juba mitmekümne aasta eest osakonnajuhataja ametist, valitsuskomiteedest ja muudest juhtivatest kohtadest, et keskenduda sellele “teisele värgile”. Ta otsustas eksperimentaalselt kindlaks teha, kas inimese tahe mõjutab füüsilisi süsteeme või mitte. Mitte “lihtsalt” kollabeerida lainefunktsiooni või “lihtsalt” mõjutada juhuslikke kvantsündmusi mingis suunas, vaid uurida, kas sel on mõju aine makroskoopilistele omadustele.

Niisiis konstrueeris ta IIED. See on lihtne kast paari dioodi, ostsillaatori, EPROM-mälukiibi, mõne takisti ja kondensaatoriga. Ja siis:

 

Me asetame selle lauale, mille ümber istub neli väga kogenud mediteerijat, väga sügava sisekaemusega inimest. Nad viivad end sügavasse meditatsiooni, nad puhastavad keskkonda, nad muudavad oma ümbruse vaimu ja tahte abil põhiolemuselt pühaks paigaks. Seejärel räägib üks neljast mediteerijast masinale teatud kavatsusest.

See on kavatsus mõjutada katse tulemust, kas suurendada puhastatud vee pH-d ühe pH-ühiku võrra või vähendada pH-d ühe pH ühiku võrra või suurendada ühe kindla maksaensüümi, leelisfosfataasi, termodünaamilist aktiivsust. Või suurendada in vivo eksperimendi käigus veinikärbsevastsete energiamolekulide suhtarvu kehas (ATP muuta ADP-ks), et nad muutuksid tugevamaks ja areneksid kiiremini. Me oleme nende seadmetega läbi viinud kõik neli eksperimenti ja tulemused on olnud väga edukad.2

 

Lisaks nendele kastidele, mis salvestavad tahte, on valmis seatud ka kontrollaparaadid, millele tahet ei rakendata. Need mähitakse ükshaaval alumiiniumfooliumisse ja transporditakse tuhandeid miile eemal asuvasse laborisse. Seejärel asetatakse mõlemat tüüpi kastid, nii kontroll- kui ka salvestusseadmed, katseobjektist viieteistkümne sentimeetri kaugusele ning lülitatakse sisse. Kastidel läheb kolm või neli kuud aega, et “seadistada ruum kõrgemale sümmeetriatasandile”. See tähendab, et nad peavad nii kaua katseobjekti töötlema. Kõige tähtsam on see, et “me täheldasime iga kontroll- ja salvestusseadme paari puhul, et need mõjutavad katseobjekti erinevalt. Me nägime olulisi tulemusi, mille juhuslikkuse tõenäosus on vähem kui üks tuhande vastu”.

Lihtsamalt öeldes: dr Tiller paneb neli mediteerijat keskenduma ühele lihtsale elektronkastile kavatsusega midagi muuta – näiteks vee pH taset ühe ühiku võrra. Kastid saadetakse välja, asetatakse vee lähedale ja paar kuud hiljem on vee pH muutunud. Võimalus, et see muutus toimus juhuslikult, on väiksem kui üks tuhande vastu, eriti arvestades, et kontrollseadmete puhul muutust ei ilmnenud.

Kui suur on üks pH ühik? Tiller: “Kui pH sinu kehas muutub ühe ühiku võrra, siis sa sured.”

Ja nende katsetulemuste vastuvõtu kohta teadusringkondades märgib dr Tiller: “Tavalistel teadlastel on selle tunnistamisega raskusi... tekib ebameeldiv vaikusehetk. Nende silmad klaasistuvad ja nad eelistavad seda vestlust mitte jätkata.”

 

 

Sõnumid veest

 

Dr Masaru Emoto lõi laineid oma raamatuga “Vee varjatud sõnumid” (The Hidden Messages in Water). Raamatut illustreerivad jahmatavad fotod, millel on näha külmutatud vee kristallid pärast seda, kui neid on mõjutatud mittefüüsiliste stiimulitega. Emoto alustas sellest, et mõjutas veekristalle muusikaga – Beethovenist heavy metal’ini – ja pildistas seejärel tulemusi. Pärast avastust, et muusika ilmselgelt mõjutab veekristallide kuju ja vormi, liikus ta edasi teadvuse juurde. Muusika loob ikkagi füüsilise, materiaalse objekti – helilained –, mis võivad omakorda mõjutada veekristalle. Aga kuidas on mõtetega?

Dr Emoto pani veepudelitele sildid, mis väljendasid inimlikke emotsioone ja ideid. Mõned sildid olid heatahtlikud, näiteks “aitäh” ja “armastus”, teised seevastu pahatahtlikud; ühel sildil oli näiteks kirjas: “Sa ajad mind oksele, ma tapan su ära.” Vastupidiselt valitsevatele teaduslikele seisukohtadele reageeris vesi nendele teadvuse väljendustele isegi siis, kui sõnad ei tekitanud mõõdetavat füüsilist aktiivsust. Heatahtlike siltidega vesi koosnes ilusatest kristallidest, halbade sõnumitega vesi muutus koledaks ja rikutuks.

Need fotod on vastukaja saanud kogu maailmast. Tänu meie filmile ja Emoto raamatutele ning väsimatutele loengu- ja seminarituuridele üle maailma on nende eksperimentide vastu tärganud tohutu avalik huvi. Vastuseks sellele tegeleb hulk teadlasi samade katsete kordamisega. Iseseisvad korduskatsed on teadusliku meetodi lahutamatu osa.

Vesi ühendab kogu inimkonda ja tegelikult kõiki elusolendeid. 70–90% (sõltub sellest, kelle uurimuse sa aluseks võtad) inimese kehast on vesi. Planeedi pealispind koosneb peamiselt veest. Erakordse ettenägelikkusega tungib dr Emoto otse selle kõike elavat ühendava füüsilise elemendi südamesse. Kui elu (meie) võib mõjutada füüsist, siis näib täiesti loomulik, et see avaldub just vee puhul.

Eelöeldust on selge, et teadusringkondadel on seoses sellega palju mõtlemisainet. Eksperimendid on läbi viidud ja neid jätkatakse pidevalt. Tulemused on avaldatud. Ja samal ajal tahab suurem osa maailmast tegelikult teada, kui tõeline on vaimu üleolek mateeriast. Kui mõtted suudavad veega teha selliseid asju, siis mõelda vaid, mida kõike nad veel meiega teha suudavad.

 

 

Vaimu üleolek mateeriast?

 

Kui oletame, et vaimu üleolek mateeriast on reaalsuse omadus, ehkki meie mõtteeksperiment klaveriga tõestas sulle, või vähemalt veenis sind, et mateeria üleolek vaimust on samuti reaalsuse omadus, siis mida see tähendab?

Vaimu üleolek mateeriast või mateeria üleolek vaimust – see on veel üks sasipundar, veel üks universumi kana-või-muna küsimus. Aga nagu märgib Ramtha, see vaateviis on olemuselt dualistlik. Dualism läbib näiteks selliseid mõistepaare: subjekt/objekt, siin sees/seal väljas, teadus/hing, teadvus/reaalsus. See maailmavaade, mille üle oleme nii palju arutlenud, hiilib taaskord salamisi meie keelde ja mõtetesse. Kuidas on siis lugu vaimu kui mateeriaga ja seega mateeria kui vaimuga?

Kuidas oleks mateeria informatsioonina või vaim informatsioonina?

Praegusel ajal on kvantfüüsika ahvatlused peaaegu kõikehõlmavad. Kas asjaolu, et mateeria näib lõpuks olevat informatsioon, tõestab vaateviisi, et vaim on mateeriast üle? Kindlasti ei lükka see seda ümber. Õigupoolest näib see vihjavat, et ollakse õigel teel.

See vihjab sellele samamoodi, nagu klaveri langemine su jalale vihjab valule. Nagu vaatleja mõju vaadeldavale (teadlik või mitte), nagu kõigi universumi osakeste omavaheline side vihjab mittedualistlikule maailmale. See mitte ainult ei vihja mittedualistlikule maailmale – see tõestab seda. Newtoni unistus kaheks jagatud universumist on minevikuks saanud ja selline positiivne asjadekäik paneb meid kõiki küsima, mida sellega peale hakata?

 

 

Mõtiskle hetkeks nende küsimuste üle...

 

• Millised eelarvamused takistavad sind liikumast uude paradigmasse?

• Kuidas need eelarvamused peegelduvad sinu reaalsuses asuvates asjades (sinu süsteemis)?

• Mis on “sinu süsteem”?

• Kui sa tead, et need asjad on sinu mõtete väljendused, siis kas on võimalik, et võttes aluseks uue paradigma, saad kerge vaevaga oma reaalsuses uusi asju ilmutada?

• Märgi üles viis erinevust vaimu ja mateeria vahel.

• Kas oskad vaadata neile erinevustele uue pilguga ja näha neid samadena?

• Kui mõtted võivad mõjutada vee molekulaarstruktuuri, siis mida suudavad sinu mõtted teha sinu reaalsusega?

• Kumb oli enne – kas tool, millel sa istud, või idee istuda toolile ja lugeda seda raamatut?

 

 

 

TEADVUS LOOB REAALSUST

 

Kangelased valivad, mida nad tahavad.

Olla mitmes kohas korraga.

 

Kogeda paljusid võimalikkusi samaaegselt.

Seejärel kollabeeruda üheks.

 

Reggie

 

 

 

Kõik teed viivad Rooma

Kõik on nii põimunud

Igavene linn

 

Igavene küsimus:

Kas ma loon reaalsuse

või loob reaalsus mind?

 

 

Kõik teed, mida mööda me oleme eelmistes peatükkides rännanud, toovad tegelikult selle peatükini. Sellest igavesest küsimusest juhinduvad kõik ülejäänud peatükid. Keegi meist ei saa mööda hiilida mingil viisil vastamisest küsimusele, kas ma loon oma reaalsuse või olen leheke tuules. Olen ma allikas, mis määrab mu elu kulu, või on mu elu viimane lüli ahelas, mis pandi paika ühe hetkega Suure Paugu ajal?

Me nägime peatükis “Mis on reaalsus?”, kuidas vastame küsimusele reaalsuse kohta iga kord, kui tõuseme voodist, iga kord, kui puutume kokku sellega, mis on “seal väljas”. Olgu, kas küsimus “Kas ma loon oma reaalsust?” on saanud vastuse igal seesmisel “siin sees” hetkel? Ja kui see on tõepoolest nii, et me loome oma reaalsuse, siis eelnevad need hetked “siin sees” hetkedele “seal väljaspool”. Seepärast on see siin selle raamatu keskne “siin sees” hetk.

See arusaam oli ja on praegugi vaimsete, metafüüsiliste, okultsete ja alkeemiliste traditsioonide keskne idee. Arusaam, et “nagu ülal, nõnda all, nagu sees, nõnda väljas” on nende jaoks põhilisim, tõene viis maailma näha. Ja ikkagi, kui tavamõistus võib nõustuda, et sa lood mõned hetked oma elus (mida süüa hommikuks, kellega abielluda, millise autoga sõita), siis näib olevat liialdus öelda, et sul oli midagi pistmist selle puuga, mis su auto peale kukkus.

Tegelikult on reaalsuse loomise ideel (lõpuks see ju kuidagi luuakse – reaalsus on ometi ju olemas!) tohutu hulk erinevaid nüansse. See tekitab palju küsimusi.

 

• Kui mina loon ja sina lood ja me loome erinevalt – mis siis saab?

• “Ma ei looks oma ellu mitte kunagi midagi sellist (täida vastav tühi lahter)!”

• Kas teadvus on olemas?

• Kas nälgiv laps loob nälga?

• Kuidas on loodusõnnetustega?

• Kes on see “mina”, kes loob?

Ja need küsimused seostuvad omakorda mõtetega karmast, transtsendentsest minast, sageduspõhistest resonantsidest, suhtumistest, isiklikust vastutusest, ohverdusest ja võimust.

Aga peamine on see: sinu seisukoht, kuidas sellesse ideesse suhtuda, avaldab elule, mida sa elad, kõige suuremat mõju.

 

 

Tagasi laboratooriumisse (jälle!)

 

Peatükis “Vaimu üleolek mateeriast” nägime, kuidas tahe näib mõjutavat sündmusi mikroskoopilisel tasandil. Nägime, kuidas kvantsündmuste väidetavat juhuslikkust saab muuta ja kuidas vaimu keskendumisega võib esile kutsuda muudatusi füüsilises seisundis. Peatükis “Vaatleja” seisnes see kõik määramata võimalikkustepilve kollabeerumises kindlasse olekusse. Peatükis “Kvantfüüsika” oli juttu sellest, et tahke ja paikapandud reaalsus polegi nii tahke, paikapandud ja stabiilne ning et universumis on kõik omavahel seotud. Paralleelid peatükkide “Kvantmehaanika” ja “Teadvus loob reaalsust” vahel on taaskord kõnekad.

Princetoni füüsik, Nobeli preemia laureaat John Wheeler: “Igapäevastes tingimustes on küll kasulik öelda, et maailm eksisteerib meist sõltumatult “seal väljas”, kuid seda vaadet pole enam võimalik kinnitada.” Wheeleri sõnutsi pole me mitte “kõrvalseisjad kosmilisel laval, [vaid] kõikehõlmava universumi elavad kujundajad ja loojad.”

Füüsik ja kirjamees Amit Goswami: “Me oleme harjunud mõtlema, et kõik meie ümber on juba asjad, mis eksisteerivad ilma minu sekkumiseta, ilma minu valikuta.” Et jääda truuks kvantmehaanika avastustele, peame Goswami sõnul “sellise mõtteviisi kõrvale heitma. Selle asemel tuleb tõesti aru saada, et isegi meid ümbritsev materiaalne maailm, toolid, lauad, ruumid, vaibad, pole midagi muud kui teadvuse võimalikud liikumised. Ja ma valin igal hetkel nendest liikumistest selle, mis avaldub minu tegeliku kogemusena”.

Need füüsikud ja üldse kogu uus füüsika kõnelevad dualismi surmast. See pole vaimu ülemvõim mateeria üle. See on vaim = mateeria. Teadvus ei loo reaalsust, vaid teadvus = reaalsus.

Mõtle neile kahele vastaspoolele:

 

teadvus           füüsiline reaalsus

vaim                mateeria

hing                 teadus

transtsendentne mina            loodus

jumal               asjad

 

Peatükk peatüki järel oleme vaadelnud nende kahe poole omavahelist suhet. Me oleme otsinud põhjuslikke seoseid. Kes põhjustab mida? Kas nad on seotud? Kas nad on lahutatud? Kes need lahutas ja kes istub kahe vastaspoole keskel, jalad ulatumas mõlemasse valda? Meie lahutasime need ja meie istume nende keskel.

Aga kui dualismi poleks, ei saaks olla ka nende vastaspoolte vahelist sidet ega põhjuslikkust (ega lõhet). See kõik on üks ja seesama. Kõik on üksteisest sõltuvad – ja seda on teadvuses rändajad alati rääkinud. Goswami nõustub täielikult, et raske on kohaneda selle uue mõtteviisiga, mis näib minevat vastuollu meie igapäevaste kogemustega. Ta ütleb: “See on ainus äärmuslik arvamus, mille sa pead omaks võtma, aga see-eest väga äärmuslik. See on väga raske, sest sa kaldud uskuma, et maailm on seal väljaspool juba olemas, sõltumata sinu kogemusest. Aga see pole nii. Kvantfüüsika on selle väga selgeks teinud.”

Kõik selle võttis Fred Alan Wolf 1970. aastatel kokku sõnadega: “Ma lõin oma reaalsuse.” New age’i liikumine korjas selle kohe üles ja liitis oma paradigmaga. Aga paljud füüsikud ütlesid, et asi pole nii lihtne, et seda saaks täielikult mõista. Nagu varem tsiteeritud dr Wolf ütles: “Sa ei mõjuta seal väljaspool asuvat reaalsust. Sa ei mõjuta toole ja suuri veoautosid ja buldoosereid ja õhkutõusvaid rakette – neid sa ei mõjuta!”

 

 

Kes loob mida?

 

Dr Wolf jätkab: “Üks asi, mis reaalsuste loomise juures üles kerkib, on küsimus, mis juhtub, kui kaks inimest loovad erinevaid reaalsusi. Mis siis toimub? Kõigepealt tuleb õigesti mõista ideed, et sina lood omaenda reaalsuse. Kui sa pead sina all silmas seda egoistlikku inimest, kes sinu arvates juhib su etteastet, siis sa arvatavasti eksid. Arvatavasti pole see sina see, kes reaalsust loob.” Amit Goswami sõnadega:

 

Selgus, et see koht, kust ma otsustan oma reaalsust luua, see koht teadvuses on väga eriline ebatavaline olemisvorm, kus subjekt ja objektid lõhenevad ja haihtuvad. Ma teen valikud selles ebatavalises olekus ja see on põhjus, miks new age’laste vaimustus hääbus, kui nad pidid tunnistama, et tasuta lõunaid pole olemas. Me peame mediteerima ja saavutama ebatavalise teadvusseisundi, enne kui saame oma reaalsuse loojateks.

 

Idee “teadvus loob reaalsust” tõstatab otsemaid küsimuse, mis teadvus, missugune teadvusetasand, milline “mina” reaalsust loob.

Neid küsimusi iseloomustab suurepäraselt film “Keelatud planeet” (Forbidden Planet). Selles filmis ehitavad planeedi elanikud masina, mis muundab nende mõtted koheselt füüsiliseks reaalsuseks. Suur päev jõuab kätte, nad panevad masina käima ja VAU! Milline päev. Nad loovad imelisi villasid, Ferrarisid igasse õue, ilusaid parke, luksuslikke bankette, pärast seda sõidavad (Ferraridega) oma suurejoonelistesse villadesse ja heidavad magama. Ja näevad unenägusid.

Ja järgmisel hommikul ärgates leiavad eest laastatud planeedi.

Dr Dean Radini sõnul on olemas väga hea põhjus, miks me ei ilmuta asju oma reaalsusse otsekohe: “Kõik, mida sa teed, kõik, mida sa mõtled, kõik sinu plaanid valguvad edasi ja mõjutavad universumit. Kuid tuleb välja, et suuremal osal universumist on sellest ükskõik ja seepärast ei muuda sinu isiklikud väikesed mõtted universumit kohe selliseks, nagu sina ette näed. Ma arvan, et vastasel korral, kui igaüks oleks nii võimas, et tema kiirelt mööduvad tujud koheselt välja paiskuksid ja universumit muudaksid, hävitaksime üksteist peaaegu hetkega.”

Mõtle kõigile nendele kordadele, kui keegi sulle maanteel ette sõitis ja sa mõtlesid (sa tead, mida sa mõtlesid), ja nüüd kujutle, et see mõte muutus koheselt reaalsuseks. Või nendele kordadele, kui su abikaasa tegi ____________________ ja sina ütlesid ____________!

See, et me ei saa koheselt rahuldada oma soove reaalsuse loomisel, võib meid kaitsta meie endi eest.

 

Kõik sõltub suhtumisest

 

Kaks põhilist ideed, mida Ramtha oma valgustumiskoolis (Ramtha School of Enlightenment) õpetab, on tõdemused, et teadvus ja energia loovad reaalsuse olemust ja et kõik sõltub suhtumisest. Esimene paneb paika seaduse, kuidas nii juhtus, nagu juhtus, ja teine, miks see nii juhtus.

Ellen Langeri ja Rebecca Levy hiljutine uuring Harvardis võrdles vanemate inimeste mälukaotust erinevates kultuurides. Keskmistel ameeriklastel, kes elavad kultuuriruumis, kus kardetakse vananemist ja “teatakse”, et vananedes inimese võimed vähenevad, esines mälukaotust märkimisväärselt palju. Seevastu vanemaealiste hiinlaste seas, kelle kultuuris tuntakse sügavat austust vanainimeste vastu, polnud mitte ainult väga vähe mälukaotust, vaid nad said uuringutel peaaegu sama häid tulemusi kui neist nooremad. Iga kultuur tootis vanemaid inimesi vastavalt sellele, millised olid seal levinud hoiakud vananemisse.

Ja siis on veel prantslased, kelle kultuur suhtub hästi veinijoomisse, sigarettide suitsetamisse ja rohke kolesterooliga koogikeste söömisse (rafineeritud suhkruga!), kuid kes elavad kõrge eani, pakatades tervisest ning olles saledad ja õnnelikud. Paljud uurimused on üritanud seda “saladust” paljastada, praeguseks peaks olema iga kondiitriäri kohta üks retsept, kuidas pääseda pärgarteri tromboosist. Aga saladust pole, on õige suhtumine. Nad armastavad seda, mida söövad, ega tunne end sellepärast süüdi.

Kui see on isiklik, nimetame seda suhtumiseks – kui see on kultuuriline, nimetame seda paradigmaks – kui see on universaalne, nimetame seda seaduseks. “Nagu sees, nõnda väljas.”

 

Nagu ülal, nõnda all

 

Mäletad, kuidas me ütlesime, et peatüki “Mis on reaalsus?” võiks paigutada ükskõik kuhu? See peatükk ongi kõikjal. Peatükk “Nägemine ja taju” räägib sellest, kuidas aju loob kujundid, mida arvame seal välismaailmas tõeliselt olemas olevat. “Paradigmanihe” vaatleb, kuidas ideed ja avastused kohuvad üldomaksvõetud uskumusteks maailma kohta. “Kvantfüüsika” ja “Vaatleja” tõmbavad ahvatlevaid paralleele elementaarosakeste maailma ja selle vahele, kuidas teadvus suhestub looduga. “Vaimu üleolek mateeriast” lükkab ümber nähtavat ja nähtamatut eraldava aia ning viitab seostele nende kahe näiliselt eraldiseisva tõeluse vahel. Teisisõnu, nad kõik räägivad teadvusest, reaalsusest ja nendevahelistest suhetest.

Ajast ette rutates olgu lisatud, et peatükk “Aju 101” räägib sellest, kuidas meie suhtumised on kodeeritud neurostruktuuridesse ja mida selle alusel luuakse. “Emotsioonid” ja “Sõltuvused” vastavad küsimusele, miks ma loon endale seda reaalsust, kust ma ennast leian. “Miks me pole võlurid?” tegeleb küsimusega, miks me ei loo seda, mida (enda arust) tahame luua. “Iha/tahe” käsitleb seda, kuidas teadlikult kasutada loomiskirvest, samal ajal kui “Valikud/muutused” (samas peatükis) vaatleb, kuidas need kirvelöögid tegelikult sinu elu tahuvad.

Aga kogemuse kosmilise kohtulaua ees – kas ükski neist loetletud peatükkidest tõestab, et teadvus loob reaalsust? See näib erinevatelt kogemusetasanditelt küll vastu peegelduvat (“Nagu ülal, nõnda all”), kuid kas selle kohta on tõestust või vähemalt kaudseid tõendeid? Ma oleme kuulda võtnud kõiki, nii elektrone ja positrone kui ka silmapaistvaid füüsikuid ja filmitegijaid. Dean Radini sõnutsi: “Teaduses ei kasutata sõna tõestus. Me saame millegi kohta tõendeid esitada. Saame anda teatud kindluse, et tulemus on see, mis ta näib olevat. Kas keegi on kunagi “tõestanud” gravitatsiooni olemasolu? Newton ütles, et gravitatsioon on massidevaheline külgetõmbejõud. Einstein ütles, et mass kõverdab ruumi ja aja geomeetriat, mis seejärel põhjustab masside tõmbumise üksteise poole. Aga nad ei saanud tõestada, et see nii on. Parimal juhul saab matemaatiliste kirjelduse abil näidata, et puuduvad tõendid vastupidisest.”

Sel hetkel tõstsime meie – filmitegijad – käed üles ja hüppasime aia otsast alla.

 

“Mida ... me üldse teame!?” loomine

 

Me olime jahmunud. Me ei kavatsenud hakata silmakirjatsema. Me ei kavatsenud olla tugitoolifilosoofid. Me ei tahtnud lihtsalt mõtteid mõlgutada, vaid asja ära teha, nii hästi kui oskasime. See tähendas, et me kavatsesime hakata nende ideede järgi elama, ja kõigist ideedest kaks kõige tähtsamat olid emotsionaalsed sõltuvused ja oma reaalsuse loomine. Filmi “Mida ... me üldse teame!?” tehes proovisid need, kes olid asjasse segatud, tõepoolest reaalsust luua ja tegeleda emotsionaalsete sõltuvustega.

Teisisõnu, me otsustasime olla “iseenda elu teadlased” ja rakendada teaduslikku meetodit, et järgi proovida, kas see tõesti toimib. Ja tulemus oli positiivne, tulemuseks oli parem viis oma elu elada.

Aga need oleme ainult meie kolmekesi, filmi loojad. Filmi pealkiri on “Mida kuradit me üldse teame!?”,1 nii et pole sugugi selge, kas te peaksite meid kuulda võtma. Keda sa peaksid kuulda võtma? Seda inimest, keda sa tegelikult pidevalt kuulda võtad – ennast.

 

Mass massi vastu

 

Ma olin lavastamas ühte stseeni Bagdadi teatris. Me pidime filmima keskööst koidikuni ja siis sealt läinud olema. Olime graafikust kõvasti maas. Ma mõistsin, et me ei saa sellega ealeski õigeks ajaks valmis. See oleks katastroof olnud, sest siis poleks kogu stseenil mõtet olnud. Ramtha kirjeldab inimeste töömeetodit pidevalt sõnadega “mass massi vastu”. Teisisõnu, kogu meie loomistegevus seisneb füüsiliste asjade füüsilises lükkamises, selmet luua peenematel tasanditel ja kõik vabaks lasta.

Ma mõistsin, et meil on lips läbi ja et mass massi vastu meetodiga pole mingit lootust. Ma mäletan, et mõtlesin: “On aeg hakata looma nagu Jumal,” ja jooksin teatrilavale ning karjusin: “Aitab mass massi vastu meetodist!” See on kõik, mida ma sellest mäletan, välja arvatud veel see, et koidikuks oli kõik tehtud.

Mark