Dalai-laama

 

Meditatsiooni süda

Avastamas sisimat teadlikkust

 

© Tõlge eesti keelde Enn Puskar ja kirjastus Suur Puu, 2017

 

 

SISUKORD

 

 

Eessõna                                                                                 9

 

ESIMENE OSA

Budismi tee

1. Minu tähelepanukese                                                    17

2. Empaatia. Aluspraktika                                                25

3. Meditatsioon. Meele jõu suunamine                             31

     Meele määratlemine                                                     34

     Tehnika                                                                          36

4. Teadmus. Keskendumise eesmärk                               39

     Alustage iseendast                                                        42

     Edasiliikumine valgustumise poole                             43

     Budasuse omadused                                                      48

 

TEINE OSA

Sissejuhatus Suurde Terviklikkusesse

5. Aluspõhimõte, mis on ühine Tiibeti budismi

     kõikidele harudele                                                         55

     Sisim teadlikkus läbistab igat liiki teadvust              57

     Tee praktiseerimine kohe praegu                                58

6. Selge valguse algmeel                                                    61

       Pingutuseta                                                                  61

       Selge valguse meele keskne tähendus                       62

       Raamatute liigid                                                          63

 

KOLMAS OSA

Patrul Rinpoche

“Kolm võtit, mis läbistavad olemuse”

kommentaarid

7. Esimene võti. Tutvumine sisima teadlikkusega         69

       Puhake                                                                          70

       Lõpetage mõneks hetkeks mõtlemine                        71

       Šokk                                                                              72

8. Ülim viis puhata                                                            77

       Teadvuse tasandid                                                       78

       Selge valgus kõikides teadvustes                               90

9. Kõik-hea teemantmeel                                                   93

       Oma tähelepanu suunamine ruumis                         94

       Sisima teadlikkuse määratlemine                             94

10. Teine võti. Meditatsioonis püsimine                          97

       Ohutu                                                                            98

       Pilved ja taevas                                                            99

       Ema ja lapse kohtumine                                           100

       Surma selge valgus                                                    101

       Selged valgused, ema ja laps, poeemis                    103

       Kogemuse hoidmine                                                  103

       Tegelemine häiringutega                                          104

      Meditatsioonis ja väljaspool meditatsiooni

       olemine on sarnased                                                 105

      Kujutlustest vabanemise kolm põhivormi               106

11. Astmeline tee                                                             109

      Oht                                                                              110          

      Otsusele jõudmine                                                     111

12. Kolmas võti. Enesevabastamine                              113

      Mitteseotuse ruum                                                    114

      Oluline erinevus                                                       116

      Usaldus                                                                       117

13. Kolme võtme ainukordsus                                        119

      Altruism                                                                     120

      Tee õilsus                                                                    120

      Nägemise, meditatsiooni ja käitumise kolmsus     124

      Poeemi viimased read                                               130

 

NELJAS OSA

Vana ja uue tõlke koolkondade võrdlus

14. Suure Terviklikkuse põhistruktuurid

      vana tõlke koolkonnas                                              133

      Kaks tõde                                                                    133

      Alus, teed ja viljad                                                     137

      Sõna “meditatsioon” eriline tähendus                      141

15. Nõuanne                                                                     147

Lisa: “Kolm võtit, mis läbistavad olemuse”

      Dza Patrul Jigme Chokyi Wangpo                          151

Valitud kirjandus                                                             155

 

 

 

 

 

EESSÕNA

 

 

 

 

 

See on erakordne raamat, milles Tema Pühadus XIV dalai-laama kõneleb üksikasjalikult meditatsioonist. Tehes 1984. aastal ettevalmistusi targa Tiibeti joogi Patrul Rinpotše kaemuslikku poeemi “Kolm võtit, mis läbistavad olemuse” tutvustavaks koolituseks Londonis, õpetas Tema Pühadus mind seda teksti tundma oma isiklikus kabinetis Indias Dharmasalas, sest pidin olema tema avalikul esinemisel tõlgiks. Selles raamatus olen põiminud need isiklikud õpetused dalai-laama seminariloengutega Camden Centre’is, et anda lugejale mõjuv ettekujutus sellest, kuidas viia end sügavasse meditatsiooniseisundisse väljapoole ülearuste mõtete ahistavaid katteid ja jõuda oma sisima meele alasti tuumani. Nii saab kasutada tühikut mõtete vahel, et kogeda esmase teadlikkuse sügavamat tasandit ja tuua see esile, jõudes kogu teadliku kogemuse põhjani.

Raamat on jaotatud nelja ossa. Esimeses osas selgitab dalai-laama poeemi erakordselt vahetute juhiste konteksti ja teksti lõpus antud üksikasjalikke nõuandeid selle kohta, kuidas suurendada empaatiat kõikide olendite suhtes ja teadmisi kõige nähtumuste – nii isikute kui ka objektide – olemuse mõistmiseks. Teises osas tutvustab ta Suure Terviklikkuse õpetust ja näitab, et sisim teadlikkus on Tiibeti budismi kõikide õpetuste ühine aluspõhimõte. Kolmandas osas kommenteerib ta seda innustavat poeemi ja avab selle tähenduse, vaadeldes lähemalt teksti põhisõnumiks olevaid kolme võtit – kuidas määratleda sisimat teadlikkust iseendas, kuidas olla kõikides seisundites ühenduses sisima teadlikkusega ja kuidas vabastada end liiga paljudest mõtetest. Kolme esimese osa ühisosa on kerge märgata: laiendades kaastundlikku empaatiat kõikidele olenditele, lõhume maha tõkked, mis tõmbavad meid väga paljudesse edasiliikumist takistavatesse mõtetesse ja tegudesse, ning uurides meele, iseenda ja objektide olemust, õõnestame nende ahvatleva selgepiirilisuse külgetõmbavust, mis teeb võimalikuks mõtetevahelise ruumi kasutamise ja sügavama meele avaldumise. Neljandas osas selgitab dalai-laama selliseid eriomaseid vaimseid teemasid, nagu seda on kaks tõde – tavapärane ja ülim –, puhtus algusest peale, sisemine ja väline helendus, mõistelisuse järkjärguline kahanemine ja sisima teadlikkuse kasvav tegelikustumine ning puhta valguse äratundmine igasuguses teadvuses. Raamatu neli osa toetavad üksteist, mistõttu võib teil tekkida soov lugeda neid läbisegi.

Lubage lisada, et viibimine Camden Centre’i loengute ajal Londonis oli minu jaoks äärmiselt huvitav. Minu mõlemapoolsed esivanemad, Hopkinsid ja Adamsid, elasid revolutsioonist saadik Ameerikas, ehkki nende juured olid Inglismaal, ning viibimine esivanemate kodus tekitas minus põnevust, põhiliselt soovist näha, kas ma tunnen üldse inglastega mingit sidet. Dalai-laama peatus patsifisti, oikumeeniku ja feministi, Westminsteri dekaani (aastatel 1974–1986) reverend Edward F. Carpenteri ja tema naise Liliani kodus, nad mõlemad osutusid väga soojadeks ja avatud inimesteks. Mind majutati Liberaalide klubisse mõned kvartalid eemal, mistõttu pidin kõndima mööda Downing Streeti, kus asuvad peaministri kantselei ja kodu, ja minu sisemine poisilik ulakus sundis mind tegema mõnd sammu maja number 10 poole ning peatuma seal küllalt kauaks, et turvameest ärevile ajada.

2. juulil juhatas Lilian Carpenter mind meeldiva ja ajuti lustaka vestluse saatel läbi võimsa, kuid kohutavalt halli Westminster Abbey. Me veetsime lõbusalt aega, nautides teineteise seltskonda, ja tutvusime Inglismaa suurte juhtide ajalooga, mis oli jäädvustatud meie ümber suurtel kiviplokkidel, kuigi pean tunnistama, et tundsin end oma eelkäijatest üha rohkem võõrdununa, ehkki mul oli Liliani seltsis järjest kodusem olla.

Järgmisel päeval naasin Westminster Abbey’sse, et tõlkida Tema Pühadust. Poistekoor laulis lapselike inglihäältega ning seejärel esitleti dalai-laamat. Esimene lause, mille ta sellesse suurde kloosterkirikusse kogunenutele ütles, oli tiibeti keeles: “Mind ei huvita ehitised.” Ta viipas väga kergelt käega, otsekui näidates, et mõtleb just seda hoonet, ning osutas üles taeva poole. See oli tegelikult tema esimene avalik seisukohavõtt Londonis; ta ei öelnud rohkem midagi ja tegi pausi, et saaksin tõlkida. Mul polnud aimugi, mida ta kavatseb ja mis edasi tuleb, seega puudus mul igasugune mõtteseos. Ma olin kindel, et pean tõlkima just seda, mida laama ütleb, ehkki kontekst võimaldas mingil määral sõnu valida. Seekord mul sellist konteksti ei olnud; minu ainus kontekst oli, et see ehitis on kuulajatele väga tähtis! Aga see ei puutunud asjasse. See oli tema vaatepunkt, seega pidin tõlkima just nii, nagu ta ütles, ja ma tegin seda. See oli tema teine külaskäik Inglismaale, aga esimene ei olnud seotud õpetamisega, seetõttu puudus mõtteseos ka kuulajatel. Reageering näis täiesti olematu; inimeste nägude järgi võinuks oletada, et ta polnud midagi öelnud. Tema Pühadus jätkas: “Mind huvitab see, mis toimub teie mõtetes, teie südames.” Kui ta ütleb seda tänapäeval, järgneb sellele kohene äratundmine, sügav tõetunnetus, kuid tookord Westminster Abbey’s, nagu ma kuulajate nägudelt märkasin, näis reageering olematu. Kui midagi isegi toimus, siis toimus see sügavamal, ent pikapeale publik siiski soojenes silmanähtavalt.

Tema Pühadus kõneles alati oma mõtetest ning vähehaaval hakkas maailm nägema ja tunnustama seda imet, seda inimest, kes kutsub meid üles vaatama iseendasse. Sõnum on jäänud endiseks, avanedes üksikasjades sedamööda, kuidas temast on saanud kogu maailma laama.

Räägin ka ühe naljaka loo. Enne Londoni esinemisi käis dalai-laama oma kaaskonnaga Edinbourghis, Glasgow’s, Conventrys ja mujal, kus kuulsime inimesi rääkimas: “Ta kavatseb 5. juulil kõnelda Royal Albert Hallis!” Mulle jäi mulje, et see on Suurbritannias väga eriline koht. Ja muidugi, oma viie kaarduva rõduga lava ümber, nii et ükski iste-koht ei ole liiga kaugel, tekitab see imepärase tugeva lähedustunde. Lava ulatub publiku sekka ning inimesed võivad peaaegu toetada sellele oma küünarnukid. Tema Pühaduse vastas vasakul – mina olin nende vahel – oli esimeses reas üks sell, kes loengu lõpupoole avas joogipurgi, mis avanedes kihises parasjagu. Nagu ikka, ei lasknud dalai-laama ennast häirida, kuid kuna mina pidasin end alati tema esimeseks kaitseliiniks, seistes talle nii lähedal, siis mõtlesin, et äkki too sell kavatseb teda limonaadiga pritsida. Midagi siiski ei juhtunud ning loeng jätkus. Kui dekaan oli lausunud oma hüvastijätusõnad ja me läksime lava taha, ütlesin sosinal paarile tiibeti julgestustöötajale, et nad jälgiksid seda joogipurgiga tegelast esimeses reas. Julgestajad kuulsid valesti, et ma ütlesin “mõõgaga”, ja võtsid kasutusele kõrgendatud ettevaatusabinõud! Ma sain oma ebaselge sosistamise eest pragada ja hiljem pidin kuulma ka nöökimist.

Pärast Royal Albert Hallis peetud ettekannet “Rahu meeles, rahu tegudes”, mis võeti vastu väga soojalt, tuli Tema Pühadus tagasi palju väiksemasse kohtumispaika Camden Centre’is Londonis, kus oli päev varem alustanud neljapäevast seminarisarja vastastiksõltuvusest kui kesksest budistlikust õpetusest. Selle sarja lõpus pidas ta viis loengut ka selle innustava poeemi kohta, mis on käesoleva raamatu süda.

Raamat on väga rikas, peegeldades Tiibeti meditatiivse ja mõtiskleva kultuuri sügavusi, mis on läbi imbunud headusest ning praktilisusest. See on särav näide sellest, kui tohutut mõju on suur Tiibeti tsivilisatsioon avaldanud kogu Aasiale ja tervele maailmale.

 

Jeffrey Hopkins, PhD

Tiibeti-uuringute UMA Instituudi president,

Virginia ülikooli Tiibeti õppetooli

emeriitprofessor

 

 

 

 

 

 

 

 

ESIMENE OSA

 

Budismi tee

 

 

 

 

 

 

·  1  ·

 

Minu tähelepanukese

 

 

 

 

 

 

Suuremat osa maailmast ühendab tänapäeval elektroonilise side võrgustik ja kohene teabelevi. Kahekümne esimesel sajandil on meie ülemaailmne majandus teinud rahvad ja inimesed üksteisest senisest sõltuvamaks. Muistsetel aegadel ei olnud rahvusvaheline kaubandus vajalik. Tänapäeval on võimatu olla omaette ja kui rahvastel puudub vastastikune lugupidamine, tekivad kohe probleemid. Kuigi vaesemate ja rikkamate rahvaste vahel on sügavad lahkhelid, samuti vaesemate ja rikkamate elanike gruppide vahel rahvaste sees, saab neid majanduslikke lahknevusi tervendada suurema globaalse vastastiksõltuvuse ja vastutuse kaudu. Ühe riigi elanikud peavad arvestama teise riigi elanikega, samuti oma riigi elanikega, et olla nagu õed ja vennad, kes väärivad õigust areneda vabalt.

Vaatamata maailma liidrite parimatele jõupingutustele, pääsevad ikka valla kriisid. Sõdades tapetakse süütuid inimesi, eakad ja lapsed surevad endiselt. Paljud sõdurid ei ole lahinguväljal omast tahtest, neile süütutele sõjaväelastele saavad osaks tegelikud kannatused, mis on väga kurb. Relvadega kauplemine – tuhanded ja tuhanded erinevad relvad ja laskemoonad –, millega tegelevad suurte riikide tootjad, õhutab vägivalda, aga veel palju ohtlikumad kui püssid või pommid on viha, kaastunde puudumine ja teiste õigustest mittehoolimine. Niikaua kui inimmeeles pesitseb viha, ei ole tõelist rahu võimalik saavutada.

Peame tegema kõik, mis võimalik, et peatada sõjad ja vabastada maailm tuumarelvadest. Kui ma külastasin Hiroshimat, kuhu visati esimene aatomipomm, ja nägin tegelikku sündmuspaika ning kuulasin ellujäänute lugusid, olin südames sügavasti liigutatud. Kui paljud inimesed surid ühe hetkega! Kui palju rohkem oli vigastatuid! Kui palju valu ja hävingut tekitab tuumasõda! Ja vaatame, kui palju raha kulutatakse ikka veel massihävitusrelvadele! See on šokeeriv, ääretult häbiväärne.

Edusammud teaduses ja tehnoloogias on toonud inimkonnale muidugi palju kasu, aga sellel on hind. Näiteks, samal ajal kui me naudime reaktiivlennunduse arengut, mis võimaldab kergesti rännata kogu maailmas, on loodud ka tohutu hävitusjõuga relvad. Väga paljud inimesed, olenemata sellest, kui kaunis või kui kaugel on nende kodumaa, elavad ähvardava ohu püsivas hirmus: tuhanded ja tuhanded tuumalõhkepead on suunatud nende poole, et tasakaalustada võimalikku rünnakuohtu, ning igasse linna võib smugeldada kas või üheainsa lõhkepea. Aga inimesed peavad neist lahti ütlema, inimesed peavad vastutama oma kavatsuste eest.

Ainus tee püsiva rahu saavutamisele läheb läbi vastastikuse usalduse, lugupidamise, armastuse ja headuse. See on ainus tee. Suurjõudude katsed saavutada ülekaalu võidurelvastumise kaudu – olgu need keemilised, bioloogilised, tuuma- või tavarelvad – takistavad edasiliikumist. Kuidas võib maailm, kus on nii palju viha ja vimma, jõuda tegeliku rahuni?

Väline rahu ei ole võimalik ilma sisemise rahuta. On üllas tegelda väliste lahenduste väljatöötamisega, aga neid ei saa edukalt rakendada, kui inimeste mõtted on täidetud vimma ja vihaga. Just siin peab toimuma põhjalik muutus. Igaüks peab nägema vaeva, et muuta neid põhiseisukohti, mis kujundavad meie tundeid. Me saame seda teha ainult harjutades, süüvides meditatsioonipraktikasse eesmärgiga järk-järgult ümber kujunda seda viisi, kuidas iseend ja teisi tajume.

Meie maailma masendav olukord kutsub meid tegudele. Igaüks meist on kohustatud abistama meid kõiki ühendava inimsuse sügavamal tasandil. Kahjuks ohverdatakse inimkond nii tihti ideoloogia kaitsmise nimel. See on täiesti vale. Poliitilised süsteemid peaksid tegelikult inimkonda aitama, aga need kontrollivad meid, nii nagu rahagi, selle asemel et töötada meie heaks.

Kui me suudame sooja südamega ja kannatlikult arvestada teiste inimeste vaatekohtadega ja vahetada mõtteid rahulikus arutelus, siis leiame, milles kokku leppida. See on meie kohustus – armastusest ja kaastundest inimkonna vastu – otsida kooskõla rahvaste, ideoloogiate, kultuuride, etniliste gruppide ja majanduslike ning poliitiliste süsteemide vahel.

Kui me mõistame tõeliselt kogu inimkonna ühtsust, muutub meie motivatsioon leida rahu tugevamaks. Me oleme tegelikult õed ja vennad kõige sügavamas tähenduses, seetõttu peame jagama üksteise kannatusi. Vastastikune lugupidamine, usaldus ja hool üksteise heaolu eest on meie parim lootus kestvaks maailmarahuks. 

Muidugi kannavad rahvaste juhid selle eest erilist vastutust, aga iga inimene üksikult peab samuti olema algatusvõimeline, vaatamata oma religioossetele uskumustele. Just inimesena, püüdes jõuda õnneni ja vältides kannatusi, oleme selle planeedi kodanikud. Me kõik oleme kohustatud looma paremat tulevikku.

Selleks, et omandada sõbralikkust, sooja südant, lugupidamist teiste inimeste õiguste suhtes ja hoolivust nende hea käekäigu üle, peame koolitama oma meelt. Selle mentaalse koolituse põhieesmärgiks on arendada kaastundlikku ja rahulikku hoiakut – meeleseisundit, mis on tänase inimühiskonna jaoks eriti oluline, sest sel on jõud säilitada tõelist üksmeelt rahvaste, rasside ja erinevatest religioossetest, poliitilistest ja majanduslikest süsteemidest pärit inimeste vahel. Kaastundliku ja rahuliku meelega võime arendada tahet, seda ajamit, mis võib esile kutsuda muutuse.

Kas olete nõus? Või arvate, et see on mõttetus? Ma olen vaid budistlik munk. See, millest räägin, põhineb mu oma praktikal, mis on piiratud. Kuid ma püüan rakendada neid mõtteid oma igapäevaelus, eriti siis, kui mul on probleeme. Muidugi, mõnikord see ei õnnestu mul. Mõnikord ma ärritun. Aeg-ajalt kasutan karme sõnu, aga kui seda teen, tunnen kohe: “Ah, see on vale!” Tunnen nii, sest olen omandanud kaastunde ja tarkuse praktikad.

Kui olin vaid viieteistaastane, tungisid Hiina kommunistid Ida-Tiibetisse ning Tiibeti valitsus otsustas samal aastal, et Tiibeti riigiasju pean juhtima mina. See oli raske aeg, sest me taotlesime oma vabadusi, olles rusustatud, ning 1959. aastal olin sunnitud ööpimeduse varjus pealinnast põgenema. Indias eksiilis olles pidime igapäevaselt tegelema probleemidega, mis ulatusid vajadusest kohaneda tohutult erineva kliimaga vajaduseni taastada kultuuriinstitutsioonid. Mu vaimne praktika andis mulle väljavaate, mis võimaldas jätkata lahenduste otsimist, kaotamata silmist tõsiasja, et me kõik oleme inimesed, kes on sattunud valemõtetest eksiteele ning kokku köidetud ühiste sidemetega, valmis arenema.

See õpetas mulle, et kaastunne, rahu ja sisekaemus on igapäevaelus loomulikud ja neid tuleb oma igapäevategevustes arendada. Mured tulevad niikuinii, seetõttu on õige hoiaku arendamine otsustav. Viha vähendab meie võimet eristada head halvast, aga see on üks kõrgeimaid inimlikke omadusi. Kui see on kaotatud, oleme kadunud. Mõnikord on vaja reageerida jõuliselt, kuid seda võib teha vihata. Viha ei ole vajalik. Sellel ei ole väärtust. Kaastunne ja rahu on need, mis annavad elujõu kauakestvale tugevale tahtele.

Ma nimetan kaastunnet ülemaailmseks vajaduseks. Järjepidevast kaastundest tulenev meelerahu on inimkonna põhivajadus. Õpilaste, poliitikute, inseneride, teadlaste, koduperenaiste, arstide, õpetlaste, juristide jaoks – kõikide inimeste jaoks kõikides eluolukordades – on terve, kaastundlik motivatsioon positiivse arengu alus.

Suurem osa tänapäeva inimestest, kes on sellise hoiakuga tiibetlastega kokku puutunud, on öelnud, et tiibetlased on hea iseloomuga ja rahulikud, kuigi peavad taluma ebaharilikke kannatusi, olles kaotanud võõrvägede sissetungi tagajärjel oma maa. Mõned arvavad, et see kuulub tiibetlaste iseloomu juurde, kuid enamus mõistab, et see tuleb mõtteviisist, valmisolekust kasutada halbu olusid vaimseks arenguks. Seetõttu ei ole nad rõhutud ning sisemise rahutuse puudumine avaldub nende välise muretusena. See tuleb kaastundest, mille õpetamine oli Tiibetis laialt levinud.

On suur eelis praktiseerida kaastunnet mis tahes jõukohasel tasandil. Samuti on väga tähtis sõnastada soove, mis väljendavad püüdu suuta toimida edaspidi kaastundlikumalt. Igasuguse tegevuse korral, mis on seotud inimühiskonnaga, on kaastunne ja armastus eluliselt tähtsad, olgu tegemist poliitikuga, ärimehega, sotsiaaltöötajaga, teadlasega, inseneriga vms. Kui inimesed teevad oma tööd hea motivatsiooniga, saab nende elukutse inimliku heaolu tööriistaks. Teisest küljest, kui inimesed ei kasuta oma elukutset sellest ajendatult, vaid toimivad isekusest ja vihast lähtudes, nende elukutse moondub. Selle asemel et tuua inimkonnale kasu, toob selle elukutse oskusteave rohkem kahju. Niisiis on kaastunne esmatähtis.

Tean omast kogemusest, et enda sisemisi hoiakuid on võimalik muuta ja inimmeelt täiustada. Inimmeel, kuigi värvitu, kujutu ja mõnikord nõrk, võib muutuda tugevamaks kui teras. Terastugeva meele saavutamiseks peame harjutama kannatlikkust ja otsustavust. Kui tegeleme oma meele täiustamisega, et muutuda tugevatahtelisemaks ja meelekindamaks, aina treenides, treenides, treenides, siis sõltumata sellest, kui palju raskusi me algul kohtame, oleme edukad. Kannatlikkus, praktika ja aeg toovad muutuse. Ärge kaotage julgust, olge vaprad ning püüdke teha seda, mida suudate.