Sisukord
Elu sealpool 7
Esimene osa
ELU PÄRAST SURMA
1 Surm uksel
23
2 Ravi suremise
vastu 33
3 Surm täidab
kolm soovi 41
4 Silmusest
pääsemine 49
5 Põrgutee 61
6 Viirastused 71
7 Nähtamatu niit 81
8 Hinge nägemine 93
9 Kaks maagilist
sõna 103
10 Ellujäämine tormis
119
11 Juhid ja
sõnumitoojad 131
12 Unenägu jätkub
143
Teine osa
TÕENDUSE TAAK
13 Kas akaša on reaalne? 163
14 Mõtlemine väljaspool aju 177
15 Loomise mehaanika 195
Epiloog. Mahasamadhi 205
Register 225
Elu sealpool
Kirjutades seda raamatut surmajärgsest elust, mõtlesin ikka nende lugude
peale, mida lapsena Indias kuulsin. Mõistujutud on võimsad vahendid lapse
õpetamiseks ja paljud nendest, mida mulle räägiti, on mind õpetanud kogu elu.
Nii ma siis otsustasingi põimida selle raamatu teksti ühe sellise loo ümber, mida
kuulsin kodus, templite juures ja koolis, ning loodan, et lugejat võlub maailm,
kus kangelased võitlevad pimedusega, et tulla valgusesse.
Selle loo kangelaseks on Savitri-nimeline naine ja
vaenlane, kellest ta peab võitu saama, on Surma-isand Yama. Yama ilmub ühel
päeval naise eesõue ootama töölt koju naasvat Savitri puuraidurist
abikaasat, et viia ta endaga kaasa. Naist haarab kabuhirm. Mis võiks sundida
Surma tema halastamatust ülesandest loobuma?
Mul polnud raske neid tegelaskujusid ette kujutada.
Tundsin Savitri pärast hirmu ja tahtsin väga teada, milliseks kujuneb taibukust
nõudev lahing Surmaga. Nende maailm sarnanes veidi minu maailmaga, sest mu
lapsepõlve India polnud muistsest Indiast veel liiga erinev. Tahan võtta
hetkeks aega, et seletada, mida surm ja sealpoolne maailm tollal meile
tähendasid. See maailm võib näida vägagi esoteerilise paigana. Kui nii, siis
võid tulla selle teema juurde tagasi, kui oled raamatu põhiosa läbi lugenud.
Kui salapärane ja eksootiline see ka poleks, nüüd ma siis alustan.
Mu lapsepõlves oli kõige maagilisem asi
transformatsioon. Surma peeti lühiajaliseks peatuseks lõpmatul hingeteekonnal,
mis võis talupojast teha kuninga ja vastupidi. Võimalus arvututeks eluaegadeks,
mis ulatuvad ette- ja tahapoole, tähendas, et hing saab kogeda sadu taevaid ja
põrguid. Surm ei lõpetanud midagi, vaid võimaldas hoopis piiritult seigelda.
Aga sügavamal tasandil on see tüüpiline indialik suhtumine – mitte igatseda
jäävust. Veetilk muutub
auruks, mis on nähtamatu, ja siiski materialiseerub aur voogavateks pilvedeks
ning pilvedest sajab vihm tagasi maa peale, vormides jõesänge ja lõpuks
liitudes merega. Kas veetilk sureb sellel teel? Ei, ta võtab igal sammul uue
kuju. Samamoodi on pettekujutlus ka arusaam, et meil on kindlapiiriline keha,
mis on lukustatud aega ja ruumi. Iga veetilk me kehas oleks eile võinud olla
ookean, pilv, jõgi või allikas. Tuletan endale seda tõsiasja meelde, kui
argielu köidikud liiga tugevasti pigistavad.
Läänes on teispoolsust peetud paigaks, mis sarnaneb
materiaalse maailmaga. Taevas, põrgu ja puhastustuli asuvad kuskil kaugel
sealpool taevast või maa all. Mu lapsepõlve Indias polnud
teispoolsus üldse mingi koht, vaid teadvuse seisund.
Ilmaruum, mida sina ja mina praegu kogeme, koos oma
puude, taimede, inimeste, majade, autode, tähtede ja galaktikatega, on vaid
teadvus, mis väljendab ennast ühel teatud sagedusel. Mujal aegruumis on korraga
olemas erinevad tasandid. Kui ma oleksin küsinud oma vanaemalt, kus on taevas,
siis oleks ta osutanud majale, milles me elasime, ja mitte ainult sellepärast,
et see oli täis armastust, vaid aru saades, et paljud maailmad võivad mõnusasti
koos eksisteerida. Võrdluseks võib tuua orkestri, kus mängitakse sadat
muusikariista, mille helid täidavad sama koha ajas ja ruumis. Kuulates sümfooniat
tervikuna, võid soovi korral pöörata tähelepanu ühele kindlale pillile. Sa võid
isegi eristada sellel mängitavaid noote. Üks sagedus ei välista teisi sagedusi.
Ma ei teadnud seda lapsena, aga kui ma kõndisin
Delhi rahvarikkal turuplatsil, kus ühel kaubatänaval tungles rohkem inimesi,
kui sa suudad ette kujutada, siis oli maailm, mida ma ei võinud näha, veelgi
rahvarohkem. Õhk, mida ma hingasin, oli tulvil hääli, autode müra, linnulaulu,
raadiolaineid, röntgenikiiri, kosmilisi kiiri ja peaaegu lõpmatut hulka
aatomisiseseid osakesi. Lõpmatud reaalsused olid kõikjal minu ümber.
Kõik sagedused eksisteerivad looduses korraga, kuid
siiski kogeme vaid seda, mida näeme. Loomulik on karta seda, mida me ei suuda
näha, ja kuna surm napsab inimese meie pilkude alt ära, siis reageerime sellele
hirmuga. Minagi polnud erand. Lemmiklooma
surm tegi mind ärevaks ja kurvaks, vanaema surm, mis tuli äkitselt keskööl, oli
ülimalt masendav. Mu noorem vend jooksis majas ringi ja karjus: “Kus ta on? Kus
ta on?” Läks aastaid, enne kui mõistsin, et õige vastus kõlab: “Siin ja
kõikjal.”
Erinevad eksistentsi tasandid kujutavad endast
teadvuse erinevaid sagedusi. Füüsiline maailm on vaid ühe teatud sageduse
väljendus. (Aastakümneid hiljem sattusin vaimustusse, lugedes, et füüsikute
sõnul on universumil eriline taustamüra, mis kõlab nagu si-bemoll, ehkki võngub
miljoneid kordi madalamal sagedusel, kui seda kuuleb inimene.) Indias ei
tutvustata lapsele iial sellist keerulist poolteaduslikku teooriat, minule
räägiti viiest elemendist ehk mahabhuta’st: maa, vesi, tuli, õhk ja ilmaruum. Need elemendid
ühinesid, et kujundada kõike, mis olemas on. Idee näib ebaküps inimesele, kes
tunneb hästi lääne teadust, kuid selles peitub väärtuslik tõde: kõik
transformatsioonid taanduvad mõnele lihtsale elemendile.
20. sajandil jõudsid lääne teadlased arusaamisele,
et kõik tahked esemed koosnevad tegelikult nähtamatutest võngetest. Minu
lapsepõlves arvati, et tahke asi koosneb suures osas maa-elemendist. Ehk
teisisõnu, tahkel esemel on jämedakoelised võnked ehk madalam sagedus. Aurul on
peenem vibratsioon, mis eksisteerib kõrgemal tasandil.
Nii nagu materiaalsetel asjadel on erinevad
tasandid, eksisteerivad ka erinevad vaimsed tasandid. See tõdemus šokeeris
vagasid katoliiklasi, põhiliselt iirlasi, kes olid koolis mu õpetajad. Nende
jaoks oli ainus vaim Püha Vaim, kes elas taevas. Meie, lapsed, olime küllalt
elutargad, et sellega mitte nõustuda; meie maailmas oli mõttekas vaid arusaam,
et kui Maa on jämedakoeline vaimne maailm, siis peavad olema ka kõrgemad
vaimsed tasandid, mida meie tunneme loka’de nime all ja mis lääne
müstilistes ringkondades said tuntuks astraaltasanditena. On olemas lõpmatu arv
astraaltasandeid, mida jagatakse kõrgemaks ja madalamaks astraalmaailmaks, ning
isegi kõige madalamad neist võnguvad kõrgemal sagedusel kui aineline maailm.
Lääs loobus ammu püüdest “kuulda sfääride
muusikat”, aga Indias usutakse, et tundlikuks häälestatud teadvusega inimene
suudab minna sissepoole ja tegelikult kuulda mitmete kõrgemate tasandite
võnkumist. Astraaltasandil saad näiteks näha omaenda keha, ehkki selle vanus
võib iga hetk muutuda.
Madalamalt astraaltasandilt leiame selgeltnägemise,
telepaatia ja teised viie meele selginemised, samuti viirastused, kehatud
hinged ja vaimud, kes ühel või teisel põhjusel on “kinni jäänud”. Lapsena olin
kindel, et kui kass või koer jäi õhus midagi silmitsema, siis nägi ta midagi,
mida mina ei suutnud näha. Nii ei tulnud see üllatusena, kui hiljem lugesin
mitmetest ida ja lääne tekstidest, et seda, mida madalamal astraaltasandil
tunnetab kõrgema teadlikkusega inimene, tunnetab ka loom. Samuti polnud ma
üllatunud, kui kohtasin psühhiaatriahaigla residenti, kes rääkis mulle, et
kord, kui haiglaruum oli hämar, nägi ta – päris nägemise piiril –, kuidas hing
surevast inimesest lahkus. Iga India laps lausa neelab koomikseid erinevate
kangelaste tegudest kaugetes loka’des. Ainelisest maailmast sisse ja välja liikumine oli
meie tõlgendus reisimisest väliskosmosesse. Koomiksikangelane tuli ikka
mõttevormis ja -pilves, astraalkehas, mis rändas magamise ajal, astraalvärvuse
ja aurana. Kõik need on madalama astraaltasandi võnked.
India traditsioonilise uskumuse kohaselt saadab iga
füüsilist keha astraalkeha. Su astraalkeha on sinu füüsilise keha täielik
peegelpilt: sel on süda, maks, käed, jalad, nägu jne. Kuid see tegutseb
kõrgemal sagedusel, mistõttu suurem osa inimesi pole sellest teadlik. Eluajal
on füüsiline keha hingele rõivaks, luues mulje, nagu oleks inimene suletud
ainelisse maailma. Pärast surma, kui füüsiline keha hakkab lagunema, läheb
lahkuv hing astraaltasandile, mis vastab tema eksistentsile ainelisel
tasandil – sagedusse, mis vastab kõige täpsemalt tema varasemale elule.
See üldine tõdemus, et sa lähed sinna, kuhu kuulud,
sobis mulle tollal hästi. Kujutlesin, et koer läheb koerataevasse ja koeri
armastav inimene ühineb temaga seal. Kujutlesin, et halb inimene ei kahjusta
enam kedagi peale iseenda, sest ta eraldatakse teatud karmavanglasse. Oli
lohutav uskuda, et hea inimene, kes mind armastas, elab pärast surma edasi
headuse tasandil. Kuid mu maailmapildil olid oma piirangud. Ma polnud üldsegi
kindel, kas minu tark vanaisa kohtus teispoolsuses oma targa vanaisaga, kes
näitas talle, kuidas edasi minna, või tegi seda tööd ingel või valgustunud
vaim. Palju hiljem, siis kui hakkasin karma-teemat uurima, leidsin, et pärast
surma jääme iseennast motiveerima. Hing liigub vastavalt oma soovile ühelt
astraaltasandilt teisele, projitseerides, nagu unenäos, neid kohti ja inimesi,
juhte ja astraalolendeid, mida ja keda ta vajab, et edasi liikuda.
Kõik need tasandid on kokkuvõttes Vaimu kujutlused,
nagu on tema kujutlus ka aineline maailm. Indias nimetatakse Vaimu brahman’iks,
s.t Kõigeks; selleks üheks teadvuseks, mis täidab kõiki eksistentsi tasandeid.
Me ütleme Jumal, Rama, Šiva, Maheshwara. Tähtis pole mitte nimi, vaid
mõistmine, et on üksainus teadvus, mis loob kõik ja jätkab loomist lõpututel
tasanditel lõputu kiirusega. Astraaltasandil jätkab Vaim rollide
mängimist. Seal võid tõepoolest näha jumalate ja jumalannade, inglite ja
deemonite kujutisi. Need on tegelikult siiski illusioonid, igal astraaltasandil
toimub Vaimu kogemine. Siin, meie tasandil, kogeme me Vaimu mateeriana, tahke
olekuna. Astraaltasandil kogeme hapraid olendeid ja maastikke, millel nad
elavad – mida võime nimetada unenäoks.
Ilmaruum on asukohatu, seda ei saa kohana kaardile
kanda. Pärast surma minetame ka meie järk-järgult oma paiksuse. Me näeme ennast
sellistena, nagu hinge vaatepunktist tegelikult oleme: korraga kõikjal. Sellega
kohanemine on ilmselt suurim takistus, mida me astraaltasandil kohtame.
Praegusel hetkel oled sa universumi keskmes, sest lõpmatus laiub kõikides
suundades, aga teisel pool maailma on keegi teinegi universumi keskmes, sest
temalgi laiub lõpmatus igas küljes. Kui te mõlemad olete universumi keskmed,
siis peate olema ühes ja samas paigas. Tõsiasi, et te näite olevat erinevates
kohtades, on sensoorne tehistõelisus. See põhineb vaatepiltidel ja helidel –
paiksetel sündmustel. Sina aga pole paikne.
Samuti on iga hetk aja keskus, sest igavik laiub
selle ümber kõikides suundades. Seepärast on mingi kindel hetk sama mis iga
teine hetk. Ilmaruum ei ole paikne ja seega pole sel ei üles- ega alla-suunda,
põhja ega lõunat, ida ega läänt. Need on vaid võrdlemisalused, mis lihtsustavad
toimetulemist meie sagedusel (s.t füüsilises kehas).
Transformatsioon pärast surma ei ole liikumine mingisse teise paika või
aega, vaid tähelepanu kvalitatiivne muutumine. Sa suudad näha vaid seda,
millega võngud samal sagedusel.
Mul oli onu, kes armastas ringi rännata ja
külastada India paljusid pühakuid ja tarku. Minu rõõmuks võttis ta mindki vahel
kaasa. Ma nägin elust tagasitõmbunuid, kes istusid aastaid järjest ühes ja
samas poosis, samuti neid, kes peaaegu ei hinganudki. Nüüd ma tean, et mu
silmad petsid mind. Ma nägin vaid nukku, mille sees toimusid imepärased
transformatsioonid. Need tagasitõmbunud häälestasid end erinevatele
sagedustele, mis asusid teiselpool meie välismaailma. Olles oma tähelepanu
ümber lülitanud, said nad rääkida Ramaga (või Buddhaga või Kristusega, ehkki
viimane pole Indias eriti tõenäoline). Sügav meditatsioon pole loid
seisund, vaid teadvuse stardipakk. Kui kiirabihaiglas on keegi suremas
südameinfarkti ja saab enne elustamist surmalähedase kogemuse, siis kasutab ta
teistsugust stardipakku. Mõlemal juhul toimub tähelepanu kvaliteedi
ümberlülitus.
Suur erinevus seisneb selles, et kui südamehaige
läheb valgusesse, siis on tema rännak tahtmatu. Need vaikivad joogid minu
minevikus kasutasid aga tahet. Küllalt sügaval teadvuse tasandil oli neil soov
läbida protsess, mis sarnaneb suremisega. Nende tunded vaibusid üksteise järel.
(Surijast lahkub viimasena heli, mis sündides tuleb esimesena. See sobib
indialaste arusaamaga, et viis elementi tulevad ja lahkuvad kindlas
järjekorras; heli on samane keha koos hoidva võnkumisega, seega on
loomulik, et ta lahkub viimasena.)
Kui jämedad meeled tuimenevad, siis teravnevad
peened meeled. Pärast suremist me näeme ja kuuleme endiselt, kuid tajutavad
esemed pole enam füüsilised. Need on sellised, nagu me tahame astraaltasandil
näha: taevased vaatepildid ja helid, taevased olendid ja säravad valgused.
Surmalähedase kogemuse puhul tajutakse tavaliselt nägusid, hääli või
emotsionaalset ligiolekut. Teises kultuuris võib inimene oodata kohtumist
näiteks viirastuse või loomaga. Tihti tunneb surev inimene enne keha maha
jätmist enda ümber midagi habrast – teatud soojust, õrna vormi või heli. Mingil
viisil saab seda tunda surija võnkesagedusel. Igaüks, kes on surija juures
viibinud, teab, et too võib väita end olevat suhelnud selles ruumis oma
lahkunud abikaasa või mõne teise ammusurnud inimesega. Teatud liiki astraalne
kontakt luuakse üleminekutsoonis füüsiliselt tasandilt peentasandile.
Suremisel eraldub füüsilisest kehast selle
astraalne teisik. Veedade järgi magab lahkunud hing seejärel pisut aega
astraalpiirkonnas, mida mina nimetan hinge inkubatsiooniperioodiks. Uued ideed
tulevad pähe enne, kui need panevad tegutsema, ja midagi sarnast toimub ka
hingega. Tavaliselt magab hing rahulikult, kuid kui inimene suri äkki, liiga
vara või paljude täitumata soovidega, siis võib uni olla rahutu ja häiritud.
Vägivaldse surma kohutav hetk kerkib ikka ja jälle esile, samuti sellised
maised piinad nagu vastamata armastus või mure. Enesetapja kogeb sama
hingevalu, mis pani teda endalt elu võtma.
Täitumata soov ei pruugi olla halb. Ka igatsus
naudingu järele tähendab võimetust loobuda. Mu onu, vaimne pühendunu, kuulis
palju üksikasjalikke lugusid hingedest, kes olid madalamale astraaltasandile
kinni jäänud. Päevad, kuud ja aastad pole hinge vaatepunktist mingid
kriteeriumid. Kui inimene suri ootamatult või ebaloomulikul põhjusel, siis
polnud tal aega oma isiklikku karmat teostada; kuni ta pole oma kiindumuste ja
kohustustega lõplikult toime tulnud, jääb ta selle tihedama tasandi mõjuvälja.
Pühakul ja targal on see eelis, et nad suudavad
vabalt, oma soovidest pidurdamata, rännata läbi astraaltasandite. Häiritud hing
jääb kahe maailma vahele kinni; kui armastatud inimesed, kes maa peale maha
jäid, aina kutsuvad teda tagasi oma palvete, kurbuse, täitumata armastuse või
teiste katsete abil surnuga kontakti saada, siis on hing ka edaspidi häiritud.
Hinge eesmärk on magada astraalkehas, nii nagu ta magas emaüsas, ja rahulik
surm võimaldab seda.
Küsimusi tekitab ka olukord, kui nähakse elu
silmade eest mööda sähvatamas. Kuna inimene, näiteks uppuja, kogeb seda just
surma piiril, siis peab see olema osa üleminekust ega saa olla tegelikult surma
kui niisugusega seotud. Kui ma olin laps, siis mulle sellest ei räägitud, alles
hiljem kohtusin arstiga, kes jutustas, kuidas oli uppumas Austraalias Great
Barrier Reef’i lähedal. Ta kirjeldas seda rahuliku kogemusena, mida saatis kiire
pildijada, mis hõlmas kogu tema elu – see oli pigem nagu slaidiprogramm, ütles
ta. (Ei tea, kas ta oleks muutunud rahutuks hingeks, kui vetelpäästjad poleks
õigel ajal tema juurde jõudnud.)
Swamid räägivad sageli teispoolsest elust ja paljud
nendest peavad silme eest läbi sähvivat elu karma osaks. Karma on keritud hinge
ümber nagu niit ümber värtna. Alati kui inimene on äkitselt suremas, hakkab see
niit end kiiresti lahti kerima ja inimene näeb juba toimunud sündmuste pilte.
Selles jadas saavad nähtavaks vaid tähtsad karmalised hetked.
Kui suremine kestab nädalaid ja kuid, kerib
karma end lahti aeglaselt. Võime olla minevikust väga haaratud, kui selle
üle mõtiskleme. Aga surmahetkel saadab astraaltasandile sisenemist kiire
karmaline ülevaade piltidega, mis rulluvad lahti nagu kinofilm.
Ent India puristid peavad neid pilte ka puhtaks
illusiooniks. Nad väidavad, et kui näha oma elu sekundi murdosa vältel
sähvatustena silme eest läbi jooksmas, siis näitab see, et iga sekund sisaldab
kogu igavikku. Sündidevahelise sügava hingeune ajal vajutatakse kõigi füüsilises kehas läbielatud minevikusündmuste mälestused
hinge, kujundades karmalise “tarkvara”, mis kutsub esile inimese tulevase elu.
Üks vaimne harjutus, mida ma üha sooritan, on enne
uinumist voodis lamades kõigi päevasündmuste ülevaatamine. Teen seda
vastupidises järjekorras, samal põhjusel, miks karmagi end sel viisil lahti
kerib: ma tahan mõista, mis minuga toimub, ja teha sellega rahu. Ma tunnen, et
ka surijale tuleb anda see võimalus.
Hinge uinaku pikkus sõltub sellest, kui arenenud ta
surmahetkeks oli. Hing magab peamiselt selleks, et vabaneda kiindumustest.
Kiindumuste tugevus määrab, kui palju aega nendest vabanemiseks kulub. Alles
siis, kui hing ärkab, saab ta minna tuttavale eksistentsitasandile. Kui sa
läheksid oma arengutasemest kõrgemale tasemele, satuksid segadusse ja tunneksid
end halvasti. Samuti ei saa sa oma arengus tagasi minna: sa saad vaid edasi
liikuda.
Magavat hinge ümbritseb midagi kookonitaolist. Kui
hing ärkab, siis heidab ta endalt selle kookoni, mis tasapisi kaob. Oma
astraalrännakul kohtab ta teisi hingi, kes võnguvad temaga sarnasel arengutasemel. Ta võib näha hingi, keda kohtas ka
füüsilises maailmas, kui nad on temaga samal sagedusel. Enamik inimesi soovib
väga oma lähedastega ühineda ka teispoolses elus. Nende hinged ei kandu läbi
astraalse atmosfääri, vaid neid juhib armastus. Armastus on võnkumine, mis on
vanem kui inimkond. Aga suundumuse põhimõte on väga inimlik: lähme sinna, kuhu
sügavaim soov meid viib.
Kui vaim liigub füüsilises maailmas, siis on tema
võnked väga aeglased ja tihedad, ta on inimkeha poolt peaaegu liikumatuks
muudetud. Kui vaim tegutseb väga kõrgel sagedusel, siis on ta samuti liikumatu,
sest kogeb vaid puhast teadvust – ehk teisisõnu iseennast. Nende kahe äärmuse
vahel asub kogu loodu. Astraalmaailmas saab hing soovi korral külastada
oma võnkesagedusest madalamaid tasandeid, kuid kõrgematele pääseb vaid edasi
arenedes. Seda võib võrrelda mingite osakeste sõelumisega üha tihedama sõelaga
– osakesed pääsevad läbi ka hõredamast sõelast, kuid tihedama suudavad läbida
ainult juhul, kui on muutunud piisavalt peeneks.
Kristlased, kes mind õpetasid, armastasid rääkida,
milliseks kujuneb elu taevas, ja nende jaoks oli Jumala kodu sama reaalne ja
tahke nagu ükskõik milline Delhi ehitis. Swamid ja joogid nõustusid sellega,
aga ainult seepärast, et uskusid, et vaim läbib igat eksistentsitasandit.
Olenevalt teadvusetasandist lood sa oma taeva, põrgu ja puhastustule nii
ainelisel kui ka astraaltasandil. Kui sa füüsilises maailmas tahad ehitada
maja, siis pead muretsema tellised, panema need üksteise peale, ja nii edasi.
Astraaltasandil pruugib sul vaid kujutleda maja, mida tahaksid, ja see ilmub
sulle näiliselt sama reaalse ja tahkena nagu füüsilises maailmas.
Astraaltasandil toimuvad kannatamine ja
nautimine kujutluses, ehkki need näivad tõelistena. Paradoksaalne küll, kuid
inimene, kes oli füüsilises maailmas skeptik, on arvatavasti skeptik ka
astraaltasandil; ta ei saa aru, et on kohas, mille olemasolu ta ei usu. Keha,
milles astraalmaailmas elad, on see, millega kõige enam samastusid eelmises
füüsilises elus. Et tegemist on kujutletava kehaga, siis võid seda säilitada
või oma astraalelu jooksul muuta. Areng on nii füüsilisel kui ka
astraaltasandil järkjärguline – see võtab aega.
Minu kristlikud kooliõpetajad hellitasid mõtet, et
taevas läheb täide iga soov, ja jällegi nõustuvad swamid sellega omal viisil.
Soov on pärast surma otsustava tähtsusega. Areng on tegelikult soovi täitumine.
Astraalmaailmas sa täidad ja teed selgeks soovid, mis jäid teostumata su
viimases füüsilises elus. Sa mõtiskled ka ainelisest maailmast pärinevate
teadmiste ja kogemuste üle. Astraaltasand on nagu eelmisele füüsilisele
inkarnatsioonile järgnev
magistriõpe. Siingi kogub hing energiat oma kõrgemate, arenenumate soovide
jaoks, et neid täita oma järgmisel külaskäigul füüsilisse maailma, kui ta asub
elama uude kehasse.
Ma ei saanud aru, mis on kristlase arvates surma
eesmärk. Osa surnuid surub maadligi patt ja nad näivad kurjategijatena, kes on
jõudnud oma pahategudega lõpule. Teised surevad, et kohtuda Jumalaga, nad on
innukad, kui tuleb nende aeg. Indias arvatakse, et inimene sureb, kui on
teostanud selleks eluks määratud arengupotentsiaali; ta on omandanud selle,
mida karmal on talle õpetada. Sama kehtib ka astraalmaailmas. Tsükkel lõpeb
iseendas, võimaldades taassündi. Kui olin veel laps, tundus see mulle täiesti
loomulik. Nii loomulik, et tegelikult ei tulnud mulle pähegi, kui salapärane
see protsess võib olla. Mingil viisil leiab hing endale sobivad vanemad, et
uuesti sündida ja arengut jätkata. Tänu sellele, mis toimus astraaltasandil,
toimub reinkarnatsioon eelmisest elust kõrgemal tasemel. Vajalikud arvutused
teeb universum või, nagu mõni pühakiri väidab, karma-isandad.
Lapsena kujutlesin pilti kohtust, kus istuvad
kohtunikud ja vaatavad läbi kõik juhtumid – nad on nii targad, et teavad kõiki
elusid, mida hing on iial elanud. Olles täiesti erapooletud, jagavad nad välja
sündmusi, mis toimuvad järgmises elus. Nende eesmärk pole autasustada ega
karistada, vaid jagada arenguvõimalusi. Hiljem taipasin, et pole mingit
vajadust karma-isanda järele, sest universum ei suhesta mitte ainult iga elu,
vaid ka iga sündmuse looduses. See kohtusaali-stseen sümboliseerib meie endi
otsustamisselgust. Elude vaheajal oleme täiesti võimelised tegema oma arengut
mõjutavaid valikuid tulevikuks. Suurte tarkade ja pühakute elus pole see
toimunud alateadlikult. Nad mäletasid möödunud elu kogemusi nii selgelt, nagu
meie sinuga mäletame eilseid sündmusi. Aga nendele meie hulgast, kelle
teadlikkus pole vabanenud, jääb vaid nõrk mälestus sellest, mis on varem
toimunud.
Olla sündinud, tähendab saabuda uuele mõistmise ja
loovuse tasemele. See protsess kordab end ikka ja jälle, edenedes iga kord
pisut kõrgemale tasandile. Kui oled oma karma piisavalt läbi töötanud, jõuad
selle tasandi kaugeima piirini, su hing lipsab tagasi unne ja tsükkel
jätkub.
Hing liigub alati ülespoole. Iga kannatus
astraaltasandil, isegi kõige piinavam põrgu, on vaid ajutine kõrvalepõige. Ennast
läbi töötades hoolitseb karma selle
eest, et su teod oleksid järgmisel korral alati paremad. Ma tean, et see on vastuolus üldlevinud uskumusega, et
reinkarnatsioon võib inimese hinge viia looma või isegi putuka tasemele, kui ta
teod seda tingivad. India kultuur on väga vana ja keeruline. Kui ma kasvasin,
siis avastasin üllatusega, kui vastuolulised võivad vaimsed õpetused olla –
uskumused vaheldusid meie rännates ühest linnast teise nagu toitki. Indialased
on kõigesööjad. Ühel või teisel ajal on nad kõike uskunud. Mu katoliiklastest
kooliõpetajad olid vaid viimaseks “toiduks” mu sajanditevanuses “menüüs”.
Lõpuks otsustasin, et ainus viis vaimsetest asjadest midagi teada saada, on ise
kogeda ja nii palju kui võimalik lugeda.
Minu lapsepõlve Indias arvati, et me ei vali oma
järgmist kehastumist vabatahtlikult, kuigi valiku tegemine on siiski vajalik.
Valikuvabaduse mõõt sõltub sellest, kui selgelt suudetakse ennast
astraaltasandil näha. Seda suutlikkust, mida nimetatakse nägemiseks, saab
võrrelda sellega, mida me kogeme siin ja praegu. Kõige väiksema
valikuvabadusega inimest sunnivad tagant kinnisideed, sundmõtted, sõltuvus ja
alateadlikud impulsid. Mida rohkem neist vabaneda suudetakse, seda suurem on
valikuvõimalus. Sama kehtib hinge kohta, kes mõtiskleb oma järgmise füüsilise
kehastumise üle.
Pühak või tark on praeguses elus tõeline nägija.
Räägitakse, et kui Buddha pani silmad kinni, siis suutis ta otsekohe
üksikasjalikult näha oma eelmisi kehastumisi. Tavaliselt aga oleme
nägemissoovist nii hõivatud, et kui püüame end näha sellisena, nagu tegelikult
oleme, näeme vaid udu või tühjust.
Kui arendame nägemisvõimet – seda, kuidas oma
olukorrast teadlik olla –, siis suudame mõjutada elusid, millesse kehastume.
Sel juhul suudame ka kiirendada karma läbitöötamist. Samamoodi saame arendada
oskusi ja andeid astraaltasandil. (See selgitab muuseas sedagi, miks suurte
kunstnike ja muusikute võimed avalduvad tavatult varases eas, sageli enne
kolmeaastaseks saamist; andekana sündimine pole juhus.) Sündides toome
eelmistest eludest kaasa anded, mida oleme endas arendanud.
Nagu füüsilises maailmas, nii eksisteerivad ka
astraaltasandil hingesidemed. Suhe astraaltasandil tähendab seda, et võngutakse
teise hingega samal sagedusel, seepärast tuntakse suurenenud armastust, ühtsust
ja õndsust. See pole suhe ruumilises või füüsilises mõttes, sest astraalmaailma
asustavad vaid mõttevormid. Kui kehast ilmajäänud hing häälestub samale
lainele, millel viibib talle armas inimene füüsilises maailmas, siis võib
viimane tunda lahkunu ligiolekut; kaks hinge saavad suhelda isegi juhul, kui
üks neist võngub materiaalsel ja teine astraalsel tasandil.
On kaks põhjust, miks hing soovib füüsilisse
maailma naasta: et täita oma soove ja ühineda lähedaste hingedega. Praeguses
elus suhtleme inimestega, kellega ka eelmistes kehastumistes suhtlesime, me
lõpetame suhted nendega, kelle hinged ei võngu enam meiega samal tasemel.
Kui olin veel poisieas, siis ainus, mis mind
tegelikult selle uskumuse juures häiris, oli see, mis meist lõpuks saab. Läänes
on sellest juba palju aega möödunud, kui inimesed igatsesid tulevast elu rohkem
kui praegust. Keskajast alates ollakse kindlalt kinni soovis viibida praeguses
maailmas. India on alati olnud ambivalentsem. Maises elus on liiga palju valu
ja võimalus seda igavesti korrata ei tundu ahvatlev. Kuidas on siis võimalik
“karmarattalt” maha tulla?
India uskumuse ühe versiooni järgi minetab hing
kõik maised soovid, kui on oma karma läbi töötanud. Ta on valgustumiseni
jõudmiseks ületanud kiindumused ja armastuse aineliste asjade vastu. Ja kui ta
on karmast vaba, siis pole mingit vajadust uuesti sündida ei füüsilisele ega
astraalsele tasandile. Selline hing liigub oma arengus spiraalselt ülespoole,
tasanditele, mida meie ei suuda ette kujutada. Ida filosoofias tuntakse neid
kausaalsete tasanditena; nendel tasanditel omandab teadvus nii peene vormi, et
sel pole enam mingit visuaalset kuju, mida saaksime tunnetada. Kausaalset
maailma on võimalik vaid siis tunda, kui oleme valmis seda kogema, aga igal
inimesel kulub selleks erinev aeg. Me saame sellele pilku heita ilmutuste
kaudu, kuid elama hakkame seal alles siis, kui hing võngub küllalt kõrgel
tasandil, et seda taluda.
India uskumuse teine versioon väidab, et karma on
lõpmatu ja pidevalt uuendatav. Püüdu karmat ületada võiks võrrelda paadist ühe
käega vee välja ja teise käega tagasi sisse tõstmisega, seega toimub areng
selle uskumuse kohaselt pisut teisiti. Kui teostad end, siis ei samasta sa
ennast enam oma keha, meele, ego ega soovidega. Sinust saab puhas nägija ja
selles seisundis võid sa valida karma ületamise. Karma lõpp ei tähenda siiski
elu lõppemist. See oleks nagu võlast vabanemine või vabadus kulutada raha
piiranguteta.
Nagu teisteski inimestes, nii on ka minus kasvanud
ja kahanenud soov, et mind vabastataks. India traditsioonis usutakse, et me
oleme uuesti sündinud positiivsel põhjusel – selleks et väljendada ja ammendada
oma iha jõudu. Ma teadsin isegi poisipõlves, et kristlased ei nõustu sellega,
sest ainus tõeline põhjus, miks nende patusesse maailma sündida, on Jeesuse
juurde tee leidmine. Ideaalne kristlane tahab kiiret päästmist, et sellest
maailmast lahti ütelda, nagu seda tegid paljud kristlastest pühakud – ja ka
paljud India pühakud.
Indialased on igavikulisuse idee võtnud muistsetest
kultuuridest, mis olid olemas ammu enne hinduismi teket, ning isegi islami ja
kristlike vallutajate mõju all on nad hoidnud oma pilgu igavikul. Indialase
meeles pole lõppu taevastel sfääridel, mis kuuluvad olemasolu kõrgematesse
sagedustesse, aga nagu me oleme juba näinud, võib mõni hing teatud kõrgel
arengutasemel otsustada oma teekonna lõpetada. Kui hing on juba nendele
tasemetele jõudnud, ei taha ta tavaliselt uuesti inimesena sündida, välja
arvatud selleks, et osutada mingi teene – aga need hinged on erandid. Budismis
nimetatakse sellist hinge bodhisattva’ks – see, kes ei pöördu Maa peale tagasi arenemiseks,
vaid tuleb vabast tahtest vaimuvalgust levitama. Kui ma küsisin Tiibeti
laamalt, kes või mis on bodhisattva, vastas ta: “Kujuta ette, et sa ei näe enam und, ent
ehkki sulle meeldib olla ärkvel, tahad sa ka aidata neid, kes ikka veel
magavad.”
Loomulikult pole enamik inimesi kõigest sellest teadlikud,
nende puhul jätkub karmatsükkel iseenesest. Siin ja praegu oleme ümbritsetud
lõpmatust hulgast tasanditest. Kui sa suudaksid nihutada oma teadvuse kõrgemale
sagedusele, siis võiksid kohe, kui seda tahad, olla koos inglitega. Lõpmatu
hulga võimalikkuste väljas eksisteerid sa kõikidel nendel tasemetel ühel ja
samal ajal, aga kogemise tasemel eksisteerid ainult ühel. Mõne India õpetuse
järgi igatseme kõik nende teiste tasandite järele nii väga, et rändame nendele
öösel unes. Siis lahkub astraalkeha tegelikult füüsilisest kehast, jäädes
sellega ühendusse niidi abil, mis toob ta jälle ainelisse maailma tagasi. Kui
niit katkeb, siis tagasitee kaob. Samuti on ohtlik mängida madalamate
astraaltasanditega, kui sa neid veel ei mõista. Aga kui juba mõistad, et
vaim kujutleb kogu maailmade struktuuri – madalaimast kõrgeimani,
deemonitest ingliteni, siis ei saa selles, mis on loodud, olla midagi ohtlikku.
Selles raamatus olen püüdnud aidata sul süüvida
maailma, millest leidsin ennast kuuskümmend aastat tagasi. See on veedade
õpetus sellisena, nagu ma seda siis mõistsin. See on tohutu vaimne ookean ja
tüüpilise India kombe kohaselt palutakse sul ammutada sealt oma peekrisse nii
vähe või nii palju, kui soovid. Tervel ühiskonnal on peaaegu võimatu hõlmata
lõpmatust, India pole erand. Sealgi on inimesed mures surma ja suremise pärast,
nagu ollakse läänes, ja sealgi on neid, kes on täielikult selja pööranud
jalgade ees lainetavale teadmise-ookeanile. Läänes on meil sellest nähtusest
oma versioon. Me eitame, et keegi võiks teada, mis asub surmapiiri taga – ja see suleb mõneks ajaks mõnusalt
meie mure ees ukse. Või väidame, et vaimne teadmine on suhteline; et loeb
ainult usk, mitte see, millesse usud.
Just selliseid piire püüab see raamat ületada.
Küsimus “Mis juhtub, kui oleme surnud?” taandub küsimuseks “Mis juhtub, kui
olen surnud?” Küsimus muutub isiklikuks, emotsionaalseks ja vältimatuks. Kui
pühendunud moslem maanduks kristlikus taevas (või vastupidi), oleks ta väga
õnnetu, sest igavik ei vastaks tema ootustele. Poisieas olin ma õnnelik,
sest mulle tutvustati sellist lihtsat struktuuri, – mida ma olen viimistlenud
oma ülevaates –, mis lubab igal hingel leida kodu, kuhu ta kuulub.
On teatud teemad, mis selles raamatus esile
küündivad:
Surmajärgne elu on taas leitud selguse paik.
Surmajärgne elu pole staatiline. Me areneme edasi
ja kasvame ka pärast surma.
Valik ei lõpe surmaga, vaid avardub.
Maised pildid kannavad meid surmajärgsesse ellu (me
näeme algul seda, mida paneb nägema meie kultuur), seejärel aga teeb hing loovaid
hüppeid, mis avavad uusi maailmu.
Minu sihiks on uurida, kui usaldusväärsed need
eeldused on, sest nad erinevad väga kristlikust taeva ja põrgu loost, mida
enamik lapsi läänes õpib. Üks vana kultuur lubab armastusel ja surmal koos
eksisteerida, mitte vaenlastena, vaid ühe elu omavahel läbipõimunud tahkudena.
Suur Bengali poeet Rabindranath Tagore kirjutas:
Öö suudles hääbuvat päeva
ja sosistas:
“Olen surm, sinu ema,
minust sünnid sa uuesti.”
Surmajärgse elu lugu, mille valguses üles kasvasin,
on avatud lõpuga nagu elu ise. See vana vaimne tarkus on jäänud minusse
aastakümneteks, teisenedes tänu kogemustele ja heiastustele. Ainus
surmakäsitus, mis mulle midagi tähendab, lubab meil kogeda kõike. Nüüd loodan
anda lugejale sellesama vabaduse – praeguses ja igas tulevases maailmas.
Esimene osa
ELU PÄRAST
SURMA
1
Surm uksel
Kaua aega tagasi oli metsades, mis kord ümbritsesid püha linna Benaresi, rikkalikult
tööd puuraiduritele. Üks neist oli kena Satyavan, keda muutis veelgi ilusamaks
tema suur armastus oma naise Savitri vastu. Paljudel hommikutel oli
Satyavanil raske oma onnist lahkuda ja metsa tööle minna.
Ühel hommikul lamas Savitri uneledes voodis ja
mõtles oma õnnele, mis tundus olevat täiuslik. Äkki märkas ta kedagi ristijalu
istumas tolmusel lagendikul – nende eesõuel. See on rändmunk, mõtles naine. Ta
pani kaussi riisi ja juurvilja ning tõttas neid pühale mehele pakkuma, sest
külalislahkus on püha kohustus.
“Ma ei vaja toitu,” ütles võõras, lükates eemale
kausi, mille Savitri oli pannud varjulaigulisele maapinnale. “Ma ootan
siin.”
Savitri tõmbus kabuhirmus tagasi, sest äkki ta
teadis, kes külaline on. Mitte rändmunk, vaid Surm ise, keda Indias
tuntakse isand Yamana.
“Keda sa ootad?” küsis naine, hääl värisemas.
“Meest, kelle nimi on Satyavan.” Surma-isand rääkis
viisakalt. Ta oli harjunud, et tal on surelike üle täielik võim, seepärast
lähenes ta neile lihtsalt, peaaegu kõrkuseta.
“Satyavan,” hüüdis Savitri. Ta suutis vaevu hoiduda
minestamast, kui kuulis oma abikaasa nime. “Aga ta on tugev ja terve ning me
armastame teineteist väga. Miks peaks tema surema?”
Yama kehitas õlgu. “See on nii, sest peab olema,”
ütles ta ükskõikselt.
“Aga kui sa hoolid sellest nii vähe,” ütles
Savitri, “siis miks mitte võtta keegi teine? On ju haigeid ja viletsaid
inimesi, kes paluvad surmalt vabastamist. Külasta neid ja jäta minu maja
rahule.”
“Ma ootan siin,” kordas Yama ega lasknud end naise
palvest ja silmi tulvavatest pisaratest liigutada. Yama näis Savitrile
esindavat maailma, kus kõik on nimeta ja halastuseta.
Noor naine ruttas onni tagasi. Ta kõndis
edasi-tagasi, pöörane teadmisest, et tema abikaasa tuleb koju vaid selleks, et
oma hukatusele vastu minna. Tiigrid kardavad vapra Satyavani kirvelööki, aga
siin on vaenlane, keda ükski relv ei tapa. Siis tekkis Savitrile meeletu mõte.
Ta heitis mantli õlgadele ja jooksis tagaukse kaudu metsa.
Savitri oli kuulnud, et mäel asus püha paik – maa
sees olev koopasuurune eluase, mida olid kujundanud tohutu banjanipuu juured.
Seal elas tuntud pühamees. Savitri tahtis temalt abi paluda. Aga ta ei
teadnud teed ja leidis peagi, et kõnnib mööda hirveradu ja kraave. Hirm kihutas
teda tagant, nagu hingamine ja jõud seda lubasid. Ja nii rändas naine aina
kõrgemale ja kõrgemale, kuni enam ei jaksanud ning kukkus maha ja jäi magama;
ta ei teadnud, kui kauaks.
Kui päiksekiirtevihk Savitri silmad avas, leidis ta
end tohutu banjanipuu jalamilt. Naine silmas juurte vahel koopataolist õõnsust
ja piilus erutatult selle sisse. Enne veel, kui ta jõudis sisenemiseks julgust
koguda, hüüdis üks hääl koopast: “Mine ära!” See oli nii vali ja äkiline, et
Savitri lausa hüppas.
“Ma ei saa ära minna,” vastas ta hääle värisedes.
Naine selgitas oma meeleheitlikku olukorda, aga hääl koopapimedusest ütles:
“Mille poolest erined sina kõikidest teistest? Surm käib kaks sammu
tagapool meie järel – hällist hauani.”
Pisarad tõusid Savitri silmadesse. “Kui sa
oled tavainimestest targem, siis peab sul midagi minu jaoks olema.”
Hääl vastas: “Kas sa tahad Surmaga kaubelda?
Kõigil, kes on seda proovinud, on see ebaõnnestunud.”
Savitri tõusis väärikalt püsti. “Las siis Yama
võtab abikaasa asemel minu. See, mida kõik räägivad, on tõsi. Surm on lõplik.
Mu ainus lootus on, et ta tapab minu ja säästab tema, kes pole surma ära
teeninud.”
Nüüd oli vastaja hääl õrnem. “Ole rahulik,” ütles
hääl. “On üks võimalus.” Savitri kuulis pimeduses sahinat, seejärel väljus
pühamees oma koopast. Ta oli askeet, tema kõhna keha ümber oli seotud niudevöö
ja õlgade ümber heidetud munga siidsall. Ja ometi näis ta olevat üllatavalt
noor. Mees ütles Savitrile, et tema nimi on Ramana.
“Sa tead, kuidas Surma võita? Ütle mulle, kuidas,”
anus Savitri.
Munk Ramana kissitas päikesepaistes silmi,
pööramata Savitrile tähelepanu. Tema silmis oli pilk, mida Savitri ei
mõistnud. Siis pühamees kummardus ja võttis vana rooflöödi, mis lebas maas.
“Tule,” ütles ta. “Võib-olla sa suudad õppida. Ma
ei anna mingeid lubadusi, kuid kindlasti oled sa piisavalt meeleheitlik.”
Ramana oleks nagu Savitri unustanud, ta hakkas
flööti mängima ja mööda lähedal asuvat hirverada üles minema.
Savitri seisis veel hetke, hämmastunud ja segaduses, aga kui flöödihelid
metsa kadusid, siis polnud tal muud valikut, kui neile järele joosta.
Surma ime
Elu ümbritseb kaks saladust. Vaid ühte neist,
sündi, peetakse imeks. Kui sa oled usklik, siis toob sünd maailma ühe uue
hinge tema kodust Jumala juures. Kui sa pole usklik, siis on ime see, et
üksainus viljastatud rakk emaüsas pooldub viiskümmend korda ja areneb
inimeseks. Valgu ja vee tilk teab mingil viisil, kuidas kujundada end
silmadeks, käteks, nahaks ja peaajuks.
See üheksa kuud kestev muundumine aina kiireneb,
nii et lõpuks tekib igas minutis miljon uut ajurakku. Hetkel, mil laps sünnib
nagu emalaevast eralduv kosmosesüstik, mõistavad äkki kõik süsteemid, mis
peavad iseseisvalt toimima – süda, kopsud, aju ja seedetrakt –, et see hetk on
nüüd käes. Organite töö ei sõltu enam emast, vaid need hakkavad hämmastava
täpsusega toimima, otsekui oleksid alati olnud iseseisvad. Sekundi murdosa
jooksul otsustab elu hakata elama.
Teine saladus, millega puutume tavaliselt kokku
palju aastaid hiljem, on hoopis erinev. See viib lõpule asjad, mille
saavutamise pärast sünd nii väga võitles. Nõrgad südamelöögid ületavad
nähtamatu joone ja lakkavad. Kopsulõõts, mis on pumbanud umbes 700 miljonit
korda, keeldub pumpamast. Sada miljardit neuronit lakkavad signaale edastamast;
triljon miljardit rakku kogu kehas saavad teate, et nende missioon on lõppenud.
Ometi on see finaal sama suur saladus kui sünd, sest hetkel, mil elu lõpeb, on
99% meie rakkudest tavaliselt ikka veel töövõimelised ja kõik kolm miljardit
koodonit – inimese “DNA-raamatu” tähte – on kahjustamata.
Surm saabub ilma sünni imepärase kooskõlata. Mõni
rakk ei saa sellest uudisest veel mõnda aega teada. Kui surnu elustatakse umbes
kümne minuti jooksul, enne kui peaaju hapnikuvaegusest kahjustub, hakkab keha
masinavärk taas tööle, otsekui poleks midagi juhtunud. Tõepoolest, surm on
väga ebaselge sündmus, näiteks silmalaud võivad pilkuda veel kümme kuni
kaksteist korda pärast seda, kui pea on keha küljest raiutud (see jube tõsiasi
avastati Prantsuse revolutsiooni ajal, kui inimesi giljotineeriti).
Religioon ei pea surma imeks. Kristluses on surma
seostatud patu ja saatanaga – lääne vaste Surma-isandale. Surm on vaenlane,
kelle haardest Jumal meid päästab. Aga Jumala abiga jõuame palju tähtsama
sündmuseni – surmajärgse elu algusesse. Uskliku arvates saame surres tunda
Jumala ligiolekut; kogu ajaloo vältel on nägijad väitnud, et nad on tegelikult
näinud hinge kehast lahkumas. (Mitte kõik nägijad pole usklikud. Tunnen üht
väljapaistvat psühhiaatrit, kelle ateistlik ilmavaade sai tõsiselt läbi
raputatud meditsiinikoolis, kui ta astus just surmahetkel vähihaige palatisse
ja nägi viirastuslikku helendavat kuju surija kehast väljumas ning kadumas.)
Levib legend, et inimese surres kahaneb tema kehakaal 21 grammi, sest nii palju
kaaluvat hing. Tegelikult sellist muutust ei toimu.
Ma arvan, et surm väärib imeks nimetamist, ükskõik
mis suremise ajal ka ei toimuks. Ime aga, veider küll, on see, et me ei suregi.
Elutegevuse seiskumine on illusioon, eesriiet kõrvale tõmbava maagina ilmutab
hing meile teispoolsust. Müstikud mõistsid juba ammu selle hetke rõõmurikkust.
Nagu suur Pärsia poeet Rumi ütleb: “Surm on meie abiellumine igavikuga.” Aga
ega ainult müstikud pole surma illusoorsust läbi näinud, ka väljapaistev 20.
sajandi filosoof Ludwig Wittgenstein kirjutas: “Elu jaoks olevikus pole surma
olemas. Surm pole sündmus, mis toimub elus. Surm pole ka mingi fakt.”
Mina usun, et surm toob kaasa järgmised
imepärased asjad:
aeg asendub ajatusega;
ruumi piirid laienevad lõpmatusse;
sulle avaneb elu allikas;
sa omandad uue viisi teada, mis jääb väljapoole
viie meele ulatust;
sulle avaneb kõige aluseks olev intellekt, kes
juhib loomisprotsessi (hetkel ei kasuta me sõna “Jumal”, sest paljudes
kultuurides pole ainulooja suremise või surmajärgse elu osa).
Teiste sõnadega, surm on meie eesmärgi teostumine
siin maa peal. Kõik teised kultuurid usuvad kindlalt, et see on tõsi, kuid
lääne kultuuris nõutakse kindlamat tõestusmaterjali. Arvan, et tõestus on olemas, aga see ei saa olla füüsiline, sest
määratluse järgi teeb surm füüsilisele elule lõpu. Et seda tõestust mõista,
peame avardama oma teadvuse piire nii palju, et tunneksime iseennast paremini.
Kui sa tunned ennast kui inimest teisel pool aega ja ruumi, siis on su
identiteet avardunud, hõlmates surma. Põhjus, miks inimolend otsib
jätkuvalt täitumust teispoolt taevatähti, on tunne, et meie saladus peitub
seal, mitte siin füüsiliste piirangute maailmas.
Igavik praegu
Olles nähtamatu ime, on surm ülimalt tabamatu. Kuid
me oleme saanud ahvatlevaid tõendeid, et “teisel pool” olev on tegelikult meile
praegu väga lähedal. Inimesed ei mõista, kui tähtis see surmajärgse elu
seisukohalt on. Sõna “järgne” viitab, et aeg surmahetkel ei muutu, vaid liigub
jätkuvalt sirgjooneliselt edasi, kandes inimese maisest ajast taevasesse aega.
See on kahel põhjusel vale. Esiteks, igavik ei sõltu ajast. Kristluses ei
karistata patust, kes on igaveseks põrgusse mõistetud, mitte pikka aega, vaid väljaspool aega.
Ka hea inimene, kes saavutab lunastuse, elab seal, kus kellad iial ei
tiksu. Nii polegi tavalisel ajatunnetusel mingit tähtsust selle seisukohalt,
mis järgneb.
Teiseks, meie igapäevane ajatunnetus põhineb just
igavikul. Universum tekkis 14 miljardit aastat tagasi ja pani kosmilise kella
käima. Keha kogeb aega tänu atomaarsetele võngetele vesiniku, hapniku,
lämmastiku ja süsiniku – orgaaniliste kemikaalide – tasemel. Me mõõdame
väliseid sündmusi, kasutades aju sisemist kella, mis pole midagi muud kui need
orgaanilised kemikaalid. Teo aju tiksub nii aeglaselt, et kulub viis sekundit,
enne kui üks sündmus lõpeb ja uus algab. Nende viie sekundi jooksul võid võtta
teo ja viia ta kolm meetrit edasi. Teole näib, et ta on teleporteerunud läbi
ruumi. Inimaju tiksub küllalt kiiresti, nii et me suudame tunnetada sündmusi,
mis kestavad vaid ühe tuhandiku sekundist (näiteks sääse möödavilksatamine,
koolibri liikuvate tiibade ähmased piirjooned), aga ikkagi liiga aeglaselt, et
näha kuuli lendu või miljonit neutriinot, mis iga minut tungivad läbi me keha.
Enne Suurt pauku ei tiksunud aeg edasi ega
peatunud; üks sekund võrdus igavikuga. Me oletame seda, sest kvantfüüsika on
aja illusioonist läbi tunginud, minnes aatomkellast kaugemale, sügavamale
Looduse algstruktuuri. Sügavaimal tasemel võnked lakkavad. Universum vaibub
nagu surev aju. Ometi on surmailming näiline, sest tegevuse lõppemise piir
tähistab seda, et algab uus maailm, mida tuntakse virtuaalse reaalsusena ja kus
mateeria ning energia eksisteerivad puhta potentsiaalina. Virtuaalse maailma
alus on keeruline, kuid kõige lihtsamalt väljendudes – mittefüüsiline sfäär
peab eksisteerima, et sünnitada füüsiline universum. See sfäär on tühjus, kuid
see pole kaugeltki tühi. Nagu diivanil tukkuja meel on küll tühi, kuid võib
kohe ärgata lõpmatuks mõtetejadaks, nii ärkab ka virtuaalne reaalsus lõpututele
uutele sündmustele. Loodu murrab tühjusest täielikku täiusesse, nii nagu
igavik hüppab ajatusest aja täiusesse.
Kui igavik on praegu meiega, olles kõige alus, siis
peame ka meie sellest pärinema. Ajaillusioon ütleb meile, et me sööstame
otsejoones sünnist surma, kuid tegelikult viibime ühes vahumullis, mille on
valla päästnud igavik.
Tegelikult pole surm iial olnud kaugel eemal,
kindel piir elu ja surma vahel pole üldse läbitungimatu. Tunnen üht
May-nimelist naist, kes on viiekümneaastane ja pärit New Mexicost. Teismelisena
sai see naine šoki, sest tema vanem vend hukkus autoõnnetuses. “Mina olin
viisteist, tema üheksateist, ta oli ainus inimene, keda olen iial tõeliselt
austanud. Kui ta suri – pauhti! ... just nii lihtsalt –, ei suutnud ma sellest isegi
aru saada,” ütleb May. Ta oli palju aastaid väga kurb.
“Tõmbusin täielikult endasse, ei kohtunud enam
kellegagi. Ja ma küsisin üha: “Miks?
Ma tahan vastust. Ütle mulle.” Päev
päeva järel ei tulnud mingit vastust.” Siis sündis Mayle laps ja naine otsustas
hakata jälle inimestega suhtlema. “Ma teadsin, et lapsel pole hea kasvada
erakuna, nii otsustasingi vahetevahel mõne inimesega kohtuda.”
Esimesel seltskondlikul koosviibimisel, kuhu naine
läks, tundis ta äkki midagi imelikku. “Rääkisin kellegagi, mul oli käes klaas
veini, kui tundsin, et mu jalalabad muutusid tuimaks. Tuimus levis kiiresti
mööda jalgu üles ja äkki ma mõistsin. See on see. Otsekohe tuba kadus
ja ma tundsin, et lendan läbi ruumi kiiremini, kui suutsin ettegi kujutada.
Tundus, nagu oleks kõik uskumatult kokku tõmbunud ning avardunud ühel ja samal
ajal. Mul pole aimugi, kui kaua ma ära olin. Pidu toimus maal ühes farmis, nii
kulus kiirabil kohalejõudmiseks viiskümmend minutit. Selleks ajaks olin
teadvusele tulnud, sõbrad rääkisid mulle, et nad tundsid kogu aeg, et mu pulss
siiski lööb nõrgalt.”
Küsisin Maylt, kuidas ta oma kogemust tõlgendab.
“See on ikka veel siin,” ütles ta, hoides oma peopesa umbes kolmekümne
sentimeetri kaugusel rinnast. “Umbes nii kaugel.”
“Mis on ikka veel siin?” küsisin.
“Igavik. Olen kindel, et seda ma just kogesingi, ja
see tunne pole minust enam lahkunud. See kinnitab mulle, et eksisteerin
väljaspool oma keha. Kolmekümnendad eluaastad olid rasked, sest mul oli
rinnavähk, aga ma ei kartnud suremist, mitte hetkekski. Miks ma oleksin pidanud
kartma? Ma olen igavikku näinud.”
Vedaanta – Hinge vastused
Ma tahan surematuse inimnäoliseks muuta, enne kui
läheme seda toetava teaduse juurde. Faktid on kasutud, kui meil pole nendega
isiklikku suhet, ja miski pole nii isiklik kui suremine. Kuna muistses Indias
tunnistasid väga paljud tõde, et igavikku saab kogeda, siis siirdugemgi sinna,
et näha, kuidas see võimalik on. Tuhandeid aastaid tagasi elas inimesi, kes
uurisid vaimusügavusi, et saada vastuseid ilma Jumalat solvamata ja tema
valdkonda tungimata. Need olid rišid ehk veedade-aegse India targad, kes
kerkisid esile ajal, mil hinduism oli alles õitsele puhkenud – võib-olla koguni
neli tuhat, aga võib-olla kõigest tuhat aastat tagasi. Nimed, mille all rišisid
tuntakse – Vyassa, Brighu ja Vasistha – võivad olla ajaloolised või mitte, aga
kirjatöö, mille nad endast maha jätsid, on tuhandeid lehekülgi pikk. Paljudel
teostel puudub tõestatud autor, nagu seda pole ka Vanal Testamendil, ja rišide
õpetus, mida tuntakse vedaantana, ei ole religioon.
India vaimne maastik oli täis jumalaid ja
jumalannasid, samuti leidus loendamatuid lokasid ehk mittefüüsilisi maailmu.
Olid inglite ja deemonite hierarhiad, mis on võrreldavad Dante omadega.
Sellises hämmastavas mitmekesisuses ei pakkunud ka rišide käsitus ühte Jumalat.
See jutustas ühest reaalsusest, mis hõlmab kõiki võimalikke kogemusi nii
praeguses elus kui ka teispoolsuses. Rišid väitsid, et iga eksistentsitase on
tegelikult teadvuse seisund. Teised maailmad – tegelikult kõik maailmad –
vormitakse teadvuses. Seega meie, nende maailmade loojad, suudame neid kogeda
ja mõjutada, kui tahame. Need on vedaanta põhiväited. See, mida rišid pakkusid,
on enam kui filosoofia, see on kutse osaleda ühes lõputus katses. Katse eesmärk on
proovile panna reaalsuse tõelisus, uurides seda iseenda sees.
Kutse kehtib ikka veel. Kui me võtame selle vastu,
siis oleme ühendatud veedade rišidega nähtuse kaudu, mida Aldous Huxley nimetas
“püsifilosoofiaks” ja mis naaseb igal ajastul, et rahuldada uue põlvkonna
nõudmisi. Oleks mõttetu käsitleda muistset traditsiooni, kui see meile midagi
ei ütleks, aga vedaanta ütleb. Ühelt poolt on paljude inimeste elus dogmad
asendunud kahtlustega. Tänapäeva vaimne segadus pole võib-olla nii eksootiline
kui templite ja jumalate küllus muistses Indias, aga kuula ikkagi neid hääli,
mis meie ümber ringlevad:
Olin Alzheimeri-osakonnas, kui mu vanaisa suri. Oma
elu lõpul oli ta hoopis teine inimene – mõistuse kaotanud, keha suure koguse
morfiiniga mürgitatud. See oli nagu taime suremise jälgimine. Kui tema
hingamine lakkas, tundus, nagu poleks midagi muutunud.
Mu eksabikaasa on tõeline kaabakas. Ma ütlesin
talle, et kui ta sureb, siis rändab ta otse põrgusse. Esimese klassi piletiga.
Ma olen budist. Kui lahkun kehast, saab minust
puhas teadvus.
Ma olen hindu. Ma olen juba praegu puhas teadvus.
Kelle üle nad nalja heidavad? Kui oled läinud, siis
oled läinud. Punkt.
See viimane hääl kuulub materialistile, kes peab
surma lõplikuks, sest näeb elu vaid füüsilises kehas. Me võime väita, et
surmajärgse elu eitamine on teaduslik, ent tegelikult näitab see vaid uskumist
materialismi. Rišid olid veendunud, et teadmine pole teadjaväline, vaid tema
teadvusse põimunud. Nii polnud neil mingit vajadust välise Jumala järele, kes
lahendaks elu ja surma mõistatuse. Rišidele olid selle asemel tähtsad nemad
ise, mis on väga hea, sest nii on ka meiega. Igal inimesel on mina. Me kõik
oleme kindlad oma eksistentsis, ehk selles, et elame. Nende tõetruude teadmistega,
väidab vedaanta, võib igaüks kogeda vahetut teadmust ükskõik mille kohta,
hoolimata sellest, kui saladuslik see ka pole.
Miks me siis pole seda kogenud? Võib-olla
sellepärast, et me ei ole kontakteerunud enda sügavaima osaga, mida rišid
nimetavad aatmaniks. Selle lähimaks vasteks eesti keeles on “hing”. Hing ehk
aatman on jumalik säde, nähtamatu osake, mis toob Jumala ligioleku lihasse ja
luusse. Suurim erinevus on see, et vedaantas pole hing Jumalast eraldatud.
Erinevalt kristlikust hingest ei saa aatman tulla Jumalast ega temasse naasta.
Inimene ja jumalus on ühtsed; teadlikkus sellest ühtsusest on vajalik samm, mis
toob reaalsuse nähtavale.
Väide “Ma olen Jumal” kaasneb aatmaniga loomuldasa.
Kuid meile, lääne inimestele, ei tundu see nii loomulik. Aastaid tagasi oli mul
sõber, kes oli võimeline tugevateks vaimseteks kogemusteks, näiteks
lahkus ta kehast ja nägi oma südames valget valgust – või vähemalt rääkis
nii. Ütlesin talle, et minul pole selliseid kogemusi olnud. “Ka minul mitte,”
vastas ta, “need on ebaisikulised.”
Sel hetkel jõudsin arusaamisele, et miski väline,
piiritu ja muutumatu ei saa
olla isiklik. Me oleme harjunud ütlema
“minu hing”, aga see on eksitav. Hing ei kuulu mulle samasuguse omandina nagu
näiteks maja, või veresideme kaudu nagu lapsed. Hing ei kuulu mulle nagu
minu isik ja mälestused, sest seniilsus ja meeltesegadus võivad mu aju
kahjustada ja mult mõlemad ära võtta.
Surm ei seostu sellega, mis mul on, vaid sellega,
kelleks ma võin saada. Praegu pean ennast ajalapseks, aga minust võib saada
igavikulaps. Ma näen oma kohta siin maa peal, aga võib-olla olen ma teel
universumisse. Me teame vaistlikult, et meie saatus on lõputu, aga me kardame
surma, sest see paneb proovile meie soovid ja unistused. Me kardame proovilepanekut,
sest kui ilmneb, et oleme eksinud, siis tunduvad kõik meie püüdlused
asjatutena. Oma meedikukarjääri jooksul olen näinud, kui hirmunud võivad
inimesed viimase hetkeni olla. Suremine pole tõelisem kui iga teinegi hetk, aga
see on määravam. Pole tähtis, kui rikas või andekas sa oled, sest surm on
suur võrdsustaja. (Mäletan, kuidas üks tuntud guru kõneles sellest, et
imendumine valgusesse on ülim vaimne tasu. Minu kõrval istuv naine hakkas
nihelema, nõjatus minu poole ja sosistas mulle kõrva: “Näib, et see on väga
surma moodi.”)
Et surmajärgsel elul oleks mõte, peab see olema
sama rahuldustpakkuv kui maine elu. Raha, võimu, seksi, perekonna, saavutuste
ja füüsiliste naudingutega lõpu tegemine ei ole tähtsusetu. Paljud asjad, mida
armastame ja millest sõltume, saavad praeguse elu lõppedes otsa. Mitu aastat
tagasi, kui ma olin kogemusteta arst Bostonis, võeti haiglasse ravile üks vanem
paar – mõlemad, nii mees kui ka naine, olid haiged. Mees oli lõpetamas oma
pikka võitlust käärsoolevähiga. Tema naise seisund oli palju parem, ehkki ta
oli põdenud südamehaigust. Nad viibisid samas haiglapalatis ja neid iga paari
päeva järel külastades nägin, kui kiindunud nad teineteisesse olid.
Mees oli teadvusele tulles ja teadvust kaotades
palju päevi suures valus. Naine istus tund tunni järel tema kõrval ja hoidis
tal käest kinni. Ühel hommikul, kui ma jälle tulin, leidsin, et naise voodi oli
tühi – ta oli südame seiskumise tagajärjel öösel äkki surnud. Mees oli
parajasti teadvusel ja ma rääkisin talle, mis oli juhtunud. Tegin seda
vastumeelselt, sest kartsin võimalikku šokki. Aga tema tundus väga rahulik.
“Ma mõtlen, et minagi lähen nüüd,” ütles ta, “seni
ma ootasin.”
“Mida?” küsisin temalt.
“Härrasmees laseb daamil alati ees minna,” vastas
ta, vajus tagasi teadvusetusse ja lahkus samal pärastlõunal.
See meenutab mulle, mida me saame suremisse
kaasata. Lahkus, rahulikkus, oskus kannatlikult vastu võtta kõike, mis peab
tulema: need on omadused, mida saame endas kujundada, ja kui need on olemas,
siis on surm katse, milles me läbi ei kuku. Meie viga pole see, et me surma
kardame, vaid see, et me ei austa surma kui imet. Kõik kõige olulisemad
valdkonnad – armastus, tõde, kaastunne, sünd ja surm – on võrdsed. Need
kuuluvad meie saatusesse, aga ka praegusesse ellu. Kokkuvõttes on selle raamatu
eesmärk tuua surm olevikku ja seega võrdsustada armastusega.
Seepärast jätkan ma meie arutelu vahepalana lugu
Savitrist, naisest, kes valis armastuse, et surma üle kavaldada. Jäägitu
armastus on see saladus, mille ta avastas ja mille meiegi peame avastama. R.
Tagore viitab sellele väga kaunilt järgnevas luuletuses.
Mida sa annad?
Mida sa annad,
kui surm koputab su uksele?
Oma elu täiuse –
sügispäevade ja suveööde magusa veini,
oma väikese varu, mis kogutud aastate jooksul,
ja tunnid, mis elamisest rikkad.
Need saavad olema mu and,
kui surm mu uksele koputab.