SISUKORD

 

Saateks   7

Eessõna   9

Eessõna 2. väljaandele   11

 

I

SPIRITUAALNE LIIKUMINE

          

 1.   Selle eesmärk ja siht   13

 2.   Vaimude ja inimeste lävimine   14

 3.   Inimkond kui sidelüli kõrgete ja madalate vaimude vahel   16

 4.   Vaimude teadaannete eesmärk   17

 5.   Spiritistlikud nähtused, täppisteadus ja usk   17

 5a. Spiritistlikud nähtused, hüpnoos, sugestioon ja telepaatia   19

 6.   Spiritualismi kaitsmine   21

 7.   Meediumlus   22

 8.   Teadvus ja aimdus   25

 9.   Meediumlus - üks hingeline omadus   25

10.  Meediumi võtmine kõrge ja madala vaimu valdusse   26

11.  Meediumi kutse   27

12.  Vaimu ja meediumi vahekord   28

13.  Meediumi psüühilised jõud   29

14.  Ruumiline ja ajaline selgeltnägemine   30

15.  Varanduste avastamise loost   32

16.  Lävimine Meistriga   34

17.  Isameediumid   34

 

II

LOOMINE

 

18.   Lühike visand loomisest   41

19.   Esimene vaimude langus   43

20.   Universum   45

21.   Loomise otstarve ja plaan   46

22.   Eelneva teadaande selgitused   48

23.   Mateeria vaimsustamine   49

24.   Loomise muutused   51

25.   Elu areng ja elementaarvaim   52

26.   Eluprintsiip ja täiendus   54

27.   Eluprintsiibiks taandarenenud vaim   56

28.   Mateeria areng ja loominimesed   58

 

III

VAIM

 

29.   Loomata ja loodud vaim   63

30.   Ürgvalgus ja loodud valgus   65

31.   Vaimu isiksus   65

32.   Vaimne puhtus ja suurus   69

33.   Vaimu seesmine vabadus   71

34.   Seadus ja vabadus   73

35.   Täiusliku vaimu ühtsus   74

36.   Vaimu tahe ja tegu, ruum ja aeg   74

37.   Vaimuelu tegevus   75

38.   Kaitsevaimud   77

39.   Jumalike ilmutuste kandjad   78

40.   Vaimude ühtsus   79

41.   Vaimne areng, arm ja oma töö   81

42.   Jumala õiglus ja halastus   84

43.   Iga vaimne edasijõudmine kui vaimu saavutus   86

44.   Vaimne rõõm   86

45.   Rõõm tões   88

46.   Tõelisuse tunnetamine   89

47.   Katsumused ja vaimu valmimine   90

48.   Surmauni ja ärkamine   91

49.   Vaimude mälu   93

50.   Armastus   95

 

IV

VAIM JA MATEERIA

 

51.   Kehastumine   97

52.   Keha ülesehitus ja pärilikkus   98

53.   Varasurevad lapsed   101

54.   Taaskehastumise õpetus, vaim ja hing   104

55.   Taaskehastumine   106

56.   Taaskehastumise õpetuse selgitused   108

57.   Ennastsalgavate vaimude taaskehastumine ehk materialisatsioon   113

58.   Ravimagnetism   114

59.   Õige magnetism   117

60.   Elekter ja magnetism   119

61.   Keha vaimne ravi - mind cure   121

62.   Hüpnoos ja sugestioon   124

63.   Organprojektsioon   125

64.   Vaimu ja mateeria vastastikmõju inimeses   127

65.   Keha, hing ja vaim inimeses   132

66.   Astraalkeha   137

67.   Hing kui eluprintsiip ja astraalkeha   138

68.   Mateeria vaimsustamine ja dematerialisatsioon   140

69.   Surmanuhtlus ja loomade tapmine   142

70.   Inimese kaks mälu   143

71.   Inimese mõtteelu   144

72.   Uute mõtete allikas   145

73.   Mõte ja mõtete lugemine   146

74.   Keele päritolu   150

75.   Kaastunne   153

76.   Seos Jumala väega   156

77.   Inimkonna arengukäik   158

 

V

RISTIUSK

 

78.   Tunnetatud tõde    161

79.   Tõe äratundmine ja tunnetamine    163

80.   Evangeeliumid    164

81.   Kristuse lunastustöö   166

82.   Budism ja ristiusk    168

83.   Uussünd    177

84.   Inimese uussünd    181

85.   Kristlik müstika    183

86.   Patt Püha Vaimu vastu    190

87.   Kristuse allaminek põrgusse, ülestõusmine ja taevaminek    191

88.   Ristimine    192

89.   Päruspatt   194

90.   Püha õhtusöömaaeg    195

Indeks    201

 

 

 

 

SAATEKS

 

 

Teie ees on haruldane raamat, mis paljude vaimuinimeste arvates kuulub spiritualistliku kirjanduse tippteoste hulka. Emanueli sõnumi vaimne haardeulatus ületas oma ilmumisajal XIX sajandi lõpul ilmselt tolle aja inimeste arusaamisvõimet, mistõttu tema trükiarv ja levik jäid suhteliselt tagasihoidlikuks.

Üks eksemplar selle teose hilisemast kordustrükist sattus kahe maailmasõja vahel Eestisse. “Vaim Emanueli teadaannete” peamise uurija ja siinmail tutvustaja Eduard Nurja sõnul oli enne 2. maailmasõda Eestis peale tema veel kaks inimest, kes teose väärtust mõistsid hinnata.

Mille poolest on see raamat nii eriline? Eelkõige tänu Emanueli põhjalikele, sügavalt loogilistele selgitustele, mis puudutavad puhtvaimseid valdkondi, millest inimkonnal sügavam arusaamine ja mõisted puuduvad.

Vana-Kreeka mütoloogias selgitati maailma loomist kui korra loomist kaosesse. Emanuel läheb kaugemale, selgitades kaose tekkimist vaimude languse tulemusena. Mõte inimkonnast kui langenud vaimudest võib esialgu tunduda arusaamatuna. Kuid varem või hiljem jõuab inimene arusaamisele maise elu lõplikkusest ning hakkab igatsema igaveste väärtuste järele, mida füüsiline surm meilt võtta ei saa. See loob eeldusi meie languse mõistmiseks ja meie tõelise olemuse tunnetamiseks.

Raamatut lugedes on meeldiv tõdeda, et Emanueli küsitlenud inimesed orienteeruvad hästi möödunud sajandivahetuse teaduse ja religiooni piirimail. Nad oskavad esitada puhtvaimsetele aladele ulatuvaid küsimusi. See oli aeg, mil Darwini evolutsiooniteooria, saavutused arheoloogias ja astronoomias õõnestasid Läänemaailmas sajandeid kestnud Piiblile toetuvat maailmavaadet. Samal ajal algas Euroopas ja Ameerika Ühendriikides laialdasem idamaiste usundite, eriti budismi tundmaõppimine ja praktiseerimine. Selles teaduse ja religiooni näilises konfliktis ja kahe maailmausundi mõjusfääride kokkupõrkes oskasid vaimsemad inimesed näha võimalusi vastuolude lahendamiseks.

Tänapäeval on mitmed Emanueli ideed järjest rohkem kinnitust leidmas. Üha enam on märgata teaduse ja religiooni lähenemist, uue vaimse ajastu tulekut.

Mõnigi Emanueli selgitus võib esile kutsuda vastuväiteid. Nii tundub esmapilgul Emanuel eitavat inimeses Jumaliku Fragmendi ehk Mõtte Juhendaja (Thought Adjuster) olemasolu, nagu teda “Urantia Raamatus” kirjeldatakse. Kuid Emanuel on korduvalt maininud, et kuna inimvaim pärineb Jumalast, siis on temas täiuslikkuse idu. Võib oletada, et selgitus Mõtte Juhendajast ei kuulunud tol ajal Emanueli ülesannete hulka.

Nii nende kui teiste võimalike vastuväidete puhul on kohane meenutada Emanueli hoiatust: “Armsad inimesed, olge ettevaatlikud lõppjärelduste tegemisel sellest, mis ma teile ütlesin”.

Oma filosoofilise väljenduslaadi ja pikkade lausete tõttu ei olnud “Vaim Emanueli teadaannete” tõlkimine eesti keelde sugugi kerge. Suureks abiks oli siin 1950-ndate aastate lõpul valminud apteeker Anna Saava tõlkekäsikiri. Hiljem redigeeris seda tõlget Urmas Lipand, kuid käsikiri on jäänud siiski liialt saksapäraseks ja raskestiloetavaks. Ka kunagine TPI elektrotehnika dotsent Lembit Rannu on Emanueli raamatu eesti keelde tõlkinud. See toimetamata käsikiri on tunduvalt arusaadavamas keeles, grammatiliselt korrektsem, kuid asjatundlike lugejate arvates tunnetusvaesem. Käesolevas väljaandes püüdsime ühendada A. Saava tõlke tunnetuslikke eeliseid ajakohasema sõnastuslaadiga.

Kuna originaalväljaandes puudusid Piibli tsitaatide kohaviited, lisasime need joonealustena juurde, kasutades Rahvusvahelise Piibliseltsi Eesti Piibli 1988. a. väljaannet. Selles töös aitas meid Jüri Henno. Eriti olulised laused ja uued põhimõisted trükkisime poolpaksus kirjas, originaalteksti sõrendused jätsime samasse kirjaliiki.

Loodame, et see raamat kujuneb suureks abiks siirastele tõeotsijatele.

 

 

EESSÕNA

 

 

Vaim Emanueli järgnevad teadaanded on määratud mitte ainult üksikuile lugejaile, vaid põhiliselt kõigile inimestele. Mida ulatuslikumalt nad levivad, seda enam võivad nad oma otstarvet täita, kuna iga kõrgemale püüdlev inimene, kes neid loeb, võib sellest kasu saada. Nad ei vaja mingeid kommentaare, kuna nad õpetavad lihtsalt ja selgelt tõelist headust, armastust ja vaimset vabadust ning viivad maise elu algallika, algolemuse, otstarbe ja sihi ühtse tunnetuseni. Sellega, et nad inimtead­mise, usu ja intuitsiooni üksikosi võimaluse korral ühendavad, viitavad nad alati üksikutelt, ajutistelt ja igavestelt seadus­telt tervi­kule. See aga võimaldab eelarvamusteta inimestele - vastavalt nende arenguastmele - ühte ulatuslikumat vaadet Jumala ennast­täiendava seadusemaailma suurusesse ja ilusse, selle imelisse üksteisesse haardumisse. See joon, mis tänu Kristuse ilmutustele põhinevat õpetust oma algses puhtuses läbistab, aitab lugejal - kes end Jumala loomistöö osana ning surematu vaimuna tunneb, kelle mõtted ja teod peavad omama tagajärje igaviku lainetuses - endale teadvustada seda sügavat tõde ja väärtust, selle tähtsust ja ülesannet maises olemuses, vaatamata sellele, et see veel suhte­liselt väga madalal vaimsel tasemel on. Seeläbi võib avada tee lootusrikka rõõmu saamiseks saabuvast hommikukoidust ja alaliselt suurenevast õnnest.

Neil lehekülgedel ei ole väljendatud ühte maailmavaadet, mis on välja koorunud kahekõnel põhinevast vaimsest vahendusest sõprade ringis, nagu sellest võiks aru saada minu ja teiste esitatud küsimuste ja neile järgnevate vastuste alusel.

Need, kellele psühhograafia täielikult võõras ala pole, tunnevad varsti ära, et teadaanded ei kanna mingil moel tõe uurimise inimlikku pitserit, sest nad ületavad tunduvalt neid kitsaid piire, mis meie nende avastamiseks tõmbama oleme harju­nud. Sageli lähevad nad suurtes tugevates kontuurides üle küsi­musest näiliselt kaugel olevatele aladele, et selles siis asja­kohaseid üksikasju õigesse vahekorda viia, oma õigele kohale asetada. Just selline teguviis on iseloomulik kehastumata, kõr­geltarenenud vaimu meediumlike sisenduste puhul, kuna teda ei takista meie teaduste, usundite, teooriate ja vaadete vastuolud ja ta püüab nende seesmise kokkukuuluvuse põhjal meile näidata, mis tema tunnetuse järgi on selles õiget.

Järgmine tunnus tõestamaks, et need teadaanded ei ole inim­likust intellektist tuletunud, on see, et nad puhtvaimsete olukordade jaoks - milliste kohta meil endil mõisted ja järe­likult ka vastavad sõnad puuduvad - võimaldavad meile läbi kaudsete või lähedaste seoste aimduse sellest, mis meie endi arusaamist ületab.

Selle lävimise tulemused ei ole ka dramatiseeritud mono­loogid, nagu meie seda unes näeme, sest intuitiivne naismeedium ei ole üleskirjutamise ajal une seisundis ega ka ekstaasis. Väljenduste sisu on samavähe meediumi hingeelu peegeldus, sest see ei ületa mitte ainult tema tunnetussfääri, vaid seisab isegi - nagu seda isiklike nõuannete ja manitsuste juures selgesti näha võib - tema ajakohaste vaadete ja tunnetega vastuolus.

Selle meediumi kaudu vastu võetud, osalt spontaanseid, osalt küsimuste põhjal saadud ühe ja sama vaimu järgnevaid teadaandeid aastast 1890 kuni 1897 siin sõnatruult ja ilustamata edasi andes, püüan ma täita kogujana ja levitajana selles lävimises mulle määratud ülesannet. Siinjuures ei ole ma üksikuid teadaandeid mitte kronoloogiliselt, vaid nii palju, kui võimalik peateemade alusel järjestanud eesmärgiga luua üks ühtsuslik ja ülevaatlik pilt.

Selle raamatu avaldamine pakub tõsisele ja tõelisele uuri­jale võimalust edasijõudnud psühhograafia uuemaid tulemusi ulatus­likumale proovile panna, tuues tema väärtuse ja sisu oma mõistuse ning tundeelu kohtulaua ette.

Ma olen teadvustanud endale, et need võivad esile kutsuda arusaamatusi, vastuväiteid ja isegi teravat mahategemist. See on aga ometi kõige selle saatus, mis on ainult ühe aatomi võrra suurem maailma praeguse aja mõõdupuust kõiges, mis on talle uus või väljendusviisilt võõras. Isegi see ülevaim, kunagi Maa peale toodud Kristuse ilmutus pidi läbi elama möödapääsmatuid kõrvale­heitmise, vasturääkivuse, tagakiusamise ja moonutatud käsitluse arengu­astmeid.

See kaalutlus ei võinud mind siiski mõjutada, et seda vasturääkivusteta, harmoonilist Emanueli õpetust jätta andmata neile arvutuile lugejaile, kelle praegustele vajadustele rela­tiivse tõe järele ta vastab, neile, kelle hingedes uinub tõde, kes rahutus tungis igatsevalt seda püüdlevad, mida see õpetus toob meile sihikindlalt teadvusesse. Nende aastate jooksul teostatud pideva lävimise tulemused laiendavad oma loogilise ülesehitusega kuni meie arusaamisvõime piirini meie väljavaadet kõrgematesse kaugus­tesse, osade kaupa teed sillutades, muutes need kindlateks käida­vateks teedeks. Kuigi paljud võtavad neid vastu muigega, saavad nad teistele ometi sümpaatseks, üheks mõjuvaks abiks nende koduteel. Kui nad ainult täiesti ehtsas selguses meie vaimseks varaks saavad, minnes meie lihasse ja verre, võivad nad saada meie veendumuseks.

Üks uus hommik, kastevärske ja kosutav, heitleb end öö kütkest lahti, tardunu saab vedelaks; selliselt esile kutsutud lahendus ulatub kaugele välja meie ajast, sest vaimne seeme idaneb vaid aeglaselt. Viljadest saame meie aga seemne liigi ja sordi ära tunda.

Emanuel, tuntud juht vaimsetel kõrgustel, ütleb meile:

“Meie, vaimud, rõõmustame endid iga tõe ja headuse terakese üle meie aitadest, mis hakkab teie mullas juurduma ja kui paljud neist idanemiseni ei jõua, ei või see meid takistada puistamast ikka enam ja enam teri selles teadmises, et maapinnale saabub kord kevad, mil kindlad seadused latentse elu idanemisele ja küpsu­sele viivad.”

Ta on terve käega, soojas vennaarmastuses rikkalikku seemet välja külvanud, kasvu jätame selle hooleks, kes põhjuste ja tagajärgede seadused on loonud.

 

                                                                                    

                                                   München, Ülestõusmispühad 1897

                                                         

 

 

 

EESSÕNA 2. VÄLJAANDELE

 

Ma tahaksin “Vaim Emanueli teadaanded” uues trükis 2000-nde nummerdatud eksemplarina välja anda, kuna nad on minu arvates tänapäeva vaimuteaduse alal väärtuslikuimaks teoseks. Siit ilmast lahkunud kirjastaja, härra Forsboom, on ühes isiklikus teadaandes oma rõõmu uue väljaande üle juba väljendanud.

Palava soovi ja palvega, et see raamat veel paljudele ini­mestele - kes endi ja terve inimkonna maise olemasolu mõtte üle asjatult pead murravad - võiks õnnistust tuua, mida ta juba nii sageli on toonud, saadan ma selle raamatu teda abistavale teele.

 

                                                                   

                                                                    Rohr (Pommern), mai 1920,

                                                                    sünd. krahvinna

 

 

 

 

I

 

 

SPIRITUAALNE LIIKUMINE

 

 

1. SELLE EESMÄRK JA SIHT

 

KÜSIMUS: Millised otstarbed ja sihid on spirituaalsel liiku­misel? Vaimsed liikumised inimkonna ajaloos esinevad reegli­päraselt ja nimelt alati kõlbluse ja eetika langusaegadel. Nii ilmus Kristus oma õpetusega, kui saduserid ja variserid oma aja suunda valit­sesid. Vastukaaluks tänapäeval ülekaalus olevale materialismile on neljakümne aasta eest spiritualism uuesti esile kerkinud. See peab Kristuse õpetuse põhjal - mis on inimlikest lisandeist ja prahist puhastatud ning oma esialgsele vaimsele väärtusele tagasi viidud - inimkonna vaimsusele tagasi juhtima ja seda niipalju levitama, kuivõrd inimkonna senine areng seda võimaldab.

Kas sa oled selle arusaamisega nõus?

EMANUEL: Kõigis asjus on olemas üks vastastikmõju. See, mis elab, s.t. mis on juba kõrgema elu saavutanud ning üle vaimu­elu läve astunud, mõjub vastastikus tasakaalus ja on vastastiku­seks abiks. Nii on ka kehastumata vaimuilm kooskõlas kehastunud vaimuilma ehk inimkonnaga. Vaimude ühtsuse seadus on igavene ja jämemateeria esilekerkimine ei ole seda kui taolist mitte lõpetanud, vaid on ainult rea uusi tingimusi loonud, et sellele seadusele uusi nähtevorme luua. Üks selline vaimse seaduse nähtevorm on spiritualism. Kaduv mateeria - miski, mis pole veel kõrgemat elu saavutanud - ei saa sellele iialgi ületamatuks takistuseks olla. Nagu kaks erinevat leeki ühinevad üles tõustes, nii ühinevad ka kehastumata ja kehastunud vaimuilm. Nende olemuse ja sihi ühtsus ehitab silla üle algse lahusoleku ning igavese seaduse tulemusena saab neist ühine leek.

Spirituaalne liikumine on seega vaimse seaduse tulemus ja töötab (tõelise elu vastastikmõjus) nii kehastumata kui ka kehastunud vaimuilma hüvanguks. Seega näitab ta kurva, edasi­jõudmist takistava, ajutise materialismi ekslikkust ja selgitab ning laiendab kõrgemate vaimude õpetuste kaudu Kristuse õpetust nii kaugele, kui selle maailma areng seda võimaldab. Ent ka vaimuilm on selle ülesande teostamisega seaduslikel teedel oma täiuslikkuse poole üha kasvavas tunnetamises ja tegevusjõus ning muutudes üha võimelisemaks, et edasi anda ühele arenenud inim­konnale kõrgemat õpetust.

 

 

2. VAIMUDE JA INIMESTE LÄVIMINE

 

KÜSIMUS: Niisiis leiab aset vastastikune arenemine. Vaimule on raskeks ohvriks pöörduda tagasi kehastunud vaimu ellu, et sukelduda uuesti kord juba ületatud aja ja ruumi köidikutesse. Paljud teevad seda armastusest ja ennastsalgavusest; paljud see­tõttu, et teostada neile kaduma läinud, meediumi kaudu kätte­saadavaks tehtud jõududega Maa peal teostamata jäänut. Nende eesmärgiks on teha head, töötada oma täiuslikkuseks - ja selle juures inimesi koos endaga ülespoole tõstes, kuna nad seisavad nii madalal astmel, et nad otsivad oma olukorra parandamist õilsamate inimeste juurest. Ent paljud pöörduvad tagasi, alludes lõpuks oma meelelisele tungile, sest neis elab veel himu kurjuse järele, ilma milleta nad olemas olla ei taha.

Tahtejõu kõrgemast astmest, mis on omane vaimudele, tuleneb nende võime astuda teatud ühendusse inimestega ja neid siis kas heas või halvas mõttes enesega kaasa tõmmata. Kui inimese vaimne isiksus on arenenud heas mõttes, võivad kõrgemad vaimud, vaata­mata tema füüsilisele kehastusele, talle mõjuda. Kui aga inimese vaimne isiksus ei valitse mateeriat, millesse ta on asetatud, siis tema kehastus ei paku mingit kaitset halbade vaimude rünnaku eest.

Kas need arusaamad on õiged?

EMANUEL: Need arusaamad, mis sa oma küsimuses esitasid, on õiged ja mul on vaja vaid mõnda osa selgitada.

Sa ütled: “Vaimule on raskeks ohvriks kehastunult ellu tagasi pöörduda.” Ent see pole alati nii. Üks tõepoolest kõrgeltare­nenud vaim suhtub tõelise armastusega igasse ülesandesse, mis talle määratakse vaimude ühtsuse seaduse alusel. Ka raske üles­anne ei ole talle ohvriks, kuna tema armastus ja tunnetus on tugevaks saanud. Ma ütlesin: “Iga ülesanne, mis on talle määra­tud.” Kes või mis määrab vaimule ülesande?

Edasijõudnud vaimudele - kes mateeriat valitsevatest seadus­test (ja need pole kitsalt piiritletud) on väljakasvanud - on määrajaks ainult tema enda tunnetus. Ta tunnetab teatud küpsuse tulemusena ühe väikese grupi vennasvaimude vajadust abi järele, samuti nagu oma võimalust neile vajadustele vastata. See tunnetus ei täida teda mitte kurbusega - et ta peab ühest osast oma vaimu­rõõmust ja vaimuvabadusest ära ütlema, et tulla toime tunnetatud ülesandega - vaid ainult juubeldava tänulikkusega, et ta võib oma parima anda, et veelgi paremat saavutada: oma vendi vaimses edasijõudmises aidata. Seetõttu on siin ohverdamine teie mõistes välistatud.

Tunnetus ja armastus oma täiuslikkuses kujundavad ülima õndsuse täiuslikes vaimudes, samuti nagu nad moodustavad nende täiusliku vabaduse; nendega koos areneb ka vabadus. Sellised vaimud sammuvad jõust jõusse, ajutisi seadusi kui äravõidetuid eemale heites, elades tunnetatud igavestes seadustes. Nad ei tunne ei valu ega kannatust. Johannese ilmutuses öeldakse õndsate vaimude kohta, et Jumal pühib ära kõik pisarad nende silmist ja valu ning ohkamised põgenevad.1

Sulle, minu kaitsealune, näis see ainult negatiivse rõõmuna; ainult valu puudumine, nagu sa arvasid, ei ole veel õndsus. Sa ei olnud aga selle väljenduse seaduslikkusest aru saanud. Teatud vaimse taseme saavutamine armastuses ja tunnetuses teeb valu ja kannatuse vaimule võimatuks, nad põgenevad riiki, kuhu nad kuuluvad; ent ta võib neile oma vaimse abiga nende riiki järgneda, ilma neid tundmata. Muidugi peab ta selle teatud taseme juba saavutanud olema, muidu hakkab talle oma vaimsest vabadusest loobumine ohverdamisena tunduma ja selline tunne tuhmistab tema ülesannet, nagu hingeõhk tuhmistab puhast kristalli.

Praegu aga lävib teiega palju vaime, teile osalt teatud, osalt teadmata, kes ohverdamist kui sellist täielikult tunnevad - paljud, kes ühte ja ainust inimest niivõrd armastavad, et nad seda, mis nad tema heaks teevad, ei tunneta ohvrina - paljud, kes inimeste juures paremaks saamist otsivad ja paljud seepärast, et neis lõbu kurjusest surnud veel ei ole.

Vaimse isiksuse edusammudes (ükskõik, kas sees- või väljas­pool inimkehastust) seisneb ka tema vabaduse levik igasse suunda. Arenenud vaimule on inimkehastuses võimalik lävimine kõrgemate vaimudega ning oma saavutatud vabaduse tagajärjel suhtleb ta ka alamate vaimudega. Kuid inimene, kes ise on veel vähearenenud vaim, ei saa lävida kõrgemate vaimudega. Üks selline inimene teeb hästi, kui ta jätab meediumivõimed omal arendamata, sest ta ei suuda valitseda maailma, mis ta juurde tuleb. Arenenud inimene ei tohi aga kõrvale tõmbuda oma kohustusest, ligimesearmastusest nende vaeste vaimude vastu. Ta võib ennast kahjustamata nende maailmast läbi sammuda, kui ta täidab ennast­salgavalt, täie jõuga, armastuse ja selge tunnetusega talle määratud kohustusi. Ta tunneb ennast terviku osana ja on seega igavest seadust tunnetanud ja selle ära tundnud.

 

 

3. INIMKOND KUI SIDELÜLI

KÕRGETE JA MADALATE VAIMUDE VAHEL

 

KÜSIMUS: Sa räägid oma eelmise teadaande lõpus ligimesearmas­tuse kohusest vaimude suhtes, millest arenenud inimene ei tohi kõrvale tõmbuda. Kuidas ta võib selle kohusega vaimuilma teenis­tuses toime tulla?

EMANUEL: Inimkonna eesmärk on olla sidelüliks kõrgema ja madalama vahel vaimuilmas, võttes headust ja tõde kõrgelt ja seda maailmale edasi andes. Kõrge ja madal on vaimuilmas seadusega eraldatud, nad peavad aga kokku puutuma, et tasakaalustuda. Mateeria on pattulangemise järeldus - Jumala halastus laiendas aga ka selle järelduse ning nüüd esineb mateerias lävimisvõimalus kõrge ja madala vahel. See on saanud Jumalast antud keeleks, mis võimaldab arusaamist nende vahel, kes üksteise erinevatest keeltest aru ei saa. Inimkehastus ühendab vaimsed astmed, mis nende kodumaal on eraldunud. Spiritualistid peavad inimkonna ülesannet tunnetama ja püüdma seda oma tunnetuse jõus täita. Täna on nad veel halas­tuses ette saadetud. Teie peate tunnetama, et üks ülesanne seob kogu loodut, nagu kogu loodule on antud ainult üks siht, mida saavutab iga eluaatom. See ülesanne on päästmi­ne ja vabastamine, eksinute juhatamine seaduslikele teedele. Nii nagu teid seob sihi ja tee ühtsus, nii hakkab ka selle järelduse­na antud õpetuse ühtsus teis kasvama; sellega juhite te endile tohutu vaimuabi juurdevoolu. Püüdluse ühtsus, ennastsalgava igatsuse ühtsus abistamiseks toob tunnetusküpse vaimu teie juurde ja vaimses edasijõudmises kaob õpetuste mitme­kesisus, mis veel praegugi mõjub segavalt. Ärge ainult tahtke alles idanemise ajal õisi ja vilju näha. Spirituaalse liikumise ulatus on niivõrd suur, et teie, väikesed inimesed, seda isegi mitte ligikaudu mõõta ei suuda. Teie Maa peal on ju alles alus­tatud - seda asustavad inimesed on aga peaaegu eranditult taoli­sed, kes ei ole teadlikud selle eesmärgist ega sihist. Inimeste tunnetusnõrkus toob nende juurde alla ka tunnetusnõrkade vaimude hulgad, sest kehtima jääb seadus, et sarnased ühinevad. Teile on saadetud üksikud õpetajad-vaimud ja üksikud inimesed on nende vaimude häälteks; kuigi teie Maad valgustavad ainult üksikud leegid, ujutatak­se ta ükskord valgusega üle. Kui keegi näeb leeki kollakas valguses ja teine sinakas valguses, siis nad kurvastavad värvide erinevuse üle - selle asemel, et ära tunda, et värvide erinevus on tingitud valguskiirte murdumistest ja see murdunud valgus, kord saavutades oma täiuslik­kuse, hakkab kiirgama ilma värvita. Seepärast laske endid siduda ühisel püüdlusel ja võima­likult puhtal tunnetusel. Teie püüdluseks peab olema ennast­salgavalt abistada ning selle järelduseks on õpetuse ühtsus. Abistamine on mitmekesine, madalalolevale vaimule antud meedium­lik abi on ainult üks selle vormidest. Pidage alati silmas seda suurt ühtsust ja ärge laske endid mõjutada, omistades selle suure ahela ühele lülile - mida te juba tunnetanud olete - rohkem tähtsust kui ülejäänud lülidele.

 

 

4. VAIMUDE TEADAANNETE EESMÄRK

 

Teie huvi väärtusetute asjade vastu tõmbab ligi madalaid vaime; nad lõbustavad endid jutustades teile igasuguseid imelisi asju, äratades teis otstarbetut uudishimu ja kaotades seeläbi aega, mida nad endi edasijõudmiseks kasutada võiksid. Vaimude teadaannete eesmärgiks on kuulutada inimestele kõrgeimat tõde, mida nad on suutelised vastuvõtma, et neis ärkaks igatsus selle järgi elada. Lõtve purjeid peavad täitma õrnad tuuled, et laevu sadamale ligemale viia. Teie kaptenite kohuseks on tunda ja mõista, mis suunast tuul puhub ja millises suunas teie eesmärk asub. Elu - selle sõna tõelises tähenduses nagu kõik Jumala viljad või loomingud - on selge, lihtne, vastuoludeta oma arengus ja täius­tumises. Selgus on suuruse eeltingimus ja seda mõista ning omandada on meie eesmärk ja siht. Seepärast, armsad inime­sed, heitke kõrvaline eemale, õppige peamist mõistma ja seda jõuga valitsema. Siis seob teie tunnetuse selgus teid kõrgemaltarene­nud eluga - juubeldades, kiites Jumalat tõuseb see siis koos teiega kõrge­matesse sfääridesse. Saage aru oma elu igal silma­pilgul, et te olete ülespoole püüdlev vaim ja et juba nüüd, inimkehastuses, võib teie tunnetus teid rahuldada ja õnnelikuks muuta. Me oleme kõik vaimuvennad, ajutine ei saa mingit tõelist vaheseina igavese vastu püstitada.

 

 

5. SPIRITISTLIKUD NÄHTUSED, TÄPPISTEADUS JA USK

 

KÜSIMUS: Kas niinimetatud täppisteadus suudab katsete abil selgitada spiritistlikke nähtusi ja neis asuvaid jõude?

EMANUEL: Kogu elu on ühtsusest väljunud ja püüdleb järeli­kult oma täiustumises selle ühtsuse poole. Ühtsuse all ei pea mõistma mitte ühetaolisust, vaid harmooniat, ühe elusolendi mitmesuguste jõudude ja omaduste tasakaalu ja koostööd. Teie vaeses keeles on teile raske ühtsuse mõistet selgeks teha, nagu ta leiab Jumaluses oma täiuslikkuse ja mille poole kas teadlikult või teadmatult iga suhteline elu püüdleb. Ühtsusele püüdleb mitte ainult üksik vaim, vaid ka üldine eluvool, mis ennast üle ühe maailma valab või õigemini öeldult: hoovab läbi ühe maailma teatud arenguastme väljendusena, millise seda maailma asutav vaimudegrupp on saavu­tanud - ka see üldine elu, mis ühe maailma seadusmõjudes, usun­dites ja teadustes väljendub. Jäme­materiaalsetes maail­mades - nagu teie oma, vastavalt teie arengu­astmele - domineerivad ajutised seadused igaveste seaduste mõju üle, mis end mateerias harva ilmutavad. Ja kui nad teile ilmutavad, siis puudub teil neist arusaamine ja teie kas salgate selle maha, mida teie silmad pole näinud, või te räägite imedest, kui on tegemist Kristuse tegudega, mida teile tuntud seadustega seletada ei saa. Ja ometi ei olnud Kristuse teod midagi muud, kui igaveste seaduste valitsemise mõju, mis tänu tema täius­likkusele tegi ta tingimusteta valitse­jaks ajutiste seaduste üle. Vastavalt teie maailma üldise edasi­jõudmise ja arengu määrale te avastate ja tõestate igavesed seadused. Te avastate mõjusid, mis juba tuntud ajutisi seadusi kõrvaldavad ja need mõjud viivad teid ajaga nende põhjusteni. Niinimetatud täppis­teadus leiab ikka rohkem nähtusi, mis tuntud seaduste raamidesse ei mahu. Lüli liitub lülile tõestuste ahelas. Teie seisate juba praegu piiril, kus igavesed ja ajutised seadu­sed üksteisesse põimuvad ja sarnaseid mõjusid põhjustavad: pole ime, et teie täppisteadus tänapäeval veel kõiki neid ühest allikast pärinevaid sarnaseid mõjusid kõrvaldada püüab. Tuletage meelde, kuidas ta veel väheste aastate eest neid mõjusid ­püüdis maha salata; nüüd on ta nad ära tundnud ja tahab põhjuseid avastada. Laske veel mõned aastakümned mööduda ja ta avastab edasised mõjud, mis uuesti praegu tuntud seaduste raame purus­tavad, mille tulemuseks on seda põhjustavate seaduste uus otsi­mine.

Sa küsid, kas teadus suudab kunagi avastada spiritistlike nähtuste põhjused? Ja sa arvad, et pead sellele vastama eitavalt. Mis aga ühe maailma arenguastme tagajärjel ei leia oma seost ja täiendust, peab selle leidma tulevastel aegadel oma arengu tagajärjel. Sest ühe maailma teadus ei ole midagi muud kui intellekti väljendus selle maailma vaimuelus ja seepärast on selle intellekti arengust tingituna teaduslikud uurimused piira­tud. Vaimu üldine areng määrab aga tema igaveste seaduste tunne­tamise ja oma inimelus viib tema intellekt selle tunnetuse väljendusele. Ärge jätke märkamata, et mateeria vaimsustamine on seadus. Peaaju mateeria, mille kaudu vaim inimolendile äratuntut ja tunnetatut teadvustab, ei saa arenenud vaimule takistuseks, sest ta ei ole ju midagi muud, kui materialiseeri­mise instrument ühe tunnetatud tõe keeleliseks väljenduseks selles maailmas. Keele all ei mõtle ma mitte ainult sõna, vaid selgeid üksteist täiendavaid mõisteid, mis võimaldavad sõnadeks moodustatuina ühe vaimu poolt nähtud tõde vennasvaimule edasi anda.

Teie usundeid ja teadust lahutavad tänapäeval neis veel esinevad puudused ja mittetäiuslikkused. Sellel vaimudegrupil, kes teie maailma asustab, on üldiselt igavese eluallika tunnetus - millest on iga eluvorm tuletunud - ja moraalitunnetus, mis on hea ja halva mõistetele aluseks. Teie maailma usundid väljendavad neid tunnetusi. Selle vaimudegrupi mõistuse ja mõttejõu väljen­dusteks on teie teadus - nii ei seisa usundid ja teadus mitte diametraalselt vastamisi, vaid nad on ainult mitmesuguste oma­duste väljendused - ühe vaimudegrupi mitmetel põldudel valmiv tunnetus. Kuna tunnetus liitub tunnetusega, õpib vaim aja jooksul kõiki põlde valitsema ja leiab (kui piirid on kadunud) seaduse seoses seadusega - harmoonia, mis teeb ebakõlad võima­tuks. Ta leiab ühtsuse, mis on olemas täiuslikkuses. Ammu enne täiusliku ühtsuse saavutamist leiavad aga nende vaimuomaduste väljendused - mida usundid ja teadus teie maailmas põhjustavad - oma seosed ja hakkavad suureneva seadustunnetuse jõuga mateeria vaimsustamist püüdlema. Spiritist­likud nähtused on määratud siduvaks lüliks, mis ühendavad teadust ja usundeid.

 

 

5a. SPIRITISTLIKUD NÄHTUSED,

HÜPNOOS, SUGESTIOON JA TELEPAATIA

 

KÜSIMUS: Kas meediumi psüühilisi jõude saab hüpnoosi, suges­tiooni või autosugestiooni abil nii äratada ja rakendada, et nad üksi ja ilma vaimu kaasabita füüsilisi ja vaimseid nähteid tekitaks, nagu Thomas Jay Hudson oma teoses “The Law of Psychic Phaenomena”1 tõestada püüab?

Kas meeltevälise suhtlemise intelligentsi väljendavad nähtu­sed võivad tekkida ka telepaatia või vaimude vahendusel, elavate inimeste - kes väljaspool spiritistlikku ringi asuvad - ebatava­lisest teadlikust või ebateadlikust tahtejõust?

EMANUEL: Hudsoni teooriad lükkas Aksakow2 põhiliselt juba ümber ja mõlemaid raamatuid läbi töötades võib näha, kuivõrd need teooriad tõele vastavad. Hudsonil läheb samuti, nagu nii mõnelgi inimesel. Ta seisab ala ees, mis talle on võõras ja kuna ta seda hoolega läbi uurida püüab, leiab ta teooriaid, mille abil osa nähtusi saab ära seletada. Selle asemel, et olla rahul, vaevab ta ennast, soovides kõiki nähteid ühe ja sama seadusega ära seletada ja see selgitus, mis teatud piirides oleks hea olnud, jääb nüüd nõrgaks. Inimesed, kes loevad selliseid teoseid, jagunevad vastavalt oma arenguastmele kolme gruppi: ühed, kes kõik vastu võtavad, kuna osa sellest on hea; teised, kes kõik kõrvale heidavad, kuna osa sellest on nõrk ja kolmandad, kes oskavad head puudulikust eraldada. Seesama kehtib ka iga usundi kohta, mis on Maa peal pooldajaid leidnud ja esimesed kaks gruppi, kuhu ka enamik inimesi kuulub, on need, mis üldist edasijõudmist rasken­davad ja aeglustavad. Füüsiliste, psüühiliste ja puhtvaimsete jõudude piire ja mõjusid on raske eraldada. Üks seadus on teisega seotud, seda täiendades ja laiendades, et rahuldada ühe edasi­jõudva vaimuilma vaimseid ja keskkondlikke vajadusi. Hudsoni üks peaeksimusi seisneb selles, et ta ehib selle hinge - mida ta oma “subjektiivse meelega” samastab - kõrgeimate omadustega, laseb sel surmas kõrgeimat täiuslikkust saavutada ja sealjuures ometi märgib, et hing allub “objektiivsele meelele” (millise väljenda­jaks identifitseerib ta aju funktsiooni), mis hoiab inimest hulluks minemast. Lugejas paratamatult tekkiva küsimuse: “Miks?” lükkab ta tagasi järgmiselt: “Kui Jumal leiab, et miski on hea, ei ole meil mingit õigust küsida, miks Ta seda nii ja mitte teisiti on teinud.” See on üks lõpmatult ohtlik lause, millel ei tohi ühe teadlase teoses ruumi olla. See ettekääne ei kaitse Hudsoni teooriaid kallaletungide eest, sest mitte kõik inimesed ei saa neid teooriaid jumaliku tahte ilmutusega samastada. Rumal on ka Kristuse piinamist oma “objektiivse ja subjektiivse meele” vahelise kahekõnega selgitada. Samuti on väär teooria, mille kohaselt väljub kiusatus hingest, mis kohe pärast inimese surma saavutab oma täiuslikkuse ja ühinemise Jumalaga, aga samas aju funktsioonide poolt tagasi tõrjutakse.

Kas täiuslik hing - mis saab ainult läbi mateeria kiusajaks deemoniks ja jõuks, kui teda küllaldaselt ei valitseta ning seepärast muudab inimese nõdrameelseks - on võimeline mateeriat peaaju funktsioonis valitsema ja päästma? Hudson selgitab Kris­tuse tervendamisi ainuüksi hüpnoosi, sugestiooni ja telepaatia seadus­tega ning lisab sinna juurde oletuse, et Kristuse ülejäänud imeteod võiksid olla meile tundmatute seaduste mõjud. Kuna Hudson aga ainult hüpnoosi seadusi tunneb, on ta sunnitud oletama, et Kristus elas ainult selleks Maa peal, et meile neid seadusi õpetada. Olgu, aitab sellest. Ainult läbi psüühiliste jõudude ei saa mingeid spiritistlikke nähtusi tekitada - nad pakuvad vaid teatud tingi­musi, mida vaim oma teadaandeks vajab; kuid neis ei ole seda intelligentsi, mis end selliseis teadaandeis näitaks. Ometi võib hüpnoosi ja sugestiooni abil tahtejõuetuks muutunud kehastunud vaim esineda kehastumata vaimu osas. Ei hing ega ka peaaju funktsioonid saa olla intelligentsid omaette - nad on enam-vähem tihe keskkond, mis vajalik, et tuua inimesele vaimu liikumist valgusnähtena teadvusse. Seega on ka sinu küsimus elavate inimeste tahtejõust ning telepaatia abil vaimsete näh­tuste moodustamisest vastatud. Telepaatia on inimkonna tuleviku keel. Vastavalt tema seaduste läbiuurimisele ja tunnustamisele, võib iga inimene seda enda huvides kasutada, sest see ei ole ainult üksikute and, vaid ühe seaduse mõju, mis annab inimkonnale - vastavalt tema arengutasemele - teatud määral vabadust. Kui inimkond ükskord mateeria oma olemuses ära tunneb - mis põhjustab täieliku valitsuse tema üle - siis ei ole see omaette mingi takistus, kui inimene teatud seadustele allub, mis teeb ta ajutiste seaduste valitsejaks ja paigutab ta igaveste seaduste mõjuringi, kus elavad ühe teatud arenguastmega kehastumata vaimud. Kristus tõendas seda teile läbi oma tegude ja sõnade: “Ja suure­maid asju, kui need, saate teie tegema.”1

 

 

6. SPIRITUALISMI KAITSMINE

 

KÜSIMUS: Kas spiritualistid ja eriti meediumid paljude vaenulike väljaastumiste ja võitluste puhul - millele vaimne liikumine tänapäeval veel allub - arvestades elulisi huve tohivad hoiduda otstarbekuse mõttes avaliku poolehoiu väljendamisest vaimu­õpetusele, targalt ja osavalt kõrvalepõigeldes või peavad nad asja huvides tingimata seda kaitsma?

EMANUEL: Sa tead, mu armas, et ma ei ole sulle iialgi öelnud “Tee seda ja jäta see”, vaid olen alati püüdnud sind niipalju kui võimalik meie kõrgusele tõsta, et vaade, mis sealt avaneb, tunnetus, mis seeläbi ärkab, oleks sinu juhiks. Sest meie ei taha piirata ülespüüdleva vaimu vabadust öeldes talle: “See on sinu kohus, tee seda!” - vaid me tahaksime tema vabaduse piire laiendada ning teda abistades suurendada tema ennastsalgavust. Kui sinu ennast­salgamine on selle astme saavutanud, siis sinu isiksust ei kitsenda enam inimkartus ning vaba isiksusena - keda miski teda ümbritsev ei saa takistada - ainuüksi üles oma Jumala poole pöördub ja on ainult sellest soovist hingestatud, et tema taht­mist tunnetada ja truult täita - ainult sellisena suudab ta end ikka tihedamalt meie isiksusega siduda. Sina, mu armas, leiad sellest taolise rõõmu, mis sulle täielikult hüvitab selle, mis sa sellise püüdluse läbi kaotada kardad. Sa ei vaja mind, et ma sulle ütleksin, kui sa eksinud oled. Sa tunned neid varje ise ja nad on sulle väljakannatamatud. See, mida sa tunned selliste varjudena, on sulle ebaõige - jäägu see alati nii. Sa võid ju inimlikult tark olla, niikaua kui sa suudad, ilma ühtegi varju esile kutsu­mata. Seal, kus sinust aru ei saada, võid sa vaikida. Kui sa aga väljakutse saad, pead sa olema vapper ning ei tohi püssi maha visates öelda: “Mul ei ole iialgi püssi käes olnud.”

Igale inimesele tuleb kord aeg, kus ta enam poolvarjus seista ei saa, vaid peab välja astuma oma tunnetuse valgusse ja põhjen­dama oma tõekspidamisi. Terve spirituaalne liikumine on Jumalast tahetud ja seaduslik, temas on tarvilik õpetus teie maailma arenguastme jaoks. Sellisena oled sa selle liikumise ära tundnud ja ennast tema teenistusse andnud, enne kui sa inim­riietuse endale selga panid. Nüüd, kus sa temas oled, pead sa oma ülesande lahendama. Mõtle ometi sellele ülesandele, aga mitte iseendale. Ole tänulik, kui sa teda teenida võid ja ära püüa ennast kaitsta. Mis tähtsus on sellel, kui inimesed sind põlgavad või välja naeravad? Viska ära oma enesearmastus - ja sulle ei tundu see enam üldse valusana.

Tee lihtsalt seda, mis on sinu jaoks õige - sinu tegude tagajärjed jäta selle hooleks, kes on täiuslikus tarkuses teo ja tagajärje seaduslikult sidunud. Teil ei saa olla vaimse tegevuse tagajärgede kohta üldse mingit ülevaadet, kuna nad ulatuvad kaugemale, kui inimpilk ja inimlik tunnetus võivad tungida. Nagu Luther omas tunnetuses väljendas: “Siin ma seisan, teisiti ei saa. Jumal, aita mind!” - nii peate ka teie, spiritualistid, oma tunnetust väljendama. Inimesed, kes puu liiki ära ei tunne, lasevad endid ometi viljast veenda, kas puu on hea ja õilis - nii peate ka teie, spiritualistid, püüdlema kõrgeima headuse poole; mitte teie endi edasijõudmise, vaid asja pärast, mida teenite. Niisiis olge tõelised ja lihtsad. Ärge laske millelgi muul kui tunnetusel oma tegevust määrata, et see tegevus on hea, õiglane ja Jumalast tahetud.

 

 

7. MEEDIUMLUS

 

KÜSIMUS: Ühes vaimses ringis selgitati meediumlust inimese organismis juurduva ja selle lõdvendatud elujõust põhjustatuna. See seletus on piisav ainult füüsiliste nähtuste jaoks. Meediumlust teistest vaimudest eeldatakse seesmise väljakiirgamise näol ja neid kiirgusi saab jaotada nagu magnetilisi - positiiv­seteks ja negatiivseteks vooludeks.

Vaimse lävimise kohta vaimu ning kirja- või kõnemeediumi vahel oletame, et viimase suhteline eraldumine oma kehast võimaldab tema vaimu kontsentratsiooni ja tõusu sellele tasemele, et vaimuilm võib teda mõjutada. Need muljed tuleb viia üle meediumi transtsenden­taalselt isikult tema peaajju ja seega inimese meelte teadvusse ja nii väljendada moodustatud mõtted kirjas või sõnas. Sellel pikal teel kohtuvad täiesti selged algmuljed nii mõnegi takistusega, milliseid on kõige kergem kõrvaldada meediumi võimaliku passiivsu­sega.

Meie palume sind, et sa meile meediumluse aluse, olemuse kui ka tulemuse kohta võimalikult põhjalikku õpetust annaksid, et sinu teadaannete sissejuhatavale peatükile spiritu­aalse liikumise kohta ka sinu teateid selle liikumise käsutuses olevate vahendite kohta juurde lisada saaks.

EMANUEL: Meediumlus on üks omadus, mis nii organismis kui ka inimese transtsendentaalsuses juurdub. Kõigis inimestes on sellest omadusest rohkem või vähem, sest ükski inimene ei ole täiesti vaba teda ümbritsevast vaimuilma mõjust. Selle mõju arenenud selget vormi nimetate teie meediumluseks. Ini­mene - kes oli vaim, on kehastunud vaim ja lühikese aja pärast saab jälle kehastumata vaimuks - ei ole ju vaimuelu maha jätnud, vaid seisab selle keskel ja tunneb - kuigi sageli endale teadvus­tamata -, mida vaimuvennad talle tahavad ülekanda. Asja käik on järgmine: iga inimene on kiirgustest ümbritsetud, mis on osa tema olemusest. See kiirgus on juhtmeks, mis teeb võimalikuks vaimu­venna seose ja väljenduse inimesega ja inimese läbi. Füüsiliste nähtuste juures on see kiirgus materjaliks, mida vaim vajab oma tööks, et luua mittekaaluvaist aineist materiaalselt nähtavat ja katsutavat. Inimese kiirgus, see ainelisvaimne ollus, on vahen­diks, mida vaim vajab, et eetris leiduvaid põhiaineid seosesse viia. Sellest tulenevad nähtavad ja katsutavad vormid ning vallan­duvad jõud, mis asju tõstavad ja panevad liikuma, kutsuvad esile vaimuefekte jne. Inimese kiirguses on tema elujõud, seetõttu tunneb ta suuremat või väiksemat väsimust pärast vaimset vahen­dust. Ometi on kiirguse jõu äraandmine ainult laen, mida inimene annab ja mida vaimud talle protsentidega tagasi maksavad, asen­dades võetu oma puhtama kiirgusega. Inimese une ajal on kiirguste tagastamine, segamine ja võetud jõuaatomite asendamine kõige kergem, seepärast ei tohi meediumide und nii istungi ajal ega ka pärast seda segada. Tänu harjutamisele saavutavad sellised meediumid ikka paremaid taga­järgi, juhtivad vaimud immutavad oma meediumi kiirguse oma kiirgusega läbi; vajalik seos meediumi, vaimude ja eetri põhiainete kiirgustega toimub kiiremini ja täiuslikumalt; lahtipäästetud jõud suurenevad ja nähtevormid võidavad seeläbi selguses ja koosseisus. Materialisatsiooni meediumid on palju haruldasemad, kui need meediumid, kes oma vaimuvendade keelest selgelt aru saades kõne- ja kirjameediumide hulga moodustavad. Põhjuseks on see, et füüsilised katsed tõesta­vad vaimude edasielamist ja seetõttu on ainult üks väike murdosa vajalikust õpetusest teie maailmas mainitud. Füüsilised katsed, mida inimene näeb, katsetab ja mille tulemused veenavad teda senini tundmatute seaduste mõjust, viivad teda esialgu uue seadus­emaailma lävele. Sellest peab ta õpetuste tõsise läbi­tööta­misega - mis intelligentsest või vaimsest lävimisest vaimu ja inimese vahel tekivad - ühe võimalikult selge pildi moodustama. Inimest ümbritsev vaimuilm mõjutab teda rohkem või vähem nende mõjust teadlikuks saama ja omaenese vaimu võimaliku passiivsu­sega sellele mõjule ajutiselt täiesti anduma. Taoliste aistingute selge edasiandmine läbi kirja või kõne - see ongi kõne- või kirjameediumi vaimne vahendus. Mõjutav vaim kasutab seal jälle inimese kiirgust juhtmena oma ühendusel kehastunud vaimuga, kes mõistab vaimuvenna keelt ja viib seda peaaju mateeria kaasabil meediumi teadvusse, kes selle siis kas kirja või kõne läbi maisele vennale edasi annab. Nii teostub see intuitiivse kirja- või kõnemeediumi juures, kelle mõju on vaimult vaimule.

Mehhaanilise meediumi puhul, kes kas magades või ärkvel olles endale teadvustamata teda mõjutava vaimu mõtteid edasi annab, teostub see natuke teisiti. Kehastumata vaim tõrjub välja see­juures meediumi vaimu, kusjuures kehastunud vaimu kontsentrat­siooni ja seega materiaalse vahendaja - peaaju - vabaks andmine on vabatahtlik. Kehastumata vaim paneb inimese käe või keeleorganid läbi peaaju telegraafina liikvele ja väljendab sel moel oma mõtteid ja tundeid. Paljud inimesed - ja sa ise, minu armas, kuulud nende hulka - on arvamisel, et mehhaanilised meediumid võivad vaimude mõtteid puhtamalt - s.o. ilma enese mõtetega segamata - väljendada. Kui aga intuitiivne vaim oma tahtejõuga ennast passiivsena hoiab ja ühel arenguastmel seisab, mis lubab tal meie keelt mõista, s.t. mille tõttu ei tundu talle meie mõtted ja meie teadmised (mis on ju alati meie saavutatud astme tulemus) võõrana, siis saab meediumi vaim instrumendilt ehk peaajult neidsamu toone esile tuua, nii nagu mängiksime seda meie otseselt. Loomulikult ei ole võimatu, et inimese vaim antule siin ja seal midagi juurde segab - see võimalus ei ole ka mehhaaniliste meediumide juures välistatud. Meediumi vaim - kes oma tööriistad kehastumata vaimu käsutusse jätnud - läbistab sageli välgutaoliselt inimese peaaju, mis kiirgavate sidemete kaudu on seotud palju tihedamini inimese vaimuga kui kehastumata vaimuga. Kõige paremini võimaldab täie­likku vastuvõetud mõtete edasiandmist läbi meediumi tema sarnasus teadaandja vaimuga ehk tema puhas tahe, mis peab võimalikult kõrgel olema, välistades teadlikult igasugust uudishimu. Kui meedium lävib kõrge vaimuga, siis võimaldab see vaimne vahendus sel määral kõrgemat ja tähtsamat saavutada, kuivõrd meedium oma puhtas püüdluses, kogu energiaga oma vaimsustamise kallal töötab. Katsumused ja raskused maises elus ei saa tema vaimset vahendust tuhmistada, ka siis, kui ta ei suuda neile katsumustele nii vastu pidada, nagu ta seda vastavalt oma arenguastmele teha võiks, jäädes alati Jumala jõust ja Jumala armastusest teadlikuks. Paljud inimesed heidavad meediumile ette, et nad lasevad võõral vaimul ajutiselt oma keha üle valitseda ja võivad neist isegi põlastavalt rääkida. Need inimesed teavad vähe vaimude ühtsu­sest, materiaalse maailma vajadustest, mis nõuab, et tegelikult asetleidev vaimuilma mõju inimesele teatavaks ja selgeks saaks. Inimest ei orjasta mitte meediumluse väljaaren­damine, vaid mittevõitlemine oma vigade ja nõrkuste vastu, mis on tugevaks sidelüliks alamate vaimude ja selliste nõrkade inimeste vahel. Üks kõrge või ka ainult hea vaim ei katsu iialgi inimeste vabadust ka mitte ainult mööda minnes piirata, vaid püüab alati oma õpetuse kaudu inimesele ta tõelist vabadust selgemaks teha. Vaimude ühtsus nõuab, et vend aitaks venda. Vaimusarnasus seob vaime rohkem, kui inimriietus neid lahutada võib. Kui nüüd inimesed seetõttu tunduvalt madala­mate vaimude mõju all seisavad, ei tohi seepärast kõrgemate vaimude mõju kõrvaldada siin maail­mas, mis end seadus­likult kõrgemale astmele arendab. Kui kehas­tunud vaim oma vaimse silma kõrgema sfääri poole suunab ja kõrgemate vaimuvendade mõtteid assimileerib, et neid maistele vendadele sõnas ja kirjas edasi anda, kas siis kannatab selle all ta vabadus? Ta kasvab vastavalt oma armastusele ja tunnetusele; niisiis iga õpetus, mis armastus­jõu kasvamist edendab, mis tunnetuse piire laiendab, laiendab ühtlasi ka vaimu vabadust.

 

 

8. TEADVUS JA AIMDUS (spontaanselt)

 

Teadlikuks saab inimene ainult sellest, mida talle peaaju mateeria kaudu materialiseeritakse. Kui sa kirjutad ja mõtted sinu peaajju vajutavad, siis saavad nad sulle teatavaks, nad omavad kuju ja vormi ja sa võid neid kaasaegseile edasi anda. Kui sa aga magad, siis vaim eraldub kehast ja meie võime sinuga ilma peaaju vahen­duseta lävida. Kui ärkamisel vaim jälle ühineb kehaga üheks täiuslikuks loominguks - mõttevõimeliseks inimeseks -, siis tarvitab vaim jälle peaaju tööriistana ja seda mitte ainult lävimiseks teiste inimestega, vaid et teha enesele oma praegust kuju inimesena mõistetavaks.

Seetõttu jääb ärkavale inimesele see, mida vaim praegu selgelt nägi või kuulis, ainult aimdusena, ühe rõõmsa või kurva tundena meelde. Nii tundsid sa ennast täna hommikul trööstituna, sest sa nägid, et sul on selleks põhjust.

Armas, Jumal on suur küllalt, et sind juhtida. Kas sa ei või ennast selles usus välja puhata? Laps, ära kahtle ometi alati ja ära muretse alati tuleviku pärast. Kas võid sa seda muuta? Või kahtled sa, et Tema, kes tuleviku määras ja ilma kelle tahteta midagi ei või sinu ellu astuda, võib seda muuta? Kas kahtled sa, et see Isa ei tea, mida on vaja?

 

 

9. MEEDIUMLUS - ÜKS HINGELINE OMADUS

 

KÜSIMUS: Kas inimese hing, olles sügavas unes, suudab vaimuilmaga lävida?

EMANUEL: Ma tahaksin kõige esmalt mõisteid vaim ja hing natuke täpsemalt defineerida, et te eksitusse ei satuks ja hingele vaimu omadusi ei omistaks.

Täiuslikkus on üks ühtsus ja nii on täiuslikkuse idu - vaim - ka üks ühtsus, üks teadvus. Inimese vaim on liikumapanev, tunne­tav, sihile püüdlev, oma täiuslikkuse järele igatsev. Hing on sidelüli, mis sellele vaimule võimaldab ennast mateeriaga üheks ühtsuseks - inimeseks - siduda. Ta on atmosfäär, mis võimaldab muusikal, mida vaim tunneb, välja heliseda. Tal ei ole mingit isiksust, ta on tihedalt vaimuga seotud, tema olemuse nähte määrab tema saavutatud aste. Vaim vajab hingeriietust isegi oma täiuslikkuses, milles hing ehk astraalkeha ehk närvivaim - või millist nime teie sellele vaimsele mateeriale anda tahate - täidab vaimueetriks muutunult vaimule ta valgusriietuse tingi­musi. Jumala hing on ürgvalgus.

Hing ei ole järelikult iialgi see, kes vaimuilmaga lävib, ta on vaid sillaks vaimu ja inimliku mateeria vahel - tema on see, kes peab neid tingimusi täitma, mis vaimuilmale inimestega lävimist võimaldab, teiste sõnadega: meediumlus on hinge­line omadus.

Kui inimene viibib sügavas unes, siis võib tema vaim vaimu­vendadega ühendusse astuda, ometi jääb ta sellest teadlikuks sama vähe nagu ta on oma eeleksistentsidest teadlik; ja ometi võib talle juba midagi jääda - väliseim teadvusring, aimdus, peeneim, õrneim tunne, mida ta oma mõistuse kohtulaua ette ei söanda asetada ja mis on mõnele inimesele ometi midagi reaalset ning tegelikku. Kes seda iialgi tundnud ei ole, see ei saa seda ka mõista.