Elu armastab sind

 

Louise Hay & Robert Holden

 

 

Sisukord

 

 

Sissejuhatus  5

1. peatükk. Peeglisse vaatamine  13
              1. harjutus. Lase elul end armastada  32

2. peatükk. Oma elu jaatamine  37
              2. harjutus: Kümme punkti   54

3. peatükk. Järgne oma rõõmule  61
              3. harjutus: Minu afirmatsioonide tahvel  80

4. peatükk. Minevikule andestamine  85
              4. harjutus.  Andestuse skaala   110

5. peatükk. Ole tänulik praegu   115
              5. harjutus. Igapäevane tänulikkus  137

6. peatükk. Õpi vastu võtma  143
              6. harjutus. Vastuvõtmispäevik   162

7. peatükk. Tuleviku tervendamine    167
              7. harjutus. Maailma õnnistamine   190

Järelsõna   195

Tänusõnad   199

 

 

 


Sissejuhatus

 

Kohtusin Louise Hayga esimest korda silmast silma Las Vegases konverentsil “Ma saan hakkama!” (I Can Do It!) lava taga. Reid Tracy, Hay House’i president, tutvustas meid. “Tere tulemast Hay House’i perekonda!” ütles Louise mind südamlikult kallistades. Louise pidi kümne minuti pärast lavale astuma, et tervitada publikut ja tutvustada mind kui päeva esimest kõnelejat. “Kas ma võin sind jumestada?” küsis ta minult. Tavaliselt ma ei jumesta ennast, aga tema pakkumine oli liiga hea, et sellest keelduda. Louise töötas minu näo kallal rea pintslite, puudrite ja kreemidega, lisades natuke sädelust ka huultele. Meil oli väga lõbus. Kõik lava taga muigasid. Andes minu näole viimast lihvi, vaatas Louise mulle silma ja ütles: “Elu armastab sind.”

“Elu armastab sind” on üks Louise’i armastatuimaid tunnuslauseid. Ma mõtlen sellest kui tema tunnuslausest, südame tarkusest, mis iseloomustab tema elu ja tööd. Talle meeldib inimestele öelda: “Elu armastab sind.” Iga kord kui kuulen teda seda ütlemas, tajun selle mesimagusust oma luudes. Ma arvasin kohe alguses, et “Elu armastab sind” oleks suurepärane teema mõnele Louise Hay raamatule. Mainisin seda ka Louise’ile. Ühtlasi rääkisin Reid Tracyga. “Ütle mulle, kui sa oled valmis seda raamatut koos temaga kirjutama,” vastas tema. Ma ei uskunud, et ta mõtleb seda tõsiselt. Nii või teisiti, ma olin hõivatud omaenda kirjatöödest.

Aastad möödusid ja ma kirjutasin Hay House’ile kolm uut raamatut: “Ole õnnelik” (Be Happy), millele Louise kirjutas eessõna; “Armastusväärsus” (Loveability) ja “Püha muutus!” (Holy Shift!). Raamatu “Elu armastab sind” idee torkas mulle küll aeg-ajalt pähe, aga ma jätsin selle mõtte sinnapaika. Päev pärast raamatu “Püha muutus!” lõpetamist tahtsin minna golfi mängima, aga olin lõuna ajaks hoopis kirjutanud sünopsise raamatule “Elu armastab sind”, autorid Louise Hay ja Robert Holden. Mul ei olnud sel hommikul muud võimalust kui kirjutada too sünopsis. Ma ei pidanud selle üle mõtlema. Sõnad lihtsalt voolasid paberile.

Ma näitasin sünopsist oma naisele Hollie’le. “Kust sa selle võtsid?” küsis ta minult. Vastasin, et olen sama üllatunud kui tema. “Saada see kohe ära,” ütles ta. Ma saatsin oma toimetajale Patty Giftile meili 7. oktoobril. Samal päeval kirjutas Patty, et talle ja Reid Tracyle meeldis minu sünopsis väga ning Reid edastab selle Louise’ile. Louise’i sünnipäev oli 8. oktoobril. 9. oktoobril sain temalt meili täis õnnelikke emotikone: õhupallid, kook, südamed ja kingitused. Ta kirjutas: “Ma olen nii elevil, Robert. Kui kaua sa oled seda planeerinud, kullake? Mul on au sellest erilisest sündmusest osa võtta. Elu aitab meid igal moel. Palju õnne mulle! Palju armastust, Lulu.”

Meie raamat “Elu armastab sind” on Louise’i ja minu vahelise vestluse vili. Ma külastasin Louise’i San Diegos Californias tänupüha ja ülestõusmispühade vahelisel ajal kolm korda. Ühtekokku veetsime koos üheksa päeva. Ma lindistasin kõik meie jutuajamised. Ühtlasi leppisime kokku, et räägime korrapäraselt Skype’is. Aastate vältel oleme kokku saanud enam kui kahekümnel “Ma suudan seda!” konverentsil Euroopas, Austraalias, Kanadas ja Ameerikas. Ma intervjueerisin Louise’i Hay House’i tippkohtumisel ning Louise on osa võtnud minu avalikest esinemistest ja töötubadest. Nagu peatselt loete, jagan selles raamatus lugusid ja jutuajamisi ka mõnedelt neist kohtumistest.

“Elu armastab sind” on otsing, mis avab sulle sinu tõelise mina. See vaatleb lähemalt sinu suhet maailmaga. See küsib sügavaid küsimusi reaalsuse olemusest. Viimastel aastatel on teadus avastanud uue viisi maailma nägemiseks. Näiteks me teame nüüd, et aatomid ei ole üksteisest lahus olevad väikesed punktid, vaid universaalse energia ilmingud. Universumit, mis koosneb lahusolevatest punktidest, ei ole kunagi päriselt olemas olnud. Kõik on osa kõigest. Igaüks meist on osa suuremast Ühtsusest. Meil on suhe tähtedega, üksteisega, kogu looduga.

Teadus möönab, et maailm ei ole kõigest füüsiline ruum, vaid ka vaimuseisund. “Universum sarnaneb üha enam pigem ühele suurele mõttele kui ühele suurele masinavärgile,” kirjutas Inglise füüsik Sir James Jeans. Maailma teadvuse avastamine on avanud teadusele uue silmapiiri. Louise ja mina usume, et maailma põhiline ehituskivi ei ole aatom, vaid armastus. See ei ole sentimentaalne armastus. See pole pelgalt emotsioon, vaid loominguline printsiip elutantsu taga. See on universaalne. See on intelligentne. See on heatahtlik. Me kõik oleme selle armastuse väljendused. See on meie tõeline loomus.

“Elu armastab sind” on ühtviisi arutlus ja praktiline harjutus. Louise on spirituaalne pragmatist ja mina huvitun filosoofiast ainult nii palju, kui seda saab kasutada igapäevaelus. Seega valisime oma raamatu alapealkirjaks “Seitse vaimset harjutust sinu elu tervendamiseks”. Raamatus on seitse peatükki ja iga peatükk lõpeb vaimse harjutusega, mis aitab sul kinnistada teooriat kogemuses. Lisaks seitsmele põhiharjutusele leidub hulganisti muid harjutusi. Sa võid teha neid harjutusi kas kaaslase või rühmaga. Palun ära jäta neid vahele. Lõppude lõpuks ei ole armastus üksnes idee.

Esimeses peatükis “Peeglisse vaatamine” uurime lähemalt peegliprintsiipi. Selle printsiibi kohaselt peegeldab meie kogemus maailmast meie suhet iseendaga. Me näeme asju mitte sellistena, nagu need on, vaid nagu me ise oleme. Niisiis peegeldab maailm kõige tähtsamat tõde meie kohta, mis kõlab: “Ma olen armastuse vääriline.” Samuti peegeldab see meie peamist hirmu “Ma ei ole armastuse vääriline”. Maailm võib olla pime ja üksildane paik, kui me oleme oma südamest võõrdunud ega armasta iseennast. Ometi võib üksainus siirast enesearmastusest sündinud tegu aidata meil kogeda kogu loodu hellust ning näha maailma uues valguses. Esimese peatüki vaimsete harjutuste hulka kuuluvad harjutus “Lase elul end armastada” ja meditatsioon “Armastuse palve”.

Teises peatükis “Oma elu jaatamine” räägime Louise’iga enda kooliajast ja sellest, kuidas meid algselt õpetati maailma nägema. Ma jutustan loo ühest kolledžis kuuldud loengust, mis jäädavalt muutis minu ettekujutust maailmast. Selle pealkiri oli “Kas sa siiralt, päriselt, tõsiselt usud, et katkine autokumm võib panna su pea valutama?”. Me palume sul kaaluda võimalust, et elu ei tauni sind, ei kritiseeri sind ega mõista sind hukka. Me kannatame omaenda vaimuseisundite all. Teised inimesed võivad meile samuti haiget teha, kuid elu ise ei ole meie vastu. Miks peaks olema? Elu on sügavalt jaatav. Me oleme kogu loodu väljendused ning elu tahab, et me oleksime see Ehe Mina, kelleks me oleme sündinud. Selle peatüki vaimne harjutus on “Kümme punkti”.

Kolmas peatükk “Järgne oma rõõmule” on sisehääle kuulamisest. ““Elu armastab sind” ei tähenda, et sinu tahtmine peab alati peale jääma, vaid vastupidi – sa ei tohi endale ette jääda,” ütleb Louise. Louise räägib oma sisemisest kellukesest ja mina kõnelen oma Jah’ist suure algustähega. Elu püüab alati meid juhtida, toetada ja innustada. Mõnikord oleme liiga endasse süüvinud ja oma kurbusse uppunud, et seda märgata. Afirmatsioonitahvli loomine on vaimne harjutus, mis aitab sul oma rõõmule järgneda ning elada elu, mida armastad.

Neljas peatükk “Minevikule andestamine” on meie uurimuse keskpunkt. Siin käsitleme mõningaid tavalisi takistusi, mis ei lase elul meid armastada, näiteks pattulangemist – ettekujutust süütuse kaotusest, omandatud väärtusetustunde allikat. Me vaatame lähemalt süütunde lugu: superego poolt sisendatud kujutelm, et kunagi elu armastas mind ja ma olin armastuse vääriline, ent enam mitte. Me räägime tööst sisemise lapsega ja sellest, kuidas tagasi saada oma algupärane süütus. Vaimse harjutuse pealkiri on “Andestuse skaala”. See on üks võimsaimaid andestamisharjutusi, mida teame.

Viiendas peatükis “Ole tänulik praegu” vaatleme Louise’iga baasilise usalduse printsiipi, mis on psühholoogide arvates elulise tähtsusega nii lapse arengus kui ka täiskasvanu elus. Me sünnime baasilise usaldusega. See on teadmine – me tunneme seda südamepõhjas –, et me oleme osa loodud maailmast ning meid toetab armastav ja helde Ühtsus. Baasiline usaldus tähendab omaksvõttu, et elu pole miski, mis lihtsalt juhtub sinuga, vaid see juhtub sinu jaoks. See on arusaam, et just sinul on kõige vahetum ligipääs oma elule. Iga kogemus – hea või halb, õnnelik või kurb, kibe või magus – pakub sulle võimalust lasta elul end armastada. Selle peatüki vaimne harjutus “Igapäevane tänulikkus” kätkeb tänulikkust ja tööd peegliga.

Kuues peatükk “Õpi vastu võtma” keskendub budistlikule heatahtliku universumi teooriale. Louise kõneleb kogemusest, mille sai, kui maalis Buddha portreed “Õnnistav Buddha”. Selle maali lõpetamisele kulus Louise’il viis aastat. Maalimine oli tähendusrikas meditatsioon, mis aitas tal sügavamalt tajuda elumustris peituvat armastavat headust. “Elu püüab meid alati armastada, kuid me peame olema avatud, et seda näha,” ütleb Louise. Selle peatüki vaimseks harjutuseks on “Tänulikkuse päevik”. Päeviku eesmärk on aidata sul paremini mõista, kuidas elu sind praegusel hetkel armastab.

Seitsmendas peatükis “Tuleviku tervendamine” jõuame küsimuseni, kas universum on sõbralik. Räägitakse, et Albert Einstein olevat nimetanud seda kõige tähtsamaks küsimuseks üldse. Mina ja Louise usume, et samavõrra tähtis on küsimus, kui sõbralik mina olen. Kõige sügavamal tasandil on meie elu eesmärk olla armastav peegel maailmale. Meie siht pole kõigest lasta elul end armastada, vaid ühtlasi armastada elu vastu. Me oleme siin, et maailma armastada. Kui igaüks meist teeks seda kas või natukene rohkem, poleks maailm nõnda hirmutav paik. Seitsmenda peatüki vaimse harjutuse pealkiri on “Maailma õnnistamine”.

Me oleme Louise’iga nii õnnelikud, et sa hoiad meie raamatut käes. Me oleme tänulikud võimaluse eest kirjutada see raamat ühiselt. Me loodame ja palvetame, et meie töö toetab sind, kui püüad lasta elul end armastada ja olla armastav jõud selles maailmas.

 

Elu armastab sind!

Louise Hay ja Robert Holden

 

 

 

ESIMENE PEATÜKK

 

Peeglisse vaatamine

 

Armastus on peegel,
mis valgustab sinu olemust,
kui sul on julgust
sellesse vaadata.

Rumi

 

 

 

On tänupüha.

Naudime Louise’iga pidulikku lõunat koos pere ja sõpradega. Meid on pandud kõrvuti istuma suure ovaalse söögilaua äärde, mis on rikkalikult kaetud kahe suure kalkuni, mahekasvatatud köögiviljade, gluteenivaba leiva, “Cabernet Franci” veini ja krõbeda mandlikattega kõrvitsakoogiga.

Heather Dane on valmistanud toidu suure armastusega. Ta küll kinnitab, et tema abikaasa Joel väärib samuti kiitust. Ehk on tema Toidu Ülemmaitsja. Vestlus voolab. Meeleolu on ülev. “Elu armastab sind,” ütleb Louise, kui tõstame tänupüha puhul klaasid.

Pärastlõuna veeredes ilmub Heatheri maagilisest köögist veel hõrgutisi. Ovaalne söögilaud aina tühjeneb ja täieneb. Ma kujutan ette, et laud naudib pidusööki ühes meiega. Siis lahkub üks meist, Elliot, lauast ja kõnnib risti läbi toa seinal rippuva peegli ette. Elliot seisab vagusi peegli ees. Seejärel kummardub ta ettepoole ja suudleb peeglit. Louise ja mina märkame seda ning naeratame teineteisele.

Mõne aja pärast tõuseb Elliot uuesti lauast. Ta kõnnib tagasi peegli juurde. Ta suudleb peeglit uuesti. Ta naaseb laua juurde. Ta on väga õnnelik. Ta ei tea, et me jälgime teda, kuigi nüüdseks näevad teda kõik. Ja me oleme võlutud. Vaadake, Elliot on ainult 18-kuune. See, mida ta teeb, on loomulik ja mänguline. Lapsed suudlevad peegleid.

Taibanud, et tal on publik, kutsub laps oma isa, Gregi, kaasa. Greg ei taha lauast lahkuda, aga Elliot ei jäta järele, vaid püüab isa kätega vehkides ja üksikuid talle teadaolevaid sõnu kasutades enda juurde meelitada. Greg ei suuda oma poja manöövritele vastu panna ning üsna pea istub ta peegli ees. Elliot suudleb peeglit esimesena ja ootab siis, et Greg teeks sama. Greg sätib end peegli ees, seejärel kummardub ettepoole ja annab peeglile suud. Elliot plaksutab käsi ja hõikab rõõmust.

“Louise, kas sina mäletad, et suudlesid enda peegelpilti, kui olid väike?” küsin.

“Ei, aga kindlasti tegin seda minagi,” vastab ta.

Seejärel küsib Louise minult, kas ma mäletan, et suudlesin väiksena peeglit.

“Ei, ma ei mäleta,” vastan.

“Me kõik olime kunagi sellised, nagu Elliot on praegu,” kostab Louise.

“Ma olen kindel, et see on tõsi.”

“Jah, aga me võime olla taas niisugused,” ütleb ta.

Ma küsin: “Kuidas nii?”

“Peegliga töötades,” vastab Louise, nagu oleks vastus ilmselge.

“Miks peegliga töötades?”

“Peeglitöö aitab sul end uuesti armastama hakata,” selgitab ta.

“Nii nagu me end lapsena armastasime?”

“Jah. Ja kui sa end armastad, siis näed, et elu armastab sind ka,” lisab ta.

 

 

Peegli suudlemine

 

Ühel päikesepaistelisel kevadpäeval olen oma poja Christopheriga üksinda kodus. Mu naine Hollie ja tütar Bo on läinud kohalikku keraamikakohvikusse Kew Gardensi lähedale, et kahekesi, nii-öelda naised omavahel, aega veeta. Bo on just saanud neljaseks ning väljendab oma loomingulisust kaunilt ja suure rõõmuga. Varsti on nad tagasi kodus ja ma saan näha Bo värskeimat kunstiteost. Kahtlemata toob ta koju vikerkaarevärvides taldriku, südametega loperguse tassi või roosaks värvitud jänese-pojakujulise soolatopsi – kindlasti midagi, mis meenutab sõgeda Kübarsepa teepidu raamatust “Alice imedemaal”.

Christopher on peaaegu kuuekuune. Mul on tunne, nagu oleksin teda terve elu tundnud. Mõnikord, kui meie silmad kohtuvad, haihtuvad need rollid, mida etendame. Ma ei ole enam isa ja tema ei ole enam laps – me oleme hoopis kaks hingesõpra, kes veedavad koos aega. Mul on olnud Bo’ga mitmel korral täpselt samasugune kogemus. Ma ei suuda ette kujutada oma elu nendeta ning mul on tunne, et see oli saatus, et me üksteist leidsime. Louise usub, et me valime perekonna, kes annab meile eluteeks vajalikud õppetunnid ja annid. Oma raamatus “Tervenda end ise” (You Can Heal Your Life) kirjutab ta:

 

Ma usun, et me oleme lõputul rännakul läbi igaviku. Me saabume sellele planeedile, et omandada teatud õppetunnid, mis on meie vaimseks arenguks hädavajalikud. Me valime oma soo, nahavärvi ja kodumaa ning seejärel otsime üles täiusliku paari vanemaid, kes peegeldavad meie mustreid.

 

Hollie ja Bo helistavad ning ütlevad, et nad on teel tagasi koju ning et neil on Christopherile ja mulle kingitusi. Ma panen telefoni käest ja märkan, et Christopher naeratab. Nagu enamik imikuid, nii naeratab ka Christopher palju. Kui Christopheril on naerutuju, ei suuda ta end enam tagasi hoida ja naeratab kõigele, isegi sellistele asjadele nagu tühi lillevaas, tolmuimeja või kruvikeeraja. Ma võtan Christopheri sülle ja viin ta kamina kohal rippuva peegli ette.

“Kallis Christopher, mul on suur rõõm tutvustada sulle Christopheri,” ütlen, osutades näpuga tema peegelpildile. Christopher aga ei naerata enam. Ma olen üllatunud, sest uskusin, et enda peeglist nägemine paneb ta naeratama. Ta ju naeratab kõigele. Ma tutvustan uuesti Christopherile tema peegeldust. Christopher ei naerata ikka veel. Tema näoilme on tegelikult täiesti mittemidagiütlev. Otsekui ei näeks ta mitte midagi. Isegi mitte tühja lillevaasi.

Miks ei naeratanud Christopher, kui end peeglist nägi? Uurinud veidi lapse arengupsühholoogiat, avastasin, et on üsna tavaline, et imikud ei naerata enda peegelpildile. Nad ei tunne end veel ära. Miks nii? Ma küsisin Louise’ilt, mida tema arvab. “Imikud ei samastu veel oma kehaga,” vastas ta otsekoheselt, nagu tal kombeks on.

Imikud on nagu hingelinnud, kes lendavad oma kehast mööda ega malda veel sellesse laskuda. Kui nad vaatavad peeglisse, ei osuta nad oma kehale ega mõtle, et see olen mina või et see on minu”. Imikute sisemaailm on puhas teadvus. Neil pole ühtegi mõtet “minast”. Neil ei ole minapilti. Nad ei ole veel loonud endale isiksust, teisisõnu maski. Neil pole veel neuroosi. Nad on endiselt vaimust täidetud. Budistide meelest on nad äratuntavad üksnes oma algse näo ehk hingenäo järgi.

Tavaliselt hakkavad lapsed oma peegelpilti ära tundma 15. ja 18. elukuu vahel. See on peegli staadium või stade du miroir, nagu psühhoanalüütik Jacques Lacan seda nimetas. Pole ime, et Elliot tänupüha pidusöögil nii lõbusasti aega veetis. Ja nagu oodata oli, hakkas ka Christopher, kui ta sai Ellioti vanuseks, peeglit suudlema. Samuti musitas ta suurt ümmargust vannikraani, sädelevaid lusikaid, teraskastruleid, klaasist uksenuppe ning kõike muud, mis tema peegelduse kinni püüdis.

Alates kolmandast eluaastast muutub peegel sõbraks. Lapsed armastavad oma peegelpilti. Nad hakkavad aduma, et neil on keha. Siiski käivad nad oma kehaga ringi ükskõikselt. Keha ei ole nende juures kõige olulisem, vaid ainult inimese olemasolule hädavajalik vorm. See on aeg, mil tehakse nägusid, poosetatakse, mängitakse näopeitmismänge ning leiutatakse tobedaid tantse. Enda peeglist vaatamine lõbustab Christopheri ja Bo’d tohutult. Nad mängivad tihti oma peegelpildiga, nagu Peeter Paan mängis oma varjuga.

Oma Minaga eksperimenteerimine on algul tore, kuid see ei jää nii alatiseks. Samastudes aegamööda enda eraldiseisva minaga – egoga –, kogeme oma hingeelus uut nihet. Me muutume peegli ees eneseteadlikuks. Me oleme kaamera ees häbelikud. Me kas igatseme tähelepanu või hoidume sellest. Me pöörame armastuse teelt kõrvale hirmu poole. Me hakkame endale hinnanguid andma ja me kaotame silmist enda algse näo. Peeglisse ilmuv kujutis on kokku pandud hinnangutest. See ei ole päris sina.

Hingelind, mis on meie tõeline loomus, laulab jätkuvalt, kuid tema laul ei kosta üle isoleeritud ja hirmunud minapildi või ego läbilõikava kisa. Ilu, mida me kunagi peeglis nägime, on endiselt meiega, aga meie hinnangud moonutavad seda. Niipea kui me lõpetame endale hinnangute andmise, võime seda uuesti näha. Hinnangulisusest on saanud harjumus, millega me samastume. Me oleme pannud ennast uskuma, et hinnangu andmine on sama mis nägemine, ent tegelikult on hoopis vastupidi. Sa näed ainult siis, kui lakkad hinnanguid andmast.