Peter Cheyney

Kas naine suudab tappa

Tõlkinud Kaire Puumets

Kirjastus Suur Puu

Villa Rosalito,

Burlingame,

California,

1. jaanuar 1937

Föderaalse juurdlusbüroo ülemale

Ühendriikide Kohtuministeerium,

Washington

Austatud härra!

Pärast pikka endaga arupidamist olen viimaks otsustanud Teile kirjutada. See kiri tundub kindlasti väga müstilisena, kuid hetkel on müstika paratamatu.

Viimase kahe-kolme kuu vältel olen juhuslikult sattunud jälile teatud seikadele, mis minu arvates peaksid kuuluma Teile alluva asutuse kompetentsi. Tegemist on Ühendriikide seaduste vastaste kuritöödega. Ma ei tahaks praegu rohkem kirjutada, sest loodan, et pole tarvis enamat päevavalgele tuua.

Mul on põhjust arvata, et võin Teile kümne päeva pärast detailsemalt kirjutada või annavad sündmused mulle põhjust võtta Teile selle kuu 1. ja 9. päeva vahel kaugekõne, selgitamaks, milles on asi.

Kui Te ei ole selle kuu 9. kuupäevaks minust kuulnud, on minu arvates eriti tähtis, et saadaksite mõne oma osakonna usaldusväärse mehe 10. selle kuu päeva õhtupoolikul minuga kohtuma. Kui see osutub vältimatuks, selgitan talle kõik.

Siiralt Teie

Marella Thorensen

1

Ühe naisterahva lahkumine

Seisan ja vaatan seda maja, mõtiskledes, et kui mind õnnistataks kunagi rahaga, siis tõmbuksin tagasi vaikset elu elama ja muretseksin endale just sellise hüti.

Sest sellest majast õhkub seda, mida nimetatakse meeleolukuseks. Maja asetseb peateest pisut eemal rohetava nõlvaku embuses. Valgete õitega põõsaste hekk eraldab hoonet teest, kõikjal on lillepeenraid ja -klumpe, mida piiravad valged kivid. Väravalt algab lai trepp, mis viib terrassile, kuhu avaneb eesuks.

Mul on tunne, et põgus puhkehetk ei teeks paha. Lennukiga on üsna mugav reisida, kuid see roiutab pisut. Mis seal salata, ma olen märganud, et mind roiutab iga asi. Isegi FBI agendid väsivad, ehkki nad seda alati ei tunnista.

Sammudes mööda teed veranda suunas, arutlen, mis sorti naisolevuseks too Marella Thorensen küll osutub. Mind häirib, et me ei jõudnud hankida ühtki tema fotot. Kui näen naise pilti, saan tema kohta alati midagi teada. Aga kuna kohtan teda hetke pärast elusast peast, siis pole pildi puudumisest ehk eriti lugu.

See minu ülesanne on tegelikult üsna veider. Te ju olete näinud kirja, mille too naisterahvas kirjutas meie ülemale Washingtoni? Kirjutaja märgib, et kiri näib müstilisena. Vaatasin sõnaraamatust järele, et „müstiline“ tähendab üleloomulikku. „Üleloomuliku“ all mõteldakse omakorda inimmõistusele mõistetamatut. No ei, minu mõistusele see küll mõistetamatu pole.

Mõtelge ise. Kui too kaunitar kirjutab Ühendriikide juurdlusbüroo ülemale ja väidab, et teoksil on midagi kummalist, midagi, mida meie boss peaks teadma, siis viitab see, et tolle naisolevuse kodukandis on hakatud tegelema seadusevastaste ajaviidetega. Olgu. Kui asi on kord nii, siis tundub mulle veidi imelik, et naine ei räägi asjast oma mehele. Sest kui naine on olnud abielus kümme aastat, siis peaks just tema abikaasa olema see sell, kellele südant puistata. Ja mis sellest järeldub?

Seda tuleb küll tunnistada, et naistel on kombeks isemoodi käituda. Aga miks peaksin mina seda teile seletama? Kahtlustan, et te teate seda ka ise suurepäraselt. Naised on märksa otsustavamad ja sihikindlamad olendid, kui mehed arvavad. Mehed seevastu on ühed romantilised tegelased. Olen tundnud tervet hulka väga praktilisi naisi. Näiteks toda naisolevust Cincinnatis, kes oli usklik inimene ja torkas oma abikaasa kruvikeerajaga surnuks ainuüksi sellepärast, et too ei tahtnud pühapäeval kirikusse minna. See peaks teid veenma, et ka naised võivad olla väga kindlameelsed.

Nende mõtete saatel olen jõudnud verandani. Siin on ilus kaunistustega kellanupp ja seda vajutanud, kuulen kuskil maja sisemuses meloodilist helinat. Seisan paigal ja ootan.

Kell on neli ja tõusnud on nõrk tuul. Ma mõtlen, et peagi võib alata väike vihmahoog. Näib, nagu ei pööraks keegi helinale mingit tähelepanu, ning ma vajutan uuesti nuppu. Aegamisi möödub viis või kuus minutit. Sammun piki maja külge. See on kena koht, mitte liiga suur ega liiga väike. Kitsuke rada pöörab ümber nurga paremale ja ma näen maja taga hästihooldatud muruväljakut, mille kaugeimas nurgas asetseb tilluke hiinapärane majake.

Keset maja tagaseina paikneb kaks prantsuse ust, mis avanevad muruväljakule, ning ma märkan, et üks neist on avatud. Ma otsustan sellest siseneda. Ukseni jõudnud, täheldan, et sellel, kes iganes on uksest viimati sisenenud või väljunud, on olnud nii kiire, et ta on ukselingi eest tõmmanud, mis on klaasukse puhul üsna keeruline.

Torkan pea uksest sisse ja silmitsen pikka madalat ruumi. Toas on ohtrasti kaunist mööblit ja igasuguseid leidlikke väikseid esemeid, kuid mitte ühtegi hingelist. Ma astun edasi ja köhatan paar korda vaid selleks, et kõigile oma saabumine teatavaks teha. Midagi ei juhtu.

Toa paremas nurgas on uks. Marsin ukse juurde, avan selle ja astun koridori. Köhatan taas paar korda, aga näib, et keegi ei hooliks siin isegi maailma hirmsaimast kopsutõvest.

Sammun piki koridori, kuni jõuan terrassitagusesse eeshalli. Hallis on paremat kätt laud ja laual messingist kandik, millel on sissetulnud post.

Laua alla, päris seina vastu, on libisenud üks telegramm. Võtan selle üles ja loen. See on minu bossi telegramm missis Marella Thorensenile, kus teatatakse, et eriagent L. H. Caution saabub prouaga kohtuma kella nelja ja viie vahel täna õhtupoolikul.

Noh, kus see naisterahvas siis viibib? Keeran ringi ja hüüan missis Thorenseni nimepidi. Saan sest vaid pisut õhku kopsudesse. Liigun piki koridori edasi ja jõuan laia trepini halli vasakus seinas. Lähen üles. Jõudnud teisele korrusele, pööran järgmisse koridori, mille paremas seinas on käsipuu ja vasakus seinas kolm valget ust.

Otse minu ees koridori lõpus on veel üks uks. See on avatud ja põrandal selle ees vedeleb naise siidsall. Astun edasi ja piilun uksest sisse. See on naise magamistuba, mis minu arvates on üsna kenasti sisustatud. Samuti näib, nagu oleks siin keegi üsna tormakalt ringi tuisanud, sest kõik esemed maja esiküljele avanevate akende vahelisel tualettlaual on ümber aetud. Suur tugitool on kummuli ja põrandal täpselt sinise vaiba keskkohas vedeleb nagu madu kokku keeratud froteerätik. Tundub, et missis Thorensen on millegipärast pahas tujus olnud.

Laskun tagasi esimesele korrusele, läbin koridori ja asun teostama pisikest läbiotsimist. Heidan pilgu maja igasse nurka, kuid ei suuda kedagi leida. Kööki sisenedes märkan sedelit, mis toetub laual olevale teekannule. Kirjake on mõeldud kokk Nelliele:

Ära lõunasöögi pärast muretse. Tulen tagasi alles üheksa paiku õhtul.

Mulle näib, et ka Nellie on läinud pisut värsket õhku hingama.

Väljun majast sama teed kui tulin ja sulgen prantsuse ukse enda selja taga. Lähen tagasi oma rendiauto juurde, istun kabiini ja süütan sigareti. Mõtisklen, et kui too naine ei tule täna õhtul tõesti enne üheksat tagasi, võin sama hästi sõita San Franciscosse ja vahetada paar sõna O’Halloraniga. Võib-olla suudab tema mind veidi valgustada.

Kavatsen just mootorit käivitada, kui märkan üht autot käänaku tagant nähtavale ilmuvat ja Villa Rosalito ees peatuvat. Autost väljub keegi naine. Sale neiu, kes kõnnib nõtkelt, peas kena väike kübar ja selle alt paistmas mustad juuksed. Mul käib peast läbi mõte, et küllap tuli ta missis Thorensenile külla.

Käivitan mootori ja asun teele, aga kuna olen loomu poolest uudishimulik sell, jätan majast möödudes selle ette pargitud auto numbri meelde. Märkan, et neiu on jõudnud vahepeal terrassile ja annab parasjagu uksekella. Mul on põhjust arvata, et teda ootab ees pettumus.

Ma jõuan San Franciscosse poole kuueks. Jätan auto ühte garaaži ja lähen jalgsi Sir Francis Drake’i hotelli, kus olen ennegi mõnikord peatunud. Kirjutan ennast sisse, tellin ühe dringi ja jään mõttesse.

Võib-olla liiguvad teie mõtted samu radu pidi kui minu omad, aga nii või teisiti peate tunnistama, et Marella Thorenseni käitumine tundub üsna rumalana. Kirjutada kiri ja paluda FBI agent enda juurde saata ning siis, saanud telegrammi, milles teatatakse minu tulekust, kaduda oma teed, jättes kokale sedeli, et enne üheksat koju ei naasta. Kuskil minu aju tagasopis on hakanud idanema aimus, et teoksil on midagi kahtlast.

Minu peast vilksatab läbi veel üks idee. Helistan politsei peakorterisse ja küsin, ega O’Halloran seal ei ole. Mind ühendatakse temaga otsekohe.

„Tervitus, Terry!“ sõnan. „Kas sul on praegu midagi kiiret käsil või saad äkki tulla Sir Francis Drake’i hotelli ja Lemmy Cautioniga paar sõna vahetada?“

Ta vastab, et leiab kindlasti aega ja asub kohe teele.

Terence O’Halloran, Frisco politseileitnant, on olnud minu sõber sestsaadik, kui talle ammuunustatud ajal selles kolkas ühe kena tööotsa sokutasin. See sell suudab juua rohkem viskit kui ükski teine politseinik, keda tunnen, ja hoolimata sellest, et tema näolapp on sama võluv kui mägedevaheline kuristik, võin kinnitada, et tema pea lõikab. Ta saabub hotelli üsna kiiresti. Tellin oma numbrituppa pudeli Iiri viskit ja asun temast infot pumpama.

„Kuule, Terry,“ küsin, „see on täiesti eraviisiline jutt, sest ametlikku juurdlust pole veel algatatud, aga äkki sa tead midagi missis Marella Thorenseni nimelisest naisest? Kui tead, siis anna kuulda!“

Ma räägin talle kirjast, mille too naine saatis Föderaalsesse Juurdlusbüroosse, ja oma esimesest katsest temaga kohtuda.

„Ma lähen üheksaks sinna Rosalito villasse tagasi,“ ütlen, „senikaua püüan hankida selle naise ja tema abikaasa kohta infot.“

„Mul pole sulle palju öelda, Lemmy,“ vastab Terry. „Ma pole seda naist vist enam aastaid kohanud. Ta näeb hea välja ja käib Friscos vaid korra kuus. Aga tema mees liigub palju ringi. Ma arvan, et see tüüp, Aylmar Thorensen, teab tõesti ühte ja teist nii ühest kui ka teisest. Kohe seletan, miks.

Kuus aastat tagasi oli ta vaid harilik keskpärane advokaat, kes tegeles siin-seal ettevõtlusega seotud juhtumitega, kuid ei teeninud minu arvates eriti hästi, enne kui tal õnnestus ootamatult saada ühe Lee Sami nimelise hiinlase advokaadiks. Ho Lee Sam püherdab rahas. Tal on üks siiditehas Californias ja neli tehast teiselpool merd. Aga nagu kõik hiinlased, nii peab ka tema kogu aeg rassima, et oma rikkusi suurendada, ja seepärast hakkas ta hiinalinnas tegelema igasuguste täringumängupetiste ja mänguautomaadisulidega ning sidus ennast ühe Jack Rocca nimelise selliga. Too Rocca kolis siia Chicagost ja tema kuritegude nimekiri on sama pikk kui Golden Gate’i sild.

See paar on alailma ühel või teisel põhjusel politsei ja võimudega pahuksis, aga alati, kui asjad näivad hullud, kihutab Thorensen tuhatnelja kohale. Kui ta ei aitaks Lee Samil pinnal püsida, oleks sel hiinlasel minu arvates hulk ebameeldivusi kukil — ükskõik kui rikas ta ka poleks.“

Ma noogutan. „Ja oletatavasti maksab Lee Sam selle eest hästi, et tema tegevus pealtnäha seaduslik paistaks.“

„Muidugi. Eks sa võid ise arvata, kui jõukal järjel too Thorensen praegu on. Tal on kaks autot, kena maja Burlingame’is ja korter Nob Hillis. Thorensen on nutikas sell, aga kes teab, vahel läheb mõni temasugune oma nutikusega nii hoogu, et kaevab iseendale augu.“

Ta süütab sigareti.

„Kuule, Lemmy, mida see naine, Marella Thorensen, teist juurdlusbüroo tüüpidest õigupoolest tahab?“

„Löö mind või maha,“ luban. „Ma ei tea seda, aga kavatsen selle peagi välja uurida. See naine jättis kokale teate, et tuleb tagasi üheksa paiku, nii et kaon siit kolmveerand üheksa ajal. Kui olen temaga kohtunud, siis on selge, milles asi. Enne seda,“ jätkan, „võiksime midagi hamba alla pista.“

Helistan alla vestibüüli ja tellin õhtusöögi, seejärel laseme toidul hea maitsta, meenutades vanu häid keeluseaduse-eelseid aegu, mil mehed olid mehed ja naised tundsid neist rõõmu.

Pool üheksa Terry lahkub, sest peab minema tagasi politseijaoskonda. Kolmveerand üheksa siirdun mina oma autole järele, et sõita tuldud teed tagasi ja pidada Marella Thorenseniga üks väike jutuajamine.

Olen just toast väljumas, kui telefon heliseb. Helistaja on O’Halloran.

„Tere taas, Lemmy,“ ütleb ta. „Kuula ja ütle, mida sa selle kohta kostad. Mäletad, ma rääkisin sulle tollest Lee Sami nimelisest tüübist? Noh, ta helistas mulle äsja. Ja teatas, et tal on mure. Ja tead, miks? Selli tütar olla käinud Shanghais, kas puhkusel või midagi säärast. Nii. Täna õhtul tüdruk helistas talle. Ta oli just saabunud China Clipperiga Shanghaist Alamedasse. Lee Sam oli selle üle väga imestunud, sest tal polnud aimugi, et tütreke on tulekul, ja küsis, mida see õigupoolest tähendab. Tüdruk vastas, et oli saanud Marella Thorensenilt kirja, milles Marella teatas, et peab temaga tingimata kohtuma, ja kutsus ta täna pärastlõunaks Villa Rosalitosse.

Lee Sami tütar ütles, et ta võtab otsekohe auto ja sõidab Burlingame’i Villa Rosalitosse. Ta arvas, et jõuab sinna poole tunniga ning on kodus Nob Hillis kuue paiku.

No nii. Tüdruk pole siiani koju jõudnud ja vanamees on muutunud murelikuks. Ta ei taipa, mis tüdrukuga võis juhtuda. Eriti murelikuks jäi ta pärast seda, kui oli Villa Rosalitosse helistanud ja keegi majas ei vastanud. Tundub, nagu oleks maja tühi. Ma mõtlesin, et peaksin sellest sulle rääkima. Kui sa kavatsed endiselt sinna minna, siis oleksin rõõmus, kui teataksid ka mulle, mis seal õigupoolest toimub. Seejärel teatan sellest omakorda tollele hiinlasele.“

Ma mõtlen hetke.

„Okei, Terry,“ vastan. „Käsi peseb kätt. Praegu pole veel mingit põhjust tolle Lee Sami tüdruku pärast muret tunda. Ma aiman vist, mis temaga on. Püsi saadaval. Ma arvan, et jõuan tagasi üheteistkümne paiku. Astu läbi. Äkki on mul sulle midagi öelda.“

„Hästi,“ kostab tema, „ma helistan sellele vanale lurjusele ja teatan, et võtame temaga hiljem ühendust.“ Ta paneb toru hargile.

See lugu näib muutuvat veelgi müstilisemaks. Mulle tundub nimelt, et piiga, keda nägin Villa Rosalito juures autost väljumas, pidi olema Lee Sami tütar, ja ma imestan, kuhu ta võis minna, sest ta pidi eriti kiiresti ja selgesti taipama, et tolles majas pole ühtki hingelist.

Lähen trepist alla ja suundun garaaži, kuhu jätsin oma auto, ning kihutan Burlingame’i. Udu on laskumas — selline tüüpiline roosamannaudu, mis aeg-ajalt tõuseb Sacramento jõest ja katab kogu San Francisco — ning ma püüan teha kõik, mis suudan, et jõuda kohale, kuni silm veel seletab.

Peatan auto Villa Rosalito ees, sammun mööda pikka astmelist teed esiukse juurde ja annan kella. Midagi ei juhtu. Ma peaaegu aimasin, et nii läheb. Kõnnin teisele poole maja ja sisenen prantsuse uksest nagu ennegi. Märkan, et uks on avatud. Ometi sulgesin mina selle lahkudes, nii et ilmselt sisenes ka hiina neiu sama teed.

Süütan tuled ja vaatan maja üle. Siin ei ole mitte kedagi. Viimaks sisenen kööki. Näen, et sedel, mis oli asetatud teekannu najale, on kadunud, ja mõtlen, kas see võib tähendada, et kokk Nellie on tagasi jõudnud. Kui on — kus ta siis ennast peidab?

Lähen tagasi halli ja võtan telefonitoru. Helistan O’Halloranile ja küsin, kas ta on midagi uut kuulnud. Mees vastab jaatavalt. Ta on helistanud Lee Samile ja saanud teada, et peretütar jõudis õnnelikult koju. Tüdruk tuli mõni minut pärast üheksat ja ütles, et käis siin-seal tuttavatega kohtumas. Küsin O’Halloranilt, kas neiu mainis Lee Samile, et missis Thorenseni polnud Villa Rosalitos. Ta vastab, et ei teinud sellest juttu, sest see ei tundunud vajalik, kuid tüdruk teab igal juhul, kuidas asjad on.

Seepeale kostan mina, et kavatsen sedamaid sõita tagasi Sir Francis Drake’i hotelli ning kuna on tohutu udu, jõuan sinna alles üheteistkümne paiku. Küsin, kas ta tahab minuga sinna kohtuma tulla ja veel pisut viskit juua. Ta vastab, et tuleb meeleldi, ning lisab, et viski joomiseks on ta valmis minema kuhu tahes.

Astun õue, käivitan auto ja asun tagasiteele. Udu on laotunud nagu hall villavaip kõikjale ning sellele on lisandunud hõre vihmasadu. Öö näib kuidagi pahaendelisena. Autot juhtida pole sugugi kerge ning ma jõuan hotelli alles veerand kaheteistkümneks.

Üleval minu toas ootab mind O’Halloran. Ta on pudeli, mille enne tellisin, tühjaks joonud. Tellin uue ja me kallame endale dringid.

„Kuule, Terry,“ ütlen talle. „See lugu toob mulle kaela hulga jalavaeva. Kavatsen kohe praegu teha väikese jalutuskäigu tolle Lee Sami koju. Ma tahan tema tütrega mõne sõna vahetada. Täpsemalt öeldes tahan teada, kus viibib Marella Thorensen.“

Ta asetab oma klaasi lauale. „Miks sa ei helista selle naise mehele?“ küsib ta. ‘Tema korter asub üleval Nob Hillis. Naine võib seal olla.“ „Jah, ja võib ka mitte olla,“ vastan. „Kui too naine oleks tahtnud sellest loost oma mehele rääkida, siis oleks ta seda juba varem teinud.

Praegusel hetkel pole mul vähimatki tahtmist mister Aylmar Thorenseni tülitada. Tahan hoopis rääkida selle hiina plikaga. Aga kui sa soovid abiks olla, siis võin sullegi ühe ülesande anda. Jää siia ja jätka viski joomist. Võib-olla vajan sinult üht väikest teenet. Kui nii, siis helistan sulle Lee Sami majast.“

„Okei, Lemmy,“ vastab tema. „Mis minul viga ... mina olen praegu väga rahul. Olen jalad lauale tõstnud ja kallan viskit kõrist alla. Mida rohkemat võib üks mees soovida?“

Ma lahkun, kuna tema sirutab käe pudeli järele.

Sõidan ülesmäge ja jätan auto kuhugi Vale Down House’i nimelise hoone lähistele, kus elab Lee Sam. Kõndides maja poole, märkan läbi udu joonistuvat valgustatud akent. See on üks pagana suur maja, mida ümbritseb kõrge aed. Krundile pääseb uhkete kaunistustega väravast. Kõige põhjal paistab, et sel hiinlasel on ohtrasti maist mammonat.

Sisenen väravast, sammun mööda sõiduteed ja annan uksekella. Livreed kandev pilusilmne tegelane avab ukse. Teatan talle, et olen Ühendriikide politseiohvitser ja soovin vahetada paar sõna miss Lee Samiga. Mehike juhatab mind elutuppa, mis on täis kaunist Hiina mööblit, ja palub mul oodata.

Umbes viie minuti pärast marsib tuppa väikest kasvu mees ja ma usun, et seisan silmitsi Lee Samiga. Ta on peente näojoontega eakas heatahtliku ilmega tegelane, kel on valged vuntsid ja hiinlase kikkhabe, millesarnast tänapäeval enam kuigi sageli ei näe. Ta kannab hiinapäraseid rõivaid ja näeb välja, nagu oleks äsja alla astunud Hiina portselantaldrikult. Tal on meeldiv rahulik nägu, ilmetu ja naeratav, ning ta räägib suurepärast inglise keelt, kui mitte arvestada seda, et ta ei suuda r-tähte kuuldavale tuua.

„Te soovite kohtuda miss Lee Samiga?“ küsib ta. „Kas mina ei saa teid aidata? Ma kahetsen, et politseile asjatult tüli tegin. Mu tütlega on kõik kollas. Ta käis üksnes tuttavatega kohtumas.“

Mees naeratab. „Nooled inimesed on väga mõtlematud.“

„Suurepärane, Lee Sam,“ vastan. „Ma olen väga rõõmus, et teie tütrega on kõik korras, kuid ma tahan sellegipoolest temaga paar sõna vahetada. Kas mõistate? Ma soovin temaga kohtuda hoopis teise asja pärast.“

Ta näib pisut üllatunud, kuid ei vasta sõnagi. Kehitab üksnes kergelt õlgu, pöörab ringi ja lahkub toast. Võtan uuesti istet ja süütan sigareti ning paari minuti pärast avaneb uks ja sisse astub tütarlaps. Ja missugune tütarlaps!

Ma kinnitan teile, et tal on kõik olemas. Ta on pikk, sale ja nõtke, kuid see ei tähenda sugugi, et ta oleks kõhn. Tema kehavormid ja -kumerused on just õige kujuga ning ma olen veendunud, et iga tippmodell hüppaks teda nähes kadedusest järve. Ta juuksed on mustad kui öö, aga silmad on türkiissinised. Kui ma ei teaks, et see näitsik on Lee Sami tütar, siis ei suudaks ma miljoni aasta jooksul ära arvata, et ta on hiinlane. Ma peaksin teda kõrgema sordi ameerika meekoogiks.

Ta kannab mustast siidist hiinapärast pükskostüümi, mis on kirjatud kuldsete draakonitega. Jakk on kaelani kinni nööbitud ja mustad atlass-siidist, teemantidega kaunistatud kingad sobivad suurepäraselt ta peenikeste pahkluudega. Neiu nägu on surnukahvatu ja ta huuled on paotunud vaevumärgatavaks naeratuseks, nagu arvaks ta, et ma meeldin talle, kuid pole selles veel päris kindel. Tema ühtlased hambad on nagu pärlid, kaelas kannab ta umbes kahekümne tuhande dollari väärtuses teemante ning enam-vähem sama suur varandus on tal sõrmustena sõrmes.

Kui naised on Hiinas tõepoolest sellised, siis on arusaadav, miks nii paljud sellid kipuvad misjonäriks.

Neiu seisatab minu tugitooli kõrval ja vaatab alla. „Tere õhtust,“ ütleb ta. „Te soovisite minuga rääkida?“

Ma tõusen. „Vaid paar küsimust, miss Lee Sam,“ ütlen. „Minu nimi on Caution. Ma olen Ühendriikide politsei ohvitser. Ma oletan, et te ei tea, kus missis Thorensen viibib.“

Tüdruku näol on üllatus. „Kui ma Marellat viimati kohtasin, oli ta kodus. Ma jõudsin sinna kolmveerand viis. Siis oli maja tühi. Ma ootasin hetke ja juba ta tuligi. See võis olla kell viis või pisut hiljem.“

„Hästi,“ lausun, „aga mida te seejärel tegite?“

„Istusime ja vestlesime.“

Ta uurib mind, näol endiselt seesama õrn naeratus, mis tundub mulle kuidagi vanaaegne.

„Aga kui kaua te seal juttu ajasite?“ küsin temalt.

Ta kehitab õlgu. „Kaua. Seitsmeni või veel kauem. Ma lahkusin umbes kakskümmend minutit enne kaheksat.“

„Ja tema jäi koju?“

Tüdruk noogutab.

„Kui see on tõsi, miss Lee Sam, kuidas siis seletada, et teie isale keegi ei vastanud, kui ta helistas Villa Rosalitosse, sest oli hakanud teie pärast muretsema?“

Tüdruk naeratab endiselt. Ta silmitseb mind nagu erakordselt võluv ooperiprimadonna, kes suhtub kannatlikult oma poisslapsest õpilasse.

„Ma võin seda teile selgitada, mister Caution,“ teatab ta. „Kui me vestlesime, tõstis Marella telefonitoru hargilt, et meid ei segataks. Seejärel siirdusime ülemisele korrusele tema tuppa ja ma arvan, et ta unustas kuulari hiljem tagasi oma kohale panna.“

Mõtlen hetke järele. Mulle meenub, et kui ma teist korda majas viibisin ja sealt O’Halloranile helistasin, oli telefonitoru hargil.

„See on võimalik,“ teatan. „Aga miks te tormasite sinna, nagu oleks teil tuli takus, ehkki olite alles äsja China Clipperiga saabunud?“

Tütarlapse naeratus muutub veidi laiemaks.

„Ta ootas mind,“ vastab ta. „Ta kirjutas mulle Shanghaisse ja palus mul võimalikult kiiresti ennast külastada, sest oli hätta sattunud. Ta saatis mulle kirja lennupostiga selle kuu esimesel päeval. Ta ütles, et ma pean tulema hiljemalt kümnendal. Ta on mu sõber, seepärast tulingi.“

Ma naeran laialt. „Armas neiu, ma sooviksin, et te oleksite ka minuga nii sõbralikes suhetes, et lendaksite kuus tuhat kilomeetrit maha vaid seepärast, et ma olen teile kirja kirjutanud. Kas see oli tõesti ainuke põhjus?“

„See on täiesti piisav põhjus, mister Caution,“ teatab tema. „Kui ma teid armastaksin, siis lendaksin teie palvel kuus tuhat kilomeetrit.“

Ma otsustan, et targem on hoida oma mõtted selle vestluse asjaliku külje juures, ega vasta tema viimasele repliigile sõnagi.

„Äkki on teil see kiri, mille missis Thorensenilt saite, veel alles?“ uurin.

Tüdruk raputab pead. „Ei,“ teatab ta, „ma hävitasin selle. Ma ei näinud ühtki põhjust, miks seda säilitada.“

„Mis teie eesnimi on, miss Lee Sam?“ küsin.

„Berenice,“ vastab tema.

Ta vaatab mulle otsa ja tema silmad on justkui sügavad järved suvetaeva all. Ma kinnitan teile, et see tüdruk pole mingi kerge saak. Tal on närvi ja kannatust ning ta pea töötab nagu koorelahutaja.

„Kas see nimi ei meeldi teile, mister Caution?“ pärib ta.

„Teie ema oli ilmselt ameeriklanna,“ pakun mina.

„Jah, kuidas te seda teate?“

„Teie isa ei suuda r-tähte hääldada,“ teatan. „Tema küll ei oleks teid Berenice’iks ristinud.“

„Te olete tunduvalt taibukam, kui pealtnäha paistate, mister Caution,“ ütleb tüdruk. „Isa koha pealt on teil õigus. Tema hääldab seda nime Belenice, kuid tal on minu jaoks veel teine, hiinakeelne nimi, mis tõlkes tähendab väga sügavat ja imeilusat järve. Kas see meeldib teile, mister Caution?“

„Armas neiu, te olete ääretult kaunis ja ma usun, et teis on ka rohkesti sügavust,“ vastan.

Naeratus ilmub taas tema näole ja kaob samas, kui vana teener tuppa siseneb. Mehike astub minu juurde.

„Keegi härra soovib teiega rääkida,“ teatab ta. „Telefon on hallis.“

Ma järgnen talle halli. Helistaja on O’Halloran.

„Tervist, kangelane,“ alustab ta. „Ma olen vahepeal ajaviiteks siia-sinna helistanud ja nüüd kuuled sa midagi põrutavat. Pool tundi tagasi leidis üks sadamapolitsei patrullpaat New Yorgi kai lähedusest veest laiba, mis saadeti surnukuuri. Hukkunu on naine. Ma pole kohal käinud, sest ei raatsi kuidagi seda viskipudelit maha jätta, kuid üldsõnaline isikukirjeldus on järgmine. Pikkus umbes sada kuuskümmend viis sentimeetrit, kaal viiskümmend kuni viiskümmend viis kilo. Lühikesed heledad juuksed. Kas see ütleb sulle midagi?“

„Selge pilt, Terry,“ vastan. „Jää sina sinna, ma astun ise surnukuurist läbi. Pärast seda näeme.“

Vana teener on kadunud. Lähen tagasi elutuppa. Neiu seisab endiselt samal kohal, kuhu ta minust jäi.

„Kuulge, preili,“ ütlen. „Mul on teile veel vaid üks küsimus. Mis missis Thorensenil teiega kohtudes seljas oli?“

„Sinine kostüüm ja austrikarva hiina krepist pluus, hallid siidsukad ja mustad lakk-kingad,“ vastab tüdruk.

„Kas ta sõrmuseid kandis?“

„Jaa, briljantide ja rubiinidega kihlasõrmust ning lihtsat rubiinsõrmust väikeses sõrmes. Neid sõrmuseid kannab ta alati.“

„Suur tänu. Me kohtume teiega veel, Väga Sügav ja Imeilus Järv,“ ütlen lahkumiseks. Vaadake, et te vahepeal merre ei kuku!“

Asun tagasiteele. Peatan vastutuleva takso ja sõidan allamäge. Kearnys väljun autost ja lähen jalgsi surnukuuri, möödudes selle naabruses asuvast politseijaoskonnast. Morg asub pikas madalas ehitises, mida eraldab politsei peakorterist kitsas kõrvaltänav.

Sadu on tihenenud, udust hoolimata on vihmapiisad suured ja rasked. Mu silm seletab hädavaevu tänava lõpus surnukuuri ukse kohal põlevat sinist lampi. Täpselt sissepääsu ees märkan üht naist. Tal pole ei jakki, peakatet ega vihmavarju. Tema nägu jätab mulje, nagu oleks ta eksinud ja tunneks sellest rõõmu.

„Hei, tütarlaps, kas sa ei märka, et sajab?“ küsin talt möödaminnes. „Mis lahti? Kas mõni kutt on sind alt vedanud?“

Ta saadab mulle pilgu, mis peaks olema vaenulik, kuid on hoopis hirmunud. „Mine oma teed, meremees!“ ütleb ta. „Äkki ma armastan vihma, see on juustele hea.“

Pöörates surnukuuri sissepääsu poole, mõtlen, et kõik naised on hulluks läinud. Astun trepist üles ja lükkan ukse lahti. Koridori paremas küljes on kontor. Ma lähen sinna. Kedagi pole ruumis, kuid laual on kellanupp, millega surnukuuri töötajat kutsuda.

Annan kella. Seejärel ootan mõne minuti. Midagi ei juhtu. Annan uuesti kella. Hetk hiljem avaneb teisel pool letti paiknev uks ja surnukuuri ametnik astub sisse. Ta on särgiväel ja tema vormimüts on talle umbes kaks numbrit väike. Arutlen endamisi, miks antakse surnukuuri töötajatele alati liiga väikesed vormimütsid.

„Millega ma võin aidata?“ küsib ta.

Näitan talle oma ametimärki. „Sadamapolitsei tõi täna õhtul siia ühe naise laiba,“ ütlen. „Ma tahan talle pilgu heita.“

„Selge,“ vastab tema. „Seda teed.“

Ta avab meid eraldava rinnatise ukse. Järgnen talle läbi kontoriruumi pikka koridori ja sealt trepile. Kui trepist laskume, muutub meid ümbritsev õhk külmaks. Siseneme terasuksest ja ametnik süütab tule. Siis toob ta kuuldavale ebamäärase kähina ja osutab sõrmega.

„Nii, siin see on,“ ütleb ta. „Nüüd kuulake. Täna õhtul, just enne seda, kui ta toodi, läks siin külmutusseade rikki ja ma pidin tellima telefonitsi suure hunniku jääd, et ruumis külma hoida, sest hetkel on meil kaheksa surnut. Üks jääkamakas pandi terasriiulile täpselt selle käru kohale, millele oli asetatud tolle naise laip. Ja vaadake, mis juhtus!“

Vaatan ringi. Seinu katavad üleni Jaapani kartoteegikappe meenutavad sahtlisüsteemid. Kanderaamid, millel laibad lebavad, liiguvad rullikutel sahtlitesse ja neist välja. Surnukuuri tagaseinas seisab valge kanderaam naise laibaga. Pirakas, umbes meeter korda meeter suur jäätükk on libisenud terasriiulilt otse laiba näole. Ma kinnitan, et avanev vaatepilt pole mingil juhul lastele vaatamiseks sobilik.

Astun lähemale ja silmitsen surnut. Naisel on seljas sinine tänavakostüüm ja jalas mustad lakk-kingad, samuti märkan pluusi austrikarva hiina kreppi — või vähemalt oli see seda värvi enne jää kukkumist. Uurin tema vasakut kätt. Nimetus sõrmes on teemandi ja rubiiniga inkrusteeritud sõrmus ja teemandiga kihlasõrmus. Väikeses sõrmes suur lihtne rubiinsõrmus.

„Selge pilt, semu,“ ütlen. „Ongi kõik, mis mind huvitas.“

Ma lahkun. Suundun tagasi Sir Francis Drake’i hotelli ja astun oma tuppa. Leian sealt eest Terry, kes rüüpab viskit ja on hakanud ennast ilmselt pisut üksikuna tundma. Valan ka endale ühe dringi.

„Mis uudist, Lemmy?“ küsib ta. „Kas sa surnukuuris käisid?“

„Jah,“ vastan. „Aga see pole praegu peamine. Mulle tuli just üks veider mõte. Ütle, kuidas saab surnukuuri külmutusseade rikki minna?“

„See polegi võimalik,“ vastab tema. „Kui just kogu linnas elektrikatkestust pole.“

„Selge pilt,“ kostan. „Nüüd läheme me koos välja ja asume tööle.“

Ta tõstab pilgu. „Milles on asi?“ küsib ta.

„Vaata, Terry,“ seletan. „Kui ma läksin surnukuuri, nägin üht naist seismas täiesti eesmärgitult maja ees vihmasajus. Sisenenud, märkasin, et surnukuuri töötaja müts pole talle paras. Lisaks väitis ta, et surnukuuri külmutusseade on rikkis, mistõttu tuli tal tellida jääd. Üks jääkamakas oli kukkunud riiulilt täpselt surnud naise näole. See surnud naine oli Marella Thorensen. Ja mina loll jäin seda kõike uskuma.“

„Mida kõike?“ ei saa tema aru.

„Seda, mida rääkisin,“ vastan. „Ja nüüd läheme ning uurime välja, mida nad on teinud surnukuuri õige valvuriga, selliga, kelle nad pidid teelt koristama, et tuua majja too jääkamakas ning kukutada see laiba näole. Tüüp, keda ma seal kohtasin, oli petis. Just seepärast polnud müts talle paras.“

Ma torkan endale kaabu pähe.

„Vean kihla kuus nelja vastu, et me leiame õige surnukuuritöötaja mõnest laibasahtlist,“ ütlen. „Tänaval seisnud tüdruk pidas valvet. Kui ma sinna jõudsin, olid nad parasjagu ametis. Teised lahkusid tagaukse kaudu, kui ma kella andsin, üks kavalpea naasis aga kontorisse, et esitada mulle oma muinasjutt, kuni ülejäänud minekut teevad.“

Terry toob kuuldavale kerge ohke ja ajab ennast püsti. Sõidame liftiga alla ja võtame tänavalt takso.

Kui jõuame surnukuuri kontorisse, pole seal ühtki hingelist. Läheme trepist alla ruumi, kus surnuid hoitakse. Süütan lambi ja sigareti ning me asume laibasahtleid välja tõmbama.

Me leiame surnukuuri töötaja kergesti. Ta lebab sahtlis number viis. Tema silmad on pärani ja justkui üllatunud.

On ka põhjust, sest keegi on seda selli kolm korda tulistanud.

2

Öine jooks

O’Halloran tühjendab pudeli.

„Kas pole tüüpiline?“ ütleb ta. „Kord oleks see Marella-proua ikka pidanud surema. Aga miks ei võinud ta jääda kopsupõletikku või mis tahes muusse normaalsesse haigusesse selle asemel, et lasta mingil revolvrikangelasel ennast teelt koristada ja põhjustada sellega palju tüli kõigile asjaosalistele?“ Ta raputab nii ägedasti pead, et murrab peaaegu kaela.

„Aga seda tahaksin küll teada, Lemmy,“ jätkab ta, „miks oli mingitel närakatel tarvis tema nägu lömastada. See oli minu arvates täiesti arutu tegu. Ja mõelda, millise riski nad võtsid. See on naeruväärne. Kujuta ette, surnukuur asetseb täpselt politseijaoskonna kõrval. Ükskõik kes seitsmest öövalves olevast politseinikust oleks võinud iga kell surnukuuri sisse marssida, et Gluckiga lobisedes aega veeta. Ma ei saa sellest loost mõhkugi aru.“

„Mina saan sellest suurepäraselt aru,“ vastan ja just sel hetkel siseneb Brendy.

Brendy on selle politseipiirkonna kapten. Ta on mõnus sell ja suhtub väga sõbralikult igaühte, kes ei kohtle teda valesti. Ta on pisut ärritunud, et teda selle möllu tõttu poole une pealt üles aeti.

„No nii, poisid,“ ütleb ta, „laip on tuvastatud. Käisin koos Thorenseniga surnukuuris ja ta oleks äärepealt oksele hakanud. Ma pole veel kunagi näinud selli, kes on näost nii roheliseks tõmbunud. Surnu on Marella Thorensen ja kui keegi tahab mulle selgitada seda jääkamakaasja, siis olen valmis teda meeleldi kuulama.“

Ta võtab klaasi ja lubab endale ühe lonksu.

„Peale selle,“ jätkab ta, „soovin teada, mida nende mõrvade asjus edasi teha. See lugu sai alguse föderaalsest juurdlusbüroost, kuhu Marella Thorenen teatas, et tal on infot mingite siinkandis teoksil olevate seaduserikkumiste kohta. See selleks. Nüüd on olukord muutunud. Minu piirkonnas on toimunud kaks mõrva ja see on minu ja politseiülema asi. Kuidas me töö korraldame, Lemmy?“

„Kuulge, semud,“ ütlen, „kas te ei suhtu toimunusse liiga pealiskaudselt? Brendy, sina ei tea praegu veel, kas sinu piirkonnas on toimunud kaks mõrva. Sa võid ainult ühes mõrvas kindel olla. Sa tead, et surnukuuri valvur Gluck tapeti, kuid Marella Thorenseni kohta sa seda ei tea. Just sellepärast seda jääkamakat vaja oli.“

Nende uudishimu ärkab.

„Mina saan olukorrast nii aru,“ jätkan. „Arsti raporti kohaselt suri Marella Thorensen enne, kui ta merre visati. Nii. Arst teab seda selle põhjal, et surnu kopsudes ei leidunud vett. Hetkel pole meie käsutuses arsti selgitust tema surma tegelike põhjuste kohta. Aga ma esitan paar oletust.

Minu oletuse põhjal tulistas keegi Marellat pähe. Selleks, et laibast vabaneda, viidi ta sadamakaile ja heideti merre. Nüüd selgita mulle, Brendy, mismoodi sadamapolitsei Marella laiba leidis?“

„Üks mees helistas sadamapolitseisse,“ vastab tema. „Helistaja ütles, et nägi laipa triivimas Väikese Alta lähistel, ja katkestas seejärel kõne. Patrullpaat läks olukorda uurima ja laip leitigi.“

„Selge pilt,“ vastan. „Laip pandi politseiautosse, sõidutati surnukuuri ja oligi kõik. Te peate tunnistama, et see telefonikõne on kummaline. Kui helistaja oleks olnud korralik kodanik, siis oleks ta teatanud oma nime, kas pole? Aga ta ei teinud seda, vaid katkestas kõne. Seepärast tundub mulle, et ta helistas sihilikult selleks, et Marella Thorenseni laip leitaks. Mida sellest järeldada? Ilmselt oli kellegi jaoks tähtis, et kõik saaksid teada Marella Thorenseni lahkumisest teise ilma. Kas pole nii?“

Nad noogutavad.

„Olgu,“ ütleb O’Halloran, „aga mis saab edasi?“

„Noh, kui te olete minu senise jutuga nõus, siis ehk nõustute ka järgnevaga. Miks pidi keegi Marellat tulistama, seejärel ta merre heitma ja viimaks sadamapolitseisse helistama, et laip leitaks ja tuvastataks? Minu arvates just sellepärast, et Marella Thorensen oli saatnud juurdlusbüroosse kirja, milles lubas 10. jaanuaril paljastada üht-teist politseiohvitserile, kes tema juurde saadetakse. Kui keegi samal õhtul selle naisterahva tapab ja see teatavaks saab, siis on juurdlusbüroo sellil selge, et tal pole enam mingit infot oodata. Mida ta seepeale teeb? Leiab, et need kaks mõrva — Marella ja Glucki oma — on kohaliku politsei probleem, ning sõidab tagasi Washingtoni.“

„See on loogiline,“ tunnistab Brendy.

„See on loogiline ja just sellepärast ei kavatse ma nii käituda,“ ütlen. „Ma arvan, et kui need tüübid nägid kord nii palju vaeva, et me saaksime Marella surmast teada, siis on neile väga tähtis, et ma oma kodinad kokku pakiksin ja kaoksin. Ja nad tahavad, et ma siit kaoksin, sest kardavad, et muidu saan selle, mida Marella kavatses mulle rääkida, kuskilt mujalt teada. Seepärast kavatsen siia jääda ja pisut ringi vaadata.“

„Okei,“ nõustub Brendy. „Ja kui nüüd oletada, et see kõik peab paika, siis pole me ikkagi jõudnud sammugi edasi selle jäävärgi osas, või mis, Terry?“

Terry raputab pead. „Ma lihtsalt ei suuda seda mõista.“

Ma puhken naerma. „Minu arvates on see küll enesestmõistetav. Too sell, kes Marellat tulistas ja tema laiba sadamasse viis, on sadamapolitseisse helistanud või kellelgi helistada lasknud, et me naise surmast teada saaksime. Kui see on tehtud ja laip viidud surnukuuri, tuleb too tegelane uuele mõttele. Talle meenub äkki, et kuul, mille ta naise pähe tulistas, on seal ilmselt siiani alles, ja ta ei taha mingil juhul, et lahkamist sooritav arst selle leiaks.“

Mõlemad mehed tõstavad pilgu. Nende huvi on taas tärkamas.

„Muidugi,“ nõustub Brendy. „Kuuli järgi võiksime kindlaks teha, millisest relvast see on tulistatud. See tähendab, et kui Marella tappis keegi, kes on ennegi samast relvast inimest tulistanud ja kelle relv on kunagi laibast leitud kuuli põhjal juba kindlaks tehtud.“

„Suurepärane, vennas,“ kiidan. „Nüüd said pihta. Ja kui see on kord nii, siis mida too sell teeb? Ta teab suurepäraselt, et niipea, kui kuul leitakse, on meile selge, kes Marella tappis, ja ühtlasi seegi, kelle jaoks on tähtis, et info, mida surnud naine oma kirjas avaldada lubas, ei paljastuks.

Nii trotsibki ta ohtu, paneb autosse paar suurt jääkamakat, sõidab surnukuuri, meelitab Glucki mingi ettekäändega alla hoidlasse ja tulistab teda. Seejärel avab tagaukse ning ülejäänud mehed tulevad jääkamakatega sisse. Nad kukutavad jää Marella näole ning võtavad kuuli. Nad on parajasti oma tööd lõpetamas, kui keegi üleval kella annab. See olen mina. Olen just saabunud. Nii võtabki üks kõva närviga sell Glucki vormimütsi, tõmbab pintsaku seljast, tuleb üles ja esitab mulle selle näitemängu.

Kui ta kuuleb, et olen FBI-st ja tulnud vaatama äsja toodud laipa, kohkub ta pisut, kuid säilitab külma närvi ning räägib mulle loo rikkis külmutusseadmest. Ja mina jään teda uskuma.“

Poisid põrnitsevad teineteist.

„Lemmy, tundub, et sul on õigus,“ kostab Terry.

„Võib-olla,“ vastan, „ja sel juhul on meil paar niidiotsa. Ehk saame selle selli kätte.“

„Kindlasti,“ nõustub Brendy. „Pole tarvis muud, kui mõni nimekiri läbi vaadata ja selgitada välja kõik, kelle relva ballistiline uurimine on tõestanud, et sellest on tulistatud mõnest mõrvatust leitud kuul. Jätame sõelale need, kelle relva on uuritud viimase aasta jooksul. Ma usun, et tüüp, keda otsime, on nende hulgas.“

„Hästi, Brendy, äkki võtad selle ülesande enda peale?“ ütlen. „Pole põhjust kahelda, et Marella Thorenseni mõrv on seotud FBI-sse saadetud kirjaga. Meil pole mõtet neid kahte mõrva eraldi uurida. Piisab ühest ühisest juurdlusest. Ma arvan, et meil on võimalik üksteist aidata. Mis sa selle peale kostad, Brendy?“

„Minugi poolest,“ on Brendy nõus. „Lemmy, mul pole mingit tahtmist sinuga võidu joosta. Ma räägin hommikul ülemaga ning muretsen tema nõusoleku. Aga mida me seni teeme?“

Ma süütan sigareti. „Brendy, jutusta mulle Thorensenist. Mis juhtus, kui sa ta täna õhtul surnukuuri viisid?“

Ta paistis ennast üsna kehvasti tundvat. Ta tuli jaoskonda ja ma teatasin talle, et mul võib halbu uudiseid olla. Rääkisin vennikesele, et üks FBI agent püüdis pärastlõunal tulutult tema naist leida ning samas on sadamapolitsei avastanud tundmatu naise laiba. Avaldasin soovi, et ta sellele pilgu heidaks. Hoiatasin teda, et ta valmistuks võimalikuks šokiks.

Ta ei vastanud suurt midagi, pomises ainult, et arusaadav või midagi taolist. Viisin ta alla surnukuuri ja näitasin Marella laipa. Mees jõllitas seda, nagu oleks välk teda tabanud. Seejärel noogutas ja ütles: „Jah, see on tema.“ Rohkem mitte midagi. Pärast seda läks ta koju tagasi,“ seda öeldes Brendy tõuseb, „ja ka mina lähen nüüd vist koju. Ma usun, et natuke und tuleb mulle kasuks. Poleks paha, kui siinkandis ei tapetaks üksteist nii hoogsas tempos.“

„Okei, Brendy,“ nõustun, „aga ütle enne veel üht asja. Kes on täna öösel jaoskonnas korrapidaja? Kas ta on arukas sell?“

Brendy heidab pilgu O’Galloranile ja irvitab. „Terry on täna öösel valves. Ma ei tea, kui arukas ta on.“

„Ma riskin temaga,“ kuulutan. „Kuule, Terry, kell on kolmveerand kaks. Ma võtan takso ja sõidan Thorenseniga kohtuma. Arvatavasti ei oota ta kedagi enne hommikut. Ma tahan selle selliga rääkida.

Oletatavasti jään tema juurde umbes kolmeni. Kolmveerand kolm helista sina Lee Samile ja teata, et saadad politseiauto talle ja tema tütrele järele, ning nõua, et nad oleksid valmis viivitamata teele asuma. Sa lased nad politseijaoskonda tuua ja hoiad neid seal kõikvõimalikke küsimusi esitades neljani kinni. Siis võid nad minema lasta, sest selleks ajaks olen jõudnud teha, mis tarvis.“

„Aga mida sa siis teha kavatsed?“ uurib Brendy.

„Kohe kuuled,“ vastan. „Thorensen elab Nob Hillis. Sealt jõuab jalgsi Lee Sami majani viie minutiga. Olen teilt kuulnud, et kõik Lee Sami teenrid on hiinlased ja mitte eriti arukad. Kui tulen Thorenseni juurest, suundun otseteed Lee Sami majja, kust pererahvas on lahkunud. Ma tahan selle piiga toa võimalikult põhjalikult üle vaadata. Ma tahan kogu majale pilgu heita. Äkki leian midagi.“

Nad jõllitavad mind.

„Mida sa nüüd silmas pead?“ küsib Brendy.

„Mõtle ise! Te ütlesite, et Berenice Lee Sam saabus täna pärastlõunal China Clipperiga. Kohale jõudnud, tormas ta kohe Marella Thorenseniga kohtuma, sest too olevat neiu jutu järgi talle kirjutanud ning palunud võimalikult kähku ennast külastada. Aga ta ei aimanud, et mina olin just Villa Rosalitost lahkunud ning tean, et missis Thorenseni polnud kodus.

Berenice väidab, et missis Thorensen saabus pisut hiljem. Lee Sam polevat saanud nendega telefonitsi ühendust, sest toru oli hargilt tõstetud, et naised saaksid rahus vestelda. Aga kui ma teist korda Villa Rosalitosse jõudsin, oli telefonitoru omal kohal.

Iseküsimus on see, miks oli tal üldse tarvis sinna minna, kui ta teadis, et Marellat pole kodus. Sellele võib leiduda seletus. Võib-olla oli Marella midagi majja jätnud — mingeid kirju või dokumente — ja Berenice tuli neid võtma. Mulle tundub, et Villa Rosalitos toimus täna pärastlõunal nii mõndagi. Igatahes on keegi lõhkunud maja tagaseinas paikneva prantsuse ukse luku. Magamistoa ukse ees põrandal vedeles naisterahva sall ja tualettlaud oli segi aetud.

Ja veel üks seik. Kui esimest korda villasse sisenesin, oli köögilaual Nelliele jäetud sedel, milles Marella teatas, et saabub koju üheksa paiku ning õhtusöögi pärast pole tarvis muretseda. Kui ma majja tagasi läksin, oli sedel kadunud. Kui Marella oleks selle teate ise kirjutanud, poleks ta seda ära võtnud. Aga keegi võttis selle. Kas teilegi ei tundu, et see kirjake oli mõeldud üksnes hämamiseks. Kas polnud see äkki märguandeks kellelegi, kes pidi majja saabuma? Ja kes sinna läks? Berenice Lee Sam.“

Brendy süütab sigari.

„Küllap saad isegi aru, Lemmy,“ sõnab ta, „et oled koondamas tõsist süüdistust Lee Sami tütre vastu?“

„Võib-olla olen, võib-olla mitte,“ vastan. „Aga Villa Rosalitos mängiti täna õhtupoolikul mingit pagana kavalat mängu. Kui Lee Sami tütar läks sinna selleks, et võtta mingeid pabereid või muud säärast, mida kellegi vastu kasutada, siis võivad need praegugi tema käes olla. Ma vaatan järele, ega need äkki tal kodus ei ole. Seepärast kutsu isa ja tütar politseijaoskonda, Terry.“

„Ja on veel midagi, Terry,“ jätkan, „mida võiksid teha. See puudutab Nelliet. Võta ühendust Burlingame’i politsei öise korrapidajaga. Küsi, kas tema teab, kes see Nellie säärane on. Ma usun, et kõik tunnevad sealkandis missis Thorenseni kokka. Palu, et keegi läheks ja ajaks selle naisterahva üles ning küsiks, milline kokkulepe tal tegelikult eile missis Thorenseniga oli. Mis kell proua pidi koju jõudma ja nii edasi. Äkki suudab Nellie meile midagi olulist rääkida.“

„Okei,“ lubab Terry. „Ma teen seda ja teatan sulle tulemustest. Mis kell sa enda arvates siia tagasi jõuad?“

„Arvatavasti poole viieks,“ ütlen. „Aga ära näe vaeva ega helista mulle sellisel kellaajal. Ma keeran magama. Täna öösel tahan üksnes Thorenseniga rääkida, sest mulle meeldib inimesi keset ööd üle kuulata — nende pead ei tööta siis teab kui hästi.“

Brendy haigutab. „Okei, poisid, mina lähen nüüd koju kriminulli lugema, et kogu see jama peast heita.“

„Jaa-jaa, ma tean neid raamatuid,“ lausub Terry. „Sa pead neile paberi ümber panema, et sinu naine ei näeks kaanepilti. Kas sa oled ikka veel tema tuhvli all, Brendy?“

„Hoia oma suu kinni,“ kostab Brendy vastu. „Minu vanamutt on super! Alles täna hommikul rääkis ta mulle, et nägi unes, kuidas üks sell ta revolvrist sõelapõhjaks tulistas. Mis te arvate, poisid, kas unenäod lähevad täide?“ küsib ta lootusrikkalt.

„Kindel see,“ kostab O’Halloran. „Californias oli mul kombeks ühest söögikohast lihapirukaid osta. Iga kord, kui olin paar pirukat söönud, nägin unes naisi. Väga ilusaid naisi, kellel olid erakordsed kumerused. Ma peaaegu murdusin, kui see söögikoht suleti. Okei, Lemmy, ma kutsun Berenice’i ja tema isa jaoskonda.“ „Olgu nii,“ ütleb Brendy, „aga ole kena ja ära valmista mulle mingeid ebameeldivusi. Selle näitsikuga ole ettevaatlik — ära jutusta talle, mis sa omal ajal tegid, kui tahtsid igal õhtul uut naist. Talle äkki ei meeldi sedasorti lood.“ „Okei,“ vastab O’Halloran, „nagu boss käsib. Võib-olla jutustan talle sel juhul oma muudest seiklustest?“

Nad lahkuvad.

Ma kohtun Thorenseniga tema maja alumise korruse trepikojas. Maja ees tänaval märkan suurt asju täis laaditud sõiduautot. Uksest sisenenud, näen otsekohe seda selli piki koridori välisukse poole marssimas. Muigan endamisi, sest mulle näib, et olen sattunud talle peale hetkel, kui ta kavatseb kauaks ja kaugele kaduda.

Astun tema juurde. „Kas teie olete Thorensen?“ Kui ta on jaatavalt vastanud, teatan talle, kes mina olen. Teda ei paista see sugugi rõõmustavat.

Thorensen on suurt kasvu sell. Tema keha meenutab pirni — õlad on nii kitsad, et isegi rätsep pole suutnud seda viga varjata, kõht aga ümmargune ja etteulatuv. Tal on tugevate näojoontega lõtvunud nägu, mis näib üsna murelik. Silmad on sügavad ja terased — aruka inimese silmad — ning nahk kollakas. Ta ei meeldi mulle eriti.

„Kas te olete kuhugi minemas?“ küsin. „Ma oletan, et oma abikaasa matuseks jõuate tagasi. Ma sooviksin vahetada teiega mõne sõna, Thorensen. On paar seika, mille kohta tahaksin teilt aru pärida.“

„Mul pole kuigi palju aega,“ vastab tema ärritunult. „Minu naisega juhtunud kurb õnnetus ei saa edasi lükata firma ümberkolimist Los Angelesse. Ma alustasin sellega enne, kui too kohutav lugu juhtus. Aga loomulikult soovin teid aidata nii palju kui võimalik. Ma tahan teada, kuidas see jube õnnetus juhtus, kuid pean õige varsti lahkuma, mistõttu soovin, et esitaksite oma küsimused väga kiiresti, mister Caution.“

„Kas te peate oma naise surma õnnetuseks?“ küsin, kui kõnnime piki koridori.

Ta seisatab ja pöörab ennast näoga minu suunas, olles just ust avamas. Seda lahti lükates ütleb ta: „Mis muu see olla sai? Ilmselt kukkus Marella sadamakailt vette, ehkki ma ei mõista, mida ta seal tegi.“

Me siseneme. Tema korter on stiilne. See sell oskab ennast mugavalt sisse seada. Ma vaatan ringi, kas kuskil on mõni Marella Thorenseni pilt, kuid ei märka ühtegi. Mulle tundub, et mees, kelle korteris pole ainsatki abikaasa fotot, pole oma elukaaslasesse eriti kiindunud.

Thorensen juhatab mind viipega istuma ja teeb tooli kõrval asetseva serveerimislaua suunas paljutähendusliku žesti. Mina raputan pead, kuid tema astub laua juurde ja segab endale kange dringi. Tema käed värisevad pisut ja ta vaatab mind sellise pilguga, nagu põeks vappekülma.

„Kuulge, Thorensen,“ ütlen, „te olete advokaat, mistõttu mul ei tarvitse teile nõu anda, kuid mulle tundub, et teil oleks omaenda huvides kasulik rääkida kõigest, mida teate. Teil endal oleks hiljem kergem.“

Ma räägin talle tema naise saadetud kirjast ja sellest, et läksin Burlingame’i Marella Thorenseni külastama. Ta vastab, et ei tea kogu loost mitte midagi; ta pole naise saadetud kirjast kuulnud. Kui ta ei teaks, et tema naine oli arukas inimene, siis arvaks ta, et kirja kirjutas hullumeelne.

„Kuulge, Caution,“ ütleb ta. „Ma räägin teile, kuidas asi oli, ja teie tehke omad järeldused. Marella teadis, et ma lahkun täna õhtul San Franciscost. Ta teadis, et ma kavatsen oma kontori Los Angelesse üle viia ja et ehkki siia jääb harukontor, hakkan edaspidi elama Los Angeleses.

Meievahelised suhted polnud kuigi head. Olime juba mõnda aega teineteisele üsna võõrad. Ma veetsin vaid moe pärast aeg-ajalt mõne nädalalõpu Burlingame’is, kuid ühel või teisel põhjusel ei tahtnud ta lahutusest kuuldagi.

Kui rääkisin talle oma kavatsusest viia kontor üle Los Angelesse, ei näidanud ta selle uudise vastu erilist huvi üles. Ta ütles, et tema osas ei muuda see midagi, ja lisas, et loodetavasti näeb ta mind edaspidi sama tihti kui enne.

Aga seda, mis täna Villa Rosalitos juhtus, miks ta kirjutas FBI-le, miks ta seejärel teid vastu ei võtnud ja miks tuli ta täna õhtul San Franciscosse — seda kõike ma ei tea, tõesti ei tea. Ma ei saa sellest kõigest üldse aru.“

„Okei,“ vastan. „Kui te kord midagi ei tea, siis pole teil ka midagi rääkida, kas pole?“

Ma leian, et mul on vist õigem see sell rahule jätta. Kui tarvis, võime tal edaspidi silma peal hoida.

„Okei, Thorensen, te võite minna. Ehk astuksite tee peal politsei peakorterist läbi ja jätaksite korrapidajale oma Los Angelese aadressi. Kui soovime teiega veel kohtuda, teatame sellest.“

Pööran ennast järsku tema suunas: „Nii et te kavatsete katkestada oma suhted Lee Samiga? Jätate maha mehe, kes aitas teid järje peale? Kas see on arukas otsus?“

Ta naeratab. „Mul on teisigi huvisid. Teisi kliente, mister Caution. Ja siinne harukontor tuleb suurepäraselt Lee Sami probleemidega toime.“

„Selge,“ kostan. „Head ööd, Thorensen.“

Ma lahkun. Ta jääb minust seisma oma korteri kamina ette. Tal on klaas käes ja murelik ilme näol. Tema suur kõht näib olevat viimaste minutitega kokku kuivanud ja tema silmades on vaevatud pilk.

Ma leian, et Thorensen on kehv valetaja.

Otsustan tegeleda pisut sissemurdmisega. Ma leian, et mul pole mingit mõtet Lee Sami ukse taga kella anda. Vahelduseks tasub pisut kavalam olla.

Maja taga on raudvärav, kust viib tee garaaži. Ma ronin vaevata üle värava. Möödun pimeduse varjus majast üsna kaugel asetsevast garaažist ja jõuan hoone tagaseinani. Märkan oma õla kõrgusel akent, mis avaneb sahvrisse, ja lükkan selle lahti.

Kolme minuti pärast olen majas: selle toa esises hallis, kus oma eelmise külaskäigu ajal Lee Sami ja Berenice’iga vestlesin.

Heidan pilgu käekellale. Viis minutit puudub kolmest, nii et mul peaks olema piisavalt aega ringi vaadata.

Lähen laiast trepist teisele korrusele ja liigun piki koridori edasi. Otsin Berenice’i tube. Avan ettevaatlikult paar-kolm koridori avanevat ust, püüdes mitte äratada võimalike ruumisviibijate tähelepanu, kuid kõik toad on tühjad. Astunud viimasesse tuppa, tean, et see kuulub Berenice’ile.

Tuppa paistab tuhm kuuvalgus ja ma näen voodil sedasama musta kuldsete tikanditega kostüümi, mida ta kandis, kui me kohtusime. Ruum on avar. Tõmmanud kardinad akende ette, süütan lambi ja vaatan ringi.

See tuba on tõepoolest ilus ja õdus. Mööbel on valget värvi ja vaibad ning iluasjad maksnud kahtlemata pööraselt palju. Paremas seinas märkan naabertuppa avanevat avaust. See on tavalisest uksest suurem ja selle ette on riputatud hiinapärane narmastega siidkardin.

Olen just lähenemas sellele avausele, kui silman tualettlaua kõrval toolil käekotti ja autojuhikindaid. Mul käib peast läbi, et Berenice võis just neid kanda, kui sõitis pärastlõunal Villa Rosalitosse.

Võtan käekoti, avan selle ja uurin, mida see sisaldab. Leian sealt nefriidist, teemantidega kaunistatud portsigari, 22-kaliibrilise elevandiluust päraga revolvri, rahakoti, väikese lõhnaõlipudeli ja mõne mündi. Rohkem mitte midagi.

Asetan käekoti tagasi toolile. Seda tehes lükkan kogemata ühe autojuhikinda põrandale. Kindast pudeneb midagi põrandale ja seda võtma kummardudes tunnen, kuidas mind läbib võimas külmavärin. Ma hoian käes kirja, mille on kirjutanud Marella Thorensen oma abikaasale.

Ma kirjutan sulle ütlemaks, et olen õnnelikum kui kunagi varem, sest sa lahkud San Franciscost. Pärast meie viimast jutuajamist olen saanud täpselt teada, mis toimub sinu ja Berenice Lee Sami vahel. Ütlus, et oma naine kuuleb kõigest viimasena, näib paika pidavat, sest ehkki olen sind alati pidanud tõeliseks näruks, poleks ma uskunud, et lähed nii kaugele.

Ma oletan, et just tänu sellele sai Lee Samist sinu klient.

Ma ei kavatse seda taluda. Ja ma ei kavatse seda sinuga arutada, sest sellest poleks nagunii mingit kasu. Kuid ma kavatsen klaarida arved Lee Sami plikaga — ja kui ta jutust aru ei saa, siis koristan ta teelt.

Ma ei hooli sellest, et olen hüljatud naine, kuni inimesed seda ei tea. Aga säärast olukorda ma küll taluda ei kavatse — ja ma ei räägi praegu abielulahutusest!

Marella

Ma seisan, kiri käes, ja teritan oma kuulmist viimse piirini, sest soovin sellest majast lahkuda, ilma et keegi aimaks, et olen siin viibinud.

Enne kirja lugemist ei hoolinud ma kuigi palju võimalusest, et mõni Lee Sami teener mind majas nuuskimast leiab, kuid nüüd tundub, et mul on põhjust siit võimalikult kiiresti kaduda, et minna kuhugi vaiksesse paika oma vaest aju piinama.

See kiri annab juurdlusele selge suuna. On kaljukindel, et Marella Thorensen avastas oma mehe ja Berenice Lee Sami vahelise armusuhte ning kiri, milles Berenice’il paluti kiiresti ilmuda Villa Rosalitosse, oli saadetud selleks, et Marella saaks tüdrukule öelda, mis tema asjast arvab.

Ja see annab Berenice’ile erakordselt hea motiivi Marella teelt koristada. Lee Sami sugused vennad jälgivad üliteraselt, et nende tütred käituksid laitmatult. Küllap Berenice mõistab, et kui tema isa saaks teada, mis tütre ja Marella vahel toimus, järgneks sellele tohutu hulk ebameeldivusi. Ja see on ehk põhjus, miks tõsteti Villa Rosalitos telefonitoru hargilt. Berenice tõstis selle hargilt. Ta tõstis selle hargilt juhuks, kui Lee Sam peaks helistama ja Marella — kes on äärmiselt ärritatud — sooviks vanale mehele kõik ära rääkida.

Arvatavasti ootas Berenice, kuni Marella tagasi jõudis. Siis kutsus Marella Berenice’i ülemisele korrusele oma magamistuppa, et seal lärmi lüüa. Berenice laskis Marellal enda ees trepist üles minna ja telefonist möödudes tõstiski toru hargilt.

Pärast seda toimus kahe naise vahel kokkupõrge, mille käigus läksid tualettlaual esemed ümber ja sall lendas põrandale. Kindlasti valdas Marellat pime raev ja ta loopis asju üksnes sellepärast, et tema meeleolu seda nõudis. Lahkudes asetas Berenice kuulari tagasi hargile, mind aga huvitab hoopis see, mida tegi samal ajal Marella. Ja kas ta üldse tegi midagi.

Kas ta tegi midagi? Või oli ta tapetud? Kas Berenice kasutas oma 22-kaliibrist, toppis tapetud naise autosse ning sõitis udu varjus sadamasse?

Avan uuesti käekoti ja võtan relva välja. Padrunisalv on täidetud. Nuusutan toru. Revolver näib puhas, nagu poleks seda viimasel ajal kasutatud, aga sel seigal ei ole eriti suurt tähtsust, sest Berenice’il oli piisavalt aega relva puhastada.

Panen revolvri tagasi ja sulgen käekoti. Pistan kirja uuesti kindasse, kust selle leidsin, ja sätin kõik asjad samale kohale, kus need olid enne minu tulekut. Kustutan tule ja tõmban kardinad uuesti eest. Astun koridori, hiilin trepist alla ja lahkun sahvri kaudu tuldud teed.

Allamäge kõndides olen sügavates mõtetes. Udu on hajumas ja sadu lakanud. All-linnas minu jalge ees sähvivad tuled, San Francisco näib just selle meeldiva paigana, millena reisijuhid seda kirjeldavad.

Olen juurdluse käigust ääretus hämmastuses. Ma ei mõista seda üldse, ükski kild ei haaku teistega. Meenutan endale, et minu ülesanne on uurida, mida Marella kavatses mulle teatada. Ta poleks ju mingil juhul kirjutanud FBI-sse vaid seepärast, et oli jälile jõudnud Aylmari ja Berenice’i kudrutamisele.

Nelliele jäetud sõnumit ma mõistan. See oli võltsing. See polnud mõeldud Nelliele, vaid kellelegi teisele — mulle. See oli jäetud sinna, et ma ei jääks majja naist ootama, sest Marella ei tule nagunii enne üheksat. Seega kirjutas selle keegi, kes minu tulekust teadis; keegi, kes oli lugenud minu bossi saadetud telegrammi, mille ma leidsin halli laua alt. Berenice ei saanud see olla, sest tema saabus alles siis, kui ma olin sedelit lugenud. See pidi olema keegi teine, kõige tõenäolisemalt Thorensen.

Aga see ei saanud ju nii olla, sest ma tean, et Thorensen ei lahkunud kogu päeva jooksul San Franciscost.

Olen just ületamas esimest tänavaga ristuvat trammiteed, kui nurga tagant ilmub nähtavale Chevrolet. See läheneb kummide vilisedes tohutu kiirusega. Üks tüüp pistab pea autoaknast välja ja tulistab minu suunas, nii et mul lendab kaabu peast. Heidan pikali samal hetkel, kui paar tegelast avab minu peale tule, ja ma kuulen, kuidas kuulid minu ümber kõnniteele sajavad.

Sõiman ropult ja surun ennast veelgi rohkem vastu maad. Auto kihutab mäest üles ja enne järgmist ristmikku vähendab kiirust. Kuskilt altpoolt kostab politseiauto sireeni ulg.

Keeran ennast külili, tõmban kaenla alt kabuurist oma Lugeri ja tulistan kaugenevat Chevrolet’d. Sihin kumme ja usun, et saan vähemalt korra pihta, sest kui auto ümber nurga pöörab, kriuksatab kumm kohutavalt.

Jooksen mööda tänavat ülesmäge, hoidudes vasakut kätt jääva seina äärde. Jõudnud nurgani, näen autot kahe-kolmekümne meetri kaugusel kiirust aeglustamas. Tulistan veel paar lasku ja üks kuul läbib tagaakna. Kuulen, kuidas klaas kliriseb.

Auto peatub järsku. Kolm tüüpi hüppab sealt välja ja paneb elu eest jooksu. Üks neist pöörab ennast korraks ringi ja tulistab kaks korda, kuid ta ei näe sihtida, sest seisan varjus.

Saadan neile revolvrikangelastele veel kolm kuuli järele, kuid asjatult. Eemalt kõnniteelt kostavad mu kõrvu nende jooksusammud. Okei. Käigu põrgusse!

Tõmban hinge, pistan Lugeri tagasi kabuuri ja süütan sigareti. Seejärel astun auto juurde ja vaatan aknast sisse.

Auto nurgas istub kössi tõmbunud naine. Avan ukse, süütan valguse ega üllatu.

Auto nurgas kössitab sama näitsik, kes seisis surnukuuri ees vihmas, kui läksin Marella maiseid jäänuseid üle vaatama; sama näitsik, kes pidas valvet, kui poisid kukutasid jääkamaka Marella näole.

Ja ikka veel leidub neid, kes väidavad, et elu ei ole suurepärane!