Sisukord
Eessõna 7
Sissejuhatus 9
Esimene osa
Teadlikuks saamine
1.
peatükk
Sisemine
jõud 15
2. peatükk
Järgneda
sisemisele häälele 22
3. peatükk
Väljaöeldud
sõna jõud 30
4. peatükk
Vanade salvestuste
ümberprogrammeerimine 40
Teine osa
Barjääride kaotamine
5.
peatükk
Siduvate
blokeeringute mõistmine 55
6. peatükk
Tunnete
vallapäästmine 66
7. peatükk
Minek
teisele poole valu 83
Kolmas osa
Armastada iseennast
8.
peatükk
Kuidas ennast
armastada 95
9. peatükk
Armastada
last endas 115
10. peatükk
Suureks
kasvamine ja vanaks saamine 125
Neljas osa
Sisemise tarkuse kasutamine
11.
peatükk
Hüvede
vastuvõtmine 139
12. peatükk
Loovuse
väljendamine 153
13. peatükk
Võimaluste
täius 165
Viies osa
Mineviku vabakslaskmine
14.
peatükk
Muutus ja
areng 179
15. peatükk
Maailm,
kus on turvaline armastada 186
Järelsõna 199
Lisa A
Meditatsioonid enda ja planeedi tervendamiseks 203
Kirjandus 217
Eessõna
Selles raamatus on
palju informatsiooni. Ära arva, et sa pead selle kõik korraga omandama. Sinu
juurde tulevad teatud kindlad mõtted. Tegele kõigepealt nendega. Kui ma ütlen
midagi, millega sa nõus ei ole, siis lihtsalt ignoreeri seda. Kui leiad sellest
raamatust kas või üheainsa hea mõtte ja muudad selle abil oma elu paremaks,
siis tunnen, et raamatu kirjutamine on oma eesmärgi täitnud.
Raamatut lugedes märkad, et ma
kasutan palju niisuguseid mõisteid nagu jõud, mõistus, lõpmatu meel, kõrgem
jõud, jumal, universaalne jõud, sisemine tarkus ... ja nii edasi. Tahan
sellega sulle näidata, et on ükskõik, kuidas me nimetame seda jõudu, mis toimib
universumis ja on olemas ka sinus. Kui mõni nimetus sind häirib, siis vali
teine, mis tundub õigemana. Kunagi ma isegi tõmbasin raamatut lugedes maha sõnu
ja nimesid, mis mulle ei meeldinud, ja kirjutasin asemele sõnad, mis minu
meelest paremini sobisid. Sina võid ju sama teha.
Samuti märkad, et ma kirjutan kaht
sõna teisiti kui tavaliselt. Sõna disease (haigus) kirjutan ma dis-ease
(ebakõla – tõlk), tähistades sellega kõike, mis pole harmoonilistes suhetes
sinu või sinu keskkonnaga. AIDS kirjutan ma väikeste tähtedega – aids –,
et kahandada selle sõna mõjujõudu ja seega ka haigust. See idee on algselt
pärit reverend Stephan Pietersilt. Meie Hay House’is oleme selle kontseptsiooni
rõõmuga heaks kiitnud ja soovitame lugejatel sama teha.
Käesolev raamat on kirjutatud jätkuna
raamatule “Sa suudad oma elu parandada” (You Can Heal Your Life). Selle
raamatu kirjutamisest on juba palju aega möödas ja mul on hulk uusi mõtteid.
Tahan neid jagada kõigiga, kes on mulle aastate jooksul kirjutanud ja palunud
rohkem informatsiooni. Tunnen, kui oluline on endale teadvustada, et see jõud,
mida me kõik otsime “sealt teiselt poolt”, on olemas meis endis ja meile
hõlpsasti kättesaadav, et võiksime seda positiivsetel eesmärkidel rakendada.
Ilmutagu see raamat sulle, kui palju jõudu sinus tegelikult on.
Sissejuhatus
Ma ei ole
tervendaja. Ma ei ravi kedagi. Pean ennast vaheastmeks eneseavastamise teerajal.
Õpetades inimesi ennast armastama, annan neile võimaluse tundma õppida, kui
imelised nad on. See ongi kõik, mida teen. Olen inimene, kes on teistele toeks.
Aitan inimestel elu hoida. Aitan neil avastada oma jõudu, sisemist tarkust ja
tugevust. Aitan neil kõrvaldada oma teelt blokeeringuid ja takistusi, et nad
võiksid iseennast armastada, ükskõik millistes oludes parajasti ei viibiks. See
ei tähenda, et meil pole enam probleeme, muutunud on see, kuidas me
probleemidele reageerime.
Olen aastaid
tegelnud nõustamisega, viinud läbi sadu seminare ja intensiivõppeprogramme kogu
maal ja kaugemalgi ning jõudnud arusaamisele, et on ainult üks asi, mis kõik
probleemid lahendab – enese armastamine. On üllatav, kuidas inimese elu
paremaks muutub, kui ta hakkab end iga päevaga rohkem armastama. Enesetunne
paraneb. Ta leiab töö, mis talle meeldib. Ta saab raha, mida tal on vaja.
Suhted paranevad, negatiivsed suhted katkevad ja tekivad uued. Eeltingimus
selleks on lihtne – ennast armastada. Mind on kritiseeritud liigse
lihtsustamise pärast, kuid olen aru saanud, et lihtsad asjad on sageli kõige
sügavamõttelisemad.
Hiljuti
ütles mulle üks inimene: “Sain sinult imelise kingituse – sa kinkisid mulle
minu enda.” Paljud meist poevad iseenda eest peitu, me isegi ei tea, kes me
oleme. Me ei tea, mida tunneme, me ei tea, mida tahame. Elu on enese avastamise
retk. Minu jaoks tähendab valgustatus minemist enda sisse, teadmist, kes ja mis
me tegelikult oleme, teadmist, et oleme ennast armastades ja enda eest hoolitsedes
suutelised muutma asju paremaks. Ennast armastada pole sugugi isekas. See teeb
meid nii puhtaks, et me suudame armastada ennast sedavõrd, et sellest jätkub ka
teiste jaoks. Me saame aidata kogu planeeti, kui lähtume isiklikust suurest
armastusest ja rõõmust.
Sellesse
jõusse, mis lõi imelise universumi, suhtutakse sageli kui armastusse. Jumal
on armastus. Oleme sageli kuulnud väidet, et armastus paneb maailma
liikuma. See on täiesti õige. Armastus on siduv tegur, mis hoiab kogu
universumit koos.
Minu jaoks
on armastus sügav tänulikkus. Kui ma räägin, et me armastame ennast, siis
mõtlen sellega, et me oleme sügavalt tänulikud selle eest, kes oleme. Me
tunnustame kõiki erinevaid osi endas – oma väikesi eripärasid, raskusi, asju,
mida me võib-olla ei tee päris hästi, ja samuti kõiki häid omadusi endas. Me
võtame armastusega omaks kogu komplekti. Tingimusteta.
Paljud
meist kahjuks ei hakka ennast armastama enne, kui on kaalust alla võtnud, tööd
leidnud, palgakõrgendust saanud, kavaleri leidnud või muud taolist. Sageli
seame oma armastusele tingimusi. Kuid me võime muutuda. Me võime kohe
praegu armastada ennast sellistena nagu oleme!
Ka
planeedil tervikuna on armastusest puudu. Ma leian, et kogu meie planeet põeb
aidsi, iga päevaga sureb järjest rohkem inimesi. See füüsiline väljakutse on
andnud meile võimaluse takistustest üle saada, minna oma moraalinormidest,
religioossetest ja poliitilistest erinevustest kaugemale ning avada südamed.
Mida rohkem inimesi on selleks suutelised, seda kiiremini leiame vastused.
Oleme
keset tohutuid isiklikke ja globaalseid muutusi. Usun, et me kõik, kes elame
praegu siin, tahame olla osa nendest muutustest, põhjustada neid muutusi ja
muuta maailma, nii et vana eluviisi asemele astuks armastust täis rahumeelne
elu. Kalade ajastus otsisime lunastajat “väljastpoolt”: “Päästa mind. Päästa
mind. Ole armuline minu vastu.” Nüüd astume Veevalaja ajastusse ja õpime
lunastaja leidmiseks minema enda sisse. Me ise oleme jõud, mida otsime. Me
vastutame oma elu eest.
Kui sa ei
taha täna ennast armastada, siis ei hakka sa ennast armastama ka homme, sest
kui sul on täna vabandus olemas, leiad selle ka homme. Võib-olla on sul seesama
vabandus varuks veel kakskümmend aastat ja võib-olla lahkud sa sellest elust
sama vabandusega. Täna on see päev, mil sa võid armastada ennast tervikuna ilma
midagi ootamata.
Ma tahan
aidata luua maailma, kus meil on turvaline üksteist armastada, kus saame
väljendada end sellistena nagu oleme, kus ligimesed armastavad ja tunnustavad
meid ilma hukkamõistu, kriitika ja eelarvamusteta. Armastus saab alguse kodus.
Piibel ütleb: “Armasta oma ligimest nagu iseennast.” Liiga sageli
unustame me viimase sõnapaari – nagu iseennast. Me ei saa armastada
kedagi endast väljaspool, kui armastus ei alga meist endast. Enesearmastus on kõige
suurem kingitus, mis me saame endale teha, sest kui armastame end sellistena
nagu oleme, ei tee me endale ega kellelegi teisele haiget. Kui meis endas oleks
rahu, ei oleks olemas sõdu, kuritegelikke kampasid, terroriste, kodutuid. Ei
oleks haigust, aidsi, vähki, vaesust, nälga suremist. Minu jaoks on see
ülemaailmse rahu retsept – saavutada rahu endas. Rahu, mõistmine,
kaastunne, andestamine ja eelkõige armastus. Meis on jõud, et need muutused
teoks teha.
Võime
valida armastuse, nagu valime viha, vihkamise või kurbuse. Me võime
valida armastuse. Ta on valikuvõimalusena kogu aeg meis olemas. Valime
armastuse nüüd, kohe praegu. See on kõige võimsam tervendav jõud.
Selles
raamatus sisalduv informatsioon, mis on osaliselt minu viimase viie aasta
loengute materjal, on teine astmelaud meie eneseavastamise teerajal – võimalus
enda kohta veidi rohkem teada saada ja mõista potentsiaali, mis on meile
sünniõigusega antud. Sul on võimalus ennast rohkem armastada, nii et võiksid
olla osa erakordsest armastuseuniversumist. Armastus saab alguse meie
südametes, see algab meist. Lase oma armastusel anda panus planeedi
tervendamiseks.
Louise
L. Hay
Jaanuar
1991
Esimene
osa
Teadlikuks saamine
Kui avardame oma mõtlemist ja tõekspidamisi, voogab
meie armastus vabana. Kui kitsendame, lülitame end välja.
1.
peatükk
Sisemine jõud
Mida tugevam on su side oma sisemise jõuga,
seda vabam saad olla kõigis eluvaldkondades.
Kes sa oled?
Miks sa oled siin? Millised on sinu tõekspidamised elust? Tuhandeid aastaid on
vastuste leidmine neile küsimustele tähendanud minemist enda sisse. Aga mida
see tähendab?
Usun, et
meis kõigis peitub jõud, mis võib meid armastusega suunata täiusliku tervise,
täiuslike suhete ja täiusliku töökoha juurde ning tuua meile kõikvõimalikke
hüvesid. Et seda kõike saada, peame esmalt uskuma, et see on võimalik. Edasi
peame olema valmis lahti laskma elumudelitest, mis loovad soovimatuid olusid.
Selleks läheme endasse ja võtame kontakti sisemise jõuga, kes juba teab, mis on
meie jaoks kõige parem. Kui oleme valmis suunama oma elu selle suurema jõu
poole endas, jõu poole, mis meid armastab ja toetab, võime muuta oma elu
armastusküllaseks ja õnnelikuks.
Usun, et
meie mõistusel on juba side üheainsa lõpmatu mõistusega ja seetõttu on meile
kõik teadmised ja tarkused igal ajal kättesaadavad. Meil on side selle lõpmatu
mõistusega, meid loonud universaalse jõuga, meis peituva valgusesädeme, meie
kõrgema mina ehk sisemise jõu kaudu. Universaalne jõud armastab kõike loodut.
See on headuse jõud, mis suunab kõike meie elus. See jõud ei oska vihata,
valetada ega karistada. See on puhas armastus, vabadus, mõistmine ja kaastunne.
On tähtis, et võtaksime oma elus suuna kõrgema mina poole, sest tema kaudu
tuleb meile kõik hea.
Peame aru
saama, et valiku selle jõu kasutamiseks teeme meie ise. Kui valime elu
minevikus ja kordame kõiki kunagisi negatiivseid situatsioone ja olusid, jääme
kinni samasse kohta, kus oleme. Kui võtame vastu otsuse mitte olla enam
mineviku ohvrid ja hakkame looma endale uut elu, on meile toeks sisemine jõud
ning me saame uusi, õnnelikumaid kogemusi. Ma ei usu kahe jõu olemasolusse,
vaid arvan, et on ainult üks lõpmatu vaim. Liiga lihtne on öelda: “See on
saatan,” või nemad. Tegelikult oleme ainult meie ise ja me kas kasutame
enese käsutuses olevat jõudu targalt või kuritarvitame seda. Kas saatan on meie
südametes? Kas me mõistame teisi hukka selle pärast, et nad on teistsugused kui
meie? Milline on meie valik?
Vastutus versus
etteheited
Ma usun sedagi,
et me anname ise oma mõttemallide ja tunnetega hea või halva panuse iga
elusituatsiooni loomisse. Mõtted loovad tunded ning me hakkame oma elu elama
vastavalt neile tunnetele ja tõekspidamistele. Seega ei maksa teha endale
etteheiteid selle eest, et meil elus midagi viltu läheb. Üks asi on teha
endale või teistele etteheiteid, teine asi on vastutada.
Kui ma
räägin vastutusest, pean tegelikult silmas jõu omamist. Etteheidete tegemine on
oma jõu äraandmine. Vastutus annab meile jõudu oma elu muuta. Kui mängime
ohvrit, kasutame isiklikku jõudu selleks, et olla abitu. Kui otsustame
vastutuse enda peale võtta, siis ei raiska me aega, tehes etteheiteid kellelegi
millegi pärast seal väljaspool. Osa inimesi tunneb süüd, et on haigust,
vaesust või probleeme põhjustanud. Nende valik on tõlgendada vastutust
süütundena. (Mõned meediategelased viitavad sellele kui New Age’i
süüle.) Nad tunnevad end süüdi, sest neil on mingil moel viltu vedanud.
Tavaliselt näevad nad ühel või teisel viisil kõiges süüd, sest ka see on üks
võimalus ennast süüdlaseks teha. Aga sellest ma siin ei räägi.
Kui
suhtume oma hädadesse ja probleemidesse kui võimalusse mõelda, mismoodi elu
muuta, siis oleme tugevad. Paljud inimesed, kes on üle saanud raskest haigusest, ütlevad, et see oli nende kõige imelisem
kogemus, sest andis võimaluse vaadata oma elule teise nurga alt. Paljud
inimesed seevastu käivad ringi ja kaeblevad: “Olen haige, mul on valud, palun,
doktor, tehke mind terveks.” Ma arvan, et niisugustel inimestel on raske
haigusest paraneda või oma probleemidega hakkama saada.
Vastutus
on meie võime toimida olukorrale vastavalt. Meil on alati
valikuvõimalus. See ei tähenda, et me eitame seda, kes me oleme ja mis meil
selles elus on. See tähendab, et me suudame tunnustada oma panust sellesse, kes
me oleme. Vastutust enda peale võttes saame jõu muutuda. Võime küsida: “Mida ma
saan teha, et asjad oleksid teisiti?” On vaja mõista, et isiklik jõud on meil
kõigil kogu aeg olemas. Kõik sõltub sellest, kuidas me seda kasutame.
* *
*
Paljud
meist saavad nüüd aru, et nad on pärit eba-tervest kodust. Meiega on kaasas
hulk negatiivseid tundeid, mis
puudutavad meid ennast ja meie ellusuhtumist. Minu lapsepõlv oli täis
vägivalda, kaasa arvatud seksuaalne kuritarvitamine. Janunesin armastuse ja
poolehoiu järele ning enesest lugupidamine puudus mul täielikult. Isegi siis,
kui viieteistaastasena kodust lahkusin, kogesin mitmeti halba kohtlemist. Ma ei
olnud veel aru saanud, et sellist kohtlemist põhjustasid varases nooruses
omandatud mõttemallid ja tunded.
Lapsed
reageerivad sageli neid ümbritsevate täiskasvanute loodud vaimsele õhkkonnale.
Mina õppisin varakult tundma hirmu ja halba kohtlemist ning kutsusin neid
kogemusi esile ka siis, kui suuremaks kasvasin. Muidugi ei saanud ma aru, et
mul on jõud seda kõike muuta. Olin enda vastu halastamatult karm, sest
armastuse ja poolehoiu puudumist seletasin sellega, et olen ilmselt halb
inimene.
Kõik,
mida oled oma elu jooksul kuni praeguse hetkeni kogenud, on loonud sinu minevikust
pärit mõtteviis ja tõekspidamised. Ärme vaatame elule tagasi häbi tundes. Vaata
minevikule kui osale oma elu rikkusest ja täiusest. Ilma selle rikkuse ja
täiuseta ei oleks me praegu siin. See, et sa paremini hakkama ei saanud, pole
veel põhjus enda hurjutamiseks. Tegid parima, mida oskasid. Lase minevik
armastusega vabaks ja ole tänulik, et see on toonud sind selle uue teadmise
juurde.
Minevik
eksisteerib ainult meie meeles ja viisis, kuidas me sellesse suhtume. Me elame praegusel
hetkel. Meil on tunded praegusel hetkel. Me kogeme praegusel
hetkel. See, mida me just praegu teeme, paneb aluse homsele. Praegu on
see hetk, mil me otsustame. Me ei saa teha midagi homme ja me ei saa teha
midagi ka eile. Me saame seda teha ainult täna. Oluline on meie otsus mõelda,
uskuda ja öelda just praegu.
Kui
hakkame teadlikult vastutama oma mõtete ja sõnade eest, on meil vahendid, mida
saame kasutada. Ma tean, et see kõlab lihtsalt, kuid pea meeles, et jõumoment
on alati käesolevas hetkes.
* *
*
On
oluline aru saada, et sinu mõistus ei kontrolli sind. Sina kontrollid
mõistust. Kõrgem mina kontrollib. Sa võid lõpetada vanade mõtete mõtlemise. Kui
sinu vanad mõtted tahavad tagasi tulla ja ütlevad: “Nii raske on muutuda,” võta
vaimne juhtimine enda kätte. “Nüüd otsustan ma uskuda, et mul on lihtne muutusi
läbi viia.” Sa võid seda vestlust oma mõistusega pidada mitu korda, enne kui
mõistus tunnistab, et sina vastutad ja et sa tõepoolest mõtled seda, mida
ütled.
Kujuta
ette, et sinu mõtted on veetilgad. Üks mõte ehk üks veetilk ei loe kuigi palju,
aga neid mõtteid aina korrates märkad kõigepealt vaibal märga laiku, seejärel
tekib loik, siis tiik. Kui sa nende mõtete mõtlemist jätkad, võivad need
muutuda järveks ja lõpuks ookeaniks. Millise ookeani sa tekitad? Kas see on
saastatud ja mürgine ning suplemiseks kõlbmatu või on see kristallpuhas ja
sinine ning lausa kutsub sind ennast värskendama?
Inimesed
ütlevad mulle sageli: “Ma ei suuda lõpetada sellele mõtlemist.” Ja mina vastan
alati: “Suudad küll.” Tuleta meelde, kui sageli oled sa positiivse mõtte tagasi
tõrjunud. Sa pead oma mõistusele ütlema, et niiviisi toimid sa ka praegu. Sa
pead viima oma mõistuse nii kaugele, et ta lõpetaks negatiivse mõtlemise. Ma ei
ütle, et sa pead mõtetega võitlema, kui tahad midagi muuta. Kui sul on
negatiivne mõte, ütle lihtsalt: “Aitäh, et tulid.” Sel moel sa ei lükka tagasi
seda, mis on, aga ei anna ka negatiivsusele jõudu juurde. Ütle endale, et sa ei
investeeri enam negatiivsusse. Sa tahad luua teistsugused mõttemallid. Sa ei
pea oma mõtetega võitlema. Tunnusta neid ja mine edasi. Ära upu negatiivsuse
merre, kui sul on võimalus ujuda elu ookeanis.
* *
*
Sulle on
määratud olla elu imeliseks, armastust täis väljenduseks. Elu ootab, et sa
avaksid end talle – tunneksid, et oled väärt kõike head, mis tal sinu jaoks
varuks on. Universumi tarkus ja mõistus on selleks, et sa seda kasutaksid. Elu
on selleks, et sulle toeks olla. Usalda jõudu enda sees, ta on sinu jaoks
olemas.
Kui oled
hirmunud, aitab teadvustamine, kuidas hingeõhk voolab kehasse ja jälle välja.
Hingeõhku, kõige väärtuslikumat ainet sinu elus, on sulle antud piiramatult.
Seda jätkub senikauaks, kuni elad. Sa võtad selle väärtusliku aine ilma
mõtlemata omaks ja ometi kahtled, kas elu annab sulle ka muud vajalikku. Nüüd
on sul aeg tundma õppida oma jõudu ja seda, milleks sa võimeline oled. Mine
enda sisse ja uuri välja, kes sa oled.
* *
*
Meil
kõigil on erinevad arvamused. Sul on õigus oma arvamusele ja minul enda omale.
Ükskõik, mis maailmas toimub, sina saad teha seda, mis on sinu jaoks õige. Sa
pead saavutama kontakti oma sisemise juhiga, sest tal on teadmised, mis annavad
sinu jaoks õige vastuse. Pole kerge kuulata iseennast, kui su sõbrad ja
pereliikmed kogu aeg räägivad, mida sa pead tegema. Vastused kõikidele küsimustele,
mis sul iganes võivad tekkida, on sinus endas.
Iga kord,
kui sa ütled: “Ma ei tea,” suled ukse oma sisemise tarkuse juurde. Sõnumid, mis
sa saad oma kõrgemalt minalt, on positiivsed ja toetavad sind. Kui hakkad saama
negatiivseid sõnumeid, siis oled sa ego ja inimliku mõistuse, võib-olla ka
kujutlusvõime tasandil, kuigi sageli saame kujutlusvõime ja unenägude kaudu ka
positiivseid sõnumeid.
Ole ise
endale toeks, tehes enda jaoks õigeid otsuseid. Kui kahtled, küsi endalt: “Kas
see on otsus, mis mulle meeldib? Kas see on praegu minu jaoks õige?” Kunagi
hiljem, järgmisel päeval, nädala või kuu aja pärast, võid sa otsustada teisiti.
Kuid esita need küsimused endale iga kord.
* *
*
Kui õpime
ennast armastama ja oma kõrgemat jõudu usaldama, saavad meist koos lõpmatu
vaimuga armastava maailma kaasloojad. Meie armastus iseenda vastu muudab meid
ohvritest võitjateks. Meie armastus iseenda vastu toob meile imelisi kogemusi.
Kas oled märganud, et inimesed, kellel on hea olla, on ligitõmbavad? Tavaliselt
on nad suurepärases seisundis. Nad on eluga rahul. Nad saavutavad kõik kergelt
ja ilma pingutuseta.
Mulle sai
ammu selgeks, et ma olen Jumala kohaloleku ja jõuga üks. Tean, et minus asub
vaimu tarkus ja mõistmine ning seetõttu saan ma jumalikku juhatust suhtlemisest
teistega sellel planeedil. Justnagu kõik tähed ja planeedid tiirlevad oma
täiuslikul orbiidil, olen ka mina Jumala poolt ette nähtud õigel kohal. Ma
ei pruugi kõike oma piiratud
inimmõistusega mõista, kuid tean, et kosmilisel tasandil olen õigel ajal õiges
kohas ja toimin õigesti. Minu praegused kogemused on trepiastmed uue teadvuse
ja uute võimaluste juurde.
Kes sa
oled? Mida sa tulid siia õppima? Mida sa tulid siia õpetama? Meil kõigil on oma
eesmärk. Me oleme midagi enamat kui isiksus, probleemid, hirmud ja haigused. Me
oleme midagi enamat kui keha. Me kõik oleme sellel planeedil omavahel ühenduses
ja samuti oleme ühenduses elu kui tervikuga. Me kõik oleme vaim, valgus,
energia, vibratsioon ja armastus ning meil kõigil on jõud, et elada oma elu
nii, et sellel on eesmärk ja tähendus.
2.
peatükk
Järgneda sisemisele häälele
Mõtted, mida me mõtleme, on töövahendid,
millega maalime oma elu lõuendile.
Mäletan, mil
kuulsin esimest korda, et võin muuta oma elu, kui olen valmis muutma mõtlemist.
See oli minu jaoks pöördeline idee. Elasin tookord New Yorgis ja olin avastanud
enda jaoks Religioosse Tarkuse kiriku. (Inimesed ajavad sageli omavahel segi
Ernest Holmes’i asutatud Religioosse Tarkuse kiriku ehk Mõistuse Tarkuse (Church
of Religious Science or Science of Mind) ja Mary Baker Eddy’ asutatud
Kristliku Tarkuse kiriku (Christian Science Church). Mõlemad kajastavad uut
mõtlemist, ometi on tegemist erinevate filosoofiatega.)
Meele Tarkuse kiriku kirikuõpetajad ja kogudus kannavad
edasi Religioosse Tarkuse kiriku (Kiriku) õpetusi. Nemad olid esimesed
inimesed, kes rääkisid mulle, et mõtted kujundavad tulevikku. Kuigi ma ei saanud selle tähendusest aru, puudutas see idee
minu sisemist kellukest, seda intuitsiooni asupaika, mida nimetatakse sisemiseks
hääleks. Aastatega olen õppinud seda järgima, sest kui kelluke ütleb
“jah”, siis tean, et asi on minu jaoks õige, isegi kui see otsus näib täiesti
hullumeelsena.
Need
ideed puudutasid ühte keelt minus. Miski ütles: “Jah, nad räägivad õigust.” Ja
siis algas seiklus, mille käigus õppisin oma mõtlemist muutma. Kui olin idee
omaks võtnud ja öelnud sellele “jaa”, tekkis mul palju küsimusi. Lugesin läbi
suure hulga raamatuid, minu kodu muutus samasuguseks nagu on paljudel teist –
täis igasuguseid vaimseid ja eneseabiraamatuid. Käisin aastaid kursustel ja
uurisin kõike, mis oli selle teemaga seotud. Sukeldusin sõna-sõnalt uue
mõtte filosoofiasse. Esimest korda elus õppisin tõepoolest. Seni polnud ma
millessegi uskunud. Minu ema oli kunagi olnud katoliiklane ja kasuisa oli
ateist. Mul oli veider ettekujutus, et kristlased kas kandsid narmendavaid
särke või sõid lõvid nad ära ja kumbki variant polnud minu jaoks eriti
ligitõmbav.
Süvenesin
Mõistuse Tarkusesse, sest see tee oli tol korral minu jaoks lahti ning see
tundus mulle imelisena. Algul oli see mulle kergenduseks. Sain aru mõnedest
põhimõtetest ning hakkasin mõtlema ja rääkima senisest erinevalt. Noil päevil
kaeblesin pidevalt ja olin täis enesehaletsust. Armastasin püherdada mülgastes.
Ma ei teadnud, et tekitan pidevalt juurde kogemusi, mille pärast ennast
haletseda. Ometi olid need päevad minu parimad. Vähehaaval märkasin, et ma ei
kaeblegi enam nii palju.
* *
*
Ma hakkasin
jälgima, mida räägin. Teadvustasin endale, kuidas ennast kritiseerin, ja
püüdsin sellest lahti saada. Hakkasin korrutama afirmatsioone, teadmata õieti,
mida need tähendavad. Muidugi alustasin lihtsate jaatustega ning seepeale
toimusid väikesed muutused. Kui valgusfooris põles roheline tuli ja ma sain
autole parkimiskoha, siis mõtlesin, et oh sa poiss, ma olen päris vinge
tegelane. Ohoo! Ma arvasin, et tean kõike, ja läksin peagi ennast täis ning
uhkeks, minu tõekspidamised muutusid dogmaatilisteks. Mulle tundus, et ma tean
kõiki vastuseid. Tagantjärele mõeldes oli see minu viis tunda end uues
olukorras turvaliselt.
Kui
hakkame eemalduma mõnedest oma vanadest jäikadest tõekspidamistest, eriti
nendest, mis on meid täielikult valitsenud, võib see olla päris kohutav. Minu
jaoks oli see vägagi hirmutav, ma haarasin kinni kõigest, mis võis vähegi
turvatunnet pakkuda. See oli alles algus ja mul oli veel pikk tee minna. On
praegugi.
Nagu
enamikule meist, nii ei olnud ka mulle teeraja leidmine alati kerge ja sujuv
protsess, sest jaatuste kordamine ei toiminud alati. Ma ei saanud aru, miks, ja
küsisin endalt: “Mida ma valesti teen?” Hakkasin kohe ennast häbistama. Kas see
oli veel üks tõend, et ma pole küllalt tubli inimene? See oli minu vana
lemmikarvamus.
Niisugusel
puhul vaatas minu õpetaja Eric Pace mulle otsa ja viitas mõistele vimm.
Mul polnud aimugi, millest ta rääkis. Vimm? Minul? Loomulikult ei ole minus
mingit vimma. Lõppude lõpuks käisin ju oma teerada, olin vaimselt täiuslik. Kui
vähe suutsin ma tookord ennast näha!
* *
*
Tegin ka
edaspidi oma elus kõik, mis suutsin. Uurisin metafüüsikat ja vaimseid õpetusi,
õppisin ennast tundma nii hästi kui võimalik. Haarasin kinni kõigest, millest
sain, ning vahel suutsin üht-teist ka rakendada. Sageli on nii, et me kuuleme
palju ja saame mõnikord isegi kuuldust aru, kuid ei rakenda seda. Aeg näis
kaduvat kiiresti, olin umbes kolm aastat õppinud Mõistuse Tarkust ja hakanud
neid teadmisi kirikus praktiseerima. Ma asusin filosoofiat õpetama ja
imestasin, miks minu õpilased näivad siplevat paigal. Ma ei saanud aru, miks
nad on oma probleemides kinni. Nad said minult nii palju häid nõuandeid. Miks
nad neid ei rakendanud, miks neil parem ei hakanud? Mulle ei tulnud pähegi, et
ma rohkem rääkisin tõest kui elasin tões. Olin nagu lapsevanem, kes ütleb
lapsele, mida teha, kuid talitab ise risti vastupidi.
Ühel
päeval – see näis tulevat nagu välk selgest taevast – diagnoositi mul
emakakaelavähk. Kõigepealt sattusin paanikasse. Seejärel hakkasin kahtlema, kas
kõik see värk, mida ma õpin, üldse kehtib. See oli täiesti normaalne loomulik
reaktsioon. Mõtlesin endamisi: “Kui oleksin olnud puhas ja keskendunud, poleks
mul olnud vaja endale haigust tekitada.” Tagantjärele arvan, et selleks ajaks,
kui mul see haigus diagnoositi, tundsin end juba nii kindlalt, et võisin lasta
oma haigusel pinnale tõusta, sest olin suuteline midagi ette võtma; ma ei
jätnud enam haigust kuni surmani varjatud saladuseks.
Teadsin
tol ajal juba väga palju ega saanud seda enam kauem enda eest varjata. Teadsin,
et vähk on vimmast tingitud haigus, mis kestab kaua ja sööb lõpuks keha ära.
Kui me lämmatame emotsioonid endas, peavad need leidma koha kusagil kehas. Kui
me kogu elu vältel surume kõike maha, avaldub see lõpuks kusagil kehas.
Teadvustasin
endale, et see vimm (millele mu õpetaja oli nii palju kordi vihjanud) oli
seotud füüsilise, emotsionaalse ja seksuaalse väärkohtlemisega minu
lapsepõlves. Loomulikult tekkis minus vimm. Olin kibestunud ega suutnud
minevikku andestada. Ma polnud kunagi teinud midagi, et oma kibestumust muuta
või vabaks anda, sel minna lasta. Kui kodust lahkusin, unustasin, mis minuga
oli juhtunud; see oli kõik, mida tegin. Arvasin, et jätsin selle seljataha,
kuid tegelikult olin selle maha matnud.
Kui
asusin metafüüsilisele teele, katsin oma tunded kinni kena vaimsusekihiga ja
peitsin endasse suure hulga rämpsu. Ehitasin enda ümber müüri, mis ei lasknud
mul oma tunnetega kokku puutuda. Ma ei teadnud, kes ma olen ja kus olen. Pärast
diagnoosi kuulmist algas enese tundmaõppimise tõeline sisemine töö. Tänu
Jumalale, mul olid abivahendid olemas. Ma teadsin, et kui tahan püsivaid
muutusi saavutada, pean minema enda sisse. Jah, arst võib mind opereerida ja
mõnda aega minu haiguse eest hoolt kanda, aga kui ma ei muuda oma mõtteid ja
sõnu, loon tõenäoliselt sama haiguse uuesti.
Mind on
alati huvitanud, kuhu me oma kehas vähi paigutame – millises kehapooles on meie
kasvajad –, kas vasakule või paremale. Parem pool väljendab mehelikku külge,
millega me endast anname. Vasak pool on naiselik külg, vastuvõtlik osa, mille
kaudu me endasse võtame. Kogu minu elu jooksul olid mul peaaegu kõik hädad
alati keha paremas pooles. Seal hoidsin ma vimma kasuisa vastu.
* *
*
Ma ei
jäänud enam rahule sellega, et valgusfooris põleb roheline tuli ja et ma leian
auto parkimiseks koha. Teadsin, et pean minema palju sügavamale. Taipasin, et
minu elus ei ole tegelikult toimunud niisugust arengut nagu ma tahtsin, sest ma
polnud minema heitnud lapsepõlvest pärit vana rämpsu, ma ei elanud oma õpetuse
järgi. Pidin ära tundma lapse endas ja temaga tegelema. Minu sisemine laps
vajas abi, sest ta kannatas ikka veel.
Alustasin
kiiresti tõsise enesetervendamis-programmiga. Keskendusin täielikult iseendale
ja muuga peaaegu ei tegelnudki. Võtsin endale kohustuse paraneda. Mõned selle
programmi osad olid kaunis kummalised, kuid ma sooritasin ka neid. Kaalul oli
ju minu elu. Järgmised kuus kuud olin enam-vähem kakskümmend neli tundi
ööpäevast tegevuses. Lugesin ja uurisin kõike, mida suutsin leida vähi ravimise
alternatiivsete võimaluste kohta, sest uskusin tõepoolest selle võimalikkust.
Tegin läbi puhastava toitumise programmi, mis vabastas keha kõigest sellest
rämpstoidust, mida olin aastaid söönud. Tundus, et elasin kuude kaupa
idanditest ja asparaagusepüreest. Kindlasti sõin ka muud, aga need on kõige
eredamalt meelde jäänud.
Tegin
koostööd Mõistuse Tarkuse praktiku ja õpetaja Eric Pace’iga puhastamaks oma
mõttemustreid, et vähk tagasi ei tuleks. Laususin afirmatsioone, tegelesin
visualiseerimise ja meele vaimse ravimisega. Tegin läbi igapäevase ravikuuri
peegli ees. Kõige raskem oli öelda sõnu: “Ma armastan sind, armastan sind
väga.” Et sellega hakkama saada, kulus palju pisaraid ja hingamisharjutusi. Kui
see viimaks õnnestus, tundus mulle, nagu oleksin teinud tohutu hüppe. Läksin
hea psühhoterapeudi juurde, kelle spetsialiteediks oli aidata inimestel oma
viha väljendada ja vabaks anda. Pikka aega peksin patju ja röökisin. See oli
võrratu. Tundsin end suurepäraselt, sest mitte kunagi elus ei olnud mul lubatud
seda teha.
Ma ei tea,
milline neist meetoditest toimis, võib-olla aitas iga meetod natuke kaasa. Olin
oma tegemistes väga järjekindel. Harjutasin kogu ärkvelolekuaja. Tänasin ennast
enne magamaminekut selle eest, mida päeva jooksul olin teinud. Kinnitasin
endale, et une ajal toimub minu kehas tervenemisprotsess, et hommikul ärkan
reipa ja värskena ning hea enesetundega. Hommikul ärgates tänasin ennast ja oma
keha öösel tehtud töö eest. Kinnitasin endale, et tahan iga päev areneda ja
õppida ning muutuda ega pea ennast halvaks inimeseks.
Tegelesin
ka mõistmise ja andestamisega. Üks viis oli uurida vanemate lapsepõlve, kuivõrd
see võimalik oli. Hakkasin aru saama, kuidas neid lapseeas koheldi, ja
mõistsin, et oma kasvatuse tõttu ei olekski nad saanud teisiti toimida. Minu
kasuisa koheldi kodus halvasti ja ta kohtles halvasti ka oma lapsi. Minu ema
oli kasvatatud usus, et mehel on alati õigus ja naine peab laskma mehel teha
seda, mida too tahab. Keegi polnud õpetanud neile teistsugust suhtumist. See
oli nende eluviis. Vähehaaval, arusaamise kasvades, suutsin hakata neile
andestama.
Mida
rohkem ma andestasin oma vanematele, seda rohkem olin valmis andestama
iseendale. Iseendale andestamine on äärmiselt oluline. Paljud meist teevad oma
sisemisele lapsele samamoodi haiget nagu tegid meie vanemad meile. Jätkame sama
halba kohtlemist ja see on väga kurb. Kui olime lapsed ja inimesed kohtlesid
meid halvasti, polnud meil kuigi palju valikuvõimalusi, aga kui kasvame suureks
ja kohtleme ikka oma sisemist last halvasti, on see kohutav.
Endale
andestades hakkasin ennast usaldama. Avastasin, et me ei usalda teisi
sellepärast, et me ei usalda iseennast. Me ei usu, et meie kõrgem mina hoiab
meid igas olukorras, ja nii ütlemegi: “Ma ei armu enam kunagi, sest ma ei taha
haiget saada,” või “Ma ei lase sel enam juhtuda.” Tegelikult ütleme endale
hoopis: “Ma ei usu, et sa minu eest hoolitsed, seepärast jään parem kõigest
kõrvale.”
Lõpuks
hakkasin ennast nii palju usaldama, et suutsin enda eest hoolt kanda, ja kui ma
ennast kord usaldasin, oli üha kergem ennast armastada. Mu keha paranes ja mu
süda paranes.
Minu
vaimne kasv toimus nii ootamatul viisil.
Boonusena
hakkasin noorem välja nägema. Kliendid, kes nüüd minu juurde tulid, olid
enamasti inimesed, kes olid valmis endaga tööd tegema. Nad tegid suuri
edusamme, kusjuures mina ei öelnudki midagi erilist. Nad tajusid, et elan ise
nende põhimõtete järgi, mida õpetan, ja neil oli lihtne mu ideid omaks võtta.
Loomulikult olid tulemused positiivsed. Nende elukvaliteet paranes. Kui sõlmime
sisemisel tasandil iseendaga rahu, muutub elu palju meeldivamaks.
* *
*
Mida see
kogemus mulle isiklikult õpetas? Ma sain aru, et minus on olemas jõud muuta oma
elu, kui olen valmis muutma oma mõtlemist ja lahti laskma mõttemallidest, mis
hoiavad mind kinni minevikus. See kogemus andis mulle sisemise teadmise, et kui
oleme tõepoolest valmis vaeva nägema, võime oma meeles, kehas ja elus läbi viia
lausa uskumatuid muutusi.
Pole
tähtis, kus sa oma elus oled, pole oluline sinu panus loomisse, pole oluline,
mis toimub, sa annad endast alati parima selle arusaamise, teadvuse ja
teadmistega, mis sul parajasti on. Ja kui sul on rohkem teadmisi,
toimid sa teisiti kui mina. Ära riidle endaga selle pärast, kui kaugele sa just
jõudnud oled. Ära häbista ennast selle pärast, et sa pole kiirem ja parem. Ütle
endale: “Ma teen nii hästi kui suudan ja isegi kui olen praegu pigis, tulen ma
sellest kuidagi välja, nii et leiame nüüd parima viisi, kuidas seda teha.” Kui
ütled endale, et oled loll ja pole küllalt tubli, jäädki samasse paika. Kui
tahad muutuda, on sul vaja omaenda armastavat toetust.
* *
*
Meetodid, mida ma kasutan, pole minu meetodid. Enamikku neist õppisin Mõistuse Tarkuse kirikus ja neid ma peamiselt õpetangi. Need põhimõtted on iidsed. Kui loed muistseid vaimseid õpetusi, leiad sealt samu sõnumeid. Olen õppinud Religioosse Tarkuse kiriku õpetajaks, kuid mul pole kirikut. Olen vaba vaim. Avaldan oma õpetusi lihtsas keeles, et nad jõuaksid paljude inimesteni. See tee pakub suurepärast võimalust keskenduda ja mõista oma elu ning seda, kuidas kasutada mõistust elu eest vastutamiseks. Kui ma sellega umbes kakskümmend aastat tagasi algust tegin, polnud mul aimugi, et olen võimeline andma lootust nii paljudele ja aitama nii paljusid, nagu nüüd teen.