Mille
järele sul isu on?
Chopra
lahendus püsiva kaalukaotuse, heaolu ja hingerõõmuni jõudmiseks
Sisukord
SISSEJUHATUS
TEADLIKKUS JA KAALUKAOTUS
Miks see töötab ka sinu
puhul 7
Keha-vaimu ühendus 22
ESIMENE
OSA
CHOPRA LAHENDUS
Muuda oma lugu, muuda oma
keha 35
Puhtus, energia ja tasakaal 52
“Mida ma sööma peaksin?” 75
Ajurveda lähenemine 76
Kuus maitset igas
toidukorras 82
Laiendatud maitsed 93
Terviseprobleemide
varajane ennetamine 101
TEINE
OSA
TEADLIKKUSE TÕSTMINE
Rõõm teadlikkusest 107
Iseregulatsioon: lase oma kehal
enda eest hoolt kanda 128
Emotsionaalne heaolu: see on sinu
enda valik 151
Hinge kergus 170
KOLMAS
OSA
RETSEPTE CHOPRA KESKUSE KOKKADELT
Puhastumist, energiat ja
tasakaalu soodustavad retseptid 203
Kerge hommikusöök 205
Suupisted 207
Supid 209
Eelroad ja kõrvalroad 218
Salatid 227
Dipid ja kastmed 232
Magustoidud 236
Joogid 239
Tänusõnad 240
SISSEJUHATUS
TEADLIKKUS
JA KAALUKAOTUS
Miks see töötab ka sinu puhul
Just nüüd ja
praegu on maailmas puhuma hakanud uued tuuled, mis on muutmas paljude inimeste
elu. Seda võib aduda ajalehtede pealkirjadest. Ameerika endine president, šokeerituna
sellest, et südameatakk tabas teda nii noores eas, teatab, et temast on saanud vegan. See on hämmastav avaldus ning oma meelemuutusele
veelgi kaalu lisamiseks räägib Bill Clinton kõigile, kui hästi ta end tunneb –
ja kui hea välja näeb. Samal ajal pälvib tähelepanu Hispaanias läbi viidud
laiaulatuslik uuring, millest järeldub, et järgides Vahemere dieeti, mis
sisaldab rikkalikult kala, pähkleid ja oliiviõli, võib südameatakkide esinemise
tõenäosust tervelt kolmandiku võrra vähendada. Tegemist on viimaste aastate ühe
olulisima toitumisteemalise avastusega. See tähendab, et kõik, kes on
otsustanud punasest lihast loobuda, on meditsiinilises plaanis õigel teel.
Uute teadmiste puhang toob muutusi ka mitmel
teisel rindel. Üha vähem on meie jaoks aktsepteeritavad tööstuslikus ja töödeldud
toidus sisalduvad mürkained. Mahe on muutunud peavoolu sõnaks. Üha enam
inimesi hakkab taimetoitlaseks – eluviis, mille kasulikkus on teada juba väga
pikka aega (ühes uuringus kirjeldasid pooled Briti naised end põhimõtteliselt
taimetoitlastena). Jätkusuutlikus maailmas pole pestitsiidide ja herbitsiidide
saastavale mõjule enam kohta. Inimesed on ärkamas
uuele reaalsusele ning toitumise seisukohalt on kiiresti esile kerkimas
täiesti uus eluviis.
Mind
ennast haaras see uus laine kaasa viis aastat tagasi. Ma olin juba siis
“eeskujulik” toituja. Punane liha oli mu söögilaual
harva ning ma olin tükk aega varem loobunud sellistest päevselgetest mürkainetest
nagu alkohol ja tubakas. Ma nautisin seda, mida sõin, ja sõin seda, mida
nautisin. Ometi, kui ma meditsiinikirjandust rohkem jälgima hakkasin, lugesin
pidevalt uutest avastustest. Märgiti seoseid suhkru ja ülekaalulisuse, alkoholi
ja unehäirete ning lihtsüsivesikute ja diabeedi vahel – väga paljud neist
avastustest puudutasid ülekaalulisust.
Uuringutest kuhjus tõendeid, mis osutasid kindlalt ühes suunas. Mul tuli
leida enda jaoks ideaalne toitumisviis, sest selleks oli tuhat head põhjust.
Vaid harjumused ja hooletus takistasid mind toidu, keha ja meele vahel täiuslikku
sidet loomast.
Rääkimata sellest, et ma olin ligi 10 kilo ülekaalus.
Hoolimata minu “eeskujulikust” toitumisest, oli minust saanud number
statistikas – ma olin saanud üheks kahe kolmandiku ameeriklaste hulgas, kes on
kas ülekaalus või rasvunud. Minust sai osa statistikast hoolimata sellest, et
mul on meditsiinialane ettevalmistus. Ma olen kõrgelt motiveeritud ja mul on küllaltki
mõistlikud harjumused, ma olen vältinud
olulisimaid toksiine ning mulle on olnud kättesaadav iga toit, mida olen vaid
soovinud, kuid sellest ei piisanud. Samuti olin ma teadlik dieedipidamise mõttetusest
– jätkub vaid pilgust kõigile neile lugematuile uuringutele, mis tõestavad üha
uuesti ja uuesti, et tagasilöögi-efekt
taastab kiiresti dieediga kaotatud kilod ning lisab veel mõned. Need lisakilod
on sinu keha viis öelda: “Sa püüdsid mind näljutada. Ära seda enam uuesti
proovi.”
Lahenduseks oli jõuda ideaalse toitumiseni ja ma tegin seda peaaegu üleöö.
Polnud ühtki põhjust, miks seda mitte teha, kui võtta arvesse kõiki minu käsutuses
olevaid meditsiinilisi teadmisi.
Ma loobusin kõigist töödeldud toiduainetest.
Ma hakkasin sööma kõige puhtamat ja ehedamat toitu, alati naturaalset ja
nii mahedat kui vähegi võimalik.
Olles alkoholist juba loobunud, jätsin nüüd menüüst välja ka fermenteeritud toiduained, näiteks juustu.
Ma loobusin valgest rafineeritud suhkrust.
Ma piirasin tugevalt oma soolatarbimist.
Ma loobusin punasest lihast ning sõin peamiselt kana ja kala, kuid liikusin
tasapisi taimetoitluse suunas.
Ma jõin puhast vett.
Ma pöörasin tähelepanu sellele, et saaksin piisavalt und.
Kuna kõik on omavahel seotud, siis oli korralik ööuni
üheks osaks minu uuest toitumisviisist. Unepuudus rikub tasakaalu kahe
hormooni, leptiini ja greliini
vahel, mis reguleerivad seda, kas tunned nälga või täiskõhutunnet. Inimesed,
kes magavad halvasti, kipuvad kergesti üle sööma, sest nende keha ei saada neile
enam õigeid hormonaalseid signaale. Kõhurasv segab samuti nende hormoonide tööd
ja nii satudki nõiaringi, mis on mitte ainult ebatervislik, vaid ka
potentsiaalselt ohtlik.
Ma ei muretsenud selle pärast, et minust võib saada puhta toidu fanaatik.
Miski mu uue toitumisviisi juures polnud pealesunnitud. Minu ajendiks ei olnud
mure ega hirm. Lihtne fakt on see, et ameerikapärane “normaalne” toitumine on jõudnud
ebatervislike äärmusteni. Keskmine ameeriklane tarbib aastas 68 kilogrammi
suhkrut – groteskne hulk tühje kaloreid, mis lööb rivist välja insuliini- ja
veresuhkrutaseme. Teiseks probleemiks on meie sõltuvus töödeldud toidust, mis
moodustab ameeriklaste igapäevasest toidulauast 70 protsenti. Piisab vaid
sellest, kui vaatad ringi kohalikus toidupoes. Sinu ees seisab ridade kaupa
riiuleid ja külmikuid küpsiste, krõpsude ja muude snäkkide, karastusjookide, külmutatud
pitsa ja jäätisega. Siin on valitsevaks jõuks äri – kui need toidukaubad poleks
nii populaarsed, siis ei antaks neile kauplustes sedavõrd palju müügipinda.
Mis aga pole ekstreemne, on süüa loomulikult, lähtudes parimatest
meditsiinialastest teadmistest. Selles suunas liigub ka uute teadmiste laine.
Oluline on tähelepanu pööramine – juba pikka aega pole ühiskond meie moonutatud
toitumisharjumustele piisavalt tähelepanu pööranud.
Minu eesmärgiks oli teadlik toitumine. Kõik sammud, mis ma selleks astusin,
panid mind end hästi tundma. Mu keha tundus kergemana veel enne, kui kaalus 10
kilo alla võtsin, ning see sujus ilma vähimagi pingutuseta. Ma lõpetasin
sellised tegevused nagu söögi ajal telefonikõnedele vastamine – miks mitte oma
toitu täiel rinnal nautida? Samuti ei jätnud ma end millestki ilma. Iga minu
toidukord on nauditav, sest mu toitumisharjumused on nüüd mu kehaga kooskõlas
ning see omakorda tõstab tuju. Ma olen alati olnud energiline inimene, kuid nüüd
jagub mul energiat ja elurõõmu rohkem kui kunagi varem.
Kõige tänuväärsem oli seejuures teiste inimeste reaktsioon. Kui ma nendega
teadlikust toitumisest rääkisin, siis noogutasid nad kaasa. Paljud neist olid
juba sama tee jalge alla võtnud. Uute teadmiste laine oli tõepoolest
kohale jõudnud ning kogumas üha enam jõudu. Ma nägin, et olime jõudnud
murdepunktini. Sõnum oli jõudnud kollektiivsesse teadvusse.
Kui ma selle raamatu kirjutamisega algust tegin, oli mulle saatjaks
veendumus, et paljud inimesed soovivad minuga koos seda uut rada kõndida. Mul
polnud tarvis neisse uusi veendumusi sisendada, sest tervislik toitumine oli
neile juba eesmärgiks. Ometi olid nende teel mõned takistused:
halvad harjumused ja vananenud arusaamad;
hirm muutuste ees ning perekonna surve;
jonnakas usk järgmise dieedi tõhususse;
hirm ülekaalulisuse ees;
ebaõnnestunud katsed kaalus alla võtta;
isuhood, eriti soolaste, magusate või rasvaste toiduainete järele;
ajaline surve, mis paneb meid kergesti sirutama kätt töödeldud toidu ja snäkkide
järele või tegema kiiret peatust mõnes kiirtoidurestoranis.
See on muljetavaldav nimekiri. Miljonite inimeste
jaoks on need tõsised takistused. Tegelikult on hämmastav, et uus toitumisviis üldse
nii populaarseks on saanud, vaadates telereklaame, mis kubisevad lööksõnadest
nagu naturaalne, lahja ja toitainerikas ning müüvad nende
märksõnade all suures osas tegelikult töödeldud toiduained, samal ajal kui värskeid
puu- ja juurvilju, täisteratooteid ning mahedaid toiduained näeb reklaamides
harva.
Selleks, et aidata sul neist takistustest üle saada – olgu ülekaal väike või
suur – ei hakka ma kordama samu tervisliku toitumise nõuandeid, mida juba kümneid
aastaid korrutatud on. Jah, need nõuanded on kõik väga kasulikud, kuid puudu jääb
konkreetsetest juhtnööridest, kuidas täpsemalt muutusteni jõuda. Siinkohal on võtmeks
teadlikkus, sest massiivne mõjutamine on harjutanud meid kahjustama oma keha
selle kaudu, et:
me sööme ebateadlikult, mõtlemata, mida toit sisaldab;
me oleme kaotanud oma söögiisu üle kontrolli;
me eelistame järjest suuremaid ja suuremaid portsjoneid;
me kasutame toitu emotsionaalsetel eesmärkidel, näiteks igapäevaelust põhjustatud
stressi leevendamiseks;
me haarame kõige kiiremini kättesaadava toidu järele, et see aitaks meie
isu leevendada.
Kõik need takistused saavad alguse ühest ja samast kohast: sinu peast. Su
keha on nende füüsiliste valikute peegeldus, mida oma elus teed. Teadmised on
olulised, kuid tarkade nõuannete kuhjamisest ei piisa, et tervislikumalt
toituma hakata. Selleks on tarvis muutust teadlikkuses.
Ma otsustasin, et näitan inimestele, kuidas teadlikkuse muutmine toimub,
kuidas selleni jõuda ning milleks seda üldse vaja on. Ilma teadlikkuse tõstmiseta
– isegi kui su toitumisharjumused paranevad – jätavad ka parimad nõuanded
sind endiselt piiratud arusaama lõksu oma kehast. Ka rangelt “tublid” toitujad, kes järgivad kindlaid reegleid ega kaldu neist
kunagi kõrvale, ei ole paremas olukorras. Teadlikkust tõstes on võimalik kõiki
sissejuurdunud ja ennasthävitavaid käitumisviise muuta. Sa ei saa kontrollida
seda, millest sa teadlik pole. Kui sul oleks kinga sees kivi, siis sa
raputaksid selle kohe välja. Valusignaalid annaksid sulle viivitamatult märku,
et midagi on valesti. Söömise puhul see kahjuks nii ei ole. Enamasti ei saada
keha meile vähimatki valusignaali ning kahjulik mõju avaldub silmale märkamatult,
samm-sammult ning ilma sinu teadmata. Selleks, et mõista, mis sinu sees on
valesti, tuleb sul jõuda uuele teadlikkuse tasandile. Alles seejärel võid
astuda järgmise sammu ning olukorda muutma hakata.
Niisiis, kui sa oled ülekaalus või tunned end loiuna, kui su energiatase on
madal või sa pole rahul oma kehakujuga ning meenutad, kuidas nooremas eas palju
kenam välja nägid ning end märgatavalt paremini tundsid, siis on see raamat
just sulle. See pakub mitmeid üllatusi ja avastusi – üks peamisi nende hulgas
on tõdemus, et ideaalkaal on kõige loomulikum olek üldse. Sinu kehast võib
saada su liitlane, mis aitab jõuda parema eluviisi ning suuremate eesmärkideni
kui vaid pelk kaalukaotus. Teadlikkus toob mitmeid ootamatuid lahendusi, mida
ma ise nimetan rakendustarkuseks.
Teeme siis algust – see teekond on põnev ning sa võid liituda selle uute
teadmiste lainega tõelise entusiasmiga, sest saad olla kindel, et su välimusel
ja enesetundel on sellest palju võita.
Söömine, kehakaal ja nälg
Kui sa soovid
taastada oma ideaalkaalu, siis seisab su ees kaks valikuvõimalust. Sa võid dieeti
pidada või teha midagi muud. See raamat siin räägib sellest millestki muust.
Dieedipidamine põhineb valedel eesmärkidel ja seetõttu ei vii sageli ihaldatud
tulemusteni. See on enesepiiramise ja loobumise tee. Iga dieeti pidades
veedetud päev tähendab sõda näljaga ning võitlust enesekontrolli säilitamise
nimel. Kas on veel ebameeldivamat viisi elamiseks?
Selleks, et kaalukaotus sujuks
edukalt, peab see olema rahuldust pakkuv – see ongi “miski muu”, mis toimib,
kui kõik dieedid on sind alt vedanud. Kui sa suudad oma keha näljasignaalid
taas tasakaalu viia, siis saab söömisinstinktist vaenlase asemel liitlane. Kui
sa usud, et su keha teab, mis sulle hea on, siis hakkab keha sinu eest
hoolitsema, mitte ei sõdi sulle vastu. See kõik on seotud keha ja vaimu
vaheliste sõnumite korrastamisega.
Meditsiinilises plaanis olen ma õppinud analüüsima
nälga teatud hormoonide taseme tõusu ja languse terminites. Näljatunne on üks võimsaimaid
aju poolt kehale saadetavaid sõnumeid. Tegelikult ei ole normaalne, kui inimene
tunneb nälga kohe pärast söömise lõpetamist või kui väike õhtune snäkk viib
teise ja kolmanda snäkini. Siiski, ma olen seda ka ise kogenud – nagu miljonid
inimesed – ning see näitab, et näljatunne võib esineda ka siis, kui
tegelik vajadus toidu järele puudub.
Just seda näljakogemust sul muuta tulebki, kui märkad end üle söömas. Isu
ja näiline nälg ei ole sama mis kehale vajaliku kütuse pakkumine. Sinu keha
pole kütust neelav auto. Näljatunne on ajust saadetavate ja seal vastuvõetavate
tuhandete sõnumite füüsiline väljendus. Söömistegevusse on kaasatud ka sinu
minapilt ühes sinu harjumuste, eelsoodumuste ja mälestustega. Peamine võti
kaalukaotuse juurde on sinu vaim – kui vaim on rahul, lõpetab ka keha liigse
toidu ihaldamise.
Terviklik keha-vaimu lähenemine toimib ka sinu puhul, sest nõuab vaid üht: rahuldustundeni
jõudmist. Selleks ei piisa ainuüksi toidust. Sul tuleb toita:
oma keha tervisliku toiduga;
oma südant rõõmu, kaastunde ja armastusega;
oma
meelt teadmistega;
oma vaimu meelerahu ja eneseteadlikkusega.
Teadlikkuse abil
on see kõik võimalik. Samas, kui sa neile aspektidele tähelepanu ei pööra, siis
liiguvad need sinu käeulatusest üha kaugemale ja kaugemale.
See võib kõlada paradoksina, kuid selleks, et
kaalu kaotada, pead sa end “täitma”. Kui sa täidad end teistsuguse rahuldusega,
siis pole toit enam probleem. See polekski pidanud kunagi olema. Söömine on
loomulik viis end õnnelikuna tunda. Ülesöömine seda pole. Sajandeid on elu pöördepunkte
tähistatud pidustustega ning mõned neist, näiteks pulmad või pensionile
saatmise õhtusöögid, võivad olla inimese elu tipphetkedeks. Milline laps ei
tunne elevust, kui lauale tuuakse sünnipäevatort? Kuid nauding, mida toit meile
pakub, teeb ülesöömisest kummalise ja ainulaadse probleemi. Enda õnnelikuna
tundmine, mis on sinu jaoks hea, moondub millekski, mis sulle halvasti mõjub.
Hinda ise, millises vahemikus sa paikned sellele skaalal, mis näitab toidu
ja õnnelikkuse vahelisi seoseid.
Normaalne söömine
ülesöömine isuhood toidusõltuvus
Normaalne söömine annab hea enesetunde.
Ülesöömine võib
küll hetkeks hea tunde tekitada, kuid viib pikemas perspektiivis kehvade tagajärgedeni.
Isuhoogudele andumine ei tekita üldse head tunnet – see viib peaaegu kohe
kahetsuse, süütunde ja frustratsioonini.
Toidust sõltumine viib kannatuste ja tervise halvenemiseni ning eneseaustuse täieliku
puudumiseni.
Ülekaaluni jõudmise libe tee saab alguse millestki, mis on tegelikult oma
olemuselt positiivne: toidu loomupärasest headusest (sama ei saa öelda
narkootikumide ja alkoholi kohta, mis on mürkained isegi siis, kui inimene pole
neist sõltuvuses). Söömine toidab meid ning teelt eksides oleme kaheks kistud lühiajalise
naudingu (maitsev ports šokolaadijäätist) ning pikaajalise valu (tagasilöögid,
mis tulevad aastatepikkusest ülekaalus olemisest) vahel.
Mis on selle põhjuseks, et normaalsest söömisest saab liigsöömine? Vastus
on lihtne: rahulolu puudumine. Me hakkame üle sööma siis, kui püüame
alateadlikult kompenseerida mingeid puudujääke oma elus. Vaadates tagasi oma
meditsiiniõpingute ajale, kui olin kahekümnendates eluaastates, näen selgelt,
kust ja kuidas minu kehvad söömisharjumused alguse said. Ma tulin pärast pikka
ja kurnavat öövahetust koju ning tundsin end surmväsinuna.
Mu peas keerlesid tuhanded haigusjuhtumid. Mõned patsiendid olid endiselt
eluohtlikus seisundis. Kodus ootas mind ees armastav naine ja maitsev kodune
toit.
Kalorite osas vastas õhtusöök kõigile nõuetele. Selleks, et märgata
varjatud probleeme, tuli vaadata inimlikku poolt. Ma olin töö juures käigu
pealt kohvi ja mõne kiire suupiste haaranud. Unepuudusest tingituna ei pannud
ma tegelikult tähelegi, mida sõin. Niipea, kui olin koduuksest sisse astunud,
sirutus mu käsi dringi järele ning kuskil vedeles alati poolik pakk sigarette.
Seitsmekümnendate aastate mõistes olin ma normaalne mees, kelle harjumused
olid samad, mis igal teisel noorel arstil, keda tundsin. Mul oli enda arvates
uskumatult vedanud, sest kodus ootasid mind armastav naine ja kaks imearmast
last. Kuid see raevukas viis, millega ma toitva koduse õhtusöögi kallale
asusin, ning veel mõned märgid stressist juhitud söömisest olid loomas
harjumust, mis oli lootusetult vale. Iroonilisel kombel pidasin ma isegi tollel
ajal oma teadlikkuse taset küllaltki kõrgeks.
See, mis tõi kannapöörde, oli veelgi suurem teadlikkus – lahendus, mille ma
ka sulle siin raamatus välja pakun. Hoolimata sellest, kui palju sa oma keha ka
ei kuritarvita, suudab see alati tasakaalu tagasi jõuda. Esimese reeglina tuleb
sul lõpetada sekkumine looduse loomulikku käiku. Oma loomulikus olekus
kontrollib aju näljatunnet automaatselt. Kui veresuhkur langeb teatud tasemest
madalamale, saadab keha sõnumi mandlikujulisse piirkonda sinu ajus, mida
tuntakse hüpotaalamuse nime all. Hüpotaalamus
vastutab näljatunde reguleerimise eest. Saades sõnumi veresuhkru alanemisest,
hakkab see eritama hormoone, mis tekitavad näljatunde. Kui sa oled piisavalt söönud,
siis lõpetab hüpotaalamus nende hormoonide eritamise
ja sa ei tunne enam nälga. Selline tagasisideahel vere ja aju vahel toimib
iseseisvalt ning on seda teinud juba miljoneid aastaid. Hüpotaalamus
on olemas kõigil loomadel, kellel on seljakeelik (selgroogsed), mis on ka
loogiline, sest nälg on niivõrd madala taseme mehhanism.
Kuid inimese toitekäitumist on üsna kerge rivist välja viia. See, kuidas me
end emotsionaalselt tunneme, võib muuta meid kas väga näljaseks või viia
viimsegi söögiisu. Kui me tunneme end häiritult, võime söömise üldse unustada,
või vastupidi – toidust võib saada kinnisidee, miski, millele me terve päeva
lakkamatult mõtleme. Tegelikult ei otsi me muud peale rahulolu. Siiski on elus
lisaks toidule veel palju muud, millest rahulolu leida. Iha saab alguse
vajadustest, alustades kõige lihtsamatest:
me kõik tahame end kindlalt ja turvaliselt
tunda;
me kõik tahame tunda, et meid hoitakse;
me kõik tahame tunda, et meid armastatakse
ja hinnatakse;
me kõik tahame tunda, et meie elu on sisukas
ja sellel on mõte.
Kui need
vajadused on rahuldatud, siis on toit ainult üks mitmetest naudingutest. Kuid
lugematud inimesed jõuavad ülesöömiseni seetõttu, et püüavad leida aseainet
millelegi muule, mida tahavad. Nii saabki toit hoovaks, mille abil tuju tõsta,
ning pahatihti inimene ise ei märkagi seda. Kas see situatsioon tundub
tuttavana? Siin on mõned selle levinud tunnused:
Sa ei tunne end turvaliselt, enne kui oled ülesöömise abil oma meeled
tuimestanud. Tuimus toob omamoodi rahu, mis jääb vähekeseks ajaks kestma.
Sa ei tunne end hästi, kui su maitsemeel pole suhkrust, soolast ja
rasvadest ülestimuleeritud.
Sa ei tunne, et sind armastatakse ja hinnatakse, ja nii pöördud
söömise juurde, et “endale pisutki armastust pakkuda”.
Sa tunned, et sinu elul puudub mõte ja söömine aitab seda
tühjust sinu sees mõnda aega ignoreerida.
Kui sa lõpetad keskendumise dieetidele ja kaloritele,
siis näed, et ameeriklaste ülekaalulisus on tegelikult seotud rahulolu ja mõtestatuse
puudumisega. Meile on kättesaadavad maailma parimad toiduained, kuid me
ihaldame kõige halvemaid. Meid on õnnistatud võimalusega kasvada ja areneda,
kuid selle asemel tunneme tühjust.
Minu
eesmärk on see, et sa jõuaksid rahuloluni. Niipea kui see juhtub, ei söö sa
enam valedel põhjustel. Lahendus on lihtne, kuid sügavmõtteline – selleks, et
kaalu kaotada, peab selle teekonna iga viimane kui samm nauditav olema. Sa ei
pea end psühholoogiliselt analüüsima, piisab sellest, kui lõpetad liigse
muretsemise oma keha pärast ja marineerimise pettumustundes ning
frustratsioonis. Kehtib üksainus põhimõte: elu peab pakkuma rahulolu.
Kui sa pole oma eluga rahul, siis ei saa kõht kuidagi pakkuda seda, millest sul
puudu jääb.
Mille järele mul isu on?
Meil kõigil on
oma keeruline lugu ja ka kõige paremad kavatsused võivad läbi kukkuda, sest
inimestel on raske end muuta. Halvad harjumused, nagu ka halvad mälestused, jäävad
meile kangekaelselt külge ka siis, kui soovime neist lahti lasta. Sulle on
abiks suurepärane motivatsioon – soov olla õnnelik. Õnnelikkuse all mõtlen ma
rahuloluseisundit ning kes meist ei tahaks selleni jõuda. Selle kõige lihtsama
tasandi motivatsiooni valguses sõltuvad sinu valikud vaid ühest küsimusest:
“Mille järele mul isu on?” Sinu tõeline isu viib sind õiges suunas. Valed isud
viivad vales suunas. Sa saad seda lihtsa katse abil testida – järgmine kord,
kui sammud külmiku suunas sead, peatu sekundiks. Mis on see, mis paneb sind kätt
toidu järele sirutama? Sellele on ainult kaks võimalikku vastust:
1. sa oled näljane ja pead midagi sööma;
2. sa üritad täita endas valitsevat tühimikku
ning toidust on saanud kõige kiirem moodus seda teha.
Tänapäeva meditsiinis teatakse söömisimpulsside
vallandajatest päris palju. Sinu keha eritab hormoone
ja ensüüme, mis peavad sidet aju näljakeskuse ning mao ja seedetrakti vahel.
Kui sa olid alles beebi, siis oli see ainus vallandaja, millele sa reageerisid. Sa nutsid, sest olid näljane. Nüüd aga võib
kehtida hoopis vastupidine – kui su meel on kurb ja nutt kipub peale tulema,
tekib sul nälg.
Me loome oma
eluteel uusi vallandajaid, mida ükski beebi poleks
osanud iial ette näha. Üheks tuntud ülesöömise vallandajaks on depressioon,
samuti stress, ootamatu kaotus, lein, allasurutud
viha – neid vallandajaid on veel mitmeid. Millisele
neist sina kõige vastuvõtlikum oled? Ilmselt on sul sellest vaid ähmane
ettekujutus. Enamik inimesi ei tea, mis nende söömiskäitumise tingib, sest
vallandajad on sageli alateadlikud – ja
see teebki need nii võimsaks. Sa reageerid neile automaatselt, ilma mõtlemata.
Ankeet
Milline
vallandaja sunnib sind üle sööma?
Järgmises
ankeedis on välja toodud kõige levinumad ülesöömise vallandajad. Mõnest on
lihtsam, mõnest raskem jagu saada. Loe see nimekiri läbi ning tee linnuke kõige
levinumate põhjuste ette, mis panevad sind sööma, kuigi sa pole tegelikult näljane.
Märgi kõik põhjused, mis paistavad sinu puhul kehtivat.
Grupp
A: Ma kipun üle sööma siis, kui
__ mul on tööl kiired või segased ajad
__ aeg sunnib
mind takka ja ma olen pidevalt liikvel
__ ma olen väsinud,
ma pole piisavalt magada saanud
__ ma olen
seltskonnas, kus süüakse
__ ma olen
restoranis
__ ma istun
teleri või arvuti ees ja mu käed otsivad tegevust
__ mul on
toidutaldrik ees ja ma tunnen, et pean oma taldriku tühjaks sööma
Grupp
B: Ma kipun üle sööma siis, kui
__ ma olen
masenduses
__ ma tunnen end
üksikuna
__ ma tunnen end
inetuna
__ ma olen ärevil
või mures
__ ma pole oma
kehaga rahul
__ mul on stress
__ ma vajan
lohutust
Hindamine
Kui enamik või kõik sinu märgitud väidetest jäid gruppi A, siis on sinu
vallandajad kõige kergemini ületatavad. Sa pead oma söömisharjumustele lihtsalt
rohkem tähelepanu pöörama, kuid see ei tohiks olla keeruline. Sa võid avastada,
et sööd, ehkki pole tegelikult näljane, eriti just siis, kui su tähelepanu on häiritud.
Niipea kui sa hakkad korraga ainult ühele tegevusele keskenduma – enda ees
olevale toidule –, suudad ebateadliku söömise kontrolli alla võtta.
Kui
enamik või kõik sinu märgitud väidetest jäid gruppi B, on sul nälg millegi muu
kui toidu järele ning parimaks viisiks kaalu kaotada on hakata neile puudujääkidele
tähelepanu pöörama. Oluline on mitte dieeti pidada. Endale piirangute seadmine
ei aita sind – sul tuleb leida rahuldust muust kui söömisest.
Praktiline
tegevussamm
Enne sööma
asumist pane tähele, millise vallandajaga on tegemist
Nüüd, kui su
vallandajad on sulle teada, on võimalik neil silma peal hoida. Sa ei pea näljaga
võitlema, anna oma ajule lihtsalt piisavalt aega valikute tegemiseks. Selle
asemel et automaatselt käsi toidu poole sirutada, püüa aru saada, mida
tegelikult tahad. Eelkõige tuleb selleks ennast teadvustada.
Iga kord kui sa väljaspool toidukordi sööma
kipud, korrigeeri end järgmiste lihtsate sammude abil:
1. Peatu ja
hinga sügavalt sisse.
2. Uuri ennast,
ehk on su näljatunde vallandajaks mõni sulle juba tuttav muster, näiteks
igavustunne, rahutus, kurbus või soov mõtteid mujale viia. Nüüdseks oled sa mõnedest
oma kõige tavapärasematest vallandajatest teadlik,
nii et kontrolli, ega mõni neist sinu näljatunde põhjuseks ei ole.
3. Kui sa oled
vallandaja tuvastanud, siis küsi endalt, kas sul on tõesti vaja süüa. Ehk õnnestub
sul leida mõni alternatiivne tegevus, mis sellele vallandajale reageerimist
edasi lükkab, näiteks:
koduste toimetuste ja töödega tegelemine;
sõbrale helistamine;
e-kirjade lugemine
ning neile vastamine;
raamatu lugemine;
klaasi vee joomine.
Iga tähelepanu kõrvalejuhtiv kahjutu tegevus
on sobilik. Sinu eesmärk on enne automaatsele vallandajale reageerimist paus
teha. Kui sul pärast seda on endiselt nälg, siis söö. Muuda selline vallandajate märkamine endale harjumuseks – see on esmane
samm neist ülesaamiseks ning annab sulle suurema valikuvabaduse.
Enne oma
liigsöömise probleemiga tegelema asumist lubasin endale üht: lahendus peab töötama
siin ja kohe. Dieedipidamise üheks suureks puuduseks on see, et lootuses
homme õnnelikum olla, keelad sa endale head enesetunnet täna. Kuid isu jääb
alles. “Mille järele mul isu on?” keskendub praegusele hetkele. See impulss,
mida tunned, kuulub ühte järgnevatest kategooriatest:
sul on nälg toidu järele;
sa soovid täita endas valitsevat
emotsionaalset tühimikku;
sa soovid täita tühimikku oma meeles
(madal enesehinnang, kehv kehapilt, ebaõnnestumise- või frustratsioonitunne).
Ma lisaksin neile ka neljanda impulsi, mis
on spirituaalne ehk vaimne. Sa soovid täita tühimikku oma hinges.
Need kõik on tugevad motivaatorid,
mille taga on isu. Niipea kui sa suudad oma isudele õige suuna anda, on sul võimalik
tõelise muutumisega algust teha. Me kõik kõnnime iga päev mööda oma himude ja
ihade rada. Impulss saada elust võimalikult palju on loomulik ning istub meis kõigis
sügavalt sees. Selle raamatu abil on sul võimalik mõista, mille järele sul
tegelikult isu on. Niipea kui sa seda tead, avaneb su ees selge tee, mis on õige
nii su mõistuse, keha kui ka vaimu jaoks. See muutus väljendub nii:
sa sööd ainult siis, kui sul on nälg toidu järele;
sa ei söö, kui sul on nälg millegi
emotsioonidel põhineva järele, olgu selleks turvatunne, armastus, teistega
seotuse tunne, rõõm või nauding;
sa ei söö, kui sul on nälg mõtestatud ja
sisuka elu järele, millel on kindel siht ning mis viib sind su eesmärkideni.
Need on meele vajadused;
sa ei söö, kui see, mille järele sul on nälg,
on vaimne, näiteks olemise kergus või kõrgem arusaam hinge olemusest.
Dieedipidamine – petlik väljapääs
Mõned lugejad ütlesid
nüüd kindlasti endamisi: “Jah, see kõik võib ju kenasti kõlada, kuid tegelikult
tahaksin ma lihtsalt teada, mida süüa ja mida mitte.” Ma tean täpselt, kuidas
nad mõtlevad. Kiirdieedid pakuvad ülimat kiusatust, kuid hetkelist lahendust.
Vaadakem korraks, mis tegelikult nende puhul juhtub.
Karen on atraktiivse välimusega sümpaatne
keskealine naine. Ta seisab kodus peegli ees ning kortsutab oma peegelpilti nähes
kulmu. Ta tahaks enne tütre pulma viis kilo alla võtta, kuid pulmadeni on jäänud
vaid kaks nädalat. Karen ei lase end heidutada. Kui ta oli kahekümneaastane, võis
ta mahlapaastu abil juba ühe nädalavahetusega paar kilo alla võtta. Kui see töötas
tookord, siis miks ei peaks see ka nüüd töötama.
Ja see peaaegu töötabki. Oma tütre pulmapäevaks
on Karen kolm kilo alla võtnud. Ta pidi selleni jõudmiseks lausa nälgima, kuid
nüüd on põhjust seda tähistada. Ta ei saa arugi, et on lõksu langenud. Tema
endised söömisharjumused taastuvad kiiresti ja ühes sellega tulevad tagasi ka
lisakilod. Järgmine päev seisab ta taas külmiku ees ning tema keha ja vaimu
vahel liiguvad järgmised sõnumid:
jumal tänatud,
et see pulm lõpuks mööda sai, nüüd võin ma viimaks ometi ennast lõdvaks lasta;
ma nägin kurja
vaeva ja olen preemia ära teeninud;
vaata vaid kõike
seda alles jäänud toitu;
ma ei saa end lõpmatuseni
näljutada;
ma ei tohi lasta
kõigel sellel toidul raisku minna.
Sellised sõnumid kannustajateks, pole just väga tõenäoline, et Karen suudab
end tagasi hoida. Tõenäoliselt tõstab ta endale mõnusa suure tüki allesjäänud
pulmatorti. Me leiame selliseid vabandusi iga kord, kui otsustame üle süüa.
Fakt, et Karen kahenädalase sprindiga kaalus alla võttis, ei oma siinkohal
eriti tähendust, kui võrrelda seda eluaegsete söömisharjumustega, mis talle üha
uusi lisakilosid toovad.
Ameerika on dieetidest hullunud. Me kõik
soovime, et meil oleks võlunupuke, mille sisselülitamise
abil saaksime aastaid kestnud halvad harjumused lihtsalt olematuks muuta. See on viinud meie riigi bipolaarse seisundini.
Ühes äärmuses troonib McDonalds kui rasvase ja kaloritest koormatud toidu võrdkuju
ning 11 protsenti kõikidest toidukordadest süüakse ketirestoranides, teine äärmus
aga pingutab dieeti pidada. Kiirdieetidega kaasneb omalaadne vabatahtlik
amneesia. Sa unustad selle, mis eile ei töötanud, ning sukeldud järgmist
trendikat dieeti katsetama.
Kui seda kõike kõrvalseisjana
vaadata, siis on üsna kummaline, et inimesed teavad, mis pole neile hea, kuid käituvad
täpselt vastupidiselt. Seda võib täheldada kõikjal meie ümber. Näiteks võib
keegi sulle öelda, et ta püüab kümme kilo alla võtta, kuid juba tunni aja pärast
sirutab restoranis esimese asjana käe saia ja või järele ning lõpetab eine
sooja šokolaadikoogiga, põhjendades seda legendaarse vabandusega “ainult see üks
kord”. 2013. aastal teatas Haiguste Kontrolli ja Tõrje Keskuse raport, et
koolilaste kaloritarbimises võib täheldada väikest
langust – neli kuni seitse protsenti –, kuid kaalukaotust sellega ei kaasnenud.
Seletuseks toodi laste kehalise aktiivsuse samaaegne vähenemine. Ameeriklaste
kiirtoidutarbimine vähenes viimase aastakümne jooksul ligikaudu kaks protsenti,
kuid rasvunud inimesed võtsid sama perioodi jooksul hoopis kaalus juurde. Üks
suur internetipõhine tugigrupp inimestele, kes on palju kaalu kaotanud, on võtnud
omaks sarnase lähenemise nagu anonüümsetel alkohoolikutel – nad lähtuvad põhimõttest,
et liigsöömine on häire, mis ähvardab alati tagasi tulla. Niipea kui sa oled
endale tunnistanud, et oled liigsööja, pead alistuma elule, mida palistab pidev
isu millegi järele, ning sul tuleb olla
jätkuvalt valvel, et kiusatustele mitte järele anda. Iga päev tuleb lugeda iga
viimast kui kalorit ning tagasilangused viitavad peatsele kontrolli
kaotamisele. Ma ei mõista seda lähenemist hukka, kuid minu eesmärk on pakkuda
alternatiivi.
See, mis minu puhul töötas, oli pidev
keskendumine – ma ei lasknud endal hetkekski unustada, mida tegelikult tahan.
Esmajärjekorras soovisin jõuda tagasi normaalse tervisliku toitumise juurde – ja
mitte kunagi enam sellelt teelt eksida. Me kõik teame, et just see teine
pool on tõeline probleem. Arstid nimetavad seda täitmatajätmiseks. Patsiendile
antakse juhtnöörid õigeks käitumiseks – toituda tasakaalustatult, süüa rohkem
puu- ja köögivilju, vähendada punase liha tarbimist, teha regulaarselt trenni,
loobuda suitsetamisest ning liigsest alkoholitarbimisest –, kuid mõne päeva, nädala
või kuu möödudes tõstavad vanad harjumused taas pead. Häid nõuandeid, kuidas
kaalu kaotada, leiab kõikjalt, ometi on 70 protsenti täiskasvanud elanikkonnast
kas ülekaalulised või rasvunud.
Inimesed pole tahtlikult ennasthävitavad. Me
ei järgi häid nõuandeid lihtsalt seetõttu, et liigsöömine tekitab meis parema
enesetunde kui toidutarbimise piiramine või raske füüsiline treening. Suur
torbikutäis võiga popkorni vallandab võimsad ja primitiivsed ajumehhanismid,
samal ajal kui väljavaade joosta viis kilomeetrit seda ei tee. Hubases
restoranis koos sõpradega magustoidu nautimine on mõnus, üksinda jõusaalis
trenažööri sõtkumine pole üldse sama meeldiv.
Dieedipidajad üha jätkavad seda, mis ei töötanud
juba algusest peale.
Loosung “dieet ei tööta” on saatnud meid
aastakümneid ning see kehtib sajaprotsendiliselt. Kõik pikaajalised uuringud on
näidanud, et vaid pisut vähem kui 2 protsenti dieedipidajatest suudavad
olulisel määral kaalu kaotada (10 kilo või rohkem) ning püsida selles kaalus
enam kui kaks aastat. Me oleme rahvas, kellel puudub tahtejõud. Läbikukkumine
on dieedipidamisse juba algusest peale sisse kodeeritud. Mis on dieedipidajate
esimene impulss? Enesepiiramine. Nad kärbivad järsult oma kaloritarbimist. Nad
võitlevad oma isudega ning tõotavad, et toituvad nädala jooksul vaid millestki
sellisest nagu orasheinamahl. Kuid kõik see piiramine loob uue tühimiku. Selle
asemel et tunda end kurva või üksiku või armastusest ilmajäetuna, tunned sa end
kurva, üksiku, armastusest ilmajäetu ja näljasena.
Ma saan väga hästi aru, miks inimesed end
piiravad. Füüsiline probleem vajab füüsilist lahendust. Lisakilod on nähtavad iga
kord, kui sa pilgu peeglisse heidad. Nähtamatud tühimikud seda aga pole. Liigsöömine
tähendab enesekontrolli puudumist, kuna enesepiiramine oleks justkui ülima
enesekontrolli pahvatus: “Ma jälestan sidrunimahlaga maitsestatud
spargelkapsast, kuid sunnin end seda sööma.” Lisandunud kannatus vaid suurendab
probleemi. Võta kas või klassikaline stseen filmist “Produtsendid”, kus Zero Mostel ei suuda õhku ahmivat
ja paanikas Gene Wilderit
maha rahustada.
“Ma olen hüsteerias! Kui see kord juba peale
hakkab, ei suuda ma seda iial maha suruda!” nutab Wilder.
Teadmata, mida ta tegema peaks, viskab Mostel talle klaasi vett näkku. Wilder
tardub paigale.
“Ma olen hüsteerias! Ja nüüd olen ma veel märg
ka!” kriiskab ta.
Oskamata ikka veel midagi peale hakata, annab
Mostel talle kõrvakiilu.
Wilder ulub: “Mul
on valus! Ja ma olen märg! Ja ma olen endiselt hüsteerias!” Hea meeldetuletus,
et oma enesetunde kehvemaks muutmisest pole mingit kasu. Nii et hakka aga järgmist
trendikat dieeti pidama, kui tahad. Võid seda teha isegi selle raamatu lugemise
ajal, ent niipea, kui mõistad, et rahulolu ja “täidetuse” tunne on parem enda
piiramisest, ei tekita kiirdieedid sinus enam kiusatust. Teadmine, et
kaalukaotust võib siduda üha kasvava õnnetundega, on saladus, miks minu pakutav
lähenemine tõesti töötab.
Keha-vaimu
ühendus
Selleks, et mõista,
mille järele sul tegelikult nälg on, pead taastama keha ja vaimu vahelise ühenduse
ning vaatama sügavamale varem mainitud lihtsast
vooluringist, mis hüpotaalamuse kaudu meie peamisi nälja-impulsse
kontrollib. Kuna lihtsaid kehasignaale on kerge eirata, siis hakkab isegi
millegi nii elementaarsega nagu nälg tegelema terve meie aju. Mitte kõik
inimesed pole seda loomulikku söögiisu reguleerivat süsteemi ära rikkunud. Me kõik
tunneme kedagi, kelle kaal pole hilisest teismeeast
peale kordagi kõikunud. Nende suust võib kuulda järgmisi väiteid:
mu keha ütleb
mulle ise, mida vajab;
kui ma võtan
pool kilo juurde, tunnen end halvasti;
ma teen trenni,
sest see annab mulle hea enesetunde.
Kui keha-vaimu ühendus toimib hästi, saadab see välja just selliseid
signaale. Kui see on häiritud, siis tekib lühis ning kehale hakkavad tegutsemisjuhiseid
dikteerima meie halvad harjumused. Välja saadetakse valesid signaale ja kui
keha reageerib sellele üha paksemaks minemisega, kaob tasakaal üha enam ning lõpuks
tekivad ka terviseprobleemid, ent mõistus lihtsalt ignoreerib neid märke.
Vaatame korra lähemalt selle põhjuseid.
Kujuta ette, et ühte ristumiskohta
koondub kolm sõnumit. See ristumiskoht on kolme peamise ajupiirkonna
kokkusaamispunkt. Igal piirkonnal on sulle midagi öelda, kõik saadavad sulle üheaegselt
neutraalseid sõnumeid. Iga piirkond otsib erinevat laadi rahuldust. Aju
alumine osa on rahul, kui sa tunned end füüsilises plaanis hästi, limbiline süsteem siis, kui tunned
emotsionaalset rahulolu, kõrgemad ajuosad aga siis, kui langetad enda suhtes
õigeid otsuseid.
Inimaju imelisust näitab see, et kõik need
kolm sõnumit võivad lõimuda ja koostööd teha. Aju alumine osa võib saata sõnumi “ma olen näljane”,
mille emotsionaalne aju kiidab heaks,
sest “söömine teeb meele rõõmsaks”, nii et aju kõrgemad osad saavad saata sõnumi
“peatume ja sööme midagi”. Selline tasakaalustumine toimub iseenesest ning
sellest on kasu kõigile kolmele ajupiirkonnale. Ükski neist ei pea oma sõnumit
peale suruma ega püüdma teisi summutada.
Sinu aju on loodud igal tasandil õnnetunnet
saavutama. Sülelapse jaoks, kes toimib peaaegu täielikult baasinstinktide
tasandil, tähendab õnnelik olemine söömist, kui ta on näljane, magamist, kui
tal on uni, ning süllevõtmist, kui tal on külm. Teiste ajupiirkondade (limbiline süsteem ja aju kõrgemad osad) välja kujunedes
muutub asi keerulisemaks. Nende arusaam õnnest on märksa keerulisem.
Noore arstina olid kõik need meditsiinilised
teadmised mul olemas, kuid oma isiklikus elus ei pööranud ma neile suuremat tähelepanu.
Ma vaatan tagasi tollasele õhtusöögilauale ja näen kurnatud noort meest (ja
tema noort kannatlikku abikaasat), kelle aju kubiseb nii ohtrast tehnilisest
informatsioonist (aju kõrgemad osad), et see summutab tema sisemise hääle, mis ütleb:
“Ma olen õnnetu ja rahulolematu.” Samal ajal lisab sellele oma taustamüra mu
pea kõige primitiivsem hääl, mis kardab läbikukkumist ja pingetele allavandumist (roomaja aju). Pole siis ime, et tollased
toidukorrad möödusid häguses hajameelsuses, pakkudes vaid hetkelist rahulolusähvatust.
(Mul vedas, et mind olid kasvatanud armastavad vanemad, sest vähemalt ei
lagunenud minu uus pere laiali, nagu juhtus nii paljude teiste mu tuttavate
noorte arstidega. Ma oskasin hinnata armastuse jagamise ja vastuvõtmise väärtuslikkust.)
Sa pole võimeline nende kolme sinu peas
pidevalt toimuva kõne eest põgenema. Kõrgemad ajuosad filtreerivad igapäevaselt
tuhandeid valikuid ning kõigil neil on emotsionaalne värving. See on inimesele
ainuomane. Kui asetada laboriroti nina ette
toidupalake, siis sööb ta selle automaatselt ära ning sama automaatselt lülitub
tööle naudingukeskus tema ajus. Samas, kui asetad toidu inimese ette, võib sellele
järgneda mitmeid erinevaid reaktsioone. Tihtipeale võib kuulda midagi sellist:
Ma olen liiga endast väljas, et süüa.
Ma ei taha seda kala. Mulle maitsevad ainult
liha ja kartulid.
Mul on praegu liiga kiire.
Just nagu
laborirottidel, nii on ka inimajus toidule reageeriv naudingukeskus, kuid meie
sisemine elu on rottide omast määratult peenekoelisem. Emotsioonid
võivad näljatunde lämmatada või muuta selle ebaloomulikult tugevaks. Aju
kõrgemates osades esile kerkivad moonutatud uskumused võivad mõjutada nii
emotsioone kui ka nälga – ehedaks näiteks on anorektikust
teismeline, kes näeb peeglist oma näljutatud keha, kuid tunneb end moondunud
minapildi tõttu ikka “liiga paksuna” (viitan siin vaid ühele selle keerulise psühholoogilise
ja geneetilise häire aspektile).
Liiga palju süües võib tekkida tunne, nagu
jookseks väikeaju amokki, sütitades sinus
kontrollimatu näljatunde. Tegelikult on probleem süsteemsem. Tüüpiliselt on
sellesse segatud impulsside kontroll (madalamad aju tasandid ehk väikeaju), lohutuse
otsimine (emotsionaalne aju) ning halvad valikud (kõrgemad ajuosad). Kõik kolm
on kaasatud katkematusse tantsu.
See tants
kulgeb pidevalt ringiratast, nagu järgneval illustratsioonil näha võib.
Impulss Emotsioon Valikud
Impulss: sinu väikeaju ütleb sulle, et sa
oled näljane, hirmul, ohus või erutunud.
Emotsioon: limbiline
süsteem annab sulle märku sinu heast või halvast tujust ning emotsionaalsest
reageeringust olukorrale.
Valikud: sinu kõrgem aju ütleb sulle, et
vaja on langetada otsuseid, mis viiksid tegudele.
Iseendaga sõjas
Lubage, et ma
toon teile oma elust ühe näite, kuidas see kõik toimib. Tracy
probleemid kehakaaluga algasid juba teismeeas.
Sellest peale on ta mitmete ennasthävitavate käitumisviiside ohvriks langenud.
Iga kord kui vanemad temaga ta kaaluprobleemidest rääkida püüdsid, tõmbus ta
kaitsesse. Ta võttis kasutusele võimuka suhtlusstiili, arvates, et kui ta käitub
enesekindlalt ja üleolevalt, siis ei märka keegi, kui haavatav ta sisemiselt
on. Kui kätte jõudis poistega kohtamas käimise aeg, jõudis ta kiiresti seksini
– sest seda ju poisid tahavadki – ning
nii tundis ta end ihaldatuna. Mida pöörasemalt ta käitus, seda madalamaks
muutus tema enesehinnang ning lõpuks viis see paratamatult alkoholi ja
narkootikumide kuritarvitamiseni.
Nüüdseks on Tracy
kõik selle seljataha jätnud. Ta on viiekümneaastane, õnnelikult abielus ning üldiselt
endaga rahul, kuid ei saa kuidagi üle ega ümber sellest, et on 35–45 kilo ülekaalus.
Ta pole minu patsient, vaid sõber; kui temaga kokku saame, siis on
kohtumispaigaks tavaliselt restoran. Ma ei vaata tema söömisharjumustele viltu
ega kipu talle nõu andma, kuid meie tavapäraste ühiste söömaaegade ajal on mõned
asjad mulle silma jäänud.
Laua taga istet võttes on Tracy esimeseks lauseks reeglina see, et tegelikult ei ole
ta üldse näljane, kuid küllap ta leiab midagi sobivat.
Esimest käiku oodates lobiseb ta pidevalt, süües
samal ajal leivakorvist mitu saiaviilu ning määrides neile nagu möödaminnes
ohtralt võid.
Kui kelner küsib, mida ta soovib, tellib ta
alati kaks käiku, suupiste ja eelroa.
Ta sööb oma taldriku alati tühjaks.
Ta ei telli kunagi magustoitu, kuid kui mina
tellin, siis ta “maitseb” seda, süües sellest lõpuks reeglina enam kui poole.
Nende harjumuste juures on märkimisväärne
see, et Tracy teeb seda kõike alateadlikult. Ta pöörab
tähelepanu mulle ja meie vestlusele, mitte sellele, mida teevad tema käed. Ta
on õppinud seda, mida näha ei taha, lihtsalt välja lülitama. Ma usun, et nüüdseks
sa juba mõistad, mis toimub – tema kolm ajupiirkonda võitlevad vaikivas
konfliktis, rõhutades igaüks enda sõnumeid.
Tracy väikeaju
korrutab: “Mul on nälg. Veel toitu! Ma olen endiselt näljane.”
Tema emotsionaalne aju korrutab: “Ma pole
iseendaga rahul. Veel toitu! Ma pole endiselt rahul.”
Tema suuraju korrutab: “Ma tean, et ma ei
tohiks niimoodi süüa. Veel toitu! Milleks üldse üritada vastu panna? Vahet ju
pole, sest see impulss tuleb nii ehk teisiti tagasi.”
Oleks
suurepärane, kui keegi suudaks seda sõnumite põkkumist Tracy
ajus pildistada ja talle näidata, et panna ta toimuvat mõistma. Ühel heal päeval
ehk suudab mõni uus ajukuvamismeetod sellega hakkama
saada, kuid isegi siis, kui tegemist oleks ideaalse ülesvõttega, poleks sellest
suuremat kasu, sest ajus puudub paigalseis. Tracy
probleem liigub pidevalt ühelt tasandilt
teisele. Ühel hetkel kuuletub ta ühele ajuosale, järgmisel haarab kontrolli
enda kätte mõni teine osa. Just seetõttu on ta võimeline ühe ja sama eine käigus
nautima toitu, vihkama iseennast, et ta nii palju sööb, lubama endale, et ta
muutub, või lihtsalt seda kõike ignoreerima. Tema käitumine on pidevalt
iseendaga vastuolus.
See on sisemine sõda, mida peavad kõik oma
kehakaaluga hädas olijad. Ma avaldan sulle saladuse: sa ei võida seda sõda
mitte kunagi. Kui sa seda suudaksid, siis oleksid juba ammu võitnud.
Senikaua kui sa iseendaga sellist võitlust pead, takerdud probleemi tasandile.
Sul tuleb probleemi tasandist kõrgemale tõusta ning jõuda lahenduse tasandile.
Tracy järgib tüüpilist
õnnetut mustrit. Oma päeva igal viimasel kui tunnil painavad teda kinnismõtted
toidust, söömise kontrollimisest ja ülekaalust. Ta on takerdunud probleemi enda
tasandile. Mis aitaks tal tõusta lahenduse tasandile?
Ma kinnitasin talle, et sellele leidub
lahendus. “See lahendus peitub sinu enda sees,” ütlesin ma. “Muretsedes ja end
kinnismõtetel painata lastes annad oma ajule vale ülesande. Sa käsid tal igale
oma keharakule negatiivseid sõnumeid saata. Sellele lõpu tegemine on sinu enda
valik.”
“Aga ma tunnen end nii halvasti,” vaidles Tracy vastu. “Mul pole ühtki positiivset sõnumit, mida
saata.”
“Jah, muidugi ei ole, kui sind painab ängistus
ning sa pole endaga rahul,” olin ma nõus. “Kuid mõned positiivsed sõnumid on
sul märkamata jäänud. Vaikne tähelepanu pööramine sellele, kuidas su keha
ennast tunneb, on juba iseenesest võimas sõnum. Teadlikkus pole lärmakas ega
emotsionaalne. See tähendab vaikset vaatlust ning on su keha jaoks parim
seisund, et end uuesti tasakaalu viia.”
Tracy paistis
pisut hämmelduses olevat, kuid naeratas, sest mingi osa temast oli kaasa mõtlema
hakanud. Ta tundis kergendust, et on olemas võimalus sellest suluseisust välja
murda. Kui keegi on jäänud oma vanade harjumuste lõksu ning tema söömisharjumused
on väljunud igasuguse kontrolli alt, siis tuleb teadlikkuseni liikuda vaikselt,
ilma hukkamõistuta, saavutades seisundi, mis vaigistab meeles pidevalt möllava
sisemise dialoogi. Teadlikkus viib sind probleemi tasandilt lahenduse
tasandile.
Praktiline
tegevussamm
Teadlikkuse
põhialused
Kuidas siis
alustada teadlikkuse kasvatamist? Teadlikumaks saamine on lihtne ning seda võib
teha millal iganes päeva jooksul, kasutades kolme peamist tehnikat. Need seavad
sinu kolme peamise ajupiirkonna vahel sisse loomuliku tasakaalu ning teevad
seda ilma suurema pingutuseta.
Teadvusta oma keha. Mine
enda sisse ja häälesta end oma keha füüsilistele aistingutele, millised iganes
need ka ei ole. Koge seda, mida kogeb su keha.
Teadvusta oma emotsioone. Sule
silmad, suuna tähelepanu oma südamele ning tunneta oma
emotsioone. Ära lase end tunnetel kaasa viia, vaid jää keskendunuks ning jälgi
neid kõrvalt.
Saa teadlikuks oma valikutest.
Leia hetk, mil sa oled rahulikus meeleolus, näiteks varahommikul, kui oled ärganud,
või siis, kui duši all lõõgastud, ning uuri parimaid võimalusi enda ees
seisvate otsuste langetamiseks. Parimad otsused saavad alguse sisemisest
rahuliku erksuse seisundist.
Mina kogesin tõelist transformatsiooni, kui
võtsin kasutusele need põhitehnikad, mille praktiseerimine võtab vaid hetke. Ühest
enda mõistust puudutavast põhilisest tõsiasjast polnud ma varem tõeliselt aru
saanud. See on igiliikur. Kui anda sellele võimalus, on see pidevas tegevuses,
kuhjates mõtteid ja emotsioone katkematu jadana üksteise otsa. Ma polnud sellele
aega andnud mõningate oluliste toimingute tegemiseks. Sellel oli tarvis maha
rahuneda, peegeldada hetkeseisu, näha, kuidas ma end tunnen, ning küsida mu
kehalt, kuidas tema end tunneb. “Kuidas meil läheb?” on nii lihtne küsimus – meie
hõlmab keha, emotsioone ja intellekti –, kuid ometi ei küsi enamik meist seda
endalt piisavalt sageli. Kui me küsime sõbralt, kuidas tal läheb, tekitab see
meis hea tunde. Sa ise väärid sama, kui soovid, et su keha oleks sinu sõber.
Katseta neid tehnikaid ning jäta seejuures kõrvale
igasugused ootused ja eelarvamused. Kehaga ühel lainel olemine ei ole
keeruline, kuid paljud ülekaalulised inimesed kaotavad oma kehaga kontakti,
sest nad ei meeldi enam endale. Nad tõrguvad oma emotsioonidele pilku heitmast,
sest kardavad, mida sealt leida võivad. Nad tunnevad, et on minevikus tehtud
halbade otsuste lõksus, ning see muudab uute võimaluste nägemise raskemaks. Kui
võõrutada aju vanadest harjumustest, on kõigest võimalik üle saada. Selleks
pole tarvis võidelda. Tee need uued tehnikad endale harjumuseks ning luba
muutustel oma loomulikku rada käia.
www.suurpuu.ee