Sisukord

 

 

Eessõna 5

1. Tuleme selle juurde veel tagasi 9

2. Kuidas tehnoloogia šokeerib ja aukartust äratab 16

3. Sõda, millest kõik alguse sai 31

4. Mida loomad meile öelda üritavad 48

5. Äikesetorm ajus 62

6. Doktor, kes tantsis saatanaga 82

7. Meeste mure 110

8. Mobiiltelefonid ravivad Alzheimeri tõbe! 122

9. Rahvatervis ei ole füüsika 138

10. Lugegem teksti, mis on väikeses kirjas 167

11. Tulevane maailm 186

Lisa. Kuidas kaitsta ennast ja oma peret 199

Teabeallikad 203

Tänusõnad 209

Register 213

 

 

 

 

 

 

 

 

Eessõna

 

 

 

 

Kui see oleks tõsi, siis me teaksime seda juba! Vestlesin kord põgusalt mobiiltelefonide mõjust inimese tervisele USA riikliku vähiuuringute instituudi endise ja praeguse direktoriga ühele avalikule loengule järgnenud pidulikul vastuvõtul. Kumbki ei võtnud teemat kuigi tõsiselt: “Esiteks, pole olemas mingeid tõendeid selle kohta, et elektromagnetväljad DNA-d mõjutavad, seega ei saa need kuidagi vähki tekitada. Teiseks, epidemioloogilistes uurimustes pole kunagi leitud, et mobiiltelefonide kasutamine suurendab ajukasvajariski, ning kolmandaks, ajukasvajate esinemissagedus maailmas pole tõusnud, kuigi väga paljud inimesed kasutavad tänapäeval mobiiltelefone.” Kogu lugu. Selles raamatus me näitame, et kõigi kolme argumendi ümberlükkamiseks piisab pelgalt mobiiltelefonide elektromagnetkiirgusega seotud terviseriskide põgusast uurimisest. Ma teadsin seda juba tookord. Mind hämmastas nende geniaalsete meeste, suurepäraste arstide ja esmaklassiliste teadlaste kaljukindel veendumus, et see valdkond ei vääri põhjalikumat uurimist. Mind kummitab tänaseni küsimus, kuidas oli see võimalik.

Parim vastus, mille ma olen siiani suutnud välja mõelda, on see, et enamiku mõistlike inimeste, sealhulgas meie prestiižikate meditsiiniasutuste juhtide meelest pole võimalik, et nad ei teaks seda juba, kui mobiiltelefonid oleksid tõesti tervisele ohtlikud. “Kui need seadmed oleksid tõesti ohtlikud, siis oleksime me sellest kindlasti kuulnud!”

Arsti, teadlase ja viimased kaheksateist aastat pahaloomulise ajukasvaja järeluuringutes osalenud patsiendina uskusin ma täpselt sedasama. Ma kasutasin mobiiltelefoni nagu kõik teisedki. Nii nagu mu kolleegid riiklikust vähiuuringute instituudist, olin ka mina kuulnud kõikidest uurimustest, mille käigus ei olnud keegi kunagi leidnud veenvat seost mobiiltelefoni kasutamise ja vähktõve vahel. See tundus piisavalt julgustav. Lisaks olin veendunud, et see tehnoloogia ei saaks nii laialt levida, nagu tänapäeval levib, ilma et valitsused nõuaksid tõendeid, mis näitaksid, et uut tüüpi mikrolainekiirgus, millega peaaegu kõik inimesed maailmas aastakümneid iga päev kokku puutuvad, ei ohusta mingil moel tervist.

Ma olin ohtudele mõtlemata kasutanud mobiiltelefoni hulk aastaid, hoolimata sellest, et paranesin ajukasvajast, kui sattusin juhuslikult selle raamatu autoriga ühel suveõhtul Pittsburghis õhtust sööma. Dr Davis oli hiljuti võtnud vastu ülikooli Hillmani vähiuuringute keskuse keskkonna-onkoloogia osakonna juhi koha ning keegi oli soovitanud meil kohtuda. Dr Davis oli tööstuse katastroofilisi mõjusid inimese tervisele palju uurinud ning selle julge teadlase terav mõistus ja sarm olid muljetavaldavad. Ühel hetkel hakkas mu mobiiltelefon, mida tol ajal kandsin taskus, valjusti helisema ning mulle ei jäänud märkamatuks õudus minu vestluskaaslase näol, kui kõnele vastates telefoni vastu kõrva surusin. Ta lausa kargas toolilt püsti ning karjatas: “Kuidas? Isegi sina ei kasuta käed-vabad komplekti?”

Kui olin kõne lõpetanud ja dr Davisele arusaamatust väljendava pilgu heitnud, esitas ta kaks lihtsat küsimust, mis on mulle tänaseni meelde jäänud ideaalse vestluse alustamise viisina inimesega, kes arvab nagu mina end “teadvat”, et mobiiltelefon ei ole tervisele ohtlik:

 

1. Kas sa tead, et enamiku mobiiltelefonidega on kaasas hoiatus seda “mitte hoida kehale lähemal kui üks toll”?

2. Kas sa tead, et kindlustusfirmad keelduvad kindlustamast mobiiliettevõtteid ja -operaatoreid tervisekahjustuste vastu, mis tekivad pikaajalisest kokkupuutest nende toodanguga?

 

Sel hetkel mõistsin, kui vähe ma tegelikult tean “uuringutest”, millele nii sageli viidatakse, kui on tarvis ümber lükata kõikvõimalikke mobiiltelefoniga seotud ohte tervisele. Ja õppida oli mul palju.

Ma ei piirdunud sellega, mida dr Davis mulle tol õhtul rääkis, sest olen aru saanud, et teaduses ei piisa kogu tõe teadasaamiseks kunagi ühe inimese arvamusest, ükskõik kui tark ja püüdlik see inimene ka poleks. Ma otsisin need uurimused ise üles ja lugesin bioinitsiatiivi töörühma põhjalikku raportit, mille avaldasid 2007. aasta augustis mitmed oma ala juhtivad teadlased, kes olid selleks läbi töötanud praktiliselt kogu tol ajal saadaoleva kirjanduse. Nii avastasin just selle, millest käesolevas raamatus kirjutatakse – tohutu “valeühenduse” tegelike uurimistulemuste ning inimeste seas ja ka meditsiiniringkondades levinud arvamuse vahel, et mobiiltelefonid on ohutud.

Aasta hiljem aitasime dr Davisega koostada kahekümne erinevatest riikidest pärit teadlase ja onkoloogi ühisavaldust, et rõhutada, kui tähtis on kaitsta lapsi mobiiltelefonikiirguse eest ja uurida senisest põhjalikumalt, kuidas mobiiltelefonide elektromagnetväljad mõjutavad bioloogilisi mehhanisme, mis kaitsevad tervist või tekitavad haigusi.

Ma olen uhke, et dr Davis palus mul kirjutada eessõna raamatule, milles ta võtab kokku kõik aastate jooksul tehtud avastused. Teadusringkondadesse tungiv poliitika ja ärimaailma surve ei ole soosinud dr Davist ja teisi teadlasi, kes on esimeste seas viidanud võimalustele, kuidas uus tehnoloogia võib tervisele mõjuda. Me ei taha uskuda, et meie uued mänguasjad, millesse oleme nii kiindunud ja mis toodavad suurt kasumit, võivad üksiti meid ja meie lapsi hävitada. Teadus ei ole usk. Valitsuste vastutus kodanike eest ei tohiks samuti usule toetuda. Debatt, milles dr Davise raamat geniaalselt, selgelt ja veenvalt osaleb, peaks toetuma faktidele ja valikutele, mida me neid fakte teades teeme. Loodame, et see raamat saab aluseks just sellisele debatile.

 

David Servan-Schreiber, M.D., Ph.D.

Pittsburghi ülikooli kliinilise psühhiaatria professor; Texase ülikooli juures asuva M.D. Andersoni vähiuuringute keskuse üldonkoloogia abiprofessor; Lyoni ülikooli meditsiiniteaduskonna õppejõud, raamatu Anticancer: A New Way of Life autor.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

1

 

 

ME TULEME SELLE JUURDE HILJEM TAGASI

 

 

 

Inimene, kellel on võimalik protestida,

kuid kes ei tee seda, on kaassüüdlane.

 Talmud

 

 

Kas mobiiltelefon võib olla ohtlik? Sellest ideest umbes kuus aastat tagasi esimest korda kuuldes ma ei uskunud seda ega tahtnudki uskuda. Ma olin selle pöördelise tehnoloogilise saavutuse esimeste seas innukalt kasutusele võtnud, juhtides mitmekümnest teadlasest koosnevat meeskonda, mis töötas Teaduste akadeemia kahes erinevas hoones. Ma sain tänu mobiiltelefonile igal ajal ükskõik kus rääkida oma laste ja abikaasaga ning olin uhke, et tundsin uusimaid nohiklikke rakendusi sama hästi kui mu õpilased. Ma teadsin enamiku uurijate veendumust, et mobiiltelefonide raadiokiirgus ei saa inimese organismile mingit mõju avaldada, kuid mõistsin kogu oma karjääri keskkonna ja tervise vahelistele seostele pühendanud inimesena, et teadus ja teadlased järgivad samuti moodi ja trende nagu kõik teisedki. Mõnikord osutub tõde, millesse kõik soovivad uskuda, ebamugavaks valeks. Tehnoloogiliselt eesrindlikes riikides, näiteks Iisraelis ja Soomes, kus mobiiltelefone on kasutatud kauem ja rohkem, on asjatundjad andnud juhiseid mobiiltelefonide ohutumaks tarvitamiseks. Mind hakkas huvitama, miks.

Ma tutvustan selles raamatus oma avastusi. Need üllatasid mind tookord ja on hämmastavad ka praegu. Raamatu läbi lugenud, nõustud sa loodetavasti minuga – ning üha suurema hulga ekspertidega USA-st ja mujalt maailmast –, et lihtsaid ettevaatusabinõusid oleks rumal mitte kasutusele võtta. Mobiiltelefone saab ohutumaks muuta, vähendades nende otsest kiirgust ajule ja kehale, ning ilmselt seda edaspidi tehaksegi. Siiani seda tehtud pole, kuid me võime mobiiltelefonide raadiokiirguse mõju ise vähendada, kuni teadusringkondades hakatakse asja põhjalikumalt uurima.

Vastupidiselt paljude austatud asjatundjate kaljukindlale veendumusele võib nähtamatu raadiokiirgus muuta elavaid rakke ja tekitada kahjustusi, mis meile teadaolevalt suurendavad vähki ja neuroloogilistesse tõbedesse haigestumise riski. Mobiiltelefonide ohutus või ohtlikkus ei ole hetkel ümberlükkamatult kindel. See, mida me oma teadmatuses ette võtame, võib ära hoida üleilmsed katastroofilised tagajärjed inimeste tervisele.

Kõik enam kui kuus miljardit inimest meie planeedil alustavad elu täielikult välja arenemata ajuga. Õnne ja korraliku toitumuse puhul saab inimese aju täielikult “programmeeritud” kahekümnendate eluaastate alguseks. Ajaks, mil sa selle raamatu kätte võtad, on maailmas umbes viis miljardit mobiiltelefoni. Sul võib olla koguni kaks telefoni ning sa tunned kahtlemata paljusid inimesi, kelle aju alles areneb (kõik alla kahekümne viie aastased) ja kes kasutavad regulaarselt mobiiltelefone. Lapsed kasvavad keset raadiokiirgust, mida viis aastat tagasi veel ei olnud.

Mobiiltelefonid võimaldavad meil reageerida igasugustele hädaolukordadele, nii tõelistele kui ka väljamõeldutele. Need on ühiskondliku staatuse sümbolid. Need aitavad tööd leida. Nendesse saab koguda muusikat, mida kuulata soovid, ning tänu neile saad suhelda kallite inimestega igal ajal ja kõikjal. Need tunduvad olevat esmatähtsad esemed, sest aitavad teha kõike, mida soovid: aktsiakurssidel silma peal hoida, lemmikfotosid jagada, spordivõistluste tulemusi vaadata ning saata tekstisõnumeid, pilte, videoklippe ja häälsõnumeid kõikjale maailmas. Sa pead edu saavutamiseks olema kättesaadav 24 tundi ööpäevas, seitse päeva nädalas. Ja kes julgeks vastu vaielda faktile, et need suurepärased vidinad hoiavad sind kõigega paremini kursis ning teevad sinust tegusama ja toredama inimese? Uusima põlvkonna mobiiltelefonid toovad meid üksteisele lähemale kui eales varem.

Mobiiltelefonid on tänapäeval nagu elekter ja vesi, milleta ei saa elada. Need tunduvad olevat ohutud ja äärmiselt väärtuslikud. Mobiiltelefonidega kutsutakse kiirabi, kuid need ei ole kunagi väljakutse põhjuseks. Ometi oleme midagi kahe silma vahele jätnud – midagi hullemat kui autoroolis tekstisõnumite saatmine. Mobiiltelefonide võimet inimesi lähendada teatakse, kuid seda, mida need revolutsioonilised seadmed iga päev meie kõrva vastu surutuna kehale teha võivad, enamasti mitte.

Ma olen ilmselt kümnenda põlvkonna bubbie – jidiši keeles “vanaema”. Mu ema tahtis, et teda kutsutaks ameeriklaste traditsiooni järgides grandma Jeaniks. Tegelikult pärines ta, nagu minagi, pikast bubbie’de liinist: bubbie Fannie, bubbie Pearl, bubbie Leah. Nagu kõik maailma vanaemad, nii tahan ka mina oma lapselapsi kaitsta.

Minu lapselastel on terve rida nüüdisaegseid kaitsevahendeid. Neil on jalgrattakiivrid ja autos isiklikud turvatoolid ning nad teavad, kui oluline on turvavöö kinnitamine . . . Mu vanim lapselaps Davis, kes saab kohe-kohe viieaastaseks, kannab rulaga sõites oma tumepruunidel lokkidel alati valget plastmassist kiivrit ning keha ümber musti randme-, põlve- ja küünarnukikaitseid. Sinistes teksapükstes ja punaseruudulises särgis mööda kõnniteed (meie koduümbrus on rulasõiduks suurepärane) kihutav poisike on vanaema silmatera. Davis ootab väga keskendunult, kuni tee jääb tühjaks, ja kihutab seejärel otse keset tänavat allamäge. Ta peatab rula järsult, astudes selle tagumisele otsale, mispeale see tõuseb õhku, ning hüppab uhkelt maha, tavaliselt kukkumata.

Mul on päris raske temaga sammu pidada, kui ta sõidab. Pisut üle ühe meetri pikk Davis on kõnnitee valitseja, kui tema õde Josephine, kes on kõigest kaheksateist kuud noorem ja viisteist sentimeetrit lühem, teda ei takista. Pruunide lokkidega Josephine sõtkub uhkelt oma kolmerattalise pedaale nii kiiresti, kui suudab, keel suust väljas. Tüdruku kiiver on säravroosa ning ta sõidab otse vanema venna Davise poole, kuid pidurdab järsult. Jo Jo on oma teise lapse ohvriilme juba täiuslikuks lihvinud. Ta on nutma puhkemas.

Oma kaht väikest lapselast kõnniteel koha eest võitlemas nähes ma otsekui kuuleksin neuroneid töötamas. Elu ja surma vaheline erinevus seisneb ainult ühes – ajutegevuses. Josephine ja Davis teavad, et neid jälgitakse. Nad heidavad mulle kaeblikke pilke, lootes minu sekkumisele. Me otsustame tuppa pere uut mänguasja vaatama minna.

Laste isa on koju toonud väikese plastmassist karbi, mis on nende tillukeste käte jaoks pisut liiga suur. Karbil on ekraan, millel vahelduvad pildid. Josephine ja Davis on lummatud. Mõlemad tahavad seda imevidinat – tuliuut telefoni, millega saab kuulata muusikat ja vaadata multikaid ning videoid, mis oskab rääkida ja ütleb isale, kuhu sõita, ning leiab poe, kust saab jäätist osta.

Need lapsed on üles kasvanud perekonna autos DVD-sid vaadates. Nüüd on aga saabunud väike ekraan, mis teeb kõike sedasama ja palju rohkemgi.

Aju kontrollib, mida me näeme, mõtleme, tunneme, kuuleme – kuidas me ümbritsevat maailma tajume. Teisel elukuul moodustub kasvavas lootes lihtne närvirakkude kogum, millest areneb uskumatu kiirusega inimaju, veerand miljonit rakku minutis. Sünnihetkeks on nullist rakust saanud sada miljardit rakku. Imiku aju kaal kolmekordistub esimesel eluaastal ja ajaks, mil laps saab kaheaastaseks, on selles kakssada miljardit rakku. Rakkude vahel on nii palju ühendusteid, et nende kokkulugemiseks kuluks üle kolmekümne miljoni aasta. Iga signaaliga, mille mu väikesed lapselapsed vastu võtavad, suunatakse nende silmad sellele, mis tähelepanu köidab; nende kõrvad püüavad helisid, mis kuulmisnärve tabavad, nende aju soovikeskus – mandelkeha – kihutab neid nõudma seda, mida nad parajasti teha või saada ihkavad.

Vastsündinud ei suuda pilku fookustada, kuid nad tajuvad mustreid ja lõhnu, mis nende ajule meeldivad. Paari kuu vanustena suudavad imikud juba ema ja isa vaadata ja tajuda. Nende aju harjub korrapärase une-, söömis- ja nutmisrütmiga ning kohandub kasvamisega seotud muutustega. Iga ajurakk neist miljarditest, millega nad sünnivad, võib olla seotud mitme teisega. Imiku aju on nagu väike superarvuti, milles on keerukaid numbrikombinatsioone ja permutatsioone.

Kuidas on lugu telefoniga, mille nad kõik tulevikus saavad? Millega seletada selle peaaegu hüpnootilist mõju nende habrastele ajudele? Mu lapselapsed on vaimustuses väikesest säravast uuest mustast vidinast. Kuid see võiks vabalt olla ka iPhone või Palm Pre. Ameerika lastearstide akadeemia ei soovita vanematel mingil juhul väikelapsi televiisori või videote abil rahustada. Ütle seda kolme mähkmetes lapse tülpinud emale. Lapsed on vaimustuses ega suuda vastu panna. Evolutsioon ei valmistanud neid selleks ette. Aafrika savannis polnud miljoneid aastaid tagasi midagi nii vaimustavalt värvilist, vilkuvat ega metsikut. Davis hakkas mobiiltelefonis leiduvaid mänge mängima enne, kui õppis lugema ja numbreid loendama. Taolised uued mänguasjad võivad olla täiesti vastupandamatud. Lastele on alati meeldinud mängult telefoniga rääkida. Miks ei võiks lasteaialaps lobiseda vanavanematega telefoni teel ükskõik kus ja millal, kui see on nii mugavaks tehtud? Mängud, internetiühendus, GPS – mis neil huvitavatel asjadel siis viga on? Miks ei või kõigile sülelastele mobiiltelefoni anda? Põhjuseks on ebakõla nende salakavalate vidinate süütu maine ja selle vahel, mida teatakse mobiiltelefonide kiirgusest teadusringkondades.

Kui oleks võimalik teha aegluubis film aju kasvamisest, siis näeksime, et aju arengut juhtiv superarvuti töötab kiiremini, kui keegi jälgida jõuab, ning et seda ei ümbritse superkangelastele omane hävimatu raudne korpus. Erinevalt metallist kestaga masinast on lapse kolju väga elastne. See on hea, sest see tähendab, et kui uudishimulikud ja vallatud väikelapsed kukuvad – mida nad on teinud miljoneid aastaid –, siis ei purune nende koljuluu kuigi kergesti. Imiku kolju on õhukesest luust, mis pidevalt kasvab ja ajapikku pakseneb. Mida kiiremini rakud kasvavad, seda suurem on tõenäosus, et need teevad vigu, mis lõputult korduma jäävad. Lapse õhem ja paindlikum kolju aitab tal ellu jääda, evolutsioon on selle nii seadnud, kuid kuna Aafrika savannis ei olnud miljonite aastate eest kolmanda põlvkonna mobiiltelefone, siis on lapsed nendest seadmetest tuleva kiirguse ees kaitsetud.

Proovi aeglaselt lugeda seda ingliskeelset salmi: Peter Piper picked a peck of pickled peppers. How many pecks of pickled peppers did Peter Piper pick? Nüüd ütle seda kiiremini. Seejärel nii kiiresti, kui suudad. Mida kiiremini sa seda teed, seda rohkem on ka vigu. Kolmeaastase lapse aju kaalub täiskasvanu ajust neljandiku võrra vähem ning tarbib kaks korda rohkem veresuhkrut. Noor aju kasvab lapsepõlve ja teismeliseea vältel pidevalt. Asi pole ainult selles, et ajurakkude või neuronite arv kasvab, vaid ka viisis, kuidas need üksteisega seostuvad. Ajapikku kattuvad neuronid müeliinikihiga, mis teeb need tugevamaks ja vastupidavamaks. See kaitsekiht on ülioluline. Arvatakse, et müeliin vastutab otsustusvõime, tarkuse, impulsside kontrolli all hoidmise ja paljude muude omaduste eest, mida me seostame küpsuse ja hea eluga. Teismeliste autojuhtide vanemaid ei üllata fakt, et inimese aju ei saavuta täielikku küpsust enne kahekümnendatesse eluaastatesse jõudmist. Samuti ei üllata paljusid vanemaid see, et noorte naiste aju saavutab küpsuse varem kui noorte meeste aju.

Nagu muud kasvavad koed, nii on ka aju kaitsetu mürgiste ainete ees, eriti kui nendega puututakse kokku varases lapsepõlves. Kokkupuude raskemetalli pliiga esimesel kahel eluaastal võib tekitada mitmeid erinevaid neuroloogilisi probleeme isegi siis, kui plii kogus on kaduvväike. Plii aatomeid ümbritseb sama arv sama tüüpi elektrone nagu kaltsiumit. See tähendab, et mürgine metall ei lase ajul ja muudel elutähtsatel organitel kaltsiumi omastada. Kaltsiumit on vaja, et aju ja luud oleksid terved ning süda ja neuronid töötaksid korralikult. Plii segab neuronite ja sünapside tööd. Lapsed, kelle organismi satub esimestel eluaastatel pisut liiga palju pliid ning liiga vähe kaltsiumi, pole sama intelligentsed kui teised, neil tekivad koolis probleemid ning nad satuvad hiljem tunduvalt sagedamini vanglasse või vaimsete probleemidega tegelevatesse asutustesse.

Kui pliiga kokkupuutuvate laste ajud ei arene nii, nagu vaja, ja neil tekib täiskasvanuna sagedamini vaimseid probleeme ning nad satuvad kergemini seadusega pahuksisse, siis kuidas mõjutab aju ja keha see pretsedenditu raadiokiirgus, mille keskel nad tänapäeval üles kasvavad? Pärast Teist maailmasõda, innustatuna äkilisest sõjatehnika kättesaadavusest, arvasid arstid, et mõistlik oleks pügaraigi (nakkuslik nahahaigus) ravida röntgenikiirtega. See mõjus. Röntgenikiired said infektsioonist võitu, kuid tagajärjed olid karmid. Inimestel, kelle aju kiiritati peanaha ravimiseks lühikest aega, enne kui nad said viieaastaseks, esines enne keskiga ajukasvajaid ligi neli korda sagedamini kui neil, kes sellist ravi polnud saanud.

Lapse aju on vaja igakülgselt kaitsma hakata nii vara kui võimalik ning teha seda senikaua, kui võimalik. Minu lapselaste kiivrid kaitsevad pead kukkumise korral, kuid need ei takista mobiiltelefonist tulevate väikeste mikrolainete jõudmist ajju. Tänapäeva mobiiltelefonid on väiksemad, nutikamad ja kiiremad kui kunagi varem. Kas need on tõesti nii ohutud, kui tundub?

2000. aastal sai Maailma Tervishoiuorganisatsiooni, maailma suurima tervisega tegeleva asutuse peadirektoriks arst ja endine Norra peaminister Gro Harlem Brundtland. Harvardi ülikooli juures asuvas rahvatervise koolis õppinud Brundtland oli ÜRO jätkusuutliku arengu komisjoni esimees. 2002. aastal Norra juhtivale ajalehele intervjuud andes ütles ta, et on keelanud mobiiltelefonide kasutamise oma kabinetis. Intervjuu ajal hakkas Brundtlandil pea valutama. Ta küsis, kas mõnel toasviibijal on mobiiltelefon sisse lülitatud. Ajalehe fotograaf oli telefoni hääletule režiimile seadnud, kuid jätnud välja lülitamata, arvates, et Brundtland ei saa nagunii teada. Ta eksis.

Brundtlandil oli oma füüsilise reaktsiooni pärast piinlik, kuid ta ei saanud probleemi eirata. “Ma olen teinud mitmeid katseid. Inimesed on tulnud minu kabinetti, mobiiltelefon taskus või kotis. Teadmata, kas see on sisse või välja lülitatud, on mu keha alati reageerinud, kui telefon on töötanud. Seda pole kordagi juhtunud, kui telefon on olnud välja lülitatud. Seega . . .”

Ta ei soovitanud tookord inimestel mobiiltelefonidest loobuda. Arstina uskus ta, et teadusuuringud ei õigustaks sellist soovitust. Brundtland ütles, et tema arvates saab maailm peagi olulist teavet mobiiltelefonide pikaajalise mõju kohta. “Hetkel ei ole meil teaduslikke tõendeid, mis õigustaksid selge hoiatuse andmist. Näiteks ei ole tõestatud, et kiirgus tekitab ajuvähki. Maailma Tervishoiuorganisatsioon viib hetkel läbi ulatuslikke uuringuid ning kahe või kolme aasta pärast oskame kõigile küsimustele paremini vastata.” Teiste sõnadega: “Me tuleme veel selle juurde tagasi.”

See uurimus avaldati tegelikult enam kui kaheksa aastat hiljem. Ametlik seisukoht on, et “kallutatuse ja vigade tõttu ei saa usaldusväärseid järeldusi teha”. Leitakse, et “mobiiltelefonide kasutamise ja ajuvähi esinemise seost on tarvis põhjalikumalt uurida”.

See stsenaarium näitab, milline erakordne ebakõla valitseb selle vahel, milleni teadlased on viimastel aastatel jõudnud, toetudes aastakümneid vanadele vähetuntud avastustele, ning milline imepärane, kindel ja süütu aura on tänapäeva nutitelefonidel. Käesolev raamat keskendubki sellele valeühendusele.



5

 

 

ÄIKESETORM AJUS

 

 

 

Inimeste teaduses on rohkem religiooni

kui nende religioonis teadust.

Henry David Thoreau

 

 

Lloyd Morgan läks oma sõbra Ken Johnsoniga lõunat sööma Ajantasse, oma armastatuimasse India restorani. See oli varakevadine reede, 28. aprill 1995. Morgan kõneles elavalt. Tema kõne oli juba mitu kuud olnud kiire nagu automaadivalang ja pisut erutatum kui muidu. Äkitselt jäi ta poole lause pealt vait. Paari sekundi vältel, või pisut vähem aega, ümbritses teda valge valgus, talumatu ebaharilik eredus. Mees tundis kabuhirmu ja läheneva hukatuse hõngu, otsekui hakkaks universum kokku kukkuma. Tema elu oli täielikult muutumas. Tema aju tabas šokk, see “jooksis kokku”. Ta ei mäleta, mis edasi sai. Ta ei hakka seda sündmust kunagi mäletama. See on ilmselt hea.

Bilateraalse toonilis-kloonilise haigushoo ajal, mis Morganit tabas, laastab aju rida äikesetorme. Sisemine välgutabamus häirib närvisüsteemi tööd. Häälepaelad tõmbuvad kokku, mille tulemuseks on ägav karje. Mitte midagi nägevad silmad lähevad pahupidi. Mitte midagi kuulvates kõrvades kohisevad terves ajus möllavad võimsad lained. Mõnikord kaasnevad haigushooga kontrollimatud keeleliigutused ning metsik jäsemete tõmblemine. Pea jõnksatab tahapoole, tabades eset, mis läheduses juhtub olema. Miski ei liigu, nagu vaja, ning kõik asjad liiguvad korraga.

Morgan ärkas alles kiirabiautos. Tal vedas. Tal olid säilinud kõnevõime, kuulmine, liikumis- ja mõtlemisvõime. Californias San Joses asuva Alexian Brothersi haigla kiirabiosakonnas kuulas ta oma kompuutertomograafia tulemusi.

“Teil on suur ajukasvaja.”

Arst osutas kasvajast tehtud piltidele.

“Kas näete neid invasiivseid harusid?”

Kui tema kaaslane haiglasse jõudis, jätkas Morgan poolelijäänud vestlust, otsekui poleks vahepeal midagi juhtunud. Umbes 173 cm pikk, kõhna kehaehitusega Morgan on mitmes mõttes ebatavaline mees. Ta räägib palju ning tema aju on piisavalt suur ning keegi ei oskaks arvata, et ta kaotas viisteist aastat tagasi pool päeva kestnud operatsioonil suure tüki oma ajust. Morgan on mees, kellel on palju öelda ning kes teab, et tal ei pruugi olla palju aega selle ütlemiseks. Kuigi kasvaja oli healoomuline, kipub meningioom, mis ta peaaegu tappis, tagasi tulema, võib-olla mõnda teise ajupiirkonda. Ajus pole piisavalt ruumi, et seal midagi võõrast kasvada võiks.

Seega peab Morgan kiirustama. Haigushoog pani aluse tema uuele karjäärile – temast sai ajukasvaja-aktivist. Ta oli kaheksa päeva “kriitilises seisus”, oodates ajuturse alanemist, et arstid saaksid operatsioonil kasvaja eemaldada. Teda opereerinud neurokirurg dr James Saadi selgitas, et kui nad oleksid proovinud otsekohe opereerida, poleks Morgani aju kuidagi päästa saanud, sest turse oli liiga suur. Õnneks on Morganil üsna suur ja paks iirlase kolju. Vastasel juhul oleks ta ajuturse tagajärjel surnud. Kui kasvaja hakkab ajule liiga suurt survet avaldama, lükatakse käsnjas mass alla ajutüve kohal olevasse avausse, katkestades ühenduse seljakeelikuga, millele järgneb halvatus ja surm.

Kui Morgan oli ajuoperatsioonist toibunud, esitas ta küsimuse, mida küsivad kõik: “Mis seda põhjustas?”

Tema arst oli pisut rohkem lugenud kui enamik inimesi ning ta vastas. Vastus muutis Morgani ja paljude teiste elu.

Dr Saadi ütles, et ta pole kindel, “kuid süüdi võivad olla elektromagnetväljad”.

Aasta oli 1995 ja Morgan oli rabatud. Ta oli koolis ja hiljem elektriinsenerina töötades alati olnud üks targimaist inimestest ruumis. Ta oli see tüüp, kes kutsutakse kohale siis, kui keegi teine ei saa aru, miks asi, mis oli laboris korralikult töötanud, tehases enam töötada ei taha. Morgan oli aastaid töötanud protsessiinseneri ja probleemilahendajana suurtes ettevõtetes, ümbritsetuna uusimast elektroonilisest tootmistehnoloogiast, mida oli parandanud ja mõnikord ümber ehitanud. Ta suutis teha kindlaks, miks võib arvutisüsteem kokku kukkuda vea tõttu, mis esineb ainult ühe korra iga miljardi tsükli jooksul, ning teadis, kuidas seda viga parandada. Ta oli palju lugenud ning uudishimulik nagu enamik täiskasvanuid, kes on üles kasvanud – nii palju, kui üldse on võimalik üles kasvada – Berkeleys. Ometi polnud ta kunagi kuulnud, et elektroonikaga töötamine võib mingil moel ohtlik olla, kui ohuna mitte arvestada teatud nohiklikkust, mis selle alaga enamasti kaasneb.

Terve elu igasuguseid asju välja mõtelnud, hakkas Morgan oma oskusi kasutama, et teha kindlaks, mis tema ajuga oli juhtunud. Ta leidis hulgaliselt teavet, mille olid avaldanud erinevad ekspertide rühmad. Ta oli insenerina innukas lugeja, kes sai aru elektrivoolu uurimise instituudi üllitistest ja muudest elektriseadmetega seotud töödest. Teda šokeeris avastus, et pidevalt elektromagnetväljadega kokku puutuvatel töötajatel nagu tema on suurem oht haigestuda leukeemiasse ja ajukasvajatesse ning koguni meeste rinnavähki.

Morgani suhteliselt suur, massiivne ja tark pea oli ilmselt tema elu päästnud. Kuna tema koljusse mahtus kasvaja ära, ei saanud ta ajurabandust ega surnud selle tagajärjel. Kuigi me ei tea täpselt, mis põhjustas Morgani ajukasvaja, teame siiski, et tema puhul ei olnud mingil juhul süüdi mobiiltelefonikiirgus. Ta pole kunagi mobiiltelefoni kasutanud ega hakka seda kunagi tegema. Kuid ta töötas kogu elu elektromagnetväljadega. Selles on Maailma Tervishoiuorganisatsioon ja paljud teised autoriteedid ühel nõul. Inimestel, kes puutuvad lähedalt kokku kõrgepingejaamadega ning ehitavad ja parandavad elektromagnetseadmeid, tänu millele ülejäänud inimesed saavad kasutada röstreid ja ahjusid, esineb kasvajaid kolm korda sagedamini, võrreldes nendega, kes selliste asjadega kokku ei puutu.

Mõned päevad pärast operatsiooni hakkas Morgan uurima ajukasvajate tekkepõhjusi. Ta tahtis meningioomi kohta rohkem teada. Kuigi meningioomi nimetatakse tavaliselt healoomuliseks, võib see kasvaja olla tegelikult sama tappev kui mõni pahaloomuline kasvaja. Meest pani mõtlema ka see, miks noortel inimestel esineb tunduvalt sagedamini ajukasvajaid, nii hea- kui ka pahaloomulisi.

On ilmselge, et inimese aju on äärmiselt tundlik erinevate raadiokiirguse vormide suhtes. Tänapäeval on üks edukamaid ajukasvajate ravimise meetodeid kasvaja töötlemine erinevat tüüpi kiirgusega, mis tapavad ajus olevad vähirakud. Inimese keha ei ole ühtlase tihedusega, vaid koosneb paljudest erinevatest kihtidest ja kudedest, sealhulgas tihedatest luudest, vetruvast rasvast, sitketest lihastest ja käsnjast ajukoest. See, kui palju raadiokiirgust koed vastu võtta suudavad, sõltub neljast asjast: kui sageli laineid edastatakse, kui suured on kõrgeimad lained, kui suure jõuga need luuakse ning vedeliku või rasva kogus, millest konkreetne kude koosneb. Lapse ajus on võrreldes täiskasvanu ajuga üsna palju vedelikku. Seetõttu ongi väikeste laste raputamine niivõrd ohtlik – nende aju võib sõna otseses mõttes ringi loksuda. Lapse koljuluu ja luuüdi on õhem ning tunduvalt vastuvõtlikum kui täiskasvanu oma, mistõttu lapse aju võib võtta vastu kaks või enam korda rohkem raadiokiirgust kui täiskasvanu aju.

Morgani aju oli täielikult välja kujunenud, sisaldades tunduvalt vähem vedelikku, mistõttu kasvajal oli vähem kasvuruumi. Kuna tegu oli saleda mehega, oli aju nahaalune rasvakiht õhem kui temast raskemal või pikemal mehel.

Enamik inimesi ei tea, et tänapäeval kehtivad lubatud mobiiltelefonikiirguse standardid pandi paika mehe järgi, kes ei sarnane kuigivõrd tüüpilise tänapäeva mobiilikasutajaga. Otsides viise mobiiltelefonidest tuleva kiirgusega kokkupuute hindamiseks, toetusid teadlased 1996. aastal tegelasele nimega SAM – Standard Anthropomorphic Man. SAM ei olnud tavaline mees. Ta mahtus suuruselt ja kaalult kõigi 1989. aastal sõjaväkke astunute esimese kümne protsendi hulka. Ta kaalus rohkem kui üheksakümmend kilogrammi, tema pea kaalus viis kilogrammi ning ta oli umbes 188 cm pikk. SAM ei saanud olla kuigi jutukas, sest eeldati, et ta ei räägi mobiiltelefoniga kunagi korraga üle kuue minuti.

1996. aastal oli mobiiltelefon vähem kui viiel protsendil ameeriklastest – umbes viieteistkümnel miljonil inimesel.

USA-s kehtivad raadiokiirguse ohutusstandardid on pärit 1962. aastast, kui mobiiltelefone veel reaalselt ei eksisteerinud. Paljude standardite aluseks olid uurimistööd, mida tehti Utah ülikoolis tööstuse huvides enam kui kakskümmend viis aastat. Ajal, mil need standardid loodi, mõtlesid kõik ühele elementaarsele küsimusele – kui tugev elektrivool võib tappa või anda elektrilöögi mingit konkreetset seadet kasutavale inimesele. Ameerika riiklik standardite instituut (ANSI) kehtestas kõigile elektroonikaseadmetele standardid, mis vaadati üle iga kümne aasta tagant, lähtudes sellest, kui tugev elektrivool võib inimesele elektrilöögi anda või ta koguni tappa. Selline standardite kehtestamise viis muutus tänu auhindu võitnud tööle, millega tuli Utah osariigis lagedale elektriinseneride meeskond, kes hakkas alguses lahendama lihtsaid tavapäraseid teaduslikke küsimusi ning muutis kokkuvõttes teadusringkondade suhtumist mõjusse, mida raadiokiirgus ja muu elektromagnetkiirgus inimesele avaldab.

Mobiiltelefon on iseenesest tavalisest pisut keerukam raadio, mis võtab vastu ja saadab välja miljoneid mikrolainete suurusi impulss-signaale. Transmitter muudab su hääle telefonis nähtamatuteks mitteioniseeriva kiirguse mikrolaineteks, mis saadetakse antennist teele valguse kiirusel. Standardid kehtestati algselt esimese põlvkonna ehk analoogmobiiltelefonidele, mille signaalid olid alati pidevad, et SAM-i pea koed üle ei kuumeneks. Erinevalt kõigi teiste inimeste ajust olid SAM-i aju kõik osad ühesugused. SAM-iga testimisel valatakse vedelikku – erinevate sageduste puhul erineva tihedusega –tühja plastmassist peamudelisse, mis on umbes keeglipalli suurune. Seejärel hoitakse mobiiltelefoni kõrvast kümne millimeetri kaugusel ning spetsiaalne arvuti saadab vedelikku sondi, mis teeb kindlaks, kui palju raadiokiirgust jõuab aju konkreetsetesse osadesse. Meie ja meie laste ajud aga ei ole lihtsad ühtlased kleepuvad vedelikud, vaid koosnevad mitmest erinevast osast, sealhulgas hüpotalamusest, mandelkehast ja luuüdist. SAM on aga hoopis algelisem sell perioodist, mil elu oli lihtsam ning keegi ei suutnud ettegi kujutada, et väiksed lapsed võiksid mobiiltelefoni kasutada.

Need standardid kehtestati 1993. aastal, toetudes SAM-i suurele ajule, arvestamata laste, naiste või väiksema peaga meestega. Peale selle ei arvesta SAM-il põhinevad standardid faktiga, et raadiosignaalid avaldavad ka teistsugust bioloogilist mõju ning võivad muuta seda, kui kiiresti võõrad ained ajju pääsevad. Nende toimel tekivad veres mõned ebatavalised valgud, mis pääsevad tunduvalt sügavamale väikese lapse ajju. Ükski neist mudeleist ei arvesta ka sellega, et väikese lapse aju kasvab esimesel eluaastal kolmekordseks ning areneb kogu noorukiea vältel pidevalt.

 

Resonantsiteadlane

Mõnikord on revolutsioonidel täiesti uskumatud algatajad. Om P. Gandhit ja tema teadlasterühma Utah ülikoolist toetasid kaitseministeerium ja tööstus, kui nad töötasid kolmkümmend aastat välja meetodeid, mille abil hinnata mikrolainete mõju elusolenditele. Meeskond uuris laborirotte, kes olid kaua söömata olnud ja seetõttu innukalt valmis õppima labürindis orienteerumist, et saada tasuks toitu. Teadlased avastasid peagi, et teatud lainepikkustel ja mikrolaineenergia tingimustel lõpetavad näljased rotid toidu otsimise. Nii kehtestatigi esimesed mikrolainetega kokkupuute standardid meie kõigi jaoks.

Gandhi sai elektromagnetkiirguse maksimaalse ohutu piiri paikapanemise nimel tehtud töö eest mitmeid auhindu. 1975. aastal valminud uurimus näitas, et mikrolainete resonants inimkehas on kaheksa kuni kümme korda kõrgem, kui seni oli arvatud.

Kuigi me ei pruugi seda enamasti tajuda, vibreerib meie keha pidevalt koos ümbritseva maailmaga. Kuna organism koosneb peamiselt veest, ei taju me enamasti neid vibratsioone. Rokk-kontsertidel tunnevad meie kehad kõmisevat bassi, mis tundub alati tulevat minu meelest liiga võimsatest kõlaritest, mida taoliste kontsertide ajal kontserdisaalides või staadiumitel ikka näha on. Tegelikult vibreerivad meie kehad iga päev kõikjal vaikselt teatud sagedusega, mida nimetatakse resonantsiks.

Üks vaatemängulisemaid resonantsi demonstratsioone on pärit muinas-Hiinast, kus 2500 aasta eest valmistati kummalisi esemeid, mida nimetatakse purskavateks kaussideks. Peened pronksist kausid on niivõrd täpselt tehtud, et kui neisse pannakse õige kogus vett ning sangu hõõrutakse õigesti, tekib vibratsioon, mis tekitab veepurskeid. Teadusajaloolane Joseph Needham kõneleb koguni ühe meetri kõrgustest pursetest. Pursked tekivad, sest kausi vibreerimise tõttu tekib korraga kaks võistlevat, võrdset ja täpselt vastandlikku lainet. Lained tekivad kausi vastasosadest ning liiguvad ühesuguse kiiruse ja kõrgusega teineteise poole nagu kaks palveks ühendatavat kätt, tekitades seisva laine. Esmalt hakkab vesi kausis virvendama ning seejärel vibreerima. Kausid hakkavad helisema, tuues kuuldavale sügava kõlava heli, mis tugevneb sedamööda, kuidas vesi kõrgemale ja kõrgemale tõuseb.

Seisev laine on iseenesest erakordne. Selles on täpselt tasakaalustatud vastasjõud, mis muidu selle hävitaksid. Täpselt tasakaalus olevate vastasjõudude tõttu seisab laine kauem.

Taas sellepärast, et me koosneme peamiselt veest, ei taju enamik meist raadiokiirgusega kokku puutudes, et need nähtamatud signaalid vibreerivad koos meie rakkudega, millel on oma loomulik võnkesagedus ehk resonants. Kõigil esemetel on oma resonantsisagedus ehk kiirus, millega see ümbritseva maailmaga koos vibreerib. Kõigel, mis on põhimõtteliselt vedelik, näiteks inimesel, on madalam resonants ning Q-faktor, samal ajal kui tahketel metallist esemetel nagu helihark, ksülofon või paljudes elektroonilistes seadmetes olev vasktraat, on tunduvalt kõrgem resonants ja Q-faktor.

Toetudes Gandhi revolutsioonilistele töödele, mis demonstreerisid inimeste ja loomade keha loomulikku resonantsi, muutsid ANSI ja kõik muud tol ajal standardite kehtestamisega seotud grupid nii mobiiltelefonide, elektrooniliste jälgimisseadmete kui ka meditsiinitehnika ohutud kiirgustasemed mõne sageduse puhul kümme korda väiksemaks. Enamik riigiorganeid võttis uued standardid kasutusele veel samal aastakümnel.

Gandhi selgitas, et 1980. aastate keskpaigaks oli ANSI muutunud pisut rahutuks seoses avalikkuse tähelepanuga, mis nende standardite kehtestamise meetoditele osaks sai. Kallites ülikondades tüübid hakkasid koosolekutel käima ja uurima, mida erinevad teadlased mõtlevad. Standardite loojad lõid pisut kartma, millega see kõik võib lõppeda. Gandhi selgitas, et “mõned ANSI tüübid ei tahtnud regulatsioonidest enam kuuldagi. Nende juhid teadsid, et ühel päeval algatab keegi kohtuasja, väites, et standardid pole piisavalt karmid. Kui raadiokiirgust üha enam kasutama hakati, otsustas ANSI tervise- ja ohutusstandardite soovitamisest üldse loobuda”.

Elektri- ja elektroonikainseneride instituut, mida nüüd tuntakse lihtsalt tähekombinatsiooni IEEE järgi, oli innukalt nõus nende tegevuse üle võtma. IEEE tegutses juba üle saja aasta esimeste telegraafide ja elektrijaamadega seotud inseneride rühmana. 1980. aastate alguses oli rühmitus suures osas USA organisatsioon, mille enam kui pooled liikmed olid otseselt seotud tööstusega ning ülejäänud tulid insenere koolitavatest haridusasutustest.

Alguses järgis IEEE standardite kehtestamisel lihtsalt varasemaid ANSI norme, kuid 1992. aastal muudeti ANSI kehtestatud vana C 95,1 ohutusstandardit, millest sai IEEE 95,1 RF ohutusstandard. Selle tähtsus on ilmselge. Gandhi analüüsile toetudes kehtestati 1992. aastal standardid, mille järgi inimesed tohtisid kokku puutuda viis korda madalama kiirgusega kui kümme aastat tagasi. Need standardid hakkasid kehtima laialt kasutatavate sageduste 30 KHz kuni 300 GHz puhul.

Tänu Utah’s tehtud tööle sai selgeks, et inimese organismi võib kaugel asuvatest allikatest jõuda tunduvalt rohkem energiat, kui seni oli arvatud. Pea meeles, tol ajal ei kasutatud peaaegu üldse mobiiltelefone, välja arvatud kopsakad kinga- ja autotelefonid, mida kasutati ärimaailmas ja sõjaväes.

Standardimaailmas juhtus seejärel midagi üsna kummalist. 1988. aastast, kui mobiiltelefonid hakkasid laiemalt levima, kuni 1996. aastani, mil oli just algatatud esimene kohtuasi seoses väitega, et mobiiltelefonid võivad tekitada ajuvähki, töötas Gandhi juhtival kohal mõjuvõimsas IEEE alamkomisjonis, mis kehtestas ohutusstandardeid kõikidele traadita seadmetele. Komisjon koosnes peamiselt teadlastest ning paarist tööstuse esindajast. Mobiiltelefonid olid tol ajal üsna haruldane kaup. Kõik standardeid kehtestava grupi juhid olid olnud teadlased. Aastal, kui Gandhi komisjoni esimehe kohast loobus, avaldas ta ühtlasi uurimuse, mis mobiilitööstust raputas. Vanad mudelid olid põhimõtteliselt kujutanud endast suurt tühja plastmassist keeglipalli, millesse valati konkreetse tihedusega vedelikku. Gandhi võttis oma uues töös arvesse ka fakti, et inimese aju piirkonnad on erinevad, ning kasutas väikelapse, kümneaastase lapse ja täiskasvanud mehe kolba järgi tehtud anatoomiliselt korrektseid mudeleid. Selle tööga näitas Gandhi, et inimese pea ei ole pelgalt tühi kest ning et raadiosignaalid jõuavad lastel tunduvalt sügavamale ajju kui täiskasvanutel.

Seejärel näitas ta, et väiksemate täiskasvanute pead – teiste sõnadega peaaegu kõigi meie pead – saavad samuti rohkem kiirgust kui SAM. Töö avaldamisele eelnenud perioodil oli Gandhi oma meeskonnaga loonud mudelid, mille abil hinnata mobiiltelefonidest tulevat kiirgust, ning nad tegid tihedat otsest koostööd paljude mobiilitootjatega. Ta kutsuti mobiilitööstuse tunnistajaks telefonidest tuleva kiirgusega seotud kohtuprotsessidele.

1993. aastal, mil vähem kui üks protsent ameeriklastest kasutas mobiiltelefoni, oli mobiilitööstuse maine suures ohus. H. David Reynard kaebas kohtusse telefonitootja Motorola, teenusepakkuja NEC-i ning kaupluse, kust ta kahe aasta eest oli telefoni ostnud, väites, et regulaarne mobiiltelefoni kasutamine oli põhjustanud tema abikaasa Susani tapnud ajukasvaja või kiirendanud haiguse kulgu. Kohtuasja, mis väidab, et mingi tehnoloogia ohustab tõsiselt tervist, ei ole lihtne algatada. Taoline kohtuasi saab teoks ainult siis, kui juristid ja eksperdid on jõudnud järeldusele, et süüdistus on õigustatud, ning on valmis sellele aega ja raha kulutama. Peagi algatati teisigi kohtuasju. Telefone tootvate ettevõtete aktsiate väärtus langes enam kui kümme protsenti nädala jooksul pärast seda, kui Susani lesk David Reynard rääkis juhtumist Larry Kingi jutusaates.

Kuigi ühtki neist kohtuasjadest ei võidetud, tekitasid need inimestes ärevust. Mida telefonitööstus taoliste küsimuste esilekerkimise puhul teeb? Nad eeldavad, et süüdistused ei ole põhjendatud ning üritavad tekkinud arutelu summutada. Nad palkavad probleemi uurima parimad ja targimad eksperdid, kes jäävadki seda uurima. Tegeletakse huvitavate asjadega. Rahastatakse doktoritöid ja laboreid. Mitukümmend aastat hiljem tehakse endiselt teadustööd. Kellelgi ei saa ju olla midagi teadustöö vastu. Need, kes teenivad sellega elatist, soovivad loomulikult asjaga võimalikult kaua venitada. Kuni bona fide tehnilistele küsimustele ei ole vastust leitud, rahastatakse pidevalt uurimistöid ning mobiilitööstuse kasum ei vähene.

Motorola president Paul Staiano kinnitas ABC saates “20/20”, et sellel väitel pole mingisugust tõepõhja: “Nelikümmend aastat teadustööd ja enam kui kümme tuhat uurimust on tõestanud, et mobiiltelefonid on ohutud.” Naljakas on tema väite puhul see, et need vähesed tol ajal avaldatud selleteemalised uurimused näitasid, et mikrolainelaadsed signaalid, mis tol ajal mobiiltelefonidest tulid, avaldasid bioloogilist mõju.

Staiano väitis lisaks, et raadiosignaalid on meiega olnud aegade algusest peale. See on tõsi. Ta unustas aga öelda, et meile tuntud maailma loonud raadiokiirguse tase oli miljardeid kordi madalam kui see, mis tänapäeval kogu maailma inimeste ajudesse jõuab. Tõenäoliselt ei tekitanud Susan Reynardi ajukasvajat ainult mobiiltelefoni kasutamine, sest ta oli seda kasutanud alla kümne aasta. Täiesti võimalik on aga, et korduv kokkupuude telefoniga kiirendas juba varem tekkinud ajukasvaja arengut.

Susan Reynardi juhtumi ajal töötas Gandhi mobiilitööstuse eksperdina ning tema kavandaski selle telefoni mudeli, mida naine kasutas. Ta selgitas, et tema mobiiltelefoni antenni asukoht hoidis telefoni peast eemal, vähendades ajju jõudva kiirguse hulka. 1995. aastal tunnustati Gandhit kõrgeima autasuga bioelektromagneetika vallas. Bioelektromagneetika ühing andis talle d’Arsonvali medali teedrajava töö eest. Kuid uurimus, mille ta järgmisel aastal avaldas ning mis näitas, et laste ajusse jõuab tunduvalt rohkem raadiokiirgust, lõpetas tema kauaaegsed ja edukad suhted kaitse- ja elektroonikatööstusega.

 

Muudame reegleid?

Oma uutele uurimustele toetudes nõudis Gandhi mobiiltelefonide ohutusstandardite muutmist. Telefonitööstus oli rabatud. Gandhi oli aastaid olnud üks neist, kellele nad võisid alati loota. Kui Gandhi tööd ümber ei lükata, tähendab see, et lapsed, naised ja väiksema peaga mehed ei saa turvaliselt kasutada mõningaid elektroonikaseadmeid või et need tuleb ümber ehitada nii, et neist eralduks vähem raadiokiirgust.

Kõigepealt lõpetas mobiilitööstus Gandhi rahastamise. Seejärel palkasid nad oma mudeldajad, kes pidid Gandhi töödest vigu otsima. Kuna Gandhi oli paljud neist ise välja õpetanud ning aastakümneid tööstuse ekspertidega koostööd teinud, polnud kerge leida inimesi, kes tema tööd ründama hakkaksid. Loomulikult lihvis Gandhi oma tööd hiljem ise, nagu teaduses sellistel puhkudel ikka tehakse, kuid elementaarsed avastused jäid samaks. Laste pead ei ole pelgalt täiskasvanute peade väiksemad koopiad. Seda teavad kõik lapsevanemad.

Peale selle, et SAM-i mudeli aluseks võeti suure mehe aju ja keha, mille põhjal kehtestati kõiki inimesi hõlmavad standardid, eeldati ka, et aju on oma konsistentsilt ühtne. Kuigi paljud uurimused, ka Gandhi enda töö, on seda arusaama avardanud, pole keegi pannud kahtluse alla põhiseisukohta, et lapse aju erineb täiskasvanu omast. See on loomulikult väiksem, kuid areneb ühtlasi kiiremini. Igaüks saab aru, et kui miski liigub kiiremini, on tõenäosus vigu teha samuti suurem. Sellepärast ongi meil maanteedel kiiruspiirangud. Kiirus tapab ning teeb seda logaritmiliselt – see tähendab, et tõenäosus surma saada, sõites üheksakümnekilomeetrise tunnikiirusega, on sada korda väiksem kui saja kahekümne kilomeetrise tunnikiiruse puhul. Gandhi töö põhjal on loodud teisigi mudeleid. Mõnda on pisut täiustatud. Kõik on nõus, et lapse aju ja kolp võtavad vastu vähemalt kaks korda rohkem raadiokiirgust kui täiskasvanu aju. Austria teadlased näitasid 2010. aastal, et lapse luuüdi võib vastu võtta kümme korda rohkem kiirgust kui täiskasvanu oma.

Noore aju ehituse ja talitluse parem mõistmine ei ole kuidagi mõjutanud seda, kuidas mobiiltelefone testitakse või hinnatakse. Veel mitte. Laboratooriumis, kus toodetakse SAM-i mudeleid kõikidele USA ja paljudele välismaistele mobiiltelefonidele, valatakse endiselt erineva tihedusega vedelikku umbes keeglikuuli-suurusesse plastmassist peasse ning uuritakse seejärel, kui sügavale sellesse vedelikku signaalid jõuavad. Loomulikult ei ole aju üks lihtne üksus, vaid keerukas eri osadest koosnev süsteem. Aju, mis täiskasvanul kaalub ligikaudu 1,4 kilogrammi, kaitsevad ajukelmed. Sealt saigi Lloyd Morgani kasvaja alguse.

Senised ajumudelid, mille abil hinnatakse terves maailmas kokkupuudet mobiiltelefonidest tuleva kiirgusega, ei arvesta paljude elementaarsete neuroanatoomiliste seikadega. Alvaro de Salles on Brasiiliast Porto Alegrest pärit elektriinsener, kes juhib elektromehaanika osakonda. Niels Kuster on aju- ja kehamudelite valmistaja Austriast, kes juhib suurt rahvusvahelist instituuti, mis on pühendunud raadiokiirgusmudelite väljatöötamisele. Kuigi nad ei tööta koos, on mõlemad mitmetes uurimustes ja raportites viimase kümne aasta jooksul tungivalt soovitanud luua üksikasjalikumaid inimese bioloogiaga arvestavaid mudeleid, mille abil hinnata kiirgust, millega meie kõigi ajud ja kehad mobiiltelefonide tõttu kokku puutuvad. De Salles töötab ajumudelite kallal, mis toetuvad elusa kümneaastase poisi peast tehtud magnetresonants-piltidele ning näitavad selgelt, et aju eri osad võtavad kiirgust vastu erinevalt. Austrias on Kuster ja tema kümnetest ekspertidest koosnev meeskond ehitanud mudelid, mis demonstreerivad, kuidas mobiiltelefonist tulev kiirgus jõuab kõigi pereliikmete – kolmeaastase pisipõnni, noore poisi ja tüdruku ning nende vanemate, sealhulgas raseda naise – ajju ja kehasse. Kuigi detailide üle vaieldakse, on kõik nõus, et lapsi saab täiskasvanute moodi riietada, kuid nende ajusid ei saa täiskasvanu aju kombel tööle panna.

Kõik need mudelid arvestavad tõsiasjaga, et kui asi puudutab meie päid ja ajusid, siis üks suurus ei sobi kaugeltki kõigile. SAM-i mudelid eiravad standardite aluseks olles seda fakti. Kõige rohkem kiirgust saab kõrv. Ka kuulmisnärv saab üsna suure doosi, samuti silm ja põsealune piirkond, mida nimetatakse süljenäärmeks. Need on pea- ja ajupiirkonnad, mis võivad mobiiltelefoni sagedase kasutamise puhul kõige suurema löögi alla sattuda, nagu mõned teadlased on avastanud. Kas ülisagedane mobiiltelefoniga rääkimine võib seletada seda, miks Diane von Fürstenbergil või Roger Ebertil leiti põskede alt vähkkudet? Võib-olla seletab fakt, et iisraellased olid 2000. aasta seisuga maailma suurimad mobiiltelefonikasutajad, seda, miks alla kahekümneaastastel iisraellastel on nendes kehapiirkondades vähkkasvajaid esinema hakanud kolm korda sagedamini kui varem?

2004. aastaks oli mobiiltelefonikiirguse hindamise mudelit, millele IEEE toetus, muudetud viisil, mida Gandhi poleks kunagi arvata osanud ega soovitanud. Teadus polnud muutunud, kuid teadlased küll. 1999. aastani oli Gandhi juhtinud IEEE standardeid kehtestava komisjoni tööd ning ühtlasi loonud mudeleid, mille abil hinnata ajju jõudva kiirguse taset. Paar aastat hiljem olid muutunud nii telefonid kui ka inimesed, kes standardeid kehtestasid. Mees, kes Gandhi asemele astus, oli C. K. Chou, tolleaegne vähiuuringute keskuse City of Hope elektroonikainsener. Paari aastaga oli Chou leidnud uue töö, juhtides Motorola raadiosignaalide uurimise programmi.

1970. aastatel oli Gandhi hakanud koos oma tudengitega uurima, kuidas elusolendeid mõjutavad erinevad elektri- ja magnetväljad kõrgepingeliinidest mikrolainete ja raadiokiirguseni. Kuidas selgitada, mida raadiolained kehaga teevad? 1970. aastatel läbi viidud uurimistööde käigus pandi näljased närilised mikrolainekambritesse, et uurida, kuidas madal kiirgustase mõjutab nende käitumist toidu otsimisel, ning mõõta, kui kuumaks nad erinevates tingimustes lähevad ja mis hetkest toidu otsimise üldse lõpetavad.

Gandhi aitas luua täiesti uut uurimisvaldkonda, milles ühendati elementaarsed elektrialased teadmised bioloogia ja inimese ehitu-sega, millest sai bioelektromagneetika. See ala ei sobi neile, keda hirmutavad algebra või matemaatilised mudelid. Gandhi on viimased nelikümmend aastat Utah ülikooli professori ja elektromehaanika osakonna juhatajana neid uurimusi täiustanud. Selleks, et raadiokiirguse omadustest paremat ülevaadet saada, ehitas ta inimese pea mudeli. Meditsiiniteadlastega koostööd tehes on Gandhi magnetresontantsuuringute ja sondide abil kindlaks teinud, kust täpselt ja kuidas nähtamatud raadiosignaalid ajju sisenevad. Tema tööde põhjal hakati paika panema standardeid, mis pidid kaitsma kogu maailma inimesi.

2009. aasta septembris senaatorite Tom Harkini ja Arlen Specteri ees sel teemal tunnistusi andes võtsin kaasa Gandhi kohandatud peamudeli. Lihtne roosast plastmassist aju oli pooleks lõigatud. Üks pool näitas, et mobiiltelefonidest tulev raadiokiirgus jõuab umbes kahe tolli sügavusele täiskasvanu ajju, ning teine, et viieaastase lapse puhul tungib sama kiirgus tunduvalt sügavamale. Mu kolleeg Ronald Herberman, auhindu võitnud teadlane, kes tol ajal oli Pittsburghi ülikooli vähiuuringute instituudi direktor, oli aasta varem Kongressi istungil samasuguse ettekande teinud. Kui Herberman tunnistuse lõpetas, tõstis esimees Dennis Kucinich peamudeli üles ­– justkui vaest Yorickit meenutav Hamlet. Vabariiklaste juht Darrell Issa, tema kolleeg Dan Burton ja demokraat Diane Watson andsid ajumudelit käest kätte, olles hämmastunud, kui sügavale signaalid jõuavad.

Ma olen väga tänulik mulle ja Gandhile osaks saanud võimaluse eest teha koostööd Alvaro de Salles’iga. Kui me oma töö arutamiseks kokku saime, selgitas Gandhi rahulikul, kuid kriitilisel toonil, et midagi on standardite kehtestamisega olnud Ameerika Ühendriikides viimased paar aastat väga mäda:

 

Ma olin 1980. aastate lõpus selle komisjoni esimees, mis pani paika raadiokiirguse standardid enne mobiiltelefonide loomist. Umbes kümme aastat tagasi võttis mu ameti üle C. K. Chou, kes töötas tookord City of Hope’i haiglas. Ei möödunud kahte aastatki, kui Chou oli karjääriredelil ülespoole liikunud. Temast oli saanud Motorola juht – ilmselge huvide konflikt. Komisjon, mis paneb paika mobiiltelefonidega seotud standardid, peaks olema sõltumatu; seda komisjoni polnud kunagi varem juhtinud inimene samast tööstusharust, millele standardeid kehtestatakse. Chou juhtimisel kehtestas komisjon alates 2005. aastast mobiiltelefonidele leebemad standardid. Kuna olen kogu elu loonud ajumudeleid, siis tean, kuidas need asjad käivad. Ühtlasi tean, et me oleme suurendanud kokkupuudet mobiiltelefonidest tuleva kiirgusega, andmata sellest inimestele teada. Tänapäevased mobiiltelefonidele kehtivad standardid on enam kui kahekordistanud raadiokiirgust, mida tohib ajju lasta.

 

Miks on selle mudeli juures tehtud muudatused olulised? Gandhi on teiste teadlaste poolt retsenseeritud uurimustes selgitanud, et ohutusnõuetele vastavuse testimisel ei hoita uute mudelite puhul telefoni vastu pead, nagu enamik inimesi helistades teeb. Selle asemel eeldatakse nende mudelite puhul, et telefon on ajust vähemalt poole tolli kaugusel. Gandhi on veendunud, et iga millimeetriga, mille võrra telefoni peast eemal hoitakse, saab aju 10 protsenti vähem kiirgust. Ühtlasi leiab ta, et uuendusel nimetada mudeli plastikust vaherõngast pinna’ks, mitte kõrvaks, on huvitav mõju. “Keegi ei saa aru, millest sa räägid. Pinna võib enamiku inimeste meelest vabalt tähendada kas või mäetippu.” Ta lisas:

 

Esimestel mobiiltelefonidel oli väline antenn, mis ulatus kopsakast telefonijurakast välja peaaegu 30 sentimeetri võrra. Esimesed antennid olid sissetõmmatavad. Loomulikult on väikest metallist osa edasi-tagasi liigutades oht see ära lõhkuda. Need antennid ei olnud stabiilsed ning läksid pidevalt katki. Tänapäeva telefonid on väiksemad ning neisse on sisse ehitatud kolm või neli antenni – GPS-i, e-kirjade, helistamise ja tekstisõnumite jaoks. Seetõttu sattub ajju mitu korda rohkem raadiokiirgust.

 

2002. aastal läks lahing karmiks ning mobiilitööstus tegi Gandhile selgeks, et nad ründavad otseselt teda. Gandhi mäletab, kuidas üks mobiilitööstuses tegev isik, kes oli kunagi olnud tema õpilane ja sõber, ütles talle: “Kui sa peaksid avaldama uurimused, milles ütled, et lapse aju saab rohkem kiirgust kui täiskasvanu oma, ning väidad, et meie testid pole usaldusväärsed, võid olla kindel, et me ei rahasta enam sinu teadustööd.” Gandhi vastas: “Ma olen ülikooli professor. Ma ei vaja teie raha.”

Seejärel üritas mobiilitööstus avaldada Gandhi mudeleid kritiseerivat Chou artiklit ajakirjas, mille peatoimetaja Gandhi oli olnud ja kus ta oli avaldanud kümneid artikleid, nõudes, et Gandhi kriitiline artikkel standardite kehtestamise alustest kas eemaldataks või lisataks sellele Chou vastus.

Gandhi meenutab: “Minu tööd kritiseeriva Chou artikli neli erinevat eksperthinnangut näitasid, et Chou kriitika oli teaduslik rämps.” Mobiilitööstus andis järele alles siis, kui ajakirja toimetaja kategooriliselt keeldus.

 

 “Ärge hoidke keha vastas”

Hoolimata sellest, et Gandhil õnnestus nurjata üks katse tema tööd diskrediteerida, saatis püüdeid tõsta lubatava raadiokiirguse taset kokkuvõttes siiski edu. Standardeid seadva komisjoni uue esimehena muutis Chou standardeid ning komisjon, kuhu nüüd kuulus suur hulk mobiilitööstuse eksperte, andis välja uued soovitused, eirates Gandhi analüüse, mis näitasid, et aju puutub sel juhul kokku kaks korda suurema kiirgusega.

Me ei tea veel, kui palju nõrgemad on praegused standardid ja kui palju rohkem kiirgust need ajju lasevad. Me teame aga seda, et keegi on kusagil asjale pihta saanud. Millega muidu seletada fakti, et kõikide uute mobiiltelefonide kasutusjuhendites on hoiatus, mis ütleb, et telefoni tuleb kehast eemal hoida? Mõned, näiteks BlackBerry, käsivad hoida seda kehast 0,98 tolli kaugusel, mis on enamiku mõistlike tööinimeste puhul täiesti ebapraktiline. Teised, sealhulgas soomlaste Nokia, ütlevad suurte tähtedega, et telefoni ei tohi hoida otse keha vastas. Hetkel hindab IEEE, testides mobiiltelefonide vastavust ohutusnõuetele, keskmise kiirguse neeldumismäära SAM-i füüsilisele mudelile toetudes nii, et mudelile on lisatud kümne millimeetri suurune plastmassist vaherõngas, mille ametlik ingliskeelne nimetus on pinna, kuid mida varem tunti kõrvana. Selle vaherõnga kasutamine teeb tegelikult lubatud kiirguse palju hullemaks ning näitab, et nende meelest ei ole vahet, kas raadiokiirgus läheb aju vahetus läheduses olevasse kõrva või jalgadesse ja kätesse. Järgmine kord, kui keegi ütleb, et su jäsemetel ja ajul ei ole mingit vahet, vaata, et ta sulle midagi kahtlast müüa ei ürita.

Telefonikiirguse neeldumise tegeliku määra väljaarvutamiseks tuleb teada paari lihtsat asja. Sa pead teadma, kui paks on kude, sest sellest sõltub, kui kiiresti raadiosignaalid koe läbivad. Sa pead teadma, kui suur on kude ja kui palju see kaalub, sest kaal määrab, kui palju kiirgust kude vastu võtab, ning sa pead teadma, kui tugev on signaal. Nendest andmetest valemi koostamine on üsna lihtne matemaatika. Neeldumismäär sõltub signaali tugevusest ning sellega kokku puutuva koe tüübist ja suurusest.

Siinkohal lähevad asjad eriti huvitavaks. Euroopa standardite kohaselt tohib selle koeosa kaal, mille järgi keskmist kiirgust arvestatakse, olla kümme grammi, mis on pooleteisetolline ajurakkude kogum. USA standardite järgi võib see koeosa olla ühegrammine, mis tähendab umbes pooletollist ajurakkude kogumit. Euroopas lubatud ruumala on kolm korda suurem kui Ameerika Ühendriikides lubatu. Mida väiksem on pind, mille järgi sa keskmist kiirgust arvutad, seda väiksemad on temperatuuri erinevused selle erinevates osades. Suurema ruumala kasutamine tähendab loomulikult, et lubatud on suurem kiirgusedoos, ning ühtlasi ka seda, et mõned väikesed piirkonnad võivad saada tunduvalt rohkem kiirgust.

Oletagem, et sul on vana hea raske malmpann. Sa oled panni õliga määrinud ning hakkad liha praadima. Eeldame, et sa panid lihatüki pannile nii, et ainult pool sellest puudutab tegelikult panni kuuma osa, kuna teine pool ripub üle ääre. Sellistes tingimustes võib keskmise temperatuuriga praadides saada parajalt küpsenud lihatüki, kuid tegelikult läheb nii, et pannil olev osa küpseb ära, kuid üle ääre rippuv osa jääb tooreks. See meenutab ütlust, et otsustades, kas kahlata läbi jõe, ei tohi kunagi toetuda jõe keskmisele sügavusele. Kuigi keskmine sügavus võib olla ainult üks meeter, upud sa ikkagi kahe meetri sügavuses ära. Seega ei saa arvutada üldist keskmist raadiokiirguse neeldumise määra, sest ajus on palju erineva tundlikkuseastmega piirkondi.

Teadlased on juba üle neljakümne aasta teadnud, et mikrolainekiirgus ei lähe millestki läbi ega soojenda midagi ühtlaselt. Seetõttu esimesed mikrolaineahjud läbi kukkusidki. Mikrolainekiirgus levib niivõrd ebaühtlaselt, et esimestes ahjudes kõrbes osa roast ära ning osa jäi tooreks, sest oli tuliseid kohti, kus kiirguse tase oli kümme korda suurem, ja külmi kohti, kuhu kiired tegelikult ei jõudnudki. Mikrolaineahjudesse pandi keerlevad alused, millel toit liiguks, et ebaühtlased kohad probleeme ei tekitaks ja roog ühtlaselt kiirgust saaks. Mobiiltelefoniga rääkides aga ei saa me oma aju keerlema panna.

1972. aastal märkis Allan Frey, noor teadlane, kes tol ajal uuris elektri kasutusvõimalusi meditsiinis, et raadiokiirguse mõju kuhjub ajapikku. Seega võib ühekordne kiirgusega kokkupuude kutsuda rakkudes esile muutusi, mida me ei märkagi ja mida saab parandada. Kui aga täpselt sama piirkonda kahjustatakse pidevalt, ei pruugi selle parandamine enam nii lihtne olla. Kui aju tibatillukestes osades tekivad korduvalt kuumad kohad, ei pruugi aju lõpuks enam suuta neid parandada. Kuna aju ei tunne ise otseselt midagi, ei taju selliste mikroskoopiliste ajukahjustusega inimene alguses midagi imelikku.

Mudelite loojad näitavad, et kiirguse neeldumise määr pooletollistes ajukoe osades võib olla kümme korda kõrgem sellest, mida mõõdetakse suurel SAM-i nukul. Isegi kui võtta aluseks SAM-i meetod ning kasutada lapse väiksemat pead, võib neeldumismäär olla 2,5 korda suurem. Kõik SAM-ist väiksemad inimesed, see tähendab enamik meist, saavad tunduvalt suurema kiirgusdoosi.

2004. aastast alates on IEEE standard eiranud kahte ümberlükkamatut fakti – kõigile ei sobi üks suurus ja inimeste ajutihedus on erinev. Laste suurem haavatavus ei ole pelgalt aju mudeldajate probleem, vaid on mõjutanud paljude riikide seaduseandjaid. 2001. aastal esitas kuningliku arstide kolleegiumi komisjon, mida juhatas Sir William Stewart, järgmise raporti:

 

Kui mobiiltelefonide kasutamisega kaasnevad hetkel teadmata kahjulikud mõjud tervisele, võivad lapsed olla suuremas ohus oma veel täielikult välja kujunemata närvisüsteemi, ajukudede suurema energia vastuvõtmise võime (paragrahv 4.37) [kaldkiri originaalis] ning pikema eluaegse kokkupuute tõttu. Kooskõlas ettevaatusele manitseva lähenemisega usume täna, et laste puhul tuleks mobiiltelefoniga rääkimise sagedust piirata, kui tegu ei ole elutähtsate kõnedega. Ühtlasi leiame, et mobiiltelefonitööstus peaks loobuma lastele suunatud mobiiltelefonireklaamidest (paragrahvid 6.89 ja 6.90).

 

Veel üks ajutorm

Alan Marks, nutikas kinnisvaraanalüütik ja -arendaja, oli kümme aastat imelikult käitunud. Naine, kellega ta oli ligi nelikümmend aastat abielus olnud, ja nende täiskasvanud lapsed ei rääkinud temaga enam peaaegu üldse. Alati humoorikas mees muutus süngeks, tal esines raevuhooge ja ta käitus kummaliselt. Ta võis ootamatult karjuma hakata, unustada, kuhu oli olulised asjad pannud, ning langeda ajuti sügavasse halvavasse masendusse. Psühhiaatrid määrasid talle erinevaid ravimeid ning ta käis perega tihti perenõustaja juures. Mehel diagnoositi bipolaarne isiksusehäire. Ükski arst ei küsinud tema telefonikasutamisharjumuste kohta.

2008. aasta 6. mail, päev enne oma noorima lapse lõpuaktust, hakkas Marks magades metsikult käte ja jalgadega vehkima ega suutnud lõpetada. Tema kael kiskus krampi ning ta värises ja vappus. Mehe suust tulid kuuldavale sügavad kurguhelid. Ehmunud abikaasa kutsus kiirabi. Marksil oli raske bilateraalne toonilis-klooniline haigushoog. Haiglas öeldi Ellie’le, et tema mehel on golfipallisuurune kasvaja aju gliiarakkudes, just seal, kus ta oli rääkides hoidnud erinevaid mobiiltelefone ligi kakskümmend aastat – kokku rohkem kui kümme tuhat tundi. Alan ja Ellie Marksi missiooniks on nüüd oma lugu kõigile rääkida.

“Kui keegi oleks mulle öelnud, et telefoni pea vastas hoidmine võib tekitada ajukasvaja, ei püüaks ma praegu siin oma surmaotsusega leppida. Ma oleksin teinud seda, mida teen nüüd – kasutanud käed-vabad komplekti või valjuhääldit,” ütles Marks mulle ühel päeval, kui me kokku saades tema olukorda arutasime.

“Ma olen vihane. Mu elu lõpeb, sest keegi ei pööranud tähelepanu sellele, mida see seade võib ajule teha. Pole õige, et mobiilitööstus tohib valmistada toote, mis võib inimeselt elu võtta, ilma kohustuseta meid isegi selle eest hoiatada.

Kui mind oleks kakskümmend seitse aastat tagasi hoiatatud, oleksin ikkagi mobiiltelefoni kasutanud,” lausus ta, “kuid ma ei oleks seda vastu pead pannud. Selles ongi probleem. Inimestele ei öelda, et viis, kuidas nad praegu mobiiltelefone kasutavad, võib nad hauda viia.”

“Telefoni vastu pead surudes mängid tahtmatult Vene ruletti,” ütles Marks Maine’is toimunud istungil, kus kaaluti mobiiltelefonidele hoiatussiltide lisamist.

“Minu jaoks on liiga hilja, kuid minu ja teie lastele veel mitte,” rõhutas Marks.

 

Ja veel üks

Mindy Brown on naine, kes mõistab väga hästi, mida Marksid öelda tahavad. Ta pidi nägema, kuidas tema pikast sportlikust turskest mehest sai kahe aastaga voodihaige, paistes peaga invaliid. Fresno State’i meeskonna kaitseliini treenerina ja inimesena, kellele oli raske “ei” öelda, rippus Dan Brown uusi andekaid mängijaid värvates ringi reisides vahetpidamata telefoni otsas. Ta oli naljatanud, et praeb oma aju, sest tema kõrv muutus alati väga tuliseks. Tegelikult ei pruugi kuumus, mida kõrv tunneb, olla üldse seotud faktiga, et nähtamatud raadiosignaalid võivad tekitada nn kuumi koldeid ja häirida rakke ajus paar tolli allpool kohast, kuhu on paigaldatud telefonis antennid. Aju ise ei tunne kuumust ega valu. Hetkeks, kui peanahk tuliseks muutub, on tegelikult sügaval ajus toimunud palju olulisemad protsessid. Ajapikku tekib kuumi koldeid, mis ei paranegi enam, suutmata enam ebanormaalset rakkude vohamist takistada. Neist tibatillukestest kahjustatud kohtadest võib saada alguse ajukasvaja.

Tundidepikkusi operatsioone, kiiritus- ja keemiaravi taluma pidanud treener Brown teadis, et lootust on väga vähe. Ta püüdis meeleolu üleval hoida, tehes nalja nagu alati. Ta küsis Mindylt, oma kooliaegselt kallimalt ja abikaasalt, paar tundi enne surma liikumisvõimetuna voodis lamades, mida naise heaks teha saaks. “Palun, palun,” anus Mindy. “Palun ära sure. Ära jäta mind maha.”

Mees vastas: “Anna andeks, sinna ei saa enam midagi parata. Kuid sina saad minu heaks midagi teha.”

“Jah?” küsis naine. “Mida?”

Mees palus: “Hoolitse, et sellest teataks, et maailm kuuleks, mis minuga juhtus.”

Mindy on mehele antud sõna pidanud. Sama teeb ka tema kahekümne nelja aastane poeg Larry, nende kuuest lapsest vanim. 2010. aasta märtsis Maine’is toimunud seadusandliku kogu istungil, kus arutati seaduseelnõud, mis käsib panna telefonidele hoiatussildid, esitas Larry küsimuse, millele keegi vastata ei osanud.

Ta võttis mobiiltelefoni pakendist leitud tibatillukeses kirjas lehe ning luges valjusti ette hoiatuse mitte hoida mobiiltelefoni keha vastas.

“Miks panevad telefone tootvad firmad oma uutele telefonidele selliseid hoiatusi?” uuris Larry. “Kas on veel midagi, millest nad meile ei räägi?”

Komisjoniliikmeid, kes tema jutule tähelepanu pöörasid, tabas see küsimus ootamatult. Oli ilmselge, et mõned neist ei uskunud kuuldut. Nad palusid näha õhukest ja kortsus paberitükki, mida Larry käes hoidis. Nad andsid seda käest kätte ja veendusid, et Larryl oli õigus. Kõik oli must-valgel kirjas.

 

KAS SA TUNNED kedagi, kes hoiab mobiiltelefoniga rääkides aparaati kõrvast ühe tolli kaugusel?

On üsna tõenäoline, et telefonid, mida Marks ja Brown kasutasid 1990. aastatel, vastasid SAM-il põhinevatele standarditele. Pea meeles, et need standardid eeldavad kuni kuus minutit kestvat kõnet. Arvati, et pärast seda hakkavad koed kuumenema. Dan Browni ja Alan Marksi aegsete mobiiltelefonide standardid pandi tegelikult paika ajal, kui vähestel inimestel oli mobiiltelefon. Neid pole sellest ajast saadik muudetud.

Marks on 178 cm pikk. Brown oli 183 cm pikk. Kumbki neist ei andnud SAM-i mõõtu välja. Ometi eraldus kõigist nende kasutatud mobiiltelefonidest kiirgus, mille määr oli paika pandud, toetudes SAM-i suurele ajule ja lühikestele kõnedele.

Kusagil kõigi nüüdisaegsete mobiiltelefonide pakendites peituvad uued hoiatused toetuvad samale suurt kasvu tüübile, kes räägib telefoniga kuus minutit. Ometi on kolmel kaheteistaastasel neljast mobiiltelefon, samuti pooltel kümneaastastel. Nende aju saab ilmselgelt tunduvalt rohkem kiirgust, kui SAM saaks, kui ta päriselt olemas oleks. Vähesed neist loevad väikeses kirjas hoiatusi, mis tänapäeval üha sagedamini telefonidega kaasnevad. Kuid see võib peagi muutuda.