Eludevaheline maailm

 

 

Sisukord

 

 

 

 

1. peatükk. Eludevaheline maailm –

mu koer tuli pärast taassündi minu juurde tagasi   5

Armastatud koera taassünd   5

Milline on surmahetk? Surm ei olnud piinarikas   6

Minu hüpotees taassünni kohta:

surmajärgse maailma rahasüsteem   13

Naine, kes tappis ennast,

sest keeldus olemast lahus oma armastatust   17

Kas surmajärgsesse maailma saab asju saata?   22

Mida ma tegin pärast Sendai maavärinat   25

 

2. peatükk. Rahulolu Taassündinute külas   31

Mis siis, kui mäletate, et olite eelmises elus vastassoost?   31

98% taassündinud inimestest ütlevad,

et on praegu õnnelikud   39

Minu hüpotees vaimsete ärkamiste kohta   39

Mees, kellel on imelik koos teiste meestega kümmelda   43

Vaimne ärkamine on ühendumine alateadvusega   50

Kas surmajärgses maailmas on loomi?   52

Naine, kes ütleb, et ta ei karda enam surma   57

 

3. peatükk. Jaapani tõendid   65

Ka jaapanlased nägid leent   65

Miks leem?   67

Naine, kelle kaheaastane poeg oskas mitmeid keeli   73

Leent jagatakse kohas, mis meenutab pühamut   79

Armas koer on uuesti sündinud   84

Lemmikloomade ja inimeste vaimsed ärkamised   87

Me ei pruugi piinelda, kui sureme   88

 

4. peatükk. Sekigahara lahing   91

Palju eelmisi elusid   91

Hüvede varjatud hind   95

Tõde Sekigahara lahingu kohta   97

 

5. peatükk. Isegi kui joote leent, ei kao teie

eelmises elus omandatud oskused   105

Te säilitate oma eelmise elu anded   105

Üksnes küsimine oma eelmiste elude

kohta toob kaasa ootamatuid asju   111

 

6. peatükk. Taassünd ja oma saatuse parandamine   113

Teie eelmise elu mälestuste

paigad parandavad teie saatust   113

Kuidas parandada oma saatust alateadvuse abiga?   116

 

Järelsõna   119

Tänusõnad   121

Kas teil on surmajärgse maailma kohta infot?   123

Autorist   125

 

 

1. peatükk

 

Eludevaheline maailm – mu koer tuli

pärast taassündi minu juurde tagasi

 

 

 

Armastatud koera taassünd:

minu esimese lemmiklooma saabumine

Minu perekonnal oli kutsikas, kellele panime nimeks Verl, sest see hääldub sarnaselt jaapanikeelsele sõnale furifuri, mis tähendab laperdamist ja tuli meelde iga kord, kui ta saba liputas.

Verl oli kuldne retriiver ja neli kuud vana, kui ta saime. Me polnud kunagi varem lemmiklooma pidanud, nii et algul ei olnud meil õrna aimugi, mida temaga teha. Kõigepealt viisime ta loomaarsti juurde, kus selgus, et tal on kõhus ümarussid. Loomaarst soovitas meile lahtistit ussidest vabanemiseks. Me andsime seda talle verandal ja ussid roomasid üle veranda minema.

Kui ussid olid läinud, hakkas Verl mööda elutuba edasi-tagasi tormama, ühest otsast teise. Mu perekond ronis söögilauale tema rahunemist ootama. Umbes viie minuti pärast jäi Verl paigale, heitis diivanile ja uinus ning meie võisime laualt ettevaatlikult alla ronida.

Ma helistasin koerakasvatajale, kes ütles: “Seda juhtub sageli, kui koeral on ussid. Ja kõik kutsikad jooksevad ringi.”

Olles kõne lõpetanud, vaatasin Verli poole ja tema vastas minu pilgule kurva ilmega.

“Sellest kutsikast saab meie perekonna liige,” ütlesin teistele. “Hoolitseme siis tema eest hästi.” Selle peale Verl naeratas.

 

See oli just samal ajal, kui olin asutanud üleloomulike nähtuste uurimise labori. Ma tegin seda, sest tahtsin veel enne surma läbi viia teadusuuringuid asjade kohta, millel puudus seni teaduslik seletus. Alustuseks avaldasin ühes Hiina ajalehes kuulutuse: Tuntakse huvi üleloomulike nähtuste vastu. Järgmisel päeval reisisin Hiinasse ja kui olin hotelli jõudnud, koputas keegi mu uksele.

“Mina armastan ka üleloomulikku,” ütles ta, “me võiksime seda koos uurida.”

Ja nii hakkasimegi ühiselt üleloomulikke nähtusi uurima. Ma kutsun teda Tiigriks, sest ta on sündinud Tiigri aastal.

“Paljudel inimestel selles külas, kust ma pärit olen, on mälestusi oma eelmisest elust,” ütles ta. “Kas tahate seda uurida?”

“Loomulikult,” vastasin mina.

Tiiger viis mind oma kodukülla. Jaapanist sinna jõudmiseks kulub kolm päeva. See asub järsul 2000 meetri kõrgusel kaljul, mille koobastes külaelanikud elavad. Ma hakkasin seda paika nimetama Taassündinute külaks.

Ma kuulsin seal üha uusi asju, mida nüüdisaegne teadus ei suuda seletada, aga kuigi selliseid nähtusi ei peeta tänapäeval teaduslikeks, usun ma, et nendest kirjutamine aitab kaasa inimkonna arengule tulevikus. Seega asusin kohe, kui olin kohale jõudnud, külaelanikke intervjueerima.

 

 

Intervjuu Taassündinute külas:

mees, kes ütles, et leent võib saada mitmelt poolt

 

Milline on surmahetk? Surm ei olnud piinarikas

Praegune elu (meessugu)

Taassündinud mees, keda intervjueerisin, on praegu 54-aastane.

Eelmine elu (naissugu)

“Eelmises elus olin ma naissoost. Ma kukkusin kaljult alla, kui olin kaheksa-aastane. Praegu sellele mõeldes saan aru, et siis ma suringi.”

Surmajärgne maailm

“Aga kohe pärast seda, kui olin kukkunud, tõusin püsti ja liikusin edasi ilma ühegi kriimustuseta. Kõik minu ümber tundus täiesti normaalne. See nägi välja samasugune nagu siinne maailm ja seal oli palju inimesi, nii et esialgu ma ei teadnud, et olen surnud. Ühes paigas püüdis keegi mulle leent juua anda, aga ma jooksin minema.”

Inimesed, kes on seda leent joonud,

näevad välja, nagu oleksid purjus

Mina: Kus see leem oli?

Intervjueeritav: Seda leent sai juua mitmes kohas. Mina ei joonud seda, sest inimesed, kes olid seda maitsnud, nägid välja, nagu oleksid purjus.

Mina: Millest nad seda jõid?

Intervjueeritav: See oli keraamiline nõu. See mahtus ühte kätte ja oli natuke tumedaks tõmbunud. See oli koonusekujuline ja laia suuga.

Mina: Kas kõik jõid leent?

Intervjueeritav: Jah, jõid.

Mina: Kas keegi korraldas seda leemejoomist?

Intervjueeritav: Jah, seal oli mitu inimest, kes tundusid moodustavat rühma, mis oli hargnenud mitmesse paika.

Mina: Kas te teadsite, miks seda joodi?

Intervjueeritav: Jah, inimesed, kes seda jõid, näisid purju jäävat, mistõttu ma arvasin, et see peab olema leem, millest kõnelevad meie legendid ja mis paneb inimesi unustama oma möödunud elu. Enamik inimesi oli sunnitud seda jooma. Mina põgenesin, sest inimesed, kes olid seda joonud, näisid olevat purjus ja ma ei tahtnud, et minuga sama juhtuks.

Surm ei olnud piinarikas

Mina: Kui kaua te olite surmajärgses maailmas?

Intervjueeritav: Umbes kuu aega.

Mina: Kas see ei tundunud teile kummaline, et te ei saanud koju minna?

Intervjueeritav: Ma arvasin, et olen lihtsalt eksinud.

Mina: Nii et te lihtsalt kõndisite, teadmata, et olete surnud?

Intervjueeritav: Algul polnud mul õrna aimugi sellest, et olen surnud. Ma lihtsalt tõusin püsti ja hakkasin kõndima. Mulle torkas esmakordselt pähe, et ma võin surnud olla, kui nägin seda leent; see oli siis, kui minu aeg seal hakkas juba lõppema.

Mina: Võiks arvata, et surm kaljult kukkumise läbi on valus. Kas teil ei olnud valus?

Intervjueeritav: Ei, ma ei tundnud üldse mingit valu. Mul polnud isegi ühtki kriimustust.

Surmajärgne maailm näeb välja samasugune

nagu meie maailm

Mina: Kas surmajärgses maailmas olid poed?

Intervjueeritav: Jah, seal olid tänavaputkad.

Mina: Kas sealt ostetakse raha eest asju?

Intervjueeritav: Jah, surmajärgses maailmas on endiselt raha ja seda kasutatakse endiselt asjade ostmiseks.

Mina: Kas te ostsite midagi?

Intervjueeritav: Nad müüsid näiteks kooke, aga ma ei ostnud ühtegi.

Mina: Kas te ei olnud näljane?

Intervjueeritav: Olin küll, aga mul polnud raha, et midagi osta. Ma sain ühe aurutatud kukli kelleltki, kes neid jagas.

Mina: Ja see inimene rääkis teiega hiina keeles?

Intervjueeritav: Jah, me rääkisime hiina keeles.

Mina: Mis teil seljas oli?

Intervjueeritav: Samad riided, mida kandsin, kui olin elus.

Mina: Mis sai neist asjadest, mis teil surres ühes olid, kas need tulid ka koos teiega surmajärgsesse maailma kaasa?

Intervjueeritav: Ma ei tea. Mul polnud enne surma midagi taskus.

Mina: Kus te magasite?

Intervjueeritav: Seal oli puhkeala. Me kõik magasime koos.

Mina: Kas te käisite tualetis?

Intervjueeritav: Täpselt nagu praegu.

Mina: Kas te nägite oma sõpru?

Intervjueeritav: Ma ei näinud ühtegi tuttavat, sest surin kaheksa-aastaselt. Kui ma oleksin olnud vanem, siis oleksin võinud näha paljusid tuttavaid inimesi.

Mina: Mille poolest see maailm erines siinsest maailmast?

Intervjueeritav: See oli nii sarnane, et mul ei olnud mingit tegelikku võimalust aru saada, et olen surmajärgses maailmas.

Mina: Mis värvi oli taevas?

Intervjueeritav: Samasugune nagu selles maailmas, aga päike ei paistnud kunagi. Taevas püsis pilves kogu kuu.

Taassünd

Mina: Rääkige mulle oma taassünnist.

Intervjueeritav: Ma lihtsalt tundsin, et olen sündinud.

Mina: Kas te olete kohanud oma peret eelmisest elust?

Intervjueeritav: See pole võimalik, nad elavad väga kaugel.

Mina: Kas te tahaksite jälle oma minevikku meeles pidada, kui järgmine kord surete?

Intervjueeritav: Ma tahaksin seda meeles pidada, kuid taassünd on pannud mind mõistma, et paljud asjad on saatusest määratud, nii et ma ei ole kindel, kas mul on selle üle mingit kontrolli.

Leemekausi modelleerimine intervjueeritavate ütluste põhjal

Selle küla legend pajatab surmajärgses maailmas asuvast sillast, mida nimetatakse Naka sillaks. Ilmselt selle silla lähedal keedab üks vana naine leent, mida juues unustate surres oma möödunud elu, aga kui leeme joomata jätate, püsib see teil meeles. Taassündinute külas mäletavad paljud inimesed oma eelmisi elusid.

Olin oma uurimistööd tehes juba avastanud, et see leem on eelmise elu mäletamise võti. Alguses mind üllatas, et mingi supp saab mälestusi kustutada. Kui kujutlesin inimese mälu kustutamist, tuli mulle silme ette ikka midagi teaduslikku: keegi paneb sulle pähe fooliummütsi, ühendab sind elektroodidega ja eemaldab su mälu.

Kui leem on jõudnud makku, imendub see verre, mis kannab toitained aeglaselt kogu kehasse laiali. Lõpuks jõuavad need ajju, kus kustutavad mälu. Loomulikult on see tavateaduse ja -meditsiini seisukohalt mõeldamatu, kuid kui jumalad on olemas, siis peab neil olema varuks mingi võimalus meie mälestused meelest kustutada. Ma arvan, et peaaegu kogu inimkond on seda leent kõhklematult joonud.

Olen proovinud intervjueeritavate ütluste põhjal modelleerida anumat, milles leent pakutakse. Väidetavalt on see koonusekujuline ja laia suuga, mahub ühte kätte ja on pisut tumedaks tõmbunud.

 

Statistikat

Teadlikkus surmast

Inimene, kelle intervjuud lugesite, suri kaljult kukkudes. Kui keegi kukub end surnuks, peaks tema keha olema eeldatavasti tõsiselt kahjustatud, kuid see tunnistaja ütleb, et tal ei olnud pärast surma ühtegi kriimustust. Ta lihtsalt tõusis püsti ja hakkas kõndima. Ta püüdis koju minna ja kui ei suutnud sinna jõuda, siis eeldas, et on lihtsalt eksinud.

Paljud inimesed on kinnitanud mulle sama, väites, et surmajärgsesse maailma jõudes näib, nagu oleksid sa lihtsalt oma tee kaotanud. Te ei tunne valu, olenemata sellest, kuidas surete. Kui surete tõsistesse vigastustesse, siis pole teil surmajärgses maailmas ühtegi kriimustust; kui surete haiguse tagajärjel, olete sellest surmajärgses maailmas tervenenud. Ja surmajärgne maailm tundub siinsele maailmale väga sarnane.

62% seni küsitletud inimestest ei olnud surmajärgses maailmas oma surmast teadlikud.

 

Minu hüpotees taassünni kohta

Surmajärgse maailma rahasüsteem

Paljud inimesed on mulle väitnud, et surmajärgses maailmas on endiselt raha. Kui ma mainisin seda oma varasemates raamatutes, kuulsin sageli üht ja sama kriitilist seisukohta: ainsad inimesed, kes sellisest surmajärgsest maailmast räägivad, on hiinlased. See on ilmselt nende endi väljamõeldud maailm. Tegelik surmajärgne maailm on püha paik, kuhu te ei võta kaasa midagi peale iseenda. Tõesti, kui ma esimest korda kuulsin inimesi rääkivat, et surmajärgses maailmas on raha, siis kahtlesin nende jutus. Ma olin arvanud, et rikkad ja vaesed saavad pärast surma võrdseks. Ometi, kui nii paljud inimesed ütlesid, et seal on raha, hakkasin neid lõpuks uskuma.

Ma töötasin kunagi ühe arvutitootja juures. Tehnoloogiaettevõttele kohaselt oli meil ka laboratoorium. Mind üllatas, kui sain teada, et see on ettevõtte struktuuri osa. Teadlased müüsid oma uurimistulemused peakontorile ja peakontor sai siis selgitada, milline on selle uue tehnoloogia hind turul, ning arvutada välja selle väärtuse.

Ma arvan, et paljud uurijad valivad oma uurimisteemad sisemisest motivatsioonist. Mina veetsin terve viimase ülikooliaasta enne kraadi kaitsmist laboratooriumis uurimistööd tehes. Ma õppisin raadiolainete peegeldust üksnes sellepärast, et see huvitas mind. Kuni olin ülikoolis, ei keskendunud ma selle eriala majanduslikule küljele. See kogemus õpetas mulle, kui ülev on millestki huvituda ja seda õppida.

Mulle tundub, et me oleme omandanud mõtteviisi, et seotus rahaga on “kohatu” ja raha kõrvalejätmine on “üllas”. Ettevõte, kus ma töötasin, pööras selle arusaama minu jaoks pea peale. Isegi teadusuuringute puhul on viimselt tähtis küsimus, kui palju nende tulemused väärt on. Ja tegelikult on see kahandanud teadlaste omavahelist kadedust ja rahulolematust.

Miks? Noh, enne kui see nii läks, andsid kõigile uurimistulemustele hinnangu uurimisinstituutide juhatajad. Juhataja arvamus oli uurijate töö ainus mõõt. See põhjustas teadlaste seas rahulolematust, sest paljud tundsid, et juht ei mõista nende tööd üldse.

Rahasüsteemidel on sama mõju mis valimistel, sest väärtuse määrab pakkumise ja nõudmise vahekord. Enam ei ole ühe inimese hinnang ainus otsustav tegur, vaid kõik turuosalised saavad anda oma hääle.

Nähtavasti müüakse surmajärgses maailmas kooke. Rahasüsteemi puudumisel jaotataks neid võrdselt. Esmapilgul kõlab see õiglasemana, kuid tegelikult sarnaneb diktatuurile, kus isiklikku tahet eiratakse. Kui see oleks nii, muudaks see inimese, kes soovib süüa kooki, mitte aurutatud kuklit, ühel päeval õnnetuks, sest juhataja otsustab tema eest kõik.

Surmajärgses maailmas ei jagata asju võrdselt, vaid müüakse. Kui igal asjal on erinev hind, siis võib eeldada, et hinna määrab pakkumise ja nõudmise vahekord turul.

Võib öelda, et see on üsna demokraatlik: rahasüsteemi olemasolu näitab, et isiklikud eelistused on prioriteetsed, ja annab inimestele valikuvõimaluse.

Huvitav, kui palju oleks väärt info leeme kohta, kui seda saaks raha vastu vahetada?

 

www.suurpuu.ee