Eludevaheline
maailm
Sisukord
1. peatükk. Eludevaheline maailm –
mu koer tuli pärast taassündi minu juurde tagasi 5
Armastatud koera
taassünd 5
Milline on
surmahetk? Surm ei olnud piinarikas 6
Minu hüpotees
taassünni kohta:
surmajärgse
maailma rahasüsteem 13
Naine, kes tappis
ennast,
sest keeldus
olemast lahus oma armastatust 17
Kas surmajärgsesse
maailma saab asju saata? 22
Mida ma tegin pärast
Sendai maavärinat
25
2. peatükk. Rahulolu Taassündinute
külas 31
Mis siis, kui mäletate,
et olite eelmises elus vastassoost? 31
98% taassündinud
inimestest ütlevad,
et on praegu õnnelikud 39
Minu hüpotees
vaimsete ärkamiste kohta 39
Mees, kellel on
imelik koos teiste meestega kümmelda 43
Vaimne ärkamine
on ühendumine alateadvusega 50
Kas surmajärgses
maailmas on loomi? 52
Naine, kes ütleb,
et ta ei karda enam surma 57
3. peatükk. Jaapani tõendid 65
Ka jaapanlased nägid
leent 65
Miks leem? 67
Naine, kelle
kaheaastane poeg oskas mitmeid keeli 73
Leent jagatakse
kohas, mis meenutab pühamut 79
Armas koer on
uuesti sündinud 84
Lemmikloomade ja
inimeste vaimsed ärkamised 87
Me ei pruugi
piinelda, kui sureme 88
4. peatükk. Sekigahara lahing
91
Palju eelmisi
elusid 91
Hüvede varjatud
hind 95
Tõde Sekigahara lahingu kohta
97
5. peatükk. Isegi kui joote
leent, ei kao teie
eelmises elus omandatud oskused 105
Te säilitate oma
eelmise elu anded 105
Üksnes küsimine
oma eelmiste elude
kohta toob kaasa
ootamatuid asju 111
6. peatükk. Taassünd ja oma
saatuse parandamine 113
Teie eelmise elu
mälestuste
paigad parandavad
teie saatust 113
Kuidas parandada
oma saatust alateadvuse abiga? 116
Järelsõna 119
Tänusõnad 121
Kas teil on surmajärgse maailma kohta infot? 123
Autorist 125
1.
peatükk
Eludevaheline maailm – mu koer tuli
pärast taassündi minu juurde tagasi
Armastatud koera taassünd:
minu esimese lemmiklooma saabumine
Minu perekonnal
oli kutsikas, kellele panime nimeks Verl, sest see hääldub
sarnaselt jaapanikeelsele sõnale furifuri, mis
tähendab laperdamist ja tuli meelde iga kord, kui ta saba liputas.
Verl oli kuldne retriiver ja neli kuud vana, kui ta saime. Me polnud kunagi
varem lemmiklooma pidanud, nii et algul ei olnud meil õrna aimugi, mida temaga
teha. Kõigepealt viisime ta loomaarsti juurde, kus selgus, et tal on kõhus ümarussid.
Loomaarst soovitas meile lahtistit ussidest vabanemiseks. Me andsime seda talle
verandal ja ussid roomasid üle veranda minema.
Kui ussid olid läinud,
hakkas Verl mööda elutuba edasi-tagasi tormama, ühest otsast teise. Mu
perekond ronis söögilauale tema rahunemist ootama. Umbes viie minuti pärast jäi
Verl paigale, heitis diivanile ja uinus ning meie võisime
laualt ettevaatlikult alla ronida.
Ma helistasin koerakasvatajale, kes ütles:
“Seda juhtub sageli, kui koeral on ussid. Ja kõik kutsikad jooksevad ringi.”
Olles kõne lõpetanud, vaatasin Verli poole ja tema vastas minu pilgule kurva ilmega.
“Sellest kutsikast saab meie perekonna
liige,” ütlesin teistele. “Hoolitseme siis tema eest hästi.” Selle peale Verl naeratas.
See oli just
samal ajal, kui olin asutanud üleloomulike nähtuste uurimise labori. Ma tegin
seda, sest tahtsin veel enne surma läbi viia teadusuuringuid asjade kohta,
millel puudus seni teaduslik seletus. Alustuseks avaldasin ühes Hiina ajalehes
kuulutuse: Tuntakse huvi üleloomulike nähtuste vastu. Järgmisel päeval
reisisin Hiinasse ja kui olin hotelli jõudnud, koputas keegi mu uksele.
“Mina armastan ka üleloomulikku,” ütles
ta, “me võiksime seda koos uurida.”
Ja nii hakkasimegi ühiselt üleloomulikke
nähtusi uurima. Ma kutsun teda Tiigriks, sest ta on sündinud Tiigri aastal.
“Paljudel inimestel selles külas, kust
ma pärit olen, on mälestusi oma eelmisest elust,” ütles ta. “Kas tahate seda
uurida?”
“Loomulikult,” vastasin mina.
Tiiger viis mind oma kodukülla.
Jaapanist sinna jõudmiseks kulub kolm päeva. See asub järsul 2000 meetri kõrgusel
kaljul, mille koobastes külaelanikud elavad. Ma hakkasin seda paika nimetama
Taassündinute külaks.
Ma kuulsin seal üha uusi asju, mida nüüdisaegne
teadus ei suuda seletada, aga kuigi selliseid nähtusi ei peeta tänapäeval
teaduslikeks, usun ma, et nendest kirjutamine aitab kaasa inimkonna arengule
tulevikus. Seega asusin kohe, kui olin kohale jõudnud, külaelanikke
intervjueerima.
Intervjuu Taassündinute külas:
mees, kes ütles, et leent võib
saada mitmelt poolt
Milline on surmahetk? Surm ei olnud piinarikas
Praegune elu (meessugu)
Taassündinud
mees, keda intervjueerisin, on praegu 54-aastane.
Eelmine elu (naissugu)
“Eelmises elus olin ma naissoost. Ma
kukkusin kaljult alla, kui olin kaheksa-aastane. Praegu sellele mõeldes saan
aru, et siis ma suringi.”
Surmajärgne maailm
“Aga kohe pärast seda, kui olin
kukkunud, tõusin püsti ja liikusin edasi ilma ühegi kriimustuseta. Kõik minu ümber
tundus täiesti normaalne. See nägi välja samasugune nagu siinne maailm ja seal
oli palju inimesi, nii et esialgu ma ei teadnud, et olen surnud. Ühes paigas püüdis
keegi mulle leent juua anda, aga ma jooksin minema.”
Inimesed, kes on seda leent joonud,
näevad välja, nagu oleksid purjus
Mina: Kus see leem oli?
Intervjueeritav: Seda leent sai juua
mitmes kohas. Mina ei joonud seda, sest inimesed, kes olid seda maitsnud, nägid
välja, nagu oleksid purjus.
Mina: Millest nad seda jõid?
Intervjueeritav: See oli keraamiline nõu.
See mahtus ühte kätte ja oli natuke tumedaks tõmbunud. See oli koonusekujuline
ja laia suuga.
Mina: Kas kõik jõid leent?
Intervjueeritav: Jah, jõid.
Mina: Kas keegi korraldas seda
leemejoomist?
Intervjueeritav: Jah, seal oli mitu
inimest, kes tundusid moodustavat rühma, mis oli hargnenud mitmesse paika.
Mina: Kas te teadsite, miks seda
joodi?
Intervjueeritav: Jah, inimesed, kes
seda jõid, näisid purju jäävat, mistõttu ma arvasin, et see peab olema leem,
millest kõnelevad meie legendid ja mis paneb inimesi unustama oma möödunud elu.
Enamik inimesi oli sunnitud seda jooma. Mina põgenesin, sest inimesed, kes olid
seda joonud, näisid olevat purjus ja ma ei tahtnud, et minuga sama juhtuks.
Surm ei olnud piinarikas
Mina: Kui kaua te olite surmajärgses
maailmas?
Intervjueeritav: Umbes kuu aega.
Mina: Kas see ei tundunud teile
kummaline, et te ei saanud koju minna?
Intervjueeritav: Ma arvasin, et olen
lihtsalt eksinud.
Mina: Nii et te lihtsalt kõndisite,
teadmata, et olete surnud?
Intervjueeritav:
Algul polnud mul õrna aimugi sellest, et olen surnud. Ma lihtsalt tõusin püsti
ja hakkasin kõndima. Mulle torkas esmakordselt pähe, et ma võin surnud olla,
kui nägin seda leent; see oli siis, kui minu aeg seal hakkas juba lõppema.
Mina: Võiks arvata, et surm kaljult
kukkumise läbi on valus. Kas teil ei olnud valus?
Intervjueeritav: Ei, ma ei tundnud üldse
mingit valu. Mul polnud isegi ühtki kriimustust.
Surmajärgne maailm näeb välja samasugune
nagu meie maailm
Mina: Kas surmajärgses maailmas olid
poed?
Intervjueeritav: Jah, seal olid tänavaputkad.
Mina: Kas sealt ostetakse raha eest
asju?
Intervjueeritav: Jah, surmajärgses
maailmas on endiselt raha ja seda kasutatakse endiselt asjade ostmiseks.
Mina: Kas te ostsite midagi?
Intervjueeritav:
Nad müüsid näiteks kooke, aga ma ei ostnud ühtegi.
Mina: Kas te ei olnud näljane?
Intervjueeritav: Olin küll, aga mul
polnud raha, et midagi osta. Ma sain ühe aurutatud kukli kelleltki, kes neid
jagas.
Mina: Ja see inimene rääkis teiega
hiina keeles?
Intervjueeritav: Jah, me rääkisime
hiina keeles.
Mina: Mis teil seljas oli?
Intervjueeritav: Samad riided, mida
kandsin, kui olin elus.
Mina: Mis sai neist asjadest, mis teil
surres ühes olid, kas need tulid ka koos teiega surmajärgsesse maailma kaasa?
Intervjueeritav: Ma ei tea. Mul polnud
enne surma midagi taskus.
Mina: Kus te magasite?
Intervjueeritav: Seal oli puhkeala. Me
kõik magasime koos.
Mina: Kas te käisite tualetis?
Intervjueeritav: Täpselt nagu praegu.
Mina: Kas te nägite oma sõpru?
Intervjueeritav:
Ma ei näinud ühtegi tuttavat, sest surin kaheksa-aastaselt. Kui ma oleksin olnud vanem, siis oleksin
võinud näha paljusid tuttavaid inimesi.
Mina: Mille poolest see maailm erines
siinsest maailmast?
Intervjueeritav: See oli nii sarnane,
et mul ei olnud mingit tegelikku võimalust aru saada, et olen surmajärgses
maailmas.
Mina: Mis värvi oli taevas?
Intervjueeritav: Samasugune nagu
selles maailmas, aga päike ei paistnud kunagi. Taevas püsis pilves kogu kuu.
Taassünd
Mina: Rääkige mulle oma taassünnist.
Intervjueeritav: Ma lihtsalt tundsin,
et olen sündinud.
Mina: Kas te olete kohanud oma peret
eelmisest elust?
Intervjueeritav: See pole võimalik,
nad elavad väga kaugel.
Mina: Kas te tahaksite jälle oma
minevikku meeles pidada, kui järgmine kord surete?
Intervjueeritav:
Ma tahaksin seda meeles pidada, kuid taassünd on pannud mind mõistma, et paljud
asjad on saatusest määratud, nii et ma ei ole kindel, kas mul on selle üle
mingit kontrolli.
Leemekausi
modelleerimine intervjueeritavate ütluste põhjal
Selle küla legend
pajatab surmajärgses maailmas asuvast sillast, mida nimetatakse Naka sillaks. Ilmselt selle silla lähedal keedab üks vana
naine leent, mida juues unustate surres oma möödunud elu, aga kui leeme joomata
jätate, püsib see teil meeles. Taassündinute külas mäletavad paljud inimesed
oma eelmisi elusid.
Olin oma uurimistööd tehes juba
avastanud, et see leem on eelmise elu mäletamise võti. Alguses mind üllatas, et
mingi supp saab mälestusi kustutada. Kui kujutlesin inimese mälu kustutamist,
tuli mulle silme ette ikka midagi teaduslikku: keegi paneb sulle pähe fooliummütsi,
ühendab sind elektroodidega ja eemaldab su mälu.
Kui leem on jõudnud makku, imendub see
verre, mis kannab toitained aeglaselt kogu kehasse laiali. Lõpuks jõuavad need
ajju, kus kustutavad mälu. Loomulikult on see tavateaduse ja -meditsiini
seisukohalt mõeldamatu, kuid kui jumalad on olemas, siis peab neil olema varuks
mingi võimalus meie mälestused meelest kustutada. Ma arvan, et peaaegu kogu
inimkond on seda leent kõhklematult joonud.
Olen proovinud intervjueeritavate ütluste
põhjal modelleerida anumat, milles leent pakutakse. Väidetavalt on see
koonusekujuline ja laia suuga, mahub ühte kätte ja on pisut tumedaks tõmbunud.
Statistikat
Teadlikkus surmast
Inimene, kelle intervjuud lugesite,
suri kaljult kukkudes. Kui keegi kukub end surnuks, peaks tema keha olema
eeldatavasti tõsiselt kahjustatud, kuid see tunnistaja ütleb, et tal ei olnud pärast
surma ühtegi kriimustust. Ta lihtsalt tõusis püsti ja hakkas kõndima. Ta püüdis
koju minna ja kui ei suutnud sinna jõuda, siis eeldas, et on lihtsalt eksinud.
Paljud inimesed on kinnitanud mulle
sama, väites, et surmajärgsesse maailma jõudes näib, nagu oleksid sa lihtsalt
oma tee kaotanud. Te ei tunne valu, olenemata sellest, kuidas surete. Kui
surete tõsistesse vigastustesse, siis pole teil surmajärgses maailmas ühtegi
kriimustust; kui surete haiguse tagajärjel, olete sellest surmajärgses maailmas
tervenenud. Ja surmajärgne maailm tundub siinsele maailmale väga sarnane.
62% seni küsitletud inimestest ei
olnud surmajärgses maailmas oma surmast teadlikud.
Minu hüpotees taassünni kohta
Surmajärgse
maailma rahasüsteem
Paljud inimesed on mulle väitnud, et
surmajärgses maailmas on endiselt raha. Kui ma mainisin seda oma varasemates
raamatutes, kuulsin sageli üht ja sama kriitilist seisukohta: ainsad inimesed,
kes sellisest surmajärgsest maailmast räägivad, on hiinlased. See on ilmselt
nende endi väljamõeldud maailm. Tegelik surmajärgne maailm on püha paik, kuhu
te ei võta kaasa midagi peale iseenda. Tõesti, kui ma esimest korda kuulsin
inimesi rääkivat, et surmajärgses maailmas on raha, siis kahtlesin nende jutus.
Ma olin arvanud, et rikkad ja vaesed saavad pärast surma võrdseks. Ometi, kui
nii paljud inimesed ütlesid, et seal on raha, hakkasin neid lõpuks uskuma.
Ma töötasin
kunagi ühe arvutitootja juures. Tehnoloogiaettevõttele kohaselt oli meil ka
laboratoorium. Mind üllatas, kui sain teada, et see on ettevõtte struktuuri
osa. Teadlased müüsid oma uurimistulemused peakontorile ja peakontor sai siis
selgitada, milline on selle uue tehnoloogia hind turul, ning arvutada välja
selle väärtuse.
Ma arvan, et paljud uurijad valivad
oma uurimisteemad sisemisest motivatsioonist. Mina veetsin terve viimase ülikooliaasta
enne kraadi kaitsmist laboratooriumis uurimistööd tehes. Ma õppisin
raadiolainete peegeldust üksnes sellepärast, et see huvitas mind. Kuni olin ülikoolis,
ei keskendunud ma selle eriala majanduslikule küljele. See kogemus õpetas
mulle, kui ülev on millestki huvituda ja seda õppida.
Mulle tundub, et
me oleme omandanud mõtteviisi, et seotus rahaga on “kohatu” ja raha kõrvalejätmine
on “üllas”. Ettevõte, kus ma töötasin, pööras selle arusaama minu jaoks pea peale. Isegi
teadusuuringute puhul
on viimselt tähtis küsimus, kui palju nende tulemused väärt on. Ja tegelikult
on see kahandanud teadlaste omavahelist kadedust ja rahulolematust.
Miks? Noh, enne
kui see nii läks, andsid kõigile uurimistulemustele hinnangu uurimisinstituutide
juhatajad. Juhataja arvamus oli uurijate töö ainus mõõt. See põhjustas
teadlaste seas rahulolematust, sest paljud tundsid, et juht ei mõista nende tööd
üldse.
Rahasüsteemidel on sama mõju mis
valimistel, sest väärtuse määrab pakkumise ja nõudmise vahekord. Enam ei ole ühe
inimese hinnang ainus otsustav tegur, vaid kõik turuosalised saavad anda oma hääle.
Nähtavasti müüakse surmajärgses
maailmas kooke. Rahasüsteemi puudumisel jaotataks neid võrdselt. Esmapilgul kõlab
see õiglasemana, kuid tegelikult sarnaneb diktatuurile, kus isiklikku tahet
eiratakse. Kui see oleks nii, muudaks see inimese, kes soovib süüa kooki, mitte
aurutatud kuklit, ühel päeval õnnetuks, sest juhataja otsustab tema eest kõik.
Surmajärgses maailmas ei jagata asju võrdselt,
vaid müüakse. Kui igal asjal on erinev hind, siis võib eeldada, et hinna määrab
pakkumise ja nõudmise vahekord turul.
Võib öelda, et see on üsna
demokraatlik: rahasüsteemi olemasolu näitab, et isiklikud eelistused on
prioriteetsed, ja annab inimestele valikuvõimaluse.
Huvitav, kui palju oleks väärt info
leeme kohta, kui seda saaks raha vastu vahetada?
www.suurpuu.ee