Sissejuhatus 7
1 Armastus muutuste vallandajana
15
2 Peast südamesse 24
3 Kui lapsed õpetavad hauast
31
4 Piltmõistatuse kokkupanek 39
5 Elus tehtavad valikud ja
edasiliikumine 45
6 Pilguheit vanemate nõukogule
52
7 Barbar Lothar 60
8 Purunenud süda 69
9 Valge hani 76
10 Wells Fargo valvur 85
11 Tiivuline elu 93
12 Väike on ilus 100
13 Taassündinud müstik 105
14 Ilmalausuja 112
15 Kaks enesetappu 119
16 Universaalse energia jagamine
muusika kaudu 126
17 Vabatahtlik mõrvaohver 132
18 Energia kasutamine tervendamiseks
140
19 Uuesti läbivaadatud hingeleping
147
20 Teejuhi allalaadimine 155
21 Aisakellad 161
22 Tõrges sugulashing 169
23 Muutumisjulguse leidmine
175
24 Esilekerkiv vaimne tervendaja
180
25 Vaimse partnerluse areng
186
26 Vaimse eesmärgi vabastamine
193
28 Ma olen kodus 206
29 Ma tean, et lähen põrgusse
215
30 Mul on ainult paar küsimust...
222
31 Hingesugulaste suhted saavad
korda 229
32 Laura leidmine: kaotatud
identiteedi
taastamine 235
Neljanda sajandi alguses eKr kirjutas Kreeka filosoof Iamblichos: “Inimene, kes suudab
avada oma hinge, saab vabaks.”
Reinkarnatsiooni jõudude tõttu oleme kõik oma
eelmiste Maal veedetud füüsiliste elude ning eludevaheliste vaimsete
hingekogemuste tulemid. Kõigi planeedi inimeste hinged salvestavad kõik endised
paljudest allikatest saadud põhjuse ja tagajärje karmamõjud ning need jõud
mõjutavad meie praegusi tundeid ja käitumist. Seega, kuigi väliselt võib
paista, et inimesed saavad hästi hakkama, võib neil esineda sügavalt juurdunud
metafüüsilisi probleeme, mida tavalised arstid, vaimse tervise spetsialistid ja
koguni me ise ei pruugi märgata. Meie praegustes eludes tekivad rasked olukorrad,
kui me ei mõista, mis paneb meid näiliselt irratsionaalselt käituma. Selliste
veidrate tunnete algpõhjused on tavaliselt hägused, peitudes teadvuse
pealispinna all. Enamik inimesi teeb kõik, et oma sisemisi deemoneid
paljastada, kuid kust tuleks neid otsida?
See raamat näitab, kuidas tuua päevavalgele
varjatud teadmisi, mis peituvad alateadvuses, ja mismoodi selle püha
informatsiooni vabastamine hüpnoosi abil on inimesi aidanud. Hüpnoositute
kaudu, kelle juhtumeid siin kirjeldatakse, näeme, kuidas varasemate kehastuste
ja surmajärgse elu paljastused on positiivselt mõjutanud nende teadlikku meelt,
aidates lahendada erinevaid psühholoogilisi probleeme. Taastatud vaimsed
mälestused on muutnud inimeste elu tähendusrikkamaks ja andnud neile jõudu.
Selle raamatu eesmärk on anda inspiratsiooni ja uut lootust neile, kes soovivad
oma elus näha plaanipärasust ja korda.
Raamatus “Mälestused elust pärast surma” esitatud
lood kõnelevad klientidest, kes tulid eludevahelisele elule spetsialiseerunud
hüpnoterapeutide juurde vaimset regressiooni kogema. Üsna sageli lepib
tüüpiline klient kohtumise kokku lihtsalt selleks, et uurida oma hinge eesmärki
selles elus, kuid raamatusse kogutud lood on seotud märksa häirivamate
sisemiste konfliktidega, mis vajavad konkreetset lahendust. Käesolevate
uurimuste autorid viivad klientidega läbi ainulaadse hüpnoteraapiaprotsessi,
mis hõlmab sügavat, tavaliselt kolm kuni neli tundi kestvat transiseisundit.
Raamatu muudab ainukordseks viis, kuidas neid eludevahelise elu hüpnoteraapia
elumuutvaid tulemusi on uuritud ja salvestatud. Ühtlasi tuleb mainida, et
raamatus sisalduvad lood on kõigest väike osa suurest hulgast juhtumitest,
millega Newtoni Instituudi liikmed igal aastal tegelevad.
Kõik juhtumid, mida meie autorid tutvustavad, on
tegelikkuses aset leidnud. Klientide loal on kasutatud varjunimesid, et kaitsta
nende anonüümsust. Iga loo alguses tuuakse välja kliendi probleem ja viis,
kuidas see avastati ning seejärel vaimse regressiooni abil lahendati. Lugu
lõpeb terapeudi ja kliendi vaheliste seansijärgsete kõnelustega
regressioonikogemuse positiivsetest tulemustest.
Nende individuaalsete juhtumitega tegelevate
regressiooniterapeutide töö on äärmiselt põhjalik, kuigi raamatu mahu tõttu on
seda kirjeldatud lühidalt. Läbi viiakse teraapiline uuring, mis keskendub hinge
jaoks olulistele kehastustele ja eriti tema eksistentsile elude vaheajal
vaimuilmas. Just seal koostatakse karmaõppetunnid järgmiseks eluks. See
tähendab, et kliendi praegusi probleeme Maal analüüsitakse nii füüsilisest
(inimlikust) kui ka vaimsest (hinge) perspektiivist lähtudes.
Selleks, et vaimuilma sisenemine õnnestuks, on
esmatähtis leida väga kogenud hüpnoterapeut, kes tegeleb eludevahelise eluga.
Kuigi leidub palju põhjusi, miks terapeudi vaimuilma-alane kogemus on kliendile
äärmiselt oluline, tahan siinkohal näiteks tuua ühe eriti tähtsa valdkonna.
Klient võib kõnelda mõnest vaimuilma vaatepildist, mis teda alguses hirmutab.
Tavaliselt tähendab selline häiriv olukord kogenud ja õige väljaõppe saanud
regressiooniterapeudile üht kahest võimalusest. Tegu on kas teadliku
vahelesegamisega, mida põhjustavad sügavalt juurdunud veendumused, näiteks
religioosne usk põrgusse ja kurjadesse vaimudesse, mida surmajärgses elus
tegelikult ei ole, või maise ebausuga. Tuhanded meie uuritud juhtumid näitavad
selgelt, et surmajärgne elu on armastuse, kaastunde, andestamise ja õigluse
kuningriik.
Märksa levinumaks ja hoomamatumaks väljakutseks on
kujutluspildid, mis sümboliseerivad kliendi hingeminale olulisi kosmilise
vastutuse karmalisi vorme. Siin tunneb vilunud terapeut ära metafoorsed
stsenaariumid, mis võivad olla hüpnoositu vaimse teejuhi ja vanemate õpetajate
kavandatud õppetunnid. Klient võib segadusse sattuda ja mitte suuta kohe
selliseid õppetunde õigesti tõlgendada. Tema teadlik sekkumine võib tähendada,
et ta üritab kohaneda uute paljastustega, mida seansi käigus pole veel läbi
töötanud. Kuigi eludevahelise eluga tegeleval hüpnoterapeudil võib sellistel
puhkudel olla oma diagnoos, ei tohi see segada kliendi eneseavastusi.
Igaks juhuks pakutakse kliendile alati piisavalt
tröösti seoses segadust tekitavate sündmustega, kuid hüpnoosituid julgustatakse
reeglina vastama küsimustele ise, toetudes vaimsetele sõnumitele, mida nad
sügavas transiseisundis saavad. Kui neile aega anda ja lasta liikuda omas
tempos, mõistab enamik kliente
lõpuks, et tema eksistents on tõepoolest üleminekurituaal – üleminek
valgustatud hinge seisundisse. See protsess on emotsionaalne ja kurnav nii
terapeudile kui ka kliendile, kuid juba ühest eludevahelise elu seansist on
tohutult kasu tänu omandatavale eneseteadlikkusele ja jumaliku plaani
mõistmisele.
Kõik raamatu autorid on Michael Newtoni
eludevahelise elu hüpnoteraapia instituudi sertifitseeritud liikmed. Lisaks
Põhja- ja Lõuna-Ameerikale tegutsevad nad Euroopas, Aasias, Lõuna-Aafrikas ja
Austraalias. Meie kooli õpimudel on edasiarendus metoodikast, mille töötasin
välja oma aastatepikkuse Los Angelese praksise käigus, toetudes suurele hulgale
uurimustele, millest enam kui sadat olen käsitlenud oma eelmistes raamatutes.
Traditsioonilise hüpnoosiga tegelevaid koole on palju ning mõned keskenduvad ka
eelmiste elude regressioonile. Meie organisatsioon oli esimene, kes hakkas
korraldama nädalapikkust eludevahelise elu teraapia intensiivõpet, ning see on
ainus hüpnoosi õppekava, mida pakume professionaalidele. Õpilased tulevad kogu
maailmast õppima seda tehnikat kogenud eludevahelise elu terapeutidelt. Kursuse
praktilises osas õpitakse üksteist viima vaimus tagasi varasematesse eludesse
ja eelmisesse eksistentsi vaimuilmas nende elude vahel. See
töö on eludevahelise elu õpilastele ühtaegu raske ja innustav, sest nad õpivad
treeningu käigus oma hinge paremini tundma.
Kuna selle raamatu autorid olid juba väljaõppinud
ja kogenud hüpnoterapeudid, kui ma neid kohtasin, on mõistetav, et pärast
kursuse läbimist ja sertifitseerimist rakendavad nad vaimse regressiooni vallas
oma annet ja isiklikke tehnikaid. Kuigi nad kõik kasutavad meie eludevahelise
elu meetodit, erinevad selles raamatus mainitud regressiivterapeudid üksteisest
viisilt, kuidas aitavad inimestel surmajärgse elu mälestusi taastada. Minu
arvates kinnitavad need Newtoni Instituudi lõpetajad, kes järjepidevalt
kordavad eelkäijate avastusi, lisades samas meie vaimsesse paradigmasse uusi
tõdesid, kogu protsessi paikapidavust. Seega märkad sa surmajärgse eluga seotud
mälestustes ühisjooni, mis korduvad kõigis siinesitatud lugudes. Lisatud on
pisut taustainfot kliendi praegusest elust. Nende autorite ja paljude teiste
meie organisatsiooni rahvusvahelisse võrgustikku kuuluvate ametliku
tegevusloaga regressiooniterapeutidega saab ühendust võtta veebilehe
www.newtoninstitute.org kaudu.
Mõned inimesed külastavad meid lihtsalt huvist oma
vaimse elu vastu, kuid paljud tulevad tõsiste isiklike probleemide tõttu –
püüded üle saada lapse kaotusest, emotsionaalsed või käitumisprobleemid,
suhteprobleemid või surmahirm –, mida tavapärane teraapia pole suutnud
lahendada. Meie juurde tuleb inimesi paljudelt erinevatelt elualadelt, mitmete
erinevate tõekspidamistega, nende seas on nii ateiste kui ka fundamentaliste,
ometi räägivad nad kõik sügavas hüpnoosis viibides surmajärgse elu
mälestustest, mis on kummalisel kombel väga sarnased. Sellise universaalse
plaani olemasolu muudab meie töö tähendusrikkaks, sest näitab, et universumis
valitseb kord ja eesmärgipärasus.
Aastaid loenguid pidanud, olen aru saanud, et üha
enam inimesi erinevatest kultuuriruumidest on hakanud otsima uut, isiklikumat
vaimsust. Vaimsed avastused, mis saavad alguse sisekaemusest, toovad
päevavalgele isiklikke tõdesid, mida ei suuda pakkuda ükski väline religioosne
vahendaja ega institutsioon. Sellise vaimse kogemuse võrra rikkamaks saanud
inimesed näevad universaalset teadvust, mis hoolib inimolendite tegudest ja
saatustest. Seda veendumust kinnitab just neile määratud vaimse teejuhi
äratundmine, samuti suhtlemine sugulashingede ja oma hingegrupi liikmetega
eludevahelise elu seansi ajal. Need sisemised avastused viivad sageli põhjalike
elumuutusteni, mis kergendavad sellise täiesti tavalise inimese murelikku
meelt, kes püüab mõista oma eksistentsi meie planeedil. Just seda näitavad siin
esitatud juhtumid.
Mina usun, et intelligentsed loomejõud on
tunduvalt suuremad kui religioosne inimnäolise jumala idee. Need vaimsed jõud,
kellega inimesed kohtuvad sügavas transis viibides, näitavad, et intelligentse
energia loomine meie universumis on nii tohutu, et inimese mõistus ei suuda
seda haarata. Sellegipoolest näeb igavene hing surmajärgses elus sidemeid
mitmete kõrgemate olenditega; need pole jumalad, vaid pigem arenenumad hinged,
kes on lõpetanud kehastumise ja saavad teenida neid, kes ei ole oma karmatööga
veel ühele poole jõudnud. Sellised arenenud õpetajad on osa sidemest kõrgema
teadvusega, mis toob universaalse plaani elemente hingeteadvusest inimese ajju.
Ma nimetan neid terapeute, kes aitavad ühendada teadlikku inimaju alateadliku
igavese hingega, “vaimseteks integreerijateks”. Meile kõigile on omane vaimne
kahesus, mis võib täie teadvuse juures olevaid inimesi segadusse ajada. Seda
potentsiaalset probleemi püüavadki eludevahelise elu hüpnoteraapia seansid
lahendada, et aidata inimesi, kes tulevad meilt abi otsima. Me püüame mõistuse
ja hinge integratsiooni kaudu aidata neil leida vastuseid aegumatutele
küsimustele, kes ma olen, kust ma tulen, miks ma siin olen ja kuhu ma lähen.
Eludevahelise elu terapeut saadab hüpnoositud vaimsele rännakule neid saladusi
paljastama ja muutma elu teadlikumaks ja tähendusrikkamaks, aidates neil mõista,
kes nad õigupoolest on. Teadasaamine, kuidas igavene hing on seotud ajutise
inimajuga, moodustades ühe iseloomu üheks eluajaks, on inimeste jaoks kosmiline
kogemus. Loomuse alateadliku kahesuse paljastamine ja hinge tõelise identiteedi
nähtavaletulek on nii vabastav, et kliendid lahkuvad sageli eludevahelise elu
seansilt uue meelerahu ja vaimse teadlikkusega.
Oma loengutel, teostes ja raadiosaadetes olen
sageli rahvale selgitanud, et olin alguses New Age’i liikumise vastane. Ma
töötasin hüpnoteraapiale spetsialiseerunud psühhoterapeudina ega lähenenud
kliendi käitumise muutmist nõudvatele probleemidele alguses kuigi
metafüüsiliselt. Minu suhtumine hakkas muutuma pärast esimest eelmise eluga
seotud avastust, millele mõne aja pärast (1968. aastal) järgnes esimene
eludevahelise elu juhtum, mida kirjeldan allpool. Sellegipoolest läks vaja
mitmeaastast uurimistööd, enne kui mul oli piisavalt andmeid, et vaimuilma
korralikult tundma õppida ja luua sobiv metodoloogia hüpnoositule küsimuste
esitamiseks. 1980. aastaks olin mõistnud, et peaksin oma avastustest raamatu
kirjutama, ja hakkasin tegema üksikasjalikumaid märkmeid. Seetõttu on paljud
minu raamatutes kirjeldatud juhtumid pärit 1980. ja 1990. aastatest. Samuti
olid mu oskused eludevahelise elu alase hüpnoteraapia vallas ja teadmised
vaimuilmast nendel aastakümnetel tunduvalt paremad kui varasematel aastatel.
Nagu paljud teised olulised aastate vältel
toimunud sündmused, tundusid ka mu varased surmajärgse vaimuilmaeluga seotud
avastused üsna kogemata aset leidvat. Nüüd mõistan, et juhuseid pole olemas,
eriti mis puutub elutähtsatesse asjadesse. Seda on taibanud ka inimesed, kelle
juhtumeid siin raamatus käsitletakse. Minu väike lugu ei ole nii keerukas kui
paljud juhtumid, millega sa peagi tutvud, ent kuna see oli mu esimene
eludevahelise elu juhtum, jääb see alatiseks minu mällu kui hetk, millest
alates hakkasin täitma oma selle elu ülesannet. Minu tööks on anda inimestele
uus, väga isiklik vaimne tõekspidamiste süsteem, mille puhul ei ole vaja
vahendajaid ega institutsioone. Järgneva lühendatud loo peakirjaks panin
“Kadunud sõbrad”.
Keskealine naine Una tuli minu juurde
probleemidega, mis olid seotud tema eraldatus- ja inimkonnast äralõigatuse
tundega. Ta ütles, et tunneb tohutut igatsust oma “vanade sõprade” järele, kuid
ei osanud neid konkreetselt nimetada. Una mainis, et oli neid korra unes
näinud, kuid tol hetkel ei mõistnud ma selle väite sügavamaid tagamaid.
Esimesel kohtumisel tajusin, et kuigi Una oli kurb ning vaevles energia- ja
motivatsioonipuuduse käes, ei esinenud tal vaimuhaigusi, samuti ei võtnud ta
antidepressante. Minu hinnang oli, et kuigi Una kannatas kroonilise üksilduse
all, ei vältinud ta teistega suhtlemist. Teda põhjalikumalt küsitledes tegin
kindlaks, et ta oli masendunud, sest tema elus puudus “tähendusrikas suhe
kellegagi, kes tunneb mu tõelist olemust”. Ma nägin, et Una leinas, kuid tuli
endaga üsna hästi toime. Sellegipoolest oli tema probleemi juures üks
kliiniliselt suhteliselt ähmane aspekt.
Küsisin temalt seansi alguses: “Kas su kadunud
sõbrad on inimesed, keda sa oled tundnud mingil hetkel oma täiskasvanuelus?”
Una vastas, et ei. Siis alustasime hüpnoosi ning ma küsisin talt pinnapealses
alfa-seisundis: “Kas sa tunned puudust lapsepõlvesõpradest, kes ei ole enam
koos sinuga?” Vastus oli taas eitav. Viisin Una sügavamale alfa-seisundi
keskmistele ja kõrgematele tasanditele ning me hakkasime uurima tema kõige
hiljutisemat eelmist elu ning koguni paari varasemat möödunud elu. Esile
kerkisid mõned üksikud head sõbrad, kuid Una ei näinud esialgu nende hingede
omavahelisi seoseid, sest ta polnud veel vaimuilmas. Sellegipoolest muutus ta
seansi edenedes silmanähtavalt rõõmsamaks. Seejärel ütles naine mulle, et tahab
näha kõiki oma sõpru endaga suhtlemas ning et just seetõttu tunnebki end praeguses
elus nii eraldatu ja üksikuna. Tol ajal tundus see väide mulle üsna kummaline.
Sel hetkel muutusin oma kogenematuse tõttu
vaimsetes asjades pisut nõutuks. Mis veelgi tähtsam, ma ei taibanud, et see
äärmiselt vastuvõtlik naine viis end sügavamasse hüpnootilisse
teeta-seisundisse, et meid mõlemaid aidata. Ma ei teadnud, et Una ruttas minust
ette ja viis end alateadvuse tasandilt olekusse, mida me tänapäeval nimetame
üliteadvuse vaimseks seisundiks ja mis võimaldab hüpnoositul mõttes
eludevahelisse vaimuellu liikuda.
Viimaks küsisin Unalt hämmeldunult: “Kas sinu
eksistentsi vältel on olnud aegu, mil sa polnud üksik, sest olid koos
sõprade grupiga?” Äkitselt ta kiljatas erutunult ning ütles, et jah. Andsin
otsekohe käsu: “Mine sinna!” Sel ajal ma ei taibanud, et olin kogemata
kasutanud sõna grupp, mis päästis valla vaimsed mälestused. Sügavas
hüpnoosis surmajärgset elu nägeva inimese jaoks on tegu grupiga, mis koosneb
ühendatud hingedest, kes on elude vahel koos eriti aktiivsed ja kehastuvad
sageli ühiselt. Una nuttis nüüd õnnest ja endiselt suletud silmadega osutas mu
kontori seinale. “Oh, ma näen neid nüüd,” lausus ta. Küsisin, kus. Ta vastas:
“Oma kodus.” Uurisin segadusse sattununa: “Tähendab kodus ühes su varasemas
elus?” “Ei, ei,” vastas Una innukalt. “Ma olen vahepeal – kas sa siis ei mõista
– vaimuilmas. Siin on mu tõeline kodu ja kogu mu hingegrupp on SIIN!” Seejärel
lausus ta pisarsilmil: “Oh, ma igatsen nende järele väga.”
Olin juhtunust rabatud ega mõistnud endiselt, mille me olime koos avastanud. Unat põhjalikumalt küsitledes sain teada, et naise praeguses elus ei olnud ühtegi esmast sugulashinge ega toetavat hinge, sest ta oli nendest varasemate kehastuste ajal liiga sõltuv olnud. See oli karmaõppetund, mis oli tema praeguse elu jaoks eelnevalt vaimses lepingus paika pandud. Füüsiliselt Una praeguses elus kohal olemata andsid tema hingegrupi liikmed talle üksiolemise raskusi trotsides võimaluse tugevamaks saada. Kui Una mõistis, et tema praeguse elu olukorrad olid varem hingegrupi ja vaimsete nõuandjatega kokku lepitud, rahunes ta ning tema kaotustunne vähenes.
Järgmisel aastal võttis Una minuga korrapäraselt
ühendust ning rääkis oma elust, öeldes, et sel on tema jaoks nüüd uus tähendus
ning et ta elab täiel rinnal, sest on viimaks mõistnud oma eluülesannet, mis
seisnes julguse leidmises ja iseseisvas otsustamises. Ta leidis suurt tuge
teadmisest, et tema igavesed hingesugulased ootavad teda teispoolsuses. Una
vastleitud rahulolu, mis tekkis eludevahelise elu seansi tulemusena, aitas
naisel mõista, et elu pole saatuse poolt ettemääratud ning et tema üksildus ei
olnud mingi jumalik karistus, vaid pigem tema enda vaba tahe. See ei tähenda,
et ma pean Una eludevahelise elu juhtumit depressiooni imeravimiks. See näitab
pigem, et rahutu meele uurimiseks on erinevaid teid.
Tahaksin siinkohal tsiteerida Una viimast kirja,
mille ta saatis mulle mitu aastat pärast seanssi, pisut enne surma:
Michael, ma ei ole enam üksik olend enda sees. Ma ei ela
enam ainult oma isiklikus maailmas nagu varem, vaid leian nüüd, et eksisteerin
kõrvuti koos teistega, sest mõistan, et elame kõik ühises maailmas, kus keegi
ei pea olema piiratud. Ma julgustan probleemide küüsis vaevlevaid inimesi
leppima oma eluga ja sellega, kes nad on, ning nautima kõiki maailmas leiduvaid
häid ja ettekavatsetud asju. Tänan sind selle kingituse eest.
Una seanss ja selle kaugeleulatuvad tagajärjed
tekitasid minus külmavärinaid. Pärast tema lahkumist kuulasin kaua seansi
salvestust. Sellest juhtumist said alguse minu uuringud surmajärgse elu (või
siseelu, nagu mõned seda vaimset maailma nimetavad) vallas. Ma viibisin
kaardistamata territooriumil. Sel ajal polnud raamatuid, kust oleksin võinud
õppida vaimse regressiooni meetodeid. Siis ja tegelikult veel mitu aastat
hiljemgi arvasid eelnevate elude uurijad, et eludevahelise elu mälestused on
mitte kuhugi viivad hägused nägemused. Ehk mõjutasid seda suhtumist miljonid
inimesed, kes usuvad idamaade filosoofilist ideed, et inimesed rändavad elust
ellu püsiva hingeta ja igikestva isikliku vaimse identiteedita.
Mis minusse puutub, siis tahtsin vaimsete
meenutuste kaudu saada meie surmajärgse elu kohta teada kõik, mis võimalik. See
ülesanne nõudis aastatepikkust kannatlikku uurimistööd, mille käigus töötasin
hüpnoositutega ja arendasin metodoloogiat, mis pidi aitama surmajärgsesse ellu
siseneda ja sealt väljuda. Suure hulga juhtumite põhjal vaimuilma kaardistades
sain selgeks midagi imepärast. Avastasin, et iga inimese hinges peitub tema elu
mõistatuse lahendus.
Minu esimese raamatu “Hinge rännak” avaldas
viimaks 1994. aastal kirjastus Llewellyn, millele järgnes 2000. aastal “Hinge
saatus”. Need kaks raamatut on vaimuilma ja reinkarnatsiooni mõistmise aluseks.
2004. aastal ilmus kolmas raamat “Eludevaheline elu. Hüpnoteraapia”, mis andis
kõigile hüpnoosispetsialistidele vajalikud üksikasjalikud vaimse regressiooni
läbiviimise juhised. See teos, milles peegeldub kolmkümmend aastat uurimistööd,
näitab asja vastu huvi tundvatele lugejatele, kuidas koguti materjali raamatule
“Mälestused elust pärast surma”, tuues välja kõikide juhtumite puhul kasutatud
hüpnoosiprotsessi üksikasjad.
Käesolevast raamatust rääkides peaksin ütlema veel
paar sõna seoses järelmärkustega. Siin käsitletavates lugudes võivad autorid
põgusalt mainida eludevahelise elu metodoloogia mõningaid aspekte, mis on
seotud nende juhtumitega, kuid mida nad ei saa lugude sujuvuse huvides
põhjalikult kirjeldada. Kohtades, kus tundsin, et üksikasjalikum teave aitaks
uudishimulikul lugejal mõnda surmajärgse elu aspekti paremini mõista, lisasin
raamatusse täiendavad kommentaarid koos viidetega oma eelmistele raamatutele
ning vajalikele lehekülgedele. “Hinge rännak” on lühendatud kui HR, “Hinge
saatus” kui HS ja “Eludevaheline elu” kui EE. Me austame
psühhoterapeutidena eludevahelise elu seansside ajal oma klientide uskumusi ja
ettekujutusi. Järelmärkused selles raamatus ei lükka ümber ei terapeudi ega
kliendi väiteid, vaid pigem pakuvad huvitatud lugejale sama teema kohta
lisainfot mitmetelt teistelt vaimuelust kõnelenud hüpnoositutelt. Erinevate juhtumite
järelmärkused ja viidatud leheküljed võivad aeg-ajalt korduda, kuid ma tahtsin,
et iga loo juures oleksid märkused, mis kuuluvad just parasjagu käsitletava
teema juurde, sest see muudab lugeja elu lihtsamaks.
Kuigi äärmiselt võimas,
on eludevahelise elu hüpnoteraapia siiski alles lapsekingades. Selle raamatu
autorite kinnitusel teeb avastus, et elul on kindel eesmärk ja et me ei kaota
pärast maise keha surma oma tõelist olemust, hüpnoositutele väga suurt rõõmu.
Iga autor on valinud juhtumi, mis kõige paremini illustreerib teda eriti
huvitavat teemat. Raamatu koostamise käigus oleme püüdnud välja valida lood,
mis keskenduvad erinevatele isiklikele olukordadele, millega kõik lugejad
saavad samastuda. Me loodame ja soovime, et need lood, milles hingele
teadlikult valgust heidetakse, demonstreerivad ravimeetodit, mida
traditsioonilised terapeudid ühel päeval kõikjal rakendama hakkavad. Usun, et
sa naudid järgmisi lugusid; näidaku need sulle, mida võid elus saavutada.
Michael Newton
Newtoni Instituudi asutaja
1
ARMASTUS
MUUTUSTE VALLANDAJANA
Paul Aurand
(New York City)
Michael Newtoni Instituudi
president ja juhtiv treener,
rahvusvaheline instruktor,
kirjanik
ja auhinnatud hüpnoterapeut.
Paljud soovivad eludevahelise elu
hüpnoteraapiat, sest ihkavad teada saada, kas nad kohtuvad kunagi oma
sugulashingega. See lugu kõneleb noorest naisest, kes kohtas hiljuti oma
sugulashinge. Kuid seekord ei ole mees tulnud tema ellu selleks, et olla koos, vaid
hoopis uute tuulte toojana. Seansi edenedes saame teada, et see on tegelikult
mehe teine katse naist äratada ja aidata tal toime tulla hinge õppetundidega,
millega ta on mitme eluaja jooksul hädas olnud.
Sasha oli kolmekümne kahe aastane Põhja-Euroopas sündinud naine. Pärast
kaksteist aastat kestnud suhet Markiga, kes oli esimene ja ainuke mees tema
elus, hakkas paar ühiselt muinasjutulisi pulmi planeerima. Kaks nädalat enne
abiellumist ilmus välja Sasha sugulashing ja pööras naise maailma pea peale.
Teadmata, mida teha, abiellus Sasha siiski Markiga. Kuigi naine jäi Markile
truuks, kahtles ta oma valikus ja hakkas meest eemale tõrjuma. Ta ei suutnud
kunagi mehega täielikku lähedust tunda ning paar kuud hiljem kolis Marki
juurest minema, et asuda tööle Portugalis.
Lahusolek kestis peaaegu pool aastat. Sel ajal
ristusid taas Sasha ja Rauli teed. Nad olid mõnda aega armukesed, seejärel
liikus Raul edasi. Sasha oli murest murtud.
Ta tuli meie seansile tohutu süütunde ja
meeltesegadusega, mõeldes, kas peaks olema koos oma hingesugulase Rauliga või
jätkama abielu ja kolima tagasi Marki juurde. Ta küsis nõu teejuhtidelt ja
otsis oma hinge eesmärki.
Eludevahelise elu seansi ajal viime kliendi
tavaliselt tagasi kõige hiljutisemasse möödunud ellu. Vahel, kui mõni varasem
elu on äärmiselt tähtis, läheb klient viimase elu asemel hoopis sinna. Nii
juhtus ka nüüd.
Sasha eelmise elu avastseen leiab aset Egiptuse
templis. Ta on preestrinna nimega Sharoon, kes tegeleb vaimsete õpingutega.
Meie vestlus sellest elust kulgeb nii:
SASHA: Ma õpin vaimsust, kuid ühtlasi harjutan
manipuleerimist inimestega, kes ei tööta templis. Ma suudan neid vaimselt ja
energeetiliselt mõjutada.
PAUL: Aita mul mõista, kuidas sa nendega manipuleerid.
S: Ma manipuleerin nendega, et nad oleksid kuulekad ja
usuksid seda, mida mina tahan. Ma teen seda, luues ja saates pilte. Ma loon
vaimse kujutluspildi sellest, mida tahan neil teha lasta, ja saadan selle
neile. Nad näevad ja tunnevad seda. See on väga võimas! Neid on lihtne
mõjutada.
P: Liigu selles vaimsete õpingute ja manipuleerimise elus
edasi. Mis juhtub?
S: Mind tapetakse. Jah, tapetakse.
P: Kuidas see juhtub?
S: Vaenlaste sissetung. Nad tulevad templisse ja tapavad
kõik. Mind tapetakse ka.
P: Mis sinuga juhtub? Kus sa oma keha suhtes nüüd
paikned?
S: Väljas, hästi kiiresti. Ma vaatan lihtsalt pealt. Ma
vaatan, kuidas templisse inimesi juurde tuleb. Aga ma ei ole kurb, ma olen
rahulik. Ma olen leppinud.
P: Kuhu sa lähed ja mida teed?
S: Aina ülespoole ja vaatan sündmuspaigale ülevalt alla.
Ma näen valgust üleval vasakul. Ma lähenen sellele. Ma liigun igasuguse vaevata
sinnapoole. Kõik on väga rahulik.
P: Mis juhtub, kui sa selle valguseni jõuad?
S: (üllatunult) Ma pole eriti usklik, kuid näen püha
inimese kuju ennast avasüli tervitamas. Ma tean, et see on armastava õndsuse
sümbol. Nüüd ma näen, et see on mu teejuht. Ma tunnen end turvaliselt. See on
minu teejuht Araton. Ta ütleb, et kõik on korras. Mul läheb väga hästi. Ta
tunnustab, toetab ja armastab mind. Ta sulandus just minuga ühte, me oleme üks.
See on uskumatu! Ma tunnetan tema võnkeid. Ta on väga tark ja rõõmus, nii ere
ja puhas.
P: Miks su teejuht sinuga sel moel ühineb?
S: Selleks, et ma hiljem tema võnkeid tunnetaksin ja
teaksin, et ta on minuga, kui tema abi vajan ja mediteerin. Ma tunnen tema rahu
ja rõõmu.
P: Ja kuhu ta sind nüüd juhatab?
S: Me oleme kaunis roosiaias, istume pingil. Siin on
teerajad. Ühe jalgraja lõpus on mingi ehitis. See on valge. Seda vaadates
mõistan, et võin sinna minna ja küsimusi esitada, kuid ma kardan seda teha.
P: Ja kuidas Araton reageerib su küsimuste esitamise
hirmule?
S: Ta ütleb, et ma ei pea küsimusi esitama, kui see mulle
praegu õige ei tundu. Ta ütleb, et võin seda hiljem teha.
Me läheme paranema. Ma pean talle järgnema. Kummaline. Ma
tean, et temast kiirgab armastust, kuid ei tunne seda. Ta ütleb, et me saame
selle vea parandada.
Nüüd olen ma tervendamiskambris. See on justkui masin,
mis tekitab erinevat värvi valguskiiri. (Sasha väriseb toolil.) Ma tunnen, et
vibreerin. Ma ei pea midagi tegema. See lihtsalt toimub. Ma olen väga rahulik.
Siin on mahe, kuid läbitungiv roosa valgus, mis puhastab mu keha väljast ja
seest. (1)
P: Mis see on, millest sind puhastatakse?
S: Mu (vaimse) kõhu piirkonnas on endiselt mingisugune
armastusega seotud hirm, millest tuleks vabaneda. Sellepärast mul oligi raske
Aratoni armastust tunda.
P: Kust see armastusega seotud hirm pärit on?
S: Mitmest elust.
Selline paranemine ja vibreerimine jätkub mõnda
aega, siis teatab Sasha, et see on lõppenud.
P: Millisena sa end näeksid, kui vaataksid suurde
peeglisse – nüüd, mil paranemine on lõppenud?
S: Puhtana. Sinine toon roosakate varjunditega.
P: Me teame, et su teejuhi nimi on Araton, kuid mis on
sinu enda surematu hinge nimi?
S: (pikk paus) Ma kuulen midagi, mis kõlab nagu Kiya,
kuid ma ei ole kindel.
P: Ehk võiksid seda oma teejuhilt küsida?
S: Ta ütleb, et see nimi on eelmisest elust. Mu surematu
hinge nimi kõlab umbes nagu Kashyapeya.
P: Nüüd, kui paranemine on lõppenud, kuhu su teejuht sind
viib?
S: Ma olen mingi olendirühma ees, neid on viis. Me oleme
ümmarguses ruumis. Ma tunnen end väga turvaliselt! Araton on minu juures. Ta
seisab mu kõrval, pisut tagapool. Alguses paistavad kõik ühtmoodi pruuni värvi,
kuid nüüd on keskmine olend valge ja üks olend punakas.
P: Mis seal toimub?
S: Ma lihtsalt ootan. Nüüd nad tervitavad mind. Nad
tahavad aidata mul täisväärtuslikku elu elada.
Mu klient suhtleb nüüd selle olendigrupiga, kes on
tema nõukogu ning keda sageli nimetatakse vanemateks või tarkadeks olenditeks.
Sasha kogub pika pausi ajal mõtteid ja vaatab, kuidas nõukogu liikmed
valmistuvad temaga töötama.
P: Mida nad sulle räägivad?
S: Paremal pool on mingi seina moodi asi. See on mingi
ekraan. Ma näen kolme stseeni. Tundub, et ühes stseenis ma sünnitan, ja minu
kõrval on keegi – mees, keda ma ei tunne. Ma ei taha seda näha.
P: Miks sa kõhkled?
S: Mees selles stseenis, kus ma sünnitan, ei ole ei minu abikaasa
ega Raul. See ei meeldi mulle. Ma tahan olla koos Rauliga.
Nad näitavad mulle kolme stseeni. Üks stseen on mehega,
keda ma ei tunne. Selles stseenis saan ma lapse. Keskel on stseen, kus ma olen
koos Rauliga ning see stseen on väga ere, kuigi see pole tõepäraseim ega parim
stseen. Mingil moel ma tean, et see on nii, kuid ma ei mõista, miks see on
eredam kui kaks ülejäänud valikut. Ma kardan. (2) Paremal on stseen, kus ma
olen koos oma abikaasa Markiga.
Oh, ma saan aru. Nad näitavad, et mul on valikuvõimalus!
Ma võin otsustada olla koos oma abikaasa või selle teise mehega. Ma võin ka
otsustada olla koos Rauliga. See on veider. Mul on kolm valikuvarianti.
P: Kas sa tahad neilt küsida, milline oleks su hingele
kõige parem valik?
S: (pikk paus) Ma küsisin, kuid nad ei ütle seda mulle.
Nad ütlevad, et pean ise otsuse langetama, ilma et nad mind mõjutaksid.
Siinkohal näitab nõukogu Kashyapeyale, kes oma
eelmises elus Sharoonina mõjutas ja manipuleeris paljusid inimesi, kui oluline
on elus valikuvabadus. Ja nagu sageli tavaks, õpetavad nad teda nii rääkides
kui ka lastes tal kogeda valikutegemist, mõjutamata teda seejuures.
P: (Esitan küsimuse, mille Sasha enne seansi algust mulle
esitas.) Ehk tahad sa neilt küsida, miks Raul sel moel su ellu tuli.
S: Et näidata mulle, kuidas end lõdvaks lasta ja rõõmu
tunda. Ta tuli mind avama – et aidata mul end teistele inimestele avada. Mark
on alati mu parim sõber olnud. Me olime alati koos ja meil polnud teisi sõpru.
Me olime nagu kookonis, suletud ja
teistest eraldatud, oma väikeses maailmas. Raul tuli mu ellu, et mind üles
äratada ja see kookon purustada. Ta tuli muutusi tooma! Ta tuli, et õpetada
mind armastama. Seepärast mul ongi nüüd palju sõpru ja ma reisin äriasjus
maailmas ringi. See mind siia tõigi. (3)
P: (Esitan veel ühe Sasha seansieelse küsimuse.) Kas sa
tahad neile öelda, millist süüd sa tunned seoses Rauliga?
S: Nad ütlevad, et sellest pole midagi. See tunne kaob.
See ongi juba kadunud. Nad ütlevad, et pole mingit põhjust end süüdlasena
tunda. Nad ütlevad, et seda oli vaja minu raputamiseks piisavalt, et panna mind
otsuseid langetama ja oma elus mõningaid muutusi tegema.
P: (Esitan veel ühe Sasha küsimuse.) Kas nad soovitavad
sul abielu jätkata?
S: Ei. Nad ei soovita mul tagasi minna. Nad ütlevad, et
see on minu otsustada. Mul on valikuvabadus.
P: Äkki sa tahad neilt küsida, mis aitaks su hingel nüüd
kõige paremini areneda.
S: See on väga veider. Ma olen nüüd kurb ja mul on hirm.
(Pärast pausi Sasha jätkab.) Leppimine ja asjadel minna laskmine – asjadel
juhtuda laskmine. Eluga leppida ja asjadel kulgeda lasta. Lasta asjadel juhtuda
ja mitte neid kontrollida üritada. Mitte manipuleerida asjade ega inimestega,
lihtsalt jälgida, vaadata, mis juhtub. See käib nii mu praeguse elu kui ka
manipuleeriva preestrinna kohta.
See on hirmutav. Ma ei tea, kas ma saan Rauliga kokku
jääda. Ma tean, et tahan temaga koos olla, kuid tal on samuti valikuvabadus! Ma
ei tea, kas ta tahab minuga koos olla.
Nad näitavad mulle ekraanil, milline võiks olla mu elu
koos Rauliga. See oleks ilus. Vaimne ja rahulik. Ma näen kahte last. Ma pole
kindel, mis riigis me oleme. Meil on väga rahulik ja õnnelik elu, kuid tema
peab seda samuti tahtma.
P: Sa võiksid küsida, kui tõenäoline on, et see juhtub
selles elus.
S: Tõenäosus on ainult kakskümmend või kolmkümmend
protsenti. Kakskümmend protsenti. Ma kardan, et seda ei juhtu. Asi on selles,
et mina tahan seda, kuid tema mitte. Tal on samuti vaba tahe ja ma ei tohi
sellega manipuleerida. Ta peab seda ise tahtma. Oh, see on raske!
Selliseid hinge õppetunde on sageli raske mõista
ja Kashyapeyal on suuri probleeme. Ta on nii kindel selles, mida tahab, et tal
on peaaegu võimatu isegi vaadata teisi võimalusi oma elus, rääkimata selle
sügavama hingeõppetunni mõistmisest, mida nõukogu talle tutvustab. Hinges
kantavatest teatud kalduvustest vabanemiseks võib kuluda mitu eluiga ning
praegune elu paistab olevat Kashyapeya jaoks pöördelise tähtsusega.
S: Nad räägivad mulle jälle valikutest. Sul on
valikuvabadus. See tähendab, et teistel on ka. See ei meeldi mulle, ma ei tea,
miks. Ma ei taha, et nii läheks. Ma kardan, tõesti.
P: Mida nad sulle neid valikuid näidates selgitada
püüavad?
Pikk paus, Sashal on endiselt raskusi sellega,
mida talle näidatakse.
S: Kõik
need elud kohtuvad lõpus samas punktis, kuid on erinevad (teekonnad).
P: (Esitan taas Sasha seansieelse küsimuse.) Kas sa tahad
neilt küsida, kas üks neist meestest, keda sulle näidatakse, on su sugulashing?
S: (pikk paus) Ma ei tea, ma kardan vaadata.
Kashyapeyal on väga raske leppida sellega, mida
nõukogu talle õpetab, mistõttu sekkub tema teejuht Araton. Ta soovitab nõukogu
koosoleku hetkeks katkestada, kinnitades Kashyapeyale, et ta võib soovi korral
tagasi tulla. Araton viib naise hinge kohe tema hingegrupi juurde. (4)
S: Me oleme juba siin! Ma näen oma ema, Rauli ja teisi.
Ma näen kaheksat inimest seismas kahes rühmas, neli vasakul ja neli paremal. Mu
ema on vasakpoolse rühma keskel. Paremas rühmas on Raul, Mark ja Andy (uus
lähedane sõber).
P: Ja kes esimesena lähemale astub?
S: Mu ema tuleb mind tervitama ja astub seejärel tagasi.
Siis astub Raul ettepoole. Ta viskab minuga nalja. Ta narrib mind. Ma ei tea,
millest ta räägib, kuid ta on väga naljakas ja hästi rõõmus. Ta ei ole
päriselus nii lõbus. Ta on sageli väga eemalolev ja isegi külm, kuid siin on ta
soe ja naljakas. (5) Ta ütleb: “Võta rahulikult. Ära üle pinguta. Kuula oma
südant. Luba teistel end juhtida.” Ma kardan nii väga. Ma ütlen talle, et tahan
olla koos temaga. Mul on valus. “Võib-olla. Võib-olla, kallike,” naljatab ta.
Ma olen väga vihane.
P: Küsi nüüd, miks ta sinu ellu tuli.
S: See oli viimane võimalus mu elu muuta – mind avada ja
mulle näidata, et on teisigi valikuid. Ma olin suletud ja kinnine ning ta avas
mu. Ta on püüdnud seda minu heaks varemgi teha, teises elus. Ma olin üsna
vaoshoitud ega suutnud end talle avada. Ma ei jäänud tema juurde. See tegi
talle väga haiget. See on üks põhjus, miks ta seekord minuga kokku jääda ei
taha. Ta kardab, et ma jätan ta maha ning et ta jääb taas üksi. Ta ütleb, et ei
suudaks seda teist korda enam taluda.
P: Milles te enne praegust elu kokku leppisite?
S: Mõnikord me oleme koos ja teinekord jälle ei ole.
Selles elus on aegu, mil me oleme koos, ja aegu, mil oleme lahus. Tuleb aeg,
mil me ei ole koos, ning mõne aja pärast võib taas tulla aeg, mil oleme koos,
kuid ta uurib samuti muid võimalusi. Ma pean ootama, kuni ta otsusele
jõuab. Ma ei saa seda kontrollida. Ta peab valima. Ma ütlen, et armastan teda.
(nutab, pikk paus) Me kallistame.
Nüüd astub Mark ettepoole. Mark ja Raul on mõlemad mu
hingegrupis. Tal on hea meel, et ma olen siin, kuid ta on kurb, et me oleme
lahus olnud. See teeb ka mind kurvaks. Ütlen talle, et mul on kahju, kui olen
talle haiget teinud. Ütlen, et armastan teda.
P: Ja milline on teievaheline kokkulepe?
S: Olla koos. Teineteist armastada ja toetada. Õppida
teineteiselt nii palju kui võimalik. Olla sõbrad. Me kallistame.
Ma olen segaduses. Ma olen jälle kurb ja hirmul. Mu ema
ja sõber Andy on seal, lihtsalt seisavad ja vaatavad mind. Ma tunnen nende
armastust ja tuge. Ma tahan edasi minna, kuid parempoolses rühmas on see mees,
keda nõukogu mulle kolmandaks valikuks pakkus. Aga ma ei taha temaga rääkida.
Ta on mu lähedal, kuid ma ei näe teda hästi. Ma kardan väga, et ta ei ole minu jaoks
õige. Mu teejuht Araton ütleb, et ta võib mind toetada, ning ta mõtleb, kas ma
tahaksin rääkida. Ta ütleb, et olenemata sellest, kellega ma koos olen, läheb
kõik hästi. Mu elu kujuneb täisväärtuslikuks.
Mul on seda raske kuulata, kuid Araton räägib, et ma pean
leppimise kallal tööd tegema. Ta ütleb, et mul on vaba tahe ja erinevad
valikuvõimalused, kuid ma pole kindel, kelle peaksin valima. Ma ei saa aru. Ta
ütleb, et pean selleks nõukogu juurde tagasi minema. (paus) Me oleme nüüd seal.
Nad küsivad, mis on mu probleem.
Pärast esimest nõukoguga kohtumist ja hingegrupi
sekkumist on Kashyapeya nüüd märksa enam valmis kuulama seda olulist sõnumit,
mida nõukogu talle edastada püüab.
S: Kõik on seotud leppimisega. Kõik, mis on mulle eriti
tähtis, on juba toimumas. Ma ei saa ikka veel aru. Kas ma peaksin järgima seda,
mis juhtub, või ise oma elu kujundama? Ma ei saa aru. Kas ma peaksin tegema
valikuid või lihtsalt laskma valikud oma ellu? Mõnikord saab neid teha ja
mõnikord peab neil lihtsalt toimuda laskma. Selles konkreetses olukorras võin
ma valiku teha. Ma võin Marki maha jätta. Ma võin otsustada Rauliga koos olla,
kuid ei tea, kuidas seda teha, kui tema seda ei taha. Igal juhul pean austama
teiste valikuid ega tohi kellegagi enda huvides manipuleerida.
P: (Esitan taas ühe Sasha seansieelse küsimuse.) Mida sa
pead antud eluhetkel tegema?
S: Mediteerima ja rahunema. Kiirgama armastust. Leppima
tema (Rauli) vaba tahtega.
Ma küsin nõukogult, kas nad saaksid näidata pisut pilte
meie tulevasest kooselust. Näha võimalusi ja avada end võimalikele
variantidele, kuid olla emotsionaalselt eemalolev ja mitte suruda neid teistele
peale.
Nad ütlevad, et ma kipun olema kangekaelne ja pean püüdma
edasi liikuda, mitte paigal seisma. Ma peaksin eluga edasi minema ja oma
sisetunnet usaldama. Nad ütlevad, et ma tean juba, mida teha. Keegi ei ütle
mulle, mida ma tegema peaksin. Ma pean laskma teistel vabalt valida ega tohi
nendega manipuleerida. Nad ütlevad, et ma võin esitada küsimusi, kui mul neid
on. Ma saan kõik, mida tahan. Ma olen väga loominguline. Ma peaksin teiste vaba
tahet austama. Loomise ja manipuleerimise vahel on tasakaal. Ma peaksin looma
armastuse ja leppimisega. Varsti saan teada, kus elada ja mida teha. Nad
näitavad, et kui tahan, võin kolida Portugalist mõnda teise riiki –
kuskile külmemasse paika Euroopas. Mul läheb hästi. Ma saan hea
töö ning lapsi.
Huvitav on see, et kuus kuud pärast seanssi, kui
ma salvestusest selle peatüki jaoks märkmeid tegin, võttis Sasha minuga
ühendust ja teatas mulle suurepärase uudise. Ta oli abikaasa Markiga ära
leppinud ja pakkis asju, et kolida tagasi Põhja-Euroopasse.
Sasha ütles mulle:
Ma lasin Rauli vabaks. Ma olen sellest õppetunnist aru
saanud ega püüa enam olukordasid kontrollida ning seetõttu juhtub imelisi asju.
Ma mõistan viimaks, mida nad mulle rääkisid. Ma õpin asjadel omasoodu kulgeda
laskma. Me oleme Markiga taas koos ning armastame ja toetame teineteist rohkem
kui kunagi varem. Ma kolin tagasi Põhja-Euroopasse. Ma panin edukalt püsti oma
äri ning tunnen, et olen nüüd tugevam. Ma arvasin alati, et mul ei ole vaba
tahet – et keegi annab mulle eluks juhiseid või ütleb, mida teha. Kuid mul on
võimalus valida ning ma annan nüüd seda vabadust ka teistele. Ma olen
otsustanud lasta asjadel vabalt kulgeda.
Kliendid paistavad teadvat, millal on nende
elus õige aeg tulla eludevahelise elu hüpnoosiseansile surmajärgse elu kohta
teavet saama. Tavaliselt on nad jõudnud oma elus mingile teelahkmele. Oluline
on märkida, et kui tegeldakse selliste sügavamate hingeõppetundidega, võib
pärast seansi lõppu kuluda nädalaid, isegi kuid, et täielikult mõista kõike,
mis eludevahelise elu seansil ilmsiks tuli. Informatsiooni saamise, mõistmise,
omaks võtmise ja ellurakendamise vahele jääb ilmselgelt üleminekuaeg. Sasha elu
liigub nüüd positiivses suunas ning ta keskendub oma eluülesandele – asjadel
omasoodu kulgeda lasta ja elu nautida.
(1)
Tavaliselt hõlmab vahetult pärast maise keha surma aset leidev teejuhtidega
kohtumine vaiksete, rahulike paikade külastust. Selline deprogrammeerimine on
mõeldud pigem hinge kogunenud saastaga toimetulekuks kui tõsiseks hinge
uuendamiseks, mis nõuab aktiivsemat tegutsemist. Selles loos kirjeldatud vaimse
aialaadse paiga juurde võib kuuluda ka miski, mida paljud nimetavad puhastavaks
tervendusdušiks. Voolava puhastava energia ideega tuleb sageli lagedale
selliseid stseene kogev klient. Vaata: HR 56–57.
(2)
Sasha loos esineb sageli väljend “ma kardan”, mis näitab, et ta ei ole oma
vaimsetes nägemustes kindel. Selline emotsionaalne hirm ei tule tegelikult tema
hingelt Kashyapeyalt, kuigi Sasha on sügavas teeta-transiseisundis. Puhtas
kehatus olekus või vahetult enne nõukogu ette minekut võivad hinged muretseda
Maale jäänud või hädas oleva armastatud inimese pärast, kuid maise keha
kesknärvisüsteemist pärit emotsionaalset hirmu vaimuilmas ei eksisteeri. Hinge
emotsioonide kohta loe lähemalt: HS 49, 50 ja 266.
Sasha
reaktsioonid kolmele erinevale praeguse elu stseenile, mida nõukogu talle
näitab, kõnelevad ebakindlast naisest, kes reageerib sellele, mida näeb. Ta
vaatab praegust elu, viibides vaimuilmas, kus minevik, olevik ja tulevik on
kätketud ühte intervjuusse. See on “mis oleks, kui...” harjutus, mille abil
uuritakse võimalusi ja tõenäosust. Eludevahelise elu teraapia puhul võib klient
tuua teadlikult loodud ideed alateadvusse, kus inimese ego integreeritakse
hinge ego meenutustega. Vaata: eludevahelise elu ravi, EE 196–200; elu
võimalused, HS 326–332 ja EE 183; ja nõukogu koosseis ja teraapia, HS 198–200,
235–237.
(3)
Praeguse elu ülevaade, mille nõukogu Sashale esitab, demonstreerib konflikti,
kuhu võime sattuda, kui meie elus on rohkem kui üks partner, isegi kui see on
eelnevalt nii korraldatud. Pane tähele tema praeguste armastatud meeste
vahelist dünaamikat. Sasha avastab, et Mark on olnud tema esmane sugulashing
tuhandeid aastaid ja palju elusid (“Me olime alati koos”). Raul on tema
praegusesse ellu tulnud – nagu aeg-ajalt teistessegi eludesse –
kaaslase-sugulashingena, samuti samast hingegrupist. Ta on tulnud Sasha elu
muutma, sest naine on praeguses elus ja kehas armastusega manipuleerija ning
peab mõistma armastuse olemust. Vaata: hingegrupid, HR 86–89, ja sugulashinged,
HR 244–245, HS 238–244.
(4)
Eludevahelise elu teraapia seansi neil hetkedel, kui kliendil on raske,
kutsuvad terapeudid sageli appi hüpnoositu isikliku teejuhi. Eriti kehtib see
kliendi blokeeringute puhul. Antud juhul aidati kliendil vaimselt liikuda
nõukogu eest tema hingegrupi juurde, mis oli väga kasulik, sest ta hakkas
rahunema.
(5)
Hinge surematu loomus võib olla selle inimkeha aju ja temperamendiga vastuolus.
Vaata: ego kahesus, EE 91–93, 189–193.