Sisukord
Eessõna 5
Autori märkus 12
1. peatükk. Ülemeeleline luure 13
2. peatükk. Minevik kui sissejuhatus 28
3. peatükk. Teadus kompab piire 48
4. peatükk. Tungimine läbitungimatusse 67
5. peatükk. Mängu astuvad paraspioonid 88
6. peatükk. Eetrisõjad 107
7. peatükk. Paraspionaaž 145
8. peatükk. Ülitaju saab avalikuks 158
9. peatükk. Mõistatuslikud toimikud 175
Epiloog 203
Lisa I. USA valitsuse kaugvaatlusprogrammi kronoloogia 215
Lisa II.
Illustratsioonid 217
Märkused 223
Register 231
Eessõna
1992. aastal, kui
minu raamatut “Risttuli. Vandenõu, mis tappis Kennedy” (Crossfire: The Plot
That Killed Kennedy) saatis suur edu, hakkasin otsima teisi föderaalvalitsuse
hoolikalt peidetud süngeid saladusi. See, mis leidsin, viis mind hämmastavale
vaimsele rännakule läbi aja ja ruumi, ma puutusin kokku ülitaju, UFO-de,
salastatud toimikute ja desinformatsiooniga.
Kõik algas sellest,
et avastasin psüühilise erivõime, kaugvaatluse (remote viewing – RV) ehk
KV-fenomeni. Minevikus nimetati seda selgeltnägemiseks, prohvetluseks või
tõekuulutamiseks. Kuigi kõigis inimkultuurides läbi ajaloo on seda fenomeni
tuntud, peeti seda okultistlikuks fantaasiaks, kuni 20. sajandil läbiviidud
teaduslikud uurimused selle olemasolu kinnitasid.
Hoolimata asjaolust,
et kaugvaatluse arendamisega tegelevad mitmed riigieelarvelised
organisatsioonid nagu Luure Keskagentuur (CIA), Sõjaväeluureagentuur (Defense Intelligence
Agency) ning isegi USA sõjavägi, pole enamik ameeriklasi sellest midagi kuulnud.
Kuid kaugvaatlusega
tegelevate meeste ja naiste elusid on see igaveseks muutnud. See puudutab ka
riigieelarveliste KV-programmidega kaudselt seotud inimesi.
Sellest raamatust
sai teaduse ja ekstrasensoorika vaheliste konfliktide,
valitsusorganisatsioonide ja võimulepürgijate vahelise lõppematu võimuvõitluse
ning sõjaväelise salastatuse ja rahva teabeõiguse vahel valitsevate vastuolude
üks ohver.
Raamat, mida käes
hoiate, pandi 1995. aasta suvel kalevi alla – neli kuud enne seda, kui valitsus
lühikeses pressiteates kaugvaatlusprogrammide rahalise toetamise avalikustas.
Kaugvaatlust
puudutav teave – üks meie valitsuse hoolikaimalt valvatud saladusi – on
nüüdseks imbunud inimesteni, kes asjast aru saavad, ning äratab jätkuvalt
elavat huvi. Tänaseks on mitmed kogenud selgeltnägijad selle fenomenaalse
praktika laiema avalikkuse ette toonud. Sellest on räägitud raamatutes,
artiklites ja avalikel loengutel. Leidub isegi ettevõtjaid, kes kuulutavad, et
pakuvad kaugvaatluse teel saadud infot.
Mõistmaks, kuidas
valitsuse ülisalajane projekt laiemale ringile huvi pakkuma hakkas, räägiksin
lugejale enda isiklikest kokkupuudetest selle valdkonnaga.
Kui ma 1991. ja
1992. aastal riigis reisides meediaüritustel ja loengutel esinesin, küsisin
kuulajatelt igal võimalusel: “Mis te arvate, milline valitsuse suur saladus
järgmisena paljastatakse?”
Vastus oli peaaegu
alati üksmeelne, mulle öeldi, et see peab olema midagi seoses UFO-dega. Tuleb
tunnistada, et arvasin ka ise nii. Kuigi tundsin UFO-de vastu huvi juba
nooruses, 1950. aastatel, ei teadnud ma neist rohkem kui iga teine
asjahuviline. Otsustasin seda teemat lähemalt uurida ja sellest raamatu
kirjutada.
Kui ma asusin
UFO-uurijatega kontakte looma ja värskendama, räägiti mulle kõnest, mille oli
pidanud tollal kapteni aukraadi kandev sõjaväe luureohvitser Ed Dames 1992.
aastal Atlantas toimunud Neljanda leppe (Treat IV) konverentsil. Muuhulgas oli ta üksikasjalikult UFO-dest
jutustanud – mis need on, kust nad tulevad ja kuhu lähevad.
Tema asjatundlik
toon äratas minus huvi, polnud ju tegemist tulihingelise new age’i fanaatikuga, vaid
teeneka luureohvitseriga. Ja mitte mingi hullumeelsega. Oma väidetes toetus ta
kolonel John Alexanderile, mittetapva lahingrelvastuse asjatundjale, kes
tegeles nii sõjaliste kui ka luureprogrammidega, ning kindralmajor Albert
Stubblebine’ile, endisele sõjaväeluure komandörile ja julgeolekuülemale.
Dames kõneles
kuulajaile kaugvaatluse arendamisest, nimetades seda “tõsiseks töövahendiks”.
Ta rääkis ka lendavatest “transpordivahenditest”, mis “transpordivad ressursse,
tavaliselt Marsilt Maale, mõnikord ajas reisides”, maa-alustest hiiglaslikest
koobastest ning Maal talveunes viibivatest marslastest, koguni “transtsendentsetest”
olenditest, kel on ligipääs meie mõtetele.
Kuuldust elevil,
võtsin Damesiga ühendust ja sain peagi kuulda ka sõjaväe kaugvaatlejatest.
Damesi sõnul olid tema ja ta armeeohvitserist sõber David Morehouse võtnud
ühendust New Yorgi kirjastusagendiga. Mõlemad mehed olid arvamusel, et
kaugvaatlus on liiga tähtis teema, et seda vaka all hoida. Nad olid nõus
rääkima.
Ja mina olin valmis
kuulama. Minu kui ajakirjaniku jaoks oli see unistuse täitumine: kui
kaugvaatlus osutub pettuseks, tähendab see maksumaksja raha häbiväärset
raiskamist, aga kui kõik on tõsi – milline saavutus inimkonna arenguteel!
Mõlemal juhul oli tegemist looga, mille lihtsalt pidin teada saama.
Jõudsime
kokkuleppele: mina kirjutan kaugvaatlusest ja selle kasutamisest sõjaväes,
Dames ja Morehouse abistavad mind faktide, kontaktide ja informatsiooniga.
1993. aasta juunis allkirjastasin lepingu Random House’i allüksuse, kirjastus
Harmony Books’iga.
Alates tutvumisest
Damesiga 1992. aasta suvel, töötasin kaugvaatlusloo kallal kolm aastat. Selle
aja jooksul veendusin, et kaugvaatluse fenomen on reaalsus, mille kohta leidub
ka ajaloolisi tõendeid. Mind tutvustati teistegi sõjaväelastest
selgeltnägijatega, näiteks Lyn Buchanani ja Mel Riley’ga. Ma kohtusin
järelevalvekomitee liikmetega, kes KV-programmil silma peal hoidsid – dr Paul
Tyleri ja kolonel Alexanderiga. Ma intervjueerisin dr Hal Puthoffi ja Ingo
Swanni, kes koos Russell Targiga on peamised kaugvaatlusprogrammi arendajad.
Töö oli raske, osalt
ka seetõttu, et enamik asjaosalisi ei tahtnud rääkida ei salajasest valitsuse
programmist ega enda seotusest sellega. Paljud keeldusid intervjuust või
nõudsid anonüümsust. Kindlatele faktidele oli raske ligi pääseda.
1995. aasta keskel,
kui raamat pidi peagi ilmuma, maksis Harmony toimetaja ilma minuga aru pidamata
Morehouse’ile väikese summa, et ta lisaks raamatule mõned isiklikud materjalid.
Morehouse oli hiljuti armeest segastel põhjustel lahkunud ja New Yorgi
kirjastusagendi heaks tööle asunud.
Morehouse’i
materjalide lisamine ärritas Damesi, kes võttis raamatut juba isikliku
biograafiana, kuigi olin kogu aeg kinnitanud, et raamat keskendub eeskätt
kaugvaatlusele ja sõjaväele, mitte kellegi eluloole.
Dames, kes selleks
ajaks pidas väidetavalt kontakti hallide tulnukatega, saatis advokaadi kaudu
Harmony’le kirja, vaidlustades raamatu ilmumise, kuigi oli eelnevalt
allkirjastanud pretsedenditu kokkuleppe, et ta annab mulle käsikirja suhtes
vabad käed (algse, Morehouse’i kommentaarideta raamatu suhtes). Olukord oli
seda veidram, et selline avaldus tuli raamatu kirjutamist inspireerinud ja
võimaldanud inimeselt ning mitte ühtki tema sõna ega materjali polnud välja
jäetud ega muudetud. Oli neid, kes nägid Damesi sammu taga hämaramaid eesmärke.
Seda mõtet toetasid
järgnevad sündmused. Esiteks pakuti raamatu toimetajale äkitselt teist töökohta
väljaspool New Yorki ning ta loobus kõnealusest projektist. Huvitav oli see, et
mõni kuu pärast raamatu avaldamisest loobumist naasis ta endisele
töökohale. Raamatu kirjastamisega seotud juriidiline nõustaja, kes oli pärast
põhjalikku käsikirjaga tutvumist selle heaks kiitnud, kadus samuti
silmapiirilt.
Asjaajamine anti üle
advokaadifirmale, kes polnud varem kirjastajaga koostööd teinud, ning ma sain
korralduse firma juristiga mitte ühendust võtta ega asja arutada. Tema aga
otsustas, et raamatut ei tohi Damesi ähvarduste tõttu avaldada. Uus toimetaja
rääkis mulle, et kuigi ta ei saa tekkinud olukorrast aru ega kiida seda heaks,
ei ole tal võimu raamatu avaldamiskeeldu tühistada.
Mulle kinnitati, et
ainus põhjus avaldamisest keeldumiseks on Damesi võimalik kaebus, ent vastuseks
minu selgitusele, et Dames on vaid üks allikatest ja tema materjalid võib
raamatust välja jätta seda kahjustamata, öeldi, et raamatut ei avaldata
niikuinii.
Kõik raamatuga
seotud isikud olid arvamusel, et avaldamiskeelu taga seisab keegi kõrge
võimuesindaja. Järgnevad sündmused ainult kinnitasid seda arvamust.
Raamatu
avaldamisotsus tühistati 1995. aasta juuli lõpus, hoolimata sellest, et mitmed
raamatumüüjad olid teose juba tellida jõudnud. Sama aasta 27. augustil
kirjutati kaugvaatlusest ühes Londoni ajalehes. Loo pealkirjaks oli “Mustlane,
rätsep, sõdur, ülitaju” (Tinker, Tailor, Soldier, PSI), autoriks Jim
Schnabel, kes oli aasta algul Damesilt minu raamatu käsikirja koopia saanud.
Schnabel avaldas kaugvaatlusest 1997. aastal raamatu, milles oli rohkelt
detailseid kirjeldusi asjaga kursis olevatelt isikutelt.
Septembri alguses
sekkus asjasse CIA – nende esindajad Ray Hyman ja Jessica Utts avaldasid
kaugvaatlusest ülevaateartikli. Arvestades asjaolu, et Hyman oli Väidetavate
Paranormaalsete Nähtuste Teadusliku Uurimise Komitee (Commitee for the
Scientific Investigation of Claims of the Paranormal) eestvedaja, seega
skeptik, keskendus ülevaade ainult KV nõrgimatele tulemustele – ja neid
tulemusi ei seadnud keegi kahtluse alla.
Nende lõppraport,
mis kandis kuupäeva 29.09.1995, oli paeluv segu kaugvaatluse poolt- ja
vastuargumentidest. Raportis jõuti järeldusele, et kuigi “kaugvaatluse
laborikatsetes on saavutatud statistiliselt märkimisväärne efekt”, puudub
“ammendav seletus täheldatud kaasefektidele... ehk – fenomeni olemasolu
kinnitamiseks on vajalik teada selle nähtuse põhjuseid ja põhjustajaid”.1
Teisisõnu, me teame,
et asi toimib, aga ei tea, kuidas, järelikult ei peaks see üldse toimima. Võis
aru saada, et raport püüdis kustutada avalikkuse huvi kaugvaatluse vastu.
Raportis kinnitati
muuhulgas, et kaugnägemisel “puudub kasutusväärtus luuretegevuses”.2 Samal ajal
andis CIA teada, et nende kaugvaatlusalased katsetused on vähelubavad ja
nendega ei jätkata.
Jutud sellest, et
valitsus kasutab psüühiliste erivõimetega isikuid luuretegevuses, läksid lahti
oktoobris, kui üks kõmuleht avaldas loo pealkirjaga “Kuidas CIA meedium-agendid
Venemaa tähesõja saladused varastasid”. See artikkel, mis põhines
ilmselt valitsusasutuste infolekkel, naeruvääristas teemat sedavõrd, et ükski
tõsine meediaväljaanne ei tahtnud omalt poolt midagi lisada.
Kaugvaatlust ja
sellega tegelemist tunnistati esmakordselt avalikult CIA pressiteates 28.
novembril 1995. Napilt ja pealiskaudselt kirjutasid sellest New York Times ja
Washington Post, kirjeldades paraspioone vaid kui “kolme kodanikku, kel
kahtlustatakse üleloomulikke võimeid ja kes asuvad Marylandi sõjaväebaasis”.3
See lugu ei jõudnud idarannikust kaugemale. Polnud ühtki vihjet, et
kaugnägemisega tegeleb palju enam valitsuse salastatud agentuure ja teeb seda
tänaseni, nagu kinnitavad mitmed teineteisest sõltumatud mitteametlikud
allikad.
Ja veel – hoolimata
kaugvaatluse käsitlemisest suuremates üleriigilistes ajalehtedes, ei mainitud
kusagil, et parapsühholoogilise sõja programmi on rahastatud üle veerand
sajandi, nelja erineva – nii demokraatide kui ka vabariiklaste – valitsuse
ajal, mis tähendab, et valitsuste hinnnagul pidi asi seda väärt olema.
1996. aastal avaldas
St. Martin Press Morehouse’i raamatu “Meedium-sõdalane” (Psychic Warrior), mis võeti
lugejate poolt hästi vastu. Kuid raamatus avaldatud saladused tekitasid
pahameelt kõrgetes sõjaväelastes, keda Morehouse’i varasemad salastatud
operatsioonide paljastused niigi vihastanud olid. Vimm nakatas ka Morehouse’i
endisi relvavendi, põhjustades sügavaid lahkhelisid sõjaväelastest
kaugvaatlejate seas.
Morehouse kannatas
kaugvaatluse avalikustamise pärast tõsiselt. Teda süüdistati kirjutusmasina
loata omastamises ning abielurikkumises kaasvõitleja naisega (paar elas selleks
ajaks juba eraldi). Morehouse saadeti tribunali ette ning suunati ravile
Walter Reedi sõjaväehaigla psühhiaatriaosakonda. Kui ma teda sinna vaatama
läksin, oli ta tugevatoimelisi rahusteid nii täis topitud, et suutis vaevu pead
kergitada.
Morehouse’ile
esitatud süüdistustest loobuti vaikselt, kui ta nõustus oma ametikohalt ja
armeest lahkuma, kaotades kõik eesõigused, rääkimata heast nimest.
Damesi, kes oli
paraspioonide loo avalikkuse ette toomise initsiaator, ei puutunud seevastu
keegi ja ta säilitas võtmepositsiooni erafirmas, mille oli koos Morehouse’iga
rajanud (PSI TECH). Mõne aja pärast pühendus ta kaugvaatluse õpetamisele.
Hilisõhtuste
raadiosaadete sagedase külalisena oli Dames jätkuvalt populaarne, kuigi kaotas
usaldusväärsust. 1993. aastal ütles ta ühele ajakirjale antud intervjuus, et
soovib näost näkku kohtuda marslastega, kes elavad maa-alustes koobastes New
Mexico lähistel, lisades: “Kui seda augusti lõpuks ei juhtu, jätame UFO-teema
kõrvale.”4 Ei juhtunud seda ega teist.
1997. aastal,
Hale-Boppi komeedi lähenemise aegu, rääkis Dames saates Coast to Coast
raadiokuulajaile, kuidas ta oli kaugvaatluse teel teada saanud, et komeeti
saadab taimemürkidega täidetud konteiner. Ta lisas, et konteinerist pärinevad
hukatuslikud spoorid katavad maa vaibana, tappes enamiku elusolendeist. Ta
ennustas ka inimeste immuunsüsteemi ulatuslikke kahjustusi, suremist
tundmatutesse haigustesse ja õnnetusi tuumajaamades. Üks kahest – kas Damesi
kaugnägemisvõimed olid erruminekust saati halvenenud või teenis tema jutt teisi
eesmärke.
Vahepeal on Ameerika
avalikkus saanud kaugvaatluse kohta teadmisi koguda üksnes kättesaadavate
infokildude ja -katkete varal. Osa infost pärines paraspioonidelt endilt, pisut
rohkem teaduslikest allikatest ja valitsuse dokumentidest ning osa kahtlaste
motiividega isikutelt.
2000. aastal ilmus
selle raamatu lühendatud väljaanne. Käesoleva trükisega püüan lugejatele
esitada oma loo kaugvaatlusest. Teie ees on algupärane, ajakohastatud ja
täiendatud “Paraspioonid”.
2. peatükk
Minevik kui sissejuhatus
Pärast
kaugvaatlusüksusega liitumist hakkas Morehouse oma küsimustele vastuseid
leidma.
Väljaõpet alustades
avastas ta, et kaugvaatlus on inimkonda saatnud juba ammustest aegadest saadik,
lihtsalt teiste nimede all. Juba varaseimad ajalooürikud sisaldavad teateid
nägemustest, prohvetlusest, tõekuulutustest ja ennustamisest. Hoolikal
uurimisel selgub, et kõigi nende taga on üks ja seesama fenomen.
Veedades, inimkonna
vanimates kirjatöödes, on viiteid üleloomulikele jõududele, mida nimetatakse siddhi’deks. Hinduismi
pühakirjade järgi kujutavad siddhi’d endast meditatsiooni kõrvalefekte, mis tekivad
mediteerija tahtest olenemata ja võivad ta segadusse viia.1
Dr Richard
Broughton, Durhamis North Carolina osariigis asuva parapsühholoogia instituudi
juhataja, viitab 3500 aastat tagasi kirja pandud Patandžali “Yoga-sutra’le”.
Selles kirjeldatud meditatsioon on tähelepanuväärselt sarnane võtetega,
mida kasutatakse kaugvaatlusel:
(Jooga) meditatsioon...
(on) vaimuseisundite jada, milles välisärritajad aste-astmelt kõrvale
jäetakse... Meditatsiooniprotsessi ehk samjaana käigus võivad tekkida
üleloomulikud ilmingud, enamasti kõiketeadva selgeltnägemise tunne, kuid vahel lisanduvad ka
füüsilised efektid nagu levitatsioon, esemete liikumapanek või tervenemine.2
Kuni viimase ajani
on inimeste psüühiliste erivõimete kirjeldused põimunud religiooniga. Mida siis
religioon selliste asjade kohta ütleb?
Kõik maailma
religioonid kristlusest islami ja ida müstitsismini sisaldavad lisaks
vaimsetele juhistele ohtralt lugusid prohvetlusest ja ilmutustest. Ning kõik
need näivad olevat seotud nägemisega.
Jesaja
raamat piiblis algab sõnadega: “Jesaja, Aamotsi poja nägemus, mida ta nägi
Juuda ja Jeruusalemma kohta Juuda kuningate Ussija, Jootami, Ahase ja Hiskija
päevil.”
Hesekiel, teine
piibli prohvet, oli ilmselt enamat kui avasilmi uneleja. Ta näitab end hea
ajakirjanikuna, kui ei ütle: “Mul oli kord selline nägemus,” vaid paneb kirja
täpse aasta ja kuupäeva ning teatab: “Kolmekümnendal aastal, neljanda
kuu viiendal päeval, kui ma olin vangide seas Kebari jõe ääres, sündis, et
taevad avanesid ja ma nägin Jumala nägemusi!” (He 1:1)
Holmani
piiblisõnastiku (Holman Bible Dictionary) järgi mõjutasid
varajased prohvetid kõiki Iisraeli ametkondi ja eluvaldkondi, hoolimata
sellest, et neid sageli põlati, vangistati, eirati ja taga kiusati. Prohvetid
moodustasid omaette kool- või kildkondi ning nende abilised talletasid prohvetlikud
sõnumid tulevastele põlvedele.3
Piibli prohvetlus ei
piirdu ainult meestega. Vana Testamendi Kohtumõistjate raamatust leiame
naisprohvet Deboora, kes jagas israellaste juhile Baarakile infot Kaanani
kuninga Jaabini väepealiku Siisera sõjavägede asetusest ja olukorrast. Siisera
väed leiti üles ja nii oli Deboora paraluurel otsustav osa Tõotatud maa
vallutamisel. Teda võib õigustatult maailma esimeseks sõjaväeliseks
kaugvaatlejaks nimetada. (Ko 4:4-16)
Ka Uues Testamendis
oli prohvetlusel messiase plaanide avaldamisel suur tähtsus.
Paulus andis
selles vallas head nõu, mida võiksid ka tänapäeva inimesed kuulda võtta.
“Ärge pange halvaks
prohvetlikult kõnelemist! Katsuge kõik läbi ja pidage kinni sellest, mis hea
on,” kirjutas ta koguduseliikmetele Tessaloonikas. (1Te 5:20-21)
Kreeka ajaloolase
Herodotose kirjapandust teame, et kuningas Kröösus põles soovist prohvetitelt
ja oraaklitelt strateegilist sõjaväelist infot saada. Kuid ta tahtis ka kindel
olla, et nende info vastab tõele. Niisiis umbes 550 aastat eKr viis
Kröösus läbi esimese parapsühholoogiliste võimete testi. Ta saatis seitsme
silmapaistvaima oraakli juurde kullerid, käskides neil sõnum üle anda täpselt
sada päeva pärast linnast lahkumist. Neil tuli oraaklitelt küsida, millega kuningas
sel päeval tegeleb.
Määratud päeval
võttis Kröösus käsile kuningale väga sobimatu tegevuse. Ta keetis suures
pronkskatlas lambakintsu ja kilpkonna. Ainult Delfi oraakel vastas kuninga
küsimusele õigesti, kuulutades:
Kas ma ei suuda
kokku lugeda liivateri
ja mõõta vett meres?
Pole inimese kõnet,
mida ma ei mõista.
Ja pole minu eest
peidetud ka rumalad mõtted.
Tunnen keeva
lambaliha ja kilpkonna lõhna:
neid ümbritseb alt
ja külgedelt pronksikiht.
Kuningas Kröösus sai
veel ühe õppetunni – ära usalda pimesi meediume ja prohveteid. Jäänud Delfi
oraakli võimetega rahule, küsis Kröösus, kas ta peaks ületama Halyse mäeaheliku
ja ründama Pärsia kuningat Küürost. Oraakel vastas: “Kui Kröösus on Halyse mäed
ületanud, kaob võimas impeerium.” Kröösus, kes luges sellest välja, et tema
plaane saadab edu, ründas Küürost. Kuid Kröösus oli see, kes lüüa sai, ja tema
“võimas impeerium” kadus.4
See juhtum näitab,
et ilmutust tuleb õigesti tõlgendada ja õigesti sõnastada. Kuna kreeklastel oli
kombeks halva sõnumi toojad teise ilma saata, siis võib aru saada, miks oraakel
nii mitmetimõistetavalt vastas.
Tunnistusi
paranormaalsetest võimetest leiab kogu inimkonna ajaloost, alates Aafrika
nõidarstidest kuni Fidži šamaanideni. Polüneesia saartel tuntud võimsa vaimse
õpetuse huna järgi on igas inimeses kolm hinge või vaimu. Unihipili ja uhane on vastavalt
teadvus ja alateadvus, aumakau aga kõrgem mina, mille lähim vaste psühholoogias
võiks olla “üliteadvus”.
Paranormaalsete
nähtuste uurija ja kirjaniku Brad Steigeri andmetel olid iidsed kahuna
preestrid võimelised oma kõrgema minaga kontakteeruma, kasutades palveriitust ha. Riitus kujutas
endast meelte vaigistamist, kõrvaliste mõtete ja meelemüra väljalülitamist,
sügavat hingamist ja teatud võtete kordamist, mis ei erine oluliselt
kaugnägemisel kasutatavatest võtetest.
Steiger kirjutas:
Seda riitust võib
kasutada igaüks, kes soovib siiralt säärast kontakti saavutada. Kui riitus
täpselt läbi viia, võib omandada samasugused telepaatia, selgeltnägemise ja
ravitsemisvõimed, nagu olid kahuna preestritel ja on praegugi, ehkki neid
varjatakse.5
Põhja-Ameerika
indiaanlaste rikkaliku vaimse pärandi hulka kuulub usk viie meele piire
ületavasse jõudu. Seda nägemusi ja ettekuulutusi sisaldavat pärimust on
tutvustanud Mathew King, lakota suguharu eestkõneleja. (“Ärge nimetage meid
siuudeks, see on valge inimese antud nimi.”) King on jutustanud, kuidas ta
läks kord üles mäele ja palvetas seal, et Jumal aitaks tal suhkruhaigust
ravida. Ta kirjutas sellest nii:
Ja kui ma seal olin,
ütles keegi mulle: “Pööra ümber!” Ma pöörasingi ümber ja minu ees seisis kauneim
indiaani naine, keda olen kunagi näinud. Tal olid pikad mustad juuksed ja
imeilus nägu. Ta hoidis midagi minu poole sirutatud käes. Need olid väikesed
kadakamarjad, tumesinised marjad, mis kadakatel kasvavad. Ta hoidis neid käes,
kuid enne, kui ma oma käe sirutada jõudsin, oli ta kadunud... Hiljem, juba
haiguse küüsis olles unustasin marjad. Mind saadeti valge inimese arstide
juurde. Nad andsid mulle tablette. Igal hommikul pidin insuliini saama. Olin
pikka aega haiglaravil. Siis meenusid mulle Valge Piisoni Karja Naine ja need
väiksed sinised marjad. Ma korjasin mõned, keetsin neid, nõrutasin vedeliku ja
jõin seda. See oli nii mõru, et viis suhkru mu kehast välja. Arstid
kontrollisid mind ja olid hämmastunud. Nad ütlesid, et diabeeti pole ja ma ei
pea enam insuliini manustama. Nad küsisid minult, kuidas ma seda tegin, kuid
mina ei öelnud. Jumal andis meile meditsiini, et me seda inimestega jagaksime,
kuid valge inimene omastab need teadmised, küsib kõrget hinda ja laseb surra
neil, kes seda maksta ei suuda. Jumala arstiabi on tasuta.”6
Ka paljud teised
kirjanikud on dokumenteerinud müstitsismi ja paranormaalsuse ilminguid, mis
moodustavad põlis-ameeriklaste pärimusest olulise osa.
Pärast kirjeldust,
kuidas muistsed indiaanlased mica või kvartsplaatide abil kauge maa taha heliogramme
saatsid, lisas Arthur C. Parker: “Nii imepärased kui need märguandesüsteemid ka
ei tundu, olid veel ravitsejad, kes väitsid, et suudavad oma mõtteid läbi õhu
saata ja nii kaugel eemal teatud sündmusi esile kutsuda. Teised võisid oma
vaimusilmas kaugetesse paikadesse rännata ja kirjeldada, mis seal parasjagu
toimub.”7
Ühes Põhja-Ameerika
põlisrahvaste vaimsusele pühendatud uurimuses on ära toodud lugu, mille
jutustas penobskoti suguharu indiaanlane, kes oli koos naise, poja ja miniaga
jahiretkele läinud. Naised jäid laagrisse, mehed liikusid edasi ja lubasid
kolme päeva pärast saagiga tagasi tulla.
Möödus neli-viis
päeva ja naised hakkasid meeste pärast muret tundma. Ühel õhtul ütles ämm
miniale, et heidab magama ja vaatab unes, mis meestega toimub. Mõne aja pärast
nägi minia, kuidas ämma keha läbis “tulekera”, naine ärkas ja ütles: “Ära muretse, nad tulevad
homme tagasi. Neil oli õnne ja saaki on palju. Ma nägin just, kuidas nad lõkke
ümber istusid ja õhtusööki sõid.” Järgmisel päeval jahimehed naasid, kaasas
tohutu saak.8
Indiaani folklooris
leidub vihjeid ka sellest, et vaimurännakud ulatusid vahel väljapoole selle
maailma piire.
20. sajandi algul
rääkis osage-indiaanlane Lõbus Vasikas antropoloog Francis La Flesche’ile oma
õpingutest suguharuvanemate kogu juures, mida kutsuti No-ho-zhi-ga. Ta
jutustas:
Mu poeg, iidne
No-ho-zhi-ga on meile pärandanud laulude, wi-gi-e, tseremooniate ja sümbolite
kaudu palju asju, mida on meid ümbritsevatest saladustest õppinud. Kõiki neid
asju on nad õppinud wa-thi-gtho, vaimusilmaga otsimise võime abil. Nad räägivad
päevavalguse saladustest, mis mõjutavad kõike siin maal, kõike elavat, ja
pimeduse saladustest, mis kõnelevad meile kõrgemate maailmade asukatest,
kellest igaüks rändab igavesti oma rada, puutumata teistega kokku. Nad otsisid
väga kaua elu allikat ja tulid viimaks mõttele, et see voolab nähtamatust loovast
väest, millele andsid nimeks Wa-ko-da.9
Mehhikos on
usaldusväärseid ülestähendusi sellest, kuidas vähemalt neli põlve enne
hispaanlaste saabumist ennustati prohvetlikult, et ühel päeval tulevad mere
tagant kummalised habetunud mehed, “karbid” peas. Legendide kohaselt pidid need
teravate mõõkadega relvastatud mehed Mehhiko vallutama ja asteekide jumalad
hävitama.10
Taolisi lugusid on
küllaga ja mõned neist ulatuvad nüüdisaega.
Stephan A. Schwartz,
kes ühena esimestest parapsühholoogia esiajalugu käsitles, kirjutas oma
raamatus “Ajaloo hämarate võlvide all” (The Secret Vaults of Time) teadlasest, kes
1950. aastate lõpul kirjeldas, kuidas indiaanlased eemalviibivate sugulastega
ülitaju abil ühendust võtavad. Teadlase sõnul “lähevad montansjee suguharu valitud
liikmed metsatukka, ehitavad endale telefoniputka-suuruse onni, ronivad sisse
ja kui vägi on piisavalt suureks kasvanud, võtavad ühendust sõbra või
sugulasega, kes võib olla sadade kilomeetrite kaugusel”.11
Nii nagu
indiaanlased kasutasid meditatsioonitehnikaid sidepidamiseks ja tuleviku
ennustamiseks, olid prohvetlus ja tõekuulutamine levinud praktikad ka
Vana-Roomas, ehkki neid ametlikult ei tunnustatud. Nii ajalooõpikutes kui ka
kirjanduses (“Märtsi iidid”) on jäädvustatud hoiatused Julius Caesarile, et
teda võidakse Rooma senati istungil tappa.
Üks
silmapaistvaimaid Rooma selgeltnägijaid oli Apollo-nius Tüaanast. Efesose
rahvale peetud kõne ajal katkestas Apollonius ootamatult jutu ja hüüdis
valju häälega: “Efesose rahvas, see on tehtud. Nüüdsama kukutati türann ja ma
näen vabadust tervitavat Roomat.” Mõni päev hiljem jõudis Efesosse teade, et
Rooma keisri Dominitianuse on tema naise teenrid surnuks pussitanud.
Apollonius, kes oli
palju reisinud ja kursis nii lääne kui ka ida mõttevooludega, ütles, et pärast
materiaalsest maailmast lahtiütlemist “avanesid tema silmad igavikulise maailma
surematule olemusele” ning ta omandas võime “mõõta aega ühe
silmapilguga, mõista asju ühe mõttega”.12 Aastaid enne sündmuste tegelikku
toimumist ennustas Apollonius aastatel 68–96 valitsenud Rooma keisrite
saatust.
Keskaeg kubises
kõikvõimalikest ennustajatest ja selgeltnägijatest nagu Hermes Trismegistos,
Albertus Magnus, Pico (Mirandola krahv), Porta ja Roger Bacon.
Frantsiskaani munk
Bacon sündis jõukas Inglismaa peres ning omandas hariduse Oxfordi ja Pariisi
ülikoolides, õppides kõiki keskaegseid loodusteadusi – alkeemiat, astronoomiat,
astroloogiat, optikat ja matemaatikat. Kõige paremini mäletatakse aga tema
hämmastavalt täpseid ennustusi 1268. aastal kirjutatud raamatus “Epistola de
Secretis”. Ta kirjutas “kaarikutest, mis liiguvad uskumatul kiirusel, loomade
abita”, “masinavärgist (järgneb hämmastavalt täpne lifti kirjeldus), mille abil
saavad inimesed mööda seinu üles või alla liikuda” ja “veesõidukitest, mis ei
vaja aere ega sõudjaid, nii et hiigelsuured laevad võivad ilma nendeta meredel
ja jõgedel liikuda”.13
Bacon kirjeldas
mitmeid moodsa aja leiutisi nii täpselt, et palju aastaid peeti teda püssirohu
leiutajaks. Bacon kirjutas:
Selle abil võib
tekitada kõuekärgatusele sarnanevat müra, kuid veel palju hirmsamat kui
looduslik heli, tagasihoidlik kogus õiget segu – vaid täismehe pöidlaotsatäis –
teeb kohutava paugu ja sinaka välgatuse, seda võib mitut moodi kasutada ja nii
terveid linnu või sõjavägesid hävitada.14
14. sajandi lõpul
sai Prantsuse naisprohvet Marie d’Avignon nägemuse “neiust, kes taastab
Prantsusmaa”. Loomulikult käis see ühe ajaloo kuulsaima naise Jeanne d’Arci
kohta. Jeanne ise oli samuti visionäär ja ennustaja, kes kasutas oma üleloomulikke
võimeid Prantsusmaa inglaste käest vabastamiseks peetud lahingutes.15
Tema pihiisa Jean
Pasquereli sõnul oli Jeanne kord möödunud ratsamehest, kes teda sõimas. Jeanne
öelnud mehele: “Jumala eest, sa vannud ja nead, ise surmasuus olles!” Tund
hiljem kukkus mees Chinoni kindluse vallikraavi ja uppus.
1431. aasta
1. märtsil peetud kohtuistungil kuulutas Jeanne, kui Inglise võimudega koostööd
teinud Prantsuse vaimulikud teda hereesias süüdistasid: “Ma tean, et enne
seitsme aasta möödumist kaotavad inglased veel rohkem kui Orlèans’is, nad
kaotavad kõik, mis Prantsusmaal veel nende käes on.” Inglased kaotasid
Normandia, viimase suutäie Prantsusmaast 1439. aastal Formigny lahingus, vaid
aasta hiljem, kui ennustatud.16
Kuid Jeanne’i ja
Baconi ennustused kahvatuvad kuulsaima keskaegse selgeltnägija ettekuulutuste
kõrval. Oma õpingute käigus tutvus Morehouse ka Michel de Nostredame’i ehk
Nostradamuse töödega.
Nostradamus,
omaaegne tunnustatud arst ja teadlane, kindlustas endale koha ajaloos
prohvetina, kui avaldas 1555. aastal raamatu “Centuries” (“Sadakonnad”).
Inkvisitsiooni
innukuse tõttu oli Nostradamus sunnitud kasutama mõistukõnet, anagramme ja
teaduslikku ning astroloogilist žargooni, et teda nõidumises süüdistatuna vangi
ei pandaks. Tegelikult oli Nostradamus, kelle perekonda kuulus nii kristlasi
kui ka juute, pühendunud kristlane ning omistas oma prohvetlikud nägemused
alati Jumala kingitud väele.17
Kuigi paljud
“Sadakonna” katräänid jäävad segasteks ja nõuavad tõlgendamist, on osa neist
hämmastavalt selged. Nii öeldakse II sadakonna 51. katräänis: “Õiglase verest
tuntakse Londonis puudust, kakskümmend korda kolm ja kuus ta läheb välgust
põlema: muistne daam langeb oma kõrgest kohast, samast sektist tapetakse
mitmed.”18
Pole eriti kahtlust,
et Nostradamus rääkis 1666. aasta Londoni suurest tulekahjust, nimetades
nii aja kui ka koha. “Muistne daam” viitab Neitsi Maarja kujule, mis St Pauli
katedraali katuseorvast tulekahju ajal alla kukkus; õnnetus nõudis lisaks
sadade süütute kristlaste elusid.
Kuigi enamik
Nostradamuse kirjutisi räägib Euroopast ja tema ajale lähematest sündmustest,
näivad mõned sõnumid nüüdisaega kirjeldavat. Tema kirjeldused Napoleonist on
küllalt veenvad ja VIII sadakonna 1. katräänis mainib ta isegi tema nime: “PAV,
NAY, LORON on rohkem tuli kui veri, ujub uhkuses, üks suur põgeneb
ühinemiskohta: ta keelab harakatel sisse astuda, Pampon, Durance hoiavad
kokkupigistatult.”19
Nime
Napoleon kirjapilt korsika murdes on Napauleone.
IV sadakonna 75.
katrään sobib kirjeldama Napoleoni lüüasaamist lumisel Venemaal: “Üks, kes on
võitluseks valmis, loobub tegutsemast, vaenlaste pealik saavutab võidu:
järelvägi osutab vastupanu, nõrkenud surevad valgel territooriumil.”20
IX sadakonna 16.
katräänis nimetab Nostradamus jällegi isikuid, kelle sündi ta ette näeb: “Franco tuleb
nõupidamisele Kastiiliast, saadik ei nõustu, põhjustab tüli: nendele
Rivera’st tuleb kaklus, ja nad keelavad suurele sügavikule sissepääsu.”21
Erika Cheethami
interpretatsiooni järgi on “Franco” all mõeldud Hispaanias võimul olnud
Fransisco Francot ja “Rivera” võib tähistada diktaator Primo de Riverat, kelle
Franco kukutas. Viimane rida kirjeldab Franco pagendust, kui tal ei lubatud üle
Vahemere kodumaale Hispaaniasse naasta.
Nostradamus kirjutas
IV sadakonna 68. katräänis: “Ühel väga lähedasel aastal, eemaldunud Veenusest,
kaks Aasia ja Aafrika suurimat Reinist ja Hister’ist öeldakse neid tulevat,
karjed, pisarad Maltal ja Liguuria rannikul.”22 Cheetham kirjutab, et värss
keskendub sõnale ‘Veenus’, mis tema arvates märgib tegelikult Veneetsiat. Nii
viitavat värss Mussolini, Hitleri (Hister) ja jaapanlaste kohtumisele Brenner
Passis (Veneetsia lähistel), kus allkirjastati kolmik-kokkulepe. “Aafrika”
märgib Mussolini pürgimusi Etioopia vallutamisel ning viimane rida kirjeldab
brittide ja teljeriikide vahelist võitlust Vahemere piirkonnas.
III sadakonna 35.
katrään näib jällegi Hitlerile osutavat: “Kõige sügavamas Lääne-Euroopas,
vaeses peres sünnib üks laps, kes oma keelega kütkestab suured hulgad:
idapoolses kuningriigis kasvab ta kuulsus.”23 Hitler sündis Austrias
vaeses peres, kasutas oma oraatorivõimeid saksa rahva hullutamiseks ning kogus
poolehoidjaid Jaapanis, riigis, millest sai üks tema liitlasi.
On väidetud, et
Nostradamus on ette näinud kõikvõimalikke sündmusi alates John ja Robert
Kennedy mõrvamisest kuni kommunismi kokkuvarisemiseni. Mõnede arvates
ennustanud Nostradamus koguni kosmosesüstiku Challenger hukku 1986. aastal, kui
ta I sadakonna 81. värsis kirjutas: “Üheksa pannakse inimeste hulgast kõrvale,
eemale kohtust ja nõuandest: nende saatus on erinev juba alguses, kapa, teeta,
lambda surnud, pagendatud, hajutatud.”24
Paraku ei ole
Nostradamuse teostele ühest tõlgendust, kuigi tema ennustused on paljuski
eksimatult õiged. Igaüks, kes selle Prantsuse selgeltnägija töid mingis
versioonis lugenud on, mõistab, et tema täpsus on üle mis tahes trikkidest või
leidlikest tõlgendustest.
Kuidas
Nostradamus enda prohvetlike kaemusteni jõudis? Vastuse annab ta I
sadakonna 1. ja 2. katräänis:
Ta istub öösi oma
salakambris,
Üksi, pronksjärile
toetudes:
Tühjusest ilmuv
kitsas leek
Laseb kuulutada
asju, mida tasub uskuda.
Vits käes, pandud
keset oksaharusid,
Ta kastab märjaks
nii kuueääre kui jalad:
Hirm, värisev hääl
läbi varrukate:
Hiilgus jumalik.
Jumalik istub juures.25
Kuigi ka selle lõigu
kohta on erinevaid tõlgendusi, on üldi-ne tähendus selge: Nostradamus sulgus
hilisel tunnil salajasteks õpinguteks kambrisse ning asetas kolmjalale
veeanuma. Sellist ennustamisviisi kirjeldati neljandal sajandil neoplatonist
Jamblichuse poolt ja 1547. aastal ilmunud raamatus “De Mysteriis Egyptorum”,
mida võis lugenud olla ka Nostra-damus.
Pärast meele
vaigistamist vaatas Nostradamus veepinda, kuni saavutas meditatiivse seisundi
ja hakkas nägema tulevikunägemusi. Ka see meetod on hämmastavalt sarnane
kaugvaatluse võtetega.
Kuninganna Elizabeth
I valitsusajal tegutsenud õukonnaastroloog John Dee oli samuti üks varajasi
paraspioone, kui nii võib öelda. Ta sai vaimumaailmast teate, et Hispaania
käsilased kavatsevad maha põletada metsad, mis varustavad Inglise laevastikku
puiduga. Ettevaatusabinõud võeti tarvitusele ja nagu ajaloost teada, purustas
Briti merevägi 1588. aastal Hispaania armaada, tugevdades oluliselt Inglismaa mõjujõudu
maailmas.26 (On huvitav märkida, et John Deest sai omamoodi “James Bond” – ta
signeeris oma ettekanded koodinumbriga 007.27)
18. sajandi lõpu
suurimad saavutused parapsühholoogia vallas võib kanda Austria päritolu
teadlase ja filosoofi Franz Anton Mesmeri arvele, kes andis nime mesmerismile
ehk hüpnotismile.
Briti kirjaniku ja
paranormaalsete nähtuste eksperdi Colin Wilsoni hinnangul olid Mesmeri
seisukohad moodsa psühholoogia nurgakiviks. Wilson kirjutas:
Mesmer (töötas välja)
seisukoha, et universumit läbistab mingi “magnetiline fluidum” ning tähed ja
planeedid põhjustavad selle fluidumi “tõusu”... Mesmer uskus, et need “tõusud”
mõjutavad inimese haigestumisi ja tervist, sest meid endid täidab samuti närvikava
genereeritud magnetiline fluidum. Kui see fluidum blokeeritakse või seiskub, me
haigestume. Kui takistused on magnetite või arsti enda “loomuliku magnetismi”
abil kõrvaldatud, siis paranetakse.28
1778. aastal siirdus
Mesmer Pariisi ja põhjustas seal oma väidetega paraja skandaali, nii et asjasse
sekkus lausa kuninglik uurimiskomisjon. See komisjon, kuhu kuulus ka Ameerika
saadik Benjamin Franklin, jõudis järeldusele, et Mesmeri väited magnetismi abil
saavutatud tervenemise kohta ei pea tegelikult paika ja tervenemisjuhud on
põhjustanud enesesisendus. Hoolimata komisjoni hinnangust ja Prantsuse
revolutsiooni tekitatud kaosest säilis Mesmeri tööde vastu suur huvi.
1826. aastal kutsus
Prantsusmaa Teaduste ja Meditsiini Akadeemia kokku teise komisjoni, mis Mesmeri
meetodeid uurima asus. Skeptikud uskusid kindlalt, et raport tuleb sama hävitav
kui esimene. Kuid komisjoni järeldused panid neid jahmatama.
Richard Broughtoni
sõnadega:
Komisjon tunnistas,
et kuigi nad ei suutnud täpselt tuvastada, mida transiseisund endast kujutas,
olid nad veendunud, et transs on ehtne. Veel enam, nad jõudsid arvamusele, et
see võib aidata arendada uusi oskusi, mida võiks kirjeldada sõnadega
“selgeltnägemine”, “intuitsioon”, “sisekaemus”. Lõpuks veensid komisjoniliikmed
akadeemikuid, et mesmerismi-alaseid uuringuid tuleb julgustada, sest tegemist
on “väga huvitava psühholoogia ja loodusloo haruga”. Akadeemia juhid ei olnud
komisjoni järeldustega rahul ega teinud midagi nende soovituste järgimiseks.29
Pärast aastaid
kestnud vaidlusi teadus- ja meditsiiniringkondades arenes mesmerism edasi
süsteemiks, mida tänapäeval tunneme hüpnotismina.
19. sajandil pöördus
avalikkuse tähelepanu William Dentoni nimelisele inglasele, kes dokumenteeris
mõned puhtakujulised kaugvaatluse juhtumid. Noore mehena hakkas
Denton metodistiks, kolis Ühendriikidesse ja abiellus seal Cincinnattist
pärit naisega. 19. sajandi keskpaiku sai temast Bostoni ülikooli
geoloogiaprofessor.
Sel ajal nimetati
selgeltnägemist psühhomeetriaks ja Denton asus innukalt uurima kaugvaatluse
võimalikkust sihtkohast pärit esemete abil. Oma naises Elizabethis leidis ta
väga tänuväärt katseisiku.30
Wilsoni sõnadega:
Denton kasutas
mõjutuste vältimiseks ettevaatus-abinõud, mis välistas igasuguse
autosugestiooni võimaluse, tõestades sellega, et ta on tõeline teadlane. Ta
mässis erinevad esemed (kivid) paberisse ja ajas segamini, nii et ei mäletanud
isegi, mis on mis. Seejärel andis ühe neist naise kätte. Naisel tekkis nägemus
vulkaanist, mille külgedelt nõrgus laavat. “See peab olema laava,” arvas proua
Denton ja tal oli õigus.31
Proua Dentoni edu
esemete puudutamise teel info ammutamises oli tähelepanuväärne ning on hästi
dokumenteeritud. Aja jooksul muutus ta osavamaks ja suutis isegi paika panna
ajastu, kust esemed pärinesid.
Kord andis Denton
naisele killu Vana-Rooma oraatori Cicero villa väljakaevamistel leitud
mosaiikpõrandast. Denton lootis kuulsa roomlase kirjeldust kuulda ning
küsis naiselt, mis muljeid see kild temas tekitab.
Proua Denton
kirjeldas Rooma olustikku, suurt sammastega villat ja raskeid sameteesriideid.
Ta nägi ka kiivrites sõdureid ning iseloomustas nende juhti: “Tüse mees laia
näo ja siniste silmadega. Ta on majesteetliku hoiakuga, kuid temas on ka tubli
annus nutikust,” lisas ta. “Ta peab ennast teistest paremaks ja eemaldub nende
seltskonnast.”32
Denton oli pettunud.
Naise kirjeldus ei sobinud üldse Ciceroga, kes oli pikakasvuline ja kõhn. Kuid
mõni aeg hiljem sai Denton teada, et enne Cicerot oli maja omanikuks Rooma
diktaator Sulla. Sulla oli elurõõmus mees, keda sõbrad armastasid ja sõdurid
“õnneseen Sullaks” kutsusid. Ilmselt oli see Sulla, keda naine vaimusilmas
nägi, mis annab kindlat tunnistust ka sellest, et Denton mõjutas naise
vaimurännakuid väga vähe või üldse mitte.33
1873. aastal
avaldatud raamatus püüdis Denton kirjeldada, mida tema naine koges, kui
kaugvaatles teisi eksistentsi tasandeid:
Sageli küsitakse,
kus kõik need asjad asuvad, mida psühhomeetrik näeb? Sellele küsimusele võib
pisut valgust heita proua Dentoni ootamatu nägemus. Kas see on reaalsus, kuhu
hinged siirduvad pärast surma? Või on olemas veel kaugem reaalsus, millest
meieni jõuab vaid ähmane kaja? Räägib proua Denton: “Ma olen teises maailmas,
millesarnast pole varem näinud... Kuid see tundub reaalne maailm, asiste olenditega,
mis liigub tagasi, veelgi rohkem tagasi, peaaegu lakkamatult, nii aega kui ka
ruumi. Ma näen inimesi ja nende töö tulemusi, isegi pingutusi, mis nende
tulemusteni on viinud. Algul pidasin seda mingiks miraažiks. See näis pildina
kõigest, mis olnud, kuid nüüd tundub mulle, et võiksin astuda siinsest
maailmast sealsesse – ma ei oska seda muudmoodi nimetada – ning rännata läbi
kõigi sealnähtud vaatepiltide. Kui erinevad on siinne mateeria ja see, mis
tundub sealse mateeriana! Ühes on elemendid nii jämedakoelised ja nurgelised,
et ma imestan, kuidas me seda kõike talume, veel enam, me soovime jätkuvalt
sellesse maailma jääda. Teises on kõik elemendid nii peened – ei mingit
nurgelisust ega too-rust, mis iseloomustab siinset –, et ma peaksin meeleldi
hoopis seda maailma tõeliseks eksistentsiks, mitte siinset.”34
Denton kirjutas: “Ma
olen kindel, et treenitud psühhomeetrikud suudavad rännata planeedilt
planeedile ja näha nende hetkeseisundit minuti täpsusega, samuti nende
minevikku.”35
Paraspioonide väitel
ühtivad proua Dentoni kogemused täpselt nende kaugvaatlejate nähtuga, kes on
tunginud ka teistesse eksistentsivormidesse peale meie oma.
Mesmeri hüpnotism ja
Dentoni psühhomeetria koos spiritualismi ja meediumlusega köitsid 19. sajandi
lõpul ja 20. sajandi algul tugevalt avalikkuse tähelepanu. Ja mil iganes tekib
laiema üldsuse huvi, ilmuvad välja ka petturid ja šarlatanid.
Paranormaalsete
nähtuste uurimisest sai tänapäeva teaduse osa, kui 1882. aastal kogunes
Londonisse rühm teadlasi ja õpetlasi, kes asutasid Psüühiliste Uuringute Ühingu
(Society for Psychical Research – SPR).
Esimest korda
ajaloos võeti ülemeeleliste võimete uurimi-seks kasutusele tänapäevased
teaduslikud meetodid – standardiseeritud kirjeldused, kindlaid reegleid järgivad
eksperimendid jne.
SPR saavutuste
hulgas oli ka petistest meediumide ja spiritualistide paljastamine. 1884.
aastal uurisid nad teosoofia seltsi asutajat Helena Hahni (laiemalt tuntud
madam Blavatsky nime all) ning nimetasid teda üpris teravalt “üheks kõige
keerukamaks, leidlikumaks ja huvitavamaks petiseks inimkonna ajaloos”.36
Kuid SPR tegi peale
petiste väljaselgitamise palju muudki. Nende uuringud ja psüühilised
eksperimendid olid hämmastavad ja lõid järgnevaks uurimistööks kindla aluse.
Üks SPR
silmapaistvaimaid uurijaid oli Charles Richet, Pariisi ülikooli
meditsiiniteaduskonna füsioloogia professor ja tulevane Nobeli preemia
laureaat. Richet uuris selgeltnägemist, lastes katsealustel kirjeldada
läbipaistmatusse ümbrikusse pistetud mängukaarte, luues sellega meetodi, mida
hiljem kasutas edukalt ka kuulus paranähete uurija J. B. Rhine.37
Joseph Banks Rhine
(sõprade jaoks lihtsalt J. B.) ja Louisa Weckesser olid head sõbrad juba
teismelistena ning mõlemal oli 1920. aastatel Chicago ülikoolist saadud
doktorikraad botaanikas. Võinuks arvata, et pärast abiellumist jätkavad mõlemad
Rhine’id karjääri botaanikas, kuid juhuslik kohtumine kuulsa kirjaniku,
parapsühholoogia innuka huvilise Arthur Conan Doyle’iga muutis kõik. Kui J. B.
kuulis Doyle’i parauuringutest rääkimas, hakkas ta ka ise selle valdkonna vastu
huvi tundma.
Peagi lõid mõlemad
Rhine’id kaasa Duke’i ülikooli parauuringutes Durhamis Põhja-Carolina
osariigis. Broughton on öelnud: “Kui õpetlased peavad SPR-i asutamist 1882.
aastal parapsühholoogia kui teaduse algusaastaks, siis Rhine’i saabumist Duke’i
ülikooli 1927. aasta septembris peetakse parapsühholoogi elukutse (originaali rõhutus)
algusaastaks.”38
Rhine’i
eksperimendid olid alguses vaid statistilised. Erilise kujundusega kaarte
kasutades lasi ta sadadel katse-alustel mõistatada, millise kaardi nad
järgmisena tõmbavad. 1932. aastaks oli Rhine koos abilistega selgeltnägemise
fenomeni olemasolu tõestanud. Rhine nimetas nähtuse meelteväliseks tajuks (extrasensoric
perception – ESP). Kuid mis veel olulisem, ta näitas, et ESP hõlmab
loomulikke suhteid ja sidemeid samamoodi nagu mis tahes tavaline
psühholoogiline nähtus.
1933. aastal pöördus
Rhine’i poole noormees, kes väitis, et ta suudab piisavalt keskendudes mõjutada
täringu veeremist õnnemängus. Eelnevalt oli Rhine uurinud vaid meeltevälist
taju. Füüsikalise reaktsiooni esilekutsumist vaimujõuga nimetatakse
psühhokineesiks (PK). Rhine’i uudishimu tärkas ja ta hakkas kohe täringuvisete
kohta statistilisi andmeid koguma.
Wilson kirjutas: “Rhine’i
eksperimendid näitasid, et mänguril oli õigus olnud – ta suutis teatud ulatuses
mõjutada täringut kuut punkti ette lööma. Sestpeale on sarnaseid eksperimente
korratud tuhandeid kordi ja PK fenomeni olemasolu tõendavad tulemused on
ülekaalus.”39
Broughton märkis, et
kuigi mängur oli võimeline oma väidet tõestama, saades lubatud tulemusi, oli
Rhine’i jaoks veelgi huvitavam see, et mõned tema katseisikud olid samuti
võimelised täringunäitu mõjutama. Isegi Rhine’il endal oli selles mõningast
edu.”40
1927. aastast alates
kuni Rhine’i surmani 1970. aastal kirjutas abielupaar muljetavaldava hulga
teaduslikke töid, mis tõestasid nii meeltevälise taju kui ka psühhokineesi
olemasolu. Need põnevad uurimused köideti tõsisteks kuivadeks
publikatsioonideks, mis kandsid selliseid pealkirju nagu “Eeltunnetuse
hüpoteesi toetavad eksperimendid. Järg-miseks valitava kaardi nimetamine” (Experiments Bearing
on the Precognition Hypothesis: Pre-shuffling Card Calling) või “Kokkuvõte
Pearce-Pratti meeltevälise taju testidest vahemaa tagant” (A Review of the
Pearce-Pratt Distance Series of ESP Tests).
Rhine’idele sai
osaks ka omajagu kriitikat. Aastate jooksul vastasid nad küll vaikselt, kuid
järjepidevalt igale kriitilisele märkusele. 1940. aastal avaldasid Rhine’id
koos teiste parapsühholoogidega raamatu “Meelteväline taju pärast kuutkümmet
aastat” (Extra-Sensory Perception After Sixty Years), mahuka kokkuvõtte
parapsühholoogilistest uuringutest, mis olid läbi viidud alates SPR asutamisest
1882. aastal. Raamat oli kirjutatud nii hoolikalt ja teaduslikke reegleid
järgides, et see võeti 1940/41. akadeemilisel aastal Harvardi ülikooli
psühholoogia eriala esmakursuse õppekirjanduse nimestikku.41
Isegi kõige
pealiskaudsem pilguheit parapsühholoogiliste ilmingute ajalukku peaks veenma ka
kõige põikpäisemat skeptikut, et inimese viie meele kõrval on kindlasti
veel midagi, ja see toimib.
Veel Teise
maailmasõja päevil kasutati sõjalise informatsiooni saamiseks psüühiliste
erivõimetega isikute kaasabi ning Inglismaal sattus sellepärast vangi muidu
igas mõttes tavaline Šoti koduperenaine.
Helen Duncan elas
vaikselt ja tagasihoidlikult, kasvatas lapsi ja võttis vahetevahel osa
kodukülas toimuvatest spiritistlikest seanssidest, kus ta ilmutas üleloomulikke
võimeid. Sõja ajal jäi ta võimudele silma, kui rääkis paaril korral uppunud
laevast, enne kui uudis meediasse jõudis. Duncan vahistati Portsmouthis
toimunud spiritistlikul seansil ja talle esitati süüdistus petturluses.
Kartuses, et ta võib rääkida eesseisvast sissetungist Prantsusmaale, saatsid
Briti võimud ta Old Bailey kohtu ette, süüdistades teda 1735. aastast pärit
nõidumiskeelu rikkumises.
Hoolimata arvukatest
tunnistajatest, kes kinnitasid naise selgeltnägemisvõime olemasolu ja täpsust,
ning Inglismaa ja Šotimaa õigusringkondade esindajate protestist, mõisteti
Duncan süüdi ja saadeti üheksaks kuuks vanglasse, kus ta viibis veel tükk
aega pärast dessandipäeva.
Isegi peaminister
Winston Churchill püüdis proua Duncani eest kosta, kuid asjatult. Aastaid
hiljem avaldatud mälestusteraamatus kirjutas Churchill, et pääses Buuri sõja
ajal sõjavangist ja sattus ühte sõbralikku perre just tänu vaimuilmast antud
juhistele.
1956. aasta lõpul
kimbutas politsei Helen Duncanit uuesti ja ta suri vähem kui kuu aja pärast,
paljude arvates oli selle otseseks põhjuseks arreteerimisega kaasnenud trauma.
1998. aastal teatas Briti meedia, et jätkub võitlus proua Duncani postuumseks
rehabiliteerimiseks.42
“Tänase päevani
suhtub Briti valitsus selgeltnägemisse õudusega,” märkis Tim Rifat oma 1999.
aastal ilmunud raamatus “Kaugvaatlus” (Remote Viewing). “Selline riik nagu Suurbritannia, kellele on
salatsemine saanud kinnisideeks, ei saa lubada, et avalikkus kaugvaatlusest
teadlikuks saaks.”43
Uurinud pikki tunde
kaugvaatluse ajalugu, hakkas David Morehouse üha kärsitumalt ootama,
millal saab seda kõike omal nahal proovida.
Ühel päeval pärast
põgusat lõunapausi leidis Morehouse end väikesest vaatlustoast hoones nr 2562
koos oma juhendaja, võluva Gabriella Pettingale’iga. Toa seinad olid üksluiselt
halliks võõbatud, hallid olid ka vaibad ja suur laud keset tuba. Joonvalgustid
heitsid lauale pikki valgustriipe. Pettingale istus ühte laua otsa, Morehouse
teise.
Veidi ringi
vaadanud, nurises Morehouse: “See tuba näeb välja nagu vangla ülekuulamisruum.”
Pettingale selgitas, et igav sisekujundus on vajalik vältimaks mõtete
uitamaminekut kaugvaatluse ajal.
“Säti oma tool nii,
nagu sulle meeldib,” pakkus Pettingale lahkelt.
“Raisk,” pomises
Morehouse omaette. “Ma pole seda kunagi varem teinud. Ma ei teagi, kas tahta
tooli seljatugi alla lasta, sirgelt istuda või hoopis lauast kõrgemale tõusta.”
Samal ajal kui Morehouse toolil niheles, ulatas Pettingale talle peotäie
valgeid paberilehti, asetades ühe lehe tema ette.
“Seda me nimetame
“Ingo pastakaks”,” ütles ta Morehouse’ile musta, laia otsaga kuulpliiatsit
ulatades. Morehouse sai teada, et kirjutusvahendile oli andnud nime Ingo Swann,
kaugvaatluse metoodika üks peamisi edendajaid.
“Laua alt leiad reostaadi,”
sõnas juhendaja. “Säti valgus nii, nagu meeldib.” Morehouse keeras valguse
pisut hämaramaks, mõeldes: Teistes oludes võiks see isegi romantiline olla. Kuid
praegu viibin ma koos ilusa naisega ülisalajase sõjaväeosa hämaras toas ja mul
pole aimugi, mida tegema pean.
Juhendaja selgitas,
et ta saab mõned koordinaadid ja peab joonistama ideogrammi ning seda
tõlgendama. Ideogramm on lihtsalt märk paberil, mis esitab tema
vaimurännaku sihtmärgi põhikontseptsiooni.
Morehouse oli
seda juba õppinud, kuid tal polnud aimugi, kuidas asi toimib.
Morehouse ootas,
pastaka ots paberil, samal ajal kui Pettinghouse loetles koordinaate. Pikk
vaikus. Morehouse jõllitas oma kätt. Midagi ei juhtunud.
Tema mõtted mässasid.
Okei, midagi peab ju juhtuma. See peab liikuma hakkama. Midagi ei juhtunud.
Pettingale kuulutas
vaheaja. Morehouse ei tahtnud vaheaega, ta tahtis, et midagi juhtuks.
Hiljem sai ta aru, et vaheaegade tegemine on kaugvaatluses väga oluline.
Nad jätkasid mõni
minut hiljem. Pettingale luges koordinaadid ette ja Morehouse jõllitas endiselt
kätt. See ei liikunud.
“Teeme veel ühe
vaheaja,” arvas Pettingale. Hetke pärast vaatas ta Morehouse’ile otsa ja ütles:
“Kuule, David. See pole miski, mis haarab sul käest ja lohistab seda sinu eest
mööda paberit. Kui sa koordinaate kuuled, lase lihtsalt oma käel vabalt paberil
liikuda.”
Morehouse tundis
ennast väga rumalana. Suurepärane, mõtles ta. Kuidas see käel liikuda laskmine välja näeb? Sa räägid
siin ikkagi jalaväelasega.
Pettingale tõmbas
hinge ja luges koordinaadid uuesti ette.
Millelegi mõtlemata
ja tahtmatult hakkas Morehouse’i käsi viimaks paberil liikuma. Risti üle
paberi, siis järsult üles ja jälle alla.
Morehouse vaatas
kritseldust kergenduse ja uhkustundega. Pettingale ei naeratanud. “Nüüd
mõtesta see lahti. Kirjelda, mis tunne tekkis.”
“Ma tundsin, et see
kerkib otse üles,” vastas Morehouse kindlalt.
“Hästi. Nüüd puuduta
ideogrammi pliiatsi otsaga ja räägi, mida sa tunned.”
Morehouse tõmbus
taas pingesse. Ta tegi, mis kästud, ja mõmises: “Ma tunnen, et pliiatsi ots puudutab
paberit.”
Pettingale ütles
Morehouse’i tagant utsitades: “Ei. Ava end, lõdvestu, sule silmad ja tunneta,
mis see on.”
Morehouse muutus
veel närvilisemaks. Ta ei saanud aru, mida temalt kuulda tahetakse. Kas ta pidi
tundma midagi läbi paberi või kuulma mingit vaikset häält kõrvus? Morehouse,
parima väljaõppega sõdur, oli omadega jännis.
Pettingale’i hääl
katkestas äkki tema tardunud mõtted: “On see inimeste kätetöö?”
Morehouse keskendus
küsimusele. Sügaval sisimas ta teadis vastust. Selles teadmises polnud midagi
analüütilist, pigem oli see kõhutunne.
“Ei, see pole
inimeste tehtud.”
“Hea küll. Mis see
siis on?”
“See tõuseb järsult
üles. See on looduslik.” Morehouse püüdis tekkivaid kujutluspilte sõnadeks
vormida. “See on mägi,” ütles ta äkki, isegi imestunud oma kindlast
veendumusest.
“Väga hea,” vastas
Pettingale. “Selleks korraks on kõik. Kirjuta paberi servale Seansi lõpp.”
Astunud Morehouse’i
juurde, ulatas naine mehele kilekaaned. “Siin on sulle tagasiside,” sõnas ta
laia naeratuse saatel ja lahkus ruumist.
Kaante vahelt leidis
mees enda suureks imestuseks foto Fujijama mäest. See oli tõepoolest mägi.
Morehouse jäi tükiks
ajaks ruumi istuma ja mõtlema. Ta tundis ennast jälle lapsena, elevil ja
põnevil. Oh, sa raisk! See on tõesti võimalik. Ja ma suudan seda!
Ta tundis, nagu
oleks tema ees avanenud terve uus maailm.