SISUKORD
Jooniste nimekiri . . . 9
Eessõna . . . 11
Sissejuhatus . . . 15
Budism . . . 21
Hinduism . . . 57
Taoism . . . 121
Tantra . . . 173
Epiloog . . .
215
Sisujuht . . .
219
JOONISTE NIMEKIRI
Joonis 1. Meditatsiooni põhiasend/kosmiline mudra 43
Joonis 2. Om’i sümbol 72
Joonis 3. Harjutus põlved-varbad (algasend) 94
Joonis 4. Harjutus põlved-varbad (teine asend) 95
Joonis 5. Harjutus põlved-varbad (lõppasend) 96
Joonis 6. Pranajaama harjutus/külgvaade 97
Joonis 7. Tšakrate süsteem 100
Joonis 8. Sušumna, kundalini, ida ja pingala 113
Joonis 9. Yinyang’i sümbol 134
Joonis 10. Tšakrad ja tan tien’id 155
Joonis 11. Mikrokosmiline orbiit 157
Joonis 12. Mikrokosmiline orbiit kahele (algasend)
165
Joonis 13. Mikrokosmiline orbiit kahele
(energia vastuvõtmine) 166
Joonis 14. Mikrokosmiline orbiit kahele
(energiate ühendamine) 166
Joonis 15. Mikrokosmiline orbiit kahele
(energiate sulandumine) 166
EESSÕNA
Kolm pimedat uurisid elevanti ja
arutlesid tema tundemärkide üle. Esimene mees katsus elevandi võhku ja tema
kirjelduse järgi oli elevant kõva ja sile. Teine pime katsus elevandi kõhtu ja
pidas teda tohutu suureks, pehmeks ja kortsuliseks. Kolmas istus elevandi
seljas ja kirjeldas tema laia ja kondist turja. Sellised on lood tõeotsimisega.
Iga religioon võib selgelt näha mõnd tõe aspekti ja osutuda pimedaks
teiste suhtes. On selge, et meie üha pisemaks muutuv maailm nõuab loobumist
lahknevatest radadest ja parema üksteisemõistmise otsimist. Käesolev raamat on
kirjutatud selles vaimus.
Ma kujutlen idamaiseid teeradu parvedena ookeanil. On
aegu, mil hulbime sihitult avamerel, ehkki parved on tegelikult sealsamas.
Idamaised õpetused on rikkad praktiliste juhiste poolest – kuidas saavutada
kontakti seesmise teejuhiga, kuidas kuulata vaikset sisehäält ja üle saada oma
kannatustest. Mõned neist aitavad meid teisele kaldale, teadlikkuse kasvu
järgmisse etappi. Mõned pakuvad ajutist pelgupaika, kui eksleme omaenda
põhjustatud segadiku uduvines. Tõde jõuab igaüheni ainukordset rada pidi –
õpetused, mis sobivad ühele, ei pruugi toimida teise puhul. Õpetusi on igale
temperamendile, igale hingelaadile. Uskuge, kui te otsite enda jaoks õiget
teed, siis leiate selle.
Me elame imelisel ajal, vaimseid ja müstilisi õpetusi on
külluses ning need on kõigile kättesaadavad. Meil on juurdepääs raamatutele,
audio- ja videokassettidele ning internetile. Kõik see võimaldab uue lääne
vaimsuse tekkimist, meie senised uskumused kohtuvad teistest kultuuridest
pärinevate õpetustega. Ehk on tänases lääne maailmas aset leidev maailma
religioonide lõimumine millegi hea alguseks. Kaosest kerkib uus maailmakord.
Sellest, mis esmapilgul tundub helikaosena, kus iga hääl väljendab erinevat
uskumust, võib tekkida viljakas aluspinnas maailmavaatele, mis ületab
erimeelsused.
Ei ole nii, et üks religioon või müstiline
traditsioon on kõigist teistest parem. On palju tõdemusi ja arusaamu, milleni
jõuab iga traditsiooni tundma õppides. Te ei pea loobuma isiklikest
uskumustest, uurides teisi õpetusi. Te ei pea omaks võtma tervet religiooni või
õpetust, kui selle mõni tahk sobitub teie praktikasse. Seepärast tutvume
mitmete idamaiste õpetustega, et näha, millest võiks lääne teeotsija kasu
saada.
Laiendades oma maailmavaadet ja uurides, mida on teistel
kultuuridel meile anda, adume paratamatult, et kõikidel õpetustel on üksteisele
midagi pakkuda. Igal vaimsel teerajal on veidi erinev vaatenurk maailma
asjadele ja igaüks neist pakub oma perspektiivist midagi ainulaadset. Me oleme
kõik siin maa peal koos, pole olemas häid ega halbu religioone, on lihtsalt erinevad religioonid
– igaühel neist on elu kulule oma kindel vaatenurk.
Mul on suur rõõm viia teid sellistele uurimisretkedele
ida müstitsismi. Ma ei taha solvata nende õpetuste tõsiseid järgijaid. Ma ei
ole kloostrielu elanud ega ühegi guruga koos aega veetnud. Olen neid õpetusi
kogunud samamoodi nagu enamik lääne tõeotsijaid – igalt poolt, kust võimalik.
Mul on voli tõlgendada neid õpetusi vabalt lääne päritolu inimestele. Me ei saa
põgeneda oma kultuuripärandi eest – kuid võime seda rikastada õppetundidega
teistest kultuuridest. On neid, kellele sobib mõni rada sedavõrd, et sellest saab
tema tee, kuid enamikule meist tuleb neid õpetusi kohandada vastavalt lääne
elustiilile, et nad kasu tooksid.
Paljude jaoks kulgeb virgumise tee kord rahulikumalt, kord äkilisemalt. Tõsise pühendumise perioodid vahelduvad tüdimuse ja käegalöömisega. Ka seda peab mõistma. Sest vastasel korral, kui klammerdute minevikuharjumuste külge ja hälbite rajalt, võite kaotada isegi teadmise, et olete teel. Kui me anname endale võimaluse teelt eksida, siis jõuame sinna ka tagasi ja lõpuks veedame õigel teel enam aega kui eksiteel. Loeb see, kuidas oleme meelestatud. Öeldakse, et kui oled kord ärganud, siis ei saa enam uinuda. Te võite nüüd ja edaspidi veidikeseks tukastada, kuid ei vaju enam täielikku unepimedusse.
Legendides ida müstitsismist on palju maagilist ja
imelist. Psüühilised erivõimed ja imelised lood käiksid justkui käsikäes vaimse
ärkamisega. Me uurime ka kõike seda, kuid ei jää sellele peatuma. Leviteerivad
pühakud, bilokatsioon, väliskuju muutmine ja selgeltnägemine… kõike tuleb meie
teekonnal ette, kuid see pole õpetuse põhiolemus. Need maagilise jõu avaldused
köidavad meie tähelepanu nagu vilkuvad neoontuled, kuid kõlama jääb küsimus
“Mis on selle kogemuse allikaks?”
Mis on enese iseendana teadvustamise lähteallikaks?
Tähelepanu keskendamine lähteallikale on see, mida õpetavad kõik ida
müstitsismi koolkonnad. Palju tehnikaid, palju uskumusi, kuid üks küsimus ja
siht – mis on minu allikaks?
Ei ole midagi lähedasemat kui teie side selle allikaga.
Kes tunneks veel paremini kohta, kust saate alguse ja kust lähtuvad teie
tõeallikad, kui teie ise? Õpetaja võib sellele paigale osutada, kuid viimaks
olete ikkagi teie lõplik otsustaja oma ühenduse üle jumalikuga. Idamaistel
õpetustel on erinevaid mooduseid teie sisemise õpetaja äratamiseks. Kui te
nende erinevate õpetustega tutvust teete, siis pange tähele, milline neist
sobitub teie sisemise tõetunnetusega. On palju teeradu, erinevatele
meelelaadidele sobivaid stiile, karmast tulenevaid vajadusi, eelmisi elusid ja
isiklikke kalduvusi. Olge valmis küsima, valima ja seejärel keskenduma
õpetusele, mis kõige paremini sobitub teie loomuliku minapildiga. Õige õpetus
sobib teile… te ei järgi seda sellepärast, et peate nii tegema – see hakkab
teie heaks tööle.
Tõeline guru elab teis endis. Teie isiklik side sisemise
tõeallikaga on sihtkoht, kuhu kõik need imelised õpetused viivad. Niisiis
alustame lõpust – te olete juba seal, ja nüüd siirdume oma rännakule itta.
Sissejuhatus
Astudes idamaisele rajale,
kohtute te müsteeriumiga. Kuigi mitmed õpetused on väga praktilised ja
vaatlevad elu sellisena, nagu see on, osutub nende käsitus elu tõelisest
olemusest tunduvalt laiahaardelisemaks ja avaramaks meie tüüpilisest lääne
eluvaatest. “Nimetatav nimi on püsitu nimi,”1 õpetab Daodejing. Meid
julgustatakse müsteeriumiga kohtuma – aktsepteerima asjaolu, et väljaspool
mõtlemisvõime piire on palju enamat. Me õpime, et ratsionaalne mõtlemine on
ainult üks paljudest reaalsuse tajumise viisidest. Meil on reaalsuse tajumiseks
ka füüsilised, emotsionaalsed, intuitiivsed ja vaimsed võimed.
Nagu meie kõrvad suudavad kuulda ainult kindlat
detsibellide vahemikku ja silmad näha valguslaineid punasest violetini, ehkki
valguslainete skaala on teatavasti mõõtmatult laiem, nii on piiratud ka meie
teadvus. Ratsionaalsel mõtlemisel on omad piirid, arusaamisvõimel omad, kuid
reaalsusele see piire ei sea ja seda me ratio abil mõistame.
Idamaised rajad viivad meid sellistele teadvuse
tasanditele, mis jäävad ratsionaalse mõtlemise piiridest väljapoole. Avastades
ida õpetusi, tutvume teadvuse peenemate ja hapramate tasanditega, mis on sama
reaalsed kui meile juba tuttavad tasandid. Suurem osa õpitavast nõuab rohkemat
kui filosoofilist tähelepanu, sellega kaasneb tegu – traditsioonilised õpetused hõlmavad
eriomaseid praktikaid, mis annavad õpetatavast vahetu kogemuse. Me õpime
tehnikaid meele rahustamiseks, vaikuse ja sisehääle kuulamiseks, inspiratsiooni
kogumiseks ning mõistmiseks, kui sügav tähendus on hinge vajaduste
ärakuulamisel ja arvestamisel.
Nende praktikatega tegelemine viib meid mõõtmatuse
tunnetamiseni. Me õpime lõhkuma müüre, mis jagavad elu heaks ja halvaks, õigeks
ja valeks. Laskem neil minna, me võidame sellest. Teadmishimu kõrvaleheitmine
võib kinkida meelerahu. Kuulsin kunagi ütlust: “Müstik teab, mida on võimalik
teada, ning jätab ülejäänu imestamiseks ja üllatumiseks.” Meis igaühes on
salapaik, mis jääb väljapoole määratletut. See on ida müstitsismi suur and, et
ta aitab meis seda paika harida ja sisemist rahu saavutada.
Läänelik haridus on meid õpetanud analüüsima ja
lõpplahendust otsima. Idamaine rada õpetab meid sellest vajadusest loobuma ning
jääma vaatleja positsioonile. Meid on kasvatatud usus, et aeg on
lineaarne, kõigel on algus ja lõpp. Tutvudes idamaise eluvaatega, puutume kokku
tsüklilise ajaarvamise ajatusega ning õpetustega taaskehastumisest ja
taassünnist.
Lääne kultuuriruumis üles kasvades sain nii religiooni
kui ka loodusteaduste vallas hariduse, mis õhutas minust uskumust, et igale
elus esilekerkivale küsimusele on olemas õige vastus. See omakorda paneb
uskuma, et kõik siin elus on kas hea või halb, õige või vale, püha või patune.
Sellised vaated elule ehitavad müüri heakskiidetava ja pahakspandava vahele.
Ratsionaalse mõtte seisukohalt on see muidugi ideaalne olukord. Kui inimene
püsib ainult sellel teadvusetasandil, sobib selline mõteviis väga hästi. Ent
kui te astute ratio piiridest väljapoole, peate avastama teised
teadvusetasandid, et oma teed leida. Esmane ja kõige tähtsam on osata olla
vaatleja.
Vaatlemisoskuse arendamine
Kõikide idamaiste õpetuste tuumaks on teadliku
vaatlemisvõime arendamine. Iseenesest ei ole vaatlemine midagi müstilist. Kui
ma paluksin teil lõpetada lugemine ja keskenduda käesolevale hetkele, siis
suudaksite te seda teha. Milline osa teist tegeleb vaatlemisega? Tema ongi
“vaatleja”. Tuleb õppida, kuidas jääda vaatlejaks ka oma eluprobleemidega
tegeldes ja teistele teadvusetasanditele uksi avades.
Teie sisemine vaatleja pole klammerduv, kohut mõistev ega
analüüsiv – ei, ta on lihtsalt vaatleja. Vaadeldes enam ja arvates vähem,
omandame avarama maailmapildi, milles on kohta ka lahknemistele ja
erinevustele. Sellega kaasnev vabanemine võimaldab aktsepteerida elus palju
enamat kui senised jäigad vaated. Teis on rahu, kui näete asju sellistena, nagu
need on, ega mõtle, millised need peaksid olema. Vaatleja suurim hüve on
reaalsuse, yin’i ja yang’i olemuse mõistmine: elu on muutus, muutus on
loodusseadus. Teadmine, et elu on pidevas muutumises, vabastab meid jäikadest
vaadetest tõele. See, mis täna on teaduslik tõde, võib homme olla ajast ja
arust, nii et tekib küsimus, kas see oligi üldse tõde.
Ida õpetustel on mõned ühisnimetajad, mis ulatuvad ka
lääne inimese mõttemaailma – meditatsioon, reinkarnatsioon ja eriti õpetus
karmast. Kuna need teemad on tuumaks paljudele õpetustele, mida me lähemalt
uurima hakkame, väärivad nad kohest pilguheitu.
Meditatsiooni praktiseerimine
Kõigi ida õpetuste keskmes on meditatsioon. Meditatsiooni
on mitut tüüpi, kuid nende kõigi puhul on põhiline mõtete vaigistamine ja
teiste teadvusetasandite äratamine. Meditatsioonist ei saa mööda ükski arengust
huvitatu – see on nii tähtis. Lugemisest ja teadmistest, mida teised on
kogenud, siin ei piisa. See oleks sama, mis klaverimängu kohta lugeda, mitte
ise mängida. Kuhu jääks siis muusika? Kust peaks tulema vaimu muusika, kui me
ei tegele meditatsiooniga?
Meditatsioon meele vaigistamiseks
Tähtis pole mitte tegevuse kestus vaid tegevus ise. Kui teil
on vaid mõni minut aega, mediteerige ikkagi. Lõpuks võite jõuda kahekümne
minutini, kuid ärge sundige end alguses tagant.
Istuge sirge seljaga. Kui suudate istuda lootose- või
pool-lootoseasendis, on hästi, kuid te võite istuda ka toolil, jalad kindlalt
põrandale toetatud. Tõstke pea selgrooga ühele joonele, kõrvad õlgadega
kohakuti, nagu sikutaks keegi teid peast kergelt ülespoole. Käed puhkavad
põlvedel, peopesad ülespoole. Silmad võite sulgeda või hoida poolavatuna,
vaadates punkti enda ees põrandal umbes meetri kaugusel. Lõdvestage näolihased,
et saaksite vabalt läbi suu ja nina hingata.
Hingake ühtlaselt ja sügavalt, ilma pingutamata. Jälgige
oma hingamist meditatsiooni ajal. Pange tähele kerget tõusu sissehingamisel ja
langust väljahingamisel. Kui tekivad mõtted – ja need tekivad kindlasti –, siis
märgake neid, kuid ärge järgnege neile, vaid tulge tagasi hingamise jälgimise
juurde. Eesmärgiks pole mitte mõtete peatamine – neid tekib alati –, vaid nende
jälgimata jätmine. Pange eriti tähele hetki, mis jäävad mõtete ja vabadustunde
kogemise vahele.
Olge enda vastu leebe ja ärge arvustage oma kogemust.
Lihtsalt olge asja sees. Kui teie meel läheb uitama, tooge tähelepanu
tagasi hingamise juurde. Märgake kõike, mis esile kerkib, kuid ärge analüüsige.
Kujutlege oma mõtteid mullidena šampanjaklaasis, mis kerkivad ja kaovad.
Nautige praeguses hetkes olemist.
Selles raamatus tuleb juttu paljudest
meditatsioonitehnikatest, kuid võtke see esimene tehnika edaspidi oma
meditatsioonide aluseks.
Reinkarnatsioon ja karma
Need kaks printsiipi on ida traditsioonidega tihedalt
põimunud ja kuna nad avardavad oluliselt lääne mõttelaadi, siis peaks neist
rääkima esmajärjekorras. Reinkarnatsioon tähendab uskumist hinge igavikulisse
olemusse ja hinge taassündi iga kord uue isiksusena. Osa meist ei sünni ega
sure iial. See on osa, mis taaskehastub sama hinge erinevate avaldustena. See
pole ‘ego’ ega isikupära, mis uuesti sünnib, vaid hing, mis kogub õppetunde
igast elatud elust. Kujutlege Maad kui suurt klassiruumi, kuhu hing aina
uuesti tuleb, et erinevate kehastumiste abil omandada õppetunde, mida elu pakub
teekonnal täieliku kirgastumiseni.
Karma on selle arusaamaga otseselt seotud. Karma tähendab
peaasjalikult seda, et kõigil meie tegudel ja valikutel on tagajärjed – nii
head kui ka halvad. Kõik, mis on liikuma pandud, kannab lõpuks vilju. Igal
tegevusel, mõttel ja teol on tagajärjed meie ja meid ümbritsevate eludes. Karma
eksisteerib meie meeles ja emotsioonides nagu pitser energiaväljades,
ioniseerides neid välju ja tõmmates ligi õigeid olukordi, mis aitavad saavutada
tasakaalu. Lõpuks kogeme oma eludes kõike seda, mida meie teod on äratanud
teistes – head või halba. Me kanname karmat endaga kogu aeg kaasas – oma
mõtete ja tegude kogusummat.
Kui me sureme, püsib karma kahjustamatult energiaväljas,
mis ei hävi. Kui tekib meie karmaga sobiv olukord, sünnime uuesti, võttes kaasa
kõik senikogutu. Need pingutused, mida tegime eelnevates eludes, väljenduvad
käesolevas elus loomulike oskuste ja annetena. Kui me oma andeid eelmistes
eludes kuritarvitasime, siis avalduvad nad selles elus takistuste ja
raskustena. Karma kindlustab järjepidevuse. Meie eludes pole midagi
juhuslikku, ei, elud on karmasidemete kaudu üksteisega järjepidevas seoses.
Selle teadmise omaksvõtmine tähendab oma tegevusest
teadlikumaks saamist. See õpetab meid koguma häid tegusid ja looma head karmat.
Mõtted ja teod, mis on suunatud teiste aitamisele, armastamisele ja
tervendamisele, parandavad karmat, samas kui mõtted ja teod, mis teisi kahjustavad,
loovad halba karmat. Seda teadmist kasutades on meil võimalus olla loovad ja
elada oma elu nii, et see tooks meile meeldivaid kogemusi.
Üks karma mõistmise võtmeküsimusi on osata jälgida selle
mõju ajas. Me võime karmast aru saada lihtsustatult: kui ma Tomi peale karjun,
karjub tema vastu. Kuid see pole alati nii lihtne. Kui Tom minu peale heast
peast karjub ja ma hakkan otsima põhjusi, miks ta seda teeb, siis jõuan
küsimuseni: “Milline karma seda põhjustab?” Ning kui ma vaatan asjale laiemalt
ja meenutan kordi, kui ise kellegi peale näiliselt põhjuseta karjusin, siis
meenub mulle ehk miski ja ma näen, kuidas karma toimib. See laotub üle aja
ja ruumi.
Kui me lõpuks mõistame, et ei saa oma karma eest
põgeneda, siis hakkame praeguse elu eest vastutust võtma. Kõiges peitub
õppetund, kui me oskame seda tähele panna. See vabastab meid vajadusest
olukordi süüdistada ja oletustest, et keegi on süüdi selles, milline meie elu
on. Karma printsiipe mõistes teame, et igast kogemusest on midagi õppida ja
käesolev olukord on täpselt see, mida hing hetkel õppimiseks vajab.
Teie ego raevutseb ebaõigluse üle, kuid hinge
perspektiivist vaadates teate, et käesolev olukord on parim võimalus oma
karmast õppida. Küsige endalt: “Mida ma saaksin sellest olukorrast õppida?” “Miks
on see praegu minu jaoks vajalik?” “Kuidas saaksin paremaks inimeseks, vaadates
näkku millelegi endas, millest mul varem aimugi polnud?”
Ego kaitsereaktsioonidele vastupanu osutamine ja
isiklikust vaatenurgast kõrgemale tõusmine nõuab tugevat iseloomu… see tähendab
vaatlemist, jälgimist, toimuva nägemist. Esitage oma küsimus sellest
perspektiivist lähtuvalt ja te saate selge vastuse – see pole alati meeldiv,
enamasti mitte, kuid õppetund on ilmselge, kui olete valmis vaatama.
Loomulikult pole karma ainult negatiivsete tegude kogum,
see on kõikide tegude summa, nii heade kui ka halbade. Kui istutame tomateid,
saame saagiks tomatid. Kui teeme austusväärseid tegusid, muutub meie
karma positiivseks ja me lõikame selle häid vilju. Meie elu on selline,
milliseks ta muudame.
Järgnevates peatükkides uurime budismi, hinduismi,
taoismi ja tantra õppetunde. Me märkame peagi, et kuigi neil kõigil on
midagi ühist, sisaldab ida müstitsism palju erinevaid õpetusi ja uskumusi.
Mõned neist on äärmiselt lihtsad, teised väga lihvitud. Asja ilu seisneb
selles, et iga inimese tundelaadile leidub paslik õpetus ja rada. Otsige ja te
leiate – niisiis otsigem!
BUDISM
Budismi ajalugu ulatub kuuenda
sajandini e.m.a, kui sündis ajalooline isik Buddha. See mees pani aluse
õpetusele, mis nüüdseks on laienenud kogu maailmas tuntud religiooniks. Buddha
loo juures on huvitav see, et tal olid surelikud vanemad nagu meil kõigil. Ta
oli pärit küll kuninglikust, kuid siiski surelikust perekonnast. Ta oli abielus,
tal oli laps ja temast sai virgunu. Ta õpetas, et meil kõigil on ühesugune
buddha-loomus, ja näitas, kuidas elada nagu Buddha. See, et ta sündis
surelikust ihust ja koges samasuguseid kirgi ning emotsioone nagu me kõik,
muudab tema õpetused kättesaadavaks – keegi meist ei või sündida neitsist,
kuid igaüks võib õppida elama nagu Buddha.
Virgumisest Buddha elus on räägitud palju ja avameelselt
ning see väljendab budisti sihte ja kavatsusi. Avatus virgumisele ja viisid,
kuidas sellest budistlikus kirjanduses räägitakse ning selle üle arutletakse,
muudavad õpetuse tõeliseks ja käegakatsutavaks. Laama Surya Das kirjutab teoses
“Sisemise buddha äratamine” (Awakening
the Buddha Within):
Virgumine teeb lõpu sihitule ekslemisele unenäotaolistes
elu ja surma koridorides. See tähendab, et olete leidnud omaenese buddha. Mis
tunne see on? Mõnus tunne, mis toob rahu ja kergendust igas olukorras ning
tõelise sisemise vabaduse, mis ei sõltu ei välistest asjaoludest ega
emotsioonidest.1
Budism on teiste religioonide seas ainukordne selle
poolest, et ei esita jumala definitsiooni. See ei tähenda, et budistid jätavad
jumala kõrvale, nad lihtsalt keelduvad jumala defineerimisest, uskudes, et igal definitsioonil on piirid, kuid jumal on piirideülene ja
käsitamatu. Tulemuseks on see, et budism ei ole konfliktis ühegi teise religiooniga. Te võite olla kristlane või hindu ja pühenduda
budismile konfliktivabalt. Sest ei ole midagi, mille pärast konflikti minna.
Kõik see annab budismile suure ligitõmbavuse. Keegi ei
pea oma senistest uskumustest lahti ütlema. Budistlikud õpetused räägivad rohkem sellest, kuidas oma elu harmooniliselt
elada.
Budism sai alguse Buddhast, kes sündis 564. aastal e.m.a
printsina kuninglikku perekonda. Tema nimi võib segadust tekitada, sest kirjanduses
on teda nimetatud Buddhaks, Siddhārthaks, Gautamaks ja Šākjamuniks. Et nendes
nimedes orienteeruda, on kasulik teada, et ta sündis šaakja hõimus Põhja-Indias
kuninglikku Gautama perekonda ja talle anti nimeks Siddhārtha, prints
Siddhārtha.
Temast sai Buddha virgumise kaudu. Tema elulugu on kirja
pandud mitmes suurepärases raamatus, mille pealkirjad võite leida nimistust
peatüki lõpus. Võtan tema eluloo siinkohal lühidalt kokku, et anda vajalikke
eelteadmisi.
Räägitakse, et kui Buddha ema Mājā last ootas, siis nägi
ta unes, kuidas kerkis enda keha kohale ja märkas valget elevanti
sisenemas paremast küljest oma kehasse. Naine rääkis unenäost oma kuningast
abikaasale ning too päris tarkadelt meestelt selle unenäo tähendust. Kuningale
öeldi, et tema pojast saab suurvaim, võimas juht, kuid tema suundumus pole veel
kindel. Kui ta jääb kuningaks, siis saab temast suur juht ja kuningriigi
laiendaja, kes viib riigi õitsengule. Ent kui ta hakkab mõtiskelu vastu huvi
tundma, siis hülgab ta päranduse ja trooni ning temast saab Buddha, virgunud
olend ja vaimne õpetaja.
Kui kuningas seda kuulis, siis hakkas ta kartma, et
kaotab poja mõtiskelule, ja tegi plaani, kuidas hoida printsi endasse süüvimast
või seda isegi soovimast. Prints Siddhārthale võimaldati kõik elumugavused ja
luksused, teda hoiti eemal kõigist raskustest ja muredest. Kuningas läks nii
kaugele, et varjas printsi eest kõike, mis võis talle probleeme või kannatusi
põhjustada. Prints ei tohtinud näha haigeid, vanureid ega surijaid. Ta elas
mõnusat elu kaunis palees ja oli alati ümbritsetud kaunitest naistest, et tal
ei oleks millestki puudus.
Kui prints Siddhārtha oli kahekümnendatesse eluaastatesse
jõudnud ega ilmutanud vähimatki kavatsust kuningriigist lahkuda, otsustas
kuningas, et tal on aeg valitsemist õppida. Ta pandi paari kauni neiuga ja
neil sündis poeg. Kuningas lootis, et isaks saamine õhutab Siddhārthat juhiks
hakkama.
Samal ajal tekkis Siddhārthas põletav soov teada saada,
mis toimub väljaspool paleemüüre. Ühel jalutuskäigul juhtus ta nägema vana
meest, kes komberdas vaevaliselt mööda tänavat, vanadusest küürus. Prints ei
olnud kunagi varem vanainimest näinud ja küsis oma saatjalt: “Mida see
tähendab?” Saatja vastas talle: “Aga isand, kõik ju saavad vanaks, see juhtub
igaühega meist.”
See pani Siddhārtha järele mõtlema. Järgmistel rännakutel
kohtas ta haiget inimest ja nägi matuserongkäiku. Kui ta selle kohta oma
saatjalt aru päris, vastas too: “Aga isand, vanadus, haigused ja surm saavad
meie kõigi osaks.” See juhtis Siddhārtha veel sügavamasse mõtiskellu. Ta polnud
midagi teadnud sellistest asjadest nagu kannatused, haigused ja surm. Teadmine,
et need saavad osaks kõigile, andis talle hea põhjuse mõtisklemiseks.
Ühel järjekordsel teekonnal märkas Siddhārtha veidra
välimusega nappides rõivastes meest. Järele uurides sai ta teada, et mees oli
rändav kerjusmunk, sādhu, inimene, kes on hüljanud maailma elu ja vahetanud
selle elu mõtte üle juurdlemise vastu. Teadasaamine, et leidub inimesi, kes
juurdlevad elu mõtte üle, vapustas teda hingepõhjani ja seeme sai külvatud.
Kahekümne üheksa aastaselt, pärast pikka kaalutlemist, kas hüljata oma
kuningriik, naine ja laps, jättis Sidhhārtha kõik seljataha ja liitus metsas
elavate kerjusmunkadega.
Hinduism oli sel ajal Indias laialt levinud ja kätkes endas
rikast vaimse sisekaemuse traditsiooni, teadmisi reinkarnatsioonist, vaimu
igavikulisest olemusest ja karmast. Kerjusmunkade teeks oli täielik
lahtiütlemine kehalisest olemasolust, et selle kaudu jõuda jumalani, puhastuda
halvast karmast ja vabaneda sansaarast.
Kerjusmungad praktiseerisid asketismi, et vabastada oma
tähelepanu jumalale. Keha suretamist näljutamisega, selle ilma jätmist
igasugusest tähelepanust, loobumist kõikidest meelelistest naudingutest ja
söömist vaid sedavõrd, et hinge sees hoida, peeti kõige õigemaks tõeteeks.
Piirdu vaid esmatähtsaga, ära kaitse keha millegi eest, lase tal päikeses
põleda ja tules kõrbeda, tuules lõheneda ja kuivada ning kinnista oma
tähelepanu jumalale.
Seda endine prints innukalt tegigi. Kandes ainult
niuderätti, järgis ta täieliku lihasuretamise teed kuus aastat. Tema
pühendumust imetlesid teised askeedid ja teda austati kui inimest, kes saavutab
kindlasti nirvaana. Ta juurdles pidevalt kannatuste põhjuste ja nendest
vabanemise üle.
Kuue aasta möödudes oli Gautama oma ihad ja soovid
täielikult vaigistanud, ta oli vabanenud inimsuhete sidemetest, kuuluvusest ja
ambitsioonidest, kuid ei tundnud end täielikult vabana. Ta teadis, et peab
leidma oma tee. Kui kohalikust külast pärit tütarlaps talle süüa pakkus, võttis
ta selle vastu ja sõbrad arvasid, et ta on teelt kõrvale kaldunud. Kuid Gautama
oli askeedi tee enda jaoks lõpuni käinud ja hüljanud, et leida oma tee. Ta läks
kuulsa bodhipuu alla ja istus sinna kavatsusega mitte lahkuda enne, kui on
saanud virgunuks.
Legend räägib, et kui ta oli virgumise teel viimaste
astmeteni jõudnud, tulid Māra jõud (kuradisarnased, deemonlikud kahtlused ja
kiusatused) teda ründama, et ta pingutusi nurjata. Kiusatused, ähvardused,
rünnakud – Māra kasutas kõiki vahendeid, et mitte lasta peatsel Buddhal
illusioonidest kaugemale näha. Igal rünnakul nägi virguv Buddha
Māra kavatsused läbi, nimetas teda õige nimega ja temast lahti öeldes sai
temast jagu.
Nii sai Gautamast Buddha. Ta nägi kaugemale kõige eraldatuse
illusioonist. Olles täielikult vabastanud oma kehasse vangistatud teadvuse, oli
ta vaba avastamaks enda tuhandeid eelnevaid elusid, õnnelikesse ja
ebasoodsatesse tingimustesse sündimisi, sünde inimese ja loomana. Ta koges
täielikku virgumist ja kõige mõistmist.
Ta istus nii päevi, täiesti lahustunud oma
transtsendentsesse olekusse, ja vaatles kõigi elatud elude ja saadud
õppetundide päritolu ja põhjusi. Tema kaemused sündisid tõdemusest, et kõik,
mis kehastub, lõpuks sureb. Mis tõuseb, see ka langeb. Ta nägi, et oma elu
pühendamine ajutisele viib paratamatu kaotuseni, sest kõik lahustub lõpuks
kõiksuses. Mõtiskellu süvenemise päevil tärkas temas tohutu kaastunne kõigi
elusolendite vastu. Ta soovis kõiki kannatustest vabastada ja sõnastas oma
esimese õpetuse dharma’st, et aidata teisi selle ilmutuseni jõuda.
Kõigepealt läks ta metsas elavate sõprade juurde, et
neile oma tõeteed juhatada. Nende skeptitsism taandus tema meelekindluse ees ja
neist said Buddha esimesed õpilased. Esimene sangha oli
rajatud. Buddha oli selleks ajaks kolmekümne viie aastane ja veetis järgnevad
nelikümmend viis eluaastat India tolmustel teedel, õpetades dharmat ja luues
vaimset kogukonda, mille liikmete arv tõusis kümnete tuhandeteni.
Et liituda Buddha sanghaga, peab andma vaid järgmised
tõotused:
Ma otsin pelgupaika Buddhas.
Ma otsin pelgupaika dharmas.
Ma otsin pelgupaika sanghas.
Neid tõotusi nimetatakse kolmeks budismi kalliskiviks või
pärliks. Tuntud ka rahuotsija palvena, on neist palju abi igasugustest
stressiolukordades. Te siirdute omaenda loomuomase süütuse pelgupaika. See pole
ajalooline Buddha, kellelt pelgupaika ootate, vaid olemuslik buddha, teie loomuomane
buddha, samasugune nagu Buddha olemuslik buddha. Te leiate varju oma sisemuses
peituvas paigas, mida pole kunagi rikutud, haavatud või mingil moel teie
elukogemustest moonutatud.
Pelgupaiga leidmisele dharmas on abiks õpetused. Õpetused
on nagu parved ookeanil. Kui me hulbime ookeanil, pillutatud igast lainest, on
dharma parv, pääsemine. Te astute õpetuste rajale ja need toimivad. Selleks nad
mõeldud ongi. Mõnikord tekib meis tahtmine pea ees ookeani hüpata, et kogeda
selle sügavusi ja kirgede võimsust, ent kui me hakkame rabelema, siis on seal
dharma. Kui leiate dharmas pelgupaiga, siis mõistate, milline õnnistus see on,
et sellised õpetused on sajandite tagant meieni jõudnud ja on meile
kättesaadavad – mitte ainult budistlikud õpetused, vaid kõik autentsed
õpetused. Tänu jumalale või jumalannale või Buddhale, et nad olemas on. Otsige
nendes pelgupaika.
Kui leiate varju sanghas, toetab teid terve võrgustik,
nii nähtav kui ka nähtamatu. Otsides tuge suhetest inimestega, kes püüdlevad
samuti teadlikuma elu poole, satute lahkete hingede sekka, kes teid valitud
teel toetavad. Mediteerimine ja vaimsete harjutuste sooritamine koos teistega
võivad teie kogemused intensiivsemaks ja sügavamaks muuta. Grupi vaimsus toetab
ja tugevdab isiklikku kogemust. Selline sangha tahk on mõistetav, kuid on
olemas ka nähtamatu sangha, millelt kaitset leida. Me ei kulge üksi. Me kuulume
kõik koos ja eraldi inimteadvuse sfääri ja meie individuaalne kasv mõjutab
kollektiivi samamoodi, nagu teiste inimeste kasv mõjutab meid.
Ka nähtamatu kogukonna juured ulatuvad minevikku. Kõik
need, kes sajandite vältel on selle õpetusega tegelnud, toetavad meid meie
isiklikes püüdlustes. Kõik mediteerijad ja vaimsete praktikate sooritajad
alates Buddhast, kõik, kes on seotud samade õpetuste ja tehnikatega, on
kujundanud kollektiivset teadvust. Otsides pelgupaika sanghas, saate abi nii
nähtavalt kui ka nähtamatult kogukonnalt, kõigilt neilt, kes on enne teid
õpetust järginud ja sellega tugeva toetuspinna loonud.
Selle võtmeks on uskumus, et te võite buddhasid alati
appi kutsuda ja nad tulevad viivitamatult. Kui järgite oma teed ja teie
kavatsused on puhtad, siis leiate rasketel aegadel alati abi.
Budismi harud
Budism on levinud üle maailma, liitunud varasemate
traditsioonidega ja saanud uusi vorme. Budismist on kujunenud valitsev
religioon Kagu-Aasias, Hiinast ja Jaapanist Tiibetini, kuid sellega
tegeldakse ka mujal maailmas. Jäikade dogmade puudumine muudab budismi
mõnevõrra amorfseks ja see omandab kultuuriti erinevaid vorme.
Budismi pinnalt, mis on nendes regioonides vilja kandnud,
on arenenud erinevaid traditsioone. Kaks peamist budismiharu on theravaada ja
mahajaana. Mahajaana traditsioonist on võrsunud erinevaid harusid nagu
vadžrajaana, Tiibeti budism ja tooniandvalt zen-budism.
Theravaada, nimetatud ka lõuna-budismiks, sest peamiselt on ta levinud
lõunaregioonides – Koreas, Vietnamis, Tais jne –, järgib rangelt Buddha algseid
õpetusi. Theravaada tähendab tõlkes “vanemate koolkond”. Seda
iseloomustavad tõotustest kinnipidamine, ettekirjutused ja meditatsioonid.
Theravaada on tuntud ka nimetuse hinajaana, “väike sõiduk” all, kuid selle nimetuse mitmetähenduslikkuse tõttu
kasutatakse seda vähem. Kuulsin kunagi üht munka kirjeldamas mahajaana ja
hinajaana traditsiooni erinevusi, mis nõudis temalt suurt otsustusjulgust, sest
ta väitis, et hinajaana, “väike sõiduk”, tegeleb ainult isikliku virgumisega,
mahajaana, “suur sõiduk”, tunneb seevastu huvi kõikide virgumise vastu. Tema
avalduses oli tunda üleolekut.
Kumbki väide pole õiglane ega päris tõsi. See, mis
mahajaanas on kõrvaline, on theravaadas oluline. Budism tervikuna põhineb
kaastundel kõige elava vastu. Eesmärk on sama, erinevad on teed, kuidas seda
saavutatakse.
Mahajaana, tuntud veel kui põhjapoolne budism (Hiina,
Tiibet, Jaapan), hõlmab ka hilisemaid, budismi pinnalt võrsunud õpetusi.
Mahajaana keskendub kõikide olendite kannatustest vabastamisele. Vadžrajaana
(tuntud ka Tiibeti budismina) on osa mahajaana traditsioonist, kuid on saanud
Tiibetis oma ainukordse väljenduslaadi. Zen on eriti arenenud Jaapanis ning
keskendub erilistele, meelt vaigistavatele tehnikatele, et häälestada end
sisemisele buddha-loomusele. Zen’i puhul on ainulaadne kōan’ide
traditsioon ja keskendumine meele vabastamisele.
Zen’i
põhituumaks on meditatsioon, et vaigistada meelt ja saada teadlikuks oma
sisemisest buddha-loomusest. Zen’i põhilise tehnika nimetus on zazen ehk
“mõtlus istudes”. Treenitakse elamist väljaspool kahesuse piire – head ja
halba, õiget ja valet jne. Zazen’i harjutustes teadvustatakse üksolu, kõik on asjad
iseeneses ja pole millegi üle arutleda (kohut mõista), ainult vaadelda. See
viib niinimetatud “tühja meele” arenemiseni, mis on võimeline kõike vastu
võtma, kuid mitte millestki kinni hoidma.
Zen õpetab,
et meie kaasasündinud loomus on puhas. Kui suudaksime vaigistada oma meele,
mida täidavad igapäevased hooled ja mured, mälestused ja plaanid, kartused ja
lootused, siis saaksime teadlikuks oma tõelisest loomusest, “suurest taevasest
meelest”.
Neli õilsat tõde
Kõikidel budismi koolkondadel on üks ühine aluspõhi:
Buddha algne õpetus, mis kannab nime “Neli õilsat tõde ja kaheksaosaline tee”.
1. Elus on kannatusi
Sõna “kannatus” vajab väikest selgitust. Niiviisi
tõlgituna tekitab see kujutluspildi, mis pole paljudele vastuvõetav. Sõna, mida
kasutas Buddha, oli duhkha. Huston Smith kirjutab oma raamatus “Maailma
religioonid” (World’s Religions): “Seda sõna kasutati Buddha päevil märkimaks ratast,
mille kodarad on tsentrist väljas, oma pesadest välja libisenud… Esimese õilsa
tõe täpne tähendus oleks seega: inimesed elavad tavaliselt oma elu tasakaalust
väljas olles. Miski logiseb. Telg pole paigas, liikumine on takistatud ja
loovus blokeeritud ning see kõik soodustab isikutevaheliste konfliktide teket.”2
Selline seletus on abiks paljudele, kes muidu kohkuksid
tagasi, kuuldes, et budismi õpetus põhineb teadmistel kannatustest. Seda, et
elus on duhkha, suudame me mõista.
2. Kannatusi põhjustavad himud ja kiindumine
Buddha õpetused rajanevad kaduvuse printsiibil: kõik, mis
sünnib, ka sureb, kõik, mis võtab kuju, laguneb kunagi. Sellest järeldub, et
kui me midagi himustame või kaduvatesse asjadesse kiindume, viib nende
paratamatu kaotus kannatuste, pettumuste, duhkha’ni.
3. Kannatustest pääsemiseks tuleb vabaneda himudest ja
kiindumisest
Alul tundub see liigagi selge, umbes nagu mõtteavaldus:
“Selleks, et suitsetamine maha jätta, tuleb suitsetamisest loobuda.” Tõsi, aga
see pole alati kerge. Kirja pandud ühena neljast õilsast tõest, näitab see
meile teed ja julgustab meid mõistma, et kannatustest pääsemine on võimalik.
See ei tähenda, et me ei võiks nautida ainelise maailma ilu ja hüvesid. See
tähendab, et me ei peaks kinnistama oma tähelepanu kaduvatele asjadele. Meid
julgustatakse nautima hetke ilu, kuid mitte sellesse hetke klammerduma.
4. Himudest ja kiindumisest vabanemiseks tuleb järgida
kaheksaosalist teed
Need kaheksa põhimõtet kujundavad teadliku elu, jagunedes
kolme põhikategooriasse – tarkus, eetika ja meditatsioon. Õige vaade ning õige
kavatsus kuuluvad tarkuse juurde, õige kõne, õige tegu ja õige eluviis eetika
juurde ning õige püüdlus, järelemõtlemine ja keskendumine meditatsiooni juurde.
1. Õige vaade
2. Õige kavatsus
3. Õige kõne
4. Õige tegu
5. Õige eluviis
6. Õige püüdlus
7. Õige järelemõtlemine
8. Õige keskendumine
Vaatame neid kõiki lähemalt.
Õige vaade
Seda võiks nimetada ka “teadmiseks asjade tõelisest
olemusest” ehk nelja õilsa tõe ja kaduvuse printsiibi tunnistamiseks.
Õige kavatsus
Esimene samm on selge – häälestada oma tahe teadlikuks
kaheksaosalise tee järgimiseks. Siia sobib ka ütlus: “Paljud on kutsutud,
kuid vähesed valitud.” Vabaduse rada on igaühele kättesaadav, ent kui te ei
häälesta oma tahet sellele eesmärgile, võite jääda sihitult ekslema.
Järgmine samm õige kavatsuse teel tuleneb kaastunde põhimõttest,
millel budism põhineb. “Hea alguses, Hea keskel, Hea lõpus.” Selline on oma
meelte häälestamise meetod. “Hea algus” meenutab, et meie headel tegudel on
lumepalli efekt ja et me peame teistele maailmas head tegema. “Hea keskel”
tuletab meelde, et tegevuse käigus ei maksa haarata selle järele, mida käesolev
hetk ei paku. “Hea lõpp” tähendab võimalust jagada oma teadmistest ja
kogemustest tulenevaid hüvesid, levitades neid üle maailma. “Hea alguses, Hea
keskel, Hea lõpus” on meetod ego taltsutamiseks ja eluks õige kavatsusega. See
on hüvede jagamise meetod. Kinnitage näiteks endale enne mediteerima asumist,
et kõik hea, mis sellest võib tuleneda, levib üle maailma ja mõjutab seda.
Meditatsiooni käigus heitke kõrvale kõik himud ja segavad mõtted ning lihtsalt olge.
Lõpetuseks võite jälle pühendada kõik hea, mis kaasnes teie kogemusega, kogu
maailma paremaks muutmisele.
Õige kõne
See on eetilise käitumise esmane põhimõte – loeb see,
mida sa teed. See hõlmab ka teistele ja endale öeldut, mõtteid, mida endale
lubate, olles teadlik nende sisust ning sellest, et nendes sõnades sisalduv
energia mõjutab teiste ja teie enda karmat. Olge alati teadlik enda
öeldust ning sellest, kuidas te seda teete, mõistes, et sõnadega saab nii
aidata, ravida, armastada, abistada kui ka haavata, laimata jne. Igal hetkel
võivad teie mõtted ja sõnad olla kas headtegevad või kahjustavad, nii endale
kui ka teistele.
Dhammapada (Buddha
mõttesalmide) esimesest lõigust võib lugeda: “See, mis me oleme, on meie mõtete
tulemus. Oma mõtetega kujundame maailma. Kui inimene ütleb või teeb teoks
kahjuliku mõtte, järgneb sellele häda, nii nagu härjale, kes veab vankrit,
järgneb ratas… Kui inimene kõneleb ja väljendab häid, harmoonilisi mõtteid,
järgneb talle varjuna hea õnn, mis teda kunagi maha ei jäta.”3
Õige tegu
Peatähtis on pühendada täit tähelepanu kõigele, mida
teete. Iga tegevus, milles osalete, jätab jälje teie karma energiavälja. Õige
tegutsemise tõotus tähendab loobumist tegudest, mis kahjustavad teisi või teid
ennast. Selle alla kuuluvad ka toksiliste ainete vältimine ning loobumine
toidust, mille tarvitamine võib põhjustada kannatusi teistele elusolenditele,
leplikkus ning keeldumine tegevusest, mis segab püsimist kaheksaosalisel teel.
Tihti käsitletakse seda vaid hoidumisena uimastavatest ainetest, kuid see
laieneb kõigele, mis segab elamast teadlikku kaastundlikku elu. Teadlikkus
sellest, mida manustate, kehtib ka emotsionaalsel ja vaimsel tasandil. Täielik
seksuaalelust keeldumine pole vajalik, kuid pidades silmas põhimõtet mitte
kahju teha, hoidutakse enese või teiste kahjustamisest ja kannatuste
valmistamisest ka seksuaalsel tasandil.
Õige eluviis
Õige eluviis tuleneb põhimõttest mitte tekitada kahju ega
kannatusi. Ideaalis tähendaks see eluviisi, mis teeb teile au ja toob teistele
kasu. Miinimum oleks sellise töö või tegevusala vältimine, mis kahjustab teisi
või elukeskkonda. See hõlmab ka teie investeeringuid ja kulutusi. Kas toetate
mingil viisil firmasid, mis kahjustavad keskkonda ja inimesi? Olles teadlik oma
kulutustest ja teenimisviisidest, saate lisada põhitöö enese teadvuse
avardamise harjutuste hulka.
Õige püüdlus
See on esimene meditatsiooni rada. Ilma õige püüdluseta
jäävad kõik need õpetused vaid “heaks ideeks”. Võime seda käsitleda kui enese
motiveerimist. Kõiki need õpetusi saab ellu viia vaid isikliku tahtepingutuse
abil. Kui me mõtleme tahtest, seostame seda enamasti tegevusega, millegi
kordasaatmisega. See esimene harjutus seostub eeskätt meditatsiooniga, kuigi ka
eetika treenimine nõuab kahtlemata tahtepingutust. Tahtejõud aitab meil üle
saada vaimsest laiskusest. Ma ütleksin selle kohta nii: “Läheb vaja tohutut
põrgut, et leida killukest taevast” – tihti on nii, et asume vaimsete otsingu te rajale kriisiaegadel. Õiget püüdlust vajame oma
vaimsesse ellu siis, kui kriis pole valitsev. Just siis saame seda säilitada ja
arendada. Kui vaimne elu köidab meid vaid kriisiaegadel, jääme ilma sellest
magusast nektarist, mida vaimsed harrastused elu harmoonilistel perioodidel
pakuvad.
Isegi korrapärane mediteerimine ei taga õiget püüdlust.
Me võime sellega korrapäraselt tegelda ja olla seda tehes ikkagi vaimselt
laisad. Õige püüdlus nõuab keskendumist täie tähelepanuga. Õige
püüdlus nõuab täielikku teadvelolekut ja tähelepanu, mitte pelgalt meele
vaigistamist.
Õige järelemõtlemine
Vaatlemine ja jälgimine on meditatsiooni puhul peamine.
Selle juurde kuulub ka enda mõtete suunast teadlik olemine. Te õpite, kuidas
neid kõrvalt jälgida, selmet nende üle arutleda. Te ei saa oma aju mõtlemast
peatada – mõtlemine ongi tema töö –, kuid teadlikuks saades võite mõtteid jälgida, selle
asemel et neile järgneda. Te õpite teadlik olema kogu päeva, samal ajal kui
teie meel talitleb. Te õpite maailma nägema tunnistaja seisukohalt isegi olles
argitoimetuste keskel. Nii saab võimalikuks vabanemine jäikadest
mõttemallidest, mis meid päev läbi saadavad.
See võib tunduda pisut heidutav. Meile meeldib arvata, et
sellel, mida omaette mõlgutame, pole mingit tähtsust. Õige
järelemõtlemine õpetab, et sellel on väga suur tähtsus ja et meie mõtted
mõjutavad meie karmat. Me loome pidevalt tulevikku. Esmapilgul võib see tunduda
piiranguna, isegi karistusena. Ent seda mõistes võime olla loovad ja parandada
oma elukvaliteeti, suhtudes teadlikult mõtetesse, mida teadvusse lubame ja
järgime.
Õige keskendumine
Õige keskendumine viitab siinkohal eriomaste
meditatsioonitehnikate kasutamisele. Nende aluseks on hingamise jälgimine ja
esiletükkivatest mõtetest lahtilaskmine. Õige keskendumine tähendab ka oma
tähelepanule avaruse andmist. Kui te pühendate liiga palju tähelepanu hingamise
jälgimisele ja kehahoiakule, ei koge te meditatsioonis avarust. Selleks
soovitatakse pühendada hingamise jälgimisele oma tähelepanust kakskümmend viis protsenti ja ülejäänu avada meele
taevalikule loomusele mõtetest väljaspool. On ka öeldud, et hingamisele tuleks
pöörata vaid põgusat tähelepanu, et olla avatud sellele, mis antud hetkel
sündida võib.
Need kaheksa teed, millest igaüht saab ka omaette
käsitleda, moodustavad koos vaimse elu – buddha elu – meetodi.
Jumal budismis
Üks asi, mis nende õpetuste juures kohe silma torkab, on
jumala puudumine. Enamik meist seostab religiooni jumala ideega ja selle
mõistmisega. Selles osas oli Buddha napisõnaline. Vastuseks küsimusele “Kas
jumal on olemas?” ütles ta: “Miks raisata oma aega millelegi, mis jääb
väljapoole teadmiste piire? Parem keskendage oma tähelepanu eluprobleemide
põhjustele ja sellele, kuidas ennast neist vabastada.” Budism ei ole ateistlik
ega jumalat eitav, vaid õpetab, et iga meie loodud kontseptsioon jääb
puudulikuks, sest jumal asub väljaspool meie tunnetuse piire. Budistid on loobunud
kõikidest vaimsetest konstruktsioonidest, mida me jumala kirjeldamiseks
kasutame, ja keskenduvad selle asemel enda ja teiste kannatustest
vabastamisele.
Budistid alustavad igavikulisuse põhimõttest. Igavik on
lõputult pikk aeg ja sünni/surma/taassünni ratas pöörleb lõputult. Parim, mida
saame teha, on vaadata ja mõelda, mida saaksime oma praeguse ja tulevaste elude
kvaliteedi parandamiseks ette võtta. Kuigi tõeline eesmärk on virgumine ja
taassündidest vabanemine, usutakse, et igaüks saab oma tuleviku taassünni
kvaliteeti mõjutada, järgides dharmat – seda, kuidas elame, milliseid tegusid
teeme ja milliseid mõtteid mõtleme.
Budistlikud õpetused ütlevad, et inimeste maailm
pole ainus, kuhu sündida võime. Võimalik on ka uuestisünd loomade, armetute
vaimude või jumalike olendite keskele. See aitab meil mõista budistide suurt
kaastunnet loomade vastu – koer, keda te hellitate ja toidate või hülgate, võib
osutuda teie emaks või buddhaks mõnes eelnevas või tulevases elus! Inimeste
maailm on vabanemiseks ja virgumiseks parim koht. Inimesena elades võime teha
valikuid, mis mõjutavad meie karmat ja virgumist. See julgustab kasutama
praegust elu suurepärase ja haruldase võimalusena vaimselt virguda ja tulevaste
elude kvaliteeti parandada.