Bill O’Hanlon

 

Tee üks asi teisiti

 

 

www.suurpuu.ee

 

 

Originaalteose pealkiri:

Bill O’Hanlon

Do One Thing Different: Ten Simple Ways to Change Your Life

Copyright © 2019 by Bill O’Hanlon

See tõlge on ilmunud kokkuleppel kirjastuse HarperCollins allüksuse William Morrow’ga.

 

 

© Tõlge eesti keelde. Mari Ollino ja kirjastus Suur Puu, 2021

Kaane kujundanud Pärtel Eelma

Kaanepilt: Shutterstock

ISBN 978-9949-7466-7-5

ISBN 978-9949-7466-8-2 (epub)

 

Trükikoda Booksfactory

 

Kirjastuse Suur Puu raamatuid saab

kõige soodsamalt osta kodulehelt: www.suurpuu.ee


 

 

 

 

 

 

 

Helen Hendricksonile ja Mangole,

kes on mind õpetanud pere- ja armuasju teisiti tegema.

 


 

 

SISUKORD

 

 

20. aastapäeva väljaande sissejuhatus                                 7

1. peatükk

Analüüsi paralüüs: kohustustest võimalusteni                  13

 

1. OSA

PROBLEEMILAHENDUSSVIISIDE MUUTMINE:

HULLUMEELSUS ON TEHA IKKA JA JÄLLE SAMA

ASJA, AGA OODATA TEISTSUGUST TULEMUST

2. peatükk

Kui elu on ikka ja jälle seesama vana jama:

mustrite muutmine                                                               27

3. peatükk

Lahendusele orienteerumine: tee seda, mis toimib           49

 

2. OSA

SUHTUMISE MUUTMINE PROBLEEMI:

POLE MIDAGI OHTLIKUMAT ÜHEST IDEEST,

KUI SEE ON AINUS IDEE, MIS SUL ON

4. peatükk

Teadvustamine ja perspektiiv:

minevikust ja tunnetest ülesaamine                                   63

5. peatükk

Vaatenurga avardamine: tähelepanu ümbersuunamine   83

6. peatükk

Kui unistust pole, siis kuidas seda ellu viia?

Tuleviku kasutamine probleemide lahendamiseks            99     

7. peatükk

Elulugude ümberkirjutamine: probleemsete

uskumuste muutmine lahendusele suunatud ideedeks  113

8. peatükk

Endast kõrgemale tõusmine: lahendusele

suunatud vaimsus                                                               131

 

3. OSA

LAHENDUSELE SUUNATUD TERAAPIA

RAKENDAMINE KONKREETSETES

ELUVALDKONDADES

9. peatükk

Sõltuvussuhtes Tuhkatriinu armastab meest,

kes vihkab naisi: lahendusele suunatud suhted              147

10. peatükk

Tahad öelda, et selle ajal võib rääkida?

Lahendusele suunatud seksuaalsus                                  165

11. peatükk

Mineviku kummituste väljaajamine:

rituaalide kasutamine lahtiste otste sõlmimiseks

ja probleemide ennetamiseks                                             179

12. peatükk

Kui põrud läbi, liigud vähemalt õiges suunas:

lahendusele suunatud elustiil                                            191

Lahendusele suunatud allikad:

raamatud, salvestused ja muud materjalid                      197

Viited                                                                                    199

Register                                                                                201

 

20. AASTAPÄEVA VÄLJAANDE

SISSEJUHATUS

 

Ohoo. Kakskümmend aastat.

See raamat on minu seniste kolmekümne kuue teose seas kõige populaarsem ning seda trükitakse juba kakskümmend aastat üha juurde – seda maailmas, kus enamik raamatuid läheb aasta-paariga trükist maha.

Tõsiasi, et Oprah sai haisu ninna ja kutsus mind oma saatesse, kus sain tund aega käesolevast raamatust ja selle juhtmõttest rääkida, on tõenäoliselt nii pika eluea peamisi põhjuseid.

Raamat kasvas välja toona radikaalsest ideest, mida olin psühhoterapeudina rakendama hakanud: pole vaja lõpuni mõista, miks sa käitud nii, nagu käitud. Pole vaja aastaid teraapias käia ja oma lapsepõlve analüüsida, et rõõmsam olla ja midagi muuta. Märka lihtsalt asju, mis ei toimi, ja muuda oma käitumismustreid vähesel, ent kardinaalsel moel, ning su elu muutub tahes-tahtmata.

Hiljuti rääkis keegi seda raamatut lugenud naine, et ta on vastu võtnud aasta kestva väljakutse teha iga päev midagi teisiti. Ta suhtub elusse nagu eksperimenti ja leiab, et on ühtäkki rõõmsam ja avatud toredatele avastustele.

Olen saanud ka pisut dramaatilisemat tagasisidet. Ühe teise lugeja e-kirja teemareal seisis: Teie raamat päästis mu elu.

Kord varem oli see naine mulle kirjutanud, et nägi mind Oprah’ saates oma raamatust rääkimas ja miski minu lähenemisviisis kõnetas teda, sest tundus väga loogiline.

Tookord küsis ta, kas tema kodulinnas või selle lähistel on kedagi, kes mu elumuutusevalemit õpetaks. Ta oli ühe sõltuvuse küüsi langenud ja mitmeid kordi traditsioonilisi ravivõtteid proovinud, aga need polnud mõjunud.

Samuti oli tal rahamuresid, sest sõltuvus oli sundinud teda tarbimislaenu võtma ja oma sääste viimseni ära kulutama. Ma teadsin tema kodukandis suisa kolme inimest, kellel oli võimalik teda aidata, ning saatsin talle nende nimed ja kontaktandmed. Hoiatasin neid ette, et see naine võib ühendust võtta, ja lisasin, et mul oleks hea meel, kui talle võimaldataks soodsamat nõustamistasu.

Pärast seda, kui olin naise lühikesele tänukirjale vastanud, ei kuulnud ma temast enam aasta aega mitte midagi. Nüüd selles e-kirjas rääkis ta mulle oma loost pikemalt. Ta oli teismelisena vägivaldsest kodust minema jooksnud ja kodutuna tänaval elanud. Elu oli raske ja tal tuli hinge sees hoidmiseks teha kõike, mis vaja – sageli ebaseaduslikke, alandavaid ja riskantseid asju. Sel perioodil sai temast heroiinisõltlane.

Ühel päeval kuulis ta jutlustajat tänaval Jeesusest kõnelemas ja selles madalpunktis liigutas kuuldud sõnum teda nii väga, et ta pöördus ristiusku ja sündis uuesti. Temast sai selle tänavajutlustaja toetaja ja järgija ning too mees aitas tal tänavaelu seljataha jätta. Kui jutlustaja peagi oma koguduse asutas, hakkas naine seal tööle sekretäri ja kantselei juhatajana.

Asjad liikusid aastaid ülesmäge ning naisel paluti sageli koguduse ees tunnistada, kui põhjaliku muutuse Jeesus tema elus korda oli saatnud. Siis tekkisid tal püsivad seljahädad. Lõpuks operatsioonile minnes, et kroonilisest seljavalust pääseda, ütles ta arstidele ja õdedele, et on endine narkomaan ega tohi sisse võtta midagi sõltuvust tekitavat.

Talle kinnitati, et äsja turule tulnud uus valuvaigisti OxyContin ei tekita sõltuvust. Nüüdseks teab muidugi terve maailm, et see algne hinnang OxyContinile oli ekslik ning tegelikult tekitab ravim väga kergesti sõltuvust.

Naine jäigi neist tablettidest sõltuvusse ja kui tema retsepti enam ei pikendatud, hakkas ravimit soetama tänavalt. See oli kogu tema raha endale nõudnud ja ta oli sattunud võlgadesse. Krediitkaardid olid viimse piirini ära kasutatud ja majale teine kodulaen võetud.

Ta oli proovinud traditsioonilisi ravivõimalusi ja sõltuvushaigete kaheteistastmelisi programme, aga neist ei olnud suurt abi ning need ei sobinud talle eriti, nagu ta väitis.

Siis oli ta helistanud minu soovitatud terapeutidele, ent ehkki nad kõik olid valmis talle soodustust pakkuma, taipas ta, et ei saa endale isegi soodushinnaga teraapiat lubada. Sellegipoolest tundis ta, et minu lähenemisviisist võiks talle abi olla.

Tal oli häbi ja ta ei julgenud kirikus kellelegi oma murest rääkida, sest kartis, et teda hakataks pidama ebausaldusväärseks (ta haldas seal rahaasju) ja kristlikuks eluks liiga nõrgaks. Sõltuvuse varjamine tekitas naisele veelgi suuremat stressi, ta tundis, et on üksi ja vajaliku toeta.

Lõpuks otsustas ta minu raamatut veel kord lugeda ja katsuda selle põhimõtteid ellu rakendama hakata, et näha, kas see aitab tal sõltuvusest vabaneda.

Naine mõtles välja sellise plaani: ta lõikab tableti küljest väikse killu ära – piisavalt väikse, et mõju ei väheneks. Järgmisel päeval lõikab ta õige pisut suurema killu. Ja nii iga päev üha suurema. Aga mitte sedavõrd palju, et võõrutusnähte ja puudust tunda. Raamatus soovitatakse teha pisim võimalik muutus, millest on kasu, ja ta võttis seda nõu kuulda.

Tal kulus sellist ennekuulmatut võõrutusmeetodit kasutades kaheksa kuud OxyContinist loobumiseks. Mulle uut kirja kirjutades oli ta ligi neli kuud puhas olnud.

Tema e-kiri liigutas ja rabas mind.

Kas suudate ette kujutada, mis tunne on saada e-kiri kelleltki, keda te pole elu sees näinud, aga kes ütleb, et teie raamat päästis ta elu?

Sel hetkel sain aru, et kõik need tunnid, mis olid kulunud raamatu kirjutamisele, toimetamisele ja reklaamimisele, olid vaeva väärt. See mitte ainult ei muutnud minu päeva paremaks, vaid tekitas tunde, et mu elu on korda läinud. Teiste aitamine ja kannatuste leevendamine oligi põhjus, miks ma terapeudiks hakkasin. Võõra inimese aitamine sedavõrd elumuutval viisil oli ootamatu kingitus.

Vaevalt toimub paljude lugejate elus tänu minu raamatule nii suuri muutusi, aga mul on ikkagi hea meel, et see on endiselt saadaval ja võib jõuda inimesteni, kellel on selle sõnumist kasu.

Alguses ei kandnud raamat seda pealkirja, mis viimasel hetkel kaanele trükiti. Esialgu oli pealkirjaks „Lahendusele suunatud eluviis“. See ei meeldinud kellelegi peale minu ja nii otsisimegi terve kirjastamisprotsessi vältel teosele paremat nime.

Mulle ei meenu, kui palju mitmesuguseid variante me läbi kaalusime ja kõrvale heitsime, aga üks neist on mul siiski meeles. Pakkusin välja, et pealkiri võiks olla „Aafrika kannikeste kuninganna“ (saad lugedes aru, kuidas sellisele mõttele tulin, sest samanimeline lugu on üsna raamatu alguses olemas). Pärast raamatu ilmumist ütles William Morrow’ kirjastuse toimetaja Toni Sciarra Pynter: „Eks ole tore, et sa sellele „Aafrika kannikeste kuninganna“ nimeks ei pannud? Mõni Bordersi või Barnes and Noble’i raamatupoe töötaja oleks selle kindlasti paigutanud aialillede riiulisse ja keegi poleks seda kunagi kätte võtnud.“

Jah, Toni, selle peale ma ei tulnud. Hea tähelepanek.

Viimaks, kui raamat oli trükki minemas, sõnas HarperCollinsi kirjastuse peatoimetaja lihtsalt: „See raamat räägib ühe asja teisiti tegemisest, et midagi muutuks. Paneme sellele õige pealkirja „Tee üks asi teisiti“. Vaatasime üksteisele kordamööda otsa ja see tundus äkki nii ilmselge, et me ei suutnud ära imestada, kuidas varem selle peale ei tulnud. Tehtud.

Ja see pealkiri oligi üks põhjus, miks Oprah raamatu jutuks võttis. Kui küsisin Oprah’ produktsioonifirma Harpo produtsendilt, kuidas raamat saatesse valiti, rääkis ta mulle, et Oprah oli otsustanud anda igas saates vaatajatele ühe idee oma elu muutmiseks. Saatuse tahtel oli minu raamat samal päeval toimetusse jõudnud ja produtsendil oli see saatemeeskonna koosolekul kaasas, kui Oprah oma kavatsust mainis. Ta näitas raamatut, mille punasel esikaanel oli suurte mustade tähtedega tekst, mis ütles, et tee üks asi teisiti, ja Oprah teatas: „Sellest ma räägingi. Teeme ühe saate sellest raamatust.“ Tõeline ettemääratus, kas pole.

Mul on selle pealkirja kohta üks väike jutt veel. Kui käisin raadiojaama Canada AM hommikuprogrammis oma raamatust rääkimas, väitis saatejuht, et mu pealkiri on grammatiliselt vigane ning õige oleks „Tee üht asja teisiti“. Ma ei hakanud (eriti) vaidlema, aga mul oleks öelda järgmist. Esiteks, pealkirja sõnastas kirjastuse peatoimetaja ja tema tunneb keelt paremini kui enamik meist. Teiseks, see pidi olema midagi sellist nagu Apple’i loosung „Mõtle teisiti“ ja selgitama autori kontseptsiooni. Kolmandaks, mul oli ühtaegu kaks mõtet: tee üks uus asi ja tee teisiti midagi neist asjadest, mida juba teed. Meie meelest võttis praegune pealkiri mõlemad mõtted kenasti kokku.

Pärast raamatu ilmumist andsin kuu aja jooksul üle neljakümne raadiointervjuu, et inimestele sellest teada anda. Intervjuude järel soovisin, et saaksin ajas tagasi minna ja kõik ümber kirjutada, sest minu kontseptsioon muutus sellest rääkides üha selgemaks ja täpsemaks.

Siin on sulle raamatu väike kokkuvõte, mis on koostatud nende enam kui neljakümne intervjuu (ja paljude teiste viimase kahekümne aasta jooksul antud intervjuude) põhjal:

 

Suurte muutuste tegemine on raske, nii et tee pisim võimalik muutus, kui oled oma elus probleemi avastanud.

Tee muutusi oma käitumismustris (tegutsemise, suhtlemise ja olukorrast rääkimise viisis)

või muuda seda, kuidas asjadele vaatad (millele keskendud ja kuidas olukorda mõtestad)

või muuda konteksti/raamistikku, milles probleem esineb (toimumiskoht, ajastus jne).

Mõnikord annavad kõige parema tulemuse just pisimad muutused. Vahel tuleb katsetada väikeste muutuste tegemiseks mitut moodust, enne kui leiad selle, mis toob kaasa soovitud pöörde.

 

Rohkem kui üks inimene on mulle aastate jooksul öelnud, et raamatu kasulikkuses veendumiseks polnud tarvis seda isegi lugeda. Asi sai selgeks pelgalt pealkirja nägemisest.

Saatan pesitseb detailides ja kuigi mu kokkuvõte on lihtne, ei ole muutuste elluviimine ise alati sama kerge. Raamatus on palju nippe, kuidas seda lihtsat ideed rakendada.

Aitäh, et raamatu „Tee üks asi teisiti“ kätte oled võtnud. Tänan oma esimest toimetajat Toni Sciarra Poynterit, kes oli raamatu kättesaadavaks ja loetavaks muutmisel asendamatu. Tänan oma agenti Lorretta Barretit (samuti Nick Mullendore’i, kes käis välja 20. aastapäeva väljaande idee) ning Nick Amphletti ja tema kolleege William Morrow’ kirjastusest, et raamat on endiselt elujõuline ja saanud veel ühe võimaluse lugejateni jõuda.

 

Bill O’Hanlon

Santa Fe, New Mexico osariik

Juuni 2018

 

 


 

 

 

1. PEATÜKK

 

 

ANALÜÜSI PARALÜÜS:

 

kohustustest võimalusteni

 

 

 

Sokrates on öelnud, et läbi uurimata elu pole elamist väärt. Aga (liialt) läbi uuritud elu tekitab soovi olla juba surnud. Kui mulle antaks valida, eelistaksin elada.

Saul Bellow

 

 

 

On üks vana anekdoot politseinikust, kes näeb joodikut tänavalaterna all kakerdamas ja omaette pomisemas. Politseinik küsib joodikult, mida ta teeb, ja joodik vastab pehme keelega: „Mul kukkusid koduvõtmed maha.“ Politseinik asub koos temaga võtmeid otsima. Veerand tundi hiljem, kui võtmed on endiselt leidmata, pakub politseinik välja: „Lähme õige seda teed tagasi, kust sa tulid. Kus sul viimati võtmed alles olid?“ „Oo, seda tean ma hästi!“ kuulutab joodik. „Need kukkusid maha teisel pool tänavat.“ „Mida ometi!“ hüüatab jahmunud politseinik. „Aga miks sa neid siis siit otsid?“ „No aga siin on valgem!“ vastab joodik.

Meie oleme samasugused. Kui tekib probleem, kasutame sageli psühholoogiat ja psühhiaatriat valgusallikana, et leida lahendust. Kahjuks ei ole neist alati kasu. Need panevad meid sarnaselt sellele joodikule otsima lahendust valest kohast. Selgitused, miks meil probleem tekkis, loovad illusiooni, et me saame abi, kuid ei paku konkreetseid vastuseid probleemi lahendamiseks. Taolised selgitusi otsivad süsteemid võivad viia „ohvrikultuurini“, kus inimesed keskenduvad neile lapsepõlves või praegustes suhetes tekitatud kahjule. See omakorda toob kaasa kalduvuse teisi süüdistada ja otsida lahendusi väljastpoolt iseennast – pöörduda spetsialistide või eneseabiraamatute ja -rühmade poole.

Selgitused on kassikuld. Kui sul on probleem, siis vajad sa lahendust. Psühholoogilised selgitused, mis on ühiskonnas väga levinud, suunavad inimesi lahenduse otsimisest eemale, selgitades vaid põhjuseid, miks probleem üldse tekkis või miks seda ei saagi lahendada:

 

Jimmyl on madal enesehinnang, sellepärast ta ongi nii vihane.“

„Ma olen nii häbelik, et ei tutvu eales kellegagi.“

„Mind on seksuaalselt väärkoheldud ja minu voodielu kannatab selle pärast.“

„Tal on düsleksia – just sellepärast ei oska ta korralikult lugeda ega kirjutada.“

 

Üks mu lemmiknäiteid sellest, kuidas liigne analüüs viib paralüüsini, pärineb filmist „Annie Hall“, kus Woody Allen mängib neurootikut (üllatus-üllatus) Alvey Singerit. Alvey räägib oma sõbrannale Annie’le peagi pärast nende tutvumist, et on juba kolmteist aastat psühhoanalüüsis käinud, ent sellele vaatamata on tal endiselt kuhjaga probleeme. Kui Annie selle üle imestab, et Alvey nii kaua ilma mingite tulemusteta teraapias on käinud, vastab mees, et teab seda isegi, aga annab teraapiale veel kaks aastat võimaluse oma elu parandada ja kui siis ka tulemusi pole, läheb palverännakule Lourdes’i.

Psühhiaatria keskendub samuti selgitustele, aga need selgitused on bioloogilist või geneetilist laadi. Psühhiaatria teooria – ja teooria see on – väidab, et inimeste probleemid põhinevad biokeemial või on biokeemiast ja geneetikast suisa ette määratud. Aga ehkki me oleme kaasa sündinud geneetilistest ja biokeemilistest teguritest mõjutatud, ei määra need siiski tervet meie elu. Asi on keerulisem. Biokeemiliste häiretega inimesed võivad kogeda funktsionaalseid tõuse ja mõõnu, aga mõnikord ka täielikult paraneda neuroloogilisest või biokeemilisest vaevusest.

 

Psühholoogia ja psühhiaatria kui probleemilahendusstrateegiate häda on selles, et:

need pakuvad selgitusi, mitte lahendusi;

need keskenduvad asjadele, mida ei saa muuta, kas minevikule või iseloomuomadustele;

need julgustavad sind nägema ennast oma lapsepõlve, füüsise, geneetika, perekonna või ühiskondliku surve ohvrina;

mõnikord tekitavad need uusi probleeme, millest sul polnud aimugi enne kokkupuudet mingi programmi või raamatuga.

 

Mõnest õpiraskustega inimesest on saanud edukas kirjanik. Mõnest häbelikust inimesest on saanud näitleja või kõnemees. Mõned vägistamisohvrid elavad normaalset seksuaalelu. Nad ei ole lasknud psühholoogial ega mingitel teooriatel oma elu üle valitseda. Nad on võtnud elus lahendusele suunatud hoiaku, keskendudes hoopis sellele, mida olukorra parandamiseks saab ette võtta.

Jõudsin lahendusele suunatud meetodini väga isiklikku rada pidi. 1971. aastal otsustasin võtta endalt elu. See võib kõlada üsna kummalise sissejuhatusena raamatule, mille mõte on sind innustada, aga sellest algas minu jaoks kõik. Olin tol ajal väga masendunud ja üksildane. Ma ei näinud mingeid tulevikuväljavaateid peale mineviku kannatuste jätkumise. Pidasin ennast „poeediks“ ega mõelnudki elatise teenimiseks tööle minna. Ühiskonnas ja minu tutvusringkonnas valitsev silmakirjalikkus oli mu illusioonid purustanud. Tundsin ennast kaitsetuna väliskeskkonna ja teistega suhtlemise valu ees. Olin liiga arg, et näidata oma luuletusi kellelegi peale lähimate sõprade, nii et luuletajaks saamine ei tundunud tõenäoline. Pärast pikka vaevlemist otsustasin viimaks võtta endalt elu.

Olin hipi ja need vähesed sõbrad, kellega läksin hüvasti jätma (ja kes olid üldiselt sama veidrad ja masendunud kui ma isegi), mõistsid ja aktsepteerisid mu valikut. Küllap kohtume järgmises elus, järgmisel ringil uuesti. Kahju küll, et mul selles elus ei vedanud.

Üks sõbratar läks siiski endast välja, kui kuulis minu enesetapuplaanist. Selgitasin talle, et ma lihtsalt ei suuda inimestega ja elatise teenimisega toime tulla, aga tema ütles, et tal on paar vanatüdrukust tädi, kes pärandavad talle pisut maad Nebraskas. Ta tõotas, et ma võin kogu ülejäänud elu üüri maksmata tema farmis elada, kui luban enesetapust loobuda. See andis mulle väikese lootuskiire. „Kui vanad su tädid on?“ küsisin. Kuulnud, et nad on kuuekümnendates eluaastates, lubasin ennast tapmata jätta. (Olin piisavalt noor eeldamaks, et kui inimene on kord juba kuuekümnendates, siis on varsti minek. Oleksin ma vaid teadnud, et need Nebraska vanatüdrukujuurikad elavad saja-aastaseks!)

Nüüd oli mul tulevik, mille nimel vastu pidada, aga ma tundsin muret, kuidas selle ajani vähem õnnetut elu elada.

Hakkasin otsima mingit võimalust tunda ennast paremini ja saada elult rohkem seda, mida igatsesin. Ma lugesin psühholoogia- ja eneseabiraamatuid, kuid avastasin kohkumusega, et mida rohkem ma loen, seda masendunumaks ja heitunumaks muutun. Hakkasin aru saama, kui hullusti minuga tegelikult on. Ma kannatasin kliinilise depressiooni all ja arvatavasti oli mul ka biokeemilisest kõrvalekaldest tingitud ajukahjustus. Tõenäoliselt vajasin ravimeid. Kuna mind oli lapsena seksuaalselt väärkoheldud, siis võis raamatute põhjal arvata, et vajan mitme aasta jagu psühholoogilist nõustamist. Pean kulutama palju aega, raha ja energiat, et astuda ühendusse enda ärakasutamisega seotud allasurutud dissotsiatiivsete mälestuste ja tunnetega. Aga ma polnud kindel, et tahan ravimeid võtta või aastaid piinarikast teraapiat taluda. Samas olin veendunud, et ei saa endale kumbagi lubada. Mõni ime, et depressioon sellest süvenes!

Mul on teaduskraad psühholoogias ning abielu- ja perenõustamises. Aga need teadmised ei näidanud mulle tegelikult, kuidas aidata inimestel (või iseendal) muutuda. Enamasti viisid need üksnes huvitavate selgitusteni selle kohta, kuidas probleem oli välja kujunenud ja mis takistab selle lahenemist. Hakkasin otsima teisalt. Ma avastasin, et tegelik võimalus muutuda on ühtaegu lihtsam ja vähem ilmselge, kui õppinud olin. Viimaks lõpetasin lahendusvõtmete otsimise nähtavatest kohtadest (nendest valgematest!) ja koondasin tähelepanu muudele paikadele. Avastasin, et on ka teisi peale minu, kes tuhnivad neis tavatuis paigus, ja kogusin neilt võimalikult palju teadmisi selle kohta, mis võib aidata inimestel kiiresti ja kergesti muutuda.

Minu puhul oli analüüsimine, miks mul on depressioon, kindlasti osa probleemist. Nagu tänavalambi all kakerdav joodik, otsisin minagi võtit valedest kohtadest, soovides vabaneda masenduse trellitatud müüride vahelt.

Tegelesin aastaid uurimise ja õppimisega ning vähehaaval mu enesetunne paranes. Nagu selgus, pidasid sõbratari tädid vapralt vastu. Ma ei saanudki tema pakkumist vastu võtta, sest ajaks, kui ta maa päris, olin mina juba rõõmus ja edukas.

Nüüd on mul suurepärane abikaasa, edukas karjäär tegevusalal, mida armastan, ja hea sissetulek. Ma reisin mööda maailma ja õpetan inimestele lahendusele suunatud meetodit. Sa hoiad käes minu seitsmeteistkümnendat raamatut. (Lõpuks ikka julgesin oma kirjutisi kellelegi näidata.) Suur osa sellest, mida oma teekonnal kannatustest ja suitsiidsest depressioonist õnne ja eduni avastasin, on nende kaante vahel kirjas.

Üks neist inimestest, kes julgustasid mind seda lahendusele suunatud meetodit välja töötama, oli minu õpetaja, nüüdseks meie seast lahkunud psühhiaater Milton Erickson. Ta kasvas üles ühes Kesk-Lääne talus ja oli liiga pragmaatiline, et jännata mingite psühholoogiliste või psühhiaatriliste teooriatega. Kui ma 1970. aastatel tema käe all õppisin, jutustas ta loo, mis illustreerib lahendusele suunatud meetodi põhiideed.

Ericksoni ühe kolleegi Milwaukees elav lemmiktädi oli langenud sügavasse depressiooni. Kui Erickson sinna loengut pidama läks, palus kolleeg tal tädi külastada ja vaadata, kas teda saaks kuidagi aidata. Naine oli pärinud suure varanduse ja elas suguvõsa häärberis, aga oli seal ihuüksi – vallaline ja nüüdseks enamiku sugulastest maha matnud. Ta oli kuuekümnendates eluaastates ja kannatas tervisehädade käes, mis olid sundinud teda ratastooli ja piirasid märkimisväärselt seltskondlikku läbikäimist. Tädi oli hakanud vennapojale vihjama, et kaalub oma eluküünla kustutamist.

Pärast ettekande lõppu sõitis Erickson taksoga tädi majja. Naine juba ootas teda, sest vennapoeg oli kolleegi saabumisest ette teatanud. Tädi tuli Ericksonile uksele vastu ja tegi talle suures majas ringkäigu. Ta oli lasknud hoone selliselt ümber ehitada, et kõikjale pääses ratastooliga, aga muus osas jäi mulje, et siin polnud pärast 1890. aastaid miski muutunud. Mööbel ja ülejäänud sisustus kõneles hääbunud hiilgusest ning haises kopituse järele. Ericksoni rabas tõsiasi, et kõik kardinad olid ette tõmmatud, nii et maja oli masendavalt sünge. Parima osa jättis tädi viimaseks ning alles ringkäigu lõpus juhatas külalise maja külge ehitatud talveaeda. See oli tema au ja uhkus, kus ta oli andeka rohenäpuna veetnud taimedega toimetades palju õnnelikke tunde. Ta tutvustas mehele oma kõige uuemat ettevõtmist, Aafrika kannikeste pistokstest uute taimede kasvatamist.

Järgnev vestlus andis Ericksonile aimu, millises eraldatuses naine elas. Varem oli ta olnud üsna tegev kohalikus koguduses, aga pärast ratastooli jäämist külastas kirikut ainult pühapäeviti. Kuna kirikutrepil kaldteed polnud, maksis ta abilisele, et too ta kiriku juurde sõidutaks ja alles pärast teenistuse algust uksest sisse aitaks, et ta oma ratastooliga teisi sisenejaid ei segaks. Ta lahkus enne jumalateenistuse lõppu, et taas mitte jalgu jääda.

Naise loo ära kuulanud, ütles Erickson talle, et vennapoeg muretseb tema masenduse pärast. Naine tunnistas, et tal on tõesti sügav depressioon, aga Erickson vastas, et see pole üldse tema tegelik probleem. Ta oli adunud, et probleem seisnes hoopis selles, et naine ei käitunud tublile kristlasele kohaselt. Naine oli jahmunud ja läks õige turri, kuid külaline selgitas:

„Siin te istute oma rahahunniku otsas, aega laialt käes ja näpud rohelised. Aga see kõik läheb raisku. Mina soovitan teil hankida koguduseliikmete nimekiri ja vaadata viimast kiriku infolehte. Sealt leiate teated sündidest, surmadest, haigustest, koolilõpetajatest, kihlustest ja laulatustest – kõiksugu rõõmsatest ja kurbadest elusündmustest koguduseliikmete elus. Koguge hulk Aafrika kannikeste pistoksi ja pange need ilusti kasvama. Siis istutage need kinkepottidesse ja laske abilisel end sõidutada nende inimeste juurde, kelle elus on hiljuti toimunud mingi oluline sündmus. Kinkige neile lill, soovige õnne või avaldage kaastunnet ja lohutage, nagu olukorrale kohane.“

Naine oli seda kuuldes päri, et ta on ehk tõesti unustanud kristlase kohustuse ligimest armastada ja saaks rohkem ära teha.

Kakskümmend aastat hiljem, kui istusin Ericksoni kabinetis, tõmbas ta välja ühe kausta ja näitas Milwaukee päevalehes (mis iganes selle nimi ka polnud) ilmunud artiklit. See oli persoonilugu suure pealkirjaga „Lahkunud on Aafrika kannikeste kuninganna, keda leinavad Milwaukees tuhanded inimesed“. Artikkel kõneles selle uskumatult hooliva naise elust, kes oli viimasel kümnel eluaastal kuulsust kogunud tänu omakasvatatud lilledele ja heategevusele kohaliku rahva seas.

Käesolev raamat annab sulle kümme võtit selle tõhusa uue meetodi kasutamiseks, mille oma otsingutel avastasin ja mida nimetatakse lahendusele suunatud probleemikäsituseks. Need võtmed muudavad psühhoteraapilised meetodid, mida oma töös rakendan, lihtsateks praktilisteks nippideks; sa saad neid kasutada probleemide lahendamiseks või lihtsalt oma elu paremaks ja õnnelikumaks muutmiseks. Võid kasutada üht või mitut võtit. Võimalik, et sinu puhul toimib iga võti, aga meie usume, et selle lahendusele suunatud meetodi puhul sobivad erinevatele inimestele erinevad lahendused ja ainus viis, kuidas leida just sulle sobiv lahendus, on need kõik enda peal järele proovida.

Mulle meenub esimene kord, kui lahendusele suunatud meetodit oma töös psühhoterapeudina kasutasin.

Olin just alustanud tööd ühes vaimse tervise keskuses, kui teise terapeudi endine klient tuli erakorralisse vastuvõttu abi otsima. Janine’i terapeut Louise oli parajasti puhkusel ja mina juhtumisi vaba, nii et nõustusin teda üks või kaks korda vastu võtma, kuni Louise puhkuselt tagasi jõuab. Tahmata sekkuda Louise’i koostatud raviplaani, otsustasin Janine’i lihtsalt ära kuulata ja mitte üritada teda kuidagi nõustada.

Janine rääkis, et oli hakanud abi otsima umbes aasta tagasi, kui teda tabas ränk depressioonihoog, ja Louise oli aidanud tal sellest üle saada. Naine ütles, et esimest korda Louise’i juurde sattudes oli ta nii masendunud, et magas kaheksateist tundi ööpäevas. Janine oli saanud kolledži stipendiumi, aga depressiooni haigestudes loobus loengutes käimisest, kukkus kõigis ainetes läbi ja kaotas stipendiumi. See süvendas tema depressiooni ning nüüd olid tal nii rahalised kui ka emotsionaalsed mured.

Ühel päeval helistas ta meeleheites sellesse kohalikku vaimse tervise keskusse, kus meie Louise’iga töötasime. Üksnes see, et ta suutis voodist tõusta ja Louise’i vastuvõtule tulekuks kodunt lahkuda, leevendas depressiooni pügala võrra. Aga Louise ei saanud Janine’i vastu võtta rohkem kui korra nädalas, sest keskusel oli palju kliente ja Louise’i nimistu täis. Janine pidas vastu, oodates päeva, mil saab Louise’iga kohtuda, sest see päev tundus alati helgem olevat. Lõpuks tulid nad kahekesi mõttele, et kasu on sellestki, kui naine lihtsalt tõuseb voodist ja läheb kodust välja. Aga Janine’il polnud raha ja ta oli oma sõpruskonnast irdunud, nii et tal ei olnud kuhugi minna. Viimaks leppisid nad kokku, et Janine tõuseb iga päev voodist ja teeb jalutuskäigu ümber kvartali. Alguses pidas Janine seda peaaegu võimatuks. Tal oli nii vähe energiat, et voodist tõusmine, riietumine ja enda ümber kvartali vedamine nõudis tohutut pingutust. Aga ta tegi seda. Ja ta avastas enda hämmastuseks, et kui ta jalutuskäigult tagasi jõudis, oli tal ühtäkki rohkem energiat. Niisiis pikendas ta oma jalutuskäiku kaks, seejärel kolm korda ja nii edasi, kuni lõpuks kõndis igal hommikul viis ringi ümber kvartali.

Tuju paranedes võttis Janine vähehaaval ühendust oma kolledžisõpradega. Ta hakkas jälle suhtlema. Jalutuskäigul ostis ta iga päev ajalehe ja vastas töökuulutustele, kuni leidis endale osalise tööajaga koha. Järgmisel semestril hakkas ta poole koormusega ka loengutes käima. Mõne aja pärast polnud tal Louise’iga enam suurt midagi arutada. Nad otsustasid, et teraapiaga on lõpp.

Ma küsisin, mis juhtus, et ta uuesti depressiooni langes. Ta vastas, et oli loengus ühe noormehega tutvunud ja neil tekkis suhe. Mees oli tema juurde kolinud. Alguses oli kõik hästi, aga mõne aja pärast muutus partner järjest norivamaks ja kontrollivamaks. Talle ei meeldinud Janine’i sõbrad ja naine hakkas nendega vähem läbi käima. Ta kritiseeris naise kaalutõusu. Talle ei meeldinud helid, mida naine süües tekitas. Lõpuks vaidlesid nad juba iga asja üle. Pärast üht suurt tüli ähvardas mees välja kolida ja Janine ütles, et temal pole selle vastu midagi.

Mõned nädalad oli tema enesetunne normaalne. Ta tundis kergendust, et keegi teda enam ei kritiseeri ega kontrolli. Aga siis vajus ta peaaegu sama sügavasse depressiooni kui enne. Ta rääkis mulle, et veedab suure osa päevast voodis ja magab. Ta oli töölt haiguslehe võtnud ja jätnud loenguid vahele. Seda kõike mulle jutustades katkestas ta end ühtäkki: „Oot-oot! Ma tean, mida pean tegema. Ma pean voodist tõusma ja ümber kvartali jalutama, sõpradele helistama, loengutesse ja tööle minema. Vau, kuidas ma küll võisin need asjad unustada?“ Ta naeratas – kontrastina sellele murelikule ilmele, mis oli tema näol püsinud minu kabinetti sisenemisest alates. „Ma tean täpselt, mida teha, et mitte masendusse langeda!“

„Kõlab küll niimoodi,“ nõustusin mina.

Kui Janine lahkus, olin elevil, aga ka hämmeldunud, sest ma polnud saanud teha oma tavapärast terapeudi etteastet. Ma polnud üritanud Janine’i probleemi lahendada, sest ma teadsin, et Louise tuleb varsti tagasi. Ja see osutuski võtmeks: mina ei lahendanud Janine’i probleemi – ta tegi seda ise!

Olin komistanud lahendusele suunatud teraapia otsa. Janine kasutas probleemi lahendamiseks oma peaaegu ununenud lahendusi. Olin aidanud tal keskenduda sellele, mis tal varem oli hästi läinud ja mida ta oli minevikus probleemide lahendamiseks teinud. Probleemile suunatud ja selgitustel põhinevad teooriad keskenduvad sellele, mis on inimeses valesti või minevikus untsu läinud. Lahendusele suunatud teraapia tõstab esiplaanile selle, mis on inimese juures õigesti, minevikus hästi toiminud ja praegu olukorra parandamiseks teostatav.

Muidugi ei kao igaühe depressioon nii kiiresti ja kergesti, aga midagi olulist oli sellest siiski õppida. Psühholoogiliste ja psühhiaatriliste teooriate kohaselt ei ole niivõrd kiire paranemine sügava depressiooni korral võimalik. See on ilmselt valearvamus. Minu meetod on sobinud isegi neile, kes on terve elu vähem või rohkem depressioonis olnud. Kui inimesel on abivahend, millega depressioonitsüklit leevendada või lõpetada, ei ole ta enam nii lootusetu ja masendunud.

Ära saa minust valesti aru. Ma ei ürita sulle maha müüa ideed, et kõik võivad kahekümne minutiga raskekujulisest depressioonist võitu saada. Enamikul inimestel oleks kõige hullema depressioonihoo ajal pea võimatu isegi voodist tõusta. Janine’i loo iva on selles, et varem suutis ta raskest depressioonist hoolimata voodist tõusta ja ümber kvartali kõndida. Ja siin ongi lahendusele suunatud teraapia tuum: uurida välja, mida inimene suudab ja milliseid lahendusi on varem kasutanud – ning julgustada teda tegema teadlikult samu asju, mis on ennegi probleemi edukalt leevendanud. Mõnele võib depressiooni ajal leevendust pakkuda inspireeriva raamatu lugemine. Keegi teine võib saada kasu lapsepõlve lemmikfilmide vaatamisest, kui ta haigevoodis lamab. Lahendus ei pruugi hõlmata voodist tõusmist ja ümber kvartali kõndimist. Janine’i lahendus pärines Janine’ilt, mitte minult ega ühestki psühholoogilisest teooriast.

Ma olin varem õppinud traditsioonilisi psühhoteraapiaid, mida kasutatakse probleemide lahendamiseks: selgita välja, milline minevikusündmus on inimest traumeerinud, ja aita trauma läbi seedida või tee kindlaks inimese irratsionaalsed mõtted ja aita tal mõtteviisi muuta või leia biokeemiline kõrvalekalle, mille puhul on abi ravimitest või oma seisundiga leppimise toetamisest.

Lahendusele suunatud teraapia on teistsugune: arvestades, et inimestel võib olla väga mitmesuguseid probleeme – sealhulgas biokeemilised, isiksusest või mõttemustritest tulenevad või minevikutraumadest tingitud probleemid –, keskendub see selliste asjade leidmisele, mida inimene juba enda aitamiseks teeb, ning nende teadmiste kasutamisele probleemide edasiseks vältimiseks. See julgustab inimesi loobuma probleemi olemuse üle juurdlemisest ja tegelema selle asemel lahenduste otsimise ja elluviimisega.

Lahendusele suunatud meetodi juures on nii tore just see, et igaüks võib olla ise enda nõustaja, sest see kasutab sinu lahendusi; ravimeetodid on personaalsed ja toimivad seepärast paremini kui teise inimese määratud ravi. Sul on võtmed olemas. Pead lihtsalt teadma, kuhu valgust heita.