Bill O’Hanlon
Tee üks asi teisiti
www.suurpuu.ee
Originaalteose pealkiri:
Bill
O’Hanlon
Do
One Thing Different: Ten Simple Ways to Change Your Life
Copyright
© 2019 by Bill O’Hanlon
See
tõlge on ilmunud kokkuleppel kirjastuse
HarperCollins allüksuse William Morrow’ga.
© Tõlge
eesti keelde. Mari Ollino ja kirjastus Suur Puu, 2021
Kaane kujundanud Pärtel Eelma
Kaanepilt: Shutterstock
ISBN 978-9949-7466-7-5
ISBN 978-9949-7466-8-2 (epub)
Trükikoda Booksfactory
Kirjastuse Suur Puu raamatuid
saab
kõige soodsamalt osta kodulehelt:
www.suurpuu.ee
Helen Hendricksonile ja
Mangole,
kes on mind õpetanud pere- ja armuasju teisiti tegema.
SISUKORD
20.
aastapäeva väljaande sissejuhatus 7
1. peatükk
Analüüsi paralüüs: kohustustest võimalusteni 13
1. OSA
PROBLEEMILAHENDUSSVIISIDE MUUTMINE:
HULLUMEELSUS ON TEHA IKKA JA JÄLLE SAMA
ASJA, AGA OODATA TEISTSUGUST TULEMUST
2. peatükk
Kui elu on ikka ja jälle seesama vana jama:
mustrite
muutmine 27
3. peatükk
Lahendusele orienteerumine: tee seda, mis toimib 49
2. OSA
SUHTUMISE MUUTMINE PROBLEEMI:
POLE MIDAGI OHTLIKUMAT ÜHEST IDEEST,
KUI SEE ON AINUS IDEE, MIS SUL ON
4. peatükk
Teadvustamine ja perspektiiv:
minevikust
ja tunnetest ülesaamine 63
5. peatükk
Vaatenurga
avardamine: tähelepanu ümbersuunamine 83
6. peatükk
Kui unistust pole, siis kuidas seda ellu viia?
Tuleviku
kasutamine probleemide lahendamiseks 99
7. peatükk
Elulugude
ümberkirjutamine: probleemsete
uskumuste muutmine lahendusele suunatud ideedeks 113
8. peatükk
Endast kõrgemale tõusmine: lahendusele
suunatud vaimsus 131
3. OSA
LAHENDUSELE
SUUNATUD TERAAPIA
RAKENDAMINE
KONKREETSETES
ELUVALDKONDADES
9. peatükk
Sõltuvussuhtes Tuhkatriinu armastab meest,
kes vihkab
naisi: lahendusele suunatud suhted 147
10. peatükk
Tahad öelda, et selle ajal võib rääkida?
Lahendusele
suunatud seksuaalsus 165
11. peatükk
Mineviku kummituste väljaajamine:
rituaalide kasutamine lahtiste otste sõlmimiseks
ja
probleemide ennetamiseks 179
12. peatükk
Kui põrud läbi, liigud vähemalt õiges suunas:
lahendusele
suunatud elustiil 191
Lahendusele suunatud allikad:
raamatud,
salvestused ja muud materjalid 197
Viited 199
Register 201
20. AASTAPÄEVA VÄLJAANDE
SISSEJUHATUS
Ohoo. Kakskümmend aastat.
See raamat
on minu seniste kolmekümne kuue teose seas kõige populaarsem ning seda
trükitakse juba kakskümmend aastat üha juurde – seda maailmas, kus enamik
raamatuid läheb aasta-paariga trükist maha.
Tõsiasi, et Oprah sai haisu ninna ja kutsus mind oma saatesse, kus sain
tund aega käesolevast raamatust ja selle juhtmõttest rääkida, on tõenäoliselt
nii pika eluea peamisi põhjuseid.
Raamat
kasvas välja toona radikaalsest ideest, mida olin psühhoterapeudina
rakendama hakanud: pole vaja lõpuni mõista, miks sa käitud nii, nagu käitud.
Pole vaja aastaid teraapias käia ja oma lapsepõlve analüüsida, et rõõmsam olla
ja midagi muuta. Märka lihtsalt asju, mis ei toimi, ja muuda oma
käitumismustreid vähesel, ent kardinaalsel moel, ning su elu muutub
tahes-tahtmata.
Hiljuti
rääkis keegi seda raamatut lugenud naine, et ta on vastu võtnud aasta kestva
väljakutse teha iga päev midagi teisiti. Ta suhtub elusse nagu eksperimenti ja
leiab, et on ühtäkki rõõmsam ja avatud toredatele avastustele.
Olen saanud
ka pisut dramaatilisemat tagasisidet. Ühe teise lugeja e-kirja teemareal
seisis: Teie raamat päästis mu elu.
Kord varem
oli see naine mulle kirjutanud, et nägi mind Oprah’
saates oma raamatust rääkimas ja miski minu lähenemisviisis kõnetas teda, sest
tundus väga loogiline.
Tookord
küsis ta, kas tema kodulinnas või selle lähistel on kedagi, kes mu
elumuutusevalemit õpetaks. Ta oli ühe sõltuvuse küüsi langenud ja mitmeid kordi
traditsioonilisi ravivõtteid proovinud, aga need polnud mõjunud.
Samuti oli
tal rahamuresid, sest sõltuvus oli sundinud teda tarbimislaenu võtma ja oma
sääste viimseni ära kulutama. Ma teadsin tema kodukandis suisa kolme inimest,
kellel oli võimalik teda aidata, ning saatsin talle nende nimed ja
kontaktandmed. Hoiatasin neid ette, et see naine võib ühendust võtta, ja
lisasin, et mul oleks hea meel, kui talle võimaldataks soodsamat nõustamistasu.
Pärast seda,
kui olin naise lühikesele tänukirjale vastanud, ei kuulnud ma temast enam aasta
aega mitte midagi. Nüüd selles e-kirjas rääkis ta mulle oma loost pikemalt. Ta
oli teismelisena vägivaldsest kodust minema jooksnud ja kodutuna tänaval
elanud. Elu oli raske ja tal tuli hinge sees hoidmiseks teha kõike, mis vaja –
sageli ebaseaduslikke, alandavaid ja riskantseid asju. Sel perioodil sai temast
heroiinisõltlane.
Ühel päeval
kuulis ta jutlustajat tänaval Jeesusest kõnelemas ja selles madalpunktis
liigutas kuuldud sõnum teda nii väga, et ta pöördus ristiusku ja sündis uuesti.
Temast sai selle tänavajutlustaja toetaja ja järgija ning too mees aitas tal
tänavaelu seljataha jätta. Kui jutlustaja peagi oma koguduse asutas, hakkas
naine seal tööle sekretäri ja kantselei juhatajana.
Asjad
liikusid aastaid ülesmäge ning naisel paluti sageli koguduse ees tunnistada,
kui põhjaliku muutuse Jeesus tema elus korda oli saatnud. Siis tekkisid tal
püsivad seljahädad. Lõpuks operatsioonile minnes, et kroonilisest seljavalust
pääseda, ütles ta arstidele ja õdedele, et on endine narkomaan ega tohi sisse
võtta midagi sõltuvust tekitavat.
Talle
kinnitati, et äsja turule tulnud uus valuvaigisti OxyContin
ei tekita sõltuvust. Nüüdseks teab muidugi terve maailm, et see algne hinnang OxyContinile oli ekslik ning tegelikult tekitab ravim väga
kergesti sõltuvust.
Naine jäigi
neist tablettidest sõltuvusse ja kui tema retsepti enam ei pikendatud, hakkas
ravimit soetama tänavalt. See oli kogu tema raha endale nõudnud ja ta oli
sattunud võlgadesse. Krediitkaardid olid viimse piirini ära kasutatud ja majale
teine kodulaen võetud.
Ta oli proovinud traditsioonilisi ravivõimalusi ja sõltuvushaigete
kaheteistastmelisi programme, aga neist ei olnud suurt abi ning need ei sobinud
talle eriti, nagu ta väitis.
Siis oli ta
helistanud minu soovitatud terapeutidele, ent ehkki nad kõik olid valmis talle
soodustust pakkuma, taipas ta, et ei saa endale isegi soodushinnaga teraapiat
lubada. Sellegipoolest tundis ta, et minu lähenemisviisist võiks talle abi
olla.
Tal oli häbi
ja ta ei julgenud kirikus kellelegi oma murest rääkida, sest kartis, et teda
hakataks pidama ebausaldusväärseks (ta haldas seal rahaasju) ja kristlikuks
eluks liiga nõrgaks. Sõltuvuse varjamine tekitas naisele veelgi suuremat
stressi, ta tundis, et on üksi ja vajaliku toeta.
Lõpuks
otsustas ta minu raamatut veel kord lugeda ja katsuda selle põhimõtteid ellu
rakendama hakata, et näha, kas see aitab tal sõltuvusest vabaneda.
Naine mõtles välja sellise plaani: ta lõikab tableti küljest väikse killu
ära – piisavalt väikse, et mõju ei väheneks. Järgmisel päeval lõikab ta õige
pisut suurema killu. Ja nii iga päev üha suurema. Aga mitte sedavõrd palju, et
võõrutusnähte ja puudust tunda. Raamatus soovitatakse teha pisim võimalik
muutus, millest on kasu, ja ta võttis seda nõu kuulda.
Tal kulus
sellist ennekuulmatut võõrutusmeetodit kasutades kaheksa kuud OxyContinist loobumiseks. Mulle uut kirja kirjutades oli ta
ligi neli kuud puhas olnud.
Tema e-kiri
liigutas ja rabas mind.
Kas suudate
ette kujutada, mis tunne on saada e-kiri kelleltki, keda te pole elu sees
näinud, aga kes ütleb, et teie raamat päästis ta elu?
Sel hetkel
sain aru, et kõik need tunnid, mis olid kulunud raamatu kirjutamisele,
toimetamisele ja reklaamimisele, olid vaeva väärt. See mitte ainult ei muutnud
minu päeva paremaks, vaid tekitas tunde, et mu elu on korda läinud. Teiste
aitamine ja kannatuste leevendamine oligi põhjus, miks ma terapeudiks hakkasin.
Võõra inimese aitamine sedavõrd elumuutval viisil oli ootamatu kingitus.
Vaevalt
toimub paljude lugejate elus tänu minu raamatule nii suuri muutusi, aga mul on
ikkagi hea meel, et see on endiselt saadaval ja võib jõuda inimesteni, kellel
on selle sõnumist kasu.
Alguses ei
kandnud raamat seda pealkirja, mis viimasel hetkel kaanele trükiti. Esialgu oli
pealkirjaks „Lahendusele suunatud eluviis“. See ei meeldinud kellelegi peale
minu ja nii otsisimegi terve kirjastamisprotsessi vältel teosele paremat nime.
Mulle ei
meenu, kui palju mitmesuguseid variante me läbi kaalusime ja kõrvale heitsime,
aga üks neist on mul siiski meeles. Pakkusin välja, et pealkiri võiks olla
„Aafrika kannikeste kuninganna“ (saad lugedes aru, kuidas sellisele mõttele
tulin, sest samanimeline lugu on üsna raamatu alguses olemas). Pärast raamatu
ilmumist ütles William Morrow’ kirjastuse toimetaja
Toni Sciarra Pynter: „Eks
ole tore, et sa sellele „Aafrika kannikeste kuninganna“ nimeks ei pannud? Mõni Bordersi või Barnes and Noble’i
raamatupoe töötaja oleks selle kindlasti paigutanud aialillede riiulisse ja
keegi poleks seda kunagi kätte võtnud.“
Jah, Toni,
selle peale ma ei tulnud. Hea tähelepanek.
Viimaks, kui
raamat oli trükki minemas, sõnas HarperCollinsi
kirjastuse peatoimetaja lihtsalt: „See raamat räägib ühe asja teisiti
tegemisest, et midagi muutuks. Paneme sellele õige pealkirja „Tee üks asi
teisiti“. Vaatasime üksteisele kordamööda otsa ja see tundus äkki nii ilmselge,
et me ei suutnud ära imestada, kuidas varem selle peale ei tulnud. Tehtud.
Ja see
pealkiri oligi üks põhjus, miks Oprah raamatu jutuks
võttis. Kui küsisin Oprah’ produktsioonifirma Harpo produtsendilt, kuidas raamat saatesse valiti, rääkis
ta mulle, et Oprah oli otsustanud anda igas saates
vaatajatele ühe idee oma elu muutmiseks. Saatuse tahtel oli minu raamat samal
päeval toimetusse jõudnud ja produtsendil oli see saatemeeskonna koosolekul
kaasas, kui Oprah oma kavatsust mainis. Ta näitas
raamatut, mille punasel esikaanel oli suurte mustade tähtedega tekst, mis
ütles, et tee üks asi teisiti, ja Oprah teatas:
„Sellest ma räägingi. Teeme ühe saate sellest raamatust.“ Tõeline ettemääratus,
kas pole.
Mul on selle pealkirja kohta üks väike jutt veel. Kui käisin raadiojaama
Canada AM hommikuprogrammis oma raamatust
rääkimas, väitis saatejuht, et mu pealkiri on grammatiliselt vigane ning õige
oleks „Tee üht asja teisiti“. Ma ei hakanud (eriti) vaidlema, aga mul oleks
öelda järgmist. Esiteks, pealkirja sõnastas kirjastuse peatoimetaja ja tema
tunneb keelt paremini kui enamik meist. Teiseks, see pidi olema midagi sellist
nagu Apple’i loosung „Mõtle teisiti“ ja selgitama
autori kontseptsiooni. Kolmandaks, mul oli ühtaegu kaks mõtet: tee üks uus asi
ja tee teisiti midagi neist asjadest, mida juba teed. Meie meelest võttis
praegune pealkiri mõlemad mõtted kenasti kokku.
Pärast
raamatu ilmumist andsin kuu aja jooksul üle neljakümne raadiointervjuu, et
inimestele sellest teada anda. Intervjuude järel soovisin, et saaksin ajas
tagasi minna ja kõik ümber kirjutada, sest minu kontseptsioon muutus sellest
rääkides üha selgemaks ja täpsemaks.
Siin on
sulle raamatu väike kokkuvõte, mis on koostatud nende enam kui neljakümne
intervjuu (ja paljude teiste viimase kahekümne aasta jooksul antud intervjuude)
põhjal:
• Suurte muutuste tegemine on raske, nii et tee pisim võimalik muutus,
kui oled oma elus probleemi avastanud.
• Tee muutusi oma käitumismustris (tegutsemise, suhtlemise ja
olukorrast rääkimise viisis)
• või muuda seda, kuidas asjadele
vaatad (millele keskendud ja kuidas olukorda mõtestad)
• või muuda konteksti/raamistikku, milles probleem esineb
(toimumiskoht, ajastus jne).
• Mõnikord annavad kõige parema tulemuse just pisimad muutused. Vahel
tuleb katsetada väikeste muutuste tegemiseks mitut moodust, enne kui leiad selle,
mis toob kaasa soovitud pöörde.
Rohkem kui üks inimene on mulle aastate jooksul öelnud, et raamatu
kasulikkuses veendumiseks polnud tarvis seda isegi lugeda. Asi sai selgeks
pelgalt pealkirja nägemisest.
Saatan
pesitseb detailides ja kuigi mu kokkuvõte on lihtne, ei ole muutuste
elluviimine ise alati sama kerge. Raamatus on palju nippe, kuidas seda lihtsat
ideed rakendada.
Aitäh, et
raamatu „Tee üks asi teisiti“ kätte oled võtnud. Tänan oma esimest toimetajat
Toni Sciarra Poynterit, kes
oli raamatu kättesaadavaks ja loetavaks muutmisel asendamatu. Tänan oma agenti Lorretta Barretit (samuti Nick Mullendore’i, kes käis välja
20. aastapäeva väljaande idee) ning Nick Amphletti ja tema kolleege William Morrow’
kirjastusest, et raamat on endiselt elujõuline ja saanud veel ühe võimaluse
lugejateni jõuda.
Bill O’Hanlon
Santa Fe,
New Mexico osariik
Juuni 2018
1. PEATÜKK
ANALÜÜSI PARALÜÜS:
kohustustest võimalusteni
Sokrates on öelnud, et läbi uurimata elu pole elamist väärt. Aga (liialt) läbi uuritud elu tekitab soovi olla juba surnud. Kui mulle antaks valida, eelistaksin elada.
Saul Bellow
On üks vana
anekdoot politseinikust, kes näeb joodikut tänavalaterna all kakerdamas ja
omaette pomisemas. Politseinik küsib joodikult, mida ta teeb, ja joodik vastab
pehme keelega: „Mul kukkusid koduvõtmed maha.“ Politseinik asub koos temaga
võtmeid otsima. Veerand tundi hiljem, kui võtmed on endiselt leidmata, pakub
politseinik välja: „Lähme õige seda teed tagasi, kust sa tulid. Kus sul viimati
võtmed alles olid?“ „Oo, seda tean ma hästi!“ kuulutab joodik. „Need kukkusid
maha teisel pool tänavat.“ „Mida ometi!“ hüüatab jahmunud politseinik. „Aga
miks sa neid siis siit otsid?“ „No aga siin on valgem!“ vastab joodik.
Meie oleme
samasugused. Kui tekib probleem, kasutame sageli psühholoogiat ja psühhiaatriat
valgusallikana, et leida lahendust. Kahjuks ei ole neist alati kasu. Need
panevad meid sarnaselt sellele joodikule otsima lahendust valest kohast.
Selgitused, miks meil probleem tekkis, loovad illusiooni, et me saame abi, kuid
ei paku konkreetseid vastuseid probleemi
lahendamiseks. Taolised selgitusi otsivad süsteemid võivad viia
„ohvrikultuurini“, kus inimesed keskenduvad
neile lapsepõlves või praegustes suhetes tekitatud kahjule. See omakorda toob
kaasa kalduvuse teisi süüdistada ja otsida lahendusi väljastpoolt iseennast –
pöörduda spetsialistide või eneseabiraamatute ja -rühmade poole.
Selgitused
on kassikuld. Kui sul on probleem, siis vajad sa lahendust. Psühholoogilised
selgitused, mis on ühiskonnas väga levinud, suunavad inimesi lahenduse
otsimisest eemale, selgitades vaid põhjuseid, miks probleem üldse tekkis või
miks seda ei saagi lahendada:
„Jimmyl on madal enesehinnang, sellepärast ta ongi nii
vihane.“
„Ma olen nii
häbelik, et ei tutvu eales kellegagi.“
„Mind on
seksuaalselt väärkoheldud ja minu voodielu kannatab selle pärast.“
„Tal on
düsleksia – just sellepärast ei oska ta korralikult lugeda ega kirjutada.“
Üks mu
lemmiknäiteid sellest, kuidas liigne analüüs viib paralüüsini, pärineb filmist
„Annie Hall“, kus Woody Allen
mängib neurootikut (üllatus-üllatus) Alvey Singerit. Alvey räägib oma
sõbrannale Annie’le peagi pärast nende tutvumist, et
on juba kolmteist aastat psühhoanalüüsis käinud, ent sellele vaatamata on tal
endiselt kuhjaga probleeme. Kui Annie selle üle imestab, et Alvey
nii kaua ilma mingite tulemusteta teraapias on käinud, vastab mees, et teab
seda isegi, aga annab teraapiale veel kaks aastat võimaluse oma elu parandada
ja kui siis ka tulemusi pole, läheb palverännakule Lourdes’i.
Psühhiaatria
keskendub samuti selgitustele, aga need selgitused on bioloogilist või
geneetilist laadi. Psühhiaatria teooria – ja teooria see on – väidab, et
inimeste probleemid põhinevad biokeemial või on biokeemiast ja geneetikast
suisa ette määratud. Aga ehkki me oleme kaasa sündinud geneetilistest ja biokeemilistest teguritest mõjutatud, ei määra need siiski
tervet meie elu. Asi on keerulisem. Biokeemiliste häiretega inimesed võivad
kogeda funktsionaalseid tõuse ja mõõnu, aga mõnikord ka täielikult paraneda
neuroloogilisest või biokeemilisest vaevusest.
Psühholoogia
ja psühhiaatria kui probleemilahendusstrateegiate häda on selles, et:
• need pakuvad selgitusi, mitte lahendusi;
• need keskenduvad asjadele, mida ei saa muuta, kas minevikule või
iseloomuomadustele;
• need julgustavad sind nägema ennast oma lapsepõlve, füüsise,
geneetika, perekonna või ühiskondliku surve ohvrina;
• mõnikord tekitavad need uusi probleeme, millest sul polnud aimugi
enne kokkupuudet mingi programmi või raamatuga.
Mõnest õpiraskustega inimesest on saanud edukas kirjanik. Mõnest häbelikust
inimesest on saanud näitleja või kõnemees. Mõned vägistamisohvrid elavad
normaalset seksuaalelu. Nad ei ole lasknud psühholoogial ega mingitel
teooriatel oma elu üle valitseda. Nad on võtnud elus lahendusele suunatud
hoiaku, keskendudes hoopis sellele, mida olukorra parandamiseks saab ette
võtta.
Jõudsin lahendusele suunatud meetodini väga isiklikku rada pidi. 1971.
aastal otsustasin võtta endalt elu. See võib kõlada üsna kummalise
sissejuhatusena raamatule, mille mõte on sind innustada, aga sellest algas minu
jaoks kõik. Olin tol ajal väga masendunud ja üksildane. Ma ei näinud mingeid
tulevikuväljavaateid peale mineviku kannatuste jätkumise. Pidasin ennast
„poeediks“ ega mõelnudki elatise teenimiseks tööle minna. Ühiskonnas ja minu
tutvusringkonnas valitsev silmakirjalikkus oli mu illusioonid purustanud.
Tundsin ennast kaitsetuna väliskeskkonna ja teistega suhtlemise valu ees. Olin
liiga arg, et näidata oma luuletusi kellelegi peale lähimate sõprade, nii et
luuletajaks saamine ei tundunud tõenäoline. Pärast pikka vaevlemist otsustasin viimaks võtta endalt elu.
Olin hipi ja
need vähesed sõbrad, kellega läksin hüvasti jätma (ja kes olid üldiselt sama
veidrad ja masendunud kui ma isegi), mõistsid ja aktsepteerisid mu valikut.
Küllap kohtume järgmises elus, järgmisel ringil uuesti. Kahju küll, et mul
selles elus ei vedanud.
Üks sõbratar
läks siiski endast välja, kui kuulis minu enesetapuplaanist. Selgitasin talle,
et ma lihtsalt ei suuda inimestega ja elatise teenimisega toime tulla, aga tema
ütles, et tal on paar vanatüdrukust tädi, kes pärandavad talle pisut maad
Nebraskas. Ta tõotas, et ma võin kogu ülejäänud elu üüri maksmata tema farmis
elada, kui luban enesetapust loobuda. See andis mulle väikese lootuskiire. „Kui
vanad su tädid on?“ küsisin. Kuulnud, et nad on kuuekümnendates eluaastates,
lubasin ennast tapmata jätta. (Olin piisavalt noor eeldamaks, et kui inimene on
kord juba kuuekümnendates, siis on varsti minek. Oleksin ma vaid teadnud, et
need Nebraska vanatüdrukujuurikad elavad saja-aastaseks!)
Nüüd oli mul
tulevik, mille nimel vastu pidada, aga ma tundsin muret, kuidas selle ajani
vähem õnnetut elu elada.
Hakkasin otsima mingit võimalust tunda ennast paremini ja saada elult
rohkem seda, mida igatsesin. Ma lugesin psühholoogia- ja eneseabiraamatuid,
kuid avastasin kohkumusega, et mida rohkem ma loen, seda masendunumaks ja heitunumaks
muutun. Hakkasin aru saama, kui hullusti minuga tegelikult on. Ma kannatasin
kliinilise depressiooni all ja arvatavasti oli mul ka biokeemilisest
kõrvalekaldest tingitud ajukahjustus. Tõenäoliselt vajasin ravimeid. Kuna mind
oli lapsena seksuaalselt väärkoheldud, siis võis raamatute põhjal arvata, et
vajan mitme aasta jagu psühholoogilist nõustamist. Pean kulutama palju aega,
raha ja energiat, et astuda ühendusse enda ärakasutamisega seotud allasurutud dissotsiatiivsete mälestuste ja tunnetega. Aga ma polnud
kindel, et tahan ravimeid võtta või aastaid piinarikast teraapiat taluda. Samas
olin veendunud, et ei saa endale kumbagi lubada. Mõni ime, et depressioon
sellest süvenes!
Mul on
teaduskraad psühholoogias ning abielu- ja perenõustamises. Aga need teadmised
ei näidanud mulle tegelikult, kuidas aidata inimestel (või iseendal) muutuda.
Enamasti viisid need üksnes huvitavate selgitusteni selle kohta, kuidas
probleem oli välja kujunenud ja mis takistab selle lahenemist. Hakkasin otsima
teisalt. Ma avastasin, et tegelik võimalus muutuda on ühtaegu lihtsam ja vähem
ilmselge, kui õppinud olin. Viimaks lõpetasin lahendusvõtmete otsimise
nähtavatest kohtadest (nendest valgematest!) ja koondasin tähelepanu muudele
paikadele. Avastasin, et on ka teisi peale minu, kes tuhnivad neis tavatuis
paigus, ja kogusin neilt võimalikult palju teadmisi selle kohta, mis võib
aidata inimestel kiiresti ja kergesti muutuda.
Minu puhul
oli analüüsimine, miks mul on depressioon, kindlasti osa probleemist. Nagu
tänavalambi all kakerdav joodik, otsisin minagi võtit valedest kohtadest,
soovides vabaneda masenduse trellitatud müüride vahelt.
Tegelesin
aastaid uurimise ja õppimisega ning vähehaaval mu enesetunne paranes. Nagu
selgus, pidasid sõbratari tädid vapralt vastu. Ma ei saanudki tema pakkumist
vastu võtta, sest ajaks, kui ta maa päris, olin mina juba rõõmus ja edukas.
Nüüd on mul
suurepärane abikaasa, edukas karjäär tegevusalal, mida armastan, ja hea
sissetulek. Ma reisin mööda maailma ja õpetan inimestele lahendusele suunatud meetodit.
Sa hoiad käes minu seitsmeteistkümnendat raamatut. (Lõpuks ikka julgesin oma
kirjutisi kellelegi näidata.) Suur osa sellest, mida oma teekonnal kannatustest
ja suitsiidsest depressioonist õnne ja eduni avastasin, on nende kaante vahel
kirjas.
Üks neist inimestest, kes julgustasid mind seda lahendusele suunatud
meetodit välja töötama, oli minu õpetaja, nüüdseks meie seast lahkunud
psühhiaater Milton Erickson. Ta kasvas üles ühes Kesk-Lääne talus ja oli liiga pragmaatiline, et jännata
mingite psühholoogiliste või psühhiaatriliste
teooriatega. Kui ma 1970. aastatel tema käe all õppisin, jutustas ta
loo, mis illustreerib lahendusele suunatud meetodi põhiideed.
Ericksoni ühe
kolleegi Milwaukees elav lemmiktädi oli langenud sügavasse depressiooni. Kui Erickson sinna loengut pidama läks, palus kolleeg tal tädi
külastada ja vaadata, kas teda saaks kuidagi aidata. Naine oli pärinud suure
varanduse ja elas suguvõsa häärberis, aga oli seal ihuüksi – vallaline ja
nüüdseks enamiku sugulastest maha matnud. Ta oli kuuekümnendates eluaastates ja
kannatas tervisehädade käes, mis olid sundinud teda ratastooli ja piirasid
märkimisväärselt seltskondlikku läbikäimist. Tädi oli hakanud vennapojale
vihjama, et kaalub oma eluküünla kustutamist.
Pärast
ettekande lõppu sõitis Erickson taksoga tädi majja.
Naine juba ootas teda, sest vennapoeg oli kolleegi saabumisest ette teatanud.
Tädi tuli Ericksonile uksele vastu ja tegi talle
suures majas ringkäigu. Ta oli lasknud hoone selliselt ümber ehitada, et kõikjale
pääses ratastooliga, aga muus osas jäi mulje, et siin polnud pärast 1890.
aastaid miski muutunud. Mööbel ja ülejäänud sisustus kõneles hääbunud
hiilgusest ning haises kopituse järele. Ericksoni
rabas tõsiasi, et kõik kardinad olid ette tõmmatud, nii et maja oli masendavalt
sünge. Parima osa jättis tädi viimaseks ning alles ringkäigu lõpus juhatas
külalise maja külge ehitatud talveaeda. See oli tema au ja uhkus, kus ta oli
andeka rohenäpuna veetnud taimedega toimetades palju õnnelikke tunde. Ta tutvustas
mehele oma kõige uuemat ettevõtmist, Aafrika kannikeste pistokstest uute
taimede kasvatamist.
Järgnev
vestlus andis Ericksonile aimu, millises eraldatuses
naine elas. Varem oli ta olnud üsna tegev kohalikus koguduses, aga pärast
ratastooli jäämist külastas kirikut ainult pühapäeviti. Kuna kirikutrepil
kaldteed polnud, maksis ta abilisele, et too ta kiriku juurde sõidutaks ja
alles pärast teenistuse algust uksest sisse aitaks, et ta oma ratastooliga
teisi sisenejaid ei segaks. Ta lahkus enne jumalateenistuse lõppu, et taas
mitte jalgu jääda.
Naise loo
ära kuulanud, ütles Erickson talle, et vennapoeg
muretseb tema masenduse pärast. Naine tunnistas, et tal on tõesti sügav
depressioon, aga Erickson vastas, et see pole üldse
tema tegelik probleem. Ta oli adunud, et probleem seisnes hoopis selles, et
naine ei käitunud tublile kristlasele kohaselt. Naine oli jahmunud ja läks õige
turri, kuid külaline selgitas:
„Siin te
istute oma rahahunniku otsas, aega laialt käes ja näpud rohelised. Aga see kõik
läheb raisku. Mina soovitan teil hankida koguduseliikmete nimekiri ja vaadata
viimast kiriku infolehte. Sealt leiate teated sündidest, surmadest, haigustest,
koolilõpetajatest, kihlustest ja laulatustest – kõiksugu rõõmsatest ja
kurbadest elusündmustest koguduseliikmete elus. Koguge hulk Aafrika kannikeste
pistoksi ja pange need ilusti kasvama. Siis istutage need kinkepottidesse ja
laske abilisel end sõidutada nende inimeste juurde, kelle elus on hiljuti
toimunud mingi oluline sündmus. Kinkige neile lill, soovige õnne või avaldage
kaastunnet ja lohutage, nagu olukorrale kohane.“
Naine oli
seda kuuldes päri, et ta on ehk tõesti unustanud kristlase kohustuse ligimest
armastada ja saaks rohkem ära teha.
Kakskümmend aastat hiljem, kui istusin Ericksoni
kabinetis, tõmbas ta välja ühe kausta ja näitas Milwaukee päevalehes (mis
iganes selle nimi ka polnud) ilmunud artiklit. See oli persoonilugu suure
pealkirjaga „Lahkunud on Aafrika kannikeste kuninganna, keda leinavad
Milwaukees tuhanded inimesed“. Artikkel kõneles selle uskumatult hooliva naise
elust, kes oli viimasel kümnel eluaastal kuulsust kogunud tänu omakasvatatud
lilledele ja heategevusele kohaliku rahva seas.
Käesolev raamat annab sulle kümme võtit selle tõhusa uue meetodi
kasutamiseks, mille oma otsingutel avastasin ja mida nimetatakse lahendusele
suunatud probleemikäsituseks. Need võtmed muudavad psühhoteraapilised
meetodid, mida oma töös rakendan, lihtsateks praktilisteks nippideks; sa saad neid kasutada probleemide lahendamiseks või lihtsalt oma elu paremaks ja õnnelikumaks muutmiseks. Võid
kasutada üht või mitut võtit. Võimalik, et sinu puhul toimib iga võti, aga meie
usume, et selle lahendusele suunatud meetodi puhul sobivad erinevatele
inimestele erinevad lahendused ja ainus viis, kuidas leida just sulle sobiv
lahendus, on need kõik enda peal järele proovida.
Mulle meenub
esimene kord, kui lahendusele suunatud meetodit oma töös psühhoterapeudina
kasutasin.
Olin just
alustanud tööd ühes vaimse tervise keskuses, kui teise terapeudi endine klient
tuli erakorralisse vastuvõttu abi otsima. Janine’i
terapeut Louise oli parajasti puhkusel ja mina juhtumisi vaba, nii et nõustusin
teda üks või kaks korda vastu võtma, kuni Louise puhkuselt tagasi jõuab.
Tahmata sekkuda Louise’i koostatud raviplaani,
otsustasin Janine’i lihtsalt ära kuulata ja mitte
üritada teda kuidagi nõustada.
Janine rääkis, et
oli hakanud abi otsima umbes aasta tagasi, kui teda tabas ränk
depressioonihoog, ja Louise oli aidanud tal sellest üle saada. Naine ütles, et
esimest korda Louise’i juurde sattudes oli ta nii
masendunud, et magas kaheksateist tundi ööpäevas. Janine
oli saanud kolledži stipendiumi, aga depressiooni haigestudes loobus loengutes
käimisest, kukkus kõigis ainetes läbi ja kaotas stipendiumi. See süvendas tema
depressiooni ning nüüd olid tal nii rahalised kui ka emotsionaalsed mured.
Ühel päeval
helistas ta meeleheites sellesse kohalikku vaimse tervise keskusse, kus meie Louise’iga töötasime. Üksnes see, et ta suutis voodist
tõusta ja Louise’i vastuvõtule tulekuks kodunt
lahkuda, leevendas depressiooni pügala võrra. Aga Louise ei saanud Janine’i vastu võtta rohkem kui korra nädalas, sest
keskusel oli palju kliente ja Louise’i nimistu täis. Janine pidas vastu, oodates päeva, mil saab Louise’iga kohtuda, sest see päev tundus alati helgem
olevat. Lõpuks tulid nad kahekesi mõttele, et kasu on sellestki, kui naine
lihtsalt tõuseb voodist ja läheb kodust välja. Aga Janine’il
polnud raha ja ta oli oma sõpruskonnast irdunud, nii et tal ei olnud kuhugi
minna. Viimaks leppisid nad kokku, et Janine tõuseb
iga päev voodist ja teeb jalutuskäigu ümber kvartali. Alguses pidas Janine seda peaaegu võimatuks. Tal oli nii vähe energiat,
et voodist tõusmine, riietumine ja enda ümber kvartali vedamine nõudis tohutut
pingutust. Aga ta tegi seda. Ja ta avastas enda hämmastuseks, et kui ta
jalutuskäigult tagasi jõudis, oli tal ühtäkki rohkem energiat. Niisiis pikendas
ta oma jalutuskäiku kaks, seejärel kolm korda ja nii edasi, kuni lõpuks kõndis
igal hommikul viis ringi ümber kvartali.
Tuju paranedes
võttis Janine vähehaaval ühendust oma
kolledžisõpradega. Ta hakkas jälle suhtlema. Jalutuskäigul ostis ta iga päev
ajalehe ja vastas töökuulutustele, kuni leidis endale osalise tööajaga koha.
Järgmisel semestril hakkas ta poole koormusega ka loengutes käima. Mõne aja
pärast polnud tal Louise’iga enam suurt midagi
arutada. Nad otsustasid, et teraapiaga on lõpp.
Ma küsisin,
mis juhtus, et ta uuesti depressiooni langes. Ta vastas, et oli loengus ühe
noormehega tutvunud ja neil tekkis suhe. Mees oli tema juurde kolinud. Alguses
oli kõik hästi, aga mõne aja pärast muutus partner järjest norivamaks ja
kontrollivamaks. Talle ei meeldinud Janine’i sõbrad
ja naine hakkas nendega vähem läbi käima. Ta kritiseeris naise kaalutõusu.
Talle ei meeldinud helid, mida naine süües tekitas. Lõpuks vaidlesid nad juba
iga asja üle. Pärast üht suurt tüli ähvardas mees välja kolida ja Janine ütles, et temal pole selle vastu midagi.
Mõned
nädalad oli tema enesetunne normaalne. Ta tundis kergendust, et keegi teda enam
ei kritiseeri ega kontrolli. Aga siis vajus ta peaaegu sama sügavasse
depressiooni kui enne. Ta rääkis mulle, et veedab suure osa päevast voodis ja
magab. Ta oli töölt haiguslehe võtnud ja jätnud loenguid vahele. Seda kõike
mulle jutustades katkestas ta end ühtäkki: „Oot-oot! Ma tean, mida pean tegema.
Ma pean voodist tõusma ja ümber kvartali
jalutama, sõpradele helistama, loengutesse ja tööle minema. Vau, kuidas ma küll
võisin need asjad unustada?“ Ta naeratas – kontrastina sellele murelikule
ilmele, mis oli tema näol püsinud minu kabinetti
sisenemisest alates. „Ma tean täpselt, mida teha, et mitte masendusse
langeda!“
„Kõlab küll
niimoodi,“ nõustusin mina.
Kui Janine lahkus, olin elevil, aga ka hämmeldunud, sest ma
polnud saanud teha oma tavapärast terapeudi etteastet. Ma polnud üritanud Janine’i probleemi lahendada, sest ma teadsin, et Louise
tuleb varsti tagasi. Ja see osutuski võtmeks: mina ei lahendanud Janine’i probleemi –
ta tegi seda ise!
Olin
komistanud lahendusele suunatud teraapia
otsa. Janine kasutas probleemi lahendamiseks oma
peaaegu ununenud lahendusi. Olin aidanud tal keskenduda sellele, mis tal varem
oli hästi läinud ja mida ta oli minevikus probleemide lahendamiseks teinud.
Probleemile suunatud ja selgitustel põhinevad teooriad keskenduvad sellele, mis
on inimeses valesti või minevikus untsu läinud. Lahendusele suunatud teraapia
tõstab esiplaanile selle, mis on inimese juures õigesti, minevikus hästi
toiminud ja praegu olukorra parandamiseks teostatav.
Muidugi ei
kao igaühe depressioon nii kiiresti ja kergesti, aga midagi olulist oli sellest
siiski õppida. Psühholoogiliste ja psühhiaatriliste teooriate kohaselt ei ole
niivõrd kiire paranemine sügava depressiooni korral võimalik. See on ilmselt
valearvamus. Minu meetod on sobinud isegi neile, kes on terve elu vähem või
rohkem depressioonis olnud. Kui inimesel on abivahend, millega
depressioonitsüklit leevendada või lõpetada, ei ole ta enam nii lootusetu ja
masendunud.
Ära saa
minust valesti aru. Ma ei ürita sulle maha müüa ideed, et kõik võivad kahekümne
minutiga raskekujulisest depressioonist võitu saada. Enamikul inimestel oleks
kõige hullema depressioonihoo ajal pea võimatu isegi voodist tõusta. Janine’i loo iva on selles, et varem suutis ta raskest
depressioonist hoolimata voodist tõusta ja ümber kvartali kõndida. Ja siin ongi
lahendusele suunatud teraapia tuum: uurida välja, mida inimene suudab ja
milliseid lahendusi on varem kasutanud – ning julgustada teda tegema teadlikult
samu asju, mis on ennegi probleemi edukalt leevendanud. Mõnele võib depressiooni
ajal leevendust pakkuda inspireeriva raamatu lugemine. Keegi teine võib saada
kasu lapsepõlve lemmikfilmide vaatamisest, kui ta haigevoodis lamab. Lahendus
ei pruugi hõlmata voodist tõusmist ja ümber kvartali kõndimist. Janine’i lahendus pärines Janine’ilt,
mitte minult ega ühestki psühholoogilisest teooriast.
Ma olin
varem õppinud traditsioonilisi psühhoteraapiaid, mida
kasutatakse probleemide lahendamiseks: selgita välja, milline minevikusündmus
on inimest traumeerinud, ja aita trauma läbi seedida või tee kindlaks inimese
irratsionaalsed mõtted ja aita tal mõtteviisi muuta või leia biokeemiline kõrvalekalle, mille puhul on abi ravimitest
või oma seisundiga leppimise toetamisest.
Lahendusele
suunatud teraapia on teistsugune: arvestades, et inimestel võib olla väga
mitmesuguseid probleeme – sealhulgas biokeemilised,
isiksusest või mõttemustritest tulenevad või minevikutraumadest tingitud
probleemid –, keskendub see selliste asjade leidmisele, mida inimene juba enda
aitamiseks teeb, ning nende teadmiste kasutamisele probleemide edasiseks
vältimiseks. See julgustab inimesi loobuma probleemi olemuse üle juurdlemisest
ja tegelema selle asemel lahenduste otsimise ja elluviimisega.
Lahendusele
suunatud meetodi juures on nii tore just see, et igaüks võib olla ise enda
nõustaja, sest see kasutab sinu lahendusi; ravimeetodid on personaalsed ja
toimivad seepärast paremini kui teise inimese määratud ravi. Sul on võtmed
olemas. Pead lihtsalt teadma, kuhu valgust heita.