Sisukord
Eessõna 7
Sissejuhatus 9
Tänuavaldused 11
I. Energia olemuse mõistmine tervise loomisel
1. Haiguse põhjustega seotud mõtete muutmine 15
Haigestumiseni
viivad mõtlemis- ja käitumismustrid
Võimust, vastutusest,
tarkusest ja armastusest
Tavameditsiin versus intuitiivne diagnoosimine
Haiguste
tekkepõhjuste holistiline hindamine
Alternatiivne
tervendamine
2. Tavameditsiini
ja holistiliste põhimõtete lähenemine
37
Isiksus ja
haigus
Ennetuse olulisus
Holistiline
vaatenurk
3. Sissejuhatus
intuitiivsesse meditsiini 49
Sümptomid ja
loovus
Intuitiivne
diagnostika
Cayce,
Liechtman, Bach, Saraydarian ja Myss
Intuitiivne
diagnoosimine toimib
4. Intuitiivne
diagnoosimine ja inimese energiaringe
64
Mida kujutab
endast intuitiivne diagnostika
Positiivse versus negatiivne stress
Eluvaldkonnad
ja tšakrad
Pärilikkus versus karma
Keskkonna ja
vägivalla mõju
5. Kuidas me
tervendame 91
Raviprotsessi ümbermõtestamine
Ego valu versus
hingevalu; isekas mina versus isetu
mina
Religioon versus
vaimsus; elutahe versus tahe
terveneda
Aeg versus
praegune hetk
Haigus kui õpetaja
II. Kuidas meie
teod ja mõtted haigestumist põhjustavad
6. Levinuid
surmapõhjused: südamehaigused, insult ja vähk
105
Südamehaiguste energeetiline analüüs koos
juhtumikirjeldustega
Insuldi energeetiline analüüs koos
juhtumikirjeldustega
Vähi energeetiline analüüs koos
juhtumikirjeldustega
7. Miks me saame vigastusi ja haigestume
ägedatesse haigustesse 128
Haiguste, nakkuste ja immuunsüsteemi
energeetiline analüüs
Toimetulek aidsi, herpese, vöötohatise ja
teiste ägedate haigustega
Miks juhtuvad õnnetused? Näiteid elust.
8. Kuidas
stress krooniliste haiguste kujunemist mõjutab 149
Toimetulek epilepsia, polüskleroosi, ALS-i ja
teiste krooniliste haigustega
Negatiivsed käitumismustrid ja
juhtumikirjeldused
9. Miks me
kannatame kroonilist valu? 170
Kroonilise valu sündroomi energeetiline
analüüs
Näiteid valust – migreen ja teised tugeva
valu tüübid
Kroonilise valu all kannatavate inimeste
juhtumikirjeldusi
10. Vaimsete ja emotsionaalsete häirete päritolu 184
Emotsionaalsete häirete energeetiline analüüs
Vaimsete ja emotsionaalsete häirete ning
stressi suhe
Alzheimeri sündroomi, uimasti- ja
alkoholisõltuvuse ning paanikahäire
juhtumikirjeldusi
III. Stress:
kõikide tervisehäirete ühine nimetaja
11. Madal enesehinnang viib seksuaalsete
konfliktideni 207
Ühiskonna silmakirjalikkus põhjustab stressi
Stress tuleneb madalast enesehinnangust
12. Psühhosomaatilisi haiguseid põhjustab stress 216
Stressitsükli mõju
Stressist tulenev haigus
Isegi platseebo toimib
Oleme seda, mida mõtleme
IV. Kuidas olla
terve
13. Terveks jääda
231
Toitu tervislikult
Liigu küllaldaselt
Vaimne häälestumine
Teisi võimalusi tervise säilitamisel
14. Hakakem õilishingedeks 246
Meie planeedi olukorra mõistmine
Ellujäämise tee
Vaade tulevikku
Haiguste loend
257
Eessõna
Raamatus “Tervise loomine” esitatud ideed on tänapäeval väga
asjakohased. Me seisame silmitsi tuumasõja ja aidsiga seotud ohtudega, millele
pole lihtsaid mõistuspäraseid lahendusi. Meie esivanemate ravimeetodite
taassünd või taasõppimine on hädavajalik. Kui me üldse jõuame kahekümne
esimesse sajandisse, siis peab see kaasa tooma uue vaimse tarkuse taseme ja
intuitiivse sisekaemuse oskused.
Selle raamatu
sõnakasutus võib mõnele lugejale kummaline näida, kuid tuleb meeles pidada, et
igasugune tervendamine on “teaduslik”. Me oleme alles keha ja vaimu
vastastikmõju avastamise ja uurimise alguses ning jälgime, kuidas
emotsionaalsed seisundid (näiteks depressioon või armastus) keha mõjutavad.
Me oleme
lõputult võidelnud selle fakti tunnustamise nimel, et psüühiline ja vaimne
seisund avaldub rakutasandil, väljendudes kehalise haiguse või tervisena. Me
oleme pinnaseks, millesse haigus võib juured ajada. “Kergemad” ja “raskemad”
haigused ei ründa meid niisama. Meil on oma tervise ja tervenemise osas palju
kaasa rääkida. “Tervise loomine” aitab näha tervikpilti ning elada õnnelikku ja
tervet elu.
Ma töötan
tänini kirurgina, vaatamata sellele, mida tean tervenemisest... ka Norman
alustas oma karjääri neurokirurgina. Me seisame kahe jalaga maa peal, kuid
oleme tuttavad ka tervenemise tõelise olemusega.
Ma näen oma
töös iga päev, kuidas armastus ja meelerahu inimestel terveneda aitavad. Olen
tuttav ka vastupanuga, mida osutatakse väljastpoolt meditsiinikooli
pärinevatele teadmistele.
Kord riputasin
Yale’i New Haveni haigla arstide infotahvlile uurimuse palve mõjust
infarktijärgsete tüsistuste vältimisel. Päeva lõpuks oli keegi jõudnud selle
servale kirjutada sõna “jama”.
Statistikaga eelarvamusi ei purusta. Tõekspidamised on usu, mitte loogika
küsimus. Nagu ütlevad kveekerid: “Räägi tõtt neile, kelle käes on võim.”
Mina ja mu
abikaasa Bobbie, loomu poolest skeptikud, oleme mõlemad isiklikult kogenud
tervenemist füüsilistest probleemidest. Neid tervenemisi jälginud arstid
muutsid nähtu mõjul meelt.
Ma tean, et
kasutan patsientide tervisliku seisundi hindamisel intuitsiooni abi. Ma “tean”,
millal inimene on “haige”. Temast õhkub midagi teistsugust... mingi tunne,
vibratsioon, aura... nimeta seda, kuidas soovid, minu jaoks on see ilmne. Ma ei
loobu seepärast oma diagnostikavahenditest, kuid kombineerin inimesi ravides
intuitsiooni, märkide keelt ja meditsiini.
Jutt ei käi
kõikide haiguste ravimisest. Igaüks sureb kord. Tähtis on armastada ja elada
ehedat elu ning mõista, et tervenemine ja haigusest paranemine võivad olla kaks
ise asja. Kaelast saadik halvatud kunstnik, kes hoiab maalides pintslit
hammaste vahel, armastab maailma ja muudab selle kaunimaks ning on
terviklikkusele palju lähemal kui nii mõnigi füüsiliselt terve inimene.
Milline on meie
vastutus iseenda ja maailmaruumi ees? Ma usun, et peamine on armastus. Me
vajame enesearmastust ja -austust. Peame alustama enda armastamisest ja
austamisest, et olla võimelised armastust ja austust ka teistele jagama. Vaba
tahe on võtmesõnaks, mis annab kõigele tähenduse.
Mis hoiab mind
hoolimata akadeemilisest haridusest avatuna sellele pealtnäha müstilisele ja
teadvustamatule teadlikkusele? Elu ise! Minu jaoks on müstiline see, kuidas
haav “oskab” paraneda. Kuidas viljastatud munarakk kannab endas kogu vajalikku
informatsiooni, et kasvada inimolendiks. Kus asub DNA-s meie psüühilise,
intellektuaalse, füüsilise ja vaimse sektori plaan? Kõik see, mis teeb meist
terviklikud indiviidid, on seal kirjas. Kui me kuulame oma nelja sektorit,
püsime õigel rajal. Haigus on nagu arvuti tühista-klahv...
meie elu ümbersuunaja. Haigus ütleb meile: “Muuda oma eluviisi.” See pole
kuidagi seotud häbi või süütundega, vaid julgusega muutuda ja areneda. Kas see
on teaduslik? Jah! Õpeta A-tüüpi infarkti üle elanud patsiendid armastama ja
uue infarkti tõenäosus kahaneb poole võrra. Psühhoteraapia võib kahandada
kiiritus- ja keemiaravi füüsilisi ja psüühilisi kõrvalnähte. DNA
tervenemismehhanisme saab väljakujunenud organismides võimendada. Kõik see on
teaduslik ja mõõdetav.
Peamine põhjus,
miks nende sõnade järgi elada, on tõik, et see tundub hea. Mitte keegi ei ela
igavesti... mida kauem sa elad, seda enam koged eluteel kaotusi. Sina valid,
mida otsustad selle valuga teha, kuidas neid kogemusi kasutada ja mida neist
õppida.
Armastus on paljudele meist keeruliseks probleemiks. Käesolevas raamatus räägitakse sellest, et seksuaalset ehk romantilist ja vaimset armastust on siiani nähtud eraldiseisvaina. Selline eristamine viib raskusteni igal tasandil. Praegusel arenguastmel peame mõistma vajadust vaimse, tingimusteta armastuse järele, mis on peamiseks tervendavaks jõuks meile ja meie rännukaaslastele siin planeedil.
“Tervise
loomine” sisaldab mõtteterasid, mis aitavad meil kasvada ja õitsele puhkeda,
kasutada oma sünnipäraseid võimeid ja astuda julgelt vastu elu väljakutsetele.
Protsess ise ongi tulemus.
Ava silmad ja
meeled ning hakka uskuma. Ära lase teistel öelda, mida sa võid näha ja uskuda.
Võõras pilk moonutab sinu isiklikku vaatevälja ja sunnib sind eitama seda, mida
kollektiivne teadvus alati teadnud on. Kuula oma sisemist häält ja sünni
uuesti, tervena selle sõna tõelises tähenduses. Lase tervise loomise protsessil
endas alata.
Bernard S. Siegel, M D, FACS,
raamatu “Armastus, meditsiin ja imed”
(Love,
Medicine & Miracles) autor
Sissejuhatus
Kõige sagedasem küsimus
pärast haiguse diagnoosimist on: “Miks? Miks ma sain selle haiguse?” Meid
hirmutab kõik seletamatu, eriti kui see on meis endis. Kui varem pöörduti elu
saladuste mõistmiseks religiooni poole, siis nüüd esitame küsimused teadusele. Lääne
teadus ja meditsiin tugineb veendumusel, et teaduslikud uuringud suudavad leida
ja leiavad põhjenduse kõigele, mis meie sees või ümber toimub.
Tänini ja ka
edaspidi on enamik uurimusi keskendunud füüsilistele põhjustele ja
tagajärgedele. Kui füüsiline keha haigestub, hakatakse otsima haiguse allikat.
Kuidas viirus kehasse tungis? Millal? Mis põhjustas häired südame töös? Liiga
palju soola? Liiga vähe kehalist koormust? Mis täpselt? Ja siis uurimus, mis
toob välja vähki haigestumise põhjused: suitsetamine, liigne arvuti kasutamine,
valed toitumisharjumused, geneetiline eelsoodumus. Alati ja igal pool algab
haiguse tekkepõhjuste otsimine füüsiliste põhjuste tuvastamisest.
Teaduslikud
selgitused haiguste arenemise ja tekkepõhjuste kohta on olulised, kuid
kaugeltki mitte piisavad. Me elame ühiskonnas, mis on vaimselt ärganud –
miljonid inimesed teevad tõsiseid pingutusi enda olemuse ja sisemaailma
tundmaõppimiseks. Need sisemaailma mõistmisele suunatud pingutused ei muuda
teaduslikku meditsiini tühiseks, nagu on arvanud mõned äärmuslikud holistilise
meditsiini eestkõnelejad. Kuid need näitavad, et haiguste teket ei saa ainult
füüsiliste teguritega põhjendada. Isegi lääne meditsiin on hakanud tasapisi
mõistma, et haiguste teket ja kulgu ei mõjuta üksnes füüsilised tegurid. Paraku
ei ole meditsiinimaailm veel valmis emotsionaalsete häirete ja haiguste
vahelist seost “ametlikult” tunnistama.
Käesolev raamat tutvustab lugejale uut arusaama inimese füsioloogiast. Kuna meie puhul on tegemist arsti ja intuitiivse tervendaja koostööga, siis on see esimeseks sammuks emotsionaalsete häirete ja haiguste vaheliste põhiliste seoste “ametlikuks” muutmisel. Selles raamatus kirjeldatakse inimkeha “inimese energiasüsteemina” – meis olemasolevate emotsionaalsete tegurite korrastatud struktuurina. Emotsionaalne anatoomia on olemas, sama tõeline ja organiseeritud kui füüsiline keha. Depressiooni ja krooniliste haiguste all kannatajad saavad intuitsiooni kasutades leppida minevikus tehtud vigadega ning seeläbi tervenemisprotsessi kiirendada ja sellele kaasa aidata. Loodame, et käesolev raamat aitab lugejail saavutada parema arusaama, miks ja kuidas haigused tekivad. Kuigi teadus täiendab pidevalt meie teadmisi elu keemilistest ja füsioloogilistest komponentidest, ei suuda ta vastust anda, kuidas mõjutavad füüsilist keha südamevalu, lein, raev ja armastus. Me ei usu siiski, et keegi – ka arstid – eitaks, et nendel ja paljudel teistel emotsionaalsetel seisunditel on inimese kehale suur mõju.
Tuleviku
terviseuuringud on suunatud kehakeemia tundmaõppimisele mõistmaks, milliseid
keemilisi reaktsioone võivad füüsilises kehas vallandada emotsioonid ja
vaimuseisundid. Käesolev raamat püüab aidata lugejaid leida vastust
põhiküsimusele “Miks ma jäin haigeks?”. Paljudel teistel võib see raamat aidata
selle küsimuse esitamist vältida.
Caroline M.
Myss, M A C. Norman Shealy, M D, Ph D
I
Energia olemuse mõistmine
tervise loomisel
1
Haiguse põhjustega
seotud mõtete muutmine
CAROLINE MYSS
On aeg tunnistada üht peamist
tõsiasja: inimvaim on reaalne. Haiguse tekkepõhjusi uurides jõuame keemiliste,
füüsiliste ja füsioloogiliste tegurite juurest viimaks inimese hingetuumani.
See on väga julge väide, millega alustada raamatut, mis käsitleb tervist. Kuid
samas pole see väide uus. Viimastel aastakümnetel on paljud elukutselised
meedikud oletanud, et haiguste tekkepõhjustel on otsene seos inimese
sisepingete ja stressiga.
Keel, mida
haiguse ja stressi vahelistest seostest rääkides tarvitatakse, on allikati
erinev. Mõned autorid kasutavad psühholoogilisi termineid, teised stressi
kirjeldavaid väljendeid. Mitmed rõhutavad keha-vaimu-meele sidet. Käesolevas
uurimuses neid kõiki kombineerides saab selgeks, et meie maailmas on kohta
võtmas midagi väga väärtuslikku. Meie “vaimud” igatsevad tunnustust, et nad on reaalsed; tõdemust, et iga killuke
neist on sama reaalne kui füüsiline keha. Kui religioon ja poeesia on inimvaimu
olemasolu alati tunnistanud, siis nüüd murrab meie vaimne olemus läbi
psühholoogia-alase keelekasutuse barjääri ning nõuab enese tunnustamist
eluandva jõuna, millest lähtub kõik muu.
Kui me
kirjutaksime seda raamatut kakskümmend viis või ka viisteist aastat hiljem,
võiksime kohe alustada haiguse tekkepõhjuste väljatoomist hingelisi kriise
kirjeldavas keeles: elumõtte kaotus, lein, süütunne, andestamatus, vihkamine,
eneseaustuse ja -väärikuse kaotus ning kõik hirmu vormid. Kui need kriisid on
kord eristatud, osatakse näha ka nendega kaasnevate kehaliste haiguste põhjusi,
sest keha mõistetakse kui sügavamate vaimsete omaduste peegeldust.
Enamik meist ei
ole veel valmis sellist lähenemist haigustele omaks võtma. Me elame
tehnoloogilises ühiskonnas ning oleme harjunud ka endast mõtlema
tehnoloogilistes terminites. Selleks, et mõelda inimkogemusest vaimses keeles,
rääkimata haiguse kui hingelise kriisi tunnistamisest, peame asetama esikohale
aukartuse Elu ees.
Kõigist
selgitustest, miks elu üldse eksisteerib, on vaid
vähestes mainitud elu pühadust. Paljudele inimestele ei seostu mõiste “püha”
arusaamaga sellest, mida tähendab olla inimene, olla elus ja osa tohutust elu
kontiinumist maailmaruumis. Meie elu väärtustamise süsteem on olemuselt
majanduslik, inimesi ja teisi eluvorme hinnatakse nende tulupotentsiaali ja
omandatud maise võimu põhjal. Selline väärtussüsteem kehtib üle maailma nii
üksikisikute, rahvuste kui ka planeedi tasandil, näidates ilmekalt, kui raske
on inimkonnal austada Elu tema enese pärast.
Seoses
väärtushinnangute mõjuga elukvaliteedile levib meie keskel hulk haigusi, millest
paljud on viiruslikud. Teised “epideemiad”, näiteks uimasti- ja
alkoholisõltuvus, on puhtalt emotsionaalsed ja vaimsed probleemid. Inimkogemus,
välja arvatud üksikud valgustatuse saared, on kaotamas oma väärikust. Arutu
hulk inimesi on ennast kaotanud omaenda elu segadikku. Majandusliku,
poliitilise või sotsiaalse surutise all on miljonite inimeste elu väärtus
kahanenud pea olematuks, sest elu väärtust mõõdetakse majanduslikus mõõtkavas.
Me seisame
silmitsi inimese vaimse seisundi epideemilise killustumisega. Sellelt pinnalt
võrsuvad mitmed haigused, näiteks aids, vähk, depressioon, ärevushäired,
närvivapustused, alkoholism ja uimastisõltuvus, samuti keskkonna muutumine
mürgiseks ja saastumine. Kui see raamat ilmuks
aastal 2000, siis kirjutaksime puhtvaimse teksti sellest, kuidas neid haigusi
ravida. Kuid meie maailm on hetkel vaid pisut avanenud mõttele, et inimvaim
vajab tõsist tähelepanu, rääkimata tõelisest ravist. Seetõttu on igati sobiv,
et raamat esitab traditsioonilise ravimudeli ja haiguste kirjelduse koos inimvaimu esilekerkiva häälega.
Meie ees seisab
olemuslikult tähtis teekond. See raamat kujutab endast ühte sammu, loodetavasti
pikka sammu, selles suunas.
Meie koostöö algus
Ma töötan koos Norman Shealyga alates 1985. aastast. Me kombineerime
oma kogemusi ja teadmisi, et aidata inimestel mõista haigestumise põhjusi.
Norman on arst, neurokirurg, valu ja stressijuhtimise ekspert.
Mina olen
kirjastaja, endine ajakirjanik ja usuteaduse magister, kes on spetsialiseerunud
vaimsuse psühholoogilistele dimensioonidele. Aastatel, mil tutvusin vaimsete
õpetustega, mõistsin, et intuitsioon on inimvaimu loomulik töövahend, mida on
elukvaliteedi tõstmise huvides võimalik arendada ja taltsutada. Ma keskendusin
oma intuitsiooni arendamisele, et õppida intuitiivset diagnostikat.
See oskus
võimaldab mul tajuda inimese energiat ehk elujõudu sellise täpsusega, et võin
intuitiivselt tuvastada füüsilise haiguse olemasolu ja häiritud kehapiirkonna.
Mis veel tähtsam, ma suudan ära tunda emotsionaalse, psühholoogilise ja vaimse
stressi mustrid inimese elus. Saadud informatsioon lubab Normanil ja tema
patsientidel nagu ka minul ja minu klientidel saada oma stressiolukordadest
selgemat pilti.
Lisaks
füüsilistele andmetele, mida annavad arstile patsiendi läbivaatus ja analüüsid,
lisab intuitiivne vaatlus teavet patsiendi hirmudest, emotsionaalsest
stressist, sügavale juurdunud ebakindlusest ja isiklikest traumadest, mida
leidub iga inimese elus. Kui kõik need andmed on koos, tekib kõikehõlmav pilt
patsiendi elust. Siis on võimalik mõista, kuidas inimene, olgu teadlikult või
alateadlikult, haiguse tekkes osales.
Oma ühistel
tööaastatel oleme Normaniga tegelnud sadade patsientidega. Me oleme töötanud
inimestega, kelle seas on olnud vähi- ja artriidihaigeid, kroonilise valu all
kannatajaid, vigastatuid, ajukahjustustega inimesi, aidsihaigeid,
südamehaigeid, infarkti üleelanuid, koomasse langenuid ja paljude muude
haiguste põdejaid. Me oleme korduvalt täheldanud, et haigus kaldub järgnema
teatud seaduspäraga igapäevaelust põhjustatud stressile või traumale. See,
kuidas meie sisemised ressursid suudavad toime tulla igapäevaelu sündmustega,
sealhulgas pettumuse, masenduse ja kaotustega, kui nimetada vaid mõnda, mõjutab otseselt igaühe tervise kvaliteeti.
Stressifaktor
Viimastel aastatel oleme ühiskonnana pööranud tähelepanu
stressi ja tervisliku seisundi vaheliste seoste tundmaõppimisele. Nii
meditsiinitöötajad kui ka avalikkus nõustuvad, et stress on üks olulisimaid
tegureid selliste haiguste või haiguslike seisundite väljakujunemisel nagu
südameatakk, kõrge vererõhk, haavandid ja neuroosid.
Trend tunda
sügavamat huvi erinevate stressorite ja nende toime vastu märgib pöördepunkti
diagnostikas ja haiguste mõistmisel, sest see arvestab tõsiasja, et
emotsionaalsed pinged tõepoolest lõhuvad füüsilist keha. Isegi kui stressi mõju
nähakse ainult ühe haiguste põhjustajana mitmest, on inimese emotsioonide
tunnistamine füüsilise tervise osaks viinud traditsioonilise meditsiini
silmitsi holistilise tervisekäsitusega:
enamik füüsilisi haigusi tuleneb emotsionaalsetest, hingelistest ja vaimsetest
kriisidest.
Kuna
stressiuuringud lisavad tõendeid emotsioonide mõjust tervisele, on nüüdseks
vältimatu, et traditsioonilise meditsiini avastused sulanduvad viimaks ühte
holistilise tervisekäsitluse põhimõtetega, sest mõlemad valdkonnad on avastamas
üht ja sama tõsiasja: emotsioonid avaldavad füüsilisele kehale otsustavat mõju.
Isegi kui traditsiooniline meditsiin suhtub neisse seisukohtadesse
ettevaatlikumalt, on uks juba avatud.
Termin “stress”
on justkui kahte meditsiinilist maailma ühendavaks sillaks – see on ohutu
kõlaga sõna, mis kirjeldab traditsiooniliste arstide jaoks ebamugavaid nähtusi.
Tunnistamata ametlikult emotsionaalset,
hingelist või vaimset kriisi, räägitakse “stressist”, et kirjeldada ühe
üldistava sõnaga nähtusi, millest holistilised arstid ja tervendajad räägivad
vabalt, õigete nimedega, kui inimeste reaktsioonidest eluraskustele.
Töö, mida ma
koos Normaniga teen, teenib umbes sama eesmärki kui termin “stress” – see on
sillaks. Meie uurimistöö kätkeb inimeste “haiguste” uurimist koos
selgitamisega, kes need inimesed on, millesse usuvad ja kuidas suudavad oma
emotsionaalseid vajadusi igapäevases elukeskkonnas rahuldada.
Stressi olulised seaduspärasused
Me võime tehtud töö põhjal kinnitada, et üldiselt
iseloomustab haigestunud inimesi kaheksa peamist tervist laostavat
käitumismustrit.
Esimene muster
hõlmab lahenduseta jäänud või sügavalt
häirivat emotsionaalset, psühholoogilist ja vaimset stressi inimese elus.
Stressi allikas võib peituda lapsepõlves, mil tuli taluda äratõukamist või
ebaõiglust, kuid tegemist võib olla ka lähimineviku sündmuste, näiteks abikaasa
surmaga. Ükskõik millist tüüpi stressiga on tegemist, see ei pea avalduma
dramaatiliselt ega isegi märgatavalt, et olla tõeline. Lahenduseta jäänud
probleemide või häirivate olukordade mõjul tekkinud stressi esineb suurel
määral iga haigestunud inimese elus.
Teine kindel
muster on seotud sellega, millises ulatuses valitsevad inimest negatiivsed
uskumused ja tõekspidamised. Igaühel meist on oma positiivsete ja negatiivsete
uskumuste, hoiakute ja kogemuste süsteem.
See, mida
inimene arvab Jumalast, teistest inimestest, saatusest ja õnnest, mängib elus väga suurt rolli. Meie uskumused on tihedalt seotud
emotsioonidega, mõjutades emotsionaalseid reaktsioone elusündmustele.
Jõuduandvad uskumused ja positiivsed hoiakud on kehalise ja vaimse tervise
säilitamisel otsustava tähtsusega.
Haigestunud
inimestel seevastu on sageli uskumuste süsteem, mis õõnestab nende elujõudu ka
mõningatest positiivsetest hoiakutest või arvamustest hoolimata. Näiteks,
inimene võib olla haritud ja andekas ning jätta mulje, et kõik siin ilmas
töötab tema kasuks, kuigi selle illusoorse välispinna all peitub madal
enesehinnang, mis paneb inimese uskuma, et ta ei
vääri edu. Madalast enesehinnangust saavad alguse läbikukkumised, nendest
omakorda kibestumine ja viha ning tulemuseks on haigestumine.
Kolmas muster,
mis haigestumisel suurt osa mängib, on võimetus armastust jagada ja vastu
võtta. Inimeste elud keerlevad ümber armastuse ja kui lähisuhted on
stressirohked, võib füüsiline tervis kergesti üles öelda. Inimene, kes elab oma
elu armastuse ja inimliku soojuseta, on esimene, kelle haigused üles leiavad.
Neljandaks
haigusi põhjustavaks omaduseks on huumorimeele puudumine ja oskamatus eraldada
lihtsaid tühiseid probleeme tõsistest ja olulistest. Kindlasti on elus
olukordi, millega kaasnevad tugevad emotsioonid. Siiski ärritume sageli
sündmustest, mis ei paiska maailma segi, vaid on üksnes igapäevaelu
ebameeldivused. Tasub õppida, kuidas pisematest probleemidest lahti lasta, et
vältida selliseid tervisehädasid nagu kõrge vererõhk, migreen ja maohaavad.
Naer on ääretult tervendav. Oma hädades millegi naljaka nägemine ei tähenda, et
me elu tõsiselt ei võta. Pigem on see märgiks inimese loomuomastest
transtsendentsetest omadustest.
Viies tervisele
mõju avaldav käitumismuster puudutab otsustusvõimet ja oskust enda tegevust
korraldada. “Ma olen oma elu peremees” on tunduvalt elutervem ja loomulikum mõtteviis
kui mõte, et sul on oma elus kõigi ja kõige üle kontroll. Inimene võib hoida
oma elu kontrolli all ja saada selle käigus südameataki – tänu stressile ja
närvipingele, mille tekitasid pingutused välise maailma sündmusi juhtida.
“Ma olen oma elu
peremees” tähendab oskust sätestada tingimusi, milles elu möödub, isegi kui
need peaksid tähendama esialgsetest plaanidest loobumist või nende muutmist.
Enda peremeheks olemine ei tähenda tingimata, et kõik läheb nii, nagu sa tahad.
See tähendab oskust osaleda vastastiksuhetes, anda ja vastu võtta, olla
paindlik, arvestada teiste vajadusi ja saada seda, mida vajad, tänu oma
sisemisele tugevusele ja enesekindlusele. See tähendab oskust kehtestada oma
tahet enda jaoks oluliste valikute tegemisel.
Iga inimene
peab tundma, et tema otsustab oma elu tähtsate küsimuste üle. Kui
valikuvõimalus on pärsitud, tekitab see inimeses emotsioone, mis viivad sageli
haigestumiseni. Seda seepärast, et isikliku valikuvabaduse piiramine toob kaasa
viha, vaenulikkust, hirmu ja raevu. Haigestunud
inimeste lugudest võib sageli kuulda, et nende valikuvabadust piirasid neid
käsutanud isikud või et nad tundsid, et nende valikuid ei austata.
Kuues muster on
seotud sellega, kuidas inimene oma füüsilise keha vajaduste eest hoolitseb.
Toitumine, liikumine, suhe uimastite ja alkoholiga, samuti geneetiline pärand
moodustavad tervise vundamendi. See, kui palju tähelepanu inimene pöörab oma emotsionaalsele, füüsilisele ja
keemilisele stressile, mõjutab väga suurel
määral füüsilise keha elujõudu ja vastupidavust.
Seitsmendaks
haigestumist mõjutavaks teguriks on “eksistentsiaalne tühjus” ehk kannatus, mis
käib kaasas elumõtte puudumise või kaotamisega. Kadunud hing või sihitult
ekslev inimene on haigustele väga vastuvõtlik, sest elumõtte puudumine viib
meeleheite, depressiooni ja enese väärtusetuse tundeni. Füüsilist keha
mõjutavad tühjusetundega kaasnevad kannatus ja emotsioonid tugevalt. See on
haigestunud inimeste sagedane kaebus.
Kaheksas
muster, mis sageli haigestumiseni viib, on kalduvus eitada. Tihti on stressi
allikaks oma intuitsiooni ja teadlikkuse blokeerimine ning teatud olukorral
jätkuda laskmine, tegelemata probleemiga sügavuti.
Igaühe elus
võib esile kerkida probleeme, mida on raske tunnistada – näiteks lapse
uimastisõltuvus või halvad abielusuhted. Probleemi teadvustamine, mis tähendab
sellest rääkimist, muudab valuküsimuse reaalseks ja seda pole võimalik enam
eitada. Raskuste eitamine ja nende arutamisest keeldumine ei tee neid veel
olematuks. Eitusega loodud stress võib inimkehale äärmiselt laastavalt mõjuda.
Paljud meie
patsiendid on haigusest tervenedes öelnud, et nad lihtsalt ei suutnud silmitsi
seista mõne eriti närvesööva probleemiga oma elus. Haiguse avaldudes on
probleemi edasine eitamine võimatu ja valuküsimusega silmitsi seismine toob
rahu, mida pole seni kogetud.
Need
haigestumise seaduspärasused on mind ja Normani viinud järeldusteni, millel
käesolev raamat põhineb. Me oleme veendunud, et iga inimene osaleb otseselt,
kas teadlikult või alateadlikult, isikliku reaalsuse loomisel, kaasa arvatud
tema tervis. Vahendid, mida selles loomeprotsessis kasutame, peituvad meis
endis. Nendeks on meie hoiakud, emotsioonid ja uskumused ning oma vaimse mina
teadvustamine.
Kui hakkame oma
sisemist jõudu paremini mõistma, toimub meiega kaks asja. Esiteks saame aru, kuidas emotsioonid, hoiakud ja uskumused
meie tervisele või haigestumisele kaasa
aitavad. Teiseks omandame oskuse end tervena hoida, mõistes, et negatiivsed hoiakud vallandavad füüsilises
kehas negatiivseid reaktsioone. Kui see teadlikkuse tasand on saavutatud,
ei saa negatiivsus enam nii kergesti meie üle võimust võtta, sest me oleme
teadlikud, et negatiivsed emotsioonid viivad suure tõenäosusega haigestumiseni.
Ma uurin selles
raamatus koos Normaniga emotsionaalseid, psühholoogilisi ja vaimseid tegureid,
mis aitavad tervist luua, ning destruktiivseid tegureid, mis viivad
haigestumiseni. Me oleme jõudnud arusaamisele, et kõik negatiivsed tegurid
kuuluvad nelja peamisse inimelu valdkonda, milleks on võim, vastutus, tarkus ja
armastus.
Olenemata
täpsetest asjaoludest, tekitab inimesele kõige rohkem ahastust ja valu
ebakindlus ühes neist neljast valdkonnast: võim, vastutus, tarkus või armastus.
Selgitamaks, kuidas meie neid nelja valdkonda mõistame, panen kirja nende terminite
definitsioonid.
Võim/vastutus/tarkus/armastus
VÕIM
Iga inimene peab leidma viisi, kuidas ennast kehtestada.
Igaühel tuleb võidelda oma õiguste eest. Võitluse vorm võib erineda, kuid ajend
jääb samaks. Oma arengutee alguses õpime võimu seostama väliste sümbolitega:
raha, poliitiline või sotsiaalne staatus, kontroll kaasinimeste üle, tunnustuse
ja tähelepanu iha, materiaalsed hüved, ametialased ja akadeemilised tiitlid. Me
rühime nende eesmärkide poole, sest need annavad maailmale võimsa signaali: me
oleme haavamatud; meist ei saa ohvreid; me oleme edukad; me kontrollime oma
elu.
Maise võimu
poole püüdlemine on seotud sooviga omada ja kindlustada kontrolli elu kõikide
aspektide üle. Arenenud inimvaimule, kelle tugevus põhineb eneseväärikusel,
vaimsetel põhimõtetel ja enesearmastusel, on see pigem võimu aseaineks.
Eneseväärikusel tuginevat võimu ei saa osta. See teenitakse ära sisemise
tugevuse ja vaimsete võimete arendamisega.
Kui üksikisik
on keskendunud välise võimu saavutamisele, osutab see tema sisemistele
puudujääkidele. Mida tugevam on tema võimujanu, seda nõrgemaks jääb tegelik
võim.
Võimuvõitlus
leiab aset pidevalt ja sel on lugematu hulk vorme. Alates mehe-naise
tasakaalustamata suhetest ja kontoris toimuvatest võimumängudest kuni vajaduseni
olla esimene kas või järjekorras – need on vaid mõned näited võimuvõitlusest
igapäevaelus. Soov oma tahet peale suruda ja alati eksimatu olla, teiste
arvamuste halvustamine ja kritiseerimisvajadus on omadused, mis iseloomustavad
inimesi, kellel napib reaalset isiklikku võimu.
Maohaavad ja
kõrge vererõhk annavad alati tunnistust, et inimene otsib väliseid
võimuatribuute, kuid ei suuda nendest rahuldust leida. Migreenihood viitavad
sageli allasurutud raevule ja frustratsioonile, mida kogetakse, kui ei suudeta
kontrollida teist inimest või olukorda, mida peetakse ähvardavaks.
Kartus
ärakasutamise ja ohvristaatuse ees võtab võimust, kui inimesel on vähe või pole
üldse isiklikku võimu. Maailmast saab ähvardav paik ja kõikide emotsioonidega
kaasneb hirmutunne. Sellist tüüpi stress võib äärmuslikel juhtudel tekitada
vähktõbe.
VASTUTUS
Õppida enese eest vastutama on suur väljakutse. Väga
ahvatlev ja lihtne on otsida mõni tugevam isik, kes võtaks enda kanda
vastutuse, mis ilmas elamisega kaasas käib. Reaalsus on mõistagi see, et me
oleme ise vastutavad enda, oma elukvaliteedi, hoiakute, läbikukkumiste, edu ja
tervise eest. Sellest reaalsusest pole
võimalik mööda hiilida.
Sellegipoolest
soovime sageli, et keegi teine meie lahtisi otsi sõlmiks, või süüdistame oma ebaõnnestumistes
teisi. Kui midagi seoses haiguste ravimisega peaks puust ja punaseks tegema,
siis on see tõik, et iga inimene vastutab täiel määral ise oma elukvaliteedi
eest.
Kui hirm sunnib
meid tekitama olukordasid, kus me püüame vastutust teiste kaela veeretada või märkame, et teised tunnevad ennast ohustatuna
meie soovist võtta rohkem vastutust oma elu eest, on stressi tagajärjeks
haigused. Diabeet (millest kirjutame pikemalt kaheksandas peatükis) on otseseks
näiteks haigusest, mis areneb sellelt pinnalt.
TARKUS
Tarkus on võime kõigist elusündmustest õppida. See on ka
võime leppida, nagu ütleb Reinhold Neibuhr oma palves – oskus leppida asjadega,
mida me ei suuda muuta, ning julgus muuta seda, mida peame muutma.
Elu on
õppimiskogemus. Ei ole olukorda, olgu see nii valulik kui tahes, mis ei
sisaldaks võimalust õppida. Vahel on seda raske aktsepteerida, eriti kui me
ootame, et elu oleks õiglane. Me eeldame, et kui teeme kõike õigesti, siis ei
saa meil midagi valesti minna. Elus lihtsalt ei käi asjad nii, mitte kellelgi
meist.
Me kõik seisame
silmitsi olukordadega, mis ei tundu õiglased ega ausad ja teevad sageli
mõttetult valu. Sellised sündmused võivad korduma jääda, nagu juhtub sageli
probleemsete suhete puhul. On suureks väljakutseks end sellisest
ebaõnnestumiste tsüklist välja murda või muuta enda jaoks ebaõiglasi olukordi.
Vihaseks jäämine või klammerdumine tunde külge, et miski on ebaõiglane, pole
mitte ainult kasutu, vaid ka tervisele kahjulik. Ainuke viis end “ebaõiglasest”
või “piinarikkast” olukorrast vabaks kiskuda on võtta vastu võimalus sellest
midagi õppida. Need, kes seda suudavad, lähevad oma eluga edasi. Need, kes seda
ei suuda, kibestuvad. Ja see on tunne, mis on toitvaks pinnaseks paljudele
kroonilistele haigustele.
ARMASTUS
Me kõik vajame armastust. Me puhkeme armastades õitsele
ja närbume ilma armastuseta. Kahjuks täidame oma elu paljude armastuse
aseainetega. Me loome suhteid, lootes leida armastust, kuid pettume; me
manipuleerime inimestega armastuse pärast. Me oleme võimelised haigusi esile
kutsuma, et saada kübetki armastavat tähelepanu. Lühidalt, meil on äärmiselt
raske lähisuhetes kindlustunnet ja emotsionaalset rahuldust leida.
Stressi allikad
on sageli seotud armastusega. Nendeks võivad olla üksildus, hirm äratõukamise
ees, hirm olla armastatud või hirm mitte olla armastatud, pettumused
lähisuhetes ja süütunne, kui kaaslase ootusi pole täidetud. Südamehaigused on
alati seotud lähisuhetest tekkinud stressiga.
Hoolimata
haigusest või selle vallandanud emotsionaalsest stressorist, oleme Normaniga
ikka rõhutanud, et elu esitab väljakutseid alati nii, et meil oleks võimalik
tänu neile tugevamateks isiksusteks kasvada. See on elu olemuseks, tervislikku
seisundit on võimatu lahutada oskusest toime tulla elu esitatud väljakutsetega.
Tavameditsiini ja intuitiivse
diagnostika ühendamine
Tavameditsiin ja holistiline tervisekäsitus on midagi
enamat kui kaks erinevat käsitusviisi haiguste ravimiseks. Need illustreerivad
kaht erinevat maailmapilti.
Tavameditsiini
ravimudel on teaduslikult konstrueeritud. Teadmised ja andmed, mida arst
usaldab ja kehtivaks tunnistab, peavad vastama teaduslikult aktsepteeritavatele
kriteeriumitele. See tähendab, et kui miski on “reaalne”, siis peab see olema
mõõdetav, kasutatav ja usaldatav teaduslikus metodoloogias.
Haigusi ja
nende tekkepõhjusi uuritakse ja ravitakse, tuginedes füüsilisele reaalsusele.
Sellest johtuvalt on füüsilised nii haiguste ravimeetodid kui ka nende
arvatavad tekkepõhjused.
Veel enam, tänu
teaduse ja meditsiini füüsilisele suunitlusele leitakse enamasti, et
viiruslikke ja nakkushaigusi ning vähki põhjustavad kehavälised sissetungijad –
bakterid ja viirused. See järeldus pole iseenesest vale, kuid on ebapiisav ja viib järgmise järelduseni,
et kõik haiguste põhjustajad on pärit välismaailmast. Sellise seisukoha puhul
pole probleemiks mitte selle ebatäpsus, vaid puudulikkus, mis viib järeldusele,
et iga haigusetekitaja tuleb välismaailmast.
Selle järelduse
tulemusena ei hinnata emotsionaalse maailma reaalset mõju inimese füüsilisele
tervisele, sest emotsioone ei saa teaduslike meetoditega mõõta. Emotsioonid
loomulikult ei sobi teaduse täpse ja range keelega. Tavameditsiini paradigma,
mis on arenenud koos teadusliku (st emotsioonivaba) terminoloogiaga, tervitab
ideed, et füüsiline maailm on see, mille jõud keha kõige enam mõjutavad.
Holistiline
paradigma on tavameditsiini mudelile peaaegu vastupidine. Kui tavameditsiini
seisukohalt toimub haigestumine “väljast sissepoole”, siis holis-tilise
tervisekäsituse järgi haigestutakse “seestpoolt väljapoole”. Holistilise
filosoofia aluseks oleva põhimõtte kohaselt haigestub inimene siis, kui
emotsionaalne, psühholoogiline või vaimne stress võtab võimust ning nõrgestab
füüsilist keha.
Teisisõnu, keha
peegeldab ja esindab inimese sügavamaid püüdlusi ja eluvõitlusi. Kui inimene ei
suuda enam emotsionaalse, psühholoogilise või vaimse stressiga toime tulla,
muutub ta õhus leiduvatele viirustele ja bakteritele “vastuvõtlikuks”.
Holistilise
paradigma järgi (see on ka peamiseks erinevuseks nende kahe käsituse vahel)
mõjutab ja kujundab kõiki füüsilise keha kogemusi inimese “energiatase” ehk
sisemine emotsionaalne ja vaimne maailm.
Sisuliselt
tähendab see, et tavameditsiini mudel ja holistiline tervisekäsitus tuginevad
täiesti erinevatele arusaamadele energia ja mateeria ehk vaimu ja keha suhtest.
Seega kerkib küsimus, kumb on peamine – kas meele ja vaimu energia või
füüsiline keha ja mateeria. See küsimus on nii oluline, et ei mõjuta ainult
meditsiini ja tervishoiu, vaid kogu teaduse ja tehnoloogia tulevikku. See
fundamentaalne erinevus on palju olulisem kõigist neist teraapiatest ja
raviviisidest, mis jäävad mõlemale poole neid kaht terviseparadigmat eraldavat
joont.
Vastuseks teise
ravimudeli esilekerkimisele on tavameditsiini järgijad püüdnud holistilist
käsitust halvustada ja selle tõhusust ignoreerida. Isegi keelekasutus, mida
mõlema leeri professionaalid kasutavad, on vastandav – holistilist
tervisekäsitust on nimetatud ka “alternatiivseks” meditsiiniks. “Alternatiivne”
viitab paremale, mõjusamale, kaastundlikumale ja inimlikumale ravimisele ning
sellele, et tavameditsiinil napib kõiki neid omadusi.
Tegelikult
hõlmab termin “alternatiivmeditsiin” mitmeid erinevaid ravitehnikaid, mida
holistiline tervisekäsitus hõlmab. “Holistiline” ei tähenda ravitehnikat. See
on lähenemine ravile, kaasates erinevaid ravimeetodeid, kaasa arvatud
tavameditsiini. Tõepoolest, holistiline meditsiin peabki traditsioonilisi
võtteid sisaldama, et olla tõeliselt
holistiline ehk terviklik.
Meie Normaniga
esindame mõlema paradigma seisukohti. Me oleme veendunud, et need kaks
paradigmat ei peaks omavahel võistlema, vaid tegema koostööd ja lõimuma. Nii
traditsioonilise kui ka holistilise meditsiini kogemused, teadmised ja tehnikad
omavad väärtust, alust ja mõju.
Piltlikult
väljendudes, tavameditsiin esindab tervishoiu “mõistust” ja holistiline
lähenemine “südant”. Kahe süsteemi ühendamisel tekib kolmas ja võimsam süsteem,
mis austab inimese terviklikkust ja kõiki tema eluavaldusi. Lõpuks on võimatu
eraldada emotsioone elavast, hingavast inimesest, kes armastab ja keda
armastatakse ning kes võitleb oma unistuste ja lootuste täitumise nimel.
Lähtudes sellest, et emotsioonid mõjutavad iga meie sammu ja otsust, oleks
loomuvastane jätta arvestamata emotsioonide osa haigestumisel. Me oleme loodud
mõistuslikeks, emotsionaalseteks, hingelisteks, vaimseteks ja füüsilisteks
olenditeks.
Nende kahe
raviviisi ühendamine on uus ja keeruline väljakutse. Me oleme Normaniga
tõdenud, et emotsioone ei saa nii lihtsalt mõõta ja loendada nagu näiteks
valgeid vereliblesid. Iga inimese emotsionaalne maailm on muutuv ja arenev,
sisaldades tervet suhete ja kogemuste kompleksi: rahuldatud ja rahuldamata
vajadused, hirmud, tugevad küljed ja kordumatud iseloomujooned, mis on pidevas
liikumises. Ainus püsiv asi meie emotsionaalses maailmas on see, et selles ei
ole midagi püsivat – ühel päeval on maailm must, teisel roosa. Teadus nõuab
püsivust.
Keha ja meel
moodustavad terviku. Psühhoneuroimmunoloogia, teadus, mis uurib psüühika ja
emotsioonide tasakaalutuse mõju immuunsüsteemile, püüab sellele tõdemusele
teaduslikku tõestust leida. Teadusringkonnad peavad liikuma väljapoole
piiravast tehnoloogilisest ravimudelist, mis ei lase meid uurida inimmeele väge
ja selle väga tihedat sidet füüsilise kehaga.
Selle eesmärgi
saavutamist takistavad mitmed kesksed küsimused, mis kujutavad endast tõelisi
tõkkeid ÜHTSE terviseparadigma loomise teel.
Miks ohustavad alternatiivsed
ravimeetodid tavameditsiini?
Kuna holistilisel paradigmal napib tavameditsiini esindajate
seas autoriteeti, asub ta kaitsepositsioonil, kus peab pidevalt “ennast
tõestama”. See paneb ta ebasoodsasse olukorda, kuid on ka vajalik väljakutse,
mis tuleb küpsemisprotsessi käigus läbida.
Hetkel on
tavameditsiini esindajate kõhklused seoses holistiliste meetoditega täiesti
mõistetavad. Esiteks ei ole võimalik üheselt “tõestada”, miks ja kuidas inimene
haigusest paranes. Kui inimesed on edukalt tervenenud selliste holistiliste
meetodite abil nagu tasakaalustatud toitumine ja visualiseerimine, siis on neid
üksiti edukalt ravitud ka ravimite ja
kirurgiliste operatsioonidega. Enda tervist holistiliste meetoditega parandanud
inimeste argumendid ei tõesta iseenesest midagi, kuid ei lükka ka ümber.
Põhjusi, miks
tavameditsiin holistilisse tervisekäsitusse umbusklikult suhtub, on nii ilmseid
kui ka varjatumaid. On õigustatud kriitikat, kuid ka kitsarinnalisust seoses kõikide lähenemisviisidega, mis jäävad väljapoole
jäigalt klassikalist meditsiini.
On oluline
täpsustada, kellele me tava- ja holistilisest meditsiinist rääkides viitame.
Tavameditsiinist kõneldes tsiteerime ainult allopaatidest arstide
(meditsiiniteaduse doktorite) arvamusi ja kommentaare, mis on enamasti välja
öeldud publikatsioonides, mida loetakse “normikohasteks”. Isiklikul tasandil on meie seisukohtades mõningaid
erinevusi. Rääkides holistilisest tervisekäsitusest, esitame samuti üldlevinud
seisukohti. Me mõistame, et mõlema suuna
esindajate seas on professionaale, kes asuvad sünergistlikel positsioonidel.
Alustame
ilmsetest põhjustest, miks tavameditsiin holistilisse tervisekäsitusse
ebalevalt suhtub.
Emotsionaalne reaalsus versus meditsiiniline reaalsus
Esimene põhjus puudutab vajadust tõestada emotsionaalse
stressi ja haigestumise vahelise seose kehtivust ning ravida tervenemise
huvides nii emotsioone kui ka keha.
Kuna see on
holistilise lähenemise põhialus, siis näeb tavameditsiin selles tähelepanus,
mida pööratakse emotsioonide mõju uurimisele, füüsiliste haigustekitajate
osatähtsuse alahindamist.
Selline
seisukoht on mitmeti komplitseeritud, sest viimastel aastatel on
traditsiooniline meditsiin omandanud kalgi ja ükskõikse maine, kuna patsientide
emotsioonidele ei pöörata piisavalt tähelepanu ning arstid panustavad liialt
ravimitele (mis ei pruugi alati vajalikud olla) või kirurgilisele sekkumisele.
Paljud inimesed on pöördunud alternatiivmeditsiini poole just neil põhjustel,
olles ametliku meditsiini peale sageli solvunud ja pahased. Häda on selles, et
nad on piltlikult öeldes lapse koos pesuveega välja visanud, keeldudes mitte
ainult tavameditsiini teatud ravivõtetest, mis võivad väga tõhusad olla, vaid
kogu ametlikust meditsiinist.
Viirused,
pisikud, bakterid ja nakkused on tõelised. Geneetiline pärand on tõeline.
Kasvajad on tõeliselt olemas. Saastatud keskkonnas elamise mõju tervisele on otsene. Mõju, mida need füüsilisele
kehale avaldavad, on reaalne. Selleks, et haigust ravida, tuleb kõigepealt
tunnistada haiguse olemasolu ja aktiivsust füüsilises kehas. Haiguse olemasolu
tunnistamine ei tähenda, et haigusega lepitakse kui püsiva seisundiga. See
tähendab mõistmist, et organism on loonud väga reaalse düsfunktsiooni –
probleemi, mille ravimiseks on vaja asjakohast tähelepanu. Leidub arvukalt
holistilisi tervendajaid, kes mõistavad haiguse füüsilist tasandit ja tegelevad
sellega.
Järgnev
juhtumikirjeldus jutustab naisest, keda ma viis aastat tagasi ravisin. Tema
lugu illustreerib ilmekalt eelnenud arutlust.
LORI LUGU
Lori põdes emakakaelavähki, mis oli levinud emakasse ja
munasarjadesse. Tema arst oli seisukohal, et naise elu päästmiseks tuleb
kahjustatud organid ja neid ümbritsev kude kirurgiliselt eemaldada. Talle
öeldi, et see tähendab kõikide allpool vööd asuvate tähtsamate organite
eemaldamist.
Selline tulevikuväljavaade
pani Lori meeleheitlikult alternatiivseid ravivõimalusi otsima. Ta uuris
kümneid holistilisi raviviise, nende hulgas idamaist taimeravi, makrobiootilist
dieeti, homöopaatiat, shiatsut ja paljut muud. Ta pühendus täielikult enda
ravimisele, olles veendunud, et suudab vähi oma kehas peatada ja välja ravida.
Raviprotsessi
ajal jättis ta mulje, et tema ettevõtmised kulgevad edukalt. Ta loobus
täielikult igasugusest meditsiinilisest abist, mis ei vastanud holistilistele
põhimõtetele. Kohtusin Loriga mitu korda ning jõudsin veendumusele, et ta
peidab välise aktiivsuse taha enda hirmu – hirmu vähi ees ja kartust, et
operatsiooniga nõustudes muudab ta vähi “reaalseks”.
Alternatiivseid
ravivõimalusi otsides oli Lori langenud vale mõtteviisi lõksu – ta uskus, et
kasvajat tema kehas pole “päriselt olemas”. Tema mõtted ja tähelepanu olid
keskendunud pigem haiguse eitamisele kui
selle olemasolu tunnistamisele, hirm haiguse ees oli temasse nii sügavalt
juurdunud, et takistas probleemiga tõsiselt tegelemast. Tema püüdlused vältida
otsest kontakti vähiga viisid selleni, et ta katkestas sidemed senise
raviarstiga ja pühendus täielikult talle meelepärastele raviviisidele. Nendeks
olid peamiselt emotsionaalne teraapia ja makrobiootiline dieet.
Tegelikult oli
ka holistilise ravi mõju tema kehale, vaimule ja hingele takistatud, sest naise
tähelepanu oli kandunud tervenemiselt vähi olemasolu eitamisele. Selle asemel
et õppida, kuidas vähi olemasolu teadvustada õigustatud emotsionaalselt
tasandilt, tundis Lori end kindlalt ainult vähi olemasolu ja mõju eitades.
Lori võttis
ette väga üksildase tervenemisteekonna, sest haiguse eitamine lõi väga kõrged
ootused enda võimete suhtes ennast ise tervendada. Naine leidis, et kui ta
suudab ennast terveks ravida, siis tõestab see holistilise süsteemi väge. Lori
jaoks oli see mitmepealine lohe, mitte ainult seetõttu, et inimesed toitsid
tema käitumisviisi haigust eitada positiivse tagasisidega (“Sa näed suurepärane
välja”), vaid ka sellepärast, et see suurendas tema sisemist lõhet hirmude ja
nendega toimetuleku vahel.
Lori suri kaks
aastat pärast oma odüsseia algust. Pärast tema surma väljendasid mitmed
inimesed pettumust, et ta ei saanudki terveks, nagu oleks tegemist olnud mingi
võidujooksuga. Nad olid vajanud tõestust, et emotsioone ravides terveneb ka
füüsiline keha, ning Lori katse seda tõestada oli läbi kukkunud. Holistiline
ravisüsteem kaotas nende silmis kõvasti usaldusväärsust. Nad ei teadnud, et
Lori oli kogu aja hirmude kütkes ning see, mis väljastpoolt paistis enda
tervendamisena, oli tegelikult aktiivne haiguse eitamine.
Kas Loril oleks
võinud minna teisiti, kui ta oleks julgenud tõele silma vaadata ja tunnistanud
vähi füüsilist olemasolu? Kes teab. Olen siiski veendunud, et haiguse eitamine
oli tema kehale ja vaimule veel laastavam, kui oleks olnud operatsioon ja
kemoteraapia, mida ta nii väga kartis.
Haiguse tekkepõhjuse holistiline hindamine
Holistilise tervisekäsituse üks peamisi seisukohti on, et
haigestumine ei toimu juhuslikult. Iga
haigus või häire, mis inimest tabab, viitab emotsionaalsele, psühholoogilisele
või vaimsele stressile. Kõik haigust iseloomustavad näidud, nende hulgas
kahjustatud kehapiirkond, on sümboolse tähendusega. Näiteks jämesoolekasvajal
on meie jaoks hoopis teine tähendus kui põlveõndla kasvajal.
Tihti on
holistilist meditsiini kritiseeritud füüsiliste häirete lihtsustatud,
sümbolistliku kirjeldamise pärast. Näib, nagu ei võetaks füüsilisi probleeme
küllalt tõsiselt. Järkjärgulist nägemiskaotust neuroloogiliste häirete tõttu
kirjeldatakse näiteks inimese soovimatusena elu probleemseid külgi selgelt
näha.
Emotsionaalse,
psühholoogilise ja vaimse stressi tähenduse mõistmine haiguste tekkeloos on
kompleksne protsess. Tegemist ei ole punktide meelevaldse ühendamisega, väites,
et silmaprobleemid on seotud soovimatusega selgelt näha, kuulmishäired sooviga
kedagi enda elust välja lülitada ning jalahädad võimetusega iseseisvalt hakkama
saada. Sümbolistlik analüüs ei ole nii lihtne ja ühene. Inimesed on keerulised
olendid ja nende elulood, kogemused ja emotsioonid on ainuomased ning
mitmetahulised.
Haiguse olemuse
liigne lihtsustamine võib jätta mulje, et holistiline käsitus on mõttetu, sest
liiga raske on mõista, kuidas võib komplitseeritud tervisehäireid nii lihtsalt
ja lühidalt seletada. Tavameditsiini ringkondadele jääb sageli mulje, et
komplekssete haigusnähtude lihtsustamine ja taandamine ongi holistilise
mõtlemise kõrgeim tasand.
Haridusstandardid
Tavameditsiini järgijail, kelle hulka kuuluvad arstid,
meditsiiniõed, psühhiaatrid ja psühholoogid, on eriomased kutsestandardid ja
akadeemilised teadmised. Holistilisel tervisemaastikul leidub mitmeid
teraapiavorme, mis ei nõua sama intensiivset ja kauakestvat väljaõpet.
Väljaõpe, mis
on vajalik massöörile, värviterapeudile või reiki-ravitsejale, pole nii ametlik
kui ülikoolis või meditsiinikõrgkoolis antav haridus. See ei tähenda, et need
alternatiivravi võimalused ei oma mingit väärtust või et vastav koolitus on
ebapädev. Mitmete holistiliste raviviiside puhul ei ole väljaõpe siiski kaugeltki
nii hästi organiseeritud kui riiklikes ülikoolides ning selle erinevuse tõttu
alahinnatakse holistiliste terapeutide tööd sageli.
Erineva
haridusliku tausta tõttu on arstil raske alternatiivterapeudi tööd hinnata.
Traditsioonilise meditsiiniharidusega inimesel on raske mõista, kuidas
massaažiterapeudi pehme emotsionaalne lähenemine saab kedagi, näiteks
vähihaiget, aidata.
Lisaks sellele
on holistilise meditsiini vallas kvalifikatsiooni või oskuste omandamisega
seotud määratlused sageli juhuslikud; mis üldse on “kvalifikatsioon”, see vajab
selgitamist mõlemast vaatenurgast. Sellega tahan öelda, et nii traditsioonilise
meditsiini esindajad kui ka alternatiivse meditsiinihariduse saanud terapeudid
peaksid teineteise teadmiste, oskuste ja keelekasutuse suhtes olema avatud ja
sallivad.
Suure kriitika
osaliseks on saanud termin “tervendaja” – mitmed ametliku meditsiini esindajad
on mulle selle kohta teravaid küsimusi esitanud. Paljud alternatiivteraapiaga
tegelejad kasutavad endast rääkides sõna “tervendaja”. See on väekas sõna ja
viitab sellele, et need inimesed suudavad tõepoolest inimesi haigustest
tervendada. Traditsioonilise meditsiiniharidusega arstid väidavad sageli, et
see termin on eksitav ja et hoopis täpsem oleks öelda, et alternatiivterapeudid
aitavad inimese tervenemisprotsessile kaasa. Paljud või koguni kõik neist
nõustuvad väitega, et alternatiivmeditsiiniga tegelejad aitavad inimese
tervenemisele kaasa, kuid sõna “tervendaja” on eksitav, sest ei viita nende töö
tegelikule, psühholoogilisele mõjule.
Ametliku
meditsiini seisukohaks on, et haige on haiguse ajal äärmiselt haavatav.
Patsiendid otsivad alati meeleheitlikult tagasisidet ja tõestust, et nende
haigus on taandumas. Patsient tahab arstilt teada, milline võiks olla tema osa
tervenemisel, samuti on tal hulk küsimusi haiguse iseloomu kohta. Paljude
alternatiivravi meetodite väljaõpe ei hõlma tingimata haiguste täpseid
füsioloogilisi või psühholoogilisi sümptomeid. Seega pole terapeut suuteline
sageli üleskerkivatele küsimustele vastama, kuid püüab seda siiski teha.
Minu isiklik
kogemustepagas sisaldab hulgaliselt vestlusi inimestega, kes seisavad tõsiste
otsuste ees – näiteks, kas valida operatsioon või kemoteraapia. Olen aru
saanud, et kuigi need inimesed on teadlikud minu töö iseloomust ja teavad, et
ma räägin neile põhjalikult, kuidas nende emotsioonid on neid haigestumiseni
viinud, ootavad nad minult abi otsustamisel, kas minna operatsioonile või
mitte. Nad ei suuda selgelt eristada, millist nõu võin anda mina, millist nende
raviarst või mõni teine meedik. Sel juhul olen neil alati soovitanud minna oma
raviarsti või Normani jutule, isegi kui mul on selge ettekujutus, mida nad
tegema peaksid.
Kui see tundub
pooltargumendina sellele, et ainult traditsioonilisel meditsiinil on sõnaõigust
ja autoriteeti, siis nii see pole. Pigem kirjeldab see traditsioonilise ja
holistilise meditsiini vahekorra hetkeolukorda, mis on välja kujunenud
haridusstandardite erinevuse tõttu ning alternatiivteraapiate alahindamisest –
paraku ei suudeta näha, kuidas alternatiivravi legitiimselt raviprotsessi
kaasata. Teisest küljest suudan tänu vastavale haridusele ja väljaõppele anda
vaimsetes küsimustes nõuandeid, mida enamikult arstidelt kunagi ei kuule.
Kujunenud
olukord ei tähenda ka seda, et mõlemad raviviisid tuleks terviklikult ühte
sulatada, sest paljud traditsioonilise hariduse saanud arstid ei ole alati
suutelised inimest emotsionaalsetest, hingelistest ja vaimsetest kriisidest
välja tooma. Olles oma terapeuditöös kokku puutunud suure hulga inimestega, kes
sellist abi otsivad, võin öelda, et hingeabi andmise oskus muutub meie
ühiskonnas üha vajalikumaks.
Alternatiivteraapiatele
pandud ootused
Lisaks hariduslikule kuristikule, mis nende kahe valdkonna
vahel valitseb, seatakse alternatiivsete meetodite tõhusus küsimuse alla ka
seetõttu, et sageli ei kasutata haiguste ravimisel mingit füüsilist sekkumist
või see on minimaalne. Sellisteks alternatiivmeditsiini näideteks on
visualiseerimine, meditatsioon, akupunktuur, massaaž, värvus- ja
polaarsusteraapiad, vabastav hingamine ja mitmed nõustamisvormid, nende seas
näiteks leinanõustamine.
Nende
ravitehnikate tõhususe tõestamine on raske, sest nõuaks esmalt tõestamist, et
emotsionaalsed, hingelised ja vaimsed kriisid mängivad füüsilise keha
kokkuvarisemisel peaosa.
Teine probleem,
mis nende ravimeetodite tõhususe tõestamisel esile kerkib, on seotud nende
toimemehhanismide mõistmisega. See arutlus viib meid tagasi peamise erinevuseni
traditsioonilise ja holistilise meditsiini paradigmade vahel: kas vaim
(energia) mõjutab keha (mateeriat) või mitte?
Alternatiivteraapiad
ja -meetodid töötavad põhimõttel, et meele, tundemaailma ja vaimu tervendamisel
terveneb ka keha. See ei tähenda, et füüsilise keha ravimist ja selle eest
hoolitsemist ignoreeritakse täielikult, kuni inimene oma eluga toime tuleb. See
tähendab, et ühtaegu keha ravimisega
tegeleb inimene selle osaga endast, mida ravimid ega operatsioon ei puuduta,
näiteks traumaatiliste mälestuste või negatiivsete hoiakutega.
Raskused
alternatiivravi meetodite tõhususe selgitamisel tekivad pigem suutmatusest
mõista, miks ja kuidas need töötavad, kui nende kvaliteedist. Asi on selles, et
inimesed jõuavad holistilise meditsiinini peamiselt kahel põhjusel: uudishimust
või kriisiolukorras. Suurem osa inimesi jõuab selleni siiski tervisehädale abi
otsides. Need on inimesed, kes otsivad kõikvõimalikku teavet, mis nende
paranemisele kaasa võiks aidata.
Holistilise
ravi puhul peab silmas pidama, et inimene ei puutu kokku mitte ainult uute
ravivõtetega, vaid täiesti teistsuguse
maailmavaate ja mõtteviisiga. Paljudel juhtudel piirdub asi vaid
lõdvestumistehnikate, visualiseerimise ja mõtete valitsemise oskusega, lisaks
muidugi ka toitumise ja vitamiinidega. Kuid selleks, et alternatiivteraapiate
olemust sügavamalt mõista, tuleb uurida, miks ja kuidas need mõjuvad.
Alternatiivravimeetodite olemuse mõistmine
Holistiline meditsiin kätkeb palju erinevaid teraapiaid
ja ravimeetodeid, kuid neile kõigile on ühised kolm peamist põhimõtet. Esiteks
– keha haigestub emotsionaalse, hingelise ja vaimse stressi mõjul; teiseks –
täielikuks tervenemiseks on vajalik stressiallikad kindlaks teha ja nendest
võitu saada; ning kolmandaks – patsient on enda tervenemisprotsessi eest vastutav.
Alternatiivravi tõhususe määrab eeskätt just kolmas põhimõte.
Seisukoht, et
patsient on enda tervenemise eest vastutav, esitab väljakutse tavameditsiini
põhimõtetele, eriti seoses arsti ja patsiendi vaheliste suhetega.
Traditsioonilise mudeli kohaselt pöördub patsient haigestudes arsti poole, et
abi saada. Suhte iseloomust tulenevalt muutub patsient arstist ja tema
raviprotsessi puudutavatest otsustest kergesti sõltuvaks. Selle tulemusena
kahaneb tema väärikuse ja enesetunde jaoks ülioluline valikuvõimalus, sageli
sel määral, et ta tunneb end täiesti abituna.
Holistiline
mudel teeb patsiendi tervenemisprotsessi eest vastutavaks. Ravimid ei suuda
summutada emotsionaalset valu ja operatsiooniga ei saa eemaldada hirmu,
süütunnet või vaenu, mis inimest seestpoolt õõnestab. See töö tuleb patsiendil
endal ära teha.
Alternatiivteraapiad
– alates nõustamisest kuni akupunktuuri, massaaži, meditatsiooni ja
visualiseerimiseni – keskenduvad patsiendi abistamisele stressoritest
vabanemisel. Alternatiivterapeudid, ravitsejad ja holistilised meedikud
suudavad patsienti paremini tervenemisprotsessi kaasata kui tavameditsiini
esindajad. Kui pakutakse mõlema meditsiinisüsteemi laiahaardelist integreeritud varianti, on tegemist tõeliselt holistilise raviviisiga.
Mis tahes
holistilise ravimeetodi edukus oleneb peamiselt kahest asjaolust: patsiendi
julgusest enda elule aus ja õiglane hinnang anda ning tema suutlikkusest teha
valikuid, mis toetavad ta sisemist mina. Termin “mina ise” viitab inimese
sisemistele jõuvarudele. Paljud inimesed nimetavad seda lihtsalt inimhingeks.
See
hindamisprotsess on iseenesest stressitekitav, sest paneb inimese sageli
vastakuti nende probleemidega, millest ta eelistaks mööda vaadata. Kui
traditsioonilises maailmas võetakse eitust lihtsalt kui negatiivset
käitumismustrit, siis holistiline meditsiin näeb selles tõsist takistust
tervenemisele, sest see lubab haiguse vallandanud stressoritel lahenduseta
jääda.
Sedalaadi töö
iseendaga on väga intensiivne ja võib paljudele hirmutavana tunduda. Kuna meie
ühiskonnas tegeletakse väga vähe sisevaatluse ja eneseuurimisega, ei tea
inimesed sageli, millest alustada. Veel enam, nad on tööks iseendaga täiesti
ettevalmistamata, kuigi eneseanalüüs on muudatuste katalüsaator. Kui inimene
hakkab ausalt ja teadlikult enda elu hindama, pole enam võimalik varjata või
eitada selle nõrku külgi. Olenemata sellest, mis on kellegi stressi põhjuseks,
nõuab probleem, kui see on kord välja toodud, ka tähelepanu. Tähelepanu
tähendab valikutegemist ja valikutegemine tähendab muutust.
Sama tähtis kui
inimese ausus enese vastu, on oskus oma meele ja mina tervenemisvõimele kaasa
aidata. Seda kirjeldabki väljend “keha, hinge ja vaimu ühtsus”. Just see
valdkond nõuab suurt tähelepanu ja täiendavaid nõuandeid, sest inimene peab oskama
oma mõtteid, emotsioone ja kujutlusvõimet kasutada tööriistadena, mis keha
tervenemisele kaasa aitavad.
Enamiku
inimeste puhul on peamiseks takistuseks holistilisel paradigmal põhinevas töös
just raskus tunnistada mõtete, emotsioonide ja kujutlusvõime mõjuvõimu. Me pole
harjunud tunnistama, et “mõte on reaalne” ja avaldab füüsilisele kehale mõju.
Arusaam, et me
loome ümbritsevat reaalsust oma emotsioonide, hoiakute ja uskumustega, on alles
nüüd avaliku tähelepanu horisondile kerkinud, kuigi selle idee üle on
humanistlik psühholoogia arutlenud juba kolmkümmend aastat. Ehkki see arusaam
tungib inimeste meeltesse mitmeid teid pidi – kvantfüüsika, holistilised
terviseõpetused ja idamaised filosoofiad, kui vaid mõningaid nimetada –, ei ole
sellest piisanud, et vaimujõu idee täielikult omaks võetaks. Idees peituva jõu
vabastab usk sellesse ideesse, mitte intellektuaalne asjast arusaamine. Süda
peab olema kooskõlas vaimuga, muidu ei suuda inimene ühelegi tööle täielikult
pühenduda, eriti tervendamisele. Sealjuures on südame kaasamine palju tõsisem
väljakutse kui meele tähelepanu köitmine.
Isegi kõige
paremates tingimustes on maailmavaate muutmine raske ülesanne, sest see paneb
kahtluse alla meie senised arusaamad energia ja mateeria suhetest – või vaimu ja
keha suhetest, kui asi puudutab tervist.
Visualiseerimise
õppimine on üks näide blokeeringust, mis energiatega töötamisel ja “mõtte
reaalsuse” tunnustamisel sageli ületamist nõuab. Kuigi järgmises alapeatükis
räägitakse visualiseerimistehnikast, võib seda teavet laiendada holistilistele
teraapiatele üldisemalt.
Visualiseerimine
ja väljakutse rakendada vaimujõudu
Visualiseerimine on meetod, mis kasutab kujutlusvõimet
(vaimusilma) kindlatel eesmärkidel, näiteks keha tervendamiseks. Visualiseerimise
tööpõhimõte seisneb selles, et keha teeb, mida mõistus teha käsib. Mõistus
saadab kehale teavet sõnade, emotsioonide ja kujutluspiltide abil.
Kui haigestunud
inimesed otsustavad kasutada visualiseerimist, tuleb selleks hoolikalt ja põhjalikult
valmistuda. Esmalt tuleb inimestele tutvustada kontseptsiooni, millel see
meetod põhineb, ning nad “ümber õpetada”, et nad mõistaksid, kuidas mõtete ja
emotsioonide abil kehalist tervist taastada. Uue meetodi usaldama hakkamine
nõuab aega ja kogemusi ning kuna aeg on haigestunud inimesele väga hinnaline
tegur, oleks asjatundlik juhendamine algul kui mitte hädavajalik, siis vähemalt
soovitatav.
Teiseks tuleb
inimesed täielikult ümber häälestada, et nad ei kasutaks visualiseerimisel sama
hoiakut, millega on harjunud traditsioonilise meditsiini puhul. See tähendab et
inimesi tuleb teavitada visualiseerimise erinevusest, võrreldes ravimite
kasutamisega – ravim mõjub automaatselt ega nõua teadlikku tähelepanu. Ravim
teeb töö patsiendi eest ära. Visualiseerimise puhul teeb töö patsient.
Ravimite puhul
on oluline ka ajafaktor – teatud aja möödudes võib patsient tunda, kuidas need
mõjuma hakkavad. On äärmiselt tähtis mõista, et visualiseerimise mõju ei ole
nii ilmne kui ravimite mõju ning et ajaline tegur kaotab visualiseerimise puhul
teinekord tähenduse. See, kui hästi visualiseerimine “töötab”, oleneb paljudest
individuaalsetest teguritest. Igaüks ei suuda enda emotsionaalseid ja vaimseid
võimeid täie selguse ja keskendumisega rakendada. Inimesed ei ole tööks
sisemaailmaga võrdselt võimekad. On neid, kes on sisekaemuses väga kogenud,
kuid paljud on terve senise elu aktiivset siseelu vältinud.
Olulised
mõjutajad on ka patsiendi haiguse tüüp ja tervislik seisund, samuti allasurutud
stress ja selle põhjustajad. Nende võimalike eripäradega tuleb arvestada,
otsustades, kui suurt abi võib visualiseerimine tervenemisel anda.
Isegi tervele
inimesele on uue oskuse omandamine suur väljakutse, mis nõuab selle
tööpõhimõtete mõistmist. Kui inimene seisab silmitsi tõsise haigusega, võib uue
mõtteviisi ja vaimse praktika õppimine osutuda ülejõukäivaks. Vanu mõtte- ja
käitumismustreid pole kerge muuta. Lisame sellele asjaolu, et paljude
haigustega kaasneb piinav valu ja kurnatus, ning püüame aru saada, kui raske
võib olla sellises seisundis midagi uut õppida.
Ma töötasin
kord ühe maovähki põdeva mehega. Dan soovis visualiseerimist kasutada, sest see
tundus talle mõtteka ja põhjendatuna. Ma rääkisin temaga vajadusest oma mõtted
ümber kujundada ja sellest, et ei tasu arvata, nagu mõjuksid holistilised
meetodid samamoodi nagu ravimid. Soovitasin talle visualiseerimise
hõlbustamiseks helikassette, sest juhiste kuulamine aitab paremini keskenduda.
Dan suhtus
asjasse entusiastlikult ja koostas endale kohe visualiseerimiseprogrammi, mis
nägi ette kakskümmend minutit harjutusi hommikul ja õhtul.
Kahe nädala
pärast tuli mees minu vastuvõtule. Ta võttis taskust kassetid ja teatas: “Need
ei tööta.” Algul arvasin, et kassetid olid katki läinud. Kuid ta rääkis, et oli
kaks nädalat usinalt kassette kuulanud ja “see” (salvestus, mitte
visualiseerimine) ei ravinud teda vähist tervemaks.
Meenutasin
Danile meie varasemat vestlust, mille käigus selgitasin, et kassetid iseenesest
ei ravi midagi. Kassetid on ainult abivahendiks parema keskendumise
saavutamisel ning keskendunud visualiseerimine on see, mis ravitoimet omab.
See vestlus jäi
mulle väga eredalt meelde, sest hoolimata minu korduvatest põhjalikest
selgitustest visualiseerimise ja kassettide kasutamise asjus soovis Dan, et
visualiseerimine toimiks samamoodi kui tabletid. Kuigi ta sai visualiseerimise
põhimõtetest mõistusega aru, tuli meie vestluse käigus ilmsiks, et Dani ootused
(ja seega kogu tema emotsionaalne energia) vastasid ikka veel tavameditsiini
mudelile.
Tänu
vahejuhtumile Daniga hakkasin paremini aru saama, kui raske on inimestel omaks
võtta mõtet, et inimmeel visualiseerib
lakkamatult. Visualiseerimine ei ole mingi uus oskus. Me visualiseerime
kogu aeg, mõeldes, millised riided hommikul selga paneme; kujutledes, kuidas ja
mida kellelegi ütleme; aimata püüdes, mis tulevikus juhtuda võib.
Ainus, mis on
uus, on mõistmine, et meie mõtted
mõjutavad füüsilist reaalsust. Me oleme aastasadu kasutanud oma mõtteid ja
mõistust ümbritseva reaalsuse loomisel, kuid pole seni osanud seda hinges ja
vaimus tunnistada.
Kõige raskemini
omaksvõetav fakt visualiseerimise kohta, mida tuleb hoolikalt selgitada, on
see, et iga mõte ja tunne on tegelikult visualiseerimine. Inimesed, kellega
olen töötanud, näiteks Dan, võisid igal hommikul ja õhtul täie pühendumusega
visualiseerimisharjutusi teha, kujutledes end täiesti tervetena, kuid ikkagi ei
avaldanud see nende paranemisele mingit mõju. Miks?
Sest
visualiseerimisharjutuste vahele jäänud aeg oli täidetud hirmu ja kahtlustega
ning haigusele mõtlemisega. Keskendumine haigusele ja muretsemine, kas see
areneb edasi või mitte, on samuti
visualiseerimine. Paljude inimeste ravirutiiniks kujunes tund aega
positiivset visualiseerimist ja kakskümmend kolm tundi visualiseerimist
(muretsemist), kuidas haigus kehas levib. Haigusele mõtlemine ja selle üle
muretsemine suurendab haiguse väge. Kujutlus tervisest loob tervist. Üks tund
positiivset mõtlemist päevas ei ole tervenemiseks piisav, kui ülejäänud
kakskümmend kolm tundi kulub intensiivsele keskendunud muretsemisele.
Enne
alternatiivmeditsiini meetodite mõju ja tõhususe hindamist tuleb tõsiselt
arvestada enesehariduslike küsimuste ja reaalsuse piirangutega. Valu kannatavad
inimesed ei ole kõige paremad õpilased, isegi kui nad väga püüavad.
Visualiseerimise
ja muude sarnaste oskuste täpne ja õiglane hindamine peaks ootama aega, mil
selliste oskuste omandamine kuulub tavalise hariduse juurde; neid õpetataks
mitte tingimata ravimeetodina, vaid oskusena mõtteid suunata ja neile
tähelepanu pöörata – juba lapseeas või olukordades, kus haigused ja stress pole
veel võimust võtnud. Viimaks hakkame seda oskust väärtustama kui “teadlikku
loomeakti”. Oskus, mis on omandatud tavapärase haridustee käigus, juurdub palju
paremini kui raskelt haigena õpitu.
Traditsioonilise
ja holistilise meditsiini erinevused, mida selles peatükis kirjeldasime,
esitavad tõsiseid väljakutseid mõlemale leerile: lüngad hariduses, holistilise
valdkonna pehmemad ravimeetodid ja arvestamine emotsioonide mõjuga haiguse
kujunemisel. Nende küsimuste kõrval on aset leidmas vaiksemad ja vähemnähtavad
muutused, millega moodne meditsiin igal sammul arvestama peab.
Kõikvõimalikud
holistilisel tervisemaastikul leiduvad õpetused ja käsitused viitavad otseselt
sellele, et inimkond on asunud olemuslike muudatuste teele. Me hindame ümber
arusaamu energia ja väe olemusest ning oma vahekorrast väe ja loomeprotsessiga.
Muudatus
jõudude tasakaalus
Mis põhjustab ühiskonnas muutusi, mille tulemuseks on
teise tervishoiuparadigma teke? On selge, et elu ongi pidevalt muutuv protsess,
kuid võib rääkida tavapärasest muutumisest ja evolutsioonilisest muutumisest.
Evolutsioonilise muutusega kaasneb teatud ühiskonnagruppide mõtteviisi
ümberkujunemine selliselt, et muutub ka sotsiaalne kord.
Holistilise
tervisekäsituse esiletõus on evolutsiooniline muutus. Holistilise
terviseõpetuse kiire areng ja kasv osutavad põhjalikele muutustele meie
vajadustes ning sellele, et traditsiooniline meditsiin ja tervishoiusüsteem ei
suuda kõiki neid vajadusi täita. Põhjalikud muutused tähendavad, et muutumas on
inimloomus tervikuna.
Milline on
toimuva evolutsioonilise muutuse olemus? Muutuvad arusaamad vastutusest elu
ees, alates isiklikest vajadustest kuni planeedi ökoloogiliste probleemideni,
vastutuse võtmisest enda tervise eest vastutuseni teiste riikide näljahädade
eest.
Inimkond
avastab isikliku vastutuse ja jõuvahekordade piire. Need kaks olulist näitajat
külvavad uue globaalse ühiskonna kujunemiseks vajaliku seemne. Nii isiklik
vastutus kui ka isikliku jõu piiride tunnetamine on potentsiaalsed sisemise
muutuse vallandajad, näidates, et teadvuse muutumine ja kvaliteet sõltub
sellest, kuidas inimesed suudavad tasakaalustada jõudude vahekorda üksikisikute
ja välismaailma vahel.
Jõudude vahekorra
muutumisest räägib ka patsiendi ja arsti vaheliste suhete muutumine.
Holistilise terviseõpetuse olulisimaid sõnumeid on see, et arstid ei ole vastutavad patsiendi tervise ega
ravi tulemuslikkuse eest. Arsti ülesandeks on ainult patsiendi varustamine
parimate võimalike tehnikate ja abivahenditega, mida tavameditsiin pakub, ning
nõuannetega enda pädevuse piires. Kuid vastutus
kättesaadavate ravimeetodite kasutamise eest ja sisemiste pingete ning
stressiga töötamine jääb õigustatult patsiendi
ülesandeks.
Jõudude
vahekorra muutudes on ka “patsiendi roll” täielikult muutumas. Selle asemel et
küsimusi esitamata arsti määratud raviskeemi ja medikamentidega nõustuda, on
patsientidel raviprogrammis senisest märksa suurem osa, alates õigusest teada
kõike enda haigusest ning ravimite või operatsiooni kõrvalmõjudest.
Traditsiooniline meditsiin on pidanud sobivaks tõsiste või letaalse prognoosiga
diagnooside varjamist, kuid see ei sobi patsiendile, kes tahab raviprotsessis
aktiivselt osaleda, isegi kui see tähendab surmaks valmistumist.
Olen siiani
kirjutanud muutustest, mis on raviprotsessis osalevate arstide ja patsientide
suhetes toimumas, kuid tuleb lisada, et mitte
kõik patsiendid ei ole valmis holistilise meditsiini võimalusi kasutama. Veel
enam, seisukoht, et patsient on ise enda haiguse põhjustanud negatiivsete
emotsioonide, hingelise stressi või füüsilise keha kahjustamise teel, võib
sageli tekitada süütunnet, hirmu või vajadust kaitsehoiak võtta. Sealjuures on
äärmiselt oluline, et patsiendile pakutaks võimalust vastavalt oma vajadustele
ja võimetele raviprotsessis aktiivselt osaleda ning kasutataks meetodeid, mis
patsiendis enim usaldust äratavad.
Holistiliste
põhimõtete saabumine tervisemaastikule annab patsientidele võimaluse osaleda
raviprotsessis parimal võimalikul viisil ja on oluline, et kõiki neid võimalusi
patsiendile tutvustataks. Vähihaigete ravivõimalused ei piirdu enam
kemoteraapia, kiirituse või lõikusega. Alternatiivsete valikuvõimaluste seas on
toitumisprogrammid, visualiseerimine ja positiivsed sisendused ning põhjalik
nõustamine.
On oluline
märgata, et paljud ravivõimalused, mida arenevad traditsiooniline ja
holistiline meditsiin pakuvad, võivad patsiendile konflikte põhjustada, kui
tema valitud meetod ei vasta ta perekonna tõekspidamistele. Olen mitmeid kordi
olnud tunnistajaks, kuidas patsient on soovinud järgida holistilise ravi
põhimõtteid ja see on viinud pereliikmete toetusest ilmajäämiseni, sest neil
polnud alternatiivsetesse meetoditesse usku. On esinenud ka vastupidiseid juhtumeid,
kus patsiendi pereliikmed soovisid kasutada ainult alternatiivseid ravivõtteid,
kuid patsient valis siiski konservatiivsema raviskeemi.
Lõpuks on
patsient see, kes teab, millesse ta usub, ning hoolimata tema valikust on
tähtis, et pereliikmed seda otsust toetaksid ja unustaksid isiklikud
eelistused.
Loomulikult
tähendab selline valikuvõimalus patsiendile suuremat otsustusõigust ja võimu
ning nõrgestab samal ajal traditsioonilist lähenemist. Traditsiooniline
meditsiin kaotab seda enam autoriteeti, mida enam patsiente jõuab arusaamisele,
et haigestumise põhjuseks on tema enda eluviisid ja stress. Just see muudatus
jõudude vahekorras kujutab endast traditsioonilise meditsiini mainele suurimat
ohtu.
Kõige
tähtsam küsimus: kes vastutab loomise eest?
Kui patsiendid saavad aimu, kuidas emotsioonid ja hingeelu nende tervislikku seisundit ja füüsilist keha mõjutavad, hakkavad nad taipama, olgu või pisut, et neil on väge loometöös osaleda.
Nagu väikesel
veenirel on jõudu õõnestada kaljut, nii võib mõistmine, et emotsioonid suudavad
mõjutada keha, ulatuda väljapoole füüsilise keha piire. Vähehaaval jõuab
emotsioonide loomejõu mõistmine füüsilise keha piiridest kaugemale ja laieneb
inimese elukeskkonnale, inimsuhete kvaliteedile, töökeskkonnale ja üldisemale eluga
rahulolule.
Kuhu tõmmata
loomejõu piirid? Kas me saame väita, et suudame enda füüsilist keha olulisel
määral mõjutada, eitades samas, et selsamal energial on mõju kõigile meie
töödele-tegemistele ülejäänud eluvaldkondades?
Küsimus,
kuivõrd me enda keha tervislikku seisundit ja haiguste tekkimist mõjutame, on
otseselt seotud küsimusega, mis või kes vastutab loomise eest. Kas need oleme
meie, Suur Juhus või Universaalne Jõud? Nii nagu Koperniku avastus, et Maa
tiirleb ümber Päikese, mitte vastupidi, ajas omal ajal marru terve
teadusmaailma, esitab ka arvamus, et me loome ise enda tervise, tõsise
väljakutse senistele arusaamadele ümbritsevast reaalsusest.
Just küsimus
maailma loomisest on praegu inimkonna kollektiivsesse teadvusse kerkimas.
Sümboolselt kerkib see küsimus esile iga ülemaailmse kriisi ajal, olgu selleks
tuumaenergia ohutuse küsimused, happevihmad või näljahädad. Taolised kriisid
sunnivad tuhandeid inimesi mõistma, et me kõik oleme vastutavad selle eest, mis
maailmas toimub. Kui me ei taha kaotada elu tuumakatastroofis, siis peame selle
vältimiseks midagi ette võtma. Nagu inimese tervis, nii ei tule ka maailmarahu
meie kõigi teadliku tähelepanu ja valikuteta, mida selle püsimise või
saavutamise heaks teha saame.
Küsimus
loomisest on õhus ka igaühe isikliku kriisi ajal. Ükskõik kas kannatame halbade
inimsuhete, ebameeldiva töö või rahanappuse tõttu, iga kord tuleb meil
raskustega võideldes teha kõik selleks, et elada tervet ja rahuldustpakkuvat
elu – mis tähendab, et me peame õppima oma elu teadlikult kujundama.
Kuigi tuleb
tunnistada, et ükski neist peamistest probleemiallikatest inimese elus pole
sajandite vältel muutunud (suhted, haigused, armastus, surm, seks, raha ja
võim), muudab arusaam, et meil on võimalus valida ja oma elu ise kujundada,
meie kui inimeste olemust väga suurel määral. Ilmselt pole liialdus öelda, et
me oleme astumas inimkonna arengu uude tsüklisse.
Kaasloomise
ajastu
Sa märkad midagi korra ja peagi näed seda kõikjal.
Tavameditsiin on kõigest üks paljudest eluvaldkondadest, kus leiab aset
jõuvahekordade tasakaalustumine. Endist võimuarhetüüpi on asendamas uus võimas
kosmiline muster, uus “tugev isiksus” algatab muudatused, mis ületavad riikide,
rahvuste, majanduse, poliitika ja religiooni seatud piirangud ning puudutavad
kõigi elu meie planeedil.
Kui vaadelda
selliseid hiljutisi poliitilisi sündmusi nagu Nõukogude Liidu lagunemine,
vaimseid tendentse, näiteks liikumist traditsioonilise religiooni juurest
isiklikumale tasandile, või mehe ja naise rolli muutusi lähisuhetes, jääb
sündmuste tuum ikka samaks: jõudude tasakaalu muutumine suurema isikliku
vastutuse suunas.
Need kaks uut
mõttevoolu – me loome ise enda sisemist ja välist reaalsust ning oleme teel
täiustumise suunas – avaldavad mõju üheaegselt ja viisil, mis teeb võimalikuks
uue maailma sünni sellel planeedil.
Ülemaailmse
kogukonnana oleme kriitilises olukorras, meid ähvardavad tuumasõjaoht,
elukeskkonna saastumine, loodusvarade ammendumine ja ökosüsteemide häving. Pole
võimatu, et käivitunud on meie kui mõtlemisvõimelise liigi ellujäämismehhanism,
mis avaldub suuremas vastutustundes elu säilitamisel ja kujundamisel.
Ainuüksi
teadmine, et me loome ise ümbritsevat reaalsust, on tõdemus, mis sunnib ümber
hindama iga oma sammu nii isiklikul kui ka ülemaailmsel tasandil. Oleme jõudnud
uude elutsüklisse. Hoolimata sellest, et meid on sinna tõuganud isiklikud ja
ülemaailmsed kriisid, liigume siiski aega, mil peame õppima oma energiat
planeedi hävingu vältimiseks rakendama, nii üksikisikutena kui ka riikide ja
rahvustena. Tõde on see, et kui me enda mõistust, ressursse ja koostöövõimet ei
rakenda, ei ela meist keegi sellest tulenevaid tagajärgi üle. Koostöö ja
koosloome vajadus on ilmselge.
Ka see raamat
kannab koostöö, koosloome ja sulandumise vaimu. Kaks tervishoiuparadigmat, mis
praegu maailmas kõrvuti eksisteerivad, on tulnud, et jääda. Holistiline
terviseõpetus ei ole mööduv moenarrus. See esindab alternatiivset elustiili ja
maailmakäsitust, mis pakub inimestele ideid, kuidas võtta vastutust oma elu ja
tervise eest. Holistiline filosoofia on suunanäitaja, mis õpetab kaasloome
põhimõtteid esmalt enda füüsilises kehas ja seejärel kogu meie elaval
planeedil. Ehk kokkuvõtvalt öeldes – mis leidub ühes killus, see leidub ka
tervikus.
See sõnum
kehtib ka tehnoloogilises, tuumaenergiat kasutavas maailmas. Me peame
tehnoloogilistesse teadmistesse ja otsustesse kaasama südametarkuse, muidu võib
kogu inimkond sõjas hävida. Ka tavameditsiini teadmised ja tehnikad on osa meie
vaimsest pärandist. See on meil lihas ja luus, kui kujundlikult väljenduda.
Siiski on selge, et oma tehnoloogiliste teadmiste juures peaksime kuulda võtma
ka südame häält.
Uus algav
elutsükkel – vastutava loovuse ajastu – on meie tulevikulootus. Soovin, et me võiksime
sinna jõuda tarkuse ja avatud hingega, olles õppinud kõigest, mida oleme
üksteisele edasi andnud.
2
Tavameditsiini ja holistiliste
põhimõtete lähenemine
NORMAN SHEALY
Teaduslikud põhimõtted on saanud meie
riigis peamiseks motiveerivaks moraalseks, vaimseks ja filosoofiliseks jõuks,
vastusena Teise maailmasõja päevil tekkinud tehnoloogilistele nõudmistele.
Kui
tehnoloogiline mudel kogus jõudu ja võttis võimust, tegi see lõpu
aastasadadepikkusele naturalistide ja mehhanistide vahelisele vägikaikaveole.
Naturalistid on alati arvanud, et inimmõistusel on piirid, et ainult Jumal
suudab elu luua, et on olemas loomulik (naturaalne) kord ning et sel loomulikul
korral on mõistus ja hing, jumalik ettemääratus ja arenguline eesmärk.
Mehhanistid
seevastu on väitnud, et inimolendid näevad universumit ja elu ennast
mehaanilisena, ning uskunud, et me suudame iga organi ja raku funktsiooni
lõpuni mõista, neid taastada ja isegi luua. Mehaanilise maailmavaate kohaselt on
inimene keemiline ja füüsikaline struktuur ning keemiliselt või füüsikaliselt
mõjutatav, kaasa arvatud mõistus, emotsioonid ja hing, millel pole nähtamatu
maailmaga mingit pistmist.
Enne 1940.
aastaid olid arstid naturalistid ja peaaegu kõik arstid olid üldarstid. Nad
töötasid südame ja hingega, sest meditsiinist polnud veel saanud teadust
tänapäevases mõistes. Arstid olid tervendajad. Nad kasutasid sageli ravimtaimi
ja sinepiplaastrit, käte peale panemist ja nõustamist. Iga arst tundis oma
patsiendi kogu perekonda ja selle pere sotsiaalseid probleeme. Sageli oldi
lähedased perekonnasõbrad ja usaldusisikud.
1940. aastate
tehnoloogilise plahvatuse tulemusena muutus meditsiin südamekunstist
puhtratsionaalseks jõuks. Tehnoloogia pakkus sedavõrd ulatuslikke teadmisi, et
mitte keegi ei jaksanud kõigi järjest uute faktidega kursis olla. Algas kitsa
spetsialiseerumise ajastu ning vähem kui kahekümne aastaga olid üldarstid
asendunud spetsialistidega, kes ei ravinud enam patsienti tervikuna ega tundnud
tema peret, vaid tegelesid ainult ühe, haigestunud organiga. Lisaks
naturalistide ja mehhanistide jõuvahekorra muutusele andis Teise maailmasõjaga
kaasnenud tehnoloogia kiire kasv ja kvaliteet talle võimu moraali- ja
usuküsimuste üle. Tehnoloogia areng andis teadusringkonnale esimest korda
ajaloos piisava autoriteedi, et seada kahtluse alla sotsiaalseid ja moraalseid
piiranguid. Moraalsete piirangute pärast muret tundmata võisid arstid ja
teadlased alustada põhjalikku uurimistööd geneetika ja hiljem kogu elutekkeprotsessi
vallas. Varem olid moraaliküsimused ja usk Jumala loometöösse teaduslikele
uuringutele piirid seadnud, pannes kahtluse alla näiteks geneetilised
manipulatsioonid.
Viimase
neljakümne viie aasta jooksul on teadus andnud meditsiinile antibiootikumid, rahustid,
elundisiirdamised, laserravi, koomaseisundis patsientide kunstliku
hingamissüsteemi, kemoteraapia, teatud vähitüüpide puhul tõhusa kiiritusravi
ning märkimisväärselt suure valiku kõikvõimalikke ravimeid, mis “aitavad” iga
haigussümptomi puhul. Kui me vaatame kõiki neid arvukaid meditsiinilisi
edusamme, pole raske mõista, kuidas selline jõud võib mõõtmatule ja nähtamatule
vaimujõule vastukaaluks olla.
Arvestades
viimase neljakümne aasta saavutusi meditsiinis, võib oodata, et järgmised nelikümmend
aastat toovad kaasa alljärgnevad uued või täienenud oskused:
• senisest keerukamad elundisiirdamised –
võimalik, et kogu organismi ulatuses;
• täiendavad geneetilised eksperimendid
vältimaks geneetilisi defekte; elu loomine katseklaasis;
• farmaatsia suurenev osakaal haiguste
ravimisel;
• keemilised ja muud kunstlikud vahendid eluea
pikendamiseks, kuid mitte tingimata elukvaliteedi parandamiseks;
• uute ravimite loomine kosmoses – tehnoloogia,
millega pole veel õieti algust tehtud.
Kas me võime
endale järgneva neljakümne aasta jooksul lubada samasugust teaduse üleolekut,
ignoreerides inimloomust, inimeste vaimset olemust ja elu ennast? Enne
piiranguteta tehnoloogiaga nõustumist vaadelgem, mida see viimase neljakümne
aasta jooksul eiranud on – tundeid, intuitsiooni ja vaimu.
Kas on võimalik
luua religioonist lähtuvat kõlblust, mis arvestab teadusega ning on elutoetav?
Peamised
küsimused, mis kahekümne esimesel sajandil meie ees seisavad, on järgmised:
Kas inimvaim on
olemas, ja kui on, siis kuidas tema jõud väljendub? Millised on vaimujõu
piirid? Kui inimvaim on olemas, siis kuidas teda meie tehnoloogilisse,
teaduslikku maailma sobitada? Kas teadus tuleks toime nii moraalsuse kui ka
spirituaalsusega? Kui tunnistataks vaimse mõõtme ja intuitsiooni olulisust
teadusloomes, saaksime oma maailmavaatesse lisada pühaduse mõiste.
Sedalaadi
küsimused õõnestavad teadusmaailma autoriteeti, sest neist nähtub, et teadusel
pole vastuseid kõigile küsimustele ning et ta ei ole ainus viis maailma
tundmaõppimiseks. Teadus on viimased nelikümmend aastat sõitnud autoritaarsuse
lainel, ilma et keegi oleks talle tõsiseid väljakutseid esitanud. Kui teadus
oleks valmis tunnistama inimhinge olemasolu, muutuksid küsitavaks ka
geneetilised manipulatsioonid, abordid, eutanaasia, elundite siirdamine ja
kunstliku elushoidmise eetilisus ja lubatavus. Uks jääb avatuks ka
diskussioonile haiguste tekkepõhjuste ja elukvaliteedi ümber. Kas inimvaim
mõjutab füüsilist ja biokeemilist tervist? Millised on vaimu ja füüsilise keha
suhted?
Sellised
küsimused ja oletused viivad meid uue tervishoiuparadigma loomisele. See
paradigma viib meid kahekümne esimesse sajandisse, kombineerides tehnoloogiat,
teadust ja vaimsust ning andes praktilisele meditsiinile inimlikuma näo.
Vaevalt oskasin
ma neurokirurgia õpinguid alustades arvata, et aju uurimine juhatab mind
inimvaimuni. Residentuuri alustades märkasin kohe, et neurokirurge huvitavad
pigem aju füüsilised aspektid kui meel ja mõistus. Kui ma hakkasin uurima
tervise ja haiguse mittefüüsilisi mõjutajaid, kerkisid esile filosoofilised
küsimused, millele ma polnud mõelnud poisipõlvest saati. Mis on elu eesmärk?
Kas haigus on õppetund, millest tuleks järeldusi teha? Kui inimmeel suudab
tekitada füüsilise haiguse, näiteks maohaavad, kas siis võib see mõju ulatuda
ka väljapoole füüsilist keha – meid ümbritseva keskkonnani? Traditsiooniliselt
on sellised küsimused olnud filosoofia ja teoloogia pärusmaaks. Viimasel
aastasajal on seda valdkonda uurinud ka parapsühholoogid. Just selliste, meelt
ja vaimu puudutavate küsimuste valgel, hakkasin viimaks huvi tundma intuitiivse
diagnostika vastu.
1970. aastatel
lõi käputäis arste kõhklema inimvaimu kõrvale heitnud tehnoloogia kõlbluses. Me
hakkasime aru saama, et haiguste väljakujunemisel mängivad suurt rolli
sisemised hoiakud ja emotsioonid. Tehnoloogia inimvaenulike aspektide
tunnistamine ja kõrvaltvaade tavaühiskonnale tegid võimalikuks holistilise
meditsiini esiletõusu.
Eespool
loetletud küsimused on nii olulised, et nende pinnalt on võrsunud uus teadusharu
– psühhoneuroimmunoloogia, õpetus “kesknärvisüsteemi ja immuunsüsteemi
omavahelistest suhetest”. Psühhoneuroimmunoloogia, üks põnevamaid ja
innovaatilisemaid nüüdisaegseid teadusvaldkondi, uurib hoiakute, mõtete ja
sotsiaalse stressi mõju immuunsüsteemi kõikidele tahkudele ja tervisele üldse.
Peale hoiakute ja mõtete mõju immuunsüsteemile leiame pidevalt uusi
neurokeemilisi vasteid vihale, vaenulikkusele, süütundele ja depressioonile.
Holistilise
meditsiini olulisim põhimõte, et emotsionaalne, psühholoogiline ja vaimne
stress mõjutab keha, leiab katsete käigus üha enam tõestust. Üha enam saab
selgeks, et holistilisel käsitusel on tõepõhi all ning et inimühiskond on
asunud suurte muutuste teele, vastukaaluks neljakümne aasta pikkusele hingetu
tehnoloogia võidukäigule.
Ma kasvasin
üles tehnoloogilise meditsiini ajastul, õppisin Ühendriikide tunnustatud
teadusasutustes – Duke’i ülikoolis, Washingtoni ülikoolis, Harvardi ülikoolis –
ja läbisin residentuuri Massachusettsi keskhaiglas. Ma olen kirjutanud
teadusajakirjadele üle saja artikli. Juba ülikooliõpingute algusaastail tundsin
huvi teadusuuringute vastu parapsühholoogia vallas. Duke’i ülikoolis paluti mul
uurida dr. J. B. Rhine’i tööd. Ta oli korduvalt demonstreerinud, et mõttejõu
abil on võimalik peidetud esemeid leida. Mulle tundus, et seda võimet saaks
kuidagi meditsiinis rakendada. Minu jaoks näis loomulik, et vaim, hing ja keha
on omavahel seotud.
Meditsiiniõpingute
jätkudes tehti mulle teadusringkondade poolt selgeks, et sellised mõtted tuleb
kõrvale heita, ning teaduslik uurimistöö haaras mind täielikult. Minu huvi
vaimsete teemade vastu tuli ootamatult tagasi 1970. aastal, kui ma sõitsin
Coloradosse hobuseid vaatama.
Kui
rantšoomaniku naine mulle ukse avas, oleksin kohtunud justkui vana tuttavaga
ning me alustasime kohe elavat vestlust – mitte hobustest, vaid
kokkulangevustest, äratundmisest ja intuitiivsest teadmisest. Ma sain talt kaks
raamatut, mis mulle suurt huvi pakkusid. Need olid “Parapsühholoogilised
avastused raudeesriide taga” (Psychic
Discoveries Behind the Iron Curtain) ja “Läbimurre loovusse” (Breakthrough to Creativity). Eriti
intrigeeris mind Shaffiga Karagula teos “Läbimurre loovusse”, milles arutleti
intuitiivse diagnostika ja sellega seotud meetodite üle. Õnneks juhtus nii, et
Paul Dudley, president Eisenhoweri arst ja tunnustatud kardioloog, kes soovitas
südamehaiguste vältimiseks liikumist, pakkus mulle võimalust tegelda vaimsete
küsimustega, mille vastu olin taas huvi tundma hakanud.
1973. aasta
jaanuaris rääkis Janet Travell, president Kennedy kunagine raviarst, ajalehele
Wall Street Journal antud intervjuus,
et Ameerika meedia ootamatu huvi akupunktuuri vastu pole nii oluline kui noore
kesklääne neurokirurgi Norman C. Shealy välja töötatud “lääne variant
akupunktuurist”. Tänu sellele intervjuule kutsus dr Paul Dudley White mind
Bostonisse, et seal “läänelikust akupunktuurist” rääkida. Asi puudutas minu
tööd elektrilise närvistimulatsiooni alal, mis käsitles kehapinna mõjutamist
elektriimpulssidega valu leevendamise eesmärgil. Kuu aega pärast dr White’iga
toimunud vestlust palus ta mul ennast asendada Stanfordi ülikoolis toimuval
akupunktuuriteemalisel sümpoosionil, millest võttis osa tuhat kakssada arsti.
Sellel üritusel tutvusin Ameerika kõige põhjalikumalt uuritud vaimse tervendaja
Olga Worralliga, teaduslike meetoditega inimese aurat uurinud Stanfordi füüsiku
dr Bill Tilleriga ja dr Bill McGareyga Phoenixi Uurimis- ja Valgustumisühingu
kliinikust (Association for Research and Enlightenment Clinic).
Dr McGarey oli
selleks ajaks viisteist aastat uurinud Edgar Cayce’i (kuulus Magav Prohvet)
ravimeetodite kasutusvõimalusi kliinilises meditsiinis. Ta rääkis mulle, et
minu huvi erinevate ravimeetodite vastu jagab ka kirurg dr Robert Brewer, kes
kavatseb sügisel Virginia Beachil Uurimis- ja Valgustumisühingu koosoleku
korraldada. Kõik need inimesed kinnitasid minu kujunevat arvamust, et haigus on
midagi enamat kui füüsikalis-keemiline reaktsioon ja et elus on ka muud peale
füüsilise ja mõõdetava maailma. Viimaks sain rahuldada oma 1970. aastatel
tekkinud huvi intuitiivse diagnostika vastu. Olin valmis intuitiivse
diagnostika väärt tööpõhimõttena avalikult kasutusele võtma, sest suurem osa
arstidest jõuab diagnoosini vaistu abil. Irvine Page, Clevelandi kliiniku
parimaid arste, kirjutas ajakirjas Postgraduate Medicine intuitiivsest diagnoosimisest suurepärase artikli, mis sisaldas
järgmisi mõtteid:
Intuitsioon on
meditsiinis väga oluline... Rohkem kui pooled meditsiinilised otsused vajavad
vaid väga väikest – kui üldse – tehnilist baasi. Pole olemas täiesti õiget ega
täiesti vale, on ainult südame ja mõistuse koostöös kaastunde ja tarkusega
sündinud otsused. Meilt on võetud meditsiini maagia. Mitte ükski ühiskond pole
kaua vastu pidanud usuta millessegi kõrgemasse. Igaüks meist peab elus valikuid
tegema ja nende valikute eest vastutama. Hea arst on suuteline kombineerima...
intuitsiooni ja tavamõistust.
Ning ma ei ole
kaugeltki ainus, kes usub, et intuitsioon mängib diagnoosimisel olulist osa.
Õppides intuitiivset
diagnostikat (täpsemalt tagapool), avastasin hulga eriomaseid elu- ja
tervisekäsitusi, sealhulgas biotagasiside, autogeense treeningu,
toitumisõpetused, füüsilised harjutused, homöopaatia, osteopaatia,
visualiseerimise ja meditatsiooni, muusikateraapia, eelmiste elude kogemusest
õppimise, massaaži ja ravimtaimed. Paljud neist meetoditest on traditsiooniline
meditsiin kõrvale heitnud või ära põlanud.
Enne kui
nendest holistilise meditsiini meetoditest lähemalt juttu teeme, räägin pisut
tavameditsiini vaadetest haigusele ja tervisele.
Tavameditsiin
Tava- ehk peavoolu meditsiin peab haiguste tekkepõhjusi
enamikul juhtudel välistegurite süüks, ravi on sageli suunatud selle välise
põhjuse kõrvaldamisele. Tavameditsiinis loetakse haiguste põhjustajateks
peamiselt:
pärilik eelsoodumus
looteeas saadud
kahjustused (emakavigastused, punetised, ema suitsetamine, alkoholi ja
narkootikumide tarbimine, vaegtoitumine jne)
traumad
nakkused
kasvajad
degeneratsioon
(vananemis- ja allakäiguprotsess)
vere- ja lümfiringe
häired
hematoloogilised
(vereloome) häired
emotsioonid
immuunsüsteemi
häired
Stress ja
psühhosomaatilised nähud saavad traditsioonilises meditsiinis vähe tähelepanu.
Paljud arstid ei soovi tunnistada, et 85 protsendil juhtudest, nagu meile koolis
õpetati, on haigus psühhosomaatilise tekkega – nad kalduvad pigem selliseid
patsiente tüütuteks hädaldajateks pidama. Viimastel aastatel on
psühhoneuroimmunoloogia tõestanud, ja seda täiesti teaduslikust vaatenurgast,
et meeleolu on olulisimaid tegureid kehalise tervise säilitamisel, eriti seoses
immuunsüsteemiga. Depressioon takistab immuunsüsteemi tööd ega lase inimesel
püsida terve. Teisest küljest aitavad positiivne mõtlemine ja rõõmus meel meil
terveks saada ja terveks jääda. MÕTLE ÕIGESTI ja sinuga on KÕIK ÕIGESTI.
Individuaalsete
haiguse tekkepõhjuste üle arutledes kaalub tavameditsiin mitmeid võimalusi,
nende seas ka toitumist: kas võib tegu olla liigse rasvaga, kiudainete
vajakajäämise või ülemäärase soolaga. Meditsiin tunnistab haiguste põhjusena
üha enam ka vähest kehalist aktiivsust ja ülipüüdlikku “A-tüüpi” isiksust.
Number üks “mõõdetavate” haigusetekitajate ja surma põhjustajate seas on
suitsetamine. Suitsetajad on keskmiselt 1,8 korda sagedamini haiged kui
mittesuitsetajad. Neil on tunduvalt suurem tõenäosus haigestuda kopsu-, põie-
ja kõrivähki, samuti kopsupõletikku, saada südame pärgarteri ahenemisest
tingitud südameatakke, põdeda Alzheimeri tõbe, kannatada maohaavade, seljavalu
ja radikuliidi käes, haigestuda grippi või kopsuemfüseemi või sünnitada
enneaegne ja/või alakaaluline laps. Nüüdseks mõistetakse üha enam ka keemilise
reostuse osa haigestumisel, eriti vähi puhul. Potentsiaalsete
haigustekitajatena nähakse ka pikatoimelisi viirusi – arvatakse, et need on
vähi, leukeemia, Alzheimeri tõve ja niinimetatud isetekkeliste immuunsüsteemi
häirete, degeneratiivsete närvisüsteemi häirete (amüotroopne lateraalne
skleroos või multiskleroos) tekitajad, kuigi kõigi haiguste puhul pole seda
tõestatud.
Tava-,
konventsionaalsel või traditsioonilisel meditsiinil pole ühtset tervise ja
haiguse kontseptsiooni, kuid üldiselt nähakse haigust pigem välise rünnakuna kehale kui normaalse
homoöstaasi (suhteline tasakaaluseisund) kadumisena. Tavameditsiinis peetakse
peamisteks haigusetekitajateks ja surma põhjustajateks (tähtsuse järjekorras)
järgmisi tegureid:
suitsetamine
alkohol
ülekaal
liigne rasva, soola
või suhkru tarbimine
ebapiisav liikumine
turvavöö kinnitamata
jätmine, kiiruse ületamine, hooletu liiklemine
Pane tähele, et
kõigil nendel juhtudel on tegemist isiklike hoiakute ja käitumismustritega.
Kuid üks
kiuslik küsimus jääb püsima. Miks ei haigestu iga suitsetaja südamehaigusse, vähki ega kopsuemfüseemi? Miks ei
põe iga alkohoolik maksa-tsirroosi
või ei saa surma mõnes õnnetuses? Miks ei esine igal ülekaalulisel inimesel vähki, südamevaevusi, diabeeti ega
rabandusi? Miks mõned inimesed surevad hepatiiti, teistel aga tekivad
viirusevastased antikehad, nii et nad ei oska kahtlustadagi, et on
viirusekandjad? Miks ei sure iga depressiivne
isik vähki või ei soorita enesetappu? Miks jäävad mõned inimesed tõsiste
vigastuste järel ellu ja paranevad hästi, samal ajal kui teised surevad või
saavad suhteliselt väiksemate vigastuste tagajärjel jäädavaid kahjustusi?
Isiksus
ja haigus
Miks küll? See on tähtsaimaid küsimusi, mis tänapäeva
teaduse ees seisab. Seda probleemi uurinud teadlasi on vähe. Üks parimaid selle
valdkonna asjatundjaid on dr Caroline Thomas John Hopkinsi meditsiinikoolist.
Tema meditsiiniüliõpilaste seas läbi viidud uuringud on näidanud, et inimese
isiksusel on haiguse kujunemisloos suur osa. Kindlad isiksuseomadused määravad,
kas me tuleme toime või jääme alla sellistele haigustele ja seisunditele nagu
kõrge vererõhk, tuberkuloos, südameatakk, vähk, enesetapumõtted. Need
iseloomujooned on olemas juba kakskümmend-kolmkümmend aastat enne seda, kui haigus avaldub. Selgub,
et meie “elustsenaarium” ehk alateadlik hoiak määrab meie pikaajalise
haigestumisriski.
Freud
ja Eric Berne
Ka psühhiaatritel, keda tavameditsiin mõningase
kiivustundega siiski tunnistab, on vaimse põhjuslikkuse osas küsimusi tekkinud.
Freud rajas
terve koolkonna, kui ta tuli viktoriaanlikul ajastul välja revolutsioonilise
teooriaga, et neurooside (psühhosomaatiliste haiguste) tekkepõhjuseks on allasurutud
Oidipuse kompleks – soov olla seksuaalsuhtes enda vastassoost vanemaga. Tema
toetajate ring hakkas lagunema, kui ta mõni aeg hiljem leidis, et üks peamisi
tunge inimese elus on surmatung. Me kõik teame, et depressiivsed inimesed
võivad surma soovida ja isegi enesetapu sooritada, kuid kas “normaalsed”
inimesed tõepoolest tunnevad “surmatungi”?
Eric Berne,
tunnustatud psühhiaater, kes on kirjutanud arstidele mõeldud raamatu “Mängud,
mida inimesed mängivad” (Games People
Play), on arvamusel, et me mitte ainult ei mängi mänge, vaid meil on ka oma
“elustsenaarium”. Ta esitas veenvaid tõendeid selle kohta, et meie eluea pikkus
ja surma põhjus otsustatakse juba noorena. Aastaid enne seda, kui Berne
kuuekümneaastasena südameataki tagajärjel suri, rääkis ta oma sõpradele, et
tema elustsenaarium näeb ette surma kuuekümneselt südamerabandusse. Kui Elvis
Presley jõudis samasse ikka, mil tema ema suri, hakkas ta mõtlema surmale ning
võis sellega käivitada enda elustsenaariumi.
Kui me “valime”
enda surma põhjuse, siis kas me “valime” ka haiguse? Või valime endale vanemad,
isiksuse, hoiakud ja elustiili, mis teatud haiguse tekkimist soodustavad? Kui
valime ise oma elustsenaariumi, kas saame seda siis ka muuta? Ja millal on
viimane aeg seda protsessi ümber suunata?