Amyle, minu naisele,

kellele tuli esimesena see idee

 

 

 

 

 

 

 

 

 

SISUKORD

 

 

 

 

 

Eessõna Sylvia Boorsteinilt 7

 

KASVADES VANEMAKS JA TARGEMAKS

Sissejuhatus. Kasvades vanemaks ja targemaks 13

 

1. Välgulöök 21

2. Vananemise astmed 33

3. Vanemapõli 47

4. Mulle meeldib vanaks saada 57

5. Ma ei taha vanaks saada 71

 

MÕTISKLUSI VANANEMISEST

6. Tervisliku vananemise teadus 87

7. Mida õpetab budism 104

8. Viie hirmu võitmine 120

9. Tagasiandmine 135

10. Jumaliku olemuse puudutamine 149

11. Mida arstid teavad 163

PÄEV EEMAL

12. Päev eemal – ettevalmistus 179

13. Päev eemal – hommik 187

14. Päev eemal – pärastlõuna 201

15. Mõtteid lõpetuseks 214

Tänusõnad 221

Viited 223

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

EESSÕNA

 

 

 

 

 

 

 

Vananemine, eriti vanadusega seotud piirangud, on stand-up-komöödiate tänuväärt aines, mis publiku iga kell naerma ajab. Tänapäeval on laialt levinud õnnitluskaardid, mis lahterdatakse märksõnade “Sünnipäev”, “Seenior” ja “Huumor” alla. Mina olen näinud ainult üht, mis on tõesti tore: “Vananemine pole memmekatele!” See jätab mulje, et vananemine on vabatahtlik ja inimesed, kes ei pea ennast piisavalt kangelaslikuks, võivad sellest loobuda. Kaardi sõnum vastab tõele ka sõna otseses mõttes. Kaunilt ja rahulolevalt vananeda on raske väljakutse.

Minu sõber Beatrice kolis üheksakümne viie aastasena vanadekodusse. Ta kirjutas mulle: “Kuigi ma suudan endiselt joonistada, on mu jalad liiga nõrgad ja ma pean siin olema. Ma soovin, et sa tuleksid ja korraldaksid mulle ja minu siinsetele sõpradele ühe teadvelolu-kursuse. Meil kõigil on raske oma uue olukorraga harjuda.” Lugu sellest, kuidas ma käisin neid õpetamas, pole siinkohal oluline, kuid sõnad “raske oma uue olukorraga harjuda” käivad minuga tänini kaasas.

Buddha õpetas, et inimese elu on väljakutse, sest meie kogemuste olemus muutub pidevalt. Me harjume toime tulema ja siis olukord muutub. Samal ajal kui Beatrice kolis vanadekodusse, teatas minu noorim lapselaps pärast kahte eelkooli-aastat, et esimesse klassi minek teeb talle muret. “Ma ei tea, kus hoida oma einekarpi,” ütles ta, “või kuhu riputada oma jakk.” See pani mind mõtlema sellele, kuidas me pärast igat lõppu elus peame harjuma uue olukorraga.

Buddha õpetuse tuumaks on, et meelerahu on võimalik, ükskõik millisest olukorrast me ennast leiame. Suurema osa elust, kui meil on õnne, aitavad tervis, elujõud ja eesseisvate aastate perspektiiv raskustega kohaneda. Me suudame taluda raskusi, teha oskuslikult muutusi oma elustiilis, suhetes või töös, mõeldes vähem stressirikastele aegadele tulevikus. Me suudame kohaneda ilma valuliku käsuta “See peab nüüd teisiti olema!”, sest mõistus ütleb, et meil on aega.

Minu jaoks erineb vananemisprotsessiga kohanemine varasematest väljakutsetest, sest ma olen väga teadlik sellest, et kuigi mu tervis on endiselt hea, saab aeg otsa. Ma olen tänulik meelerahu eest, mida vaimne praktika on mulle andnud, kuid paljud minu sõbrad on haiged ja mõni hiljuti surnud. Ma tahaksin olla tugevam ja julgem, kui olen, et jaksata ihu ja hingega olla koos oma haigete sõpradega. Ma tahan jätkuvalt nautida päikeseloojanguid, tulpe, sümfooniaid ja häid filme ning olla elurõõmsaks kaaslaseks oma perele ja sõpradele. Ma olen asendanud oma tänupalves sõnad “et ma oleksin terve” sõnadega “et ma võiksin tunda end tugevana”, sest nii saan öelda kuni oma viimaste elupäevadeni.

See teos on suurepärane kaunilt vananemise käsiraamat. Siinsed kaemuslikud mõtisklused on üdini liigutavad. Ma loodan, et sa mitte ainult ei loe seda, vaid lisad pakutud meetodid oma vaimsesse praktikasse. Mulle endale annab eesolevateks päevadeks lootust paar aastat tagasi kuuldud lugu ühest zen-õpetajast, keda ma küll teadsin, kuid polnud kunagi kohanud. Tema viimased sõnad olevat olnud: “Suur aitäh teile. Ma ei kaeba mitte millegi üle.”

Tänulikkus ilma ühegi kaebuseta on hoiak, mida tahan saavutada, mitte ainult elu lõpul, vaid juba praegu.

Olgu see nii meie kõigiga!

 

Sylvia Boorstein

 

 

 

 

 

Kasvades vanemaks ja targemaks

 

 

 

SISSEJUHATUS

 

 

 

Kasvades vanemaks

 

ja targemaks

 

 

See on hästi vananemise käsiraamat. See pole ei dieedi- ega spordiraamat, siin ei ole ristsõnu ega nõuandeid mälutreeninguks. Need raamatud on juba kirjutatud ning pakuvad palju väärtuslikku ja kasulikku. See raamat on teistsugune – see räägib vananemise vaimsest tähendusest.

Ma olen buda preester ja meditatsiooniõpetaja, vaimsed harjutused on minu elu ja töö keskpunktis olnud juba aastakümneid. Kui sinagi oled budist, siis on paljud kaemuslikud mõtisklused ja vaimsed õppetunnid, millest kirjutan, sulle tuttavad, kuid nende kasutamine nii, nagu me selles raamatus teeme – vananemisprotsessi toetamiseks –, on midagi uut. Kui sa oled kristlane, juut, moslem, hindu või mõne teise religiooni esindaja, või pole üldse religioosne inimene, siis arvan, et need mõtisklused on mõistetavad ja kasulikud ka sulle.

Ma olen jõudnud kuuekümnendate eluaastate keskpaika, mis tähendab, et ma ei ole kõrvaltvaataja. Vananemisteekond on ka minu teekond. Paljud vananemisega kaasnevad hirmud ja mured – nagu ka rõõmud ja hüvitised – on mulle omased. Mul on tulnud rinda pista oma vanemate haiguste ja surmaga, endast nooremate sõprade lahkumisega, omaenda raskete haigustega, noorusliku energia ja tunde, et mulle on avatud lõputud võimalused, kaotusega – kogemused, mis on ehk sullegi tuttavad. Me kõik käime seda teed ühiselt. See on kõigi tee, kellel on olnud piisavalt õnne nii kaua elada.

Raamatu “Vananemine kui vaimne harjutus” seeme hakkas idanema, kui asusin otsima viise, kuidas ühendada budistlik vaimne elu isikliku vananemiskogemusega. Ma olen midagi sarnast ka varem teinud. Kaksteist aastat tagasi, kui töötasin ühe korporatsiooni tegevdirektorina, jälgisin, kuidas kolleegid maadlesid ebakindluse ja stressiga, ning arutlesin, kas budistlik meditatsioon võiks aidata inimesi – ka mind ennast – muuta oma kogemusi töökohal.

Sellest küsimusest sai alguse minu esimene raamat “Töö kui vaimne harjutus. Käsiraamat, kuidas saavutada sisemine kasv ja rahulolu oma ametikohal”, mis ilmus 1999. aastal. Ma soovitasin selles teoses erinevaid budistlikke meditatsioone toimetulekuks tavaliste töiste probleemidega: stress, emotsionaalne konflikt, võim, mure ja paigalseis. Käesolev raamat on üles ehitatud teisiti, kuid sisaldab samuti erinevaid vaimseid harjutusi vananemisega toimetulekuks, näidates lugejatele teed, kuidas hästi vananeda.

Selle raamatu kirjutamise aegu hakkasin blogima. Blogimise juures on põnev see, et sa pead pidevalt midagi kirjutama. See kohustus aitas mul algust teha. Minu esimene postitus kandis pealkirja “Kõik muutub, kõik vananeb” ja tagasi vaadates leian nüüdki, et see oli alustamiseks õige koht. See on tegelikult ka budismi lähtekoht, nagu ma olen õppinud ühelt oma budismiõpetajalt Shunryu Suzukilt.

Kord pärast loengut küsis keegi Suzukilt (me kutsusime teda roshi’ks, mis tähendab vana õpetajat): “Roshi, sa oled rääkinud igasugust budistlikku värki, kuid ausalt öelda ei ole ma sinu jutust midagi aru saanud. Kas sa võid öelda ühe asja budismi kohta, mida ma suudan mõista?”

Suzuki ootas, kuni närviline naer oli lakanud, ja vastas rahulikult: “Kõik muutub.”

Seda õpetussõna kui mõistuspärast fakti ei ole raske tunnistada – me õpime seda eluajal loomuldasa. Kuid emotsionaalselt tähendab see, et kõik, mida me armastame ja millest hoolime – meie perekond, sõbrad ja isegi ülikallis mina ise –, muutub, teiseneb ja viimaks hääbub. See on Buddha õpetuse ja üksiti vananemise esmane tõde.

Alguses tundub see mõte masendav, kuid muutumine – vananemine ja selle tagajärjed – võib olla väga positiivne, tuua kaasa värsked võimalused, uued algused, tohutud väärtused ja sügava tänutunde, mis mõjutavad meie edasist elu sügavalt. Neid positiivseid, sageli põnevaid vananemise aspekte tahan nendel lehekülgedel sinuga jagada. Ma olen rääkinud paljude inimestega, kes ei eita oma vananemist, kuid ei taha sellele mõelda. Arvatavasti nad siiski mõtlevad sellest – isegi palju –, kuid ei tea, kuidas teemale väärikalt läheneda.

Teatud east alates pole meid tarvis veenda, et me vananeme ja et vananemisega kaasnevad omad raskused. Me kõik teame seda. Aga kuidas vananeda kõige paremal võimalikul viisil eriti hea lõpuni? See raamat annab vananemiseks sisemise tegevuskava, mis põhineb minu aastatepikkusel vaimse õpetaja kogemusel – kava, mis ei pea vanaduspõlve allakäiguks, vaid ajutistele alandustele vaatamata nauditavaks eneseteostuse ajaks.

Kui kasutasin ühes oma esimestest blogipostitustest esmakordselt samas lauses kõrvuti sõnu “nauding” ja “vananemine”, leidsin ennast tagasi vaatamas oma vaimsete õpingute algusaega, kui olin kahekümnendates eluaastates. Ma olin tulnud väikesesse buda templisse, mis asus ühel San Francisco tiheda liiklusega tänaval, et kuulata Shunryu Suzuki loengut. Suzuki oli sel ajal üle kuuekümne ja enamik ruumisviibijaid kahekümnesed-kolmekümnesed.

Küsimuste ja vastuste vooru ajal küsis keegi: “Miks me mediteerime?”

Suzuki vastas naerdes: “Nii saad sa oma vanaduspõlve nautida.”

Me naersime koos temaga. Me arvasime, et ta teeb nalja. Nüüd saan ma aru, et ta oli väga aus. Ta oli kogu eelmise talve haige olnud ja köhis ning aevastas veel mitu kuud hiljemgi. Ta ei tundnud ennast füüsiliselt hästi, kuid sellegipoolest kiirgas kogu tema olemusest rahulolu. Tema nautis oma vanaduspõlve ilmselgelt.

Ma mõtlen praegu, et Suzuki avaldas meile tegelikult suure saladuse, mida noored ei suuda päriselt mõista: sa võid leida rahulolu igast sulle antud hetkest ja hingetõmbest isegi rasketel aegadel.

Suzuki suri varsti pärast seda loengut. Alles siis selgusid meile tema elu üksikasjad ja me saime teada, kui traagiline see oli olnud. Ometi ei näidanud ta seda välja ega lasknud sel ennast hävitada. Ta võttis kõik, mida elu pakkus, vastu heasoovlikkuse ja avala naeratusega. Tema eeskuju on mind kogu elu inspireerinud ja andnud lähtekoha selle raamatu kirjutamiseks. Paljud kaemuslikud harjutused, mida ma neil lehekülgedel kirjeldan, on temalt õpitud. Ma usun, et isegi need õpetused, mille olen laenanud kristlusest ja judaismist, on pärit samast universaalsest tarkuselättest, mida Suzuki esindas.

Ma kirjutasin oma blogis vanaduspõlve nautimisest ka edaspidi. Kui olin saanud lugejatelt hulga tunnustavaid ja sisukaid kommentaare, mõistsin, et inimesed kogevad vananemist paljudel erinevatel viisidel. Mõned lugejad tulid vananemisega hästi toime ja otsisid viise, kuidas vananemisprotsessi oskuslikumalt juhtida. Teised olid skeptilised. Üks üheksakümnendates eluaastates naine märkis: “Noormees, ma ei ole vana. Vananemine on müüt. Minu meelest on see mõttetu, mida sa teed.” Teised olid palju nooremad. Kahekümne seitsme aastane kommentaator kirjutas, et ta mõistis äkki, et saab vanaks.

Selleks, et avardada omaenda vaatenurka, hakkasin korraldama ühepäevaseid vananemisseminare. Ma alustasin buda keskustes, mille külastajad olid tuttavad nende harjutustega, mida ma õpetasin. Esimestest seminaridest sain ühe tähtsa õppetunni: olenemata sellest, kui hästi osalejad meditatsiooni valdasid, oli nende harjutuste ühendamine vananemiskogemusega neile uus ja põnev idee. Oma esimese seminari lõpul küsisin osavõtjatelt, kui paljud tahaksid seda veel teha, ja kõik käed kerkisid.

Kild killu, blogipostitus blogipostituse, seminar seminari haaval hakkasid selle raamatu osad aegamisi kuju võtma. Nagu võid sisukorrast näha, uurib iga peatükk vananemiskogemuse eri tahku. Neid peatükke ei pea lugema järjestikku. Kui vananemine tekitab sinus masendust, alusta 4. peatükist “Mulle meeldib vanaks saada”. Kui sa nõustud üheksakümneaastase skeptikuga, kes ei uskunud vananemisse, siis võib sind aidata 5. peatükk “Mulle ei meeldi vanaks saada”. Neljakümneaastase lugeja vajadused ja huvid erinevad kaheksakümneaastase omadest. Vananemine toimub astmeliselt, nagu näitab 2. peatükk, ning oma astme määramine võib aidata sind sellest raamatust täit kasu saada.

Ma olen lisanud kaks peatükki ka sellest, mida teadlastel, arstidel ja psühholoogidel on vananemise kohta öelda. 70 miljoni viiekümne- ja kuuekümneaastase beebibuumeri uurimine on avar tööpõld. Pole üllatav, et füüsiline treening ja dieet on tervisliku vananemise võtmeks – teadusuuringud ei jäta siin kahtlust. Kuid teiste teenimine, tervete inimsuhete ülalhoidmine, looduses viibimine ja aktiivne vaimuelu – selle raamatu kesksed teemad – on sama tähtsad. Sisemine ja väline vananemine käivad käsikäes. Kui me ei leia sisemist rahulolu, millest rääkis Suzuki, ei piisa rahuloluks ainult treeningust ja dieedist.

Iga peatükk sisaldab kaemuslikke mõtisklusi, mille eesmärgiks on arendada vananemise mingi tahuga seotud vilumust, oskust või tarkust. Mõned neist harjutustest keskenduvad kehale ja hingamisele, et toetada psüühikat ning leevendada muret ja kahetsust. Mõned aitavad tekitada tänutunnet, lihvides meie väärtushinnanguid ja õpetades teiste teenimisest rõõmu tundma. Mõtisklus teemal “lihtsalt olemine” on selleks, et ühendada meid omaenda jumaliku olemusega – paigaga, kust kõik elav on tulnud ja kuhu kõik elav läheb. Viimased peatükid aitavad koostada isiklikku “päeva eemal” – aega istuda, jalutada, hinnata ja uueneda.

Kõik muutub, jah, kuid sellel tõel on kaks külge. See on tõsi, et kõik, mida me armastame, on määratud muutuma, vananema ja hääbuma. Kuid samamoodi on tõsi, et iga hetk toob endaga uusi võimalusi. Me ei tohi lubada oma väljakujunenud arusaamadel vananemisest võtta endalt neid võimalusi. Üks minu budismiõpetaja armastas ütelda: “Iga hingetõmme toob uued võimalused.” Seega, kui me ütleme, et kõik muutub, peame lisama, et kõik on kasutatav – eriti võib-olla meie kõrge iga.

Kord tõstis üks minu seminaril osaleja käe ja ütles naljaga pooleks: “Ma olen viiekümne kaheksane ja tean, millises suunas liigun – allamäge. Siit läheb kõik allamäge.”

Ma mõtlesin hetke ja vastasin: “Ma pole kindel, et sellega nõustun, aga kui sul isegi on õigus, tuleks tegelikult küsida, kas sa lihtsalt libised allamäge või hoiad rooli.”

Ma loodan, et see raamat aitab sul rooli hoida. Ma olen proovinud süüdata taevas mõned tähed, mis aitavad sul kursil püsida. Vananemine on meie kontrolli alt väljas, kuid see, mismoodi vananeme, sõltub meist. Ma kutsun sind endaga sellele teekonnale, et avastada, kuidas nautida vananemist täiel rinnal.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

1. Peatükk

 

 

 

Välgulöök

 

 

 

 

Noorus ja vanadus

Kui ma olin umbes kaheteistkümneaastane, tuli isa ühel päeval minu tuppa, käes raamat. Ta oli tookord neljakümnendates eluaastates.

“Ma tahan sulle midagi näidata,” ütles ta.

See oli luuletaja Robert Gravesi autobiograafia. Esikaanel oli noore Gravesi foto – mustajuukseline nägus mees, täis elujõudu ja lootust. Mu isa keeras raamatu teistpidi ja näitas tagakaanelt Gravesi sellisena, nagu ta oli nüüd: valged juuksed, kortsuline nägu, kurbusega looritatud silmad.

“Vaata seda,” ütles isa, keerates raamatut kord üht-, kord teistpidi, demonstreerides mulle jahmatavat muutust noorest vanaks ja vastupidi. “Sina ei suuda seda mõista,” ütles ta siis, asetas raamatu mu voodile ning lahkus sama äkki, kui oli tuppa astunud.

Ma polnud kogu selle aja jooksul sõnagi lausunud. Ma tajusin isa kohmetust ja tema taotlus liigutas mind, kuid tal oli õigus: ma ei mõistnud tõepoolest – nagu ma ei mõistnud ka Suzukit, kui ta rääkis vanaduse nautimisest. Nüüd, kuuekümne neljasena, ma mõistan ja tänan isa selle ammuse teo eest. Vana mõistab noort paremini kui noor vana. Minu isa püüdis ületada kuristikku, mis lahutab vanadust noorusest, ja puudutada mind oma vaevaga omandatud tarkuse võlukepiga, kuid ei suutnud. Ta oskas ainult näidata kahte fotot ja soovida edukat teekonda täiskasvanuikka.

Kui Suzuki ütles, et kõik muutub, siis oleks ta võinud sama hästi öelda: “Kõik vananeb.” Just seda püüdis mulle näidata minu isa.

Mõistuse tasandil me teame seda. Me teame, et kõik vananeb; me näeme seda igal pool enda ümber. Mitmes mõttes on meie elu nagu maja, kus elame, või õhk, mida hingame – teada-tuntud tõsiasi, mida vaevu märkame. Aga kui me saame vanemaks, siis on seda tõsiasja raskem eirata. Vananemine pole lihtsalt muutus, vaid pöördumatu muutus – paremuse või halvemuse poole. Me pole saanud loodetud ametikõrgendust ja nüüd ei saa seda enam kunagi. Või me saime ametikõrgenduse ja elu pole enam eales endine! Me oleme vaesed. Või me olime kunagi vaesed, aga enam ei ole. Meil on põlv haige ja isegi operatsioonist pole abi. Või operatsioon õnnestus ja me saame jätta hüvasti valuga, mida nii kaua talusime. Me tahtsime alati lapsi, kuid nüüd oleme nende saamiseks liiga vanad. Või me adopteerisime lapse, kellest sai meie alatine rõõmu-allikas. Nii või teisiti – meie elus on asju, mis toovad kaasa muutusi.

Pöördumatu muutus on teistsugune, sest siis pole tagasiteed. Selle võidud on meile toeks, selle kaotused jätavad jälje. Tegelik küsimus, millele see raamat aitab vastata, kõlab: mida sellega peale hakata? Enamikus maailma paikades elavad inimesed tänapäeval kauem kui kunagi varem. Sajand tagasi oli oodatavaks elueaks nelikümmend viis, nüüd on kaheksakümmend aastat. Elu kaheksakümnesena, üheksakümnesena, isegi üle saja-aastasena on tänapäeval reaalne võimalus, mis muudab viiekümnendad ja kuuekümnendad eluaastad mitte maharahunemise, vaid hoovõtu ajaks – kuigi me võime selles kahelda. Ühiskond ei ole veel mitmes mõttes omaks võtnud neid uusi tõsiasju elu kohta, ja meie samuti. Me peame suhtuma väljavaatesse elada kauem uutmoodi ja küsima endalt, kuidas seda ajalt saadud erilist kingitust kõige paremini kasutada.

Ma arvan, et vananemine võiks olla suurepärane aeg tegelda oma siseeluga – vaimsete harjutuste aeg. Põhjus, miks see peaks nii olema, sisaldub eaka Robert Gravesi pildis, mida ma siiani elavalt mäletan. Gravesi valged juuksed ja kortsuline nägu näisid jutustavat minu isale kaotusest, mida ta ise koges oma hilise keskea pettumuste kaudu. Aga mina nägin midagi, mis tekitas soovi raamat avada ja lugeda. Vanal Robert Gravesil oli targa inimese nägu – see oli inimene, kes teadis midagi tähtsat. Ma tahtsin teada saada, mis see oli ja kuidas ta oli selleni jõudnud. Kui keerasin lehti ja jälgisin Gravesi elukäiku noorusest täiskasvanuikka ja viimaks vanadusse, sain aimu, mida tähendab elada rikast ja täisväärtuslikku inimelu algusest lõpuni. Ja nüüd, kui ma ise olen elu lõpule lähemal kui noorusele, mõistan, et Gravesi raamatu lugemisega tookord ammu algasid minu ettevalmistused selle raamatu kirjutamiseks.

See raamat räägib vananemise ja vaimse praktika seostest. See pakub palju erinevaid vaimseid harjutusi, nõuandeid ja ideid, mis aitavad hästi vananeda, kuid toetub ka eeldusele, et vananemiskogemus on uks vaimsesse praktikasse, mis ületab ühe religiooni või uskumuse piirid.

 

Välgulöök

Kui isa tormas tuppa, Gravesi raamat käes, ütles ta sellega minu meelest, et tema noorpõlveunelmad on käest libisenud, ja küsis, kuhu ta on teel ja mida tegemas.

Minu isa, iseõppinud mees, kes luges õhtuti Kreeka filosoofe ja mõtiskles sügavuti elu üle, oli adunud universaalset tõde. Ma olen kuulnud selle kogemuse erinevaid versioone paljudelt inimestelt, kellega olen nende vananemisest rääkinud, ja hakanud seda nimetama välgulöögiks.

Välgulöök on hetk, mil me mõistame tõeliselt oma vananemist ja suudame näha selle tegelikku tähendust kogu oma elule alates algusest, mida me ei mäleta, kuni lõpuni, mida me ei tea. Selle hetkeni, hoolimata oma east, veedame suure osa ajast elu tegelikule tähendusele mõtlemata. Pärast välgulööki on kõik teisiti. Me oleme jõudnud murdepunkti. Me oleme lakanud nägemast asju sellistena, nagu soovime näha, ja suudame kas või ainult hetke näha neid sellistena, nagu need tegelikult on.

Välk võib sisse lüüa häirival või negatiivsel viisil, nagu juhtus minu isaga, või ka positiivselt, nagu toimus viiekümne seitsme aastase Katherine’iga, kohaliku poliitiku tiimijuhiga.

Viibisin ühel suvisel pärastlõunal tema elutoas, imetledes võbelevaid haavalehti avatud akna taga, kuna pisut ametliku moega Katherine istus diivanil ja vastas vaikselt minu küsimustele. Kui küsisin, kas on midagi, mis talle vananemise juures eriliselt meeldib või naudingut valmistab, lõi tema nägu särama ja ta vastas: “Minu lapselaps!”

Ta sirutas käe, et võtta kohvilaualt album. Järgmised minutid veetsime perekonnapilte vaadates. Seejärel pakkus ta, et toob oma sülearvuti, kus on veel fotosid, kuid ma keeldusin.

Intervjuu edenedes küsisin Katherine’ilt, kas ta oskab öelda, kuidas on lapselapse sünd muutnud tema suhtumist vananemisse.

Naine muutus mõtlikuks. “Kõlagu veidralt,” ütles ta viimaks, “kuid see tekitab minus tunde, et mu elu on tõepoolest midagi väärt. Kas pole kummaline?” Naine naeris. “Ma ei tundnud seda, kui mu enda lapsed sündisid, ja ma olen elus palju saavutanud.”

Minu isa ja Katherine esindavad vananemise kahte eri tahku: eaka Robert Gravesi kortsuline nägu ja värske vanaema rõõmus naeratus. Kahetsus ja rõõmustamine on vananemise võrdselt tähtsad osad. Need kaks aspekti kerkivad selles raamatus esile väga erineval moel.

Abikaasad Alan ja Christina sattusid vananemisega silmitsi ühel hommikul, kui nende telefon helises.

 

Alan ja Christina

Ma kohtusin nendega esmakordselt heategevusüritusel, kus koguti raha budistlikule rühmitusele, millesse nad kuulusid. Lahke ja sõbralik paar, mõlemad pealtnäha viiekümnendates eluaastates. Alan oli pikk sportliku kehaehitusega, halliseguste juustega mees. Pärast paariminutilist jutuajamist sain teada, et ta oli keskkooli ajalooõpetaja ja jooksutreener. Kahvatu jumega sihvakas Christina oli kohalik kunstnik, kellel oli tulemas personaalnäitus.

Nad küsisid, millega mina tegelen, ja ma rääkisin, et kirjutan raamatut vananemisest. “Kas teil on mingeid mõtteid?” küsisin.

“Ei,” vastas Alan pisut ebaleva naeruga, “ma olen alles eitamisstaadiumis.”

“Meile ei meeldi sellest rääkida,” lisas Christina.

Järgmistel päevadel läksid minu mõtted ikka ja jälle tagasi sellele vestlusele. Siin oli kaks edukat intelligentset inimest, kellel oli raske rääkida teemal, mis võis olla tähtis neile mõlemale. Kui Christina ütles “Meile ei meeldi sellest rääkida!”, äratas see minu huvi. Ma tahtsin teada, mida ta mõtles.

Seepärast võtsin nendega ühendust ja küsisin, kas võiksime oma vestlust jätkata. Järgmisel nädalal istusin nende elutoas ja rüüpasin veini, ümbritsetuna sporditrofeedest ja Christina värvikatest maalidest.

“Nii,” ütles Christina, asetades lauale suupistekandiku, “mis te oma raamatule nimeks panete?”

“Vananemine kui vaimne harjutus,” vastasin mina.

“See on huvitav kombinatsioon,” arvas Christina.

“Vaimsete harjutustega me tegeleme,” ütles Alan. “Me mõlemad mediteerime igal hommikul enne sööki.” Ja lisas naerdes: “Kui ma just sisse ei maga. Christina on järjekindlam kui mina.”

“See aitab meil nooreks jääda,” seletas naine.

“Vähemalt oli meil selline plaan,” lisas Alan.

“Mitte et me vanad oleksime,” ütles Christina. “Alan jookseb endiselt maratonidel. Mina kaalun pärast kahte last enam-vähem samapalju kui kolledži ajal. Meil oli plaanis igavesti nooreks jääda – kuni Alanile helistati ja me saime teada, et tema kolledžiaegne toakaaslane oli saanud südameataki ja surnud. Siis, kui ta oli parajasti jooksmas.”

“Bill oli kolledži jooksustaar,” jätkas Alan, “ta tegi kahesaja meetri jooksus kooli rekordi. Ja see juhtus just temaga!”

“Alan ei suuda pärast neid uudiseid hommikuti jooksmas käia,” ütles Christina.

“Ära liialda,” segas Alan kiiresti vahele, “suudan küll. Kuid see tekitab õudust. Ma püüdsin järgmisel hommikul mediteerida nagu tavaliselt, kuid mõtted püsisid Billil ja tema lastel, sellel, kui tugev ta füüsiliselt oli, ning kõigil meie ühistel headel aegadel.”

Me istusime kolmekesi veidi aega vaikides, siis ütles Christina: “Mina tunnen natuke teisiti kui Alan. Kas te teate, et mul tuleb näitus?”

“Jah,” vastasin. “Ma olen plakateid näinud.”

“See on minu esimene personaalnäitus,” ütles naine, “ja ma olen juba rääkinud inimestega näituse korraldamisest New Yorgis. Kunstnikud peavad kasvama. Minu maalid on praegu paremad kui kümne aasta eest. Ma arenen endiselt ja tunnen ikka veel, et olen oma nägu leidmas. Ma ei hooli vananemisest. Senikaua kui saan maalida, olen õnnelik. Alaniga on teisiti. Tema tunneb kõike oma kehaga. Kui ta jätab ühel päeval jooksma minemata, muutub ta pahuraks.”

“Ei muutu,” vaidles Alan.

“Nii et minul on selline suund,” ütles Christina, “aga Alan on tema ise staadionil.”

“See on õige,” ütles Alan, “ma olen treener! Minu jaoks on tähtis võidukas meeskond.”

“Näib, et te suhtute vananemisse erinevalt,” ütlesin mina.

“Kas see on probleem?” küsis Alan.

“Ma ei tea,” vastasin, “kuid te mõlemad olete sellest rääkinud ja kindlasti ka mõtelnud. Ma kohtun paljude inimestega, kes ei ole sellele veel tähelepanu pööranud. Inimesed peavad vananemisele tähelepanu pöörama, ükskõik mida nad seoses sellega tunnevad. Tähelepanu pööramine on peamisi asju, mida ma õpetan.”

 

Tähelepanu

Sõna “vaimne” võib tähendada paljusid erinevaid asju. Osale seostub see religioossusega, teistele üleüldisema harmoonia või üksolutundega. Mõned inimesed ütlevad, et nende vaimseks harjutuseks on rannal kõndimine või enne hommikusööki vaikselt diivanil istumine. Hiljutised uuringud näitavad, et 15 protsenti ameeriklastest – umbes 45 000 000 inimest – väidab, et ei ole seotud ühegi konkreetse religiooniga, kuid väärtustab ja otsib oma elus vaimsust. See ütleb mulle, et vaimsed harjutused on üldinimlik väärtus, ja ma püüan määratleda vaimseid harjutusi piisavalt avaralt, et need hõlmaksid kõiki inimesi.

Vananemisele tähelepanu pööramine on tähtis, sest vananemine ise on tähtis. Sellel on kaalu. Vananemine, nagu igasugune vaimne praktika, on seotud elu alustega. Kui ma õpetan algajatele mediteerimist, siis palun mõnikord inimesi öelda alustuseks paar sõna selle kohta, mis neile päriselt korda läheb – teisisõnu, nimetada oma põhilised vaimsed väärtused. Sõnad, mis ruumisviibijad ütlevad, haakuvad omavahel, moodustades justkui luuletuse või palve.

 

PEREKOND

HEASÜDAMLIKKUS

OLLA HEA INIMENE

TEADMINE, KUIDAS OMA ELU ELADA

AIDATA TEISI INIMESI

TARKUS

TEGELEMINE KANNATUSTEGA

ÕPPIMINE, KUIDAS OLLA ÕNNELIK

JÄTTA MAAILM ENDAST MAHA PAREMANA, KUI SEE OLI MINU SAABUDES

 

Ma olen kuulnud palju sarnaseid mõtteavaldusi. Miks see peaks kedagi üllatama? Need sõnad esindavad universaalseid vaimseid väärtusi. Tähelepanu pööramine asjadele, millel on kaalu, on vaimse praktika tuumaks. Sellest räägib lugu Ikkyust, 14. sajandil elanud ekstsentrilisest Jaapani zen-õpetajast.

Kord tuli Ikkyu juurde jõukas patroon, kes soovis temalt kalligraafilist kirjarulli, mis väljendaks sügavat vaimset tõde. Ikkyu võttis paberilehe, pintsli ja tindi ning kirjutas ainult ühe hieroglüüfi, mis tähendas “tähelepanu”.

Siis pani ta pintsli käest.

Tavaliselt sisaldab zen-luuletus looduskirjeldust, näiteks midagi ploomiõitest või männiokstest, ja paari tarkusesõna. See, mida Ikkyu kirjutas, ei vastanud patrooni ootustele. Patroon kummardus ning näis, et ta uurib väga tähelepanelikult, mida Ikkyu oli kirjutanud, kuid mõne hetke viisakalt oodanud, nõjatus tahapoole ja ütles: “Võib-olla pole meister veel oma luuletust lõpetanud.”

Ikkyu võttis pintsli ja kirjutas esimese hieroglüüfi alla veel kord “tähelepanu”.

Nüüd seletas ilmselgelt pahane patroon, et oli oodanud luuletust, mida jagada inimestega, kes tihti tema kodu külastavad. “Paljud minu sõbrad on olnud sinu templi helded toetajad,” lisas ta lõpetuseks.

Ikkyu, kes oli samuti veidi pahane, haaras pintsli ja kirjutas sama hieroglüüfi kiiresti veel kolmandat korda: tähelepanu, tähelepanu, tähelepanu!

Kui patroon oleks olnud tähelepanelikum, siis oleks ta võib-olla mõistnud, et Ikkyu mitte ainult ei kirjutanud luuletuse asemel ikka ja jälle hieroglüüfi “tähelepanu”, vaid ka õpetas tähelepanemist. Ikkyu ütles enesega rahulolevale patroonile: “Pane just praegu tähele oma meeleseisundit! Miks sa siin oled? Kas sa oled ahne? Kas sa oled kõrk? Või auahne? Kas ei taha sa minult lihtsalt midagi, millega oma rikastele sõpradele muljet avaldada?”

Tähelepanu pööramine ei ole alati vaimne harjutus. Tähelepanust saab vaimne harjutus siis, kui see keskendub vaimsetele väärtustele. Ikkyu mõistis patrooni tegelikke motiive ja otsustas muuta selle hetke vaimseks õppetunniks.

Vananemine sunnib meid tavaliselt pöörama tähelepanu tegelikult toimuvale. Minu isa sattus silmitsi oma pettumustega. Alan oli vastakuti surelikkusega. Katherine, kui tal paluti mõtelda vananemisest, seisis silmitsi oma saavutustega – ja tundis ennast hästi.

 

 

 

Kaemuslikke mõtisklusi

Välgulöök

KUIDAS SA ENNAST TUNDSID?

 

Ma tean, millal välk mind tabas. See juhtus siis, kui istusin arsti kabinetis ja ta ütles, et mul on vähk. Ma olin kolmekümne kuue aastane ega olnud selle ajani kuigivõrd mõtelnud enda vananemisest. Olin oma elu parimates aastates, kõik oli kulgenud vastavalt ootustele. Ma lahkusin arsti juurest täiesti muutununa. Mulle tundus, et vananesin ajaga, mis kulus arsti juurest koju sõitmisele, kakskümmend aastat.

Millal tabas välk sind? Kas sa suudad meenutada kindlat sündmust, mis muutis sinu mõtteid vananemisest, nagu juhtus minu isaga, Katherine’iga, Alaniga?

Kui suudad, siis keskendu sellele mälestusele. Pane oma mõtted kirja. Uuri selle hetke iga detaili, häälesta ennast tunnetele ja emotsioonidele, mida tookord kogesid.

Kas see oli positiivne või negatiivne kogemus? Anna sellele tundele nimi, leia selle iseloomustamiseks sõna.

Kui tunne oli positiivne, kas see muutis sinu suhtumist vanakssaamisse? Kui nii, siis kuidas sa muutust kirjeldaksid?

Esita sama küsimus, kui tunne oli negatiivne.

Mulle meenus negatiivne tunne, kui seda harjutust sooritasin. Ma olin arsti juurest koju sõites segaduses ja ärevil, kuid mitte vähi, vaid selle pärast, mida öelda oma naisele Amyle.

Aga tema võttis teadet rahulikult. Ta oli kindel nagu kalju ja see andis mulle jõudu öelda: “Olgu, ma ei sure.” Ma nägin sel hetkel vaimusilmas, et elan vanaks, et mul on pikk elu.

Kuidas sina ennast tundsid, kui välk sisse lõi? Ja kuidas see tunne muutis sinu suhtumist vananemisse?

 

KUIDAS NÜÜD LÄHEB?

Paar kuud pärast intervjuud uurisin, kuidas Alanil läinud on.

“Kuidas nüüd läheb?” küsisin talt. “Kas sa oled jälle jooksma hakanud?”

“Oo jaa,” vastas ta naerdes, “minu hirmud kestsid ainult paar päeva. Kuid iga päev, kui jooksen, mõtlen Billile. Ta on nüüd minu sõber täiesti uuel viisil. Ta aitab mul meeles pidada, kui hea on olla elus ja omada tervet keha, mis suudab endiselt joosta, ja et keegi meist ei tea, mis saab edasi. Ma pole kunagi varem sellistest asjadest mõtelnud.”

Kuidas sinul nüüd läheb? Kuidas on hetk, mil välk esimest korda sisse lõi, mõjutanud sinu praegust elu? Kas see mälestus on tuhmunud või endiselt elav? Kas selliseid hetki on veel olnud, igaüks rajatud eelmisele? Pane kirja lause, mis kirjeldab, kuidas sa ennast praegu tunned. Loe see endale ette. Kas sinu praegune mina on mineviku õppetunnid täielikult omandanud?

Millise vaimse õppetunni andis sulle välgulöögi hetk?

Mina kirjutaksin, et see oli päev, mil ma kasvasin suureks.

Kakskümmend viis aastat hiljem on see vaimne õppetund minu jaoks endiselt elav. Ma arvan, et kogu meie vaimne elu on selline. See voolab nagu maa-alune jõgi, ilmudes aeg-ajalt nähtavale, et aidata meil meeles pidada, mis on tõeliselt tähtis ja kes me päriselt oleme – kui me sellele ainult tähelepanu pöörame.

 

 

 

 

 

 

2. peatükk

 

 

 

Vananemise astmed

 

 

 

 

“Ma olen kakskümmend seitse ja sain äkki aru, et jään vanaks,” ütles Howie oma elektronkirjas. Kui vaatan tagasi ajale, mil olin ise kakskümmend seitse – minu poeg oli äsja sündinud ja ma alles õppisin zen-preestriks –, siis mulle ei tulnud küll vananemine kordagi mõttesse, nii et mul oli pisut raske mõista, mida Howie silmas pidas. Kuid ma tänasin teda tema kaemuse eest. Igaüks kogeb vananemist erinevalt.

“Ma olen seitsekümmend kolm ega ole ennast kunagi nooremana tundnud,” kirjutas Jerry vastuseks ühele minu blogipostitusele. Ma võisin ainult kujutleda, milline oleks Howie ja Jerry omavaheline vestlus, kui ma need kaks kokku viiksin ...

Osa inimesi saab kuuskümmend, enne kui võib öelda: “Ma mõistsin äkki, et jään vanaks.” Ja teised elavad kogu elu, kinnitades: “Ma pole ennast kunagi nooremana tundnud.” Igaüks vananeb omamoodi. Ometi on vananemisteekonnal äratuntavad astmed ja emotsioonid.

Esimesel astmel, milleks on välgulöök, on peamiseks emotsiooniks üllatus. Me oleme jahmunud ootamatust äratundmisest “Ma jään tõesti vanaks!” ja üllatunud, et alles nüüd sellest aru saime.

Järgmine aste, äratundmine, võtab maad, kui võrdleme ennast sellega, millised me varem olime – kas kiitvalt või laitvalt. Me vaatame tagasi “vanale minale” ja näeme, kuivõrd see vastab praegusele “uuele minale”. Kui meile meeldib olla oma praeguses vanuses, valmistab võrdlus rõõmu, kui mitte, tekitab kahetsust.

Kohanemise aste algab, kui me ei võrdle ennast enam minevikuga ja tunneme end hästi oma praeguses vanuses.

Viimane aste, nõustumine, saabub, kui oleme täielikult kohanenud.

Nagu Howie ja Jerry vastustest näha, võib iga aste avalduda igas vanuses ja need astmed ei järgne üksteisele kindlas järjekorras. Mõnikord läbime neid emotsionaalseid tsoone rohkem kui korra.

 

Äratundmine

Inimesed jõuavad äratundmisele, et nad saavad vanaks, erineval viisil, kuid enamasti siis, kui nende vanemad haigestuvad või surevad. Seniajani, olenemata vanusest, mõtleme endast kui noortest – võrdluses oma vanematega. Kunagi olime ju nende kodus lapsed ja südames jääme neiks alati.

Kuid lõpuks jäävad vanemad haigeks ja vajavad meie abi. Äkki mõistame täiskasvanuks saamise tähendust: nemad muutuvad väikeseks, nagu oleksid meie lapsed – rollid vahetuvad ja see viib kõik ümberringi tasakaalust välja. See draama võib alata äkki, kuid järgnev kestab sageli kaua. See on veniv liikumine, mis võib võtta kuid või aastaid. Kohanemisprotsess, olgu pikk või lühike, on veel üks äratundmise näide.

Anna, edukas koreograaf ja tantsuprodutsent, koges seda, kui tema isal ja seejärel ka emal diagnoositi Alzheimeri tõbi. Enne seda polnud Anna kuigivõrd vananemisele mõtelnud. Tal oli tantsija füüsis ja nooruslik energia, tema jaoks tähendas lõõgastav puhkus kas paadimatka kärestikulisel jõel või mägironimist. Ta ütles oma vanust – nelikümmend seitse – inimestele uhkusega ja armastas kuulda alati sama vastust: “Sa teed nalja! Sa näed kümme aastat noorem välja.”

Aga kui väikesest kliinikust naise kauges kodulinnas saabus see kaksikdiagnoos, muutus Anna elu täielikult.

“Ma ei suuda sulle kirjeldada, kui kurnav see oli,” ütles Anna, kui tema tantsustuudios teed jõime. “Esiteks kõik need käigud koju vähemalt kord kuus, mõnikord sagedamini. Siis vaidlused, eriti isaga. Tema meelest olid nad emaga mõlemad täiesti terved ja suutsid enda eest hoolt kanda. Sellel, et arst vastupidist väitis, polnud mingit tähtsust.”

“Ilmselt oli stuudiot raske käigus hoida,” ütlesin, osutades suurele tantsupõrandale.

“Oh, sellega sain hakkama, minu tantsijatest sõbrad asendasid mind. Kõige hullemad olid lahingud venna ja õega. Nende jaoks oli probleemi lahenduseks maja maha müüa, autovõtmed ära võtta ja vanemad niipea kui võimalik hooldekodusse saata. Nad elasid sealsamas ja oleksid tegelikult võinud vanemate eest hoolitseda – kui oleksid tahtnud ...”

Anna jaoks oli äratundmine täis raskusi. “Kui kõik oleks jälle nii nagu varem,” ohkas ta. “Ma tean, et see on võimatu, kuid keset ööd tunnen ma just nii.”

Ta igatses endisi aegu, oma “vana mina”, kuid viimaks saabub alati aeg, mil “vana mina” on valmis lahkuma ja “uus mina” asemele astuma. Anna puhul juhtus see päeval, kui ta vestles nelja silma all oma vanemate arstiga.

“Kui kaua neil on veel elada jäänud?” pahvatas ta.

“Mõlemad on füüsiliselt tugevad,” vastas arst, “nad võivad elada palju aastaid.”

Siis sai Anna aru, et tema vana elu oli lõppenud. Ta pidi uue rajama.

 

Kohanemine

Järgmine aste, kohanemine, on aeg, mil meie emotsionaalne üles-alla kõikumine hakkab vaibuma. Me saame aru, mille oleme kaotanud. Me vaatame ringi, mis meil veel alles on. Me teame, et jääme vanaks, ja oleme sellega leppinud. “Uus mina” on tulnud, et jääda, meie ülesanne on õppida sellega elama ja seda nautima.

Toni Bernhardti, raamatu “Kuidas olla haige” (How to Be Sick) autori jaoks saabus leppimine õrnusehetkel koos abikaasaga naerdes.

Toni, endine õigusteaduskonna dekaan, kirjutab tähtsast hetkest pärast seitset aastat haigust, kroonilist lõputut vaeva:

Minu abikaasa [Tony] tuli meie magamistuppa minu juurde voodisse, mis oli saanud mulle koduks. Ma tervitasin teda sõnadega: “Ma tahan, et ma ei oleks haige.” Tony vastas: “Mina tahan, et sa ei oleks haige.” Pärast lühikest pausi puhkesime naerma. “Okei, see sai öeldud.” See oli murdepunktiks meie mõlema jaoks. Me olime 2001. aasta suvest saadik korranud seda dialoogi kümneid kordi, kuid võttis seitse pikka aastat, enne kui suutsime kurvastamise ja sageli ka pisarate asemel naerda.

Senikaua kui me võrdleme ennast noorema ja parema endaga (kes võib tunduda parem ainult tagantjärele), töötame vastu võimalusele saada vanemaks ja targemaks. Kohanemise tarkus algab valmisolekust lasta lahti sellest, kes me olime enne, ja võtta omaks see, kes oleme nüüd.

 

Vaimses plaanis tähendab selline järeleandmine muutusega kohanemist ja nõustumist. Kui muutus toob kaasa midagi head, siis see meeldib meile. Kui see toob kaasa midagi halba, siis sõdime sellele vastu. Buddha oli üks esimesi religioosseid õpetajaid, kes kuulutas tõde pidevast muutumisest ja selle mõjust inimese elule. Kuigi me ei ole samad inimesed, kes olime viieteistkümneselt, kahekümneselt, kolmekümneselt, neljakümneselt, hoiab üks osa meist kramplikult kinni arvamusest “Ma olen ikka ja alati mina ise”. Meie sisemine enesetunnetus igatseb püsivust.

Buddha õpetuse keskmeks on tõde, et püsivus on illusioon. Me muutume kogu aeg, nagu ka kõik muu meie ümber. Kui oleme noored, siis ei pööra me sellele enamasti tähelepanu, ent kui saame vanemaks, pole meil valikut. Muutused – aastate pidev vool – jälitavad meid, me kuuleme nende samme igal juubelil ja sünnipäeval, märkame iga sõnumit ja meili lugedes, mille on saatnud hea sõber, kes on jäänud haigeks; me näeme neid oma ema või isa lahkudes.

Kohanemisperioodi väljakutseks on küsimus, kui paindlikuks me osutume, kui füüsilise kulumise märgid saavad meie maailmas nähtavaks. Üks hiljutise vananemisuuringu selge järeldus on, et need, kes jäävad – füüsiliselt, vaimselt ja emotsionaalselt – paindlikuks, kohanevad raskustega paremini, püsivad tervemad ja elavad kauem.

Paindlik kohanemine on kõige parem strateegia pidada vananemisega sammu, olla avatud ja tekitada uusi võimalusi. Me peame meeles pidama, et muutumine on alati kaksipidine – see ei tähenda üksnes füüsilist kulumist, vaid ka uusi algusi.

Kohanemine

Kõige vanem inimene, keda ma olen intervjueerinud, on Sarah, saja viie aastane väärikas daam, kes on aeg-ajalt osalenud minu meditatsioonigrupis. Nooruses oli Sarah kooliõpetaja. Viiekümnendatel eluaastatel loobus ta õpetamisest ja pühendus botaanikale. Tal oli annet märgata taimi, millest teised mööda vaatasid, ja temast sai kohalik kuulsus haruldaste sortide avastajana, üks taim on saanud koguni tema järgi nime. Seitsmekümnendatel eluaastatel püüdis Sarah pensionile jääda, kuid avastas, et see on igav.

Oma üheksakümnendal eluaastal hakkas naine, kes oli lesestunud, kuid elas endiselt oma kodus, tegelema kudumisega. Mõne aastaga sai temast meisterkuduja ja päeval, kui teda külastasin, istus ta verandal, ümbritsetuna oma mitmekihilistest kootud seinavaipadest.

Kui ma istet võtsin, et intervjuud alustada, tundsin, et tema vanus heidutab mind. Ma polnud kunagi varem nii vana inimesega rääkinud ja tundsin end äkki rumalana. Ta oli peaaegu kaks korda vanem kui mina.

“Mis tunne on olla saja viie aastane?” alustasin.

Hetkeks tõmbusid naise huuled ärritusest kokku, kuid siis ta leebus.

“Noormees,” ütles ta (kui kaua polnud keegi mulle nõnda öelnud!), “vaadake ringi. Vaadake seda kõike.”

Ta viipas käega vaipadele, mis teda ümbritsesid.

“Kui ma neid vaatan, siis olen õnnelik,” ütles ta. “Tõesti! Ma olen õnnelik. Ma elasin oma elu ja tegin, mida tahtsin. Te tahate teada, mis tunne on olla mina? Olla saja viie aastane – justkui see tähendaks midagi. Mina tegin need, s e e olen mina. Ma tegin, mida tahtsin.”

Mul oli oma esimese küsimuse pärast piinlik. Proovisin uuesti: “Mis on teie arvates kõige tähtsam õppetund, mille olete oma elus saanud?”

Ta saatis mulle kiire läbitungiva pilgu, vaatas maha ja ütles vaikselt: “See on minu elu, teist mul ei ole.”

Igaüks ei jõua oma elu lõpuks selleni, milleni Sarah – kõigi oma oskustega, tehes tööd, mis valmistab rõõmu. Osa inimesi lõpetab elu pettumusega.

Kuid vaatamata kõigele võib igaüks öelda, nagu Sarah ütles: “See on minu elu, teist mul ei ole.”

 

Kui astmed on samaaegsed

Mõnikord kogeme kõiki neid astmeid väga lühikese eluperioodi vältel. Mainisin juba hetke, kui mina sain välgutabamuse. Sellele järgnes aasta kestev teekond, mille käigus läbisin kõik neli vananemise astet välgulöögi šokist kuni sügava nõustumiseni.

Pärast aastaid kestnud zen-preestrikoolitust töötasin kolmekümne kuueselt firma tegevjuhina ja mu vererõhk hakkas tõusma. Enamik arste oleks seostanud seda tööstressiga ja kirjutanud tablette, kuid minu arstil oli aimdus. Ta saatis mind erinevatele uuringutele ja ultraheli näitas, et mu vasaku neeruga polnud kõik korras. Järgnesid uued testid, siis CAT-skaneering ja lõpuks arsti teade: “Teie neeru tagaküljel on suur kasvaja. Me arvame, et see on mingit liiki lümfoom.”

Arst köhatas, ta oli ainult paar aastat minust vanem ja see hetk oli ka talle raske. “Lümfoomil on tavaliselt päris hea prognoos,” ütles ta julgustavalt. “Kui vähki põdeda, siis see on üks parimaid variante.”

Üks parimaid variante! Milline mõte!

“Ma mõtlen oma perekonnale,” kogelesin. “See on ainus, millele ma mõtlen.”

“Mina teie asemel mõtleksin samuti. Aga ärgem tehkem esialgu mingeid otsuseid,” ütles arst, “liigume üks samm korraga.” Kuid minu jaoks hakkas aeg äkki liikuma valguse kiirusega ja mingi “üks samm korraga” ei tulnud kõne allagi. See kõik juhtus ühekorraga.

Ma sõitsin koju, hoides kramplikult roolirattast. Kui olin naisega rääkinud, istusime peaaegu pimedas köögis laua taga, suurt midagi lausumata. Ma suutsin vaid korrata: “Ma ei tea, mis saab.”

Nii tabas välgulöök mind – raksatas vanuses, mil oskasin seda kõige vähem oodata. Sel õhtul ja järgmistel päevadel mu elu suuresti peatus. Ma ei suutnud mõtelda, plaane teha, igapäevased tegevused, nagu hommikusöögi valmistamine või tööleminek, tundusid naeruväärseina. Üks osa minust püüdis taastada harjunud elurütmi – ma pean keetma teed ja unustama uue dilemma –, ent teine osa jooksis ringiratast ja ägas: “Ma olen suremas!” Hetke, mil olin kindel, et ei sure, oli see osa minust ilmselt unustanud. Mind tabasid paanikahood.

Paanika ei saa lõputult kesta. Ehkki olin liimist lahti, tundsin end füüsiliselt hästi – miski polnud teisiti kui mõni nädal varem. Kui päevadest said nädalad, võttis maad vähipatsiendi rutiin ja paanika muutus aeglaselt tüdimuseks. Ma veetsin iga päev tunde mõnes ooteruumis, oodates, millal minu nime hüütakse.

Ma leppisin aeglaselt faktiga, et olin tõesti haige. Kui mul oli seni olnud kahtlusi, siis keemiaravi protseduurid – üks iga kolme nädala tagant – tegid mu tõeliselt haigeks. Ma lamasin voodis, oodates iivelduse ja nõrkuse saabumist. Mõtlesin lähiminevikust, mil seda kõike veel polnud ja ma elasin pealtnäha normaalset elu. Võrdlesin seda inimest sellega, kes ma olin nüüd, oma “uue minaga”. Pärast paari keemiaraviseanssi ei tahtnud ma midagi rohkem, kui unustada see “uus” ja minna tagasi, olla “vana mina”!

See mõte on äratundmise tuumaks – oma praeguse enesetunde võrdlemine varasemaga.

Kõik teised minu ümber jõudsid äratundmisele omal viisil. Amy kohanes kõige kiiremini – tal on erakordne võime kriisi-olukordadega toime tulla. Ta paistis alati teadvat, mida teha. Samuti minu koer Ryan. Igal hommikul, kui mu naine ja poeg Ivan tõusid, et hommikust süüa, tõusis ka tema, kuna mina jäin voodisse. Kui Amy ja Ivan olid läinud tööle ja kooli, tuli Ryan tagasi magamistuppa, minu juurde voodisse. Ta teadis, et ma vajan lohutust. Ta jäi senikauaks, kuni suutsin ennast voodist välja vedada.

Oma üheksa-aastasele pojale olime öelnud ainult seda, et ma olen haige ja hakkan ennast varsti paremini tundma. Ivan ei kahelnud selles, kuid nägi, kui nõrk ma olin, ja ta oli tark poiss. Enne minu haigestumist oli üheks meie lemmikmänguks “tekikaru”. Ma tõmbasin teki üle pea, urisesin nagu karu ja me maadlesime. Nüüd olin mängimiseks liiga nõrk.

Ühel pärastlõunal, kui lamasin voodis ja tundsin ennast kohutavalt, tuli ta magamistuppa ja ütles: “Isa, kas sa ikka jaksad minuga tekikaru mängida, kui hakkad ennast paremini tundma?”

Ma kinnitasin talle, et jaksan.

See oli viis, kuidas Ivan minu vähiga toime tuli.

Kui ravinädalad venisid kuudeks, langesin depressiooni. Osalt põhjustas seda ravimite keemiline mõju, osalt tunne, et see katsumus ei lõpe kunagi või vähemalt ei lõpe hästi. Ühel palaval suveõhtul puhkasin keldris, kus oli jahe, ja vajusin meditatiivsesse seisundisse. Ma alustasin üht sisemise küsitluse harjutust ja “saatsin” oma kehale küsimuse. Zen-koolitusest teadsin, et kehal on oma tarkus ja sageli teab ta meelest paremini, mis toimub.

Sõnum, mille endale saatsin, oli: “Ma vihkan seda!”

Vapustav oli tunnistada, et ma nii tundsin, kuid see oli tõsi. Ma vihkasin haige olemist, ma vihkasin teadmatust, mis saab edasi, ja ma vihkasin endale tunnistamist, et mul on sellised tunded.

Kordasin oma sõnumit: “Ma vihkan seda, vihkan!” Tükk aega ei tulnud mingit vastust. Aga kui olin juba uinumas, ilmus vastus: “Ma armastan sind!”

Kes seda ütles? Kes mind armastas?

Ma ei saanud öelda, et see olin mina – sest mina olin ametis kordamisega: “Ma vihkan!” See hääl oli minuga seotud, kuid kõrgem või sügavam. Ma puhkesin nutma ja tundsin tohutut kergendust. Tundsin taas kindlat pinda jalge all. Ühel hetkel vaatasin, kuidas mu elu käest libiseb, järgmisel tundsin seda enda juurde tagasi tulevat. Olin põhja tõugatud, aga teel pinnale.

Ma olin lõpuks emotsionaalselt lahti lasknud “vanast minast”, kellel ei olnud vähki. Kuni selle hetkeni polnud ma vähki tegelikult tunnistanud – osa minust vihkas seda ja igatses tagasi endist aega. Kuid mingil jõul oli mu “vanale minale” sõnum – ja see oli: “Ma armastan sind. Kõik on korras.” Budistina nimetan seda jõudu Buddha loomuseks. Mõned inimesed võivad seda nimetada jumalikuks kohaloluks või Jumalaks. Ükskõik kuidas seda nimetada, see jõud aitas mind “vana mina” seljataha jätta ja avada ennast “uuele”.

Mõned kuud hiljem, kui pikad raviprotseduurid said lõpuks mööda, istusin oma arsti kabinetis ja kuulsin teda ütlevat, et vähk on taandunud ega tule arvatavasti tagasi.

“Sa said suurepäraselt hakkama,” ütles arst. “Sa oled üks optimistlikumaid patsiente, keda olen eales kohanud.” Ta võttis polaroidfoto, mis oli tehtud minu viimasel ravikuul – ma olin sellel kiilaspäine ja naeratasin, suu kõrvuni. Ma ei suutnud täpselt meenutada, millal ta oli selle pildi teinud või miks ma naeratasin, aga seal see oli.

Arst kinnitas foto oma kabineti teadetetahvlile. Aastaid hiljem, kui läksin kontrolli, nägin seda pilti endast: optimistlik vähihaige.

Istusime koos naisega autosse – tema juhtis, mina olin liiga emotsionaalne. Meenutasin hetke, kui kuskil minu sees ütles hääl: “Ma armastan sind.” Ma olin jõudnud oma elu sügava austamiseni viisil, mis poleks saanud eales võimalikuks ilma selle ootamatu haiguseta.

Ma olin kõige eest tänulik.

Välgulöök, äratundmine, kohanemine, nõustumine – kõik toimus minuga üheainsa aasta jooksul. Kahekümne viie aastaga on mälestused sellest perioodist tuhmunud, kuid minu nõustumine toimuvaga mitte. Ma pole enam kunagi võtnud oma elu kui midagi kindlat.

 

 

Kaemuslikke mõtisklusi

TUNDED JA VANANEMINE

 

Me kogeme vananemist suuresti oma tunnete kaudu. Kui elu läheb hästi, siis on meil hea olla ja meile meeldib meie vanus. Kuid olukord võib ootamatult muutuda ja varasema hea enesetunde täielikult hävitada, või vastupidi.

Näiteks kohtusin ma Marciaga, kes on samuti meditatsiooniõpetaja ning oli just saanud kätte oma Medicare’i kaardi. Ta oli endast väljas. “Ma poleks arvanud, et see mind selliselt tabab,” ütles ta. “See püüdis mind lõksu. Ma tunnen ennast nii vanana!”

Marcia koges sel hetkel seoses vananemisega erinevaid tundeid: ärevust, segipaisatust, pettumust. Objektiivselt võttes oli päev, mil ta sai oma Medicare’i kaardi, nagu iga teinegi, kuid emotsionaalselt oli see vapustus.

Marcia kogemus on õppetunniks, milline emotsionaalne läbielamine võib vananemine olla ja kuidas sellised emotsioonid vananemiskogemust moonutavad.

Selle enesevaatluse eesmärgiks on uurida oma tundeid seoses vananemisega. Milline sõna kirjeldab kõige paremini sinu peamist tunnet seoses oma praeguse vanusega? Kas see on üllatus, kahetsus, kergendus, rahulolu, tänulikkus, ahastus või miski muu? Võta hetk aega, et häälestada end oma tunnetele, ja anna neile nimi.

Kui sa tunned üllatust, siis mis sind üllatas? Kas sünnipäev – sinu või kellegi teise? Mõne tuttava haigus või surm? Mõtle ajale enne seda. Kuidas sa ennast siis tundsid? Mis on nüüd muutunud?

Kui tunned vananemisele mõeldes kahetsust, siis mida sa kahetsed? Kahetsuse taga on sageli mõni teine, olulisem tunne, näiteks hirm, viha või ärevus. Kas see on ka sinuga nii? Kas suudad jõuda selle sügavama tundeni ja kindlaks teha, mis selle põhjustas või millega see on seotud? Igaühel meist on oma “Marcia Medicare’i kaardi” lugu, mingi võib-olla pooleldi ununenud sündmus, mis seob vananemise tugeva emotsiooniga.

Kui sinu esmane emotsioon on positiivne – kui tunned rahulolu või tänulikkust –, uuri protsessi, mis on sind selleni toonud. Anna, kelle vanemad põdesid Alzheimeri tõbe, jõudis tänulikkuse ja rahuloluni pärast pikka eellugu, ja nii on meie kõigiga. See lugu väärib meeles pidamist, sest pole lõppenud. Kõik muutub – tekivad uued väljakutsed, algavad uued eluetapid. Kui sa tunned täna rahulolu, siis tea, et võid selle kaotada, aga võid ka uuesti leida.

Sõnaga: pööra oma vananemiskogemusele tähelepanu, vaadates seda läbi tunnete prisma. See, mida tunned, võib aidata sul mõista, millisel vananemisastmel viibid, ja taibata, nagu Marcia taipas, et tunded ei ole veel kõik.

 

VANANEMINE ÜKS HINGETÕMME KORRAGA

Ma nägin Marciat uuesti paar päeva hiljem ja küsisin, kuidas ta end tunneb. Ta vastas: “Palju paremini. Ma veetsin nädalavahetuse meditatsioonilaagrit juhatades ja ürituse lõpuks sain aru, kui rumal olin olnud. See kaart on kõigest paberitükk, mis ei peegelda kuidagi minu tegelikku vanust. Tegelikult vananen ma ju üks hingetõmme korraga.”

Marcia viimane lause “vananen üks hingetõmme korraga” näitab teist teed vananemise kogemiseks, mis jääb väljapoole tundeelu. Mina nimetan seda vananemiseks ühe hingetõmbe haaval.

Alustamiseks sea ennast mugavasse asendisse. Kui sa oled kogenud mediteerija, kes suudab istuda põrandal ristatud jalgadega, siis tee nii. Kui eelistad tooli, siis sobib ka see.

Leia istumiseks vaikne paik, kus pole müra ega muid segajaid. Nüüd häälesta järk-järgult oma hingamine: hinga sisse, hinga välja, paus; hinga sisse, hinga välja, paus.

Jätka mõni minut, siis peatu ja mõtiskle. Milline on sinu hingamine? Kas see on rahulik, kindla ja usaldusväärse rütmiga? Kas see pole sel juhul nagu kell? Kas see ei ole rütmiline?

Tule tagasi hingamise juurde: hinga sisse, hinga välja, paus; hinga sisse, hinga välja, paus.

Häälestu oma hingamisele. See on sinu enda tegelik väärtuslik elu ja mingis mõttes sinu keha loomulik kell. Kui jälgid oma hingamist, siis sa mitte ainult ei läbi aega, vaid aeg läbib ka sind.

Peatu taas ja mõtiskle. Mis tunne on sisse hingata? Kas pole mõnus teha sügavat hingetõmmet? Kas mitte just seda ei tähendagi fraas “sõõm puhast õhku”? Mida sa tunned, kui hingad välja? Kas pole selles midagi vabastavat?

Just nii kogeme vananemist, kui vananeme üks hingetõmme korraga. Meenuta seda harjutust, kui vaatad vananemisele läbi tunnete prisma, ja märka erinevust.

Tunded ei ole nagu hingamine. Need pole kindlad ega rütmilised. Need pole sageli ei meeldivad ega lõõgastavad. Ja kui isegi on, siis – tunded muutuvad ja aeg muutub koos nendega. Kui meie tunded tormlevad, kiireneb ka aeg. Kui oleme allasurutud ja õnnetud, hakkab aeg venima.

Vananemisest rääkides pole tunded usaldusväärseks ajanäitajaks, kuid hingamine on. Nagu Marcia avastas, on see meie sisim ajanäitaja ja tegelik otsustaja, kuidas me tegelikult vananeme.

Hoia oma tähelepanu ja mõtted endiselt hingamisel ning lihtsalt istu vaikselt. Meie mõtted ja tunded seoses vananemisega võivad kasvada ja kahaneda, tulla ja minna, aga tegelikult vananeme me üks hingetõmme korraga.

 

 

 

 

3. peatükk

 

 

 

Vanemapõli

 

 

 

 

“Kohanemine” iseloomustab meie tundeid, kui me läheneme vanadusele. Kuid sellest vananemisprotsessi haripunktist saab rääkida ka teisiti, keskendudes mitte niivõrd tunnetele, kuivõrd tegudele. Mina nimetan seda vanemapõlveks.

Traditsioonilistes ühiskondades olid nais- ja meessoost vanematel täita oma roll ja ülesanded, mis hüvitasid vanadusega kaasnevad kaotused. Nemad jutustasid legende ja pärimusi, teadsid, kus kasvavad ravimtaimed ja kuidas neid kasutada. Nad olid noorte täiskasvanute suunajad ning kogukonna laste hooldajad ja juhendajad. Neist peeti lugu, sest neil oli seljataga terve elu ja nad teadsid selle kogu tähendust. Isegi kui mõni vana mees ei suutnud enam käia või mõni vana naine näha, võisid nad ikkagi täita oma rolli vanematena ja olla lugupeetud. Evolutsioonibioloogidel on isegi teooria, mida nimetatakse “vanaema hüpoteesiks” ja mille järgi “evolutsioon on soosinud vanemaid naisi, kes on kasutanud oma teadmisi ja kogemusi sugulaste laste heaks”. 1

Igaüks, kes on külastanud mõnda hooldekodu, mis on täis põduraid meeltesegaduses vanainimesi, peab mõtlema, kas see on parim, mida me saame oma vanematele anda – ja kas pole tõesti midagi, mida nemad saaksid meie heaks teha.

Oleks väga lihtne öelda, et meie meediast läbi imbunud ja noorusele orienteeritud ühiskonnas on vanema roll täielikult kadunud. Professionaalid on tänapäeval üle võtnud paljud traditsioonilised vanema rollid: kui inimesel on mure, siis läheb ta psühhoterapeudi vastuvõtule; selle asemel et korjata ravimtaimi oma haiguse ravimiseks, külastame kohalikku apteeki; väikesed lapsed käivad enamasti lasteaias, vana aja lood on kogutud Wikipeediasse. Mõnikord on praegustel vanemaealistel õnne omada neid hindavaid lapselapsi, keda õpetada ja vahetevahel hoida, kuid isegi siis on see enamasti väga ajutine ülesanne.

Aga nii, nagu väikelaps teeb oma esimesed sammud või noor ema toob ilmale esimese lapse, teavad ka vanemad, kuidas olla vanemad, kui aeg on küps. Dr William H. Thomas ütleb raamatus “Mille jaoks on olemas vanainimesed” (What Are Old People For): “Me ei mõtle selleks hingamisele, et hingata, ja me vananeme, ükskõik kas tahame seda või mitte. Vananemine toimub meie sees, mitte ei ole meile peale sunnitud.”2 Vanema põlve põhioskused on meile loomuomased, ometi saab neid lihvida, eriti teiselt vanemalt õppides. Järgnevad lood illustreerivad mõlemat võimalust.