Sinu keha
räägib sinuga
Mõtete ja tunnete
mõju tervisele
Tõlkinud Kadri
Ülle Masing
NEBADON
kõigile oma
kunagistele ja praegustele õpetajatele.
Olgu kõik inimesed
kannatusteta.
Originaali tiitel:
Debbie Shapiro
Your Body Speaks Your Mind
Understand how your thoughts and
emotions affect your health
Copyright © by Debbie Shapiro 1996
© Tõlge eesti
keelde. Kadri Ülle Masing, 2005
Toimetanud Kaire
Puumets
Kaane kujundanud
Jerry Goldie
ISBN 9985-852-44-3
Trükikoda Rebellis
Kirjastuse Nebadon
raamatuid saab
kõige soodsamalt
osta kodulehelt:
www.eestikirjastused.com/nebadon.html
SISUKORD
Tänuavaldused 4
Sissejuhatus 5
ESIMENE OSA: Mõtte leidmine
kaoses
1 Meel ületab mateeria 11
2 Algpõhjused 21
3 Haiguse keel 35
4 Ravida sümptomeid või tervendada elu? 48
TEINE OSA: Kehameele
tervendav jõud
5 Tervenemine meele kaudu 57
6 Tervenemine südame kaudu 76
7 Kirg ja loovus 89
8 Keha tasakaalustamine 98
9 Väljenduslik liikumine 108
KOLMAS OSA: Avaldunud
kehameel
10 Keha ilu: pealaest jalatallani 115
11 Liikuvad kehaosad: luud, liigesed ja lihased 135
12 Buddha kõhus: seedeelundkond 145
13 Elu hingus: hingamiselundkond 164
14 Armastuse rütm: süda, veri ja vereringe 175
15 Kindluse kaitsja: immuunsüsteem 186
16 Juhtimiskeskus: närvisüsteem 199
17 Tasakaalu säilitajad: erituselundid 209
18 Mees ja naine: paljunemine 215
19 Raamistik: nahk 232
20 Keskendumine ja häälestumine: silmad ja kõrvad 240
21 Kõik, mis on meeles: vaimsed häired 248
22 Energiakeskused: tšakrad 254
Kirjandus 261
Register 263
SISSEJUHATUS
Inimesed on ääretult osavad leiutama tehnoloogiliselt
uskumatult keerukaid aparaate ja looma hämmastavalt kauneid taieseid, mõistma
üksikasjalikke teaduslikke teooriaid ja komponeerima ülevaid muusikateoseid.
Rassina oleme arendanud ja arendame veelgi oma vaimseid ja loovaid võimeid üle
igasuguste piiride. Kuid on üks valdkond, kus meie mõistmisvõime takerdub.
Kuigi võime sooritada lende kosmosesse ja teha oletusi universumi tekke kohta,
ei suuda me üheselt mõista, kuidas toimib meie keha. Viimase tuhande aasta
jooksul on tekkinud arvukalt erinevaid käsitlusi keha mõistmiseks, need kõik on
oma kontekstis täiesti paikapidavad, ehkki erinevad üksteisest oluliselt.
Läänemaailmas usub enamik
inimesi, et keha on asi, masin, mida on vaja varustada kütusega (toidu ja
veega) ja treenida lootuses, et see aitab teda töökorras hoida. Me naudime
mõnusid, mida keha meile pakub, ja näeme vaeva, et säilitada tema hea
väljanägemine. Kui selles masinas midagi takerdub, siis on võimalik seda
mehaaniliselt parandada. Hädasid ravitakse kirurgia, kiiritusravi või rohtudega
– häiriv detail eemaldatakse või lülitatakse kemikaalide abil välja – ja elu
läheb edasi nagu varem.
Selles mõttes on Lääne
meditsiin (allopaatia) teinud imesid. Kui vaadata toimunud läbimurdeid, siis on
need tähelepanuväärsed: penitsilliin ja vaktsineerimine, laserkirurgia ja
elundite siirdamine, kui nimetada vaid mõnda. Arstiteadus on päästnud miljoneid
elusid ja vähendanud oluliselt inimeste kannatusi. Tänapäevane arusaam kehast
kui masinast ja selle valesti toimimise võimalustest on vaieldamatult
muljetavaldav.
Ometi ei anna allopaatia
alati tulemusi. Mõnikord põhjustavad ravimite kõrvalmõjud soovimatuid
komplikatsioone; isegi kui esialgne häda on välja ravitud, võivad tekkida muud
probleemid; probleem võib jääda ka meditsiini vallast väljapoole – ravimid ei
pruugi olla lihtsalt kättesaadavad. Palju leidub stressiga seotud haigusi ja
nende esinemissagedus kasvab kiiresti. Otseselt stressist põhjustatud haigused
on migreen, haavandid, häiritud soole sündroom, kõrge vererõhk, astma,
lihaspinge ja kurnatus; stressi tekitavate haiguste hulka kuuluvad vähk ja sclerosis
multiplex. Allopaatia ei paku ravimeid stressi vastu. Tänapäeva meditsiin
ei tunnista patsiendi vaimse ja emotsionaalse seisundi mõju füüsilisele
tervisele, nii et ühtki neist stressiga seotud haigustest pole võimalik ravida.
Ometi pöördub 70% patsientidest arsti poole just stressiga seotud haiguste
pärast.
Hippokratese ajal arvestas
arst peale patsiendi füüsiliste sümptomite ka kliima, rassi, soo,
elamistingimuste ning sotsiaalse ja poliitilise keskkonnaga. Isegi enne Teist
maailmasõda tundis ja ravis perearst kogu perekonda, kasutades võib-olla
ravimtaimi või soovitades hiljuti avastatud ravimeid. Pärast sõda, kui
tehnoloogia hakkas plahvatuslikult arenema, pidid arstid spetsialiseeruma
kitsamale erialale. Perearst ei olnud enam psühhoterapeut või nõustaja – see
töö jäi teistele. Rahvaarvu ja nõudmiste kasvades ei jäänud arstidel enam aega
muuks kui vaid retseptide kirjutamiseks. Isiklike suhete asemel soosib tänapäeva
meditsiin umbisikulist tehingut, mis on oma olemuselt masina parandamine.
Selline mehhanistlik
suhtumine on tekitanud tühiku meie suhetes kehaga. Me võime läbi viia
korrigeerivaid protseduure ja parandada midagi, mis on valesti. Kuid meil pole
aimugi selle masina elavast sisemusest ja energiast, mis selle liikuma
paneb.
Idamaades, eriti Hiinas ja
Jaapanis, on suhtumine täiesti erinev. Keha ei peeta masinaks, selles nähakse
energeetilist süsteemi. See arusaam on palju vanem kui läänelik mudel – see ulatub
vähemalt viis tuhat aastat tagasi – ja on tõestanud end ülimalt efektiivse ravimeetodina.
Ida meditsiini aluseks on täpselt kaardistatud energia, mis voolab läbi keha.
Neil kaartidel on märgitud energia tüüp, samuti see, kus ja kuidas sellele ligi
pääseb. Patsientidele diagnoosi panemisel arvestatakse ka algelemente – maad,
vett, puud, metalli ja õhku –, kuna arvatakse, et neil on oma eriline mõju, kas
positiivne või negatiivne. Haiguses nähakse tasakaalustamatust või energiavoolu
blokeeringut, mida põhjustavad halvad harjumused, stress ja negatiivsed
emotsioonid; tasakaalu püütakse saavutada energiavoolu reguleerimise kaudu.
Kui allopaatia peab
patsienti masinaks, siis akupunktuuri (ja muude samalaadsete ravimeetodite)
seisukohalt on patsient elav ja pidevalt muutuv energeetiline süsteem. Selle
asemel et näidata näpuga välistele põhjustele, kui miski on valesti, peame
vaatama välismõjusid ja patsiendi eluolu, meelelaadi, tundeid ning nende
vastastikuseid mõjutusi. Raamatus “Võrk, mida keegi pole kudunud” (The Web
That Has No Weaver) rõhutab Ted Kaptchuk allopaadi ja nõelraviarsti
vahelist erinevust, selgitades, et esimest huvitab, milline X on Y põhjuseks,
kuna teine küsib, millised suhted on X ja Y vahel?”
Läänelikku suhtumist
meditsiini aitavad selgitada kultuurilised ja religioossed tegurid. Varane
kristlus suhtus kehasse kui millessegi, mis ohustab inimese vooruslikkust.
Meelus ja himud olid vastuvõetamatud ja need tuli maha suruda või valla päästa
pimedas ning salaja. On suurepäraseid kirjutisi varajastest misjonäridest, kes
jälitasid metsikuid ja patuseid havailasi, keda pidid päästma. Kõrvetavas
troopikakuumuses eelistasid misjonärid kanda tumedaid villaseid rõivaid, mitte
avada oma keha päikesele ja riskida himude äratamisega. Ümbritsetuna tõmmudest
naervatest havailastest, kes olid rõõmsalt alasti või vaevalt mõne rõivatükiga
kaetud, surid paljud misjonärid kas palavusse või bakterite tõttu, mis nende
rõivaste all sigisid.
Sadu aastaid on kirik
pidanud inimese hinge enda omandiks ja nii eraldasid arstid keha ja vaimu, et
neid ei mõistetaks ketserite ja posijatena hukka. Sellest eraldatusest tekkis
uskumus, et keha on vaid masin ning psüühika ja emotsioonid seda ei mõjuta.
Täiesti erinev suhtumine on
omane Ameerika pärismaalaste kultuurile, kus arsti peetakse nii hinge kui ka
füüsilise keha ravijaks. Siin ei eristata meelt ja keha. Kuigi šamaanil või
nõidarstil ei pruugi olla meditsiinilist haridust, oskab ta tõlgendada nii
igapäevasündmusi kui ka “teispoolset maailma”, et aru saada haiguse konkreetsetest
põhjustest.
Mõnes
kultuuris peetakse keha anumaks, mille abil oleme võimelised arenema oma
isiklikust piiratusest kaugemale. Nii budismis kui ka hinduismis hinnatakse
inimelu väga kõrgelt uskumuse tõttu, et ainult inimkehas on võimalik saavutada
tõeline vaimne teostumine. Haigust seostatakse nii vaimu kui ka kehaga, sest
lõppude lõpuks on mõlemad piiratud, ebapüsivad, ajutised. Buddha pakutud ravim
viib täielikule vabadusele, füüsilistest piiridest kaugemale.
Sellesse pilti kehast kui
masinast või kehast kui valgustumise anumast lisandub veel üks mõõde. Viimastel
aastatel on Läänemaailmas hakatud tunnistama keha ja meele vahelisi seoseid, nn
psühhoneuroimmunoloogiat. See arusaam ei eita haiguse orgaanilisi põhjusi –
pisikud, bakterid ja mikroorganismid tekitavad haigusi nagu ka mürgised jäätmed
ja radoon, samuti on olemas geneetilise päritoluga haigused. Kuid gripipuhangu
ajal ei haigestu kontoris iga töötaja ning haigus ei avaldu kõigil ühtmoodi.
Ilmneb, et meie emotsionaalne ja psüühiline seisund mõjutab suurel määral
haiguse teket ja kulgu, samuti meie võimet terveneda. “Meditsiin hakkab nägema,
et haigusest ei saa rääkida, arvestamata elustiili, toitumist, sotsiaalset
miljööd, keskkonda, ja mis kõige huvitavam – ka teadvust ja emotsioone,” kirjutab
Marc Ian Barasch oma raamatus “Tervenemise tee” (The Healing Path).
Käesoleva raamatu teemaks
on meele ja keha vastastikune mõju, me vaatleme suurt hulka viise, kuidas
tervenemise ja arenemise eesmärgil on võimalik mõjutada nii meelt kui ka keha.
See on uus uurimisvaldkond, kus iga päevaga saab kättesaadavaks järjest rohkem
infot – põnev on näha avaldumas kehameele seoste peensusi. Lõpuks ometi hakkame
mõistma inimmasinat kui elavat, hingavat, suhtlevat, mitmetahulist,
omavahelistes seostes olevat tervikut.
Kehameel hakkas mind köitma
kakskümmend aastat tagasi, kui alustasin tööd toitumise ja massaaži alal. Algul
oli mul tunne, nagu avastaksin erinevaid killukesi, mis kokkupandult
moodustavad füüsilise keha imepärase kaardi, mille all on teine, hinge ja
emotsioonide kaart. Püüan selles raamatus anda teile võimaluse lugeda oma
kehameele kaarti.
Kõigepealt tuleks raamatu
esimene osa algusest lõpuni läbi lugeda, sest see käsitleb kehameelest
arusaamist, kõiki neid loendamatuid viise, kuidas meel ja keha on omavahel
seotud. Teises osas on juttu sellest, kuidas me saame kasutada seda arusaamist
tervenemiseks – positiivsete meeleseisundite, visualiseerimise, mediteerimise,
kunstiteraapia, tantsu või väljendusliku liikumise abil.
Raamatu kolmandat osa
tuleks kasutada kui tervendamise käsiraamatut. Kui teil on haigus või mingi
probleem, siis lugege kõigepealt vastava peatüki avalõiku. See selgitab antud
valdkonna peensusi. Järgmiseks lugege oma konkreetse probleemi kohta. Sel moel
saate täpsema ettekujutuse oma kehameele seostest. Probleemiga võivad olla
seotud ka teised kehapiirkonnad, sest ükski osa meist ei ole eraldi ja omaette,
seepärast pöörake tähelepanu ka teistele probleemiga seotud peatükkidele.
Ma loodan siiralt, et teid
haarab oma kehameele avastamisel samasugune vaimustus nagu mind. Mõistes
iseenda paljude aspektide omavahelist seost, saab selgemaks side kõigi olendite
– kogu elu – vahel. Meie maailm toetub seostele ja suhtlemisele. Toogu selle
mõistmine teile tervist ja rõõmu!
Debbie
Shapiro
Devon,
1996
ESIMENE OSA
MÕTTE
LEIDMINE
KAOSES
1
MEEL ÜLETAB MATEERIA
TAVALISELT nähakse keha ja meelt kahe eraldi süsteemina,
mis enamasti funktsioneerivad teineteisest sõltumatult. Me anname kehale toitu
ja vett, viime ta jalutama või laseme tal harjutusi sooritada ning naudime tema
sensoorseid võimeid. Samamoodi toidame meelt mõtete, ideede ja mõistetega,
treenime teda intellektuaalselt ning lõbustame erinevate meelelahutustega.
Me võime olla teadlikud
keha ja meele vahelistest lihtsatest seostest, kui oleme närvilised või
erutatud ja meil tekib lööve või iiveldus, samuti siis, kui satume harjutusi
sooritades ülevasse meeleolusse. Aga kui tegemist on keerukamate emotsioonide
või haigustega, ei usu me, et see seos võiks olla olulise tähtsusega. Kui
haigusel on täiesti ilmsed füüsilised põhjused, siis miks peaks meie
meeleseisund olema sellega seotud? Emotsioonid võivad mõjutada meie närve, aga
kuidas puutub see meie haigusesse? Geoffrey Cooley kirjutas sellest ajakirjas Newsweek
nii:
Inimesi ei üllata, et nad
kimbatusse sattudes punastavad, et hirmutav mõte võib panna südame pekslema või
ootamatu halb uudis kõik keha elundkonnad ajutiselt rivist välja lüüa. Kuid
neil on raske uskuda, et sellised vaimsed abstraktsioonid nagu üksildus ja
kurbus võivad samuti mingil moel keha mõjutada.
Käesoleva raamatu eesmärk
on selgitada selle seose tähtsust. Viimase kümne aasta jooksul on läbi viidud
palju uuringuid, mis näitavad keha ja meele vastastikuseid seoseid,
demonstreerides, et emotsionaalsed ja psüühilised seisundid väljenduvad keha
keemilise tasakaalu muutustes, eriti immuunsüsteemis. Seda uut teadusvaldkonda
tuntakse psühhoneuroimmunoloogia (PNI) nime all. Nii nagu psüühilis-emotsionaalsed
seisundid mõjutavad immuunsüsteemi, satuvad nende mõju alla ka keha teised
elundkonnad, näiteks vereringe, seedeelundkond ja närvisüsteem, määrates meie
üldise tervisliku seisundi.
Mõtete mõju
See lihtne harjutus näitab, milline on mõtlemise mõju kehale. Harjutuse
sooritamiseks on sul vaja partnerit.
• Seisa
partneri suhtes täisnurga all. Siruta parem käsi (kui oled vasakukäeline, siis
vasak käsi) õla kõrgusel otse enda ette. Partner asetab oma käe sinu randmele.
Kasuta oma energiat, et hoida kätt kindlalt, laskmata partneril seda alla
suruda. Eesmärk on leida oma loomupärane vastupanutasand – partneril ei ole
vaja jõudu rakendada. Seejärel lõdvestu.
• Sule silmad ja mõtle hetkeks olukorrale
või inimesele, mis sind kurvastab või ärritab. Kui tabad selle tunde, siruta
käsi välja ja avalda vastupanu partneri püüdele sinu käsi alla suruda. Seejärel
lõdvestu.
• Nüüd mõtle millelegi, mis tekitab sinus
heaolutunde ja valmistab rõõmu. Kui oled selle õnnetunde tabanud, siruta käsi
välja ja avalda veelkord vastupanu, kui su partner püüab kätt alla suruda.
Seejärel lõdvestu. Kui soovid, võite partneriga kohad vahetada, et ka partner
saaks proovida.
Enamik inimesi märkab kohe erinevust. Nad leiavad, et ärritavate või
kurbade mõtete puhul puudub neil vastupanuvõime, justnagu oleks kogu energia
käsivarrest kadunud. Kui nad aga keskenduvad rõõmsatele mõtetele ja tunnetele,
muutub käsivars tugevaks ja vastupanu avaldada on kerge. Sageli on käsivars
tugevam kui harjutuse esimest osa sooritades. Tähelepanuväärne on see, kui kiiresti
mõtted ja tunded füüsiliseks reaktsiooniks muunduvad.
Minu
perearst, kes praktiseerib ühes väikelinnas, arvab, et rohkem kui viiekümnel
protsendil tema patsientidest on füüsilisi hädasid, mille põhjuseks on
emotsionaalsed probleemid. Emotsioonidel on oma energia. Ja see energia ei kao,
kui seda tagasi hoida või maha suruda. Kui me ei saa või ei tee või ei väljenda
toimuvat emotsionaalsel või psüühilisel tasandil, siis see tunne kehastub (me
võtame ta sügavamale endasse), kuni hakkab avalduma füüsilise keha kaudu.
Kas on tegelikke erinevusi
meie olemuse eri osade vahel? Ainsaks erinevuseks on võib-olla
väljendusvahendid. H2O võib esineda vee, auru, vihma, mere, pilve või jääna, kuid ta on ikka H2O; samuti väljenduvad meie tunded käitumise ja tegude,
hääle või erinevate keha elundkondade kaudu, kuid on ikka needsamad tunded. Kui
kahjustust olemuse ühes osas maha suruda või eirata, võib see avalduda
kahjustusena mõnes teises osas. Kui armastatu sind maha jätab, marsid sa toast
välja ja lööd ukse enda taga kinni, nii et käele tekib sinikas. Kas valu sinu
käes väljendab viha või segadusesolekut, et sind on eemale tõugatud? Filmis
“Manhattan” tabab Woody Allen suurepäraselt selle keeruka seose olemuse. Kui
tema tüdruksõber, keda mängib Dianne Keaton, teatab, et jätab ta teise mehe
pärast maha, ei vasta Allen talle. Keaton tahab teada, miks mees ei vihasta.
Allen ütleb: “Ma ei saa vihaseks, ma toidan selle asemel kasvajat enda sees.”
STRESSIFAKTOR
Kõige ilmsemalt näeme meele ebasoodsat mõju kehale
stressi puhul. Kujuta näiteks ette, et sa püüad hambapastat tuubist välja
pigistada, kuid oled unustanud korgi lahti keerata. Mis toimub? Pasta peab
leidma välja pääsemiseks teise tee. Tavaliselt tähendab see, et hambapasta
tungib läbi tuubi põhja või tuubi küljele tekib auk – olenevalt sellest, kus on
kõige nõrgem koht.
Nüüd kujuta ette, et see
hambapastatuub oled sina. Sa oled surve all ja sul on psüühiline või
emotsionaalne stress. Kuid sa ei keera korki lahti, nagu teed siis, kui mõistad
toimuvat ja võtad endale aega lõõgastumiseks või lahendad oma sisemise
konflikti. Mis toimub sinu sees tekkiva vaimse või emotsionaalse survega?
Lõpuks peab see väljapääsu leidma ja kui see ei saa väljuda tuubi avast
(väljenduse ja lahenduse leidnult), siis tuleb see välja kusagilt mujalt. See
leiab kõige nõrgema koha – sinu seedeelundkonna, närvid, immuunsüsteemi või
magamisharjumused. Allasurutuna muutub see haiguseks, depressiooniks,
sõltuvuseks või ärevuseks; väljapoole suunatuna muutub see vaenulikkuseks,
kuritegevuseks, kahtlustamiseks või agressiivsuseks.
Stress iseenesest pole ei
hea ega halb. Kõik sõltub meie reaktsioonist stressifaktoritele. Mõnel inimesel
tekitab stress üleva meeleolu ja suurenenud eesmärgitaju, sest ta suhtub
situatsiooni jaatavalt. Teistes tekitab stress paanikat, kaost, letargiat,
depressiooni ja hirmu. Lõpptähtajaga silmitsi seistes võib üks inimene leida,
et see kannustab teda suuremale loomingulisusele, kuna teine võib tegevusetusse
tarduda. Viimatinimetatud reageering võib meie tervisele eriti laastav olla.
Just igapäevastress mõjub
meile kõige tugevamini, kurnates aeglaselt meie sisemisi jõuvarusid. Võitle-või-põgene
reaktsioon võimaldab meil ohule vastu astuda, kuid seda reaktsiooni ei kutsu
esile üksnes olulised elu ohustavad olukorrad. Hirmutavad või ärevad mõtted
teevad seda samuti: auto ei lähe käima, sa hilined kokkusaamisele, sul on arved
maksmata, vaidlused partneri, laste või ülemusega – kõik see võib kutsuda esile
stressireaktsiooni. Joan Borysenko sõnastab selle hästi oma raamatus “Süütunne
on õpetaja, armastus õppetund” (Guilt is the Teacher, Love is the Lesson):
Võitle-või-põgene reaktsioon on nagu auto mootori
ülekoormamine. See on otstarbekas, et meid juhuslikust ohuolukorrast välja
aidata, aga pidev mootori ülekoormus põhjustab autoosade kulumisega seotud
erinevaid mehaanilisi probleeme. Inimeste puhul nimetatakse neid probleeme
tavaliselt stressiks või ärevusest tingitud häireteks.
Stressi võivad tekitada
näiliselt ebaolulised sündmused, sest keha ei suuda vahet teha tõelistel ja
ettekujutatud ohtudel. Kui keskendume hirmudele, mis kõik võib juhtuda, laastab
see meie hormoone ja keemilist tasakaalu sama palju kui tegelikus elus ohtlikku
situatsiooni sattumine. Püüa näiteks meenutada mõnd võigast stseeni
õudusfilmist ja sa tunned, kuidas selja-, õla- ja kõhulihased pingesse
tõmbuvad. Või kujutle, et oled ilusal päikeselisel päeval rannas, ja tunneta,
kuidas su keha lõdvestub. Kui kujutled end jooksmas, hakkavad sinu närvid ja
lihased vastavalt liikuma. Kujutluspildid on ainult sinu meeles, ometi
päästavad nad kohe valla reaktsiooni kehas.
Tunnetel on tugev stressi
tekitav mõju, eriti kui nad on maha surutud. Kui sind tõugatakse ja nügitakse
tipptunnil, kui halb ilm kestab pikka aega, kui pead hakkama saama haige
lapsega, kui tülitsed naabritega –
kõigis neis olukordades peab meie reaktsioon olema vaoshoitud, sest ühiskond ei
luba meil reageerida karjumise või raevuhooga. Normaalse võitle-või-põgene
reaktsiooni mahasurumine sel moel tähendab, et kehas ringlevatel kemikaalidel
pole kuskile minna. Kuidas tuleks neid hajutada? Kuidas peaksid nad väljendust
leidma?
Mõned füüsilised sümptomid,
mis viitavad ülemäärasele stressile, on peavalud, kõrge vererõhk, südame
pekslemine, hingeldamine, unehäired, isutus, iiveldus, suu kuivamine,
haavandid, kõhulahtisus, seljavalu, ülemäärane higistamine, lööbed ja nahapõletikud.
Lisaks võivad esineda muutused psüühikas, näiteks depressioon, raevuhood,
tujukus ja ärevus. Samuti võivad esineda keskendumishäired, mälukaotus,
otsustusvõimetus, segadusesolek, ebamäärased hirmud, kohmetus, perekonna- ja
abieluprobleemid. Muutused käitumises võivad hõlmata lohakat riietumist, nihelemist,
ootamatuid nutuhooge, liialdamist suitsetamise või joomisega, foobiaid ja
häireid seksuaalelus. See on üsna pikk nimekiri ja paljud neist sümptomeist
võivad kergesti viia tõsisemate haigusseisunditeni.
Seost psüühilise stressi ja
füüsiliste probleemide vahel illustreerib võib-olla kõige paremini uurimistöö,
millest kirjutab dr Larry Dossey oma raamatus “Läbimurded tervendamises” (Healing
Breakthroughs), kus väidetakse, et esmaspäeviti tuleb ette rohkem
südameatakke kui ühelgi teisel nädalapäeval – ja mitte lihtsalt esmaspäeviti,
vaid kõige sagedamini just hommikul kella üheksa paiku. Ühegi teise loomaliigi
puhul ei esine suremust mingil kindlal nädalapäeval sagedamini. Kui me eeldame,
et meel ja keha ei ole omavahel seotud, siis mis on selle põhjuseks, et nii
palju südameatakke esineb just ajal, kui alustame nädala esimest tööpäeva?
Muidugi võib olla psüühilisi põhjusi, miks surm leiab suurema tõenäosusega aset
hommikul, mitte õhtul, näiteks suurem südamelöökide arv minutis, vererõhk või
adrenaliinitaseme kõikumine eelolevaks päevaks ettevalmistusi tehes. Kuid ei
ole põhjust, miks peaks surm saabuma just esmaspäeval, mitte mõnel
teisel päeval.
Rahulolematus tööga
1972. aastal Massachusettsis tervise-, haridus- ja
heaoluameti (the Department of Health, Education and Welfare) läbi viidud uurimistöö
näitas, et rahulolematus tööga on üks peamisi südamehaiguste ettekuulutajaid.
Edasisi uurimusi teinud dr James E. Muller Harvardi meditsiinikoolist (Harvard
Medical School) tõi esile, et mitte ainult südameatakid, vaid ka ajurabandused
esinevad tavaliselt kella kaheksa ja üheksa vahel hommikul, kuna dr Paul Ludmer
leidis 1983. aastal Massachusettsis ootamatult surnud inimeste surmakellaaegu
uurides, et kella üheksa ajal hommikul oli surnud kaks korda rohkem inimesi kui
näiteks kella viie ajal pärastlõunal.
Ilmselt pole tööga
rahulolematuse tagajärjeks mitte alati surm! Ometi ei tohi alahinnata tööga
rahulolematuse ja füüsiliste probleemide seost – stressi tõttu läheb igal
aastal kaduma miljoneid tööpäevi. Ameerikas dr Norman Beale’i poolt läbi viidud
uurimus näitas, et koondamise (või selle ohu) tõttu suurenes arstilkäikude arv
20% ja haiglapäevade arv 60%.
Padma O’Gara lugu näitab,
kui halvasti võib stress tervisele mõjuda, kui töö ei sobi:
Ma kannatasin palju aastaid ristluuvalude käes, valu
kiirgas alla jalgadesse. Arstid ütlesid, et see on kulumisest. Hoidsin valu
ohjes joogaga tegeldes ja suutsin isegi poole kohaga joogaõpetajana tegutseda,
kuna põhikohaga töötasin tööhõiveameti juhtimissektoris. 1990. aastal tekkisid
mul probleemid silmadega, nägemine halvenes ja see oli üsna piinarikas.
Kaotasin kolmeks nädalaks nägemise ja mulle öeldi, et mul on glaukoom. Selle
kõigeni oli mind viinud tunne, et ma raiskan oma tööd tehes lihtsalt aega, et
peaksin tegelema pigem õpetamisega, mitte lõpututel koosolekutel istumisega.
Pärast kahte silmaoperatsiooni mõtlesin, et peaksin oma tööst loobuma, kuid
kartsin, et ei tule majanduslikult toime. Kui taas tööle asusin, hakkas mu
tervis kiiresti halvenema ja mul olid suured valud.
Mõni kuu hiljem sain
nii-öelda taganttõuke! Sõitsin parajasti maanteel, kui tundsin tugevat tõuget
seljatagant. Ma ei näinud, mis see oli, kuid ei suutnud enam autot kontrollida
ja mulle tundus, et mu jalg on gaasipedaali külge kinni jäänud. Sõitsin üha
kiiremini ja kiiremini. Mõtlesin, et suren. Lubasin endalegi ootamatult, et kui
jään ellu, siis loobun tööst ja järgin südant, pühendudes jooga õpetamisele.
Samal hetkel tajusin, et pedaal kerkib, ja sain auto taas kontrolli alla.
Järgmisel nädalal esitasin
lahkumisavalduse. Sellest ajast peale tegelen õpetamisega ja pole õnneks oma
majanduslikus seisus muutusi märganud. Küll aga olen märganud, et mul pole enam
seljaga probleeme ja silmad on korras. Lõpuks tunnen, et näen, kuhu lähen, ja
tean, et suund on õige.
Elumuutused
Stress ei avaldu mitte
ainult seoses tööga. See võib tekkida väga sageli ja väga erineval moel.
Stressi põhjuseks on tihti suured elumuutused, näiteks kolimine, abiellumine
või armastatu kaotus. Neil puhkudel tajume suurt ebakindlust ja hirmu,
närvilist erutust või kõikehaaravat kurbust. Emotsioonid panevad lihased ja
veresooned kokku tõmbuma, see vallandab rohkem hormoone, näiteks adrenaliini,
mõjutab seedimist ja hingamist ning nõrgendab immuunsüsteemi, tehes meid
vastuvõtlikuks haigustele ja närvivapustustele.
Kaheksa-aastaselt pandi
mind internaatkooli – see polnud asi, mis minus vaimustust tekitanuks. Mõne
nädalaga tekkis mul kurgumandlipõletik. Tol ajal tähendas kurgumandlite
opereerimine nädalast haiglas viibimist. Pärast seda olin nädala kodus ning
sõin ainult kartuliputru ja tarretist – hea toit lohutuseks! Tegelikult sidusid
need kaks nädalat mind uuesti kodu, turvalisuse ja kuuluvustundega. Kui olin
kooli naasnud, kulges mu elu ilma edasiste viperusteta. Tagasi vaadates saan
aru, et pidasin oludega toimetulekut liiga raskeks. Haiguse loomus – tursunud
mandlid ja haige kurk – viitasid sellele, et mul oli raske leppida
internaatkoolis õppimisega kui reaalsusega.
Sajandivahetuse paiku palus dr Adolph Meyer oma patsientidel üles
lugeda korrad, mil nende elus on toimunud suuremaid muutusi. Ta viis selle info
vastavusse samade patsientide haiguste ja füüsiliste probleemidega. Nii selgus,
et liig sagedased elumuutused võivad kaasa tuua nii füüsilisi kui ka
emotsionaalseid traumasid. 1960. aastal jätkasid seda uurimistööd dr Thomas
Holmes ja USA mereväepsühhiaater Richard Rahe. Olles läbi vaadanud üle viie
tuhande patsiendi, koostasid nad nimekirja stressi tekitavatest sündmustest,
järjestades need vastavalt raskusastmele. Mida rohkem raskeid sündmusi
lühikeses ajavahemikus läbi elati, seda suurem oli füüsilise haiguse tekkimise
tõenäosus. Nimekirja tipus olid partneri surm, lahutus, haigus, õnnetus,
elukohavahetus ja töötuks jäämine.
See uurimistöö näitab
selgelt, et haigus võib hakata arenema pärast traumat. Kuid siin ei võeta
arvesse, et inimesed reageerivad samadele sündmustele erinevalt. Mõnele
inimesele annab lahutus (nimekirjas teisel kohal pärast partneri surma) põhjuse
pidutsemiseks, kuna teisele tähendab see üksildust ja depressiooni. Samuti võib
mõni inimene elukohavahetusest rõõmu tunda, samal ajal kui teine tunneb kaotust
ja ebakindlust. Trauma ei võrdsustu tingimata haigusega, kuid traumaga seotud
hirmud ja ärevus, mis ei leia väljendust, võivad viia füüsiliste probleemideni.
Kriisi vältida me ilmselt ei suuda. Mida me aga saame teha, on
teadvustada endale oma tundeid ja püüda neid mitte maha suruda. Oluline on oma
tundeid tunnistada ja neist lahti lasta kohe, kui nad tekivad, või nii ruttu
kui võimalik.
Steve Hennessy’ elus
toimusid muutused peaaegu igas valdkonnas ning ta haigestus selle tagajärjel,
osaliselt seetõttu, et ei olnud nende muutustega seotud tegelikke tundeid välja
elanud:
Kaksteist kuud enne haigestumist kolisin ära linnast, kus olin elanud kogu
oma elu, jättes maha perekonna, sõbrad, töö ja alkoholi – oma täiskasvanuea
kaaslase. Olin oma partnerist lahku läinud ja vahetasin elukohta, et luua uus
kodu uue partneriga. Ma muutsin peaaegu kõike oma elus! Kõik oli nüüd
teistsugune – ümbrus, töö, seltskonnaelu, armsam, ja ma ise olin ka teine,
suhtudes endasse täiesti erineval viisil. Pidasin neid muudatusi
positiivseteks, kuigi teadsin, et tegemist on suure pöördega, millel võib minu
jaoks olla ka tagasilööke.
Haigus algas
ägedate kõhuvaludega. Olin kurnatusest ja energiakaotusest rivist väljas.
Lõpuks diagnoositi mul ärritatud soole sündroom. Haiguse ägedas faasis, mis
kestis kolm kuud, sõin väga vähe ja võtsin kaalust alla üle kaheteistkümne
kilo.
Kui järele mõelda,
siis oli see haigus täiesti põhjendatud. Enne elukohavahetust olin tegelnud
teiste eest hoolitsemisega (sotsiaalteenustega) ja seadnud alati teised
esikohale. Elukohavahetus tähendas võimalust lubada endale midagi head – anda
iseendale. Tegelikult leidsin, et seda muutust “on raske seedida”, raske on
lubada endale midagi head. Pealtnäha kolisin õnnelikumasse ellu, sügavamal tasandil
võitlesin aga ikka veel kõigi nende piirangutega, millega olin enne nii palju
aastaid koos elanud. Haigus andis mulle võimaluse näha, mis toimub, heita pilk
sügavamale. Tunnen, et olen põhjalikult muutunud, mul on iseendaga parem
kontakt.
Sisemine sõjavägi
Stress mõjub otseselt meie immuunsüsteemile, vähendades
meie võimet hävitada ründavaid viirusi ja baktereid. Immuunsüsteemi nimetatakse
mõnikord sõjaväeks, sest see võitleb, et kaitsta meid haiguste eest. Stress
päästab valla erinevaid hormoone, et tekiks lisaenergia, kuid kaks neist
hormoonidest – adrenaliin ja kortisoon – mõjuvad ka immuunsüsteemi pärssivalt.
Näiteks võib eksamistress
maha suruda immuunreaktsiooni ja see omakorda suurendada gripi- või
külmetushaiguse ohtu. “Kas sind ei ole kunagi nooruses tabanud eksamite ajal
ebameeldiva üllatusena näärmepõletik?” küsib dr Trisha Greenhalgh The Times’is
(juuni 1994). “Viimase kolme nädala jooksul olen näinud, kuidas säravaimad ja
helgeimad pead jäävad vastu tahtmist voodisse põletikuliste mandlite, tursunud
näärmete ja kõikevõitva unisuse tõttu. Ühe kuu pärast oleks neil kõigil olnud
haridus omandatud.”
Võib-olla oled ka ise
midagi sarnast märganud. Võib-olla oli sul probleeme partneriga, mis ei lasknud
lõdvestuda, tekitades unehäireid ja mõjutades söömisharjumusi (võib-olla
hakkasid rohkem sööma või sõid ebatervislikku toitu). Ning siis sõitsid tööle
rahvast täis rongis, kus kõik hingasid sinu peale pisikuid. Mõni tund hiljem
tundsid, et haigus hiilib ligi. Kas selle põhjuseks olid sind rongis ümbritsevad
pisikud? Magamatus või ühekülgne toit? Või hoopis kuhjunud emotsionaalne
stress, mille tõttu nõrgenes sinu füüsiline seisund? Gripiviiruse ajal ei jää
kõik haigeks. Mõned ei haigestu, teised aga peavad voodisse jääma. Millised
tegurid mõjutavad veel neid, kes vastu ei pea? Kas stress, ületöötamine,
kodused probleemid, depressioon? Kas oled haigena märganud, mis veel nõrgestab
seestpoolt sinu immuunsüsteemi ja kahandab võimet nakkustele vastu seista? Kas
oled tundnud end haavatavana, kaitsetuna, psüühiliselt või emotsionaalselt
nõrgana? (Loe 15. peatükist immuunsüsteemi kohta.)
Kahesuunaline
kommunikatsioonisüsteem
Meie psüühilis-emotsionaalne seisund mõjutab ka
endokriinsüsteemi. Hormoonid liiguvad edasi-tagasi nagu voolavad kemikaalid,
mõjutades meie kehalist aktiivsust, käitumist, tundeid ja emotsioone. Neid
eritavad sisesekretsiooninäärmed, mis moodustavad terve omaette süsteemi,
mõjutades vastastikku üksteist ja sõltudes üheskoos ajuripatsist, mis on
justkui mingi kommunikatsioonikompanii direktor. “Põhiemotsioone, näiteks
hirmu, võib kirjeldada abstraktse tunde või reaalse adrenaliinimolekulina,”
kirjutab Deepak Chopra raamatus “Eatu keha, ajatu vaim” (Ageless Body,
Timeless Mind). “Ilma tunneteta pole hormoone, ilma hormoonideta pole
tundeid ... Revolutsioon, mida me nimetame kehameele meditsiiniks, põhineb
lihtsal avastusel, et kuhu iganes läheb mõte, sinna lähevad ka kemikaalid.”
Aju, immuunsüsteemi ja
närvirakkude eristatud neuropeptiidid – keemiliste sõnumitoojatena toimivad
hormoonid – transpordivad emotsioonid ajust kehasse ja tagasi. Nad loovad
keeruka ja täpse kahesuunalise kommunikatsioonisüsteemi, mis seob tunded keha
erinevate piirkondadega. Neuropeptiidid kannavad meie hirmud, mured, unistused
ja lootused keha igasse nurka. “Närviimpulssideks kodeeritud mõtted liiguvad
lihaseid ja näärmeid tööle pannes mööda aksoneid umbes samamoodi, nagu
telefonisõnumid liiguvad elektriliste signaalidena mööda traate,” kirjutab
Buryl Payne, keda tsiteerib Barbara Hoberman Levine oma raamatus keha usub iga
sõna, mis sa ütled” (Your Body Believes Every Word You Say).
Neuropeptiidid on kehas
taju ja mõtte, aju ja hormoonierituse, elundite ja rakutegevuse vaheliseks
ühenduslüliks. Hüpotalamuses, väikeses näärmes ajus, muunduvad emotsioonid
füüsilisteks reaktsioonideks. Seal asuvad neuropeptiidide kobarad nagu ka
kõhupiirkonnas (mõtle hetkedele, mil su kõhutunne sulle midagi ütleb).
Hüpotalamus on aju emotsionaalne keskus. Ta pole mitte ainult neuropeptiidide
vastuvõtja, vaid kontrollib ka ajuripatsit ja adrenaliini eritust, isu,
veresuhkru taset, kehatemperatuuri ning südame, kopsude, seedeelundkonna ja
vereringe automaatset tööd. See on nagu apteek, mis jagab keha tasakaalu
säilitamiseks vajalikke kemikaale ja hormoone. Kui igale mõttele ja tundele järgneb
reaktsioon, siis teeb hüpotalamus oma tööd. Manusta doos stressi ja
ahelreaktsioon haarab kogu su keha.
Pole ühtki olulist
immuunsüsteemi osa, mida neuropeptiidid ei mõjutaks. “Mida rohkem me
neuropeptiididest teame, seda raskem on mõelda meelest ja kehast
traditsioonilises mõttes. Tundub mõttekamana rääkida ühestainsast komplekssest
olemist, kehameelest,” kirjutas Candace Pert, USA Rahvusliku Terviseinstituudi
ajukeemia osakonna endine direktor oma artiklis Tervise Edendamise Instituudi
ajakirjale Advances (1986).
Keha ja meel pole sugugi
kaks eraldi funktsioneerivat süsteemi, nad moodustavad ilmselgelt kompleksse
terviku, mis reageerib nii sise- kui väliskeskkonnale. Meie mõtetel ja tunnetel
on vahetu mõju füüsilisele tervisele, samuti mõjutavad kõik kehalised kogemused
meie vaimset ja emotsionaalset seisundit. Nende kahe eraldamine tähendab, et sa
ei mõista ega süvendada suhteid oma tervikliku olemusega.